Jeremy Clarkson autode kallal by Mammut OÜ

Inglise keelest tõlkinud Priit Liiviste ja Kai Väärtnõu

autode kallal

i ! ku r» m ea sa G bu op lõ «T el e Ve aad s le

Jeremy Jeremy Clarkson Clarkson autode kallal

Originaali tiitel: Clarkson on Cars Jeremy Clarkson Penguin Books Raamatu esimese osa tekstid ilmusid esmakordselt aastatel 1985 kuni 1993 ajakirjas Perfomance Car. Teise osa tekstid ilmusid esmakordselt aastatel 1993 kuni 1995 ajalehes Sunday Times. Neljas trükk Tõlkijad Priit Liiviste (esimene osa) ja Kai Väärtnõu (teine osa) Toimetaja Katrin Kern Konsultant Tõnu Korrol Kujundaja Siim Saidla Trükk Print Best Trükikoda ISBN 978-9985-9966-1-4 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee © Jeremy Clarkson, 1996 Tõlge eesti keelde © Priit Liiviste, Kai Väärtnõu ja Fookus Meedia, 2009 Kõik õigused on kaitstud.

s i s u k o r d

Sisukord Esimene osa

Kallis päevik! Golf GTi kaotab krooni Antennid välja Autoülevaade Suurte poiste mänguasjad Autotelefonid Eelmise aasta mudel Vaadake ette JMC NO Suured rattad Sissetungijad autodest Kättemaksja Pantomiimimäng Pedaalitallaja Tüdrukud ja kummid Rotipoiss Ähmi täis Magus valge vein Autojalgpall Isamees Võidusõit Jaguaritega Mittevoolujooneline Celica Roheline masin Demokraatlik erakond Katalüsaatoriarmastaja Hüvasti kõigele sellele Koht, Rover! Ajalootund Kuni suusk meid lahutab

9 12 15 18 21 25 29 33 37 41 46 49 53 60 63 66 69 76 80 83 86 89 92 95 98 101 104 107 110 5

Jeremy clarkson autode kallal

See, mida ma tahan Globaalne soojenemine Rahvalimusiin Raadiohägu Hobujõud Mittepassiivne suitsetamine Stiilne nagu S Kas ostaksite selle mehe käest kasutatud Alfa? Spordiküsimus Volvo šokk Tasuta lõunaid pole olemas Kas autod on elektrilised? Olla õel, et olla õrn Võimekas Ford Rongipinge Autosõidu taustamuusika Suur Mida osta? Kõik muutub Seks ratastel Autoavariis Kiirus tapab Mis see siis nüüd on? Ma sõidutasin ükskord seda «Top Geari» kutti

Teine osa

Kiirendusajad on pisut totakad Reklaamid versus tõde Poliitikute trendiautod Kas britid armastavad autosid? Lancia lahkub Inglismaalt Miks kõik ikkagi Põrnikast räägivad? Mis värk selle BMW-ga ikkagi on? Kuhu küll stiil jäi? Hondasid ostavad vanad inimesed Miks sõidavad inimesed Inglismaa eri paigus nii erinevalt? 6

113 116 119 122 125 128 131 134 137 140 143 146 149 152 155 158 161 164 167 170 173 176 179 182

