Kaarnakuld by Mart Sander

KAARNAKULD

Kirikuõpetaja, kes oli kottpimedal ristteel juba kaua tuisus oodanud, tõstis laterna kõrgemale. Tõepoolest, eemalt, piki lumist teed, ligines kolm meest, öös vaevalt eristuvad.

Ka mehed märkasid eemal pilkases pimeduses hubisevat laternatuld. „Ometigi, kohal…“ pomises üks neist, hambad külmast plagisemas. Ehkki jumalasulane, oli kirikhärra kirglik piibumees. Kuni kolm tumedat kuju aegamisi lähenesid, avas ta ettevaatlikult laterna ja läitis seal loitvast küünlast vahepeal kustunud piibu.

Kui ta laterna langetas, seisid tumedad kogud otse tema ees nagu tummad puutüved.

Kirikhärra tõstis taas laterna ja vaatas meeste kapuutside alla varjatud nägusid, kust vaid silmavalged vastu helkisid.

„Kas teie olete need kolm meistrit, kes tulid põlenud kirikut üles ehitama?“ küsis ta. Mehed noogutasid.

„Lasksite ennast kaua oodata, juba hiline õhtu käes,“ lisas ta tõredalt.

„Eksisime ära,“ kogeles üks meestest.

„Kolm tundi oleme teel olnud,“ lisas teine väriseval häälel.

„Käed-jalad külmast täitsa tuimad,“ kurtis kolmas.

„Hing vaevu sees,“ kostis pimedusest veel üks hääl.

Kirihärra hoidis laternat kordamööda meeste nägude ees, kulm kortsus.

„Ja miks on teid neli?“ küsis ta.

„Neli?“ tegi esimene mees suured silmad. „Kolmekesi tulime, nagu kästud…“ „Aga on ju neli!“ oli kirikhärra nõudlik. Ükshaaval liikus latern meeste nägude ees. „Üks kaks kolm neli! Oskate lugeda? Neli!“ Mehed vaatasid teineteist hämmeldunult. „Oot oot… kolmekesi ju olime…“ pomises teine mees.

„Saime kolmekesi linna väravas kokku, kui kell kaheksa lõi,“ meenutas kolmas.

„Meie järel pandi värav kohe lukku,“ lisas neljas. „Eemal Külavahe kõrtsis tegime veel ühed kuumad viinad…“ võttis esimene jutujärje üle.

„Kolmekesi?“ uuris kirikhärra. Mehed noogutasid, vaadates nüüd teineteist kahtlustavalt.

„Kes siis on see, kes linnast tulles teiega ei olnud?“

Mehed paistsid kimbatuses olevat. „Ei oskagi praegu öelda…“ ütles esimene kohmetunult.

„Ega me suurt juttu ei ajanud…“ kostis teine.

„…Ega teineteist vaadanud. Niisama kõndisime,“ kehitas ka kolmas õlgu.

„Ikka kolmekesi…“ pobises neljas. Kirikhärra kortsutas kulmu.

„Kui ma teid kirikla aknast eemalt tulemas nägin, oli teid kolm,“ ütles ta. „Ja kui mõne viivu eest teele vaatasin, oli ikka kolm.“

Mehed vahetasid kahtlustavaid pilke.

„Mis see võiks tähendada, pastori-isand?“ küsis üks.

„Seda,“ ütles kirikhärra, „et teiega on liitunud üks kuri hing, vanatühja käsilane.“

Mehed vaikisid hetke hirmunult, julgemata isegi teineteise poole kiigata.

„Aga… aga kust me teame, kes meist on see kuri hing?“ küsis üks neist.

„Selle peamegi välja uurima,“ vastas kirikhärra. „Mina ei tea nägupidi mehi, keda mu sulane linnast palkamas käis. Ja tema on täna öösel oma naise surivoodi juures. Sestap saab ta alles hommikul vastust anda.“

„Ehk saame niikauaks ulualust…“ lõdises üks mees.

„Ja pitsi viina, see teeks seest soojaks,“ lisas teine.

Kirikuõpetaja vangutas pead.

„Kas see deemon mitte äkki just surija hinge järele ei ole tulnud?“ küsis ta. „Ei, mina ei saa teid

mitte praegu küla väravatest sisse kutsuda. Siia on oodatud ainult ristiinimesed, mitte kurivaimud.“

Ta viipas käega eemale, kus tühjal söötis lagendikul oli näha väike kabel, ümbritsetud raskest sepistatud ketist.

„Tänane öö veetke seal,“ ütles ta. Meeste pilgud pöördusid süngelt kabelilt kirikhärrale.

„Mis see veel on?“ sosistas üks meestest. „Sinna kabelisse mattis ennemuiste üks lossihärra oma tütre,“ ütles kirikhärra. „Sest tema oli ise käe oma elu külge pannud ning sellepärast ei võinud teda mitte pühitsetud mulda matta.“ „Kas me peame seal väikeses kabelis külmetama?“ hüüatas üks teelistest kurjalt.

„Seal viib trepp sügavale maa alla, kus neiu kirst on,“ vastas kirikhärra. „Sügaval on suvel külm ja talvel soe.“

Kõige noorem meistrimees uuris ainiti hämarat kabelit.

„Miks on seal see raske kett ümber seinte?“ küsis ta.

„See on hõbetatud,“ ütles kirikhärra. „Lossipreili oli mestis tumedate jõududega. Ta hakkas öösiti hauast väljas käima otsis oma surmatud peigmeest, rääkis rahvas. Ilmus öösi magava noormehe unedesse ja tegi tollest oma armastuse orja, kuni too kuhtus ja suri. Hõbekett hoiab preilit tema hauas vangis.“

„Ei tihkaks küll haua ümber ööd veeta…“ pomises üks meestest.

„Siis peate kraavis magama või tagasi pöörama,“ oli kirikhärra karm. „Täna öösel peate deemoni endi hulgas ära tundma. Hommikul tohivad küla väravast sisse astuda ainult ristiinimesed.“

„Meie ei karda ühtegi kurja,“ ütles vanem meistrimees otsustavalt.

„Hästi,“ noogutas kirikhärra. „Ja kellel hirm naha vahele poeb, see leiab siit julgustust,“ tõmbas ta kasuka taskust peenviinapudeli. Seejärel ajas ta käe kuue alla ja võttis ka elast keti otsas rippuva vana hõbevõtme.

„See võti avab luku, mis ketti kabeli ümber hoiab,“ ütles ta. „Kui lähete sisse, peate olema kindlad, et keti otsad kokku puutuvad jääb sisse kasvõi väike pilu, võib kuri vaim välja pääseda.“

Ta sirutas võtme meeste poole.

„Ei taha mina seda puutuda, äraneetud haua võtit,“ urises vanem meistrimees ja ka teiste käed ei tõusnud võtit vastu võtma.

Vastumeelselt sirutas noorim mees käe ja haaras võtme.

„Päikesetõusul tulen teile siia taas vastu,“ ütles kirikhärra. „Siis saame teada, kes on teie hulka pugenud deemon.“

Ta ulatas vanemale meistrile laterna, pöördus, kõndis külaväravast sisse ja kadus pimedusse.

Vastumeelselt ja vaikides kõndisid mehed üle lumise lagendiku, kuni jõudsid vana kabelini. Tammist ust valvasid kivist rüütlikujud, ukse kohale aga oli kivisse raiutud nimi: Ravengold.

„Eks siis keera lukk lahti,“ urises laternat kandev meister nooremale, kes seda ka tegi. Et hõbe ei roosteta, langesid ahelad kerge vaevaga lumele. Mehed avasid ukse ning astusid laternat kõrgel kandva mehe kannul alla trepist, mis viis sügavale pimedusse. Poolel trepil meenus noorele meistrile kirikhärra õpetus.

