Metsavendade jälgedes Rapla- ja Pärnumaal

Metsavendade jälgedes Rapla- ja Pärnumaal

Suvisel puhkus- või ringreisil jääb alatihti tee äärde muude mälestiste kõrval ka sõjaajaloolisi paiku ja objekte. Alljärgnev ülevaade annab teavet mõningatest praegusel Raplamaal ja Pärnumaal paiknevatest metsavendlusega seotud punkrikohtadest ja mälestuskividest, et teeline oskaks neid leida ja saaks ka teada, mis seal paigas juhtunud on.

Tekst: MARTIN ANDRELLER metsavendluse uurija

Teise maailmasõja lõppedes läksid tuhanded inimesed Eestimaal metsadesse või asusid end muudes tingimustes varjama. Metsavendade koguarvuks on arvatud 15 000, nendest 2002 kohta on teada, et nad hukkusid kas metsas või laagrites. Langenute nimistu on muidugi ebatäielik ja lõpuni valmis ei saa see kardetavasti kunagi. Siiski on võimalik seda veel tänapäevalgi täiendada ja ekslikke andmeid parandada.

Metsavendluse esimene laine oli aastail 1945– 1946, kui võitlus oli kõige vihasem: siis loodeti veel kohe-kohe tulevatele muutustele geopoliitikas. Neid muutusi aga ei tulnud. Pärast lühikest vaiksemat perioodi elavnes metsavendade tegevus 1949. aasta märtsiküüditamise järel. Märtsis 1949 viidi Eestist ära üle 22 000 inimese. Metsavennad asusid oma pereliikmete, sugulaste, sõprade ja abistajate eest kätte maksma. Võitlemine, relv käes, lõpes valdavalt 1950ndate esimesel poolel, kuigi üksikuid lahinguid peeti hiljemgi ning veel 1980. aasta varakevadel leiti Läänemaalt Oru vallast Vedra külast Johannes Lillenurme surnukeha. Lillenurm oli varjul olnud 1941. aasta Punaarmee mobilisatsioonist saadik.

Eesti relvastatud vastupanu ei olnud organiseeritud samal tasemel kui lõuna pool – Leedus ja Ukrainas. Keskne juhtimissüsteem ei olnud Saksa okupatsiooni eel ega ajal välja arendatud, mistõttu tuli seda alles looma hakata. Üheks Eesti mastaabis kõige kaugemale jõudnud ja ilmselt suurimaks arenenud metsavendade organisatsiooniks oli Relvastatud Võitluse Liit (RVL), mis asutati millalgi 1946. aasta suvel Läänemaal Vigala vallas (praegu Raplamaa territoorium).

RVLi eestvedajad panid kokku põhikirja ja tegevusjuhendid nii vallaorganisatsioonide juhtidele kui ka lihtliikmetele. Organisatsiooni iseloomustabki võib-olla natuke liiga suur bürokraatia, mis mängis oma osa ka RVLi hävitamises. Organisatsiooni struktuur oli lihtne, üldjuhile allusid keskuse turvaüksus, sidemehed-luurajad ja käsuliini pidi maakondade juhid, neile vallaorganisatsioonide juhid, kellele omakorda lihtliikmed. Lisaks oli eraldi julgeolekukohus, mis tegeles organisatsioonile ohtlikuks muutunud inimeste süüasjade läbivaatamisega.

Põrgupõhja punker

Põrgupõhja punkrist juhiti organisatsiooni tegevust ja laienemist kuni 31. detsembri 1947 lahinguni. Mõni päev varem olid RVLi liikmed alustanud operatsiooni Koeru pangast raha röövimiseks, mis oli ette nähtud liikmete ja abistajate toetamiseks ning organisatsiooni laiendamise ja varustuse eest maksmiseks. Paar kuud varem oli julgeolek arreteerinud metsavenna, kes teadis Põrgupõhja asukohta ja oskas ka organisatsioonist rääkida. Sellise mastaapsusega organiseeritud vastupanu tekitas okupatsioonivõimus ärevust ja võeti kasutusele abinõud selle likvideerimiseks.

Koeru pangarööv ebaõnnestus, metsavennad sattusid sealt taganemisel tulevahetustesse, mille käigus oli nende poolel ka langenuid. Üks elusalt tabatutest võeti kohe kaasa Põrgupõhja punkri ründamisele. Enne punkri peale minemist otsiti lähedalasuvas Konuvere külas läbi talusid. Seal hukkus RVLi liige Oskar Marting. Punkrilahingust õnnestus lõpuks enamikul seal viibinud metsavendadest välja murda. Hukkus kaks liiget – Jaan Roosi ja Asta Jõesaar. Viimane arreteeriti raskelt haavatuna ja ta suri kõhuhaavadesse pärast kohapeal läbiviidud ülekuulamist teel haiglasse.

