TERVIS 3
21. oktoober 2008 TERVISELEHT
Abivahendid kõrvu ei asenda, kuid AITAVAD tõhusalt ALEKSANDER LAANE
Olen tabanud end mõtlemast, et mõnikord oleks parem veidi kõva kuulmisega olla. Või veel parem, kui saaks valida, mida kuulda ja mida mitte. Kuipalju mõistame neid inimesi, kelle kuulmine ei tõrgu mitte mõnikord tahte järgi, vaid pidevalt? “Tihe graafik... sõidame kuulmisnädalal kõik ringi,” ütleb Andrus Helenurm oma väikeses katusealuses kabinetis Toompuiestee 10. Vaatame koos plaani – tegemisi on nii Põlvas, Tartus, Rakveres, Valgas, Haapsalus, Hiiumaal, Paides. Tallinnast rääkimata. Mis on kõige suurem probleem? Kui puudega inimene satub üksinda dþunglisse, ilma abivahenditeta, siis kahtlemata on kõige ohustatum see, kes ise liikuda ei saa – see inimene langeb kindlasti loomade saagiks. Sotsiaalses, kindlustatud olustikus on kahtlemata kõige ohustatumad, kõige raskemates olukordades need, keda kõige halvemini märgatakse, kellele ei osata abi anda. Neil pole abistajaid, nende eest ei võidelda, nad on n-ö piiri peal ja peavad ise hakkama saama. Ma pole kunagi nii mõelnud. Pimedal on kepp – seda on näha. Aga kuulmisaparaati pole tõesti reeglina eemalt näha... Ja ei tekita küsimusi, kas ta jõuab näiteks ühest punktist teise või kuidas muus olukorras hakkama saab. Inimühiskonnas sõltub palju sellest, kuidas inimesed suhtuvad, kuidas teised tajuvad puude suurust-raskust, abivajadust. Kas nad on valmis abistama või mitte. See tekitab suhtumisi ja hoiakuid. Teine asi, kas inimene on kuulmispuudega sünnist saati või on see hiljem tekkinud. Ma olen endale püüdnud ette kujutada, mis on emotsionaalselt raskem. Et kui kuulmine hiljem kaotada, siis inimene teab, millest ilma jäi ja tunneb kaotusevalu, aga on selleks ajaks midagi saavutanud. Näiteks professor, kes on kuulmise kaotanud hilises keskeas. Aga kui pole kunagi kuulnud, sünnist saati? Ei tunne kaotusevalu, kuid tunneb tõrjutust, elab oma probleemiga. Kui ei tea täpselt, milline on see parem, kuulmisega elu, millest ta raamatust loeb, kas siis on ikkagi kergem? Oleneb inimesest vist? Inimesest endast, keskkonnast, võimalustest enese olukorda teadvustada. Raskesti võrreldavad ja mittemääratletavad asjad. Meil on Puuetega Inimeste Kojas üle 30 haiguse ja seisundiga inimeste ühenduse – igaühel on muidugi oma spetsiifika ja probleemid. Kuulmisnädala ülesanne on kuulmislangusega inimeste probleemide toomi-
ne teiste kõrvale, et ka neid tähele pandaks. Kuidas majanduslangus teid mõjutab? Üldise majanduslanguse taustal, kui palka ja töökohti koomale tõmmatakse – kas on meil väga õigust palju rohkem tähelepanu juurde nõuda? Peab hakkama koos teistega ikkagi püksirihma pingutama. Raha number jääb toetuste osas samaks, kuid selle eest saab lihtsalt vähem... Kas viipekeelse tõlke probleemid televisioonis on kuidagi paigast nihkunud? See peaks loodetavasti nihkuma kohalt koos subtiitritega ja digitelevisioonile üleminekuga uuel aastal. Öeldakse, et subtiitrid on ikkagi vajalikumad, teksti on parem lugeda. Viipleja on saadete puhul väikselt ekraani nurgas – lihtsalt pole näha! Miimikat, mis paljutki, ka emotsionaalset fooni edasi annab, uuri või luubiga. Vaegkuulja jaoks võiks diktoripilt olla väike ja viipleja suuremalt näha. Kui näiteks kiireid uudiseid ei jõua sünkroonis subtiitritega varustada, siis võiks ju uudiseid korrata – ja koos subtiitritega mõne aja pärast. Piduriks