„Pidime keti otsad kokku panema!“ mõtles ta, ent kuna teised mehed kõndisid edasi, pöördus ta ise kärmelt tagasi, asetas keti otsad kohakuti ning sulges enda järel kääksuva ukse.

Siis jooksis temagi alla võlvitud hauakambrisse, kus kivist alusel seisis marmorist kirst, kahel pool suured sepistatud küünlajalad, milles veel igivanad küünlad. Laternakandja süütas need ning mehed seisatasid ümber kivise surnukirstu.

„Paruness Brigitte,“ veeris vanem meister laternat kirstukaane kohale tõstes kivisse tahutud tähti.

„Paruness Brigitte,“ kordas teine mees ning tema järel ka kolmas. Ainult neljas, noorim, vaatas kirstu kaant vaikides, tõstmata pilku kaaslaste poole.

„Kas lõid kartma?“ vaatas laternaga meister irvitades talle otsa.

„Külm on,“ väristas noormees õlgu. „Ja hirmus väsimus kallal.“

„Eks see aitab,“ ulatas keskmine mees talle viinapudeli. „Saab külmast lahti ja tuleb hea uni.“ Mehed heitsid aegamisi põrandale. Noormees võttis pudelist tubli sõõmu, siis veel ühe. Mõnus soojus uhtus läbi liikmete ja ka särisevate rasvaküünalde leek tegi külma õhu pehmemaks. Väsimus ei lubanud und enam tagasi hoida ja peagi kadus maailm sootuks.

Aga taeva tahtel oli noor meister väga kerge unega, keda isegi ööliblika tiibade vuhin kambris äratada võis. Sestap kuulis ta, kuidas kirstu kaas peagi oma kohalt libises. Pisitasa avas ta silmad. Kolm meistrit seisid ümber kirstu, kuid ei puutunud rasket kaant teps mitte. See liikus vaikselt ise eemale, kuni hauast tõusis suitsuna virvendav vari, mis peagi võttis kauni neiu kuju. Noor meister, viinast veel uimane, vaatas ilmutist poolsuletud silmadega, saamata aru, kas see on unes või ilmsi. Kirstust tõusnud neiu oli pikkade mustade juustega, milles aga ilutses üks lumivalge salk. Seljas oli tal valge mõrsjarüü , mis oli hauas veedetud sajandite jooksul muutunud hallikaks ja viledaks . Ta oli imeilus, kuid kaame ja kahvatu, nagu oleks tehtud mingist külmast kivist. Ta avas silmad ning need oli kui marmorist kujudel üleni valged, mitte midagi nägevad.

„Kas te olete siin, mu äraneetud vennad?“ küsis ta ning tema hääl oli nagu kaugest metsast vastu kõlav kaja.

„Siin me oleme sinu vennad!“ vastas laternat hoidev meister talle poolihääli. Teised mehed noogutasid. Noor meister surus silmad kõvasti kinni ja teeskles magamist, ehkki hirmuhigi tal mööda selga alla nirises.

„Sada aastat olen teid oodanud, sada aastat on hõbeahelad mind siin vangis hoidnud,“ rääkis ilmutis. „Ahelad on nüüd maha võetud,“ sõnas üks meestest.

Eemalt kostis hundi ulg. Viirastuslik neid ajas end erutunult sirgu ning kuulatas teraselt, mitte midagi nägevad silmad pärani.

„Kas hundid on teie jälje üles võtnud?“ sosistas ta.

„Ainult koer ulub täiskuu poole, õde,“ rahustas teda keskmine mees.

„Kas olete toonud mulle tagasi mu peiu, kelle te salakavalalt mõrvasite?“ küsis neiu.

„Ta on siin, lihast ja luust inimene.“ ütles vanem meister. Noormees tundis, kuidas rääkijad osutavad tema peale.

„Mu kadunud armsaim!“ ohkas ilmutis. Noormees tundis, kuidas neiu varjukuju tema juurde hõljub see vari oli külm ning lehkas nagu kõdunevad puulehed. Noormees tundis silmalaugudel jäist hingeõhku.

„Oled see sina? Olen sind kaua otsinud!“ sosistas neiu. Tema külmad huuled suudlesid noormehe omi. Enam ei suutnud noormees magamist teeselda. Karjatades tõmbus ta viirastusest eemale ja taganes hauakambri nurka. Ka varjukuju tõi kuuldavale hirmsa kisa, nagu krigiseks vana rauduks ja uluks külm tuul iidsetes varemetes. „See pole tema!“ kriiskas neiu. Ähvardavalt hõljus ta noormehe kohal nagu viirastuslik lind. Ähvardavalt pöördusid ka neiu tontlikud vennad. Taas kõlas kusagilt hundi ulg, kohe pärast seda aga üles äratatud kuke sõjakas kiremine. Vaid hetk, ning kukk kires veel korra. „Kiiresti!“ hüüdis üks vendadest. „Hoidke teda kinni, enne kui kukk kolmat korda kireb!“ Tontlikud kujud lähenesid kurjakuulutavalt ning nende kohal hõljus viirastuslik lossipreili, pikkade küünistega sõrmed harali nagu kullil. Aga enne, kui kurivaimud jõudsid noormehest kinni haarata, kires kukk kolmandat korda. Nagu tormituulest kantud, lendasid kõik viirastused maast lahti ja kadusid keereldes kivist kirstu, justkui oleks vesipüks neid endasse tõmmanud. Marmorist kaas raksatas oma kohale; küünlaleegid võbelesid veel veidi ning rahunesid siis. Vankuvi põlvi ajas noormees end püsti ja tõmbas varrukaga üle huulte, kus oli veel tunda kõdu maitset. Siis haaras ta maast viinapudeli ja valas selle sisu

omale kurku. Seda teinud, võttis ta laterna, jooksis kitsast treppi pidi üles ning lõi kabeli ukse enda järel kinni. Eemale siit! vasardas tal peas.

Ehkki kukk oli kirenud, oli päikesetõus alles mägede taga. Laternaga tuisust teed valgustades jooksis noormees külavärava poole, komistades ja vaevu jalgel püsides. Tema suul tuikas elutute huulte vajutatud suudlus.

Kusagil lõi tornikell aeglaselt üksteist korda. Isegi kesköö polnud veel käes. Mõne hetke pärast nägi ta teist laternat kauguses kumamas ning võttis suuna sinnapoole.

See oli kirikhärra, paksu kasukat enda ümber tõmmates. Uurivalt vaatas ta noormeest, nagu kahtleks, kas tegu on ikka ristiinimesega.

„Appi!“ lõõtsutas noormees. „Need mehed nad olid lossipreili äraneetud vennad! Hädavaevu sain nende käest tulema!“

Kirikhärra noogutas mõtlikult.

„Kui kukk keset ööd kires, sain aru, et midagi on juhtumas,“ ütles ta aeglaselt. „Kukk ärkas, kui hunt kusagil lähedal ulgus. Aga hundid on vanakuradi suured vaenlased. Meie kandis neid ei ole järelikult võtsid hundid kooljate jälje üles ja see juhtis neid siia.“

Ta avas külavärava, ent pöördus siis. „Me ei räägi kellelegi, et sa pool ööd kabelis veetsid, ja veel koos parunessi ja tema vendadega, kõik vanakurjaga mestis,“ ütles ta. „Siin on ebausklik

rahvas, kes kardab seda äraneetud kabelit, ja kui keegi sinna liiga lähedale satub, siis kardetakse ka teda. Jäägu see meie saladuseks.“

Kirikhärra viis noormehe kiriklasse, mille kõrval seisis põlenud katusega pühakoda.

„Nädala eest lõi välk otse torni sisse,“ jutustas kirikhärra, valades noormehele kuuma teed.

„Aga ma ju kuulsin, kuidas kirikukell lõi üksteist korda,“ lausus noormees nõutult.