185 188 191 193 197 199 202 204 206 209

s i s u k o r d

Ütle, milliseid kingi sa kannad, ja ma ütlen, mis autoga sa sõidad 213 Uus Ferrari F355 216 Istudes Porsches 219 Clarksoni liikluseeskiri 223 Miks ei ole autoreklaamid suunatud vanadele inimestele? 227 Uus Range Rover näeb välja nagu takso 230 Printsess Diana ajab Audi müüginumbrid lakke 234 Staarauto – Alfa Romeo Spider 238 «Teednäitav» satelliittehnoloogia 241 Kastikate fenomen 244 Turvanõuded – kellel neid küll vaja läheb? 248 Kiirus 251 Nõmedad Nissanid 254 Maanteeraev 257 Uus Jaguar 260 Püüdke vargaid, mitte mind 263 Go west, young man 266 Keda küll huvitaks maaelu? 269 Kas kiired autod on probleem? 272 Auto jagamine ei lähe mitte 275 Mondeo V6 on väga hea auto. Ausõna 278 No ütle üks hea autonimi 281 Pullirauad tuleks ära keelata 284 Imevidinad mitte üksnes jõulukingiks 287 Olge tähelepandamatu! 290 Vidinad 293 Vormel 1 – sama igav nagu alati 296 Kas tõesti maksab olla Lotuse omanik? 298 Keerame katused maha! 302 Koledatel autodel ei ole mingit õigustust 305 Miks on kaubikujuhid hullud? 308 Jõulumuinasjutt 311 Greenslade – muusika ja autod 314 20 asja, mida sa oled Jeremy Clarksonist alati teada tahtnud 317

valge

Kallis päevik!

a ei soovi teid kostitada oma selle kuu lõpu tegemistega ja seda kahel põhjusel. Esiteks oleks see kirjeldamatult igav ja teiseks jääb mul suurem osa plaanitud tegudest nii või teisiti tegemata. Seda seetõttu, sest ma pole neid kuhugi kirja pannud. Inimesed on helistanud, et kutsuda mind nädalavahetuseks suusatama või kahepäevasele Skandinaavia-reisile, õhtusöögile, või kuhu iganes. Kuna ma ei ole sellise populaarsusega harjunud, olen ma kõigile pakkumistele vastanud jaatavalt, teadmata tegelikult, ega mõned neist kokku ei lange või – kui aus olla – millal need üldse toimuma peaksid. On väike ime, et ma suudan üleüldse jõuda kuhugi õigel aastakümnel, rääkimata õigest päevast. Selle puudujäägi põhjuseks on asjaolu, et ma pole kunagi suutnud päevikut pidada. Ei, ma muidugi olen mitugi aastat parimate kavatsustega alustanud, kirjutades isikuandmete lehele oma veregrupi ning tähendades üles üritused, mis toimusid juba nädala eest, nii et kui keegi satub märkmikku sisse piiluma, jääks neil suu lahti, kui särav seltskonnaelu mul tundub olevat. Veebruarikuuks on sissekanded muutunud üsna hõredaks. Ma olen päeviku kas ära kaotanud või on Kallim koduse sagimise käigus selle koos mõne lennupileti ja mansetinööpidega pesumasinale söötnud. Võite kindlad olla, et mul on kogu kristliku maailma puhtaim tšekiraamat. Suurem osa vana-aasta õhtust möödus kõikvõimalikke lubadusi välja mõeldes. Sel aastal lubasin ma lisaks nelja nädala pikkusele ja juba murtud pausile alkoholi joomises ning muinasjutulisele lubadusele ennast paremasse vormi ajada hakata ka päevikut pidama. Tekkis küsimus, millist neist. Jõulude eel saatis mitu autotootjat mulle sellesarnaseid asju. Ja nagu Scunthorpe’is öeldakse, olid need päris kenad. Kuigi kõik olid õhukesed ja suutelised jakitaskusse mahtuma ilma, et ma näeks välja nagu FBI agent, oli tegu päris karmi konkurentsiga. 9