on siin vaid suhtumine ja tahtmine. Mis on raha suurusjärk, mis probleemi lahendaks? See võib olla viiekohaline number. Et siis kümned tuhanded, mitte sajad tuhanded? Ma pole küll televisioonitöötaja, aga ma olen nii kuulnud. Meil on elanike seas umbes 10 protsenti vaegkuuljaid, kes subtiitreid vajaksid. See on väga suur hulk inimesi! Veel on probleemiks ligipääsetavus. Kui liikumispuude puhul on lahenduseks kaldteed, liftid, ratastoolid, siis kuulmispuude puhul kuulmise abivahendid. Kuulmisaparaat võimendab küll, kuid alati pole heli arusaadav mitmesuguste kõrvalhelide ja kajade tõttu. Kõrvu abivahendid muidugi ei asenda. Näiteks tahtsin ma õppida rootsi keelt. Keeleõppes on õige hääldus väga tähtis ja vaegkuulja vajab keeleõppeks erilisi abivahendeid. Pöördusin nende saamiseks Rootsi instituudi poole, siis ülikooli, fondide jt poole, sest vastavad keeleõppe abivahendid on kallid ja neid pole igal pool. Kui suulised äraütlemised abivahendite saamiseks ära tüütasid, palusin vastuseid kirjalikult. Abi igal juhul ei saanud, kirjalikud
Andrus Helenurm – Vaegkuuljate Liidu esimees. ALEKSANDER LAANE foto
äraütlemised lasin inglise keelde tõlkida ja saatsin lõpuks selle paki Rootsi kuningannale. Kuninganna saatis minu kirjale isegi vastuse, teatades, et kogu info on edasi saadetud Rootsi instituudile ja et ta ootab Rootsi instituudi selgitusi. Tulemuseks oli see, et ma sain sõita nädalaks Rootsi tutvuma vaegkuuljate keeleõppe võimaluste ja abivahenditega. Hea mulje jäi. Kuid minul endal Rootsis keelt õppida ei õnnestunud. Rootsi migratsiooniamet nimelt nõudis, et õppija peab juba oskama kas rootsi või inglise keelt, aga mina puude tõttu ei oska – ma tahtsin mõlemat Rootsis õppida, sest seal on vastavad abivahendid! Eestis sellised õppimisvõimalused puuduvad, mille kohta ma ka vastavat paberit näitasin. Kuid see ei aidanud – see pidi Eesti enda probleem olema. Nii tekkiski suletud ring – ei saa minna keelt õppima, kui keelt ei oska, ja kohapeal õppida ka ei saa! Loen Aurisest, et kuulmislangusega inimestele on olemas spetsiaalsed suitsuandurid. Jah, järgmisel aastal on suitsuandur kohustuslik ka. On spetsiaalsed andurid, mis annavad lisaks helile ka valgussig-
naali ja vibratsioonisignaali, et sellest vaegkuuljale ka kasu oleks. Nad on oluliselt kallimad kui tavalised ja meil pole kindlust, et see hinnavahe kompenseeritakse. Hind on päris kõrge – 3500 kuni 5000 krooni. Aga kõik, kes seda vajaksid – kas endale või oma sugulasele või tuttavale – andku endast teada kas kohaliku kuulmispuudega inimeste seltsile või otse meile liitu. See on vajalik riikliku kompensatsiooni taotlemiseks. Uusim kuulmisaparaat maksab koguni 15 000 krooni. Kuulmisaparaadi headust ei saa alati hinna järgi paika panna. Endal on mul veidi vanem mudel, sest see sobib minu tegemistega paremini. Näiteks uusim aparaat lisab helitugevust siis, kui viibid vaikses keskkonnas, aga kui tänaval kõvema müraga auto mööda sõidab, siis võtab aparaat automaatselt heli maha – näiteks minutiks... ja midagi pole sellel ajal kuulda. Mina saan helitugevust ise reguleerida. Aga seda peab proovima – teisiti teada ei saa, mis sobib. Kuulmisabi keskusi on nüüd rohkem kui üks, sinna tuleb pöörduda ja nõu küsida.
Igasuguseid kuulmisabivahendeid saab näha ja katsuda ka 12. novembril kl 14.00 Tallinnas, Toompuiestee 10 – samuti esinevad spetsialistid. Infotelefon 6 616 394.