„See on eemal, lossi tornikell. Öösiti on seda hästi kuulda,“ ütles kirikhärra. „Meie kell langes nädala eest kildudeks. Iga küla on ohus, kui pühakoda on rikutud. Sellepärast saatsingi oma sulase linna, et ta leiaks meistrid, kes kiirelt uue torni mõistavad ehitada.“

„Jah, aga mind kutsus üks neist meistritest meister Hans oli ta nimi,“ lõdises noormees. „Ütles, et ta on sepp, aga temal selli vaja. Õhtu oli juba käes, kui teele asusime.“

„Muidugi ega kooljad päikesevalguses liikuda saa,“ noogutas kirikhärra. „Ja eks inimest oli neil oma õele ohvrianniks vaja sada aastat ei ole too oma hauast välja saanud. Kuulu järgi armus paruness ennemuiste lihtsasse külapoissi ja tegi tollest nõiakunsti abiga oma orja. Külvas ta üle kingitustega. Vennad aga ei sallinud, et kõrgesti sündinud õde matsipoissi himustab, ning uputasid poisi ühel ööl jääauku. Õde viskas ennast seda kuuldes lossi tornist alla, kuid enne pani vendade peale needuse: ärgu

saagu need enne rahu, kui on õele uue armastatu leidnud. Ja aeg-ajalt nad toovadki talle mõne. Aga miks sa teed ei joo? “ küsi ta noormehelt, kelle ees laual juba ammu klaasitäis kuuma jooki auras. Kirikhärra ei näinud, et noormees kogu aeg paremat kätt kuuetaskus oli hoidnud; kui kirikh ärra teed valmistama hakkas, oli noormees vaikselt rebinud oma kuuevoodri küljest väikese riideriba ning sidus seda nüüd laua all ümber neljanda sõrme, mida rahvas Nimeta Matsiks kutsus. Seda sõrme pitsitas vana rauast sõrmus. Terve tee oli noormees üritanud seda sõrmest võtta ta kraapis ja küünistas oma sõrme verevermeile, nii et see nüüd valust tuikas, kuid sõrmus ära ei tulnud. Kuidagimoodi sai ta voodriribale sõlme peale ning julges nüüd mõlemad käed lauale tõsta ja kuumast teeklaasist kinni haarata.

Aga isegi tee magus maitse ei pesnud ta huulilt parunessi suudluse mekki, nagu oleks neiu huuled igavesti tema omadele vajutatud.

„No ja muidugi oli vaja kedagi, kes hõbeketi lukust lahti teeks,“ jätkas kirikhärra oma arutlust. „Kooljad üksi sellest üle poleks pääsenud. Hõbe põletab neid nagu sulatina inimesi.“

Ta tõstis pilgu. „Kas võti on sul ikka kaasas?“

„Jah,“ vastas noormees.

Ta surus käe taskusse, tõmbas sealt hõbedast võtme ning viskas selle kiirelt lauale.

„Targem oleks seegi jääauku uputada,“ pomises ta.

Kirikhärra andis noorele meistrile leiba ja seapekki, juhatas tolle siis käärkambrisse asemele, jättis talle ühe küünlajupi ning soovis siis head ööd. Uksel pöördus ta veel ringi: „Mis su nimi on?“ „Mattias.“

Voodis lebades vaatas noormees oma peopesa, mis veidi valutada tuikas. Seal punetas võtme jälg, millele olid väikesed vesivillid löönud.

Eemal ulgus hunt, nagu ähvardades: „Sina oled järgmine!“

Rahutult väherdes ei tahtnud uni kuidagi püsida. Kord krõbistas hiir toanurgas, kord nagisesid puud tuules. Kõik hääled olid poisile võõrad ja hoidsid une eemal, et see ei saaks rasket pitserit magaja silmile vajutada. Ahjus hõõguvate süte kuma heitis tumedas kambris tontlikke varje.

Kui kaugusest kostis tornikella keskööpaukude esimene löök, tõusis uneloor taas ning uneviirastused pagesid teispoolsusesse. Aga midagi oli muutunud: Mattias tundis endal kellegi pilku. Vaevaliselt avas ta silmad.

Otse tema kohal hõljus viirastuslik kuju, pikad mustad juuksed, milles valge salk, laiali, nagu hulbiks olend veepõhjas. Aga silmad, mis enne olid olnud tühjad ja valged, olid nüüd tumedad ning hõõgusid süte paistel punaselt.

Enne, kui tornikell jõudis teist korda lüüa, oli Mattias karjatades sängist põrandale kukkunud ning ei suutnud seal muud kui silmad pärani õhku ahmida.

Parunessi viirastuslik kuju seisis tema ees, jalad maapinda puudutamata, kummardudes otse Mattiase kohale.

„Küsi!“ kähises paruness. „Mis… mida?“ kogeles poiss.

„Küsi!“ kordas paruness hauatagusel häälel. „Saad kõik, mida soovid!“

„Ma… mida ma pean küsima?“ sosistas Mattias, süda rinnus tagumas nagu sepahaamer. „Küsi!“ ei jätnud viirastus. „Saad nii palju, kui ma jaksan tuua, ja nii palju, kui jaksad sirgetel kätel kanda!“

Mattias ei taibanud, kas ta magab ja on sattunud luupainaja küüsi või leiab see kõik tõepoolest aset ilmsi. Ta kurk kuivas ja silmad kipitasid. „Juua…“ suutis ta vaevu sosistada. Samal hetkel viirastus kadus, kuid veel enne, kui Mattias jõudis kergendunult hingata, oli see jälle tagasi. „Joo!“ kähises paruness ning avas suu. Sealt hakkas välja nirisema jooki punast veini, nagu oleks keegi veiniaami kraani lahti keeranud. Veinijuga muutus tugevamaks ning magusa lõhnaga rammus jook voolas nagu allikast üle maas kössitava noormehe.

Mattias kobas kätega mööda põr andat ning talle sattus sõrmede vahele voodi alla peidetud ööpott. Kiirelt haaras ta selle ning tõstis poti kõrgele enda ette, et sellega end katkematu veinioja eest kaitsta. Jook, mida purskas nüüd juba nagu kosest, voolas talle silmi ja suhu; pani teda läkastama ja pruuskama nagu hobuse. Pott muutus kiirelt raskeks ning Mattias tundis, kuidas käed väsivad. Ühel hetkel ei suutnud ta

seda enam üleval hoida ning raske koorem raksatas muldpõrandale.

Samal hetkel sulges paruness suu ning tõmbas käeseljaga üle huulte, mis veinist verevalt särasid. Üle tema tuhkhalli näo libises irve, ja see näis ütlevat: „Me kohtume veel.“

Kusagil päris lähedal ulgus hunt. Tornikell lõi viimast, kaheteistkümnendat korda. Samal hetkel viirastuslik tondimõrsja kadus nagu suitsupahvak. Mattias hüppas püsti, peaaegu veinist märjal põrandal libisedes, ning taganes vastu ahju. See ei olnud uni ta oli läbimärg veinist, mis ahju ees seistes tema riietelt aurama hakkas. Kogu tuba lõhnas nagu mingi lõunamaine viinamarjaaed: see polnud lihtne linnatrahteris pakutud klarett, mille eest pool kopikat tuli välja käia ja mille jär ele kõrtsituba lehkas. Paruness oli ta üle valanud hinnalise märjukesega. Aga sellest hoolimata sülitas Mattias kõik põrandale ning üritas pesutoobis oleva veega veini maitse suust minema uhtuda. Miks oli parunessi vaim tema juures käinud, miks nõudnud, et poiss temalt midagi küsiks?

