ANDREI AMBROS TÕI EESTI ESIMESE ERIÜKSUSE LOO LUGEJATE ETTE

ANDREI AMBROS TÕI EESTI ESIMESE ERIÜKSUSE LOO LUGEJATE ETTE

Raamat „SOG. Eesti eriüksuse lugu“ heidab valgust meie unustusse vajunud eliitüksusele, SASi ja SEALi kodumaisele analoogile, mis alustas tegevust 1990. aastate keskel Kaitseliidu peastaabi alluvuses.

Tekst: ANU JÕESAAR, vabatahtlik autor

„Ainult Hollywoodis käivad erioperatsioonid efektselt ja suure käraga.“ Nii on kirjas taastatud Kaitse Kodu! kõige esimese, oktoobris 1995 ilmunud numbri kaanel. Ajakirjas räägib Kaitseliidu eriüksuse SOG tegevusest mees varjunimega Peeter Mägi. Ähmasel mustvalgel fotol Leopoldi kostüümi meenutavat isetehtud snaipriülikonda kandev mees oli tegelikult praegune reservkapten Andrei Ambros, Eesti legendaarseim eriüksuslane ja SOG liikumapanev jõud. Tema meenutuste põhjal sai üksuse lugu nüüd ka raamatuks.

SOG tegutses aastail 1994–1999. Mis ajendas teid just praegu oma mälestusi raamatusse talletama?

Andrei Ambros: „Raamatu mõte oli peas juba ammu, aga ei olnud lihtsalt aega, sest töötasin pikka aega Iraagis. Nüüd juhtus ka see, et sain tuttavaks Markus Saksatam- mega, kes oli valmis aitama. Ma ise ei ole kirjutaja, olen rohkem rääkija.

Rääkida oli aga vaja. Meie üksuse ajalugu on olnud unustusse vajunud. Selle jama pärast, mis lõpus juhtus, ei tahtnud keegi teemat üles võtta. (1999. aasta 15. mail osales ajutiselt SOG juhi kohusetäitjaks määratud seersant Indrek Holm relvastatud raharöövikatses, mille käigus sai ise üliraskelt vigastada. Juhtum lõpetas üksuse tegevuse.– A.J.)

Kuid ei saa kogu üksusele hinnangut anda ühe teo pärast. Üks inimene oli süüdi, seetõttu kannatas kõigi meie üksuslaste karjäär. Minust sai „selle kurikuulsa SOG“ ülem, kuigi juhtunu ajal olin ise USAs õppimas ja olin kogu juhtimise üle andnud. Ajakirjanikud pommitasid mu peret ja ema. Hiljem on üks neist minu ees isegi vabandanud.

Mõte oli rääkida, millise ennastsalgava motivatsiooniga sai see üksus tehtud. Me ei teadnud eriüksustest midagi, meil ei olnud ei fi nantse ega varustust. Ajad olid keerulised, Vene Föderatsiooni väed olid Eestis sees, maffi asõda lõõmas. Meid paluti ja me tegime avapaugu kaitseväelise eriüksuse loomisele. Tahtsin läbi kirjutada, kuidas seda sai tehtud – läbi raskuste tähtede poole pürgides ja oma vigadest õppides.“

Raamatus on põnevalt ja detailselt juttu eriüksuslaste treeningutest – eelkõige muidugi SOG treeningutest, aga ka teie enda omadest, näiteks SWATi koolitustel. Olete tänapäevani selle valdkonna treener, kui palju need treeningud aja jooksul on muutunud?

„Treeningutest saigi kirjutatud nii, et tavaline inimene võiks lugeda ja nautida, ei pea asjas väga sees olema. Tookord me lihtsalt vaatasime fi lme ja lugesime kirjandust, metoodikast ei teadnud me mitte midagi. Mõtlesime ise, kus mida teha, vahel läksime ka üle piiri. Mõni ei pidanudki vastu.

Nüüdseks olen saanud kehakultuuri kõrghariduse, õpin magistriõppes ja tean öelda, et tänapäeval on treeningud viidud metoodilisse raamistikku. Tookord olime noored, motiveeritud, avatud kõigile taktikatele, ei kartnud midagi. Kõik sai läbi proovitud. Vaatasime videost, kuidas venelased üksteise pihta lasevad ja tegime järgi. Tahtsime teada, kuidas see toimib, mis on hirm. Mis tunne on olla toas, kuhu granaat sisse visatakse. Praegu mõtled küll, et oi-oi-oi. Kõik need laskmised hoonetes sees … Õnneks keegi kõvasti viga ei saanud – viga saadi, aga mitte nii hullusti. Praegu ei saaks niisugust asja teha, regulatsioone on nii palju. Kuid kindlasti kasutan tookord kogetut ka praegu treeninguid läbi viies, kogemuste pagasina on see mul alati kaasas.

