Mugav kaasas kanda või hea kaevata – labidad võrdluses

Mugav kaasas kanda või hea kaevata – labidad võrdluses

Väidetavalt põhjustab nüüdissõjas umbes seitsekümmend protsenti kaotustest kaudtuli. Mis selle vastu aitab? Loomulikult kaevumine.

Tekst: KK!

Juba esmaste sõdurioskuste omandamise käigus saab igale võitlejale selgeks, milline peab olema üks korralik laskepesa. et tegemist pole pelgalt tühja töö ja vaimunärimisega, mis mõeldud noorsõdurite aja sisustamiseks, kinnitab ka jaoülema käsiraamat.

Välikindlustamine on tõhusaim kaitse vaenlase tule eest. ebaõnnestunud kindlustamine võib tunduvalt kahandada muude tegurite tähtsust – see tähendab, et lahingu võib kaotada ainuüksi halbade kindlustustega.

Kui olukord lubab ning selleks on võimalusi ja aega, kasutatakse välikindlustuste rajamiseks pioneere, kel on kõik tööks vajalikud teadmised, oskused ja tehnika olemas. aga kui spetsialiste parasjagu võtta ei ole, peab iga võitleja talle väljastatud labidaga ise hakkama saama.

Sestap otsustasimegi oma testis katsetada mõnda labidat, mis kaitseliitlastele on ladudest antud. et võrdlus oleks huvitavam, proovisime ka ühte kohalikus kaubandusvõrgus saadaolevat labidat, mis olemuselt sarnaneb paljuski sapöörilabidaga, kuid on peaasjalikult mõeldud siiski tavainimestele kasutamiseks.

Mõnedele võitlejatele on väljastatud ka Gerberi toodangut, mis lisaks kompaktsusele on ka üllatavalt kerge – kõigest 0,7 kg

Olgu mainitud, et kõiki läbi aja kaitseliitlaste käsutuses olnud labidaid me katsetada ei jõudnud, sest neid on ühe ajakirjanumbri lehekülgedele mahutamiseks liiga palju – alates organisatsiooni algusaastate mitmekülgsest Nõukogude pärandist ning lõpetades tänapäevase Gerberi toodanguga.

Labidad

Valiku juures sai määravaks, et tegu pidi olema sapöörilabidate või nendega sarnanevate toodetega. Hind polnud kriteeriumiks, sest võitlejad üldiselt oma tabelivarustuse eest maksma ei pea.

Kuna kõiki kaitseliitlaste käest läbi käinud kaeveriistu me testi kaasata ei saanud, võtsime katsetada ühe vanema ja ühe uuema põlvkonna sapöörilabida. Lisaks nendele veel poest ostetud, sapöörilabidat meenutava toote.

Tundmatu tootja

Kohalikus tsiviilkaubandusvõrgus on liikvel mitmeid labidaid, mis meenutavad sõdurivarustuse hulka kuuluvat moodsat volditavat sapöörilabidat. Välisest sarnasusest hoolimata nad seda ei ole. Poelettidel nimetatakse neid tihtipeale autolabidateks ja nendena on neid kõige mõistlikum ka kasutada. Lund kannatab kenasti kühveldada, aga pidevast sihtotstarbelisest kasutamisest, muust rääkimata, tuleks heaga hoiduda, sest pehme materjali ning kehva koostekvaliteedi tõttu võib labidas laguneda.

Nigela koostekvaliteedi tõttu pole mõtet hankida sapöörilabidat suvalisest poest

KARRI KAAS

Labidas on valmistatud metallist ning kaalub 1,1 kg. Kokkuvoldituna on labida pikkus 24 cm ja lahtisena 60 cm, mõlemad mõõtmed on võrdväärsed kaitseliitlastele jagatava volditava sapöörilabida omadega.

Roheline

Kuigi vabatahtlike riigikaitsjate varustuse hulgas leidub tänapäevalgi mitut päritolu sapöörilabidaid, on paljudel kasutada juba moodsamad kaevamisvahendid: Gerberi omad, aga ka praegu ameerika sõdurite käsutuses olevatest labidatest inspireeritud toodang. Meie testisime viimasena nimetatut.

Nagu tavapoest ostetu, nii on seegi labidas kolmest kohast kokkuvolditav. Materjal ja koostekvaliteet on seevastu hoopis teine tera, mistõttu võib seda pidada täiesti asjalikuks jalaväelase arsenali kuuluvaks riistaks. Lisaks kaevamisele kannatab sellega teha ka muid töid nagu võsa raiumine, tulehakatuse valmistamine, vastase hakkimine …

Kuigi tootjad on erinevad, põhineb labidas ameeriklaste disainil

KARRI KAAS

Labidas on valmistatud metallist ning kaalub samuti ligikaudu kilo. Pikkus on voldituna 24 cm ja lahtisena 59 cm, mis teeb sellest kõige kompaktsema katsetatud labidate hulgast.

USA sapöörilabidas

Kokkuvolditava teraga ning monoliitse puidust varrega labida päritolu ulatub II maailmasõja aega. Põhineb see sakslaste sapöörilabidal, mille ameeriklased enda tarbeks pisut ringi tegid ning kasutusse võtsid.

Labidas on konstruktsioonilt tugev ning väheste liikuvate osade tõttu peab hästi vastu sihtotstarbelisele kasutamisele. Rääkimata veel sihtotstarbetust kasutamisest, mida sõduritel vahel ikka ette tuleb. Lisaks muudavad pikkus ja raskus selle labida üsna tõhusaks relvaks käsivõitluses.

Tublisti üle poole sajandi vana, kuid toimib nii kaevamiseks kui muuks otstarbeks veel tänapäevalgi

KARRI KAAS

Testitud labidate hulgast oli see suurim nii mõõtmetelt kui kaalult: voldituna 52,5 cm ja lahtisena 71 cm pikk ning pea poolteist kilo raske. Pidevalt kaasaskandmiseks pole see just kõige mugavam, kuid igasuguse töö tegemiseks on kindlasti sobiv riist.

Test

Mõnes mõttes on võitleja varustuse hulka kuuluv labidas justkui multitööriist, millega saab teha igasuguseid asju. Siiski on see põhiliselt mõeldud kaevamiseks. Tihtipeale keerulistes oludes, mis seab tööriistale omad nõudmised. Sestap keskendusime ka meie testis ainult kaevamisele, jättes labidate muud kasutusvõimalused kõrvale. Tingimused olid varakevadised, mis tähendab, et pinnas oli mõne koha pealt üsna korralikult läbi külmunud.

Tulemuste kokkuvõttes osutus kõige paremaks ameeriklastelt inspiratsiooni ammutanud labidas ning kõige kehvemaks tsiviilkaubandusvõrgust hangitud sapöörilabidat meenutav toode.

Kui viimane koht just ei üllata, sest selle poolt rääkis kõik, alates materjalist ning lõpetades koostekvaliteediga, siis esikohaga lugu nii lihtne ei ole.

Kõik testis osalenud vabatahtlikud kinnitasid kui ühest suust, et kaevata oli kõige mugavam vana USA sapöörilabidaga, sest see oli piisavalt pika varre ning tugeva konstruktsiooniga. Samas polnud seda sugugi nii hea kaasas kanda. Testi võitjaga oli asi jällegi täiesti vastupidine – võrdlemisi ebamugav kaevata, kuid kaasaskandmiseks väga hea.

Olgu, kuidas on, aga praktiliselt iga labidas on parem kui üldse ilma labidata. Eriti veel siis, kui kaevata on väga vaja. Näiteks laskepesa rajamiseks vastase tule all olles.

KARRI KAAS