Mattias vaatas kambris ringi: põrand oli veinist märg, seda olid täis tema riided ja ka voodi. Kuidas pidi ta selle kõik ära koristama mida ütleks kirikhärra, kui ta näeks, mis on sündinud? Uni oli korraga kadunud ning veidi aja pärast, kui riided ahju ees olid pisut kuivanud, tõmbas Mattias vaiba ümber ja hiilis välja. Ta ammutas kaevult

ämbritäie vett ning tuli siis vaikselt tuppa ta gasi, hambad külmast plagisemas. Seal üritas ta nii oma rõivaid kui ka voodipesu puhastada ning nühkis ühe kaltsuga ka põranda üle, et magusat lõhna veidigi ruumist välja saada. Ta viskas ahju veel puid alla, riputas kõik riidetükid nöörile ja vajus siis rampväsinuna asemele, et lõpuks ometi veidi silma looja lasta.

Ega ta vast kaua magada saanudki, vaid oli varsti jälle üleval, ehkki pea uimane ja liikmed kanged. Ta tahtis ärgata enne, kui kirikhärra teda äratama tuleb ja küsitlema hakkab. Kiirelt korjas ta riidetükid nöörilt ning katsus sõrmedega niisket põrandat, kust tõusis ikka veel punaveini lõhna.

Siis aga kuulis ta samme ning enne veel , kui jõudis ukseni hüpata, astus kirikhärra sisse.

„Loodan, et magasid hästi, sepp Mattias,“ ütles ta, uurides is e pilguga märga põrandat, veeämbrit ja ööpoti kilde nurgas.

„Pigem halvasti,“ seletas Mattias. „Kukkusin voodist välja, lõhkusin ööpoti ära ja siis üritasin koristada.“

„Pole midagi, juhtub,“ ütles kirikhärra, aga vaatas teda umbusklikult. Siis sirutas käe välja: „Kui oled linnupetet võtnud, näitan sulle, kus elama hakkad. Sepikoda seisab juba aastapäevad tühjana, sinna võid end sisse seada ja tööle hakata.“ „Sepikoda..?“ pomises Mattias.

„Eks tuleb linnast uued meistrid kutsuda,“ vangutas kirikhärra pead. „Ega kirik sellepärast üles ehitamata ei jää. Ja sina võid asuda tööle eks meil vaja naelu, hingesid ustele…“

Mattias vaatas vaikides väikest sepikoda, mille ahju oli süüdatud tuli, et aastapäevade külmus välja tõrjuda. Majake asetses eraldi, väikeses metsatukas kirikla kõval; seal oli oma kaev ja saun. Sellest oleks võinud ilusa kodukese saada. Sellepärast ei tihanud Mattias öelda, et ta pole sepp oli sepatööd ainult eemalt näinud, poleks osanud isegi ääsile sütt juurde valada ega lõõtsast õhku juurde suruda. Ja ei öelnud ka seda, miks ta ennast sepa abiliseks pakkunud oli, kui võõras meister teda eelmisel õhtul kõnetanud oli. „Kiiret ei ole,“ ütles kirikhärra. „Teed on vastu hommikut nii täis tuisanud, et enam ei pääse külast väljagi. Ootame, kuni saanid jälle liikuma saavad.“

Korraga oli külavahel näha elevust. Inimesed jooksid ja sosistasid ning kogunesid siis kirikhärra ümber.

Keegi suur mees, habe härmas, astus lähemale ja kaapas mütsi peast. „Tulen just mõisast,“ ütles ta hammast e plagisedes. „Saaniga enam läbi lume ei saa, sestap pidin jalgsi tulema. Vahepeal mõtlesin, et külm lükkab sinnasamasse kraavi ja pärale ei jõuagi.“ „Mis lahti, Kustas?“ küsis kirikhärra. „Tuleks minna mõisa viimset hingeõnnistust andma,“ ütles mees. „Jaagup on hinge heitmas.“

Seda kuuldes lõid külanaised käsi kokku ja algas suur halamine.

„Eks ta praeguseks olegi vist juba hinge heitnud,“ jätkas mees. „Asusin juba ammu teele ja jõudsin alles nüüd pärale. Kui veel tahta tagasi minna… ega enne hilisõhtut ei jõuakski.“

„Mis siis Jaagupiga juhtus?“ uuris kirikhärra. Mehe kulm tõmbus kortsu.

„Krahvihärra lasi talle rooska anda,“ surus ta läbi hammaste. „Et Jaagup olla salakütt ja varas.“

„Jaagup ja varas?“ ohkas kirikhärra ja ka külarahvas tõstis selle uudise vastu kisa.

„Mida siis Jaagup mõisast varastas?“ küsis kõrtsiemand, kes oli ka kõrtsitoast välja astunud ja nüüd suurrätti enda ümber sikutas.

„Veini,“ vastas mees.

„Kuidas veini?“ imestas kirikhärra.

„No vaat, see on imelik jah!“ noogutas mees. „Krahvihärra keldrist olla öösel terve vaaditäis hinnalist lõunamaa veini kaduma läinud. Ja krahvihärra arvanud, et kuna Jaagupil keldri võtmed on, siis eks tema olegi süüdi.“

Mattias hammustas huulde, põrnitsedes ainiti enda ette maha.

„Kuhu siis Jaagup selle veini oleks pidanud panema?“ uuris kirikhärra. „Ega ta ometi vaaditäit ise ära joonud?“

„Heldus,“ lõi kõrtsiemand käsi kokku, hirmupisarad silmas. „Kas hakkavad nüüd arvama, et

Jaagup varastab lossist meie kõrtsi jaoks veini? Kas saame ka rooska?“

„Rahu,“ vaigistas kirikhärra rahvast. „Keegi ei saa rooska. Ei ole ju täna öösel keegi külasse tulnud ja ei oleks ka lossist saaniga välja saanud sõita. Ja sellepärast siis Jaagup surma veerele peksta… Siin on midagi veidrat teoksil.“

Muretseti ja arutati, aga leiti siis, et enne homset ei saa kirikhärrat küll kuidagi lossi teele saata, sest lühike päev hakkas juba pimenema. Otsustati, et järgmisel hommikul asuvad tugevamad noored mehed, Mattias nende hulgas, koos kirikhärraga lossi poole teele ja seavad seal tõe jalule. Tänulik kõrtsiemand pakkus välja, et teeb kirikhärrale ja uuele sepale rammusa seaprae ning külalised seadsidki sammud trahterisse.

Mattiast piinas aset leidnu kõvasti, aga mida oleks ta osanudki kirikhärrale öelda, ilma et teda oleks nõdrameelseks peetud? Teda huvitas, kas midagi sarnast ka varem aset oli leidnud.

„Kas too paruness Brigitte oligi sealt lossist pärit?“ viis ta jutu ääri-veeri uuele rajale. „Jah, see oli tema isakodu,“ vastas kirikhärra, „aga kui nende suguvõsa välja suri, siis läks loss võõrastesse kätesse. Ja veelgi kummalisem, just selle krahvi kätesse, kelle suguselts alati Ravengoldide vastu sõjajalal oli olnud. Nii pöörduvad saatuse teed vahest…“

„Ja too külapoiss, kelle paruness hukutas too elas siin?“ päris Mattias.

„Nii palju kui tean, jah,“ mõtiskles kirikhärra. „Parunipere võim ei ulatunud kaugemale ja sestap ka parunessi oma: ta sai valitseda ainult kedagi, kes oli tema maadel.“

„Aga miks poiss siis ära ei sõitnud kuhugi, kus ta oleks pääsenud?“

„Ei tea,“ lõi kirikhärra käega. „Eks seal oli patust armastust paruness oli ju iludus… Aga eks ahnus oli suuremgi veel.“

„Ahnus?“ ajas Mattias silmad suureks.

„Paruness kinkis talle kõike, mida poisi süda ihaldas,“ pajatas kirikhärra. „Ja tolle vara kasvas. Korraga sai omale hobuseid ja härgi. Ostis pärisomaks terve suure talukoha. Linnast käinud rätsep, kes õmmelnud talle riided nagu isandatel. Palkas omale koguni saatjaskonna, väikese sõjasalga, kellega plaaniski minna lossi parunessi endale nõudma. Ja eks siis neiu vennad mõtlesidki, et nüüd aitab.“

„Aga kas selliseid noormehi oli veel?“ küsis Mattias.