Jeremy clarkson autode kallal

Esiteks on olemas Peugeot 405 Fil-o-fax-u-like. Selliste inimeste jaoks nagu minu Kallim on see tohutult kasulik, kuna tal on miljon täiesti suurepärast sõpra ning ta peab meeles pidama, millal mu Visa-kaart taas pesemist vajab. Kuid ebapopulaarsetele inimestele, nagu vana hea mina, on neist vähem kasu kui kalatraalerist Warwickis. Kuna mul on ainult viis sõpra ja keskmiselt kutsutakse mind aastas kahele peole, ei ole mul mingit reaalset õigustust ringi jalutada, tellisesuurune ese kaenla all. Lisaks on päevikus rubriik eesmärkide jaoks ja kuigi mul on mitu ambitsiooni, ei vii nende kirja panemine mind nende saavutamisele kuigivõrd lähemale. Ma tahaks näiteks olla kuningas ja homsete võidusõidutulemuste nägemine juba täna oleks kah päris kasulik. Siis on veel Psion Organiser. Seda reklaamitakse televisioonis kui mingisugust kaasaskantavat arvutit, mis sobib kenasti kohvrisse ja täidab nii päeviku, äratuskella, aadressiraamatu kui ka kalkulaatori rolli. Minu puhul pole sellest aga suuremat kasu, sest ma ei viitsi endale selgeks teha, kuidas see töötab. Juhendiraamat on paksem ja veel igavam kui «Ilias» ja nii või teisiti ma kardan, et olen selle juba ära lõhkunud, sest käskisin tal toimetamisrežiimis kuradile käia. Casiol on Data Bank, mis on maskeeritud kalkulaatoriks. Seda saab isegi kalkulaatorina kasutada, aga olge ettevaatlikud – need, kes isegi mõtlevad sinna mõne aadressi või kohtumise sisestamise peale, löövad selle kolu sisikonna segamini. Vähemalt minul see õnnestus. Need elektroonilised riistapuud on kõik väga toredad, aga ma küsiksin, mis on viga vanal heal paberil ja pliiatsil? Ma mõtlen seda, et kui keegi helistab ja kutsub mind järgmisel nädalal toimuvale peole, suudan ma selle kirja panna umbes mis, kahe-kolme sekundiga? Aga mul oleks vaja tervet nõuandjate meeskonda ja kaht tööst vaba nädalat, et Psionit isegi käima saada. Viimase eeliseks on muidugi asjaolu, et ta suudab mulle kuuldavalt meelde tuletada, kui ma peaksin kuhugi minema. Selles osas on pliiats ja paber paraku täiesti abitud. Väga kasulik on meelde jätta, et miski tuleb kirja panna, aga sellest on umbes sama palju kasu kui kingade puhastamisest sõnnikuga, kui õigel päeval päevikusse pilku ei heida.

Kallis päevik!

Igal juhul olen ma sõnapidaja mees ning hakkasin päevikut pidama nagu tublile poisile kohane. Sobiva variandi valimine ei olnud lihtne. Mul on seksimaniaki päevik, mis ütleb mulle, millises maailma paikades saan ma turvaseksi harrastada, kuidas kondoomi kasutada ja milliste nädala päevadel saan ma endale lubada niinimetatud Stratchclyde’i tutilakkumist. Lisaks on mul Auto-motoajakirjanike Gildi Kes-On-Kes päevik, aga see on pilgeni täis halvasti tehtud fotosid pruunides ülikondades inimestest. International Motors’i päevik – need on inimesed, kes impordivad Subaruid, Isuzusid ja Hyundaisid – on sobiva suurusega ja sisaldab kõike vajalikku tavalise Letts’i koolipoisi jaoks alates temperatuurinäitudest ja ajatsoonidest kuni rongide sõiduplaanideni. Aga mul ei ole vaja hädasti meenutada, millal on tähtsamad juudi pühad. Ja ausalt öelda ei huvita mind väga ka see, millal algab ramadaan. Toyota päevik algab toreda fotoga nende Carina mudelist Ardéche’is, Pont du Gard’i ees ning jätab vahele kogu koolipoistele vajaliku ning sisaldab endast lehekülg lehekülje järel lahtreid pidude jaoks. Kuid kaugelt kõige maitsekam pakkumine 1989. aasta jaoks tuleb Itaalia kuttidelt Fiatist. Raamatu esiosa toimetajanurka täidab suures osas heade restoranide nimekiri. Seal pole küll kirjas, et need on kallid restoranid, ja see võib põhjustada pisut hõõrumist, kui Fiati Boltoni linna esinduses töötav mehaanikuõpilane tuleb vabal päeval pealinna ning talle esitatakse Poonsi restoranis 60 naela suurune arve. On selgesti aru saada, et Fiati päeviku sihtgrupiks on mehed, kes on tipu lähedal. Aga ka see ei ole sobiv, sest isikuandmete lehekülje allergiate osa on ilmselgelt liiga väike. Mul on allergia kasside, penitsilliini, õietolmu, kodutolmu, nailoni, ametiühingujuhtide ja selle mehe vastu, kellel on Tefali otsmik ja kes maskeerib ennast tööpartei tervisespetsialistiks. Fordi päevikus ei ole allergiate jaoks üleüldse ruumi ja see on täis kõikvõimalikke asju, mida ma ei ole kunagi pidanud vajalikuks teada – aga siiski otsustasin ma selle kasuks. Selle asemel et anda igale nädalale oma lehekülg, on Ford surunud terve kuu ühele topeltküljele. See tähendab, et 4. aprillil saan ma kingapaelad kinni siduda ja 16. mail hamstrit toita ning need, kes raamatusse pilgu heidavad, arvavad, et mul on kuradima tihe graafik. 11

