Lindudega sõbraks by Kaido Einama

TOIDUMAJA NING LÄBI TALVE LINDE TOITES JA JÄLGIDES ÕPIVAD

TUNDMA KÕIKI NEID SULELISI, KES NENDE KODUAEDA KÜLASTAVAD.

TEISES OSAS, JUTUSTUSES „PESAKASTILUGU” EHITAVAD LAPSED KOOS ISAGA LINDUDELE ERINEVA SUURUSEGA PESAKASTE JA PAIGUTAVAD NEED ÜLES AEDA, METSA NING JÕE ÄÄRDE.

Raamatu autor Peep Veedla sündis 11.10.1961 Järvamaal. Kõrvemaa soode, rabade ja metsade keskel kasvades sõbrunes ta lindudega juba varases lapsepõlves. Esimesed kirjapandud linnuvaatlused pärinevad 1971. aastast. Oma teadmisi ja kogemusi on ta lastele edasi andnud aastatel 1989–1996 Eesti Noorte Loodusmajas ornitoloogiaringi juhendades ning hiljem paljudes Tallinna ja Harjumaa koolides linnulaulutunde läbi viies. Samuti kirjasõnas mitmetes ajakirjandusväljaannetes ning raadio- ja televisioonisaadetes esinedes. Peep on Eesti Ornitoloogiaühingu ja Tallinna Linnuklubi liige.

LINDUDEGA SÕBRAKS

ISALT KUULEVAD LAPSED LINDUDE KOHTA LISAKS NÄHTULE PALJU PÕNEVAT, NII ET MÕNE KUUGA KUJUNEVAD NEIST TULIHINGELISED LINNUSÕBRAD.

PEEP VEEDLA

HELLE JA VILLE ON ÕDE JA VEND, KES KOOLISKÄIMISE JA MÄNGUDE KÕRVALT ON VÕTNUD NÕUKS OLLA ABIKS VÄIKESTELE LINDUDELE, KES NENDE KODU ÜMBRUSES ELAVAD. R AAMATU ESIMESES JUTUSTUSES „TOIDULAUALUGU” EHITAVAD NAD LINDUDELE

PEEP VEEDLA

LINDUDEGA SÕBRAKS

PEEP VEEDLA

LINDUDEGA SÕBRAKS

PEEP VEEDLA

LINDUDEGA SÕBRAKS Pildid joonistanud Triinu Ootsing

Illustreerinud ja kujundanud Triinu Ootsing Toimetanud Elle-Mari Talivee Kirjastaja: OÜ Berit Grupp Pärnu mnt 444, Tallinn 10919 www.virufolk.ee

Raamatu väljaandmist toetas AS Balsnack www.balsnack.ee

TOIDULAUALUGU ESIMENE LUGU JUTUSTAB SELLEST, KUIDAS ÕDEVENDA HELLE JA VILLE LINDUDELE TOIDUMAJAKESE EHITASID JA LINDE TOITES NEID TUNDMA ÕPPISID. SEDA JUTUSTUST LUGEDES SAAD KA SINA TEADA, KUIDAS SULELISTE EEST TALVEL HOOLITSEDA

HELLE JA VILLEGA TUTVUD NENDE LINDUDEGA, KES TOIDULAUDA KÜLASTAVAD. NING KOOS

ÜHEL

päeval, kui taevas triivisid hallid pilved ja tuul rebis puuvõradest viimaseid lehti, kuulsid Helle ja Ville toas mängides äkki koputust aknale. Nad vaatasid välja ja märkasid väikest kollase kõhualusega linnukest aknalaual askeldamas. „Huvitav, kas ta tahab meiega mängima tulla?“ oletas Helle. „Jaa, jaa, võtame linnu mängu jah, minu auto peale sõitma!“ hõiskas Ville. Helle hakkas akent avama, kuid linnuke lendas seepeale hoopis õunapuuoksale ning askeldas seal edasi. „Ilmad on külmaks läinud, vaja lindudele söögimajake üles panna,“ kuulsid lapsed selja tagant isa häält. „Tihane ei hooli mängimisest, ta andis märku oma tühjast kõhust. Lähme, istume kamina ette, ma jutustan teile natuke lindude elust.“ Istuti, ning isa alustaski juttu: „Suurem osa linde lendab sügisel meilt ära lõuna poole. Neid nimetatakse rändlindudeks. Seal leiavad nad endale piisavalt süüa. Osad linnud jäävad aga talveks meile. Neid nimetatakse paigalindudeks. Lisaks tuleb veel hulk talikülalisi põhja poolt. Kuid talvel on külm, lumevaip katab maad, jää kaanetab veekogud, puutüvedki on sageli lume või jääkoorikuga kaetud. Seepärast tekib JAHEDAL HILISSÜGISESEL

lindudel raskusi toidu leidmisega ning inimesed peavad neile abiks olema.“ „Lähme meie ka lindudele appi!“ hõiskasid lapsed ning tahtsid juba esikusse tormata, kuid isa peatas nad: „Kõigepealt on vaja ehitada toidumajake.“ „Toidumajake? Aga millest me selle teeme?“ imestasid lapsed. „Selleks sobib neljakandiline lauajupp või vineeritükike, mille servadesse tuleb lüüa liistudest randid. Kõrgemad servad kaitsevad tuule eest ning hoiavad toitu maha pudisemast. Soovitav on peale ehitada katus, et toit oleks kaitstud ka lume eest. Kui ei ole paremat materjali käepärast, võib toidumajakese teha kas või piimapakist. Selleks on vaja paki külgedesse lõigata aknad, panna toit sisse ja riputada majake puuoksa külge.“ Helle ja Ville otsustasid meisterdada ilusa suure katusega toidumaja. Kuid ehitamine polnudki nii lihtne, kui tundus esialgu. Saag kiskus Helle käes viltu ja naelad kippusid Ville löökidest kõveraks minema. Isa abiga sai aga uhke majake lõpuks valmis. Veel uhkem oli see pärast värvimist – kirsipunase katusega samblaroheline ehitis tundus Villele päkapikulossina ning ta kujutas ette, kuidas väikesed mehikesed majakeses sibavad ja lindudele hoolega lauda katavad. Järgmisel päeval mindi üheskoos oma kätetööd üles panema. Lapsed jäid aga keset õue nõutult seisma. „Kuhu me majakese paneme?“ küsisid nad. „Selleks on mitu võimalust,“ vastas isa. „Toidumajakese võib panna aknalauale, riputada puuoksa külge või kinnitada

aiaposti otsa. Kõige paremini sobibki aluseks aiapost, sellel püsib majake kindlalt ja on aknast hästi näha.“ Nüüd võis majakesse toitu panna. Aga mida linnud söövad? Ville oletas, et kindlasti midagi magusat. Helle arvates sobis paremini soolane toit. Kuid isa ei nõustunud lastega ning selgitas: „Väikestele lindudele tuleb panna hoopis magedat toitu. Linnud nokivad meelsasti pekki või rasva. Kindlasti tuleks toidulauale panna rikkalikult seemneid. Sobivad kõrvitsa-, õuna-, arbuusiseemned, aga ka paljud teised, mida võib tagavaraks olla. Ka marjad sobivad lindudele toiduks, samuti viljaterad, kuivatatud saiapuru ja peenemad tangained. Enamiku lindude lemmiktoiduks on aga päevalilleseemned ja pähklid. Poes müüakse lindude toitmiseks spetsiaalset toidusegu, kus päevalilleseemnetele on lisatud maapähkleid ja kaera. Samuti on müügil lindude jaoks tehtud rasvapallid, kuhu on pehme rasva sisse sulatatud seemneid. Need just lindude jaoks tehtud road on parimad, mida pakkuda. Aga mida rikkalikumalt laud kaetud, seda põnevam on jälgida, kes mida sööb.“ Kõike meelde jätta püüdes tormasid lapsed nüüd emalt lindudele süüa küsima ja peagi sai toidulaud rikkalikult kaetud. Mida kodust ei leitud, käisid lapsed koos isaga poest toomas. Kott linnutoiduga sai nii raske, et Ville seda tõsta ei jaksanudki. Aga kelku, kus toidukott peal, vedasid lapsed kordamööda. Sada sammu Ville, siis vahetus, sada sammu Helle, ja jälle vahetus. Nii koduni välja. Nüüdsest peale istusid lapsed ainult akna juures, et näha, kes esimesena sööma tuleb. Oodata tuli kaua, sööma ei tulnud

Rasvatihane

esialgu keegi. Ville tahtis juba mängima minna, kuid Helle oli kannatlikum ja veenis venda ootama. Ja ootamisest oligi kasu: lendas kohale esimene uudistaja, toosama kollase kõhualusega koputaja. Isalt kuulsid lapsed, et see on rasvatihane. Tema on kõige sagedasem toidulaudade külastaja. Rasvatihasele maitseb rasv, sellest on ta ka oma nime saanud. Kõike muud, mida

toidulauale pannakse, sööb ta samuti meelsasti. Lapsed said veel teada, et rasvatihane on tihaste seas kõige suurem. Ladina ja vene keeles ongi tema nimi suur tihane. Samuti õppisid lapsed eristama isas- ja emaslindu: isaslinnul jookseb ilus lai ja läikiv must triip üle kõhu, emaslinnul on see kitsas ja tuhm. Häälitseb aga rasvatihane heledalt „pink, pink“ ning juba jaanuaris päikesepaisteliste ilmadega kuuldub tema rõõmsat laulu: „sitsikleit, sitsikleit...“ Esimesel päeval rohkem sööjaid toidulauale ei tulnud. Aga järgmisel hommikul, kui lapsed ärkasid ja akna juurde jooksid, oli einestajaid juba rohkem. Kõigepealt köitis nende tähelepanu terve parv halli-pruunikirjuid hüplevaid linnukesi. „Varblased!“ tundsid lapsed sööjad ära. Tähelepanelikumal vaatlemisel märkasid nad, et kõik varblased polegi ühesugused. Isa rääkis, et varblasi on kahte liiki. Ja polnudki nii raske neid eristada! Pruuni pea ja musta täpiga valgel põsel on põldvarblased ning halli peaga koduvarblased. Aga tsilpsuvad kõik ühtmoodi. Peagi märkas Ville, et üks tihane on teistest erinev – sinise pealaega ja veidi pisem. Kauni välimuse tõttu sai temast kohe laste lemmik. Isalt kuulsid nad, et see on sinitihane.