„Veel…“ jäi kirikhärra korraga vakka. „No jah mäletan jutust nagu, et sellised külapoisse olla veel olnud…“

„Tõsi,“ pomises kirikhärra. „Neist on räägitud. Ise ma pole seda näinud, aga paar inimpõlve tagasi, siis oli keegi külapoiss kabelisse sattunud. Kas ta

meelitati sinna või ajas teda sinna uudishimu aga räägiti, et enam ta lossipreilist vabaks ei saanud. Et see olla hakanud teda külastama: päeval jälginud teda kaarnana, öösel ilmunud magusa neiuna, ja toonud talle kõike, mida mees küsis.“ „Kõike, mida küsis…“ kordas Mattias endamisi ja tõstis siis pilgu: „Mis temast sai?“ „Mis saab kõigist, kes võtavad vastu pimedusevürsti andameid?“ kehitas kirikhärra õlgu. „Selline kuld ei too õnne. Ka Ravengoldi soost teati rääkida, et nende kuld oli saadud põrgu peremehelt ja kaarnad neile kuldtükke kokku tõid. Seda nende nimi ka tähendas: Kaarnakuld.“ Mattiasele oli nüüd selge, et lossipreili oli temast oma uue peiu teinud. Iseasi oli, millal kalmuneiu teda uuesti külastab. Selleks ajaks otsustas Mattias välja mõelda, mida teha: kas põgeneda külast tühjade kätega kohe, kui teed lahti sulavad, või lasta parunessil endale veel midagi tuua ja siis tema vallast pageda. Kirikhärra hoiatus oli tal küll veel kõrvus, kuid ta teadis, et tema ahneks ei lähe ainult veidi oleks talle vaja, et oma elu sisse seada, mõnes linnas sellises, kust oli pidanud ööpimeduse varjus välja hiilima. Teel sepikotta märkas ta silmanurgast musta kaarnat, kes teda justnagu eemalt jälgis. Väsinud ihule langes tohutu rammestus ning vaevaga roomas Mattias oma uude voodisse, kus jäi silmapilk raskelt magama.

Kesköökellade esimest lööki ta läbi une ei kuulnud, kuid korraga läbistas teda läppunud kõle tuuleiil ning näole langes külm hingeõhk. Ta avas silmad ning need vaatasid otse parunessi mustadesse silmadesse.

„Küsi!“ sosistas paruness, juuksed nähtamatutes voogudes lauglemas.

Mattias taipas, et parunessil on vägi külastada teda igal keskööl täpselt nii kaua, kuni kestavad kellalöögid.

„Küsi!“ kordas neiu vaim. „Saad nii palju, kui ma jaksan tuua, ja nii palju, kui jaksad sirgetel kätel kanda! Kuid igat asja saad küsida vaid korra!“

Mattias oli nii unine, et ta ei tundnud isegi hirmu. Ta ajas end voodis istukile.

„Kas eilne vein oli pärit sinu isade lossist?“ küsis ta.

„Oli!“ vastas kummitus. „See kuulus meie suguvõsale, mulle!“

„Aga rohkem sa sealt midagi tuua ei tohi!“ ütles Mattias otsusekindlalt.

„Hea küll,“ sosistas kummitus, pilk tungimas otse Mattiase hinge. „Küsi!“

„Aga kui ma ei küsi?“ tuli poisile äkki mõte.

„Siis sa ei näe mind enam,“ sosistas viirastus. „Kuid kui sa peale kolmandat ööd enam ei küsi siis ma viin su endaga!“ sosistas neiu ja tema huuled kõverdusid võidukaks naeratuseks.

Kui mitu korda oli kell juba löönud? Hirmuhigi lõi Mattiase laubale pärlendama, kui ta taipas, et ainus võimalus oli midagi nõuda. Kuid ta pea oli korraga tühi. „Kulda!“ kuulis ta ennast ütlemas. Viirastus noogutas, virvendas korra nagu kustuv küünlaleek ja oligi kadunud. Kuid vaevalt suutis Mattias silmi pilgutada, kui tontlik kaunitar oli tagasi, istus tema vastu ning andis pilguga märku, et noormees käed ette sirutaks.

Oli Mattias seda teinud, luksatas neiu kergelt ning tema huulte vahelt tuli nähtavale kuldmünt. Ta sülitas selle otse Mattiase peopesadesse, siis sülitas järgmise, ja järgmise. Ja siis hakkasid kuldmündid voolama, nagu eelmisel ööl oli voolanud vein: neid tuli, nagu oleks keegi valanud neid suurest lähkrist katkematu joana.

Mattias tundis, kuidas ta sirgelt ette sirutatud käed väsima hakkavad: ta oli vaid korra varem väikest kuldmünti katsunud, kuid kulla tõeline raskus oli talle teadmata.

Just siis, kui ta tundis, et enam käsi üleval hoid a ei jõua, kõlas viimane, kaheteistkümnes kellalöök. Paruness sulges suu: üks kuldmünt jäi talle huulte vahele, ta limpsas selle keelega tagasi suhu ning neelas alla. Siis oli ta kadunud.

Mattiase käed langesid jõuetult alla. Valju kõlinaga voolasid kuldtükid üle terve kivipõranda, hüplesid siia-sinna, tantsisid ääsis loitvate leekide

peegeldusega. Mattias näpistas ennast, et veenduda, et ta on tõepoolest ärkvel nii palju kulda ei olnud tema silmad kunagi näinud, ei olnud ilmselt mitte kellegi silmad!

Ahnelt, nagu oleks koerad tal kannul, viskas Mattias end põrandale ja kraapis kõik kuldmündid kokku. Ta mähkis need rätikusse ning sidus kompsu mitme sõlmega kinni. Kiirelt hüppas ta akna juurde ja vaatas uurivalt välja, justkui kartes, et külarahvas on kulla kõlinat kuuldes tema akna taha kogunenud ning varitsevad seal nüüd hetke, mil ta on uinunu d, et siis varandus endale võtta. Väljas aga valitses pilkane pimedus, ühtegi hingelist ei olnud näha. Mattias roomas voodisse, rasket pampu küüntega vastu rinda surudes. Ta heitis kägarasse sülemi ümber ning kuulas, kuidas kullatükid tema hingamise ja südamelöökide taktis kõlisesid. Siis nägi ta neist und. Kukelaulu peale ärkas ta, käed ikka ümber kullapambu nagu väikelapse, keda iga hinna eest kaitsta püütakse. Ta ajas ennast püsti, südamel vaid üks pakitsev küsimus: mis saab kullast, kui ta ise eemal on? Pärast mõtlemist kangutas ta põrandalt lahti suure kiviplaadi ning kaevas selle alla väikese augu, mulla aga viskas tuha hulka ahju. Sinna auku langetas ta ettevaatlikult oma kõliseva kompsu ning kattis selle siis taas kiviplaadiga. Ja jõudis seda teha viimasel hetkel: juba koputati ta uksele. Rännuseltskond oli valmis teele asuma. Kõrtsis saadi veidi kehakinnitust ning selleks ajaks, kui ilm juba nii

hele oli, et silm midagi seletas, hakatigi läbi paksu lume lossi poole sumpama.

Seal, kus vööni lumemüür liikumist takistas, kühveldasid noored mehed seda labidatega nii palju vasakule-paremale, et kirikhärra ja Kustas, lossi metsnik, edasi kõndida said.

„Mis siis krahvihärra nii kurjaks on teinud, et laseb vaese mehe poolsurnuks peksta?“ arutles kirikhärra.

