t )1
Qpetajate Leht 1
12. aprill 2001
Tartu Hiie Kooli Üks spartakiaadide mõtte algatajaid oli praegune Tartu Ülikooli avatud ülikooli prorektor Teet Seene, kes andis tollal Hiie koolis kehalist kasvatust. Võisteldakse igal aastal, kordamööda Eestis, Lätis ja Leedus, kahel viimasel korral on kaasa löönud ka Poola. Mängitakse korvpalli, lauatennist, malet ja kabet ning ujutakse. Varem võisteldi kaks korda aastas, iseseisvusajal on talvine võistlus - suusatamine - ärajäetud. Ühel päeval võistleb Läti Leeduga, teisel Eesti Lätiga ja kolmandal Leedu Eestiga. Vahepeal on lastel diskodel võimalus üksteisega tuttavaks saada. Kehalise kasvatuse õpetaja Priit Berg: "Leedulased on meist peajagu üle, eriti korvpallis. Selles ja lauatennises jäime teiseks, ujumises tulime esimeseks ja males-kabes viimaseks, sest meil pole enam vastavaid ringe. Ujumas käivad põhiliselt Tallinna lapsed. Meil Tartus on see basseinide puudusel soikunud. Aga suusavarustus on meil täiesti olemas, kui ainult lund oleks." Kuigi võistu ujumine võib tasakaaluhäire korral olla ohtlik, on oma ujula Hiie kooli salaunelm. Ehk pakub abi ka peatselt valmiv Turu tänava veekeskus. Laulda, tantsida ja pilli mängida meeldib ka kuulmis- ja kõnepuudega lastele. B-laste koori juhatab Hans
Tartu on kõne-ja kuulmisalaste erivajadustega laste õpetamiseks sobiv linn, sest siin tegutseb ülikooli eripedagoogika osakond. Üliõpilased käivad koolis praktikal. Koos ülikooliga koolitatakse eri- ja tavakoolide õpetajaid, lapsevanemaid ja koolieelse ettevalmistusega tegelevaid pedagooge. Tööd juhib õppealajuhataja, kutsemagistrant Hene Binsol. Töö toimub Tiigrihüppe SA projekti "IKT erivajadustega laste hariduses" raames.
Vilistlane kasvatajaks
Kuldsete kätega vilistlane: tisler, pottsepp ja eripedagoog Urmas Haus. Murrand, A-laste plokkflöödiringi aga Linda Ratnik ja Anna Rizijs. Pillipuhumine arendab kõnehingamist, kuulde-ja rütmitaju, samuti sõrmede peenmotoorikat. Käelisi oskusi lihvib ka käsitööring. Koolimajas püüavad pilku õpilaste tehtud vitraažid, õigemini mördiga ühendatud klaasikildudest mosaiigid. Tiina Põllu poisid esinesid mullu edukalt üle-eestilisel Poku-konkursil.
Hiie koolis töötab 1995. aastast kasvatajana vilistlane Urmas Haus, kes jäi vaegkuuljaks pärast kümnekuuselt põetud keskkõrvapõletikku. Kuulmise puudumist tajus ta alles koolis, kui ei saanud aru teiste jutust. Omaaegne Tartu 1. Eriinternaatkool andis talle hariduse ja tisleri lisaameti. Kaugõppekeskkooli lõpetas ta puidutsehhi töö kõrvalt. "Iga-aastases arstlikus komisjonis tehti ettepanek muuta ametit, sest pidev müra sees viibimine võtab kuulmist veelgi vähemaks." Noormees astus Tallinna 19. Kutsekeskkooli ja lõpetas selle kiitusega müürsepa-pottsepana. Ahje, pliite, kaminaid ja korstnaid on ta aeg-ajalt ehitanud tänini. Kurtide ühingust sai ta teada võimalusest õppida väljaspool konkurssi
Parematest parimad: ülemisel pildil kõnepuudega laste õpetaja Kaie Parv Tartumaa aasta õpetaja 2000, alumisel pildil osavad pokumeistrid Rainar ja Kaivo kolmandast beest väljavalitud pokude Fotod kooli kogust
Ekskursioonil ülikooli zooloogiamuuseumis. Tartu Ülikoolis eripedagoogikat. "Sõprade ja tuttavate toetusel ning soovitusel tegin eksamid ning olimegi neljakesi vaegkuuljatest üliõpilased. Aastal 1990. Kõrgkoolis õppimine polnud vaegkuuljatele keelatud, kuid ega olnud ka selliseid tingimusi, et oleks saanud seda teha. Kindlasti on puudu ka meie enda pealehakkamisest. Alguses oli meiega loengutes kaasas viipekeele tõlk, kuid paralleelselt kuulata-jälgida ning konspekti kirjutada ei olnud siiski võimalik. Pidevalt oli vaja ka suult lugeda, eriti siis, kui tõlki enam polnud. Nii palusin kaaslastelt materjale ning kirjutasin neid ümber, sest paljundus või maiusi praegusel moel polnud olemas. Eksamid ja arvestused sooritasime kirjalikult," meenutab Haus. Ülikooli ajal muretses ta lisaks teise kuuldeaparaadi ega kujuta enam ettegi, kuidas varem ühega hakkama sai: kuulmine ja mõistmine läksid kohe tunduvalt paremaks, "Kolmandal kursusel oli ka õpingute katkestamise mõtteid. Mitte sellepärast, et õppimine üle jõu käiks. Pigem sellepärast, et enne teenisin ise, siis aga olin nii-öelda ülalpeetav, sest stipendiumi ei saanud ja laps oli väike." Kuuljast abikaasa toel õnnestus ülikool siiski lõpetada. Hiie kool soovitab ka praegu kurtidel abielluda kuuljatega. Urmas Hausi peaeesmärk on aidata õpilastel omandada oraalset kõnet, sest ta teab omaenda kogemustest selle oskuse vajalikkust ja probleeme. Kuulmislanguse tõttu valdab ta puudulikult võõrkeeli (vene, saksa), kuid on õppinud arvutit kasutama ja teinud läbi mitu pedagoogilist täienduskursust. Kasvatajana innustab ta lapsi kuuldeaparaate kasutama ning püüab aidata kaasa nende püüdlustele edasi õppida, et elada ja tegutseda võrdväärselt kuuljatega.