Sinitihane

Edaspidi võis teda toidulaual iga päev näha ja lastel oli alati tema üle hea meel. Veel kolmandatki tihaseliiki õnnestus Hellel ja Villel peatselt tundma õppida. See oli sootihane, kes samuti sageli toidulauda külastas. Sootihane, teise nimega salutihane, on väike pruunikashalli selja ja heleda kõhualusega linnuke, kel oleks just nagu must müts pähe tõmmatud. Kurgu all on linnukesel must

Põldvarblane

tähn, mis meenutas Hellele habetunud lõuaga metsnikuonu, kes käis isaga vahetevahel juttu puhumas. Linnuraamatuid uurides leidsid lapsed, et sootihasega peaaegu äravahetamiseni sarnane on põhjatihane, kel vaid „habe“ veidi pikem ja must pealagi tuhmim, ei läigi nii nagu sootihasel. Nüüd püüdsidki lapsed iga

Koduvarblane

kord, kui väikest halli sulekera akna taga nägid, ära arvata, kas see on soo- või põhjatihane. Kuid see kujunes oodatust hoopis raskemaks ülesandeks. Ei mallanud ju need vilkad linnud paigal püsida. Ikka vurrrdi! toidumajja, sihvka noka vahele ja vurrrdi! põõsasse seda nokitsema. Vaid siis, kui lind asus rasvapalli kallale, said lapsed teda pikemalt silmitseda. Kord arvasid nad ära tundvat sootihase, kord põhjatihase. Küllap oligi nii, et toidumajakest külastasid mõlemad linnud. Kui lapsed õues käisid, viisid nad alati toidumajakesse midagi juurde. Juba ehitamise ajal oli isa neid hoiatanud, et lindude eest peab nüüd pidevalt hoolitsema. Linnud ju harjuvad toidulauda külastama, ja kui nad ühel päeval leiavad eest tüh-

14 Sootihane

juse, võib see neile väga halvasti mõjuda. Linnud peavad väga tihti sööma, sest nad on nii väikesed ja toit seedub kiiresti. Pealegi on talvel täis kõhuga kergem külma taluda. Need lapsed, kes toidulaua eest pidevalt ei hoolitse, ei tohiks üldse seda üles pannagi. Muidu võivad nad lindudele hoopis halba teha. Linnud loodavad laste ja nende toidumajakese peale niisama kindlalt kui lapsed oma ema igapäevasele kokakunstile. Helle ja Ville olid hoolsad, nende toidumajakeses ei tulnud kunagi söögist puudu. Selle tulemusena hakkas üha rohkem linde nende söögimaja külastama. Üheks igapäevaseks külaliseks sai sinihalli ülapoole ja valkja kõhualusega lind, kel must triip üle silma jooksis. See oli

Põhjatihane

puukoristaja. Lapsed panid tähele, et ta lendas alati otse toidulauale, ilma et oleks eelnevalt sireliokstel hüpelnud, nagu meeldis tihastele ja varblastele. Varsti said nad teada, et puukoristaja ei hüplegi tavaliselt okstel, vaid jookseb hoopis mööda puutüve üles-alla, otsides koorepragudest putukaid. Sellest on ta oma nimegi saanud, sest nii koristab ta ju puutüvelt kahjurid. Laste pandud toit maitses talle ka hästi. Ja isu paistis puukoristajal olema suurem kui tihastel, sest korraga kahmas ta noka vahele mitu seemet. Varsti oli lind aga jälle tagasi ning tuiskas uue nokatäiega metsatuka suunas. Kui lapsed puukoristaja suurest isust isale rääkisid, said nad kuulda selle linnu kogumisinstinktist. Nimelt peidab see häälitsuse „djutt djudutt“ tõttu ka puuklutiks kutsutav lind toidu, mida parasjagu süüa ei jaksa, koorepragudesse – et toiduvaestel päevadel oleks hea võtta. Vahetevahel rõõmustasid lapsi kauni kuuega leevikesed, kuid nemad piirdusid enamasti sireliseemnete nokkimisega.

Puukoristaja

Leevike

Leevikesed on ilusad punase või roosakashalli kõhualusega ümarad linnukesed. Punase kõhuga on isaslinnud ja roosakashalliga emaslinnud. Toidulaual olid leevikesed küll mõnikord riiakad, aga muidu on nad tagasihoidlikud linnud, kõva lärmi ei tee kunagi. Ainult õrn vile saadab neid alati. Ühel õhtupoolikul kostis toidumajakesest nii käredat kisa „krrää, krrää!“, et Ville suisa võpatas. Ta piilus kardina vahelt välja ning nägigi lärmajat – suurt kirjut lindu, kes kugistas aplalt toidupalu. Poiss jälgis hinge kinni pidades selle põneva külalise tegevust, kuni lind ära lendas ja alles hüvastijätuks

oma värvikireva ilu paljastas. Helepruuni keha ääristasid sinisevöödilised tiivanukid, mustadel tiibadel ning keha tagaosas olid puhasvalged laigud, nägu näis meeldivalt kriimuline. „Vaevalt ta enam tuleb,“ ohkas Ville nukralt, kuid ta kurvastas asjata – natukese aja pärast oli kaunitar jälle platsis. Õhtul jutustas Ville õhinaga isale imelinnu külaskäigust ning selgus, et see oli pasknäär – lind, kes end tavaliselt metsas varjab. Nälg ajab ka tema majade juurde toidulisa otsima. Isal oli isegi pasknääri lemmikroog – tammetõrud – teada ning nüüdsest hakkasid lapsed toidulauale neidki poetama. Oli ju tõrusid sügisel hoolega varutud, talvel on neist tore mänguloomakesi meisterdada. Pasknäär polnud toidulaual viimane üllataja. Veelgi suuremat põnevust tekitas rähni ilmumine sööjate hulka. Ta haaras küüntega toidulaua servast, toetas saba vastu tugiposti ning hakkas oma tugeva nokaga

Pasknäär

Suurkirjurähn

hoolega rasvapalli töötlema. Aeg-ajalt katkestas ta tegevuse, vaatas paremale, vasakule ja selja tahagi ning jätkas siis rasvapalli kugistamist veel suurema hooga. Ilus oli see lind, must-valge sulestiku ehteks erkpunane kukal ja sabaalune ning kollane „ninapealne“. Isa teadis linnu täpse nimegi öelda – suur-kirjurähn. Meie rähnideperes on suur-kirjurähne kõige enam. Tavaliselt toituvad rähnid puukoore all elavatest mardikatest üraskitest, talvel urgitsevad seemneid kuuse- ja männikäbidest. Kui aga toidulaud ette satub, leiavad nad sealt omale kindlasti midagi suupärast. Kord päikesepaistelisel jaanuarihommikul akna juurde läinud, ei suutnud Helle küllalt imestada – ööga olid õunapuule õunad külge kasvanud! Ilusad kollakasrohelised viljad tundusid mahlakad ja isuäratavad. Ta tõttas Villet äratama ning kui koos uuesti akna juurde jõuti, oli õunapuu tühi. Helle oli jahmunud,

kuid enne kui ta midagi öelda jõudis, märkas ta „õunu“ hoopis toidumajakeses toimetamas. „Rohevindid on meie söögimaja üles leidnud,“ lausus tasakesi laste selja taha astunud isa. Villel ja Hellel oli uute külaliste üle kangesti hea meel, ehkki õunad oleksid keset talve jällegi suurepärane suupiste olnud. Mitte et neid muidu poleks saanud, aga aiast puu otsast noppida ja suhu pista on ikka mõnusam kui poeõunu süüa. Rohevindid on tegelikult rändlinnud, aga suur osa jääb neist talveks kohale. Siin meeldib neil hulgakesi koos liikuda ja vahetevahel puuvõras paigal istuda. Nii võibki jääda esmapilgul mulje, et puu otsas kasvavad õunad. Tegelikult kõik rohevindid nii säravrohelised polegi, emaslinnud

22 Rohevint

23 Siisike

on pruunikashallika sulestikuga. Rohevindid toituvad igasugustest seemnetest, toidulaual lasevad nad sihvkadel hea maitsta. Kuid lapsed panid peagi tähele, et rohevindid vallutasid terve toidumaja ega mõelnudki tihastele ruumi teha. Istusid terve parvega majakeses, mõned veel selle all ning mugisid mõnuga päevalilleseemneid. Võtsid seemne noka vahele, koorisid kohapeal ära ning pudistasid koored sinnasamasse maha. „Nüüd ei aita muud, kui peame teise toidumajakese veel üles panema, muidu jääb tihastele vaid rasvapalli nokkimise rõõm,“ muheles isa. Küllap oli tal rohevintidega kogemusi. „Ei nemad siit enam edasi lähe,“ oli isa veendunud, „pigem tuleb veel lisagi.“ Seekord otsustati uus toidumajake osta poest, kuna möödunud nädalal ehitusmaterjalide poodi külastades olid isale seal väga kenad majakesed silma hakanud. Üheskoos mindi parimat välja valima. Lett, mille juurde isa lapsed juhatas, tekitas Helles ja Villes paraja üllatuse. Need esemed, mida seal lindude toidumajadeks nimetati, ei sarnanenud üldse laste ehitatud majaga. Ilusad värvilised ja plastmassist asjad meenutasid rohkem purke, laternaid, torusid või lambikupleid. „Kuidas need saavad linnumajad olla, linnud ei pääse ju neisse sissegi?“ imestas Ville. „Ust pole ju ühelgi,“ lisas Helle. „Need on moodsad toiduautomaadid,“ selgitas isa. „Näete, neil kõigil käib kaas pealt ära. Ülevalt saab seemned sisse valada ja alt valgub toit lindudele jaokaupa ette. Linnud ei astu toidu peale, vaid haaravad pilust ettevalguva seemne noka vahele ning lendavad oksale seda nosima. Toit on kenasti sademete ja tuule eest varjul, läbipaistva seina

tõttu näeme, kui palju on seda alles ja millal vaja juurde lisada. Need on kasutamiseks väga mugavad, neid pole nii tihti vaja puhastada kui meie suurt maja. Ja konksud on kõigil kenasti küljes, saab kohe üles riputada. Sellisest rippuvast toidutorust suuremad linnud naljalt toitu kätte ei saa, eks sellest saab meil eeskätt tihaste einelaud. Nii et valige üks välja!“ Hea on öelda, et valige välja. Aga kui on korraga nii palju uusi põnevaid majakesi, ehk nagu isa ütles, toiduautomaate, siis katsu valida! Kõigile leiaks ju rakenduse. Arutelu kujunes pikaks ning tulemuseks oli see, et koju mindi koguni kahe põneva uudistootega. Üks oli Ville, teine Helle lemmikmudel ja nii lepiti kokku, et Ville hakkab hoolitsema torukujulise ning Helle laternakujulise toidumajakese eest. „Paneme söögikohtadele nimed ka,“ tuli Villel idee. „Hea mõte, minul on Laterna Baar,“ oli Helle ettepanekuga päri. „Aga minul Toidutoru einelaud ehk T-Kiosk. Ja las suur maja olla Toidutare,“ olid Villel ka kohe nimed välja pakkuda. Nimed sobisid. Siitpeale oli lindudel elu palju lõbusam, sest alati oli võimalus valida, kas võtta eine Laterna Baaris, pista midagi põske Toidutares või haarata seeme noka vahele hoopis T-Kioskist. Laterna Baari riputas Helle õunapuuoksa külge, T-Kioski asupaigaks sai sirelihekist väljaulatuv oksaharu. Lapsed jäid põnevusega ootama , kas linnud võtavad uued hooned omaks. Ja seekord polnudki nii pikka ootamist kui Toidutare valmimise järel. Tihased ja puukoristaja külastasid uusi toitlustusasutusi sellise enesestmõistetavusega, nagu oleksid need seal rippunud aegade algusest saati. Varblased ja rohevindid paistsid

Toidutaregagi väga rahul olevat ning uusehituste vastu huvi üles ei näidanud. Küll aga võis neid juba paari päeva pärast näha uute söögikohtade alla lumele pudenenud palakesi nokkimas. Mahapudenenud seemnete nokkijate hulgas märkasid lapsed ühel päeval uustulnukaid. Rohevintide parv oligi suurenenud, nii nagu isa ennustas. Aga kõik linnud seal parves polnud enam rohelised. Mõned neist olid veidi väiksemad ja rohelisekollase-mustakirjud. Isa tutvustas linde siisikestena. Siisikesed on hästi liikuvad ja rõõmsameelsed linnud. Nende parved toituvad tavaliselt puude ladvaosas ja sädistavad seejuures lärmakalt. Isaslinnul on kaunim sulestik nagu linnuriigis ikka. Pealagi ja lõuaalune on tal must, selg rohekas kitsaste mustade triipudega ning alapool kollane. Emaslinnul on pea ja lõuaalune hallid, muidu samuti kollakasrohelistes toonides. Siisikesed paistsid rohevintidega head sõbrad olema, siblisid lumel läbisegi ja tülitsemata. Vastlapäeva paiku sai pisikeste siblijate pere veelgi täiendust. Isa oli esimene, kes seda tähele pani. Ja kui lapsed binokli appi võtsid, oli neilegi pilt selge. Mitmel väikesel triibulisel

Siisike

askeldajal oli musta mütsi asemel hoopis punane silmile tõmmatud. „Kaugeltnurga mehed on külla tulnud,“ teatas isa pidulikult. „Need on urvalinnud, kelle kodu on põhjamaa tundras. Meile tulevad nad ainult talvel, kui kodus süüa napib. Nad on julged ja usaldavad inimest, nagu põhjamaalastele kohane. Küllap saate seda veel kogeda. Usun, et meie Toidutare hakkab neile meeldima.“ Isa hääletoonist ja olekust aimasid lapsed suurt poolehoidu urvalindude vastu ning seda suurema huviga asusid ka ise kaugete külaliste tegemisi jälgima. Lähemal vaatlusel selgus, et ka urvalindudel on lõug habetunud nagu siisikese isaslinnul, soo- ja põhjatihasel. Isaslind aga kannab lisaks mütsikesele ka punast vesti, mis teeb ta eriti võluvaks. Küllap mõjub see emaslindudelegi ligitõmbavalt.

28 Ur valind

Tut t-tihane

Pärast uute söögikohtade avamist oli linnuelu aias üha elavamaks muutunud. See ei sarnanenud enam rahuliku taluhooviga, vaid meenutas vilgast linnatänavat, kus kõigil kiire ja trügimist palju. Akna kaudu oli seda sebimist aina põnevam jälgida. Mängiminegi ununes tihtipeale ära, aga eks pimedat aega, mil linnud magavad, on talvel piisavalt. Lastel õnnestus end lindude, õppimise ja mängimise vahel kenasti jagada. Mitte ainult rohevindid ei saanud oma klubisse liikmeid juurde, ka tihastepere sai täiendust ühe väga vahva välimusega linnukese näol. Tutt-tihane oli uus Laterna Baari klient. Tõsi küll, vahest põikas ta ka T-Kioskist läbi ja lipsas Toidutaresse, kui seal vabu kohti juhtus olema. Aga tavaliselt haaras ta sihvka noka vahele just Laterna Baarist. Teinekord tassis see igavesti agar sell koguni suure maapähkli minema. Teda oli hea lihtne juba kaugelt teistest lindudest eristada, tutt turritas uhkelt peas. Isa teadis, et tutt-tihane kogub samuti tagavarasid nagu puukoristajagi, eks seetõttu tal nii palju rassimist oligi.

Vabariigi aastapäeval, kui ema ja isa telerist niinimetatud pingviinide paraadi jälgisid, olid Helle ja Ville taas aknal. Pingviine nad just ei oodanud, aga tegelikult oli mõlemal salamisi tekkinud lootus pühade puhul mõnd põnevat lindu märgata. Olgugi et pasknäär kandis tiival sini-must-valget, polnud see siiski piisavalt pidulik, sest seda kandis ta ju argipäevadel ka. Vahest on niiviisi, et kui midagi väga soovid, siis nii ka läheb. Tõepoolest, tihaste seltsis oli uustulnuk, neist veidi suurem ja pidupäevale kohaselt must-valges ülikonnas, punane müts peas. „Vaadake, rähni poeg on sööma tulnud,“ sosistas Ville.

Väikekirjurähn

„Nii armas,“ õhkas Helle. „Oo, see on ju väike-kirjurähn, polegi teda tükk aega näinud,“ rõõmustas ka isa. „Nemad liiguvad sageli talvel tihaste segasalkades, eks tihased ta siia juhatasidki. Suur-kirjurähni noorlindudel on ka pealagi punane, aga nemad on palju suuremad. Sugulased on Hallpeanad ikkagi.“ Väike-kirjurähn nautis rähn rasvapalli töötlemist just nagu ta suurem sugulanegi. Mõne korra sattus ta hiljemgi Toidutaresse, aga päris igapäevast külalist temast ei saanud. Küllap armastas ta laiemalt ringi liikuda. Aga lapsed olid sellele rähnidepere väikseimale esindajale tänulikud, et ta just nii tähtsal pühal oli nõuks võtnud pidusöögist osa saada. Pühad olid päästetud! Sel korral ei osanud ükski pereliige muidugi aimata, et nädalapäevad hiljem satub üks veelgi ootamatum linnuiludus Toidutare külastama. Hallpea-rähni külaskäik lummas kõiki. Emagi tuli kaunist haruldust imetlema. „Polegi seda rähniliiki varem nii lähedalt näinud,“ tunnistas isa, „meie metsas neid ei pesitse.“ Rähni rohelise kuue tõttu pidasid lapsed teda algul roherähniks, aga linnumääraja abiga saadi tõele

jälile. Roherähnil on terve pealagi punane, sellel siin oli vaid punane laiguke laubal. Ka silma ümbert polnud tal laialt must nagu roherähnil, vaid nokast silmani jooksis must triibuke nagu hallpea-rähni pildil linnumäärajas. Selgus, et külaline oli meessoost, sest hallpea-rähni emaslinnul pole üldse sulestikus punast värvi ja tema pea on üleni hall. Lindu sai imetleda umbes veerand tundi, siis lendas see tiibade vurinal metsa poole ning rohkem teda sellel talvel ei nähtud. Aga meenutati korduvalt. Raudkull

Väikekirjurähn

Ühel keskhommikul hõikas Helle akna juurest, et linnud on kadunud. Ville piilus kardina vahelt välja ega näinud tõepoolest kedagi. Elu linnulinnakus oli välja surnud. Otsiti isalt selgitust. Ka isa ei osanud koheselt põhjust aimata, kuid veidi aega ümbrust silmitsenud, osutas ta sõrmega aia ääres kasvava kuuse suunas. Laste küsivaid pilke nähes selgitas isa: “Vaadake hoolega sinna kuuseokste vahele, seal üks lind siiski istub.“ Nüüd märkasid ka lapsed kuuseoksal triibulist linnusiluetti. Lind istus oksal püstises asendis ja täiesti liikumatult. Tema pilk oli kuidagi ähvardav. „Nüüd on juhtunud see, et raudkull on tulnud meie hoolealuseid jahtima,“ alustas isa juttu. „Ajame ta minema, viskame kiviga alla sealt kuuse otsast!“ purskas Ville vihaga. „Ärgu mõelgugi, et siin on mingi jahiala!“ „Rahune, Ville,“ ütles isa. „Raudkull on lind nagu iga teinegi. Looduses on niimoodi seatud, et röövlinnud toituvad väiksematest lindudest ja loomadest, mõned väiksemad linnud omakorda putukatest. Raudkulli võib jällegi nahka pista näiteks kassikakk. Sellist nähtust nimetatakse toiduahelaks, eks te koolis õpite seda varsti põhjalikumalt. Aga mina tahan sulle öelda seda, et ühtki lindu ega looma ei maksa vihata sellepärast, et tema toitumistavad meile ei meeldi. Tema pole paha, vaid käitub nii, nagu talle ette nähtud. Ka meie ise sööme

Raudkull

teisi liike. Oleme ju segatoidulised, sööme nii taimset kui loomset toitu. Nagu meie sõbrad tihasedki.“ See isa selgitus oli piisav, et mõista asju, millele lapsed polnud seni mõelnud. Villel oli veidi piinlik, et ta nõnda oli vihastanud, kuid sellega poiss ikkagi leppida ei tahtnud, et raudkull nende aias linnukeste turvalisust ohustab. Ka isa oli päri, et toitmiskohas peab lindudel turvaline olema ning raudkull peletati metsa tagasi. Linnud julgesid peagi peidupaikadest välja tulla ning tavapärane tegevus jätkus. Rohevindid hõivasid Toidutare. Varblased, siisikesed, urvalinnud ja mõned vindid otsisid maapinnalt mahapudenenud terakesi. Puukoristaja ja tihased sebisid Laterna Baari ja T-Kioski vahet lennata, et seemnega noka vahel kohe põõsasse või puuoksale kaduda. Pasknäär lõi vahepeal Toidutares platsi puhtaks ja ahmis ise head-paremat noka vahele, suur-kirjurähn käis rasvapalli lammutamas. Leevikesedki olid taas platsis ja maiustasid sihvkadega. Päike aga võttis iga päevaga üha pikema teekonna ette ja ronis taevavõlvil kõrgemale. Linnud leidsid mahti söögivahe-

aegadel laulugi lasta. Kevade hõngu oli igas järgnevas päevas aina rohkem. Ärkama hakkasid igasugused mutukad ning tasapisi kattis loodus ise linnukestele rikkaliku toidulaua. Meie kangelased Helle ja Ville ei lasknud seepärast tujul sugugi langeda, sest nende peas olid tärganud juba uued huvitavad mõtted. Laste kevadistest tegemistest tuleb juttu järgmises loos.

PESAKASTILUGU TEINE LUGU JUTUSTAB HELLE JA VILLE KEVADISTEST TEGEMISTEST LINDUDE HEAKS. SIIT LOED, KUIDAS NAD ISA ABIGA PESAKASTE EHITASID JA NEID ÜLES SEADSID.

SAAD TEADA, MILLISTELE LINDUDELE MILLISEID TEHISPESI EHITADA, KUHU JA KUIDAS NEID PAIGALDADA NING KOOS LOO

KANGELASTEGA TUTVUD NENDE LINNULIIKIDEGA, KELLELE MEELDIB OMA KODU TEHISPESSA RAJADA.

KEVADINE PÖÖRIPÄEV HAKKAS lähenema hoolimata sellest, et talverõõme sai veel täie mõnuga nautida. Lund jätkus ja vaatamata päikese jõulistele pingutustele võttis selle sulamine veel mõned nädalad. Sest päeval küll sulatas, aga öösel külmetas. Hommikul pidi päike jälle kurja vaeva nägema, et heastada pakase öised patud. Kuid õhus oli tunda saabuva kevade hõngu ning see kippus mõtted viima kevadeks valmistumisele. „Homme tulevad liinimehed toonekurgedele uut pesaalust paigaldama,“ teatas isa õhtul töölt tulles. „Oli ka viimane aeg, asi hakkas eluohtlikuks muutuma. Juba möödunud suvel kartsin, et traadid katkevad. Õnneks pidasid siiani vastu. Nüüd saab sellest murest lahti.“ Valge-toonekured olid pesitsenud aia taga elektriposti otsas nii kaua, kui Helle ja Ville mäletasid. Igal kevadel tulid nad ja plagistasid nokkadega. Igal suvel sirgus pesas kolm-neli toonekurepoega suureks. Vaid ülemöödunud aastal oli neid ainult kaks. Siis oli kuiv suvi ja toonekurgedel polevat toitu jagunud, sellest ka vähem poegi. „Miks nad toonekurgedele uue pesaaluse panevad, kui on juba nii suur ja ilus pesa, ja kuidas nad pesa uuele alusele saavad tõsta?“ päris Helle.

„Neil on võimas tehnika, panevad uue aluse kohale koos uue postiga. See on vajalik sellepärast, et elektriliini kohal on toonekurepesad ohtlikud. Valge-toonekure väljaheited on söövitava toimega ja traatidele sattudes mõjutavad metalli nii, et aja jooksul võivad traadid katkeda. Katkenud traadid maapinnal on aga eluohtlikud meile kõigile. Pesa nad küll ringi tõsta ei suuda, aga toonekured on tublid ehitajad, küll nad uuele alusele uue pesa teevad.“ Hommikul oligi aiatagune mürinat täis. Lõunaks sai püsti kõrge post, mille otsas uhkeldas mustriline rohelist värvi pesaalus. Vana pesa enam ei olnud. „See on ju nii ilus, et sinna ehita või endale pesa,“ imestas Ville. „Mina teeksin oma pesa ka sinna, kui toonekurg oleksin,“ lisas Helle. „Äkki meie saaksime ka lindudele selliseid uhkeid elamisi ehitada, paneks terve õue täis,“ arendas Ville mõtet edasi. „Siis oleks meil suvel aias sama palju linde kui talvelgi.“ Helle läks ideest sama põnevile kui Villegi ning õhtul rünnati nende mõtetega isa, enne kui too õieti uksest sissegi oli saanud. „Selge pilt,“ lausus isa, kui oli laste plaanid ära kuulanud. „Hakkame pesakaste ehitama. Toonekure pesaaluseid me

rohkem teha ei saa, las neile jääb ümber maja ikka toitumisruumi, pole konkurente nii lähedale tarvis. Ehkki muidu saab ka toonekurgedele ise pesaaluseid teha. Vanasti pandigi neile vankrirattaid puu otsa. Nüüd pole selliseid asju enam kuskilt võtta, laudadest muidugi saaks kokku lüüa või metallvarbadest keevitada. Aga need alused, mida elektrimehed üles panevad, on kõige paremad. Need on klaasplastist valatud, kerged ja vastupidavad. Ei nad mädane ega roosteta. Nii et meie toonekurepere võib nüüd küll rahulikult põlvest põlve seda pesa edasi pärandada, see peab vastu nii kaua, kui post püsti püsib. Aga pidime ju hoopis pesakastidest rääkima,“ juhtis isa jutu taas alustatud teemale. „On terve hulk linde, kes pesitsevad varjatud kohtades – puuõõnsustes, müüriõnarustes, katuseungastes. Selliseid linde nimetatakse suluspesitsejateks ja poolsuluspesitsejateks. Paraku ei paku loodus neile piisavalt pesitsuspaiku ja nad võtavad suurima heameelega omaks inimeste poolt meisterdatud tehispesad. Meil on küll aias paar pesakasti, aga need vajavad kohendamist ja pealegi on suluspesitsejaid erineva suurusega ning erisuguste soovidega. Nii et tööd jagub meil nüüd tükiks ajaks. Olengi seda mitmel korral edasi lükanud. Hea, et teil on selline tore kavatsus.“ Laupäeva hommikul läkski tööks lahti, mistõttu suusad-kelgud jäid siitpeale kulumata. Ehitajatel polnud lustimiseks aega. Otsiti kokku lauajupid ja naelad-kruvid, vaadati valmis vajalikud tööriistad. Laste pilgud vilksasid ikka toonekurgede rohelise pesaaluse poole, sest soov oli valmis meisterdada midagi vähemalt sama ilusat. Isa laotas joonised laiali ning asus juhen-

dama: “Pesakastide ehitamist alustades peab teadma, millistele lindudele seda teha plaanime, siis saame valida õiged mõõdud. Arvan, et teeme vast alustuseks mõned kastid kuldnokkadele.“ Joonistelt leiti kuldnokkadele sobivad mõõdud ning Ville asus lauajuppide seast parajaid välja otsima. Leidnud sobiva laiusega laua, mõõtis ta vajaliku pikkuse ning edasi läks pliiatsiga joonitud laud Helle kätte, kes saagis joont mööda detailid välja. Kasti kokkulöömisel hoidis Helle lauajuppe kinni, Ville lõi naelad sisse. Kus midagi viltu läks, aitas isa asja õigeks seada. Aukude puurimine jäi isa tööks. Kui esimene pesakast oli kokku löödud, võttis isa aja maha: „Pidage nüüd hoogu, mõõdame üle, kas kõik ikka klapib. Nii, kasti kõrgus peab olema umbes kolmkümmend sentimeetrit, meil on kolmkümmend kaks. See sobib. Edasi, seest kumbki külg neliteist sentimeetrit, jälle õige! Ja lennuava viis sentimeetrit – klapib samuti. Põhja panime külgede vahele sellepärast, et nii ei pääse vihm sinna vahele ja pesakasti eluiga on pikem. Ka katus sai sellepärast veidi pikem tehtud, et kaitseks paremini vihma eest. Ja lahti peab katus käima selleks, et saaksime pesakaste igal aastal puhastada. Siis on lindudel lihtsam. Aga nüüd võime jätkata.“ Isa oli tehtuga rahul, see aga julgustas lapsi innukalt uute pesade kallale asuma. Selleks ajaks, kui ema ehitajad lõunale kutsus, oli valmis juba neli pesakasti kuldnokkadele ja neli tihastele. Pärastlõunal valmistati ka kaks hiiglasuurt kakumaja. Need olid küll rohkem isa kätetöö ja tõsta jaksasid lapsed neid vaid kahekesi. „Värvime need suured majad samasugusteks rohelisteks

Katus

Katuseklots

Tag a sein

Pesakasti valmistamise joonis

K ü lg s e i n

Põhi

K ü lg s e i n

Esisein

Linnud vajavad erineva suurusega pesakaste: A sustavad liigid

Põhja mõõdud cm

Kõrgus cm

Lennuava Ø cm

sini-, soo -, põhja- ja tut t-tihane

10x10

2,7

rasvatihane, väänkael, puukoristaja, varblased, must-kärbsenäpp, lepalind

12 x12

3,2

kuldnokk, piiritaja

14x14

4,5 –5

kodukakk, sõtkas, jääkoskel

24x 24

nagu toonekure pesagi,“ pani Helle ette. „Ja väikesed võiksid olla punased rohelise katusega,“ täiendas Ville. „Majad peavad ikka ilusad olema, muidu ei taha keegi neis elada.“ Isa aga ei paistnud laste plaanidest vaimustuvat: „Paraku ei ole lindudel inimestega sarnast ilumeelt, nemad hindavad kodu valides hoopis teisi väärtusi, värv ei oma mingisugust tähtsust.“ „Aga mida linnud siis hindavad?“ ei mõistnud lapsed. „Eelkõige turvalisust,“ teadis isa, „samuti vihma- ja tuulepidavust. Need mõned praod, mis on jäänud, topime pärast kinni. Aga hööveldamata lauast tegime pesad sellepärast, et sileda seina puhul ei saaks linnud seest välja, oleksid lõksus. Väljastpoolt võib laud olla hööveldatud, see lindu ei sega, aga plusspunkte ka ei anna. Ka pesakasti mõõdud pole meil juhuslikult sellised nagu nad on, linnu-uurijad on katsetega kindlaks teinud, millist korterit keegi vajab. Lennuavaga on sama lugu, see peab olema parasjagu nii suur, et lind ise läbi mahuks. Suurema ava korral on oht, et mõni pesaröövel pääseb sisse. Sageli taovad rähnid lennuava suuremaks või närivad oravad seda, et linnumunadega maiustama minna. Meil siin aias ehk pole seda ohtu, aga neile kastidele, mis metsa viime, võiksime küll turvauksed ehitada.“ „Aga kuidas linnud need uksed lahti saavad? Mu pinginaabril on ka kodus turvauks, aga see käib kahe lukuga kinni,“ ei mõistnud Ville. „Ust me ette ei panegi, katame vaid lennuava ümbruse mingi kõvema materjaliga, millest kutsumata külalised jagu ei saa. Kas kummi või plekiga,“ oli isal kaval lahendus varuks. „Aga nüüd aitab tänaseks, homme ka päev!“ lisas ta

ning hakkas tööriistu kokku korjama. Õhtul fantaseerisid Helle ja Ville veel kaua enne magama jäämist, milliseid maju võiks homme ehitada, et lindudele tõelist üllatust valmistada. Jutuks olid korrusmajad, tornelamud, ridaelamud, mitmetoalised korterid, rõduga elamud. Kõik ikka sellised, mis meeldiksid siis, „kui mina oleksin lind...“ Arhitektidena nad une poolt murtud saidki ning teema jätkus unenägudeski. Hommikul olid mõlemad ehitusmeistrid üpris väsinud väljanägemisega, aga nurinat ei olnud kuulda. Äreva põnevusega tutvustati hommikulauas isale kõiki superhäid mõtteid. „Mnjah, üht-teist siit isegi annab korraldada,“ muheles isa. „Korrusmajadega pole küll midagi pihta hakata, aga ridaelamu tuleb kõne alla – pääsukestele. Mäletate, kui möödunud aastal üks räästapääsukeste pesa puruks kukkus? Ja tunamullu ei suutnud nad kuivaga pesi pidama saadagi. Nemad on nõus kõrvuti elama, saame neile aluse teha, siis ei kuku pesad enam alla. Ja rõdu suhtes on mul ka üks mõte, aga lähme hakkame tööga pihta, eks siis vaata.“ Nende sõnadega asutas isa välja minema ning lastele ei tulnud kutset mitut korda esitada. Teine tööpäev võis alata.