„Eks ta ole viimasel ajal väga süngeks jäänud,“ vastas Kustas. „Kunagi oli hea südamega mees aga nüüd, nüüd ainult tusatseb ja joob.“

„Mis teda siis selleks tõuganud on?“

„Eks ikka rahaasjad,“ seletas Kustas. „Olla viimasel aastal kõik oma varad kaotanud. Loss laguneb, linnamajad olla juba pidanud võlgade katteks maha müüma.“

„Kust rikkal härral sellised võlad tulevad…?“ poetas Mattias sekka.

„Kuradi meelelahutusest kaardimängust,“ ütles Kustas. „Mida maha ei mänginud, selle pani panti, et saaks veel mängida. Preilist on kahju.“

„Preilist?“ uuris Mattias.

„Preilist neh,“ urahtas Kustas. „Preili on ilus nagu ingel; enne oli kosilasi mitut masti, aga kes siis kaasavarata piigat tahab? Nüüd, kus preili on pruudiealine, on kõik kosilased korraga kadunud. Ainult üks kole, aga rikas vanamees on jäänud. Ja

krahvihärra ongi tütre sellele lubanud, ükskõik kui palju preili ka pisaraid valab.“

„Vaene laps,“ ohkas kirikhärra. „Isa müüb ta maha nagu ratsahobuse, et oma kukrut täita… Ei too see rikkus õnne, kui sellega ei käi kaasas vooruslikkus!“

Mattias nägi, kuidas nende kohal tiirutab kaaren, kes vahest mõnele oksale istub ja teda tähelepanelikult jälgib. Kaarna mustade sulgede hulgas ilutses üks valge sulg.

Olles pool päeva lumes sumbanud, hakkasid eemalt paistma vana lossi tornid. Sealt siis olidki pärit paruness Brigitte ja tema vennad. Nii kaugele kodust, päris krahvkonna piirile, pühitsemata mulda, oli vaene tüdruk omal ajal maetud. Sünge loss ei paistnud noortele neidudele õnne toovat.

Seltskond võeti vastu pea ühegi sõnata. Lossi teenijarahvas viis külalised kööki ja neile anti kuuma leent ja teravat napsu, et külm luudest peletada. Selgus ka, et läbipekstud ülevaataja ei olnudki hinge heitnud, vaid lebas oiates omal asemel. Kirikhärra ja tema kaaslased juhatati lamava mehe juurde.

„Mina pole midagi varastanud…“ pomises too omaette. „Ütelge seda krahvihärrale!“

Vana virtin, terava nina ja kokku surutud huultega emand, astus voodi manu.

„Kui pole varastanud, siis oled ära joonud, lakkekrants!“ urises ta. „Sinu käes olid veinikeldri võtmed!“

„Aga kas siis tühi vaat oli keldris?“ küsis kirikhärra.

„Jah, tühi aam kallist veini!“ nähvas virtin. „Keegi pidi selle ju tühjaks jooma!“

„Aga me kõik nägime, et Jaagup ei olnud hommikul purjus!“ tõstis Kustas häält. „Keegi ei

olnud purjus! Ja krahvihärra oli eelmisel õhtul ise näinud, et veiniaamid olid puutumata. Järelikult, see pidi olema vanatühi ise, kes selle vaadi tühjaks jõi!“ Virtin lõi kiirelt risti ette ja pobises midagi trotslikult. Mattias oli ainus, kes tõtt teadis, aga ta ei saanud ju midagi öelda. Ei saanud öelda, et tontlik paruness oli tema oma peigmeheks valinud ning oli tal öösel külas käinud. Seepärast pööras ta pilgu maha ja ainult hingas sügavalt. „Krahvihärra ei taha, et Jaagup kauemaks lossi jääb,“ kuulis ta virtinat ütlemas. „Härra on nii lahke, et annab kahe suure hobusega saani. Täna on lund vähemaks tuisanud, saate Jaagupi sinna peale tõsta ja ta külasse tagasi viia. Ei meie saa siin tema eest hoolitseda.“ Kirikhärra vaidles küll vastu, aga virtina sõnul oli härra otsus kindel: varas peab lossist lahkuma. Küll ägas ja oigas vaene mees, kiristas muudkui valu pärast hambaid, kui külamehed ta õue kandsid ning saanile õlgede peale paksu vaiba alla panid. Virtin andis neile teepeale väikese pudeli napsu kaasa ja valvurid avasid lossi väravad, et tagasitee saaks alata.

Taevas hakkas juba hämarduma ning lossi akendes olid süttinud tuled. Mattias vaatas igatsevalt uhke hoone kõrgeid aknaid. Ta ihkas tagasi linna, aga teadis, et teda sinna ei oodata ja kui keegi ootaks, siis raekohus ja timukas…

Ühele aknale langes küünlavalgus ning kardinat lükati veidi eemale. Hubiseva leegi paistel seisis noor tütarlaps, kaunis nagu kuusirp, pikad valged lokid õlgadele langemas. Temagi pilk langes Mattiasele ning ta taganes häbelikult, kuni varjud ta neelasid. See oli olnud lossipreili, Mattias teadis seda. Oli ju öeldud, et neiu on ilus kui ingel vaevu suutis Mattias meenutada mõnda kaunimat tütarlast, keda tema silmad olid näinud. Ja see õrn neiuke pidi saama koleda vanamehe omaks.

Külla jõuti, kui taevas juba mustas. Silmanurgast nägi Mattias ikka veel valge sulega kaarnat, ehkki teised ei paistnud lindu märkavat.

„Viime ta sisse,“ ütles kirikhärra meestele ning lisas Mattiasele: „Jaagup elas seal kiriklas, kus sa esimesel ööl magasid.“

Mehed avasid maja ukse ning kandsid pooloimetu mehe tuppa. Vaevalt oli see üle läve saanud, kui tõmbas ninaga ning ajas silmad suureks.

„Vein…“ pomises ta. „Krahvihärra vein!“

„Mis sa Jaagup räägid?“ uuris kirikhärra. Jaagup tõmbas taas ninaga ning üritas ennast kuidagimoodi istukile ajada.

„See on krahvihärra kadunud veini lõhn!“ ütles ta, pilk mööda tuba ekslemas.

Kõik mehed nuhutasid ninaga. Kes kehitas õlgu, kes jäi mõttesse. Siis pöörasid kõik oma pilgud Mattiasele kes kahtlustavalt, kes küsivalt. Mattias seisis nagu jalgupidi põlevas lõkkes.

„Ma… Mul oli üks väike klaretipudel kaasas, ja see läks mul katki,“ luiskas ta. „Linna kõrtsist sain tee peale kaasa.“

Paistis, et see seletus rahustas mehi ja Jaagupi väiteid peeti ainult oimetu mehe sonimiseks. Peagi pandi too asemele pikali ning mindi oma teed. Näljased ja külmunud mehed kinnitasid trahteris keha ning siis jäeti jumalaga. Mattias kiirustas oma sepikotta. Mure maetud kulla pärast oli teda terve päeva painanud. Ta sulges ukse ning lükkas ette raske riivi. Siis jooksis ta akna juurde ning tõmbas ette vileda kardina. Ta süütas õlilambi ja põlvitas põrandale. Kivi oli omas paigas, ei olnud see liikunud ise ega olnud keegi seda ka liigutanud. Ehkki tuba oli külm, ei olnud Mattiasel mahti tuld teha: ta kangutas vaevaga kiviplaadi üles ning tõstis rätikusse mähitud kompsu lauale. Siis istus ta ning harutas sõlmed aeglaselt lahti. Tema ette voolasid kuldmündid suured ja sädelevad. Kui palju neid oli? Vist ikka vähemasti sada tükki. Värisevate kätega hakkas Mattias neid lugema. Ta tõstis münte kümne kaupa kuhjadesse neid tuli kokku tõesti veidi üle saja. Siis hakkas Mattias münte uuesti lugema, seekord vaadates, kedamida mündil on kujutatud. Oma üllatuseks nägi ta, et kõik mündid olid pärit Inglismaalt. Need kujutasid kuningaid ja kuningannasid; mõnel olid kuningannad noored, teistel juba vanemad.

