Kaitseliidu infodoktriin: Kuuluvustunne + teadlikkus + usk = võitlustahe

TOOMPEA AKADEEMIA: Tallinna maleva Toompea malevkond organiseerib Toompea Akadeemia nime all põnevaid loenguid oma ala ekspertidelt. Kaitse Kodu! lugejatelgi on nüüd artiklitesarja kaudu võimalus neist osa saada.

KAITSELIIDU INFODOKTRIIN:KUULUVUSTUNNE +TEADLIKKUS + USK = VÕITLUSTAHE

Ei saa olla kindel, et tahtest võidelda piisab võiduks. Kuid on täiesti kindel, et ilma tahteta võidelda võitu ei saavutata. Võitlustahe või selle puudumine sõltub aga mitmetest, ka infovälja kaudu mõjutatavatest komponentidest.

Tekst: ILMAR RAAG, Toompea malevkonna pealik

Inimese üks olulisemaid baasvajadusi on ühtekuuluvustunne kogukonnaga. See on meie identiteedi alus. Näiteks spordimehed või jahimehed moodustavad omaette kogukonna, nad mõistavad üksteist poolelt sõnalt.

Kaitseliitu või mingisse üksusesse kuuludes on igal võitlejal lisaks isamaa-armastusele ka soov tunnetada, et tema üksus on äge, tunnustatud, võimekas jne. Ühesõnaga, sõdur tahab olla uhke oma staatuse ja oma üksuse üle.

See on teema, millega tegeleb lõviosa Kaitseliidu tänasest rahuaegsest teavitusest. Kaitseliidu hea maine on värbamise aluseks ja vabatahtlikkuse hoidmise aluseks. Tihti mõistetakse aga head mainet ka liiga kramplikult „isamaalise kasvatusena“, samal ajal kui reaalselt motiveerib noori mehi ka puhas adrenaliin ja nn tacticool kontseptsioon.

Mitte ilmaasjata ei ehitata Venemaal müüti speznaz’i või dessantnike „supervõimete“, mitte kodumaa-armastuse ümber, samamoodi talitavad USA-s ranger’id või Navy SEAL-i liikmed. Kui vaadata, kuidas värvatakse Eesti oma erioperaatoreid, siis sealgi ei ole juttu isamaa-armastusest, vaid ikka erilisest meeskonnast ja erilistest missioonidest.

Foto: Martin Andreller

Mida konkreetselt aga peavad siis tegema Kaitseliidu üksused? Ka nemad peavad rääkima oma üksuste õppustest, üksuse väljaõppestandarditest ja ühistest eduelamustest. See loob kuvandi üksuse mainest ja võimekusest. Kui sinna lisada üksuse rituaale ja nende tutvustamist, ehitubki üles meeskonnavaim.

Negatiivse näitena võib ette kujutada, et vähetreeninud üksus saabub õppusele, mille eesmärgist ei saada aru ja kus on ka vähe õpielamusi. Omavahelistes juttudes langetatud molutamise hinnangut ei ole pärast võimalik parandada ühegi kommunikatsiooniga. Tulemuseks on emotsionaalse sideme kaotamine üksusega ja kahtlus, kas ollakse ikka õiges kohas.

Vähetähtsaks ei saa pidada ka inimeste tagasisidevajadust. Oma üksuse tunde kriitiline komponent on omavahelise suhtluse olemasolu. Ma saan ennast lugeda mingi kogukonna liikmeks, kui selle kogukonna liikmed suhtlevad minuga. Selleks piisab teinekord aktiivsest sotsiaalvõrgustikust või üritustest, kus võitlejatel on reaalselt võimalik koos olla ja üksteisega respektipõhiselt suhelda.

Nagu näete, on kommunikatsioon siin väljapakutud komponentide puhul vaid reaalses elus toimivate sündmuste vahendaja ja võimaldaja.

EELDATAV TULEMUS – võitleja on uhke meeskonda kuulumise üle ja valmis tegema jõupingutusi selle staatuse säilitamiseks.

OLUKORRATEADLIKKUS

Olukorrateadlikkus on justkui eelmainitud emotsionaalse meeskonnatunde ratsionaalne komponent.

Eesti praeguses militaarses traditsioonis edendatakse ülesandepõhist juhtimist, mis tähendab, et iga võitleja peab suutma olukorras orienteeruda.

Lisaks emotsioonile peab võitleja suutma ratsionaalselt leida probleemidele parima lahenduse. Seega oma ülesandest arusaamine on osa võitlustahtest.

Võitleja peab teadma kõrgema tasandi ülesannet, tundma oma naaberüksusi, maastikku, elanikkonda jne. Suuresti on tegemist sisekommunikatsiooni teemaga, et vältida infosulgu sattumist. Kõige tüüpilisemalt väljendub see eespool toodud õppuse näites, kus mehed passivad niisama, ei tea, miks midagi ei tehta või millal üleüldse peaks nende järele vajadus tekkima. Halva olukorrateadlikkuse tagajärjeks on motivatsiooni langus.