Jeremy clarkson autode kallal

Golf GTi kaotab krooni

ui nii edasi läheb, võidab 1992. aasta olümpiamängudel tõstmise kuldmedali ajalehepoiss Basildonist. Ning lisaks sellele, et tal on käsivarred nagu ninasarviku tagajalad, usub ta, et maailm on täis autosid, mis suudavad sõita kiiremini kui 480 kilomeetrit tunnis. Pärast pressi sõnul «uue tehnoloogia» kasutusele tulekut on kirjasõna tootmine muutunud märgatavalt odavamaks. Sellepärast peavad inimesel nüüd olema Kali anatoomilised omadused, et Sunday Times’i lugeda, ning samal põhjusel ägavad kohaliku ajalehekioski riiulid täiuslikult köidetud ja lamineeritud endiste puude all. Võib-olla olete endalt küsinud, kuidas ajakirja Edukas Lillkapsas tegijad suudavad üleüldse raha teenida. Nad ei teenigi, aga kuna ajakirja tootmine ei maksa nagunii mitte midagi, ei hakka keegi ka kurtma. Veel üsna hiljuti ostsid inimesed oma lemmikajakirja, et bussisõidu ajal midagi mõistlikku lugeda oleks. See oli tehtud kehvakesest paberist ja kui olite selle läbi lugenud, võis selle käimlasse riputada. Need ajad on möödas. Võtkem kas või ajakiri Country Life. See on täis selliste majade reklaame, mida keegi ei saa endale lubada ega tahagi; see ajakiri pole lugemiseks, te asetate selle kohvilauale justkui lillekimbu. Aeg-ajalt võite isegi tunda vajadust seda triikida. See ei ole ajakiri, see on seisukohavõtt. See ütleb, et kuigi elategi lilla garaažiuksega ridaelamus, olete igati võimeline vestlema lootusetult kallite Oxfordshire’i mõisate võludest. Või Horse and Hound oma ajuvaba reklaamlausega «Ma tunnistan ausalt, et kõige lõbusamad hetked võlgnen ma ajakirjale Horse and Hound». Tänapäeval on umbes miljon klantspaberil maamaja- ja sisekujundusajakirja, mis on täis 800-naelaseid kardinaid, mis näeksid välja totakad igal pool peale Howardi lossi.