Räästapääsukeste ridaelamu ei osutunud väga keerukaks projektiks. Üks pikk laud katuseks, teine tagaseinaks ja kolmas, veidi kitsam, põhjaks. Vaheseinte väljasaagimine oli suurem töö, aga kuna need oli vaja teha kõik ühesuurused, tuli vaid saele valu anda ning mõne aja pärast oli kena kuuekohaline ridaelamu valmis. Ville silmist võis välja lugeda sügavat rahulolu tehtud tööst ning nagu muuseas mainis ta: „Mida sa, isa, sellest rõduga elamust ennist rääkisid?“ „Ei ma rääkinud veel suurt midagi, aga mõtlesin, et võiksime ka poolsuluspesitsejatele mõne elamu valmis meisterdada, need näevadki veidi rõdu moodi välja. Nende majadel ei ole küll rõdusid, nad hoopis elavad justkui rõdul. Kastil pole lennuava, vaid pool esiseina on puudu. Nii nagu rõdulgi,“ püüdis isa uut projekti kirjeldada. Võeti taas joonis ette ning lõunaks oli ka kolm rõdusarnast korterit valmis. Uusehitisi oli seina äärde kogunenud juba paras kuhi: neli maja kuldnokkadele, neli ühepereelamut tihastele, kaks kakkudele, ridaelamu pääsukestele ning kolm rõdusarnast elamist. „Nüüd oleme küll vist korralikult varustatud, või kuidas teile tundub?“ oli isa tehtuga rahul. Oma üllatuseks ei saanud ta lastelt oodatud rõõmsat nõusolekut. „Aias saame ehk hakkama, aga oleks ikka metsa ka tahtnud viia… neid turvaustega,“ venitas Ville mõtlikult vastuseks. „Metsa mahuks ju palju rohkem pesakaste kui aeda, seal pole ka piisavalt õõnsusi,“ täiendas Helle. Isa istus pakule, võttis mütsi peast ja mõtles. „Jutt on ju õige, eks metsas ole ruumi laialt. Aga laudu pole siin enam võtta, sai viimastele kastidele niigi klapitatud. Mul peaks paar

pehkinud südamikuga haavanotti kuskil olema, sügisel küttepuude hulgast panin kõrvale, ei raatsinud pooleks lüüa. Nendest saame vahvad pesapakud meisterdada, eks pärast tuleb veel mõni uus idee.“ Isa tõusis, torkas mütsi tagasi pähe ning suundus puuriida poole. Varsti veeretaski ta sealt kaks notti välja. Edasi läks asi põnevaks, sest ümmargustest elamutest ei olnud lapsed eelnevalt unistadagi osanud. Pehkinud tüveosa uuristati välja, puuriti lennuavad, sobitati lauajuppidest põhjad ja katused ning pärastlõunaks oligi lisandunud kaks eriti luksuslikku korterit. „Küllap need hõivatakse esimeses järjekorras, selles pole kahtlust,“ oli Helle veendunud. „Muidugi,“ kinnitas ka Ville. Isa aga avaldas arvamust, et lindudel pole suurt vahet, kas elamine on ümmargune või kandiline, peaasi, et paraja suurusega ja hea koha peal. Isa lubas materjali juurde hankida ning selle teadmisega mindi seekord õhtule. Paari päeva pärast oli aga isal õhtul koju tulles põnevaid uudised: “Käisin aianduskaupluses, seal müüakse valmis pesakaste. Aga ka selliseid, mis tuleb endal kokku panna. Kõik detailid on kenasti pakendis, kruvid samuti kaasas. Saagimise ja puurimise töö jääb ära, kuid kasti saab ikkagi

oma kätega kokku kruvida. Mida arvate?“ „Muidugi lähme vaatama, lähme kohe homme!“ olid lapsed rõõmsad. Poeskäiguga tuli oodata laupäeva hommikuni, siis aga võeti see varakult ette. Poeriiulitel oli küll mitmeid valmis pesakastide mudeleid, kuid lapsed valisid siiski need, kuhu sai ka oma käe külge panna. Peale mõningast nõupidamist jõuti kokkuleppele osta kümme komplekti ning lõunaks olidki need kokku pandud. Isa tegi kõigile ka turvauksed ette: lõi lennuava ümber õhukese pleki. Ees ootas järgmine töö – pesakastide ülespaigutamine. Kõige lihtsam oli leida koht räästapääsukeste ridaelamule. Õieti olid pääsukesed ise selle koha juba kunagi ammu ise välja valinud, olid selle räästa all pesitsenud aastaid. Ümarad savisõõrid olid seinal näha neis kohtades, kust pesad olid alla kukkunud. „Ärme päris akna kohale pane seda elamuterida, siis püsib aken väljaheidetest puhas, emal vähem pesta,“ juhendas isa. Lapsed toetasid redeli kahe akna vahele seina najale ning isa naelutas ridaelamu paika. Igale boksile olid lapsed varem ka savist väiksed randid mätsinud, see pidavat pääsukestele meelt mööda olema – nagu vundamendi eest. Järgmisena võeti ette kuldnokkade pesad. Kaks vana kasti, mis kõrvalhoone otsaseinal olid juba mitmeid aastaid vastu pidanud, võttis isa kõigepealt alla ning nüüd võis näha, et puhastamisel vajavad linnud tõesti abi. Mõlemad kastid olid poolest saati vana pesamaterjali täis, mis oli nii tihkeks vajunud, et vajas päris jõulist urgitsemist. Isa võttis suure sõrgkangi abiks ning sellega said kastid tühjaks kraabitud. Pragunenud

esiseina toppis Helle pääsupesadest alles jäänud saviga kinni ning isa naelutas kastid vanadele kohtadele tagasi. Neljale uuele kuldnokamajale oli samuti vaja head kohad leida. Need otsustati puude otsa paigutada. Üks leidis koha vana saare otsas, teine sai selle kuuse tüvele, kus raudkullile talvel istuda meeldis. Kolmanda jaoks valiti aia tagumises nurgas kasvav vaher ning neljas otsustati paigutada elektriposti otsa. „See on tegelikult kõige turvalisem koht pesakastile, sest kassid ei suuda mööda siledat posti üles ronida. Kuuri seinal on sama lugu. Puude otsa kaste pannes peame vaatama, et oksad poleks kastile liiga lähedal, seal on röövlitel lihtne tuge leida,“ jagas isa elutarkust. „Üht-teist peab muidugi veel jälgima. Näiteks tuleks lennuava suund seada itta või lõunasse, kuid kohe peaks arvestama ka sellega, et kast lauspäikese kätte ei jääks. Muidu võivad soojal suvepäeval linnulapsed viimaks kuumarabanduse

saada. Ka praegustes üpris talvistes oludes peame oskama suvist leitsakut ette kujutada.“ „Aga siis on ju kompassi vaja, et panna lennuava õigesse suunda,“ arutles Ville, kui oli redeli puu najale upitanud. „Ja sellest pole ma ka aru saanud, kuidas me pesad puu külge lööme, kui tagumist lauda pole ühelgi küljes, nii nagu neil vanadel kastidel.“ Isa võttis taskust kaks kruvi ning seletas: “Näe, keerame need kruvid siia kasti külgedele poolest saadik sisse, nende külge saab siduda traadi. Pesakasti seomegi hoopis pehme traadiga ümber puu, naelu ei sobi elusa puu sisse lüüa. Traadi võtame veidi pikema, et ta poleks ümber tüve pingul. Et aga kast püsiks kindlalt kinni, tõmbame traadi diagonaalis pingule. Nii on meil võimalik kast puhastamiseks suurema vaevata kätte saada. Ilma kruvideta saab ka, kui tõmmata traat ümber pesakasti. Ja kompassi pole vaja, oma koduõuel me ju ometi teame, kustpoolt päike tõuseb ja kust ta keskpäeval paistab. Nii lihtne see ongi.“ Ville pani tähele, et viimast lauset öeldes oli isa kuidagi iseteadvalt muianud. See tekitas Villes tunde, et ta on kompassist rääkides üpris rumalana näinud ning ta lisas: “Ega ma ei mõelnudki siin koduaias, aga kui metsa läheme, siis oleks ehk kompassist abi?“ Pesakasti puu külge kinnitamine

„Miks mitte, kui töödega metsaminekuni jõuame, võtame kaasa. Aga paneme esialgu siinse krundi täis,“ vastas isa ning astus, kast kaenlas, redelile. Villele oli see vastus suureks kergenduseks, isa ei märganud vist tema hädavalet. Loodetavasti ei saanud ka Helle aru, et vend päikese suviseid käike kohe ei mäletanud. Väiksemaid pesakaste, mis tehtud tihasesuurustele lindudele, tahtsid lapsed ise proovida puu otsa panna. Selle võimaluse nad ka said ning jagasid kastid omavahel võrdselt, kaks Hellele ja kaks Villele. Mõlemad tahtsid oma kaste just õunaaeda panna. Ville valge klaari otsa, Helle valik oli kuldrenett. Paraku pidi isa sekkuma: „Üks peab nüüd küll teise puu valima, liiga lähestikku pole hea neid panna. Kuldnokad näiteks on nõus kõrvuti pesitsema, nagu ka pääsukesed, aga enamusel lindudel on oma pesitsusterritoorium, kus nad liigikaaslasi näha ei taha. Nii on see ka tihastel ja kärbsenäppidel, keda me neisse pesakastidesse ootame. Seepärast tuleks kahe kasti vahemaaks jätta vähemalt paarkümmend meetrit.“ Asuti mõõtma, isa oskas seda sammudega teha. Ville linnumaja leidis koha hoopis sügisjooniku võras. Kuna aga õunapuudel polnud pikka sirget tüve, tuli isal veel kord sekkuda. Seekord avaldas ta sellise tarkuse, et viltusele tüvele või oksale pesakasti paigutades ei tohi see jääda tahapoole kaldu, sest siis ei pääseks pojad suureks kasvades pesast välja. Ettepoole kaldu võib pesakast jääda, kui sirget tüve pole. Koha leidsid omale ka ülejäänud kaks linnuelamut, aed oli ju suur. Ka pesapakud paigutati aianurkadesse, need uhked lossid