Rahuaegses üksuses on igal kaitseliitlasel vaja teada oma üksuses toimuvatest õppustest, koolitustest, enesetäiendamise võimalustest jne. Selline valmisolek on eelkõige üksuse juhtide sisekommunikatsiooni tulemus, kuid see kommunikatsioon on väga tihti alahinnatud, sest igapäevasel tasandil tekib just siin kõige rohkem väikest naginat.

EELDATAV TULEMUS – võitleja teab igal hetkel, mida temalt oodatakse, ja oskab vajadusel iseseisvalt tegutseda.

Foto: Aare Jamnes

USK VÕITLEMISSE JA VÕIDU VÕIMALIKKUSESSE

Olukorrateadlikkuse kõige kriitilisem komponent on usk võitlemise mõttekusse ja võidu võimalikkusesse. Kriitilisus avaldub eelkõige reaalses konfliktis või kriisis.

Praktika on näidanud, et võitlustahte säilitamiseks peavad võitlejad saama kinnitust, et nende tegevus ei ole asjatu või võimatu. Mali Vabariigis nägin, kuidas islamistid pildistasid väga põhjalikult iga võidetud lahingu tulemusi, mida pärast sotsiaalmeedias levitada. Seda võis näha nii Daeshi kui ka Talibani puhul.

Psühholoogiliselt oli see väga oluline just hajutatult võitlevatele gruppidele. Iga selline grupp ju tundis, et Lääne üksused on neile väga tõsised vastased. Otsestes kontaktides kandsid islamistid pidevalt ränki kaotusi, mis võis kiiresti viia võitlustahte kadumiseni: „Nad on liiga tugevad, et edasi võidelda.“ Kuid oma väikeste võitude kirjeldamine sotsiaalmeedias kandis kahepidiselt vaadeldavat mõju: esiteks levitas see toimiva taktika näiteid ja teiseks tõestas faktiliselt, et vastasele on siiski võimalik kahju teha.

Täiesti omaette tasemele jõudsid sellised infooperatsioonid šiiitliku Hezbollah’ juures Liibanonis, kus korrutati mantrana: „Sa ei ole võidelnud, kui sa ei ole võitlust filminud.“

2006. aasta Hezbollah’-Iisraeli konflikti puhul eeldasid kõik, et Iisraeli paremini relvastatud konventsionaalne armee saavutab kiiresti oma eesmärgi, puhastades Liibanonis ala, kust tulistati rakette Iisraeli pihta. Hezbollah’ infooperatsioonidel oli aga vaja tõestada, et Hezbollah’ võitlusvõimet ei murta, samal ajal kui Iisrael kurnab ennast.

Selle kuulsaimaks näiteks sai 14. juulil 2006 Hezbollah’ võitlejate lastud rakett, mis tabas Iisraeli sõjalaeva INS Ahi-Hanit. Sisuliselt minutite jooksul pärast tabamust läks Hezbollah’ juht Hassan Nasrallah eetrisse telekanalis Al- Manar, et teatada õnnestunud rünnakust, mida ta tõendas vastava videomaterjaliga. Sama video pandi koheselt üles ka YouTube’i.

Väidetavalt olevat Iisraeli kaitseminister pidanud samal ajal pressikonverentsi, kus ajakirjanikud said SMS-iga sõnumi Hezbollah’ allikatelt. See olevat juhtunud 15 minutit pärast rünnakut. Kui aga kaitseministrile sealsamas vastav küsimus esitati, siis ei teadnud tema veel juhtunust midagi.

Siin ilmnes selgelt asümmeetria, kus konventsionaalse armee infotsükkel oli tunduvalt aeglasem, sest kõiki kahjusid pidi korrektselt kinnitama ja seejärel infot koordineerima, samal ajal kui vastaspoole infooperatsioon jättis vastutegevuseks napilt 5–15minutilise akna. Meedias kehtib ju karm reegel, et kes oma uudisega esimesena välja tuleb, see kehtestab raamistuse.

Kogu sündmuse tulemuseks oli kinnitus Hezbollah’ võitlejate usule, et paremini relvastatud Iisraelile saab tõepoolest haiget teha. Vastupanu jätkamine sai väga ilmeka argumendi.

Kuna Eesti sõjaajaloos mäletatakse samuti argumente à la „me ei saa vaenlasele vastu, sest ta on nii suur“, siis on teated meie võitlemistest kulla hinnaga. Seejuures ei saa me Eestis endale lubada valetamist, sest riigi väiksuse tõttu jõuab tegelik info kiiresti igale poole. Oluline on aga kiirus. Ja see esitab esimese asjana logistilise väljakutse.

Eelnevast näitest tasub meelde jätta üks detail. Sel hetkel, kui Hezbollah’ võitleja lasi raketi välja, oli tema ligiduses üks mees, kes tulemust filmis ja teadis, kuhu see materjal lähimate minutite jooksul saata.

Kas selline mees on täna olemas ka Kaitseliidu kompaniide/rühmade struktuuris? Kas me oleme valmis saavutama täna tulemuse, kus näiteks 30 minutit pärast kontakti või suvalist intsidenti saaksime minna meediasse oma ausalt dokumenteeritud versiooniga juhtunust?

EELDATAV TULEMUS – võitleja jätkab võitlemist, sest usub oma tegevuse mõttekusse. Elanikkond jätkab kogu ühiskonna jõupingutusi vastupanuks.