G o l f G T i k aota b k r o o n i

Kaks hiilgavat eksemplari, mida pisut siiski ka loetakse, on Tatler ja Harpers and Queen, aga neid uurivad vaid need keskklassi esindajad, kes otsivad seltskonnakülgede piltidelt oma kohutavaid sõpru. Kuid kõige paremad on siiski autoajakirjad. Oli aeg, kui nad kohtlesid autot sellena, mis see on – mehhanism, mis kasutas inimeste liigutamiseks väikeste plahvatuste jada. Aga nüüd on sellest saanud kunstivorm. Ajad, mil võisite pääseda poolprofiilis auto pildiga, mis on tehtud kontori parklas, on möödas. Ja siis muidugi esikaaned. Kui mitu korda on Golf GTi oma krooni kaotanud? Minu teada varastas selle esimest korda Ford Escort XR3, aga kui Peugeot 205 GTI paar aastat hiljem lagedale ilmus, selgus, et Golf on vahepeal miskipärast oma krooni tagasi saanud. Ja nii saimegi lugeda hiigelsuurte tähtedega pealkirja, mis väitis, et Golf GTi kaotas taas oma krooni, seekord 205 GTI-le. Nii et Opel Astra, nagu võite ette kujutada, oleks pidanud selle 205-lt endale napsama, aga ei – mingil hetkel oli Peugeot selle taas Golfile tagasi ulatanud, kes pidi selle taas kord vastumeelselt loovutama, seekord Opelile. Sellest ajast peale on krooni suvalises järjekorras kandnud Peugeot 309 GTI, Astra GTE 16V, Escort RS Turbo, Delta Integrale ja Corolla GTi. Kuid mingil seletamatul põhjusel ei anta hinnalist peakatet kunagi edasi ühelt võitjalt teisele, vahepeal jõuab see alati Volkswagenini tagasi. Hetkel kannab krooni 16-klapiline Astra, aga ma võin viimase raha peale kihla vedada, et VW saab selle tagasi piisavalt kiiresti, et see uuele 16-klapilisele Integrale’le kaotada. Quattro on läbi elanud sarnase mahhinatsioonide seeria. Delta Integrale napsas sellelt esikoha, kuid pidi krooni peatselt Audile tagastama, sest kandis samal ajal ka Golfi krooni. Audi suutis seda pisut hoida, kuid vaid mõne kuu eest loovutas selle Porsche 911 Carrera 4-le. Kui kõrvale jätta iganädalane kroonide puistamine, on pealkirjade kirjutajate kinnisideeks saanud kiirus. «Me sõidame 350-kilomeetrise tippkiirusega Jaguariga, mida nad ei julge ehitada» on uusim nipp. Konkureeriv väljaanne kirjutab järgmisel nädalal kindlapeale, et nad sõidavad 365-kilomeetrise tippkiirusega Jaguariga, mida ei ole võimalik ehitada. Ja nii edasi kuni ilmselt lõpmatuseni.

Jeremy clarkson autode kallal

Me irvitame, kui loeme, et Freddie Starr* sõi kellegi hamstri ära, ja samas peaksime uskuma, et mingi tindipritsija on sõitnud Jaguariga, mida keegi pole ehitanud, kiirusel, mida rehvitehnoloogia hetkel nagunii ei võimalda. Ma olen sõitnud BMW 750iL-ga Autobahn’ il kiirusega 250 kilomeetrit tunnis ja uskuge mind, see on soolestikku tühjendav kogemus, mida ma ei sooviks uuesti läbi elada. Muidugi naudin ma kiiresti sõitmist, kuid mõte sellest, et ma kihutan näiteks sellise autoga nagu Porsche 911, mille on ära tuuninud mingi välismaine õlinäpp, sama kiiresti, kui levib heli mõnes Walesi orus, on ühtaegu nii hirmus kui lõbupakkuv. Asi on selles, et kui teie kohvilaual on ajakiri, mis räägib esikaanel autost, mida pole veel ehitatud, kuid mis kihutas Milton Keynesi ringrajal 500kilomeetrise tunnikiirusega, avaldab see teie kodu külastajatele muljet. Kui jätate vedelema autoajakirjad, mis räägivad sellest, et turvavööd päästavad elusid, joovad külalised oma kohvi väga kiiresti lõpuni ja lahkuvad. Ärijutt avaldab samuti muljet. Honda on Porschet 48 korda tümitanud ja Toyota on BMW-d juba mitme aasta vältel sodiks peksnud. Ning kõik see peksmine ja tümitamine on viinud selleni, et iga autotootja tehtud liigutus tundub äärmiselt otsustav. Selles mõttes otsustav, nagu pealkirjas «Roveri elu-või-surma Maestro võimete piiril» või viimases pärlis: «Lotuse kõik-või-mitte midagi Elan». Lotuse omanikuks on General Motors, mis on üks maailma suurimaid autofirmasid. Nende arendusosakond on rahvusvaheliselt tunnustatud ning neil on lepingud selliste hästi rahastatud asutustega nagu näiteks kaitseministeerium. Elan, edukas või mitte, ei vii firmat tippu ega murra seda, kuid see võib napsata krooni Golf GTi käest. Clarkson otsustab.

