KAITSELIIDU PIKAMAA LASKEVÕISTLUSTE SARJA II OSAVÕISTLUS RUTJA SAHARAS

KAITSELIIDU PIKAMAA LASKEVÕISTLUSTE SARJA II OSAVÕISTLUS RUTJA SAHARAS*

Juuli alguse suvekuumuses peeti Kaitseliidu uues ja esimeses, eelmise aasta detsembrikuus ametlikult avatud Rutja kilomeetrises lasketiirus Kaitseliidu pikamaa laskevõistluste sarja II osavõistlus.

Tekst: Heikki Kirotar, Snaiprigild

Võistlussarja peamine eesmärk on anda Eesti relvajõududele ja koostööpartneritele võimalus võistelda ning kogemusi omandada erinevates ilmastiku- ja keskkonnatingimustes. Osalesid peamiselt Kaitseliidu ja selle peastaabi, Kaitseväe ning Politsei- ja Piirivalveameti võistlejad. Samuti oli osalejate seas mitmete eralaskeklubide liikmeid nii Eestist kui Soomest.

Võistluse korraldamiseks tegid sadu tunde vabatahtlikku tööd nii Kaitseliidu kui ka LRSC MTÜ liikmed. Kõik osalejad, kellega rääkisin, kiitsid kuni i-ülivõrreteni võistluse korraldust. Hommikusest mandaadist kuni õhtuse autasustamiseni sujus kõik väga hästi!

Võisteldi nii individuaalses kui meeskondlikus arvestuses viies klassis, mis olid:

• laskur – poolautomaatsed lahtise sihikuga relvad, kaks korda kümme lasku 300 ja 400 meetri kaugusele;

• täpsuslaskur poolautomaat –poolautomaatsed optilise sihikuga relvad, kolm korda kümme lasku 300, 400 ja 600 meetri kaugusele;

• täpsuslaskur poltlukk – viielasulised seeriad 300, 400, 600 ja 800 meetri kaugusele;

• snaiper magnum – suurekaliibrilised relvad, viielasulised seeriad 400, 600, 800 ja 1000 meetri kaugusele;

• vabaklass – nagu nimigi ütleb, oli siin klassis võistlevatel relvadel kõige vähem tehnilisi piiranguid ja laskekaugused samad, mis eelmisel klassil.

Rutja lasketiiru avamisest on Kaitse Kodus! juba pikemalt kirjutatud, kuid selle koha olulisust laskeväljaõppes ei ole võimalik üle tähtsustada. Lühidalt on tegemist Kaitseliidu esimese ja seni ainukese kilomeetripikkuse lasketiiruga. Tegelikult peaks selliseid pikamaatiire olema kogu Eestis pool tosinat, et kõik kaitseliitlased saaksid võimaluse treenida laskmist ka pikematele kaugustele, kui võimaldavad tavapärased saja kuni kolmesaja meetri tiirud.

Rutja lasketiiru ehitus maksis ligi kuussada tuhat eurot ja ettevalmistused kestsid ligi viisteist aastat, kusjuures lõviosa protsessis osalenud kaitseliitlaste ja kaadriväelaste ajast kulus erinevatele asjapulkadele selgitustöö tegemiseks, miks on üldse vaja õpetada võitlejaid pikale maale laskma. Kordame siis üle, et laskeoskus on iga võitleja põhiline oskus reamehest kindralini, mida on vaja pidevalt treenida ja harjutada võimalikult mitmekülgselt, sest muidu oskus kaob.

Mõtteviisi esindavad hästi näiteks Ameerika Ühendriikide merejalaväelased (USMC), kelle ühe põhimõtte järgi on iga merejalaväelane eelkõige vintpüssilaskur. USMC õpetab oma jalaväelasi laskma ja tabama kuni viiesaja meetri kaugusel asuvaid sihtmärke, võrdluseks piirduvad USA maaväed kolmesaja meetriga. Aga kuidas palun, siin on ju mingi trükiviga, sest tänapäeval lasevad jalaväelased peamiselt mõnekümne kuni sajakonna meetri kaugusel asuvaid sihtmärke kiirete heitlaskudega, küsivad Kaitse Kodu! püsilugejad nüüd kindlasti. Nagu näha ka meie liitlastest, kes koolitavad jalaväelasi tabama kuni kolme- või isegi viiesaja meetri kaugusele, peab lähedale kiiremini ja täpselt tabamiseks oskama lasta oluliselt kaugemale, nii kolm kuni viis korda kaugemale. Ehk siis lihtsustatult – jalaväelane, kes väikese ähkimise ja pusimisega suudab tabada enamiku laske kolmesaja meetri kaugusele, tabab palju paremini ka lähedale. Samamoodi peavad kaugele laskmist harjutama ka kõik kuulipildujate meeskonnad ja täpsuslaskurid, sest kuul ei lenda laserikiirena otse, vaid kaarega. Tabamiseks vajalikke laskekauguse-, õhutemperatuuri- ja tuuleparandusi saab harjutada ikkagi ainult pikamaa lasketiirus eri ilmastikutingimustes lastes.

Tänapäeval populaarne 5,56 NATO laskemoona täismantelkuul kaldub kergeimagi ühemeetrise küljetuulega sihtimispunktist kahesaja meetri laskekaugusel kõrvale seitse sentimeetrit, kolmesaja meetri puhul juba üle kolmekümne ja neljasajal kaheksakümmend sentimeetrit, mis tähendaks kindlaid möödalaske.

Igatahes, tulles nüüd tagasi võistluse juurde, võib kindlalt väita, et võitis kaitseliitlaste laskeoskus, nagu sedastab kõrvalloos ka aastakümneid Kaitseliitu kuulunud reservohvitser.

Kaitseliidu karikavõistluse viimane etapp toimub oktoobrikuu lõpul Muhumaal Koguvas, kus osalejad ja korraldajad saavad kindlasti harjutada tugevas meretuules ja loodetavasti ka vihmas tegutsemist.

* Rutja lasketiiru maapind koosneb peenikesest kollasest liivast, mis tuulisema ilmaga mõnusalt lendab, tekitades ilusaid kohaliku tähtsusega liivatorme ja -keeriseid nagu Sahara kõrbes.