Tšekistid üritasid metsavendi jälitada, kuid viimased tapsid jäljekoera ja pääsesid minema. Konuvere küla hoiti aga veel paar päeva kindlas piiramisrõngas: sildadel ja raudteel olid väljas vahid. Ilmselt oodati punkrisse või külla uuel aastal tagasipöörduvaid metsavendi. Neid aga ei tulnud. Punkri ja RVLiga lähedalt seotud Helmut Valdma(Läänemaa maakonnajuht) hukkus 1. jaanuaril 1948, kui sai Paekülas Andrese talus läbiviidud dokumentide kontrolli ajal tekkinud tulevahetuses surmava tabamuse.

Praeguseks on Põrgupõhja punkri varemed välja puhastatud, vallidel on näha mõningaid sealt leitud esemeid (osa neist on väljas ka muuseumides, nt Eesti ajaloomuuseumis) ja punkri keskele on paigutatud mälestuskivi, mis avati 2007. aastal.

Koordinaadid: 58° 47’ 8.7’’ ja 24°20’ 21.86’’

Põdraraba punker

Pärast Põrgupõhja lahingut liikusid seal viibinud RVLi keskuse liikmed ringi mööda Vigala valda, kuni sattusid Soontagana piirkonda Hirmus-Antsu manu, kus oldi jaanipäevani. Pärast kodukanti

tagasipöördumist elati telklaagrites nii Kesu rabas kui ka Oese küla lähedal. 15. septembril sooritas RVLi ründegrupp edukalt Vana- Vigala raudteejaamas sidejaoskonna röövi – saagiks saadi 199 100 rubla, mis oli ette nähtud talvevarude hankimiseks ja organisatsiooni tugiisikute toetamiseks. Osa rahast jagati ka operatsiooni läbiviijate vahel, nagu tava ette nägi.

Pärast ühe operatsioonil osalenu lahkumist Tallinna asus ülejäänud grupp ehitama talvepunkrit Läti ja Kastja küla vahele metsa. Sealne Põdraraba punker oli peaaegu valmis, kui tuli haarang. Kaks grupi liiget saadeti toidutagavarasid täiendama, kuid nad arreteeriti 25. oktoobri hommikul kell 9 ja pärast nende ülekuulamist kinnipidamiskohal alustati kell 12 operatsiooni metsavendade punkri ja laagrikoha likvideerimiseks.

Punkri juures viibinud metsavennad juba aimasid, et midagi on valesti, ning olid sisse võtnud valvepositsioonid. Samuti oli kokku lepitud kogunemiskoht haarangu puhuks. Viktor Rumjantsev avastas lähenevad vaenlased esimesena ja avas kuulipildujast tule. See oli kõigile metsavendadele märgiks asuda teele kogunemiskoha poole, et üheskoos piiramisrõngast välja murda. Pärast tulevahetust sisevägede sõduritega jõuti Läti-Kastja teele, kust üle minnes satuti järgmise sisevägede grupi peale. Tekkinud tulevahetuses hukkus Eduard Mulk ja raskelt sai haavata Mihkel Soosalu. Tagasitõmbunud metsavennad sooritasid tema haavatasaamise kohta äkkrünnaku ning Soosalule ulatati püstol, millega viimane tegi enesetapu.

Pärast kilomeetritepikkuseks veninud jälituslahingut õnnestus metsavendadel lõpuks jõe ületamise käigus jälitajate eest pääseda ja julgeolek oli sunnitud operatsiooni kell 20 lõpetama. Kohe otsiti ka punker läbi ning leitud esemed kirjeldati ja võeti kaasa. Mingil põhjusel jäi Põdraraba punker aga hävitamata, nagu ei leidnud julgeolekutöötajad üles ka kummagi hukkunud metsavenna surnukeha. (Soosalu surmast sai julgeolek teada alles hiljem ühelt ülekuulatavalt metsavennalt.) Mõlema mehe säilmed matsid paar kuud hiljem tollane metsakümnik ja tema kaaslane, haua tähistamiseks lõigati männipuusse rist, kuid tänaseks on täpse hauakoha teadjad kadunud.

Punkri hävitasid aktivistid aastaid hiljem ning praeguseks on näha vaid punkrivallid ning nende kõrval ilmselt laskepesadeks ja kaevikuteks mõeldud süvendid – täpselt samuti, nagu Põrgupõhjal. Ka sealt on leitud mõned esemed.

Koordinaadid: 58°47’ 0.18’’ ja 24°11’ 35.87’’

Ertsma punker Pärnu-Jaagupi lähedal

Pärast Põdraraba lahingut jagunes RVLi grupp kaheks. Üks osa suundus Ertsmale, kuhu kavatseti jääda kevadeni. See plaan aga kukkus läbi nii julgeoleku suurte püüdluste kui ka konspiratsiooni vähenemise tõttu. 27. veebruaril 1949 kell 6 alustasid 260. laskurpolgu 350 sõdurit 15 julgeoleku operatiivtöötaja juhtimisel haarangut. Piirkond võeti ringvalve alla. Kaks tundi hiljem läks punkri peale ründegrupp ja 12 meetri kaugusel tekkis tulevahetus. Punkri tunnimehe täpne tuli tappis 6. roodu reamehe Bogdanovi. Tulevahetuses hukks Maria Ellermaa, tema mees Mihkel arreteeriti haavatuna. Ülejäänud punkris olnud jagunesid kahte gruppi ja proovisid kirde suunas läbi murda. Jälitusgruppide ja ringvalve tõkkeüksuste tegevuse tagajärjel tapeti metsavennad tulevahetuses, mis kestis kolme tundi – kuni kella 12ni.

