4 Elu
Koit 2. november ’10
Toimetaja Margit Õkva, margit@polvakoit.ee, tel 799 9453, 5333 7517
Põlva Vaegkuuljate Ühing on koos tegutsenud kümme aastat Margit Õkva margit@polvakoit.ee Kuigi Eesti Vaegkuuljate Ühing asutati juba 1993. aastal, kogus maakondlike ühingute moodustamine veel hoogu. Põlvas sai see teoks 1. novembril 2000. aastal.
Üleskutse ühinemiseks avaldas maakonnaleht Koit. Kohaletulnuid oli 29, kellest 17 astus kohe ka liikmeks. Asutajatest löövad tänini aktiivselt kaasa Erna-Loreida Kopli, Lilli Lohberg, Leida Kriit, Milvi Ojavere ja Milvi Taal. Seitse asutajaliiget on tänaseks läinud igavikulistele radadele. Ühingu tegevuse eesmärgiks on vaegkuuljate ja nende toetajate aktiivsena hoidmine, teavitamine ja nõustamine. Ühing on esmane infokanal, jagamaks infot kuulmisabivahendite saamisest ja kasutamisest, ettenähtud soodustustest ja võimalustest. Kümne aasta jooksul on kogetud ebaõnnestumisi ja kordaminekuid. Näiteks esimesel koosolekul valitud kolmeliikmeline juhatus ja revident jäidki vaid paberiformaalsuseks, sest oodatud koostööd nende vahel ei tekkinud. 2002. aastal
Põlvamaa kaasautoritega kokaraamat pälvis auhinna Möödunud neljapäeval kuulutati toidumessil Foodfest välja aasta parimad kokaraamatud. Kolmanda auhinna vääriliseks tunnistati AS-i Ajakirjade Kirjastus väljaantud ning Anu Jõesaare koostatud «Taluperenaiste hoidised», mille kaasautoriteks on ka kolm Põlvamaa taluemandat – Eela Jää, Sirje Kukk ja Ly Kaasik. Kolme Põlvamaa kaasautoriga rõõmu jaganud koostaja Anu Jõesaar ütles, et temale tuli auhind suure üllatusena, sest tegu on päris prestiiþika auhinnaga. «Aga tegime ju kõik oma tööd suure hoole ja armastusega ning eks see on ka lugejatele tunda,» märkis Jõesaar. Teine preemia läks raamatule «Ulukiroad» kirjastuselt Menu ja võitjaks tuli Aive Luigela raamat «Hoidised» kirjastuselt Varrak. Kokku osales aasta kokaraamatu konkursil 13 raamatut. Kokaraamatute hindamisel lähtus þürii raamatute sisust, kujundusest, praktilisusest ja kvaliteedist. Margit Õkva
Tähtpäev valitud juhatus koosseisus Milvi Ojavere, Aino Rohtla ja Lilli Lohberg andsid aga ühingule uue hingamise. Juhatuse koosseis on püsiv tänagi. Revidenti on valitud kahel korral. Praegu täidab revidendiülesandeid Heli Rikka. Algusaastad kulusid MTÜ-na tegutseva ühingu dokumentaalsele vormimisele. Sisulise töö korraldamine vajas veidi hoovõttu. Tänaseks paneb ühing kokku hooajaplaanid, millest reeglina ka kinni peetakse. Koos käiakse septembrist maini vähemalt korra kuus, kuid vajadusel on kohtutud ka kaks või enamgi korda kuus. Ühingul on oma seltsielu Suvekuudel võtab ühing ikka mõne väljasõidu ette. Kuigi oma armas Põlvamaa on risti ja põiki läbi sõidetud, on ühingu juht Milvi Ojavere veendunud, et siin on veel küllaga avastamata aardeid. Jõudumööda on leitud võimalusi tutvuda ka teiste Eestimaa kaunite pai-
Foto erakogust Üks tänavusuvine meeldejäävam reis viis Põlvamaa vaegkuuljad Ly Kaasiku ürditallu.
kadega. Käidud on Kuremäe kloostris, Kalvi mõisas, Toilas, Muugal, Jõhvis, Narvas, Matsalu linnuriigis. Käesolevast aastast on meeldejäävamad muljed külaskäigust Riigikokku, Olustvere mõisa
ja Kanepi kanti Ly Kaasiku ürditallu. Loenguvormis on kohtutud perearsti, vähiarsti, kõrvaarsti, reumatoloogi, kirurgi, haigla peaarsti, tervishoiuarsti, alternatiivravitseja, Tartu Kuulmiskeskuse spetsialis-
tide, kirjanike, mesinike, tervisliku toitumise asjatundjate, ravimifirma esindajate ning astroloog Igor Mangiga. Väga vajalik oli vaegkuuljatele Ene Taurafeldi suult lugemise praktikum. Ühing peab oluliseks pakkuda oma liikmetele ka loomingulist tegevust. Kätt on proovitud paroodiatega tuntud telesaadete ainetel, aeg-ajalt astub pidudel üles ansambel «Parim enne…», katsetatud on erinevaid loovtöid, nagu näiteks salvrätitehnikas taldrikute kaunistamine ja geelküünalde valmistamine. Kohtumistel Võru, Valga, Pärnu, Viljandi ja Tartu vaegkuuljate organisatsioonidega on vahetatud kogemusi ja jagatud julgustust. 2008. aastani läks ühingul rahalises mõttes n-ö ülesmäge. Hetkel ollakse (nii nagu teisteski valdkondades) languses. Ühingu esinaine tunnustab kaasfinantseerijatest kohalikke omavalitsusi - Põlva linna ja valda ning Mooste, Kanepi ja Värska valda. Aastatega on ühingu liikmete arv olnud kasvav. Praegu kuulub vaegkuuljate Põlva ühingusse 50 liiget.
