Julgus unistada viib edasi

JULGUS UNISTADAVIIB EDASI

Märkamine algab sageli pereringist, sõpradest või ühise eesmärgi nimel koos tegutsejatest. Kui ühel päeval libiseb postkastipilust sisse kutse ajateenistusse, siis tunneb osa nende ümbrike saajatest, kuidas nemad on ilma jäetud ühest rollist, mida üks noor mees või naine kanda võiks.

Tekst: LILI TIRI, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht

Liikumispuudega noorele tähendab see, et kui tema erivajadused teatavaks saavad, siis pole tal vaja oma seisundit kohapeale tõestama minna. Aga miks saata kutse kellelegi, kes pole oodatud?

Sellepärast, et mitte kõik ei aktsepteeri „ei“-d, vaid mõned unistavad ja leiavad lahendusi. Lahendusi, mis ka kõige karastunumad mehed esmapilgul kohmetuma panevad: ratastooliga, tugiraamiga? Ööbimine telkides ja tegevused looduses?

Jah, just nii!

USALDUSLIKUS KOOSTÖÖS TEKKINUD SÜNERGIA

Militaarlaagri idee autor on noor liikumispuudega mees Maikel Mõttus, kes tunnistati kaitseväeteenistuseks kõlbmatuks. See aga ei tähendanud, et tal oleks kadunud huvi panustada kodumaa kaitsesse, õppida looduses minimaalsete vahenditega ellujäämist ja hädaolukorraga toimetulekut või omandada teadmisi tänapäevastest küberkaitse meetoditest.

Maikel ütleb laagri formaadi kohta: „Minule oli kolme aasta tagune militaarlaager võit eelarvamuste üle ja täiesti esmakordne omalaadne sündmus. Igal aastal naudin, kuidas kolmeks päevaks on kõik militaarse täpsusega paigas – ajakava, tegevused, osalejate ja korraldajate rollid.“

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit (ELIL) valmistab koostöös Kaitseliidu Lääne malevaga laagri äärmiselt põhjalikult ette. Eelmiste aastate osalejate tagasisidest nopitakse ideid uueks laagriks. Kõik, mis puudutab asjatundlike rääkijate leidmist ja Kaitseliidu tegevusi peegeldava programmi loomist, on täielikult Lääne maleva kaitseliitlaste õlul. Ja me pole pidanud pettuma. Meil on olnud au kuulata tõelisi spetsialiste, oleme saanud sõita tehnikaga, mida tänaval just ei kohta, ning näidata, kui vastupidavad ja nutikad on liikumispuudega noored tegevustes, kus on oluline igaühe panus. Eks see viimane on korraldusmeeskonnagi ära võlunud. Igal aastal täheldame programmis tahet järjest enam proovile panna noori ja ka iseendid.

ELIL omalt poolt leiab osalejad, tagab neile laagrisse saabumiseks ja seal meeldiva kogemuse saamiseks vajalikud lahendused. Militaarlaager on leidnud küllaltki palju kõlapinda, noortel on huvi, kuid sageli on hirmud huvist suuremad. Et hirme peletada ja võita noorte usaldus, teeme põhjaliku eeltöö. Nii on meil igale küsimusele vastus olemas. Ah et millised need küsimused on? Näiteks: milline on inimese liikumisviis ja tema abivahend; kas abivahendil on omad vajadused, nagu akude laadimise või rehvide pumpamise võimalus; kas ja milliste oskustega vabatahtlikke laagrisse vajame – isiklik hügieen, toolist magamiskotti siirdumine ja toitmine on vaid pisku loetelust; millised on osalejate ootused ja millised võivad olla eriolukorrad seoses planeeritud tegevustega.

Me ei ole ainult teadlikud, vaid ka reaalselt valmis. Enda teadmisi osalejatest jagame ka Kaitseliidu kohapealsete esindajatega, nii sünnibki läbimõeldud ja põnev laager. Usalduslikus koostöös on tekkinud sünergia, mis on viinud laagri kvaliteedi kõrgeks nii programmi kui ka korralduse poolest.

PÕHJUS OLLA UHKE

Iseäranis uhke olen 2018. aasta laagris juhtunu üle. Kui need, kes pääsesid soomukisse omal käel või vähese abiga, olid enda sõidud ära teinud, oli järjekord kahe elektrilises ratastoolis noore käes. Minu peas vasardas mõte: kõik, kes soovivad, peavad saama sõitma minna. Ise veel lahendust teadmata, vaatasin küsiva pilguga ringi: „Kas teeme proovi?“ Kui mõlemalt jahsõna käes, algas mõttetöö. Tütarlapsega läks lihtsalt: noor kaitseliitlane haaras neiu sülle ja soomukis ta oligi. Aga noorhärra, kelle kehamass on 80 kg ligi, kelle lihased on täiesti lõdvad ja kes lisaks kasutab ka hingamist toetavat seadet?

ERAKOGU

Oli selge, et ainult füüsilisest jõust ei piisa. Alguses oli mõte proovida välivoodiga, aga see ei mahtunud soomuki ukse vahelt sisse. Õnneks oli platsil ka Kaitseliidu meditsiiniauto, kust sai laenata kanderaami. Ettenägelikult olid noormehel jalas nelja aasaga tõstepüksid. Tõstmise plaan arutati läbi, meedikuna vastutasin hingamist toetava seadme töökorda seadmise eest. Kui muidu on Kaitseliidus omad käskude hierarhiad, siis selle olukorra juures käsuliin hetkeks muutus. Liikumispuudega inimene teab ise kõige paremini, mida ja kuidas teha, ning kogenud abistaja on tema käepikendus.

Kaitseliidu meeskond tegutses operatiivselt vastavalt juhistele. Pea ja jalgade alla sai leitud magamiskotid. Üks-kaks-kolm ja kamba abilistega oligi ta kanderaamil, järgnes korralik kinnitamine ja tõste soomuki põrandale. Jüri kirjeldab: „Minu pea kohale jäi luuk, kust nägin taevast. Soomuki sõit nii rappuv ei olnudki. Sõidust vägevamgi nii endale kui teistele oli teadmine, et üheskoos sünergias rahulikult tegutsedes ei pea keegi kogemusest ilma jääma ehk elav tõestus, et iga okas tõepoolest loeb!“

Me ei saa tunnustamata jätta Kaitseliitu, iseäranis Kaitseliidu Lääne malevat, kes teeb õhinaga koostööd Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga, et pakkuda midagi erilist, millest me neli aastat tagasi unistadagi ei osanud. Lääne maleva liikmeskonnas on märkajatest mehed ja naised, kes on juba kolm aastat järjest võimaldanud liikumispuudega noortel teha tutvust Kaitseliidu olemuse ja tegevustega.

Nüüd peame Jüri Jaansoni üleskutsel kaitseressursside ameti, kaitseväe ja Kaitseliidu esindajate ning erivajadusega inimeste esindajate vahel kõnelusi erivajadusega inimeste kaasamisest riigikaitsesse.

Aga Lääne maleva ja ELIL-i militaarlaager on ja jääb teerajajaks, seda ei tohi unustada. Kohtumiseni juulis 2019 militaarlaagris!

Me ei saa tunnustamata jätta Kaitseliitu, iseäranis Kaitseliidu Lääne malevat, kes teeb õhinaga koostööd Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga.