PÕHJAKAD: MALEVKONNAST KOMPANIIKS JA TAGASI

PÕHJAKAD: MALEVKONNAST KOMPANIIKS JA TAGASI

24. veebruar 2022. Tartu, Raekoja plats. Linnarahva ning teiste allüksuste kamraadide seltsis ja toel saab Põhja-Tartumaa malevkond endale lipu. Seda hetke on nad oodanud juba kaua.

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Põhja-Tartumaa malevkonna kui Tartu maleva ühe allüksuse lugu sai alguse Kaitseliidu taasloomisest üheksakümnendatel, kui kohaliku sõpruskonna aktiivsed eestvedajad soovisid vastsaavutatud Eesti vabaduse hoidmisele käe külge panna. Noorte ja energiliste meeste ümber koondus üha enam teotahtelisi kaasamõtlejaid, kelle jaoks riigikaitsesse panustamine oli iseenesestmõistetav ja loogiline jätk Eesti iseseisvuse kasvatamisel. Kogu riik oli toores ja ebastabiilne – kaitseliitlased pidid oma sõjalisi oskusi arendama peamiselt teadmistega Nõukogude armee päevilt või kättesaadavast kasinast militaarkirjandusest. Mis näiteks relvastusse puutub, siis jagati vabatahtlikele kätte Rumeenia päritolu Kalašnikovi automaadid ja juurde seljakotitäis padruneid.

Midagi läks hästi, midagi halvasti, mõnikord saadi haiget, polnud korralikku varustust ega vormiriietust, aga alati anti heas usus endast parim. Et kõrvalseisjatele usutavat muljet jätta, kanti avalikus ruumis Kaitseliidu käiselinti, mis oli algusaastatel tihti ühtse organisatsiooni ainukeseks läbivaks tunnuseks. Esimeseks Põhja-Tartumaa malevkonna pealikuks määrati Suune Tihane.

LIIDETI TEISEGA

Järgnes mitmeid noore Eesti kaitsevõimet puudutavaid reforme nii riigi, Kaitseliidu kui ka allüksuse enda tasandil, et asjad õigesti ja jätkusuutlikult toimima saada. Selle kõige käigus vaieldi palju, liideti ja lahutati struktuure, katsetati maailma tugevate armeede formaate, et ikka jõuda riigikaitse hüvanguks parima ja sobivaima tulemuseni.

Ka Põhja-Tartumaa malevkond pidi teise suurema üksusega aastateks seljad kokku lööma, aga päriselt ei loobutud oma identiteedist kunagi. Teati, et see oli ajutine ja tollel hetkel hädavajalik meede, mis ainult tugevdas iseloomu, arendas oskusi ning andis palju väärtuslikke kogemusi.

Tartu malev kasvas ja laienes jõudsalt. Tublisti areneti väljaõppes, kaitseliitlased saavutasid ühtse sõjaväelasliku väljanägemise ning tekkisid toimivad struktuurid. 2002. aastal jagati võitlejatele kätte uuemad (loe: lääne päritolu) relvad. 2004. aastal saime osaks NATO-st, mis oli riigikaitse ja selle arengu kontekstis ülisuur samm meie riigi turvalisuse heaks. Loomulikult kasvasid sellega nõuded kogu riigikaitsele tervikuna.

ESMALT ÜKSIKKOMPANIIKS

Soov teha kõike paremini ja kiiremini tõi kaasa üksuste arvu suurendamise ning Põhja-Tartumaa malevkonna taasiseseisvumise võimaluse. Põhjakad, nagu üksuse liikmed ise ennast kutsuda armastavad, alustasid kiireid ettevalmistusi ning juulis 2013 kinnitas Kaitseliidu ülem oma käskkirjaga Põhja-Tartumaa üksikkompanii moodustamise.

Kuna vahepeal olid allüksuste isikkoosseisu suuruse nõuded muutunud, ei olnud malevkonna taasloomine kahjuks kohe võimalik. See aga ei vähendanud põhjakate entusiasmi ega pannud kahetsema oma otsust iseseisvalt edasi liikuda.

Gea Tumm

Enesekindlust võimendas oma, põhjatähega embleemi loomine, eriti aga võimalus edaspidi ise allüksust puudutavates arenguotsustes kaasa rääkida. Ei olnud sugugi lihtne alustada algusest kardinaalselt muutunud oludes, aga pingutati ja usuti endasse. Oli neid, kes seda eraldumist takistada püüdsid, aga ka neid, kes põhjakates suurt perspektiivi tajusid ning oma jõu ja nõuga uuendustele igati toeks olid.