pidid ju nähtaval olema. Jäi veel rõduelamutele kohad leida. „Nende asukohad peame eriti hoolikalt läbi mõtlema,“ teadis isa. „On ju sellisest poolavatud pesast mõnel röövlil lihtne kõhutäis saada, kui ta siia ligi pääseb.“ Kuna seina mööda ei suuda ronida ei kassid ega muud libalinnusõbrad, leiti kohad just kõrvalhoone katuseviilu ülemise nurga all ning maja viilkatuse servade varjus. Vaid orav võiks neis paigus turnida, kuid oravaid polnud aias seni näha olnud. „Nüüd metsa!“ hõiskas Helle ning Ville jooksis kompassi järele. Kümme turvaustega poemaja tõsteti kärule ja sõit läks lahti. Redel jäeti koju, sest isa jutu järgi olevat vaja metsas pesakastid kõrgele paigutada vaid pahatahtlike inimeste eest. Kuna selliseid sealkandis ei liikunud, paigutati pesad parajasti nii kõrgele, nagu maapinnalt ulatati. Siis on neid mugavam hiljem ka kontrollida ja puhastada. Metsas oli ruumi rohkem, seetõttu mõõtis isa iga kasti vahele kolmkümmend sammu. Ville määras kompassiga ustele õige suuna, Helle hoidis kaste üleval ning isa sidus nad paika. Kohad valiti selle arvestusega, et päike ei hakkaks suvel otse pesakastile paistma. Nii sai metsatukast tunni ajaga uus elamurajoon, mis nimetati asjaosaliste poolt Tihasemetsaks. Jäi veel välja mõelda, kuhu üles upitada suured majad. Aed selleks ei sobinud, ka metsatukk polnud küllalt lootustandev. Ootamatult turgatas Villel hiilgav mõte: „Viime vanaema juurde! Seal ju kuulsime möödunud kevadel öökulle huikamas.“ „Muidugi, siis saame ka vanaema rõõmustada!“ kilkas Helle. „Seal võiksid nad tõesti jõeäärsesse metsaserva sobida,“

oli isa mõttega päri. Nii tehtigi. Vanaema juurde sõideti autoga. Sealgi läks töö kiiresti. Raskeid kaste oli keeruline redelil kõõludes tüve külge siduda, aga isa oli uskumatult osav ning enne pimedat sai paigaldustöödele joone alla tõmmata. Edukale päevale panid ülimaitsva punkti vanaema küpsetatud pannkoogid murakamoosiga. Kevadine pööripäev oli just seljataha jäänud ning laste ärevus kasvas iga päevaga. Kas lindudele meeldivad uued elamud? Kes valib esimesena kodu välja? Kas kõik majad leiavad omale üürilised? Kas pesakaste ikka jätkub kõigile soovijatele? Milline eramu esimesena hõivatakse? Need ja veel paljud sarnased küsimused kummitasid nii Hellet kui Villet päevast päeva. Ikka heideti pilke mõne pesakasti suunas, küll aknast, küll õues mängides. Vahest tehti asja Tihasemetsagi, kuid esialgu tundus kõik vaikne ja rahulik. Nagu meri enne tormi.

Kuna esimestel nädalatel pesakastide ümber midagi põnevat silma ei torganud, erutasid laste meeli uued asjad ning tasapisi kaotasid nad valvsuse. Kevadel tärkavad lilled, ärkavad liblikad, saabuvad rändlinnud... Jalgrattad aeti kuuri alt välja, palliplatski kannatas juba tallumist. Igavuse üle küll ükski laps kevadel kurta ei saa. Nii möödusid Hellel ja Villel päevad täis tegemisi ning alles maikuu keskpaigas tuletas isa meelde, et võiks lindude uutele elurajoonidele väikese tutvumisreidi teha. Üks korralik kontrollretk tundus lastele kohe mistahes mängust põnevam. Valge-toonekurgede käekäik oli sageli jutuks olnud. Tulid nad ju aprilli teisel nädalal kohale ning küllap kohkusid esialgu, kui pesa eest ei leidnud. Õnneks paistis uus uhke pesaalus neile meeldivat, sest mõne päeva möödudes asusid nad sinna oksaraage tassima. Nüüd, maikuu keskpaigas, istus üks lindudest juba pesal. Küllap oli ta mõned munadki haudumiseks pessa sokutanud. Pesa oli küll esialgu õhuke, ei kannatanud võrreldagi vana pesakuhilaga, mida toonekured olid aastaid igal kevadel uue pesamaterjaliga täiendanud. Pealegi olid nüüd kodutuks jäänud ka põldvarblased, kes elasid varem toonekurepesa alumisel korrusel okste vahel. Aga toonekured paistsid siiski rahul olema. Ja kas olekski põhjust nuriseda, kui oled saanud uue moodsa elamu vana tare asemele? Valge-toonekurgede nokaplaginast ei suutnud Helle ja Ville küll mingisugust halvakspanu välja lugeda. Pigem jättis see rahuloleva ja uhkeldava mulje. Pesakastide ülevaatusel selgus, et ühe kuldnokkade elamu olid endale hõivanud põldvarblased, küllap needsamad, kes too-

Valgetoonekurg

nekurepesa lammutamise järel kodutuks jäid. Ja tõenäoliselt olid nad õnnelikud majaomanikud, sest olgugi ilma miljonivaateta ümbritsevatele heinamaadele, oli uus maja hoopis ilmastikukindlam. Ning ikkagi oma, varblased olid saanud üürnikest majaomanikeks ja küllap nad tsilpsusidki sellest nüüd nii valjult oma maja katusel. Lapsed muidugi ei teadnud, et varblasepere oli esimeses järjekorras välja valinud elektripostil paikneva pesakasti ning asunud seda juba sisustamagi, siis aga hakkas see meeldima ühele kuldnokapaarile ning suure tüli käigus tõsteti varblased tänavale. Tänu sellele, et aias nii suur uuselamute valik oli, polnud varblastel põhjust seda olmetüli pikalt põdeda ning nüüd tundus siin saare otsas neile paremgi kui esmalt valitud posti otsas.

Kuldnokaperedega paistsid asustatud olevat kõrvalhoone otsaseinal paiknevad vanad pesakastid ning vahtra otsa paigutatud maja. Elektripostielamust varblased välja löönud kuldnokapaar oli mingil põhjusel selle ikkagi tühjaks jätnud. Ju nad siis ei teadnud ise ka, mida tahavad. Nende kolme kuldnokapaari pereisad olid aga juba paar kuud ühtejärge aia kauni lauluga täitKuldnokk

Põldvarblane

nud. Ühele meeldis laulu lasta teleantennil, teisele oma maja katusel, kolmas oli aga välja valinud vahtraoksa oma elamust veidi kõrgemal. Ka nüüd, mai keskpaigas, kui kuldnokaemad hoolega pesal haudusid, jätkus isaslindudel laululusti. Helle oli tähele pannud, et iga kuldnokk laulis natuke teistmoodi kui teised, laulusõnad olid kõigil kolmel erinevad. Rääkinud oma tähelepanekust Villele, kuulatas ka vend hoolikamalt ning jõudis sama järelduseni. Lapsed andsid oma avastusest isale teada ning oma pettumuseks ei suutnud teda üllatada. „Kuldnokk on suurepärane imitaator,” rääkis isa, „ta matkib neid hääli, mida enda ümber kuuleb. Maal ja linnas on kuldnokkade laulul kindlasti suur erinevus, kuna helid nende ümber on

Kuldnokk

erinevad. Seda, et meie kuldnokkadel laul erineb, tuleb võtta nii, et iga lind jutustab oma lugu, mida ta on oma eluteel kogenud ja tähele pannud.” Järgnevatel päevadel oli lastel üheks uueks

põnevaks meelelahutuseks kuldnokkade „laulusõnade” äraarvamine ja võrdlemine. Kolme kuldnoka peale kokku arvati isa abiga ära tundvat kiivitaja kisa, koovitaja trillereid, kana kaagutamist, metsvindi pinkimist, koera haukumist ja kaevuvinna kriginat. Kolme kuldnoka seast osavaimaks laulumeistriks tunnistati too teleantenni laulik. Pesakastide kontrollreid aga jätkus omasoodu. Aia väikeelamud olid omale elanikud leidnud. Kuldreneti pesakasti juures laulis must-kärbsenäpp, tema oli oma valiku teinud. Ega lapsed sellele musta-valgekirjule „tsikru-tsikru” lauljale nime ei osanudki anda. Isa oli see, kes teda tutvustas ning kiitis, et heal lapsel mitu nime: must-kärbsenäpil on veel teinegi nimetus – metstikk. Ka üks pruunikas tagasihoidliku välimusega linnuke hakkas laste lähenedes ärevalt oksalt oksale hüplema ning häälitsema: „tikk-tikk-tikk…”. Teda tutvustas isa mustkärbsenäpi emaslinnuna. „Linnuriigis on sageli nii, et isaslind näeb värvilisem või kirevam välja kui emaslind. Linnuemad on paljudel linnuliikidel hallika-pruunika tooniga, siis ei hakka nad

pesal haududes röövlile silma. Nii on ka must-kärbsenäpi peres sulekuued erinevad,” rääkis isa. Teine must-kärbsenäpp leiti laulmas ühe aianurka paigutatud pesapaku juures. Ikka seda tsikru-tsikru-laulu, nii nagu eelminegi kärbsenäpp. Nemad ei laula kuldnokkade kombel igaüks oma laulu. Sügisjooniku krundi olid hõivanud rasvatihased. Nende pehmes ja kohevas sambla, sulgede ja karvadega vooderdatud pesas haudus tihaseema viimaseid päevi. Lähipäevil oli tihasepoegade koorumist oodata. Tihaseisa oli kevade jooksul juba korduvalt kogu oma lauluvaliku ette kandnud, et teised tihased teaksid – see krunt on juba hõivatud. Erinevaid laule oskab rasvatihane mitmeid, mõnda neist esitab tihemini, mõnda harvem. Mustkärbsenäpp

Rasvatihane

Pärast poegade koorumist muidugi enam laulmiseks aega ei jää, sest kümme-kaksteist suukest nõuavad kogu aeg süüa. Sel ajal on igasugustel aiakahjuritel eriti hullud päevad, sest tihased on terased neid leidma ka kõige paremini varjatud peidukohtadest. Edasi mindi rõduelamuid vaatama ning selgus, et ühes elamus kolmest oli omanik olemas. Ega uued korralikud elamud kaua tühjana seisa. Kõrvalhoone katuseviilu nurga alla seatud pesakasti juures nägid lapsed ilusat oranži kõhualusega ja musta näoga linnukest lihtsat viisijuppi vilistamas. Kui ta ära lendas, paistis ka oranž sabaalune. See oli nii Villele kui Hellele esimene kohtumine lepalinnuga. Kuid kevade arenedes said