Siis hakkas Mattias münte kolmandat korda lugema, rohkem lihtsalt soovist kulla kõlisevat jahedust oma sõrmede all tunda. Iga kord, kui ta münti puudutas, lõi süda erutusest ja see erutus ei tahtnud kahaneda. Seekord luges ta müntide tagumisi külgi, kus olid vapid, võõrad sõnad ja aastaarvud. Oma üllatuseks nägi ta, et mõned mündid olid juba mitusada aastat vanad, teised uuemad. Siis aga valdas teda päris suur jahmatus: osa münte kandsid aastanumbreid, mida kalendris veel nähtudki polnud! Kas oli tõesti võimalik, et paruness tõi need mündid talle otse tulevikust…? Niimoodi kulla särast joobnuna istus ta tunde, kuni aimas, et kesköö on varsti käes. Kas pidi paruness ilmuma ka täna? Mattiasel oli olnud aega mõelda, seepärast ootas ta kannatamatult, korrates mõttes oma sõnu: kõik pidi mahtuma ju ainult selle aja sisse, mil tornikell lõi kaksteist korda. Ta teadis juba, et tohib igat asja nõuda ainult ühe korra. Kuld oli tal juba olemas nüüd tuli nõuda midagi muud. Viimaks kostiski kaugusest tornikella esimene löök.

Samal hetkel lõi õhk virvendama ja küünlaleek hubisema ning teisele poole lauda ilmus parunessi kaunis kuid hirmuäratav kuju. „Küsi!“ sosistas see. „Sa tõid mulle kulda… Inglismaalt?“ küsis Mattias.

„Sa ei öelnud, kust pean tooma,“ vastas viirastus. „Ja need mündid need on tehtud ligi saja aasta pärast!“ osutas Mattias ühele kuhjakesele. „Toon sealt, kuhu satun,“ ütles paruness. „Nüüd küsi!“

Mattias ajas end sirgu. „Too mulle täna hõbedat Revali linna raelt. Aga mitte suuri taalreid ainult väikesi hõbekrosse!“ „Kolme asja ei saa ma sulle tuua!“ hüüatas paruness nüüd ja see kõlas, nagu oleks sünge torm korstnas ulgunud. „Hõbedat, pühitsetud mulda ega inimese hinge! Ja hõbedat ei saa ka sina vastu võtta! Ja nüüd küsi või oled minust igavesti ilma!“ Mattiasel läks kukal hirmust niiskeks: kui mitu korda oli kell juba löönud? Üheksa? Kümme? Jõuab ta veel ikka midagi nõuda? „Siis too vaskrahasid!“ hüüatas ta. Paruness kortsutas kulmu ja turtsatas pahuralt, nagu oleks talle antud tüütu ülesanne, ning kadunud ta oligi. Mattias haaras suure tündri, mille oli käepärast pannud, ning sirutas käed juba ette valmis. Ja samal hetkel väreles küünlaleek uuesti paruness ilmus taas tema ette, juuksed lendlemas. Ta naeratas ning tema huulte vahelt ilmus nähtavale vaskmünt, mis langes kõlinal tündrisse. Mõne hetke pärast langes neid kümneid ja kümneid ning Mattiase käed hakkasid pingutusest värisema. Siis aga lõi kell viimast korda ning paruness kadus, olles välja sülitanud veel viimase mündi.

Mattias surus käed mündikuhja, tõstis peotäite kaupa münte üles ja lasi sõrmede v ahelt alla voolata nagu põllumees vilja saagirohkel aastal. See on hea, mõtles ta. Revali linna rael raha on piisavalt palju, et tema tabamise eest sada kuldrubla välja käia. Noh, nüüd on tema neilt vähemalt sama palju ära võtnud! Mattias naeris, kui mõtles, kuidas raehärrad hommikul oma rahakirstusid avades ühe pooltühjana eest leiavad. Selliste väikeste vaskmüntidega oli tal võimalik elus midagi ette võtta sest suured kuldmündid, eriti veel sellised, mis olid vermitud kauges tulevikus, ei tohtinud küll kellegi silma ette sattuda. Aga miks oli paruness öelnud, et Mattias ei saaks hõbedat vastu võtta?

Järgmisel päeval magas ta kaua ja rahulikult, rahakotid sängis nagu kassil pojad. Siis hakkas ta sepikoda sisse seadma lasi endale tuua kõiksugu vajalikke asju, mida külarahvas lahkelt pakkus. Vahepeal ajas teda lausa naerma, et kõik niiväga teda abistama tõttasid. Oleksid nad teadnud, kasvõi aimanud, et poisil pole sepatööst kõige vähematki aimu? Siis oleks teda küll vististi suure kisaga külast välja hurjutatud, tagasi külmale maanteele, kabelisse. Aga nüüd, mil nad pidasid teda kauaoodatud sepaks, oldi tema vastu aupaklikud, pakuti talle leiba ja mõdu, toodi küttepuid ja sütt, isegi uus pehmeks taotud voodipesu.

„Kõige enam on meil vaja naelu nii kiriku ehitamiseks kui hobuste rautamiseks,“ ütles kirikhärra. „Millal võime sinu kätetööd näha?“ „Homme homme on teil naelu piisavalt et hakata kirikut üles ehitama!“ hüüdis Mattias uhkelt, käed puusas.

Rahvas lõi käsi kokku: milline vägev ja osav sepp on nende külla jõudnud ja nii noor ja nägus pealekauba!

Varemalt kartis Mattias alati valet rääkida; ta tundis, kuidas jalad muutuvad raskeks ja silmad ei taha tõusta, kui mõni hädavale pidi üle huulte tulema. Aga nüüd naeris ta lõbusalt ja lasi endale õlut kallata. See oli kokkupuude kullaga, mis muutis ta nii julgeks: kulla sära ja vägi voolas iga puudutusega temasse, pani temagi julgelt särama omas väes. Aga mida oli Mattiasel karta? Ta oli kõik läbi mõelnud. Esmalt tegi ta ääsi suure tule. Kuni söed särisesid, luges ta nende paistel veel kord üle oma kuldmündid ja tõstis eraldi kõik need, mis paistsid olevat pärit kaugest tulevikust. Nendest oli tal vaja kiirelt vabaneda.

Kui ääs kuumusest huugas, valas Mattias peotäie münte suurde sulatuskulpi ja vaatas, kuidas need pikkamööda kokku vajuma hakkasid, kuni kulbis mulksus kuldne elavhõbe, nagu oleks otse päikesest sinna hiilgavaid tilku langenud. Selle kulbitäie valas Mattias nüüd tilkhaaval külma veega täidetud tündrisse, nagu valaks nääriõhtul õnne. Vedel kuld

särises ja paukus, kui külma vette langes, hangudes seal väikesteks viguriteks, mis nägid välja nagu kiviklibu või mardikad.

Seinalt leidis Mattias rippumas nahkpauna, mis näis olevat paras koht kullatükkide jaoks. Ta raputas kukrut ning valas selle sisu lauale. Kukrust ilmus paar vaskkrossi ja pisike hõbemünt. Veel päevakese eest oleks ta nendegi krosside üle õnnelik olnud nüüd viskas ta need nurka. Aga hõbemündike selle eest saaks trahteris kindlasti hea õhtusöögi, kõrvale suure toobi mõdu. Ta haaras mündikese kätte, et seda lähemalt uurida.

Ent vaid hetk, ning münt hakkas ta sõrmi põletama. Alguses oli see väike kihelus, siis aga juba torkiv valu. Lõpuks ei pidanud Mattias vastu ja viskas raha lauale.

