NINA METSAS EHK LAIAPINDSE RIIGIKAITSE ÜKS TAHKE...

NINA METSAS EHK LAIAPINDSE RIIGIKAITSE ÜKS TAHKE...

Vanem põlvkond mäletab filmi „Neli tankisti ja koer“, kus inimese neljajalgne sõber täitis lahinguväljal eriilmelisi üleandeid, motiveeris võitlejaid ja leevendas stressi. Paljud teavad pommikoeri, politseitöös kasutatavaid narko-, jälitus- ja otsingukoeri. Kas meie riigikaitses täna ja homme on kohta koertele?

Tekst: TOOMAS PIIRMAN, vabatahtlik autor

Maastikuotsingutel kasutatakse tänapäeval tihti droone, isegi helikopterit, mõlema pardal on tehnilised seadmed, millega tuvastada elus inimest maastikul. Kopteri lennutund on kallis ja koptereid on meil vähe. Droone on rohkem ja need on odavamad, ometi on nendegi kasutamine keerukas, sest saadud infot tuleb töödelda, ilm ei pruugi lendamist soosida ja meie tihe mets suudab elus inimest väga hästi varjata. Kasutatakse ka maastiku läbikammimist inimahelikus. Seegi on inimressursimahukas, vähese jõudlusega ja kohmakas otsinguviis.

Koeri kasutavad inimeste otsimiseks nii PPA ametnikud kui vabatahtlikud. Maastik koera enamasti ei takista, kuid suurimaks mureks on koerte ja koerajuhtide väljaõppe tase ning koera väsimine. Jah, koolitada tuleb nii koera kui koerajuhti, sest vaid nende oskuslik koostöö annab tulemuse. Eks koeradki spetsialiseeruvad ning mõned neist on ka multifunktsionaalsed. Koeraga otsides tuleb arvesse võtta linnaruumi ja maastiku erinevusi, on vahe, kas otsitav on elus või surnud. Seegi mõjutab tegevust, kas koerale saab tutvustada otsitava inimese lõhna või otsitakse lihtsalt elusat inimest, samuti see, kas saab liikuda mööda otsitava jälgi.

Meie, st minu ja minu abikaasa Kaiu Piirmanni koerad (dobermannid Saara ja Arro) on koolitatud leidma elus inimest maastikul (võimalusel kasutavad ka jäljerada). Koerajuht otsib korraga ühe koeraga, koera väsides võib võtta järgmise koera või jätkab järgmine koerajuht oma koeraga. Samuti võib eri sektorites otsida korraga mitu koera.

Minu roll on tavaliselt kaardilugemine, sest koerajuht peab lugema koera ja suunama tema tegevust, maastikul orienteerumiseks on tal vähem mahti. Kasutatakse ka GPS-seadmeid, üks koera küljes ja teine koerajuhil. Tehnilised abivahendid on läinud üllatavalt mugavaks ja täpseks, aga ikkagi tuleb enne maastikule minekut üle vaadata maa-ameti kaardirakendus, teha sealt väljaprint ning võtta metsa kaasa ka kompass. Lisaks annab varasem pilguheit maastikule aimu, mis ees võib oodata, kuhu võib inimene liikuda ning kas on ohukohti (maanteed, taluõued, tehisobjektid). Tihti saab koerajuht juba enne inimese leidmist aru, et koer on lõhna maastikul leidnud. Koer, leides inimese, annab sellest tema kõrval haukumisega märku.

KOERAD RIIGIKAITSE TEENISTUSES

Riigikaitses saab koeri kasutada nii heidutuseks, julgestuseks kui vastase tabamiseks ja seda ka enne sõja algust. Heidutus seisneb teadmises, et me kasutame koeri – see teeb vastasele oluliselt keerulisemaks oma tegevuste ohutu korraldamise ja muudab talle ülesande täitmise raskeks. Oma rolli mängib hirm, sest sind võidakse kohe tabada või ilma silmsidet omamata avastada. Julgestus objekti valves või patrullis on alati olnud efektiivne, sest koer märkab võimalikku vastast tavaliselt varakult ning pakub seega võimaluse teha vastane kahjutuks endale soodsamas olukorras.