Eks lõpus hakkasid meil omal ka süsteemid paika loksuma, kuidas eriüksuslasi koolitada, katseid korraldada. Millise piirini võib viia inimese mentaalselt ja füüsiliselt, et sobivaimad mehed välja selekteerida. Mind saadeti esimesena USA „roheliste barettide“ kooli ohvitserina seda kõike õppima, aga noh, tagasi tulles ei olnud enam üksust.“

Lugedes tundus, et kõige emotsionaalsemad leheküljed olid seotud ülesandega otsida merest Kurkse tragöödias hukkunute surnukehasid. Kindlasti ei olnud teil üksust kokku pannes mõttes, et valmistuda tuleb millekski niisuguseks?

„Tol ajal ei olnudki peale meie teist üksust, kellele oleks tehtud akvalangistikoolitust. Meil oli see koolitus olemas. Võisime vee alla minna, asju otsida, miine panna, võidelda. Aga meil ei olnud kogemust uppunuid otsida. Sellepärast kaasasime oma treenerid, kes olid allveeujumise maailmameistrid ja kel oli kogemus uppujate otsimisest vee alt.

Ilm oli väga külm, nähtavus täitsa null. Inimlikult raske oli valmis olla selleks, et kohe-kohe kerkib su silme ette uppunud tuttava nägu. Teadsime neid mehi hästi, olime nendega koos teeninud. Aga midagi ei olnud parata. Leidsime nädal aega varem uppunud kaluri, teisi mitte. Alles 2–3 päeva pärast, kui õnnetuskohal otsimisest loobuti, hakkas meri hukkunuid kaldale kandma.“

SOG kõmulisemate tegevuste seas oli ka kuulsuste turvamine. Põhjalikumalt on raamatus räägitud paavsti visiidi ettevalmistamisega kaasnenud pealinna puhastamisest. Aga kui palju oli sellist, mis jäi raamatust välja ja mida ei saagi kunagi kirja panna?

„Osa kirjapandut vaadati osakondades üle ja raamatusse sai täpselt nii palju, kui sai. Eelkõige puudutab see siiski teatud treeningumeetodeid ja konkreetsete ülesannetega seotud tööasju. Näiteks me turvasime ka NATO inimesi ja USA eriüksused käisid siin, tegime koos trenni … sellised asjad jäid välja.“

Seevastu osa teie tööst oli puhas sõu. Kaitseliidule tegite kõvasti promo palja käega katusekivide virnu purustades ja demoesinemisi korraldades. Raamatust võib siiski välja lugeda, et see osa tegevusest mehi eriti ei motiveerinud?

„Sõudega mindi jah liiale. Võib-olla sellel ajal oli hea näidata, et meil on sellised mehed ja üksused olemas. Igasugused kriminaalid ja separatistid ja Vene väelased said näha, et Kaitseliidul on mehed, kes suudavad ja teevad. Aga üksuse moraalile ei mõjunud see hästi.

Omalt poolt proovisime korraldada neid vaatemänge treeninguna, tegime pantvangide vabastamisi, helikopterilt tulekuid – et see oleks meile väljaõppeks, saaksime midagigi kasu.“

Esimeses Kaitse Kodu! numbris ütlesite, et teie kiirreageerimisgrupp valmistub olukorraks, mida võib-olla ei tulegi. Näiteks pantvangidraama, mõni uus jäägrikriis, relvastatud väejooksiku tagaajamine. Ega midagi sellist vist ei tulnudki – või siiski?

„Meid ikkagi tuldi kontrollima, kas oleksime võimelised opereerima Iraagis Lahesõja ajal ja järel. USA eriüksused tulid vaatasid meid üle. Kert kutsus mind välja, küsis, kas meil on see ja see võime, mina ütlesin, et see on, teist ei ole, aga kui vaja, siis teeme. Kui saime ülesanded täpselt teada, siis koostasime vajaminevate asjade nimekirja, tellisime endale varustuse ja kohandasime oma koolituse täpselt sellele ülesandele. Lõpuks jäi kutse tulemata. Arvatavasti kui üksus oleks olnud alles veel 2001 kaksiktornide ründamise ajal, oleks meil ka minek olnud.“

Üks väga konkreetne teema, mis sai alguse teie üksusest, on linnalahingu metoodika – see oli ju SOG väljatöötatud?

