Väikegrupitööga seotud mõisted metodistliku liikumise algusaegadest

Pietistlike luterlike koguduste eeskujulvõttisJohnWesleykasutusele väikesterühmadekontseptsioonija teda on nimetatud moodsa väikegrupi kontseptsiooni „isaks “ . Algselt nimetati varases metodismis väikegruppe „bändideks” (ingl k band), mis olid moodustunud kas sooliselvõiabielulisuselstaatuselja mis koosnesid 5–10 inimesest. Wesley julgustas arendama erinevaid väikeseid rühmi, et metodisti koguduste juhid koos lihtliikmetega saaksid sellises kooskäimises omausuletugejauusiväljakutseid. Pisut hiljem täiustas Wesley väikegrupi kontseptsiooni ning moodustas samadel alustel 12 inimesest koosnevad väikegrupid, mida ta nimetas „klassideks” (ingl k class).Omapiirkonnaklassikuulumine oli tollel ajal kohustuslik igale metodistile. Klasside kokkusaamisi hakati kutsuma klassikoosolekuteks, et „tuua kokku väike arv inimesi, et palvetada, lugeda Piiblitjakuulatamanitsusiningjulgustada ja tunda rõõmu üksteise seltskonnast. ” Täpsemalt kirjeldatakse klassikoosoleku vormi järgmiselt:„...pärastavapalvetjahümnilaulmistjagasklassijuhatajaenda vaimset/usulist kogemust, tänades Jumalat võidu ja edasimineku eest, ning teatades siis ka ausalt kõikidest oma ebaõnnestumistest, kiusatustestjavõitlustest.Pärastjuhataja tunnistust vastas iga grupi liige mõnele olulisele küsimusele: „Kuidas su hing õitseb?“ või ümbersõnastatult: „Kui korras on sinu elu koos Jumalaga?“ ja „Kas eelmiselnädalalonolnudkatagasilööke?” Ausad vastused otsestele ja konkreetseteleküsimusteleolidjulgustavad just nendele liikmetele, kes pärast eelmist koosolekut olid vaimselt langenud või tagasilööke kogenud. Sellised inimesed said julgustust, otsimaks klassikoosoleku ajal armu ja andestust ning osaduse taastamist Jumalaga. ”

Klassikokkutulekud on metodistlikus teoloogias „pühitsuses kasvamise armuvahendiks” .

Louisa omas kirjutab varaste metodistideklassikoosolekutekohta, et: „Klassikoosolekud olid teadlikult piiritletud väikese rühmaga. Grupp sai kokku kord nädalas tunni jooksul eesmärgiga säilitada järelevalve klassi vaimse kasvu üle. Iga liige jagas oma võite ja kaotusi teistega vabatahtlikult ja ausalt. Rühmad koosnesid erineva haridusliku taseme ja sageli erineva vanusega, sotsiaalse staatuse ja vaimseküpsusegainimestest.Wesley kindlaks sooviks oli „pühade segaminevaimsetebeebidegaKristuses,etõpetadajajulgustadavastpöördunuid” . 19. sajandi lõpul hakati mitmel pool Põhja-Ameerika metodisti kogudustes lisaks klassikokkusaamistele teostama ka nn „potlucke “ (AChurchPotluck)–niikutsutakse inglisekeelses keeleruumis osaduslikku koosviibimist kirikus, kus on mõeldud ka toidulaua peale.

Täpsemalttähendabseeseda,et iga koosviibimisele kutsutu toob kaasa maitsvaid suupisteid laualepanekuksniiendalekuikasõbrale. Sellisel moel saab ürituseks kaetud üllatusterohke, paljude erinevate suupistetega, rikkalik toidulaud.

Termini potluck võttis kasutusele16.sajInglismaalelanudjakuninganna Elisabethi õukonda kuulunud pamfletikirjutaja, näitekirjanik, luuletaja ja satiirik omas Nashe.

Metodisti kirikus on sarnased erinevatelesihtgruppidelemõeldud üritused koos kaetud toidulauaga populaarsed–neidpraktiseeritakse nii noorte, vanurite, meesteühenduste, naisteühenduste, perede jpt koosviibimistel.

Oma piirkonna klassi kuulumine oli tollel ajal kohustuslik igale metodistile.

e w s N U M g u o E r a k

ANdRES KAPP EMK Tallinna kogudus

Kasutatud kirjandus: Wilson, John P. „From House Church to Home Groups “ ; omas, Louisa„eRelevanceofthe18thCenturyWesleyan Class Meeting in the 21st Century Church“ ; Snyder, Howard A.; Runyon, daniel. “e divided Flame: Wesleyans & e CharismaticRenewal” ;Lilleoja,Tarmo.„Seletavlühisõnastik „e book of discipline of the United Methodist Church in Northern Europe ““ ; UMC GbOd (General board of discipleship) „Chuck Knows Church“ .