FiLmiarvuStuS
KuidaS teHa KatKiSi iNimeSi Sild on sõjafilmides ja mitte ainult sõjafilmides kaunikesti levinud teema. Küll tehakse see katki või juhtub midagi muud põnevat. Sihuke hea kitsaskoht, justkui omamoodi koridor, kus on korralik pinnas arvamuste konfliktiks. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
A
jal, mil kodumaa laiutas tervelt kuuendikul planeedil, teadsid kõik, et mölluks läheb alati koridoris. Koridoris põrkuvad omad, naabrid ja võhivõõrad ning seal ei ole kunagi igav. Ka sild on omamoodi koridorilaadne toode, kus on nii kitsas, et erinevad arvamused ja maailmavaated sinna kuidagi ära ei mahu. Iseäranis veel sõjaajal. Seekordne sillateemaline film on pealkirjastatud lihtsalt – „Die Brücke“. On aasta 1945 kevad. Saksamaaga on asjalood kõige ilmsemalt kehvasti. Ühes väikeses linnakeses käib elu omasoodu. On kool, on õpilased ja on ka sild. Sild on planeeritud rinde ja ameeriklaste lähenemisel õigel momendil õhku lasta. Koolis käivad aga koolipoisid, kes tangivad usinalt oma
72
4/2021
ajudesse kõike seda, mida suured juhid nii jutus kui kirjasõnas toodavad. Sõda läheneb linnakesele ning poisid kutsutakse püssi alla. Nende suureks kurvastuseks ei saa nad minna eesliinile, vaid jäetakse kodulinna silda valvama. Vaimustunud noorte patriootide jaoks kole ebameeldiv asjade kulg. Poistele ju ikka meeldib sõda mängida. Ja kui kusagil käib parajasti päris sõda, aga sina oled kodus, siis seda suurema innuga joonistab sihuke noorsand kaardile noolekesi, tõstab ümber lipukesi ... ja unistab. Ja kui lõpuks lubatakse sul päris sõda mängida, antakse püssid ja teised päris sõja mänguasjad, on ju uhke tunne? Aga kui pärast seda kõike öeldakse: mine õige oma asjadega koju ja mängi sõda seal, ära meid sega ... Ajab ikka närvi küll! Närvitseda ei tule väga kaua, sest peagi jõuavad sillani ameeriklased.
Sel kombel läheb käima Saksamaal 1959 valminud film „Die Brücke“. Eestindatult siis „Sild“ ja kuigi sild on filmi keskne objekt, püüab režissöör Bernhard Wicki vaatajani tuua hoopis seda, mis toimub liiga palju propagandat tarbinud noorte inimeste peades. Filmi alguses on peategelasteks olev poistejõuk otsast otsani täis pumbatud käibivat riiklikku ideoloogiat. Sündmuste arenedes kuulevad poisid järjest enam arvamusi stiilis „see sõda on üks igavesti kahtlane kraam”. Režisöör Wickil on valitsev õhustik päris hästi õnnestunud. Ühelt poolt poiste ideaalmaailm, kus isamaa kaotustest hoolimata muudkui võidult võidule sammub, teisalt reaalne elu, kus rinne läheneb, sõbrad ja sugulased lähevad teise ilma ning igapäevane toimetulek on paras peavalu.