* Viide Suurbritannia suurima päevalehe Sun ühele tuntumale esikaanele, kus väideti, et koomik Freddie Starr sõi ära hamstri.

A n t e n n i d vä l j a

Antennid välja

a arvasin, et võib julgelt oletada, et kui 60 000 britti läheb Prantsusmaale ja istub terve nädalavahetuse mingi põllu peal, pakuks see BBC uudistetoimetajatele huvi. Ma olin kindel, et nad saadaksid kohale parima võimaliku meeskonna, et teada saada, mis täpselt on pannud nii paljusid inimesi midagi sellist tegema. Lõppude lõpuks, kui kaksteist lühikeste juuste ja kaheldavate seksuaalsete eelistustega naist ühe Oxfordshire’i lennuväebaasi aia taga telkisid, piiras neid parvede kaupa telereportereid. Kui paarsada Kenti maakat kogunes vallamajja, kus üks mees British Rail’ist selgitas neile, miks nende majad maha lammutatakse, tuikusid nad kaks tundi hiljem välja, telemeeste prožektoritest pimestatud. Ja Kensingtoni saatkondade piirkond on pidevalt täis võttegruppe, kes kihutavad kahe inimese juurest, kes on tulnud protestima mäkrade halva kohtlemise vastu Põhja-Jeemenis, pooletosinase jõugu juurde, kes leiab, et Tšiili piimatöösturid nõuavad liiga kõrget hinda. Kuidas on seega võimalik, et 60 000 britti Le Mansi 24-tunnise võidusõidu 200 000 pealtvaataja hulgas ei leidnud BBC uudistes isegi äramärkimist? Et vältida esmaspäeva hommikul tööle tulles naeruvääristamist selle tõttu, et ma ei tea, kes võitis, otsustasin kulutada oma pühapäevast 20 minutit, et see välja uurida. Märkasin rõõmuga, et uudistekutt võttis tavapärased teemad väga tempokalt läbi, ja lootsin, et ta teeb seda selleks, et säästa aega jutuks pronksikarva meestest, kes olid rõõmustanud rahvast üritusel, mida võib vabalt pidada maailma kõige kuulsamaks võidusõiduks. Aga kus sa sellega. Meile näidati hoopis intervjuud kriketimängijaga, kes oli oma põske vigastanud ega saanud sellepärast enam mängida. Paljud inimesed vigastavad oma põski ega saa seepärast teha seda, mida nad tahavad. Mul läks eile tšilli silma, aga ükski uudistereporter ei tulnud uurima,

