PÕGENIKEVOOG, PISARAD JA LOOTUS

PÕGENIKEVOOG, PISARAD JA LOOTUS

5. märtsi hommikul kell 6 startis Järvamaalt Türilt kohalike vabatahtlike päästjate algatusel tosinkonnast bussist koosnev kolonn, et tuua Ukraina-Poola piirilt sõjapõgenikke Eestisse sõjavarju.

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

Ehkki päästeaktsioon ei olnud Kaitseliidu egiidi all, olid paljud retkega liitujaid sarnaselt algatajatega paljude muude rollide kõrval vabatahtlikud riigikaitsjad – kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad.

Türi vabatahtlik päästja ja kaitseliitlane Meelis Välimäe ning arst ja Türi vallavolikogu esimees, naiskodukaitsja Maarja Brause hakkasid evakuatsioonimissiooni organiseerima juba mõned päevad pärast sõja puhkemist.

Mina sattusin Poola Medyka piiripunkti lähimasse linna Pržemyslisse siirduva järvakate kolonni väiksema bussi rooli ajakirjanikutööd tehes, tänu juhuslikule vestlusele Järva maleva pealiku kolonelleitnant Kuido Pettaiga, kes mainis, et puudus on roolikeerajatest. Pakkusin end kõhklemata appi.

Paide konvoiga kaasa kogutud abisaadetised põgenikele ja Ukraina rinde võitlusüksustele pakkisid tublid naised, peamiselt Järvamaa naiskodukaitsjad, bussidesse valmis juba Järvamaa konvoi väljasõidu eelõhtul. pildid ning koos naiskodukaitsjatest meeskonnakaaslaste Tene Metsma ja Kirsika Ilmjärvega kleepida oma bussile Eesti ja Ukraina lipuga sildid, millel punane kiri „Rescue“. Siis võis ligi 1400kilomeetrine teekond alata.

Läti piiril istus meie bussi retke eestvedaja Maarja Brause ja see määras suuresti minu edasise rolli järgmise ööpäeva jooksul.

KAOSEST KORDA

Kuna paar päeva pärast sõja algust läks vabatahtlikuna samasse piiripunkti appi Paide kaitseliitlane Vallo Tamme, oli tänu temale piiril valitsevast olukorrast ülevaade olemas. „Jõhker, mis siin toimub! Inimesed tulevad jalgsi 15–20 kilomeetrit piirini, et pääseda. 30 kilomeetrit enne piiri on teeservad hüljatud masinaid täis. Põgenikud saavad küll üle piiri, aga mis saab neist edasi? Ma olen enda arust tugev mees, aga nähes üle piiri pääsenud, kallistavaid naisi ja lapsi, tuleb siin pisar silma,“ tunnistas Tamme.

Tamme kinnitusel polnud 60 protsendil sõjapõgenikest aimugi, mida nad Poola jõudes soovivad edasi teha või kuhu minna. Lihtsam oli neil, keda ootasid ees sugulased, aga paljud liikusid lihtsalt edasi, teadmata, mis neist saab. Paljud soovisid liikuda edasi Euroopasse. „Eestisse tulla soovijad võtsime sooja bussi, aitasime,“ selgitas Tamme, kes teadis rääkida juhtumitest, kus piirile jõudnud inimesed olid alajahtunud. Enne piiri olevat olnud surnuid nii laste kui eakate inimeste seas. Piiril oli hädasti puudus telkidest, kuhu inimesi sooja saata.

Valitsevat segadust oleks Tamme hinnangul aidanud leevendada konkreetsem, sõjaväeline juhtimine. Ent tasapisi loodi ka selles kaoses korda. Järgnevatel päevadel spontaansed piiriületuskohad suleti ja piirkonda jäi kolm ametlikku punkti, kus evakueerimist korraldati juba paremini. Põgenikud organiseeriti piirijaama ning saadeti rongidega edasi Varssavisse. Märtsi lõpus suleti ka piiripealsed põgenikelaagrid ning põgenikega tegelemine suunati Varssavisse ja teistesse Poola suurematesse linnadesse.

ÄPP APPI

Vabatahtlikud olid kindlasti entusiastlikud ja neil oli süda õiges kohas, aga kriisijuhtimiskogemust neil polnud. „Küpsiseid või putru võib ju abiks koguda., aga see siin põgenikke praegu kõige tõhusamalt ei aidanud,“ nentis Tamme.

