Da Fu-Go?!? Kummist kamikazed Öeldakse, et odavat ja head asja pole olemas. Ja selles mõttes olid jaapanlased teise maailmasõja lõpufaasis täitsa õigel teel, otsides hoopis asja, mis oleks odav ja halb. Väga halb. Ehk siis asi, mille tootmine maksaks vähe, aga tekitaks vaenlasele (loe: USA-le) palju halba.
kurioosum
Tekst: ANDRIS TAMMELA, vabatahtlik autor
Lahendus leiti paberist ja kummist valmistatud, umbes kümnemeetrise läbimõõduga, 532 000 liitri vesinikuga täidetud hiidõhupallide kujul, mis teoorias oleksid pidanud Põhja-Ameerika kohal plahvatama, tekitades metsades, farmides ja linnades massiivsed tulekahjud. hävingu külvamiseks olid pontsakad surmainglid varustatud jalaväevastaste lõhkekehade, süütepommide ja seadeldistega. nimelt arvutasid Jaapani teadlased välja, et sügisesed õhuvoolud peaksid Fu-God – nõnda neid õhupalle nimetati – kandma kolme päevaga ligi 8000 kilomeetri kaugusele, Põhja-Ameerikasse. Jaapanlased mõtlesid Fu-Go jaoks välja lihtsa ja lollikindla mehhaanilise baromeetriga süsteemi, et see ikka sihtmärgini jõuaks. kui vesinikku põletav pall langes õhutemperatuuri tõttu liiga madalale, vabastas süsteem raskuseks olevaid liivakotte. Liiga kõrgele tõustes vabastas pall omakorda vesinikku.
Vaata, mis leidsin
Tegelikkuses kõik nii hästi, või siis nii halvasti, ei läinud. 1944. aasta novembrist järgmise aasta aprillini honsu saarelt teele saadetud 9300 pallist jõudis kohale hinnanguliselt umbes 340. mingeid massiivseid tulekahjusid ei tekkinud ja surma sai rünnakutes kuus inimest. nagu kirjutas tollane meedia, leidis ühe taevast alla sadanud Fu-Go oregoni osariigis elsie mitchell, kes pidas oma pastorist abikaasa ja pühapäevakooli õpilastega piknikku. sobivat piknikukohta otsides naine palli leidiski. kui naine läks Fu-God uudistama, see plahvatas. „Vaata, kallis, mis ma leidsin,” olevat olnud elsie viimased sõnad. Lisaks elsiele jättis plahvatuses ja sellele järgnenud tulekahjus elu ka viis pühapäevakooli õpilast.
52
8 | 2018