Lepalind

nad selle huvitava linnuga headeks tuttavateks. Lepalinnud küll Hellet ja Villet oma sõpradeks ei pidanud, hakkasid närviliselt tiksuma, kui lapsed nende pesa ligi sattusid. Aga lapsed pidasid lepalinde oma sõpradeks küll ning alati, kui kuulsid eemalt lepalindude ärevat täristamist, läksid kontrollima, ega kass lindudele ohtlikuks pole saanud. Mitmel korral tuligi kass eemale peletada, aga lepalinnud ei osanud tänulikkust välja näidata, sest pidasid inimesi samuti ohtlikuks. Muidugi oli ka lepalinnu emaslind oma mehest märksa tagasihoidlikuma kostüümiga, ikka hallides ja pruunikates toonides. Ainult sabaalune oli sama kriiskavalt oranž nagu abikaasalgi. Sel korral aiast rohkem elanikke ei leitud, kuid kõik linnud polnud mai keskpaigaks lõunamaareisilt saabunud. Juunis asus ühte majaseinale paigaldatud rõduelamusse pesa ehitama hallikas linnuke, kellel lapsed ühtki tähelepanuväärset tunnust ei osanud leida ega seetõttu ka linnule nime anda. Isale polnud seegi linnuke tundmatu. Ta oskas lindu nägemata aimata, et tegu on hall-kärbsenäpiga. Tema peale oli isa eelkõige mõelnudki, kui rõduelamud majaseinale paigutas. Isa juhtis laste tähelepanu selle linnu meisterlikule kärbsepüügioskusele. Kärbsejahti oli eemalt huvitav jälgida: istus kärbsenäpp aiapostil, kehitas ühtelugu tiibu ning aeg-ajalt sööstis möödalendavale putukale järele. Putuka haaramisel naksutas lind alati kuuldavalt nokka. Edaspidi selgus, et selle halli linnu tegemisi võis ka päris ligidalt jälgida. Tema ei muutunud inimese lähedusest närviliseks nagu lepalind. Selle linnu juures täheldasid Helle ja Ville ka seda, et hall-kärbsenäpi isaslinnul polnud uhket kuube

nagu must-kärbsenäpil või lepalinnul. Samuti ei kuulnud lapsed teda kunagi laulmas. Aga ometi suutis ta võita laste südamed rohkem kui ükski teine lind aias. Tegelikult oli lastel ammugi üks lemmiklind olemas. Teda teadsid nad nii kaua kui mäletasid, see oli vististi esimene lind, keda tundma õppisid – linavästrik. Samuti halli sulestikuga lind, aga ometi hoopis uhkema kuuega, kui seda on hall-kärbsenäpi oma. Linavästrik kannab ju halli kuue juurde musta mütsi ja maniskit, nägu on aga täiesti puhasvalge, justkui oleks alati korralikult pestud. Lemmiklinnu tiitli pälvis ta küllap oma elava loomuga. Püsimatu lind, just nagu lapsed ise õues mängides, aina sibab ringi ja viibutab oma pika sabaga, hüüdes ühtelugu „tsivipp!“.

Hall64 kärbsenäpp

Linavästrik

Kunagi polnud lapsed aga mõelnud, kuhu linavästrik pesa teeb. Nüüd tekkis vanaks sõbraks loetud linnu kohta see küsimus. Lapsed panid tähele, et linavästrikul oli sageli mõni putukas noka vahel, küllap oma pesas ootavatele poegadele. Nii võetigi västriku jälgimine käsile, et pesa üles leida, kuid ülesanne polnud sugugi lihtne. Ikka oskas linavästrik putukaga niikaua ringi sibada ja tsivippida, kuni oli järsku kadunud. Ja välja ilmus lind juba ilma putukata.

Õhtul kurdeti linavästriku kavalust isale ning selgus, et tema ees polnud isegi linavästrikul saladusi. Lapsed kuulsid, et ka linavästrik võib poolavatud pesakastis pesitseda, kuid leides muid õnarusi, mis västrikule turvalisemad tunduvad, ei kiirusta ta pesakasti hõivama. Laste lemmikute kodu asus puuriidas, see oli seal juba aastaid paiknenud. Vilgas västrik suutis jälgijad hästi petta ja varjatult pesale vupsata. Paari nädala pärast ilmusid kahvatuhallid teismelised linavästrikud õuele ja hakkasid vanematelt vahetpidamata süüa manguma. Seda oli päris naljakas jälgida, nii et västrikupere seltsis polnud lastel kunagi igav. Muidugi mõista saabusid mai keskpaigas kohale ka räästapääsukesed ning laste rõõmuks tundusid uue ridaelamu üle lausa rõõmustavat. Vähemalt ei jätnud nad tühjaks ainsatki boksi. Hoolas pesaehitus kestis mai lõpuni ning seda oli vahva jälgida. Aia tagant kraavist toodi savi ning päevad läbi käis töö ja vile koos. Just nii nimetasid Helle ja Ville pääsukeste toimetamisi, päkapikulaulust tuttavate sõnadega. Pääsukeste vile polnud muidugi kaugeltki selline kõlav nagu päkapikulaulus, vaid lühike „pritt“, aga see-eest prittisid nad vahet pidamata. Lastele jäigi mõistmatuks, kuidas nad said prittida ka siis, kui parasjagu savikoorem nokas oli, aga nagunii oli kogu see pääsukeste pesaehituskunst üks suur mõistatus. Kuidas nad oskasid kõik ühesugused ilusad kumerad majad valmis ehitada? Ilma projektide ja joonisteta? Nende küsimuste peale vastas isa vaid, et loodus on imeline. Sellega oli kõik öeldud. Juuni esimesel poolel oli pääsukesi vähe näha, siis haudusid nad pesal poegi välja ning kui pojad pesas, jätkus vilgast rääs-

Räästapääsuke

tapääsukeste sebimist õuel juuli keskpaigani. Pojad aina kasvasid ja pistsid toitu oodates peanupud pesaavadest välja. Kuidas nad küll mitmekesi neisse pisikestesse pesadesse ära mahtusid?!

Ruumi oli lindudel seal ju vähe. Räästapääsukesed olid õuel paistnud osavaimate lennumeistritena, kuid juunis jõudsid pärale ka piiritajad ning nende lennuosavus tundus eriti tähelepanuväärne. Helle ja Ville ei saanudki esialgu aru, miks osa pääsukesi on suuremad ja vupsaRäästapääsukese pojad vad kuldnokkade pesakastidesse, kust kuldnokapojad just äsja olid tuule tiibadesse saanud. Selle imeliku nähtuse üle tuli isalt aru pärida ning nii õppisid nad tundma uut linnuliiki – piiritajat – kes polnudki pääsuke, vaatamata sellele, et nii pääsukese sarnane välja nägi. Tegelikult nad ikka erinesid räästapääsukestest küll, olid üleni mustad ja hästi pikkade tiibadega, aga lendasid nii kiiresti, et seda esialgu ei osanud märgata. Piiritajaid nägidki lapsed vaid lendamas ja pesakasti sisse-välja vupsamas. Isa käest kuuldi, et piiritaja elu möödubki peamiselt õhus. Kui piiritaja mingil põhjusel maapinnale satub, siis ilma abita ta sealt enam lendu ei

Kuldnoka pojad

pääse. Tiivad on tal nii pikad ja jalad pisikesed. Oma olemasolust annavad piiritajad pidevalt märku valjude hõigetega, hüüdes „sriiir, siiir!“, nii et terve õhk õue kohal on piiritamist täis. Ja lennukiirus on seejuures lausa peadpööritav, Ville arvates suurem kui vormelautol. Korduvalt rääkis ta Hellele, kuidas piiritaja võiks Michael Schumacheriga võidu kihutada. Piiritajate lendamist jagus õue kohale paariks kuuks, siis olid nad läinud. Kuni järgmise suveni. Piiritaja Valge-toonekure pesas käis elu omasoodu, hoopis rahulikumalt kui pisemate suguvendade juures madalamal rindel. Rohelisel pesaalusel kasvas jõudsalt kolm noort toonekurge, pikkade mustade nokkadega, millede vahele isa ja ema oma veel pikemate punaste nokkade vahelt aeg-ajalt poolseeditud toidupalu oksendasid. Toonekurepesas jätkus tegevust terveks kevadeks ja suveks. Alles augustis leidsid toonekured, et on aeg põldudele koguneda ning Aafrika-reisiks valmistuma hakata. Aga reis tuleb neil pikk – Türgi ja Iisraeli kaudu Egiptusesse, kust edasi piki Niiluse kallast Lõuna-Aafrikasse välja. Noored mustanokalised toonekured seda ehk veel ette kujutada ei osanud, aga Helle ja Ville kuulsid nende lindude teekonna pikkusest isa käest.

Juuni alguses, kui oli vanaema sünnipäev, võtsid Ville ja Helle pärast lookas sünnipäevalauas istumist ette jalutuskäigu jõe äärde. Ka isa õnnestus kaasa meelitada, küllap kulus tallegi liikumine ära. Oli ju kevadel just siia üles pandud kaks suurt kaku pesakasti ning nende olemasolu oli vahepeal üldse meelest läinud. Salapärased kakud on teadupärast öölinnud ning ööd hämarad ja põnevad. Isa oli muidugi hoiatanud, et ärgu lapsed liiga palju lootku, ega kakku kasti meelitada pole sugugi lihtne, aga ikkagi põksusid laste südamed jõeäärsele metsatukale lähenedes valjusti. Sõtkaema poegadega

Sõtkas

Kui jõe äärde jõuti, sulistas seal üks pruuni peaga part poegadega. Pisikesed sulekerad sibasid hoolega ema kannul ujuda, vaevalt sammu pidades, sest ema võttis suuna lähenenud inimestest kaugemale ning lisas kiirust. „Sõtkad,“ tutvustas isa. „Tundub, et ühe pesakasti asukad on juba teada.“ „Pardid pesakastis?“ imestas Ville. „Ei saa olla, pojad ju alles pisikesed, aga juba jõe peal. Kuidas nad puu otsast alla oleksid saanud?“ päris ka Helle imestunult. Selle ajaga kadus sõtkaperekond jõekäänaku taha. „Nii see on, sõtkad pesitsevad puuõõnsustes ja pesakastides ning pojad hüppavad varsti pärast koorumist puu otsast alla ja jalutavad ema järel vee äärde. Nad on nii kerged, et ei saa maandudes haiget,“ pajatas isa. „Mäletate, juba varakevadel nägime siin sõtkaperekonda ujumas, isa oli rohelise peaga, põsel suur valge laik?“ See meenus lastele küll, aga nad ei osanud koheselt tänast sõtkaema kevadise linnupaariga seostada, sest silmatorkavamat isaslindu polnud näha. Aga see, et pardid pesakastis

pesitsevad, oli hoopis ootamatu uudis. Oli ju neid suuri pesakaste ehitades hoopistükkis kakkudele mõeldud. Jõuti jõekäänaku taha ning siin polnud sõtkaperekond enam üksi. Veel teinegi pardiema ujus poegadega kalda ääres, aga tükk maad suurem ja pikema punase nokaga. Ehkki muidu ka halli selja ja pruuni peaga. „Vaevalt needki puu otsast tulnud on,“ jõudis Ville mõelda, kui isa rõõmustas: „Jääkosklal ka pojad, tõenäoliselt teisest pesakastist!“ Jääkoskla nimi tuli lastele tuttav ette, sest varakevadisel

jõeääres käigul oli ka jääkosklapaariga tutvutud. Isakoskel oli lastele hästi meelde jäänud – peaaegu valge rohelise peaga suur lind. Aga kosklate pesakastikombed polnud kevadel jutuks tulnud. Nüüd jutustas isa, et rannarahvas olla vanasti hoolega kosklatele igasugu kaste ja tünne üles seadnud, et maiustada kevadel kosklamunadega. Kosklatel on kombeks mitmekesi ühte pessa muneda ja arvet nad munade üle ei pea. Nii olnud rannaäärsetel elanikel igal kevadel rammusad kosklamunad toidulaual.