Võimalike diversantide või vastase võitlejate leidmine maastikul pole vähem tähtis. Koer annab võimaluse leida vastane väiksema ajakulu ja ressursiga. Ka on paremini kaitstud võitlejate elud, sest tulirelvaga vastane peab meie võitlejaid nägema, aga koer võib mõjutada teda juba varem. Õnneks on ka koera tulirelvast tabada päris keeruline ja ei taha mõeldagi, mis võib juhtuda pärast koera vigastamist, sest tema järel tulevad relvastatud võitlejad ning päris „pahane“ koerajuht.

Mitmed riigid õpetavad oma võitlejaid koerte eest põgenema ja sellist õpet on kunagi ammustel aegadel saadud isegi Eestis. Aga eks igale käigule on tavaliselt vastukäik. Selline kassi-hiire mäng pakub õppustel küll palju põnevust, kuid päris elus on põgenejale väga riskantne ning vaimselt ja füüsiliselt koormav.

KUIDAS MEIL SIIS SENI LÄINUD ON?

Abikaasa käib mõlema koeraga otsingutreeningutel, enamasti Tartus või selle lähistel. Eelmisest aastast on kaart laienenud ja lisandunud on treeningud Pärnu lähistel. Vabatahtlike otsingukoertega treenijaid pole Eestis palju, kuid mõned grupid teevad seda aktiivselt. Oleme käinud inimesi otsimas, kui PPA on abi küsinud. Muide, ühel korral kaitseliitlast, ühel korral kaitseliitlase sõpra ja ühel korral kaitseväelast. Seni me päris otsingutel kedagi leidnud pole ja seda seetõttu, et otsitav ei asunud meie otsinguruumis. Oleme otsinud mitme koeraga korraga, jagades ära otsitavad alad. On õnnestunud otsida ka ebaseaduslikke piiriületajaid – leidsime üles nende tühjad toidupakid, kuid nad ise läksid arvatavasti idanaabri poolele tagasi.

Samuti oleme osalenud õppusel, kus ajasime koertega taga varitsuse korraldanud võitlejaid. Õppus toimus Uniküla metsaalal, kus liigub üllatavalt palju muidki inimesi. Pidime koera välja vahetama, sest esimene väsis. Esimese lahingupaari leidsime kuusikust ja eks neil oli üllatus suur, kui nii kiiresti ja täpselt kohale tuldi. Kuna samaaegselt oli olnud teinegi varitsus, üritasime maastikul liikudes leida neidki. Teele juhtus nii rattureid kui hobustega ratsutajaid, aga koerajuhi ja koera hea koostöö tõttu see ei seganud. Ala, kus vastane võis olla, oli suur, sestap me juba väsinud koeraga neid väga leida ei lootnud. Siiski õnnestus mul endal hiilata ebaprofessionaalsusega, sest kutsusin koera just enne õiget kuusetihnikut ära, et otsing lõpetada. Ära sega koerajuhti, oleks siinkohal paslik ääremärkus.

KUIDAS EDASI?

Plaanis on luua eraldi üksus, mille ülesandeks on nii diversantide püüdmine kui ka objektide ja patrullide julgestamine. Kontseptsiooni peab veel kirja panema ja leidma ka juhtkonna toetuse.

Loodame, et leiame teisigi võitlejaid, kes on huvitatud ennast ja oma koera maastikuotsinguteks välja õpetama. Selline üksus pakub ka võimalust õppida koerte eest põgenema, sest meidki võidakse samasuguselt maastikult otsima hakata.

Lahingupaariks on siin koerajuht koeraga ja kaardilugeja, neile lisatakse võitlejaid vastavalt ülesandele. Kindlasti tahab eraldi harjutamist kiire liikumine maastikul, hääleta käskluste andmine ja koostöö, et tabada vastast üllatusega. Tähelepanuta ei saa jätta ka suurt hulka kaduma läinud inimesi – võimalus pakkuda PPA-le abi nende leidmisel pole vähetähtis.

Ka kõrguste vahe pole mureks. Kaiu Piirmann koeraga Narva Kreenholmi territooriumil koerte otsingulaagris

ERAKOGU

Ka kõrguste vahe pole mureks. Kaiu Piirmann koeraga Narva Kreenholmi territooriumil koerte otsingulaagris

Erakogu