Õpikoda pakub teadmistest enamat Margit Õkva margit@polvakoit.ee Kord kuus saab Põlva Ühisgümnaasiumis osaleda kolme loodusaine õpikojas.
Maakonnalehe külaskäigu ajal käis vaikne askeldamine keemia õpikojas, mida juhendasid Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe kolmanda kursuse keemiatudengid Ott Kekišev ja Taavi Ivan. Suriseva aparatuuri ja podiseva katseklaasi abil oli käsil ümberkristallimine. Füüsika, keemia ja bioloogia eksperimentaalne õpikodade programm sündis Tartu Ülikooli loodusja tehnoloogiateaduskonna ning Tartu Ülikooli Teaduskooli koostööst. Õpikojad on ellu kutsutud lisakoolitusena andekatele ja/või motiveeritutele põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele, kuid kindlasti ei ole tegemist järeleaitamistundide ega ettevalmistuskursusega gümnaasiumisse või kõrgkooli astumiseks. Haridus- ja teadusministeeriumi toetatud õpikodade projekt kestab õppeaasta lõpuni. Põlva Ühisgümnaasium osaleb projektis tugikoolina. Selliseid tugikoole on üle Eesti lige-
Praostkonna vaimulike seminari juhendas külalispastor 28. oktoobril toimus EELK Põlva Püha Neitsi Maarja pastoraadis seminar teemal «Jumala missioon: meie missioon». Seminari viis läbi Missouri Sinodi Luterliku Kiriku pastor Mark Krause (pildil). Seminaril osalesid Võru praostkonna vaimulikud. Kahekümneaastase vaimuliku töökogemusega pastor Mark Krause jagab Baltimaades teadmisi piibellikust missioonist. «Missiooni puhul on oluline teada, mis see täpselt on. Ainuüksi ühe koguduse sees kohtab mitmeid erinevaid arusaamu missioonist,» märkis Krause. Kõige ekslikum on arvata, et misjonitöö on vaid pastori ülesanne. «Kui kogudus näeb misjonärina ainult pastorit, tähendab see teadmatust või kartust kanda oma osa kogu kristlaskonnale pandud vastutusest,» sõnas Krause. Sageli saab misjonitööle takistuseks ka see, et vaimulikud ei usalda oma ilmikuid. «Kogudus on meeskond. Ilmikute kaasamine misjonitööle ei vähenda mingil määral vaimuliku autoriteeti,» lausus Mark Krause. Selge visioon on vajalik
4000-liikmelist kogudust teeninud ja kaks kogudust rajanud Krause tõi esile ka visiooni vajalikkuse, sest visioon kui pilt soovitud tulemusest on üks viis vältida pastorite läbipõlemist. «Ühtsus, inspiratsioon, kaasamine, keskendumine, suunamääramine, muutumise soov, julgus ja jõud,» loetles Krause visiooni märksõnu. Julgust ja jõudu pidas Krause eriti oluliseks, sest elame ju langenud maailmas, millest pole puutumata jäänud ka kirik. Krause tõi näiteks, et Ap 2: 42-47 talletatu ei ole enam ammu kirikutele omane. Külaline toetus ettekandes läbivalt piibli kirjakohtadele. Armastuse sõnumid
Margit Õkva foto Keemia õpikoda juhendavad Tartu Ülikooli tudengid Ott Kekišev ja Taavi Ivan.
male paarikümne ringis. Tugikoolis aset leidvad õpikojad on avatud kõigile ümberkaudsete koolide huvilistele. Keemikute õpikoja olid peamiselt vallutanud Vastse-Kuuste Kooli õpilased. Üks neiu oli kohale tulnud ka Antslast. Vastse-Kuuste Kooli lapsed said õpikojast teada kooli infotahvli vahendusel ning läksid õpetajalt küsima, et
millal ja kuidas saab õpikojas osaleda. Lisaks keemikutele käivad Põlva Ühisgümnaasiumis õpilastele lisateadmisi pakkumas ka füüsikud ja bioloogid. «Keemia õpikojaga käime Põlvas kaheksal korral. Õpikojad täiendavad gümnaasiumi ja põhikooli õpilaste loodusainete teadmisi selles osas, mida kooliprog-
rammi põhiosa ei paku. Õpikodade projekt kasvas välja teadusbussist, mis mööda Eestit ringi sõites füüsika- ja keemiaetendusi andis,» selgitas Ott Kekišev. Küsimusele, mis põhjusel panustavad õpilased neli tundi oma koolivälisest ajast õpikojale, vastasid nad, et silmaringi laiendamiseks.
Kogudusi tervendavaks ja misjonitööd kandvaks jõuks nimetas Krause loomulikult armastust: «Kasvades usus ja armastuses õpivad koguduseliikmed ka üksteist armastama. See armastus aitab inimestel erinevustest üle saada ning näha ligimeses kedagi, keda Jumal on armastanud sellisena, nagu ta on. Kiriku kohus on säilitada kaastunne n-ö kadunud lammaste vastu ning jõuda nendeni Kristuse armastuse läbi sõnas ja teos.» Margit Õkva