„Meie hakkasime jah linnalahingu metoodikat juurutama ja õpetama. See algas Kaitseliidus ja jätkus Kaitseväes. Ka pärast üksuse lõppu jäid mõned meie inimesed edasi tegevteenistusse, nii et üle-eestilist linnalahingu väljaõpet jätkasime Vahipataljonis ja ka sõjaväepolitseis. Paljud tellisid meilt seda ja tulid meie kursustele.“

Kuidas te tagantjärele SOGga seotud eluetappi hindate – on see pigem ilus noorusmälestus või rajas kõigele edasisele aluse?

„Ikka rajas aluse. See oli väga tähtis etapp, sest kõik juhtus Kaitseliidu algusaastatel. Kaitseliidule oli väga suur argument, et me olemas olime. Me koolitasime kaitseliitlasi, me hoidsime moraali, noored tahtsid meiega liituda.

Mulle endale oli see aeg ka väga huvitav, sain väga palju õppida oma vigadest. Mul ei olnud mingit kogemust, kuidas juhtida, teha treeningumetoodikaid, kontrollida turvalisust – sellest kõigest sain praktikat ja elukogemust, mida edaspidises karjääris kasutasin.“

Raamatust saab aimu, et te ei sattunud selle teele juhuslikult, olite juba lapsena väga militaarselt motiveeritud.

„Tõsi, mul on sõjaväelase geenid, väiksest peale mängisin kogu aeg relvadega. Omaaegne USA eriüksuslane Viido Polikarpus, samuti „roheline barett“, on minu vanaisa vennapoeg. Meie mõlema vanaisad olid Luftwaffe lendurid. Nii et meil on see veres.“

1990ndad olid aastad, kus kohtas ehedat fanatismi, tõelist patriotismi. Praegu olete koolis õpetaja – kuidas tundub, kas midagi sellist on tunda ka nüüd? „Olime kõik sündinud ja elanud Nõukogude Liidus ja niivõrd tahtsime, et Eesti saaks vabaks, et Eestil oleks oma armee, oma sisekaitse. Praegune Z-generatsioon on ikka täiesti teistsugune. Juba üle 15 aasta tagasi, kui tegelesin ajateenijatega, olid asjad palju muutunud. Eks püüan ka praegu poistele rääkida, nii palju kui suudan.

See, et praegune põlvkond ei ole SOGst üldse kuulnudki, oli mulle ka tõukeks mälestused kirja panna. Märk maha jätta. Ma ei tahtnud midagi juurde lisada, kirjutatud on nii, nagu tegelikult oli. Lisateave:

SPETSIAALSETE OPERATSIOONIDE GRUPP (SOG)

Asutati Kaitseliidu Harju maleva eriüksusena 24. augustil 1994. Gruppi kuulus 5–10 võitlejat, lisaks paarikümnest mehest reserv.

1994. aasta lõpus viidi üle Kaitseliidu ülema alluvusse ja SOGst sai Kaitseliidu peastaabi allüksusena tegutsev operatsioonide grupp.

1997. aasta detsembris viidi üle kaitsejõudude peastaabi alla, liikmed teenisid esialgu formaalselt erinevates üksustes.

1999. aasta jaanuaris toodi kõik üksuse liikmed ametlikult teenima üksik-vahipataljoni. Senine juht Andrei Ambros sai kohe seejärel lähetuse Fort Braggi, USA „roheliste barettide“ kursusele, SOG juhiks määrati Ragnar Reitsakas.

15. mail 1999 osales ajutiselt SOG juhi kohusetäitjaks määratud (Ragnar Reitsakas oli lahingukoolis seersandikursustel) seersant Indrek Holm relvastatud raharöövikatses. Temaga koos võtsid kuritööst osa Prantsuse võõrleegionis teeninud Avo Orupõld ja endine politseinik Argo Hoffart, kes kandis sellal tingimisi karistust. Holm sai rüseluses õlga ja pähe raskelt haavata ega olnud hiljem võimeline kohtu ette astuma. Orupõld mõrvati mõned päevad hiljem segastel asjaoludel, Hoffartile mõisteti vanglakaristus.

1. juunil 1999 otsustas valitsus SOG laiali saata. Kuu aega hiljem üksus likvideeriti. Neli endist grupi võitlejat jätkasid üksik-vahipataljonis väljaõppeinstruktoritena.

Andrei Ambros määrati pärast USAst õpingutelt naasmist Rahuoperatsioonide Keskuse luuregrupi ülemaks. Ta on võtnud osa Kaitseväe missioonidest Iraagis (2005) ja Afganistanis (2006) ning töötanud aastatel 2006–2020 Iraagis turvalisusspetsialistina.

Praegu on ta Tabasalu kooli kehalise kasvatuse õpetaja, õpib pedagoogika magistrantuuris, tegutseb Harju malevas instruktorina ning koolitab kaitseliitlasi ja politseinikke käsivõitluses, laskmises ja eritaktikates.