Elektroonilised abimehed Hiie koolil on mõned arvutid, millega kujundatakse õppematerjale nii lastele kui ka õpetajatele. Arvutiklass on lahti ka pärast tunde, arvutiõpetaja ja arvutiringi juht on Eve Kuslap. Ülekaalus on veel humanitaarabi MikroMikkod, ent viie aastaga on saadud viis uut arvutit. Tänavu on kaks masinat võidetud Tiigrihüppe SA konkursilt "Arvuti aineõpetajale" ning üks konkursilt "Arvuti erivajadustega õpilastele". Kompuutrist hädavajalikuni elektroonikasaavutus on individuaalne kuuldeaparaat. Sotsiaalministeerium eraldab vaegkuuljale kaks aparaati neljaks aastaks, lapsevanem tasub nende hinnast 10%. Et aparaat võib mänguhoos katki minna, on koolil tagavara, vajadusel antakse aparaadi ost-
miseks abiraha. Mõnda ruumi - aulasse, kuuldekabinetti ja 2.a klassi - on paigaldatud induktsioonahelal põhinevad kollektiivsed FM-helivõimendussüsteemid (rootslaste kink). Äsja osteti Eesti esimene infrapunavõimendi, mis suurendab laste liikumisvaba- ^ dust, vabastades nad kuularite ja mikrofoni kandmisest. Ühine tundlik mikrofon riputatakse laua kohale, selle võib viia ka teise ruumi. Enam pole vaja ostaja vahetada patareisid. Veelgi parem oleks raadiosaatjaga süsteem, aga see on "infrapunasest" 4-5 korda kallim. Et kuulmispuudega lastele tuleb kõiki mõisteid selgitada piltide abil, on vaja juurde grafoprojektoreid - praegu seda veel igas klassiruumis ei ole.
ÕPILASED ARVAVAD... • Koolis on head õpetajad, sest nad seletavad tunnis aeglaselt ja arusaadavalt. Kui ei saa millestki aru, siis õpetaja seletab alati uuesti. Eriti meeldib selline õpetaja, kes on humoorikas ja parajalt karm. Meie direktor Helgi Klein on väga vahva, ta oskab nalja teha. Aga kui õpilased teevad pahandust, siis on ta väga kuri. U Kuulmispuudega õpilased ei saa kõigest aru, mida õpetaja räägib. Sellepärast tahame, et õpetaja oskaks ka meiega viibelda. Aga me ise tahame õppida hästi rääkima ja kirjutama, et kuuljate inimestega paremini suhelda. • Kõige parem koht meie koolis on söökla. See on väga ilusaks tehtud. Söökla toidud on maitsvad, eriti meel- __ dib oode, sest siis antakse jogurtit, saia, apelsine, õunu, mahla, jäätist ja palju muud head. Meeldib see, et sööklast saab lisaks osta saiakesi, kõrrejooke ja jäätist. Üks palve kokatädidele: tahaksime, et lõunasöögi ajal oleks midagi juua, näiteks klaas — morssi. U Kõige vahvam tund on kehaline kasvatus. Seal saab palli mängida, joosta ja hüpata. Ka õhtul saab võimlas trenni teha. Tore koht on kooli jõusaal. U Ühiselamu on meie teine kodu. Paljudes tubades on televiisorid, samuti puhketubades. Kui on mõni põnev film või saade, siis lubatakse neid ka öörahu ajal vaadata. Õhtul tahaksime aga kauem väljas olla. • Hea on see, et tüdrukuid õpetatak- . se käsitööd tegema ja poisid saavad töökojas töötada. Ш Vabal ajal saab raamatukogus lugemas käia. On palju toredaid üritusi: ülekoolilised diskod, luuletuste ja näidendite esitamise võistlus, klassiõhtud, spordivõistlused, matkad ja ekskur^ sioonid. Infolehest "Hiie Sõnumid" (aprill 2000)