Kõige rohkem tunti puudust kütusest. See polnud otsas ainult Ukraina poolel, vaid ka Poola piiriäärsed tanklad olid tühjaks ostetud. Suur puudus oli ka plaastritest, sidemetest, valuvaigistitest, allergiaravimitest ehk kõigest esmaabi andmiseks vajalikust ning taskulampidest ja patareidest. Samuti meedikutest, sest paljudel põgenikel oli sidumist vajavaid vigastusi. Alles seejärel vajati tekke, riideid ja toitu.

Selles kaoses paistsid eestlased silma kiire ja innovaatilise tegutsemisega. „Meie omad panid äpi püsti, midagi Bolti-taolist, millega kontakte luua ja Eestisse tulla soovivatele inimestele järele minna,“ tutvustas Tamme lahendust.

MITTE ESIMENE KORD

Järvamaa teabekanaliteski jagati evakuatsiooniretke kohta infot ja mitmed maakonnas elavad ukrainlased helistasid, et leppida kokku oma lähedaste äratoomine. Maarjale tuli põgenikelt esimene venekeelne telefonikõne ja pärast paari esimest lauset surus ta toru mulle pihku. Hiljem hakkas samasuguseid kõnesid tulema Kirsika telefonile ja pärast Järva Teatajas üleskutse avaldamist ka mulle. Tuli lahendada kümnetes ja kümnetes kõnedes väljendatud probleeme ning iga tunni-paari tagant leevendada pealelaadimisjärjekorras ootajate ärevust. Lisaks Medyka piiripunktile voolas põgenikke Poolasse ka mujalt ja kaugemalt Paidesse jõuda soovijad ootasid meid kannatlikult terve päeva 150 kilomeetri kaugusel.

Kell 11.36 helistas Järvamaal elav Maksim ja teatas oma piiripunkti jõudnud kuueliikmelisest perest, kelle väikseim laps on kõigest kolmene.

„Olen Marina. Sain Maksimilt numbri. Kõik on juba hästi! Me ootame. Pole see ju esimene kord niimoodi põgeneda,“ kõlas torust reibas hääl. Pisut hiljem rääkisin Svetlanaga, kes pääses samuti lastega üle piiri ja ootab Paide-reisi. „Täitsa pöörane ju, mida me praegu teeme. Mulle jõudis just praegu kohale,“ nuuksatas Tene rooli tagant.

Järgmine helistaja oli vanaema Paidest, kel samuti kolm naist kuue lapsega ootamas. Tema sai telefoninumbri Paide linnavalitsusest. Veel üks Eesti Pagari töötaja uuris, kas me tema peret ka aidata saame. „Palju teil tulemas on?“ küsisin. „Palju. Oi kui palju!“ ohkas mees valulikult ja südamest. Nad hakkasid hommikul Vinnitsast sõitma. „Kas Paidesse tuleb ka teine reis?“

Paar tundi hiljem helistas Marina uuesti ja oli juba ärevam: „Meile siin räägitakse, et mingit Paide bussi ei tule.“ Piiripunkti pagulaskeskusest käis päevas läbi kümneid tuhandeid inimesi ja segadus oli suur. Kaoses üritasid korda luua ja inimesi edasi suunata vabatahtlikud, siiski tekkis tõrkeid ja levis vastukäivat infot.

Leetu jõudes kilkasid naised ühel häälel ja kiledalt, nagu oleks põllul roosat elevanti näinud: „Vaata ruttu sinna!“ Taipasin, et nad osutavad teeäärsele üüratule veetornile, mille tipus lehvib tavaliselt suur Leedu lipp, kuid nüüd oli selle asemel Ukraina oma.

KAS KA VENELASED?

Poolas meie kolonn lagunes. Kes keeras otse Lublini peale, kes põrutas Varssavi kaudu. Uuesti saime kokku alles tund pärast keskööd Przemysli piirilinna servas, kus laadisime ringi toiduained, mis läksid otse Ukrainasse rindele.

Kiskus pimedaks, kui keset Poola laugeid välju helistas E-Piima juht Jaanus Murakas. „Nägin sind teleuudistest. Me annetasime ukrainlastele piimatootjate liiduga kolm tonni juustu. Raha olla neile annetatud, et topi kottidesse, aga tegelikult on vaja neil midagi süüa,“ lausus ta. „Tead, ma pakun oma juures lapsega emale korterit. Maksan toidu ja elamiskulud kinni. Kui ta oleks valmis meid majapidamises aitama, maksan korraliku palga lisaks.“

Läbi öise Przemysli üüratu sõjaväekolonni järel sõites märkasin laulja Stingi paar tundi varem tehtud värsket postitust külma sõja aegse loo uusesitusega, milles on kaeblikud sõnad lootusest, et ka venelased armastavad oma lapsi. Kõigil oli klomp kurgus.