Uued soovitused DIABEEDI RAVIKS Euroopa Diabeediuuringute Assotsiatsiooni (EASD) 44. aastakoosolekul Roomas selle aasta septembris tutvustati mitmetele uuringutele toetudes II tüüpi diabeedi uusi ravivõimalusi. Nantes’ ülikooli endokrinoloogia professor Bernard Charbonnel selgitas, millist skeemi tuleks järgida II tüüpi diabeedi ravi puhul. Oluliseks ravi edukuse näitajaks on HbA1c, sest paljud varasemad uuringud on kinnitanud, et selle näitaja normis hoidmine vähendab väga olulisel määral diabeedi tüsistusi ja hoiab ära puude tekkimist. (HbA1c ehk glükosüleeritud hemoglobiin, norm <6%.) Alates sellest, kui diabeedi diagnoos leiab kinnitust, tuleb tõsiselt jälgida oma elustiili (sh kaalu langetamine, süsivesikute rikka toidu vähendamine) ja võtta tablette. Kui HbA1c tase ei lange normini, tuleb raviskeemi lisada basaalinsuliin. Tänapäeval ollakse seisukohal, et II tüüpi diabeedi puhul tuleb insuliin lisada nii vara kui vajalik – just hilistüsistuste vältimiseks. Diabeedil ehk suhkurtõvel on rasked tüsistused, mille põhjuseks on pidevalt normist suurema veresuhkru toime veresoontele. Kahjustada saavad kõik veresooned ning enam väljendub kahjustus koronaarhaigusena (südame veresoonte kahjustus), jalgade haavanditena ja koe kärbumisena, neerukahjustusena, nägemise kaotusena ja jalgade tundlikkuse häirena. Diabeeti põeb üle 100 miljoni inimese maailmas ja üle 30 miljoni Euroopas. Eestis põeb diabeeti üle 22 000 inimese. See on krooniline haigus, mille puhul hormoon insuliini ei eritu kõhunäärmest piisavalt (diabeedi I tüüp) või insuliin ei toimi rakus piisavalt, et aidata glükoosi rakku viia (II tüüp). Mõlemal juhul on veresuhkur pidevalt normist kõrgem. Tervetel inimestel suureneb veresuhkru sisaldus kohe pärast söömist ja langeb mõne aja pärast normaalsele tasemele, diabeetikutel mitte. Kuna veresuhkru normist kõrgem tase ongi see tegur, mis kahjustab veresooni (aga põhjustab ka muid nähte), siis on väga oluline veresuhkru tase kontrolli all hoida. I tüüpi diabeedi puhul pole muud võimalust, kui hakata pidevalt insuliini manustama, II tüübi puhul on mänguruum laiem, kuid kui veresuhkur siiski on normist kõrgem, tuleb II tüüpi diabeetikutelgi hakata insuliini süstima. Kuid millist olemasolevatest insuliinidest ja mis moodi? Kuna insuliini saab praegu manustada ainult süstiga, siis on oluline ka patsiendi mugavus. Nii otsitaksegi parimat võimalust hoida veresuhkur kontrolli all patsiendile kõige paremini talutaval – aga ka odavamal – kombel. Nendele küsimustele annab vastuse kliiniline uuring GINGER ja igapäevapraktikal põhinev LACEuuring, mida samuti tutvustati EASD aastakoosolekul. Basaal-boolus insuliinravi puhul kombineeritakse basaalinsuliini LANTUS®-t (insuliinglargiin) (manustatakse üks kord ööpäevas) kiiretoimelise APIDRA®-ga (insuliinglulisiin) (manustatakse pärast sööki). Selline manustamine matkib väga hästi terve inimese ööpäevast insuliini eritumist, seega on kõige loomulikum. GINGER-uuring kestis aasta ja selles osales rahvusvaheline seltskond II tüübi diabeetikuid. Võrreldi LANTUSE/APIDRA skeemi tavalise, kaks korda ööpäevas manustatava seguinsuliinravi skeemiga. Tulemused: LANTUSE/APIDRA grupis oli parem kontroll veresuhkru väärtuse üle (HbA1c tase), parem keskmine päevane veresuhkru väärtus, parem söögijärgse veresuhkru väärtus ja oluliselt suurem tühjakõhu veresuhkru väärtuse langus võrreldes seguinsuliini grupiga. LACE-uuringus hinnati veresuhkru väärtusi ja ravikulusid LANTUSE/APIDRA grupi ja seguinsuliini grupi vahel. Nagu eelnimetatud uuringus oli HbA1C väärtus väiksem kombineeritud ravi grupis (6,93% vs 7,52%). Samas on kombineeritud ravi grupi kulu ravimitele väiksem kui seguinsuliini grupis – kõigi diabeediravimite ööpäevane kulu vastavalt 10,81 ja 12,42 dollarit (erinevus 1,61 dollarit). Patsiendile on tähtis, et ravi mõjuks ja aitaks tal püsida kaua võimalikult tervena. Vähem tähtis pole ka raha, mis ravile kulub. Kui uuringud kinnitavad, et basaalinsuliini ja lühitoimelise kombinatsioon on tõhusam ja odavam võrreldes seguinsuliini skeemiga, siis on põhjendatud kasutada just seda. ANNIKA ALASOO