Jääkosklaema poegadega

Siin, jõe ääres aga vaevalt keegi jääkoskla pesas munavargil käis ning kõik hiljuti koorunud pojad ujusid rahulikult ema sabas jõe kaldataimestiku varjus. Helle ja Ville oleksid kangesti tahtnud kosklapoegi sülle võtta ja neile pai teha, aga paraku pidid nad leppima vaid nende armsate sulepallide vaatamisega. Kuid ka vaadata oli neid vahva! Kuna nii koskla- kui sõtkatibud jätsid lastele kustumatu mulje, sõideti nädal hiljem taas vanaema juurde, et saaks jõe äärde neid uuesti vaatama minna. Seekord võeti jalutusretk juba hommikul vara ette. Rohi oli veel kastest märg ning linnud liikuvad ja lärmakad, üksteise võidu laulmas, üks kõlavamalt kui teine. Justkui käiks võistlus, kes kõvemat häält jaksab teha. Ka varesed ja hallrästad tegid lärmi, aga nemad paistsid millegi pärast kangesti ärevil

Jääkoskel

olevat ning tiirlesid ühe männi võra ümber. Mis või kes neid seal pahandas, ei osanud esialgu arvata ka isa. Kui aga lähemale jõuti ning oli näha, et aeg-ajalt suunati oma pahameel ühte kindlasse punkti männiokste vahel, otsis isa binokliga rünnaku märklaua üles. „Etskae, kodukakk ei meeldi neile,“ venitas isa binoklit silmilt laskmata. Aga juba haaras ka Ville binokli järele ja muidugi mõista tahtis samaaegselt seda kasutada Helle, Kodukakk nii et aset leidis väike nageleminegi. Aga igaüks nägi lõpuks oma silmaga ära, et ühe kõvera männioksa õnaruses istus tõepoolest elusuuruses öökull ning tõrjus pead õlgade vahele tõmmates vareste ja rästaste ründeid. Lapsed polnud varem kunagi ühtki kakku metsas näinud. Loomaaias küll ja pildi pealt muidugi ka, aga looduses päris ehtsat kodukakku – see juba oli midagi! Seda looduse poolt pakutud võimalust nauditi tükk aega, et aga midagi ei muutunud, jäeti kakk lõpuks oma võitlust pidama ning jalutati edasi, teadmata, millega see vastuolu lõppes. Jõe ääres tublisti sirgunud sõtkaja kosklatibusid imetledes hakkas aga Villet kummitama küsimus, kas need mõlemad pesakonnad on ikka nende pandud pesakastides munadest koorunud või elas teises kastis hoopis kodukakk?

See oli küsimus, millele isegi isa ei teadnud vastust, kuid lohutas lapsi teadmisega, et ju siis on selles metsatukas ka mõni õõnes puu, kui siin elab nii palju suluspesitsejaid linde. Ja kindlasti on keegi neist, olgu siis sõtkas, jääkoskel või kodukakk, ka emma-kumma ülespandud pesakasti omale koduks valinud. Küllap oli see vist nädal enne jaanipäeva, kui isa kutsus lapsed kaasa Tihasemetsa „uuselamurajooni“ kontrollretkele. Polnud ju sealsest linnuelust veel mingitki ettekujutust. Läheneti suure põnevusega, Ville püüdis pakkumisi teha, millises elamus kes elab. Ka Helle tegi omad pakkumised. Isa vaid muheles laste elevust nähes ning asus ettevaatlikult pesakastidesse piiluma. Esimesest kastist leiti hulgaliselt sammalt, kõrsi, taimevilla, jõhve, sulgi ja muud pehmet pesamaterjali, pool pesakasti oli seda täis. Lastele oli see esimene kord linnupesakasti sisemusega tutvuda ning nad ei osanud nähtust midagi järeldada. Isa jaoks aga üllatusi polnud: „Siin on rasvatihase

pesakond juba suureks kasvanud, küllap haub tihaseema mõnes teises pesas juba uut kurna.“ Järgmise pesakasti juures hakkas juba enne selle puutumist must-kärbsenäpp ärevalt tiksuma, nii et selle sisemusse ei hakatud piiluma, võttes peremehe hoiatust kuulda. Ega kellelegi ei meeldi, kui kutsumata külalised su koju tulevad. Nii kaugeneti kiirelt ka järgmistest pesakastidest, kus omanik hoiatuse kuuldavale lasi. Kahel korral teatas endast must-kärbsenäpp ja korra täristas hoiatuseks rasvatihane. Ühest kastist leiti aga vähestest männikooretükikestest ning kõrtest madalas pesalohus viis kaunist helesinist muna. „Selline näeb välja must-kärbsenäpi munakurn,“ teadis isa ning sulges kiiresti pesakasti kaane. „Samasugused sinised on ka lepalindude munad,“ rääkis isa, „ samuti kuldnokal, aga tema munad on tublisti suuremad. Paljude suluspesitsejatel, näiteks rähnidel ja piiritajatel, on munad täiesti valged. Aga tihastel on väikesed valged munad tihedalt kirjatud punakaspruunide tähnikestega. Nii ka pääsukestel. Ka varblastel on tähnilised munad, aga tähnid on teist tooni, hallikad ja pruunikad ning veidi teistsuguse paigutusega. Nii

on peaaegu iga lindu võimalik määrata ka tema pesa järgi, kui lindu ennast ei näe. Vaja vaid neid pisiasju teada. Aga ilma mõjuva põhjuseta ei tohi linnupesi torkida, linnud võivad need tülitamise pärast maha jätta.“ Nende teadmistega oli jõutud juba Tihasemetsa servani, vaid üks pesakast oligi veel kontrollimata. Kui isa selle teostamiseks korra kasti pihta oli tonksanud, hakkas selle sisemusest imelikku kähisevat kidinat kostma, mispeale lapsed esimese ehmatusega eemale hüppasid. Herilased? Ussid? Kui aga isa nägu hoopis naerule kiskus, said lapsed aru, et ohtu pole. „Väänkael!“ rõõmustas isa ning osutas kohe ka ühele lähedasele kuusele, mille oksal põneva väljanägemisega pruunikirju lind kuklasulgi turritas. Lahkuti kiiresti ning teel Tihasemetsast koju jutustas isa Hellele-Villele linnust, kelle olemasolust neil seni aimugi polnud. Väänkael?! Kas linnul võib tõesti olla selline nimi? Kas ta on üks ulakas lind? „Väänkael on meie kõige pisem rähn. Ainuke, kes omale ise pesakoobast ei uurista, mistõttu sobib talle pesitsemiseks ka pesakast. Aga nimi pole tal mitte ulakuse pärast selline, vaid seepärast, et tal on komme valju sisina saatel pead väänutada, kui vaja vaenlast hirmutada ja eemale peletada. Olen ise juhtunud pesakaste kontrollides hauduva väänkaela peale ja selle kaelaväänamise ära näinud. Mind see muidugi ei hirmutanud sugugi, hästi naljakas oli, aga talle ma seda ei öelnud. Tegin ruttu minekut, justkui oleksin tõsiselt hirmu täis. Et ta rahule jääks ja pesa ei hülgaks,“ jutustas isa hoogu sattunult ning jätkas: „ Aga teda kutsutakse ka piibutajaks, sest kevadel, kui ta saabub, hakkab

Väänkael

kohe kostuma tema kõlavat hüüdu „piip-piip-piip“. Enamik inimesi pole väänkaela kunagi näinud ja teavadki teda vaid selle piibutamise järgi, oskamata piibutaja välimust aimata.“ Selle jutu peale oli Hellel ja Villel kangesti uhke tunne, et nemad on piibutajat näinud ja teavad isegi, et tegelikult on piibutaja nimi hoopiski väänkael. Tõenäoliselt kõige vahvam linnunimi terves maailmas! Ja see tore lind on valinud omale ilusa turvauksega kodu Helle ja Ville poolt rajatud uuselamurajoonis Tihasemetsas! Mõnikord on nii vähe tarvis, et olla õnnelik. Aga Ville ja Helle olid praegu lausa õnne tipul. Mistõttu siin on paras hetk panna raamatule punkt, siis on tal õnnelik lõpp!

SAATEKS Selleks hetkeks, kui „Lindudega sõbraks” raamatuna ilmub, on „Toidulaualoo” esimeste ridade kirjutamisest möödunud peaaegu kaheksateist aastat. Toona oli mu poeg Villu, kellest sai raamatuVille prototüüp, alles imik, ning tütar Ele, raamatu-Helle eeskuju, ei käinud veel koolis. Ise töötasin tollases Eesti Noorte Loodusmajas ornitoloogiaõpetajana. Seega oli 1993. aastal ilmunud „Toidulaualoos” kirjutatu eelkõige ettekujutus sellest, kuidas võiksid laste kasvades kujuneda nende suhted lindudega. Hiljem kirjutatud ettevõtmised, alates Laterna Baari ja T-Kioski muretsemisest, on juba mälestused neist aegadest, kui lapsed koolis käisid. Kahe loo kirjutamise vahel on nad täisealisteks saanud. Paraku on ka Loodusmajast jäänud vaid mälestused, sest see tore lastele loodusharidust andnud asutus likvideeriti reformide käigus pöördelistel üheksakümnendatel. Loodusmajast pärit ühist maailmanägemist jagavad inimesed hoiavad endiselt kokku. Nii on ka selle raamatu kallal vaeva näinud Triinu Ootsing ja Elle-Mari Talivee endised Loodusmaja õpilased, kellega mitmeid ühiseid linnuretki meenutada. Minu siiras tänu neile! Suurt austust on väärt AS Balsnack eesotsas oma juhataja Elmar Rusinguga, tänu kellele on lindude toidulauale panna mitmeid nokapäraseid maiustusi. Tema aitas kaasa ka selle raamatu ilmumisele. Loodetavasti on selle raamatu lugejate hulgas ka paljude endiste Loodusmaja õpilaste lapsed ja lapselapsed ning muidugi nende laste lapsed, kes üheksakümnendatel „Toidulaualugu” lugesid ja väljalubatud „Pesakastilugu” tulutult ootama jäid. Kauneid linnuelamusi kõigile, kel see raamat aitab lindudega sõbraks saada!

Peep Veedla 15.10.2008

TOIDUMAJA NING LÄBI TALVE LINDE TOITES JA JÄLGIDES ÕPIVAD

TUNDMA KÕIKI NEID SULELISI, KES NENDE KODUAEDA KÜLASTAVAD.

TEISES OSAS, JUTUSTUSES „PESAKASTILUGU” EHITAVAD LAPSED KOOS ISAGA LINDUDELE ERINEVA SUURUSEGA PESAKASTE JA PAIGUTAVAD NEED ÜLES AEDA, METSA NING JÕE ÄÄRDE.

ISALT KUULEVAD LAPSED LINDUDE KOHTA LISAKS NÄHTULE PALJU PÕNEVAT, NII ET MÕNE KUUGA KUJUNEVAD NEIST TULIHINGELISED LINNUSÕBRAD.

PEEP VEEDLA