Maarja sai pagulasabiga suheldes teada, et neil päevil oodati konkreetsesse piiripunkti 300 000 uut põgenikku. „See ei saa ju niimoodi jääda, me peame siia uuesti kohe tagasi tulema,“ ütles ta.

Sain kõne Ljudmilalt, kes oli samuti teel Paidesse, aga tuli üle piiri Chelmi linna lähedal, mis asub meist 150 kilomeetrit põhjas. Ta anus ahastavalt: „Kas te võtate meid siit ära?“ Seal meie pagulasabi pole ja mina siinpool toru olin tema ainus lootus. Lubasin, et saame aidata, kui naine saadab mulle täpsed koordinaadid.

Varahommikul leidsime vanaema juhatuse järgi üles Valja, Nadja ja Marina lastega. Üks naistest oli hüsteerias ega rahunenud päriselt enne, kui istus bussi ja mõistis, et nüüd lõpuks pääseb ta sealt ära.

Teine naine uuris, ega meil midagi juua ole: „Praegu võtaks küll pääsemise puhul klaasi viina. No kasvõi viskit?“ Sellega me teda aidata ei saanud. Muidu olid lainetena peale tulevad uued inimvood vaiksed, rahulikud, pisut klaasistunud pilguga. Enamikul oli kogu nende senine elu kaasa pakitud ühte kohvrisse või spordikotti.

KÕIK EI SOOVI MAARJAMAALE

Märtsi esimesel nädalavahetusel otsustasid paljud eestlased kasvõi sõiduautoga Ukraina piirile sõita, et mõni sõjapõgenik Eestisse tuua, rääkimata 50kohalistest bussidest, mis Eesti vahet vurasid. Seetõttu oli kõnealusel nädalavahetusel Przemysli piiripunktis suure ülekattega transporti.

Kogesime omal nahal, et kuigi pagulasabi infost oli meil teadmine, et sõidame kohale, võtame inimesed peale ja vurame kohe tagasi, oli tegelik olukord sootuks teine.

Eestisse soovisid tulla üksnes need, kel on siin ees sugulased ja tuttavad, aga neid oli vähem, kui meil bussides kohti. Tundide viisi ei juhtunud midagi. Meie bussijuhid muutusid rahutumaks, sest aeg surus peale, mitu juhti olid arvestanud, et jõuavad esmaspäeva hommikuks tööle.

Sel hetkel viskas ajakirjanik Glase pastaka nurka ja helistas vabatahtlikuna piiripunktis askeldavale kaaskaitseliitlasele Vallo Tammele, kes tuli kiiresti kokkulepitud kohta, tegi mulle ülevaate oludest ja tutvustas Eesti pagulasabi staapi. Leppisin staabiga kokku, et vajadusel korjame kaasteelisi juurde ka teistest piiripunktidest. Nii saime mitu väikebussi täis ja teele. Samuti saime paar väikebussi kohapealt ja ka Ljudmila Anjaga Chmelist päästetud.

MEID ON PALJU

Staap pakkus, et 24 tunniga saame bussid täis, aga see õnnestus meil seitsmega, sest võtsime vabadele kohtadele ka Leetu ja Lätti suunduvaid inimesi.

Eelviimasena lahkunud pritsimeeste Scania tagumistelt istmetelt lehvitas meile kümmekond rõõmsat last uute kaisukatega, ajades jääjatel taas silmad läikima.

Viimasena asus minu, Kirsika ja Tene ekipaaž Przemyslist teele 6. märtsi õhtupoolikul kell 17.36, et võtta 200 kilomeetrit kauguselt Hrubieszowi raudteejaama sisenevalt Lvivi rongilt peale meiega Türilt liitunud Pavlo 16aastane õepoeg, kelle ema pidi üle tooma ja ise tagasi minema. Kuueks tunniks piiril takerdunud 21 täistuubitud vaguniga rongist pääsesid inimesed välja öösel kell üks. Pavlo õde Marina mõtles ringi ja tuli meiega Eestisse. Nad alustasid Tšerkassõst teekonda kolm päeva tagasi ega saanud selle ajaga silmatäitki magada ja seisid enamiku ajast püsti. Ka rongis.

Keset ööd, juba bussist, helistas Ljudmila: „Teist paremat inimest ei ole meie jaoks maailmas olemas!“ „Eksite. Meid, samasuguseid eestlasi, on tegelikult palju,“ vaidlesin talle vastu.

Ukraina põgenikud magasid Peržemysli linna mahajäetud kaubanduskeskusest kohandatud vastuvõtupunkti põrandal

Urmas Glase