Jeremy clarkson autode kallal

kui valus see täpselt oli. Kui saatejärg läks tagasi stuudiosse, räägiti edasi pühapäevase krahvkondadevahelise kriketivõistluse tulemustest. Me kuulsime, kuidas Mohammad Leicesterist sai 72 punkti ja kuidas Yorkshire oli ühes või teises asjas tipus. Ma ei tee nalja. Kriketile pühendati rohkem aega kui 2600 inimese tapmisele Hiinas. Ja Le Mansi kohta ei öeldud loomulikult sõnagi. Järgmise päeva ajalehtedes oli sama lugu – lehekülgede kaupa juttu kriketist ja lühike lõik, kus oli kirjas: «Mercedes võitis Le Mansil, Jaguar mitte». Argument, mida kriketifännid sellisel puhul esitavad – ja me võime üsna julgelt oletada, et BBC uudistetoimetajad on fännid –, on see, et kriket huvitab Suurbritannias rohkem inimesi kui mootorisport. Lollus. Statistika järgi käis aastal 1988 pühapäevast kriketit vaatamas 137 583 inimest. See tähendab seda, et igal seitsmeteistkümnest meeskonnast on iga nädal keskmiselt 1074 pealtvaatajat. Vormel 3 võistlusi Donningtoni ringrajal vaatab viis kuni kümme korda rohkem inimesi. Ajakirja Cricketer kuutiraaž on 35 000 eksemplari. Motoring News’i ostetakse iga nädal 78 000 eksemplari. Ja lisaks on olemas veel ajakirjad Motor Sport ja Autosport. Inimesed, kes väidavad, et kriketit jälgib Suurbritannias rohkem inimesi kui motosporti, on needsamad, kes väidavad, et kalad on putukad ja paavst on pühvel – nad peaksid elama pehmete seintega toas ja kandma huvitava varrukalahendusega särke. «Vanade semude» võrgustikku, kes siinkandis asju otsustab, ei õnnestu ilmselt mitte kunagi veenda, et kriket tuleks televisioonieetrist pagendada ja asendada mootorispordiga, kuid alati on võimalus osta HAL 9000 satelliidiantenn. Minu oma on nagu roppu žesti tegev käsi ning on suunatud otse rahvusringhäälingu poole. Signaali kvaliteet on tegelikult kohutav, aga naabrid leiavad, et see näeb väga lõbus välja. Lisaks sellele, et Sky telekanalid näitavad meile üsna regulaarselt tisse ja tagumikke, on neil ka kaks spordikanalit, mis pühendavad korraliku hulga aega mootorite maailmale. Küllap teate, et satelliidiantenni ja dekoodri ost koos paigaldusega läheb maksma 350 naela, ja ilmselt sedagi, et kogu asja taga on Rupert Murdoch*, * Rupert Murdoch – meediamagnaat, kes asutas 1989. aastal ajaleheimpeeriumi kõrvale sateliittelevisiooni.

A n t e n n i d vä l j a

aga tõenäoliselt te ei tea, et suvalisel kellaajal võib mingi kanali pealt ikkagi autosporti näha. Nii et kui olete tüdinud vaatamast Mickey Rourke’i ja Kim Basingeri järjekordselt teineteisele keelt kurku ajamas, vajutage lihtsalt nuppu, et näha, kuidas tipptasemel võidusõitjad üksteisega jõudu proovivad. Täna õhtul lähete teie koju ja telekast tulev kriketiülekanne katkeb vaid selleks, et eetrisse saaks paisata paar vana naljasaadet. Mina vaatan kõigepealt «Terminaatorit» ja pisut Indycar’i, seejärel rallit. Kui soovite protesteerida selle vastu, et Briti rahvusringhääling mootorispordi vastu nii ükskõikne on, siis, jumala pärast, ärge tehke midagi. Jääge koju. Korrastage sokisahtlit. Niitke muru. Tehke ükskõik mida, aga päris kindlasti ärge moodustage 60 000–pealist skandeerivat rahvamassi, sest siis on kindel, et uudistemeeskonnad teid ignoreerivad. Ei maksa siiski karta, sest ma tean täpselt, kuidas meediasse pääseda. Homme hakkame meie, kuus taevatelevisiooni usku pöördunut, homoseksuaalseks ja asume BBC peakorteri ette laagrisse. Me ajame pead kiilaks ning keeldume söömast midagi peale mandlite ja ürt-allikkersi. Ja päev hiljem, kui reporterid hakkavad tüdinema, paneme mõne tuntud teletähe sealsamas põlema.