Taasloodud üksikkompanii uueks pealikuks valiti esimesel üldkoosolekul nooremleitnant Raigo Pool, kes kuulus juba üheksakümnendatel põhjakate initsiatiivgruppi ning oli seega allüksuse anatoomias vägagi kompetentne ja täis tahet ennast proovile panna. Järgmise rotatsiooniga asus Põhja-Tartumaa üksikkompaniid juhtima samuti staažikas kaitseliitlane, eelmise pealiku Raigo vend Risto Pool, kes teeb seda innukalt senini. Ka Raigo lööb endiselt aktiivselt Kaitseliidus kaasa ning on kõikide otsuste ja tegemiste initsiatiivgrupis.

SIIS MALEVKONNAKS

Üksikkompanii taasloomisest möödunud ligi üheksa aasta jooksul on üle elatud häid ja keerulisi aegu, kantud kaotusi ning saavutatud võite. On nähtud loobujaid, tõrjutud kurjust, silmakirjalikkust ja kättemaksu. Aga järjekindlalt on allüksus oma põhimõtetele toetudes kasvatanud oma usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust nii organisatsiooni sees kui ka väljaspool seda.

Selle kõige taustal on kindlalt, aga visalt kasvanud ka isikkooseis ja üldine kvaliteet, mis möödunud aastal tipnes võimalusega nimetada PõhjaTartumaa üksikkompanii taas ümber malevkonnaks.

Ametlik, käskkirjaga kinnitatud otsus selle kohta pärineb 1. augustist 2021 ja nimetatud daatumil on edaspidi allüksuse ajalooredelil märgiline tähendus. Sellesama käskkirjaga sai taastatud Põhja-Tartumaa algupärand, milleni pika perioodi vältel püüeldi, aga mis kindlasti ei ole teotahtelistele kaitseliitlastele ambitsioonide lõppjaam, vaid pigem täiendav motivatsioonidoos järgmiste sihtide seadmiseks ja püüdmiseks.

Gea Tumm

Malevkonna loomisega tekkis allüksusel legitiimne õigus omaenda lipule, mis oli magus väljakutse, aga suur enesekarastus- ja ellujäämiskursus keerulises bürokraatiamaailmas. Pikad inimtunnid loomingulist tööd, lugematu arv kooskõlastusi ja debatte ning lõpuks detailideni läbiv kavandi kaitsmine.

Kastanid tõi tulest välja malevkonnapealiku abi Valeri Nuust, kelle sihikindlus ei vandunud alla ühelegi tagasilöögile. Karmi komisjoni pitsat kollegiaalselt positiivsele otsusele põhjakate kauaoodatud sümboolika kinnitamiseks löödi 8. detsembril 2021. aastal.

Sellega oli protsess jõudnud lõpusirgele, jäid veel viimased formaalsused ning tehniline teostus, et tulem oleks füüsiline. Lisaks lipule sai täiendusi käiseembleem ja Põhja-Tartumaa malevkonnale disainiti esimene päris oma teenetemärk.

JA LIPU ALLA

Nüüd on see kauaoodatud taies viimaks valminud. Isikkooseis saab koonduda sõna otseses mõttes ühise lipu alla ning see pole enam pelgalt klišee, vaid emotsionaalselt kirjeldamatu tunne, mida kõrvalseisjatel tasuks kadestada. Ollakse edasi need, kes oldi, tuntakse uhkust, muutumata uhkeks, ammutatakse toimunust tugev sõõm enesekindlust ning jätkatakse veelgi innukamalt teenistust Kaitseliidu ridades.

Lipu valmimisega pingutati ja kiirustati, et selle allüksusele üleandmine ning õnnistamistalitus leiaksid aset just vabariigi aastapäeval, mis annaks tseremooniale topelt pidulikkuse ja tähelepanu. Ja täpselt nii läkski – nagu öeldud, toimus liputseremoonia 24. veebruaril 2022. aastal Tartus raekoja platsil. Lipunaelad lõid Tartu maleva pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus, esimene Põhja-Tartumaa malevkonna pealik nooremleitnant Raigo Pool, allüksuse praegune pealik Risto Pool, malevkonnapealiku abi Valeri Nuusti ema Maie Nuust, Tartu linnapea Urmas Klaas, Tartu vallavanem Jarno Laur, Luunja vallavanem Aare Anderson ja Peipsiääre abivallavanem Peeter Kiuru. Lipu õnnistas Kaitseliidu kaplan.

Sajandeid on lipp olnud armeede ja võitlejate enesemääramise ja moraalihoidmise vankumatuks nurgakiviks. Lipu saatel on tormatud lahingutesse ja seistud rivis, mälestatud langenuid ja tunnustatud kangelasi. Lippu ei laenata ega alavääristata, lippu kaitstakse ning selle eest on surma mindud. Ka Põhja-Tartumaa võitlejad lubavad olla oma lipule väärilised kaaslased ning hoida, kaitsta ja austada seda olenemata poliitiliselt või füüsiliselt riiki, organisatsiooni või allüksust ähvardavatest tormituultest.