Punker põletati ja tapetute surnukehad veeti küüdimeestega Ertsma külasse, kus tehti esmane tuvastamine, mille järel viidi laibad kõigepealt Tallinna ja sealt edasi teadmata suunas. Haarajatest sai neli meest surma ja üks raskelt haavata. Metsavendadest hukkus seitse meest, üks naine ja üks laps. Punkri tunnimehel Jüri Reidlal ja ilmselt veel ühel metsavennal õnnestus haarangust välja lipsata, sest nad kasutasid ära lumetuisku, mis kattis jäljed.

Praeguseks on maastik muutunud. Kunagine rabane pinnas ja metsaheinamaa on muudetud põlluks. Sellepärast on mälestuskivi koos infostendiga hukkunute kohta paigutatud põlluserva suurte puude alla.

Koordinaadid: 58°37’ 35.88’’ ja 24°27’ 48.42’’

Hirmus-Antsu mälestuskivi Mihkli kirikuaias

Relvastatud Võitluse Liidu liikmetega käis läbi ka üks Eesti legendaarseimaid metsavendi Hirmus-Ants ehk Ants Kaljurand, kellest räägiti legende juba tema eluajal. Tihti peeti tema tegudeks ka neid, mille olid toime pandud teised metsavennad. Nõukogude võimu ja selle esindajate pelglikkus nime Hirmus ees viis selleni, et koolilapsed jt kraapisid Antsu nime või n-ö teateid pargipinkidele ja teadetetahvlitele, tekitades sellega kommunistliku võimu esindajates paanikat ja hirmu.

Kuigi Hirmus-Ants ise Relvastatud Võitluse Liidu liige ei olnud, mingi koostöö ja abistamine naabervaldade ja -maakondade metsavendade vahel eksisteeris, sest RVLi tuumik suundus 1948. aasta esimeselpoolel mõneks ajaks Antsu tegutsemispiirkonda Soontaganale n-ö maapakku. Sama aasta sügisel olid neil kontaktid veel olemas jatalvevarude hankimiseks sooritatud operatsiooni tuludest oli plaanis üks osa Antsu meestele saata.

Hirmus-Antsu enda kohta on kõige mõistlikum lugeda ajaloodoktor Mati Mandeli raamatust „Kogu tõde Hirmus-Antsust?“ (Eesti Ajaloomuuseum 2010), mis annab hea ülevaate nii tema varasemast elust, metsavenna-aastatest ja tegevusest kui ka arreteerimisest ja surmamõistmisest. Hukatud või haarangutel tapetud metsavendade põrme sugulastele üldjuhul välja ei antud ja need maeti salaja, et vältida sugulaste-sõprade üleliigset tähelepanu ning metsavendade märtriks muutumist. Sama saatus sai osaks ka Ants Kaljuranna põrmule ja osalt seetõttu avati tema mälestuskivi Mihkli kirikuaias.

Koordinaadid: 58°37’ 10.02’’ ja 24°5’ 21.75’’

METSAVEND MIHKEL HAVI

Pärnumaal Koonga vallas Mihkli kalmistul asub metsavend Mihkel Havi ja tema salga liikmete hauatähis, mis avati 2012. aasta 12. juulil.

Mihkel Havi oli ehitusmeister, kes läks 1941. aastal oma venna Augusti kutsel Pärnusse politseinikuks. Kui Nõukogude võim uuesti Eestis kanda kinnitas, kolis ta koos perega Soontagana valda Veltsa külla, kus sai tööd kohaliku masinaühistu motoristina. Paraku ei jäänud Mihkel Havi tegevus korrakaitses uue võimu julgeolekuorganitele kahe silma vahele ja 1945. aasta suvel oli mees sunnitud NKVD eest metsa varjule minema. Sealt ta enam välja ei tulnudki.

23. juunil 1949 ründas julgeolekuministeeriumi Läänemaa osakonna operatiivgrupp Pärnumaal praeguse Koonga valla territooriumil Tarva lähedal 8 km kaugusel endisest Rootsi raudteejaamast soos asuvat metsavendade laagrit. Tekkinud tulevahetuses hukkus kuus metsavenda: Mihkel Havi, Jaan Kangur, Artur Lõhmus, Arnold Paltson, Anton Sooaru ja Jaan Vaher. Tookord jättis julgeolek tapetud küll punkriasemele, kuid 2001. aastal maeti langenud metsavendade säilmed ümber Mihkli kalmistule.

Allikas: ESHLi arhiiv