Ta vaatas oma sõrmi neil olid valulikud vesivillid, justkui oleks ta püüdnud ääsilt hõõguvat sütt sõrmede vahel hoida.

Talle meenusid parunessi sõnad et ka tema ei saa hõbedat vastu võtta. Võtmekese jälg peopesas ei valutanud küll enam, kuid sellest oli jäänud punetav arm. Kuidagimoodi oli ka tema nüüd seotud nende kooljatega, kes hõbedat kartsid. Ometigi oli tema ju elus inimene, mitte viirastus!

Väikesed kullatükid, mis nägid välja, nagu oleks ta need kusagilt jõesängist või allikapõhjast leidnud, valas ta nüüd pauna. Sellise kulla saaks ta ehk tükkhaaval mõnele rikkale kaupmehele viia

küsitaks ja imestataks küll, kust ta selle saanud on, aga kui ta ütleks et on maapõuest või jõekaldalt leidnud, ei saaks keegi teda otseselt vales süüdistada. Ülejäänud kuldtükid mattis ta endisesse kohta, ka paunakese kullaklibuga pani esialgu sinnasamasse. Vaskmündid ei tahtnud enam sinna väga mahtudagi; neist jättis Mattias ainult paar tükki endale taskusse. Kahju, kulda oleks võinud rohkemgi olla aga seda anti talle just nii palju, kui ta oli kanda jaksanud. Kesköö ootuses istus ta juba õige aegsasti laua taga. Kui parunessi viirastus esimese kellalöögiga tema ette ilmus, kamandas Mattias teda kohe: „Too mulle kolmetolliseid sepanaelu, Revalist meister Andrease sepikojast!“ Paruness aga vaatas oma öömustade silmadega otse talle hinge.

„Kolm sinu soovi olen ma täitnud,“ ütles ta. „Et täidaksin kõik sinu edasised soovid, pead mulle ühe asja vastu andma.“

„Mille?“ küsis Mattias. „See on midagi, mida sul ei ole; ja kui sul see on, siis ei kuulugi see sulle, ehkki jääb sinu omaks!“ ütles paruness.

Mattias ei saanud millestki aru. Kuidas saab anda midagi, mida ei ole? Ja kui see talle ei kuulugi, kuidas saaks ta selle anda parunessile? Kell lõi, sügavalt ja hoiatavalt. Mitmes löök see oli neljas? Viies? Naelu oli vaja, seda oli ta valjult

välja lubanud. Ja paruness oli lubanud täita nii selle, kui kõik järgmised soovid kui saab midagi vastu. Mattias lõi kätega vastu lauda. „Jah, sa saad selle!“ hüüdis ta! Parunessi näost libises üle võidukas puna, ent võib-olla oli see vaid hetkeks heledamalt loitma löönud leekide kuma.

Jälle ohkas viirastus tusaselt, justnagu mõeldes sellele, kui ebamugav on tal naelu välja sülitada ja kadus.

Mattias tõstis õlletoobi huultele ja vaevalt oli ta jõudnud lonksu võtta, kui tema kätele maandus suur roguskist kott, mis raskelt raksatas. „Rohkem ei jaksanud kanda,“ kaebles paruness. „Miks sa siis kulda kotiga või veini vaadiga ei toonud, nagu täna naelu?“ imestas Mattias.

„Raske on lennata, kui sul on midagi s üles!“ kurtis viirastus käsi ringutades. Siis naaldus ta Mattiasele lähemale. Temast õhkus haua külmust ja kõdu hõngu.

„Nüüd saad sa igal keskööl minult seda, mida küsid!“ ütles ta ning naeratas salakavalalt. „Niikaua, kuni viibid minu valdustes.“

„Aga kui ma lahkun kaugemale?“ ei taibanud Mattias. Parunessi mustades silmades lõi loitma kurjakuulutav tuluke. „Eks proovi.“

Mattias tahtis veel üht-teist küsida, kuid kõlas viimane kellalöök ning paruness kadus nagu kauge ohke kaja.

Nüüd jäi noormees mõttesse. Kas see tähendas, et ta ei tohi enam kunagi siit külast lahkuda? Ta ei saa enam kunagi näha ühtegi linna, rännata maailmas ringi?

Veidi aega oli ta murelik, aga võttis siis uue sõõmu õlut ja puhkes rõõmsalt naerma. Tal on piisavalt kulda, et endale ise oma linn ehitada, siiasamasse põllule, kui vaja. Ja paruness toob talle varandust aina juurde ja juurde. Ei pea tema enam laia maailma minema las tuleb maailm tema juurde! Järgmisel päeval laotas ta ilusad, hästi taotud naelad kirikutrepile kogu külarahvale näha. Imestamist ja kiitmist oli palju ning külanaiste pilgud lausa paitasid teda. Võib -olla oli ka mõni kahtlustav pilk, mis küsis, kuidas noor sepp nii kiirelt ja ühegi kuuldava vasaralöögita nii ilusad naelad valmis oli sepistanud, aga Mattias ei pööranud neile pilkudele tähelepanu. Küll aga tundis ta endal valge sulega kaarna pilku, kes teda kõrgelt kuuseladvast ainiti jälgis.

Ta läks trahterisse ning lõi letti kolm vaskraha, mille eest käskis endale kõige paremat rooga ja jooki tuua. Trahteris istus ka Kustas, kes talle noogutas.

„Kuidas vaesel Jaagupil ka läheb?“ küsis Mattias temalt.

„Jääb elama,“ mühatas Kustas.

„Ja kuidas lossis nüüd ilma valitsejata elatakse?“ uuris Mattias edasi.

„Ei mina tea, tulin sealt ka tulema,“ lõi Kustas käega. „Krahvihärra ei taha enam kellelegi palka maksta, hoopis piitsaga tahab meile tasuda. Kamandas mind, et mingu ma linna ja otsigu talle uus valitseja aga mina ei lähe kuhugi. Kui tahab, otsigu ise, olgu ta neetud.“

Mattias tundis, kuidas süda jätab löögi vahele. Tema peas sündis korrapealt plaan nii täpne, nagu oleks ta selle ammu läbi kaalunud. Ta lükkas õllekannu eemale ning tõusis veel pooliku seakoodi tagant püsti.

„Kõrtsmik, kas sa saad mulle homseks hobust laenata?“ küsis ta. „Tahan küla ümber ühe ringi teha, näha, millised on teie metsad ja põllud. Sulle on tasuks pool rubla.“

Kõrtsmik noogutas ning viis Mattiase talli, kus see kõige ilusama sälu välja valis ning sepikoja tühjana seisvasse talli viis.

Päev oli veel pikk ees, aga Mattias ainult istus ja mõtles. Ta ei mõelnud ainult tulevikule, vaid ka minevikule, sellele üürikesele ajale linnas, mil temast, vaesest orvust, oleks äärepealt saanud härrasmees aga sai hoopis põgenik, kelle pea eest oli raad sada kuldrubla välja pannud.

Ühel sompus sügisõhtul astus Revali linna väravate juurde üks vaene paljasjalgne rändurpoiss, kerjakott seljas. Juba kaugelt eemalt vaatas ta linna kõrgeid torne nagu imeasju, kuid need olid petlikud: ehkki tundusid juba päris lähedal, pidi nendeni jõudmiseks kõndima terve päeva ja pool õhtut. Poisist kappasid mööda uhked ratsanikud, vurasid mööda kaubavankrid ja kalessid, aga tema kõndis ikka veel, nälg kõhtu näpistamas ja jalad külmast kanged. Ja nii juhtuski, et kui linna iidsed müürid olid juba nii lähedal, et ta peaaegu oleks nende järele võinud haarata, kadus viimne päikesekiir, kõlas tornide tagant pasunahüüd ning kostis suure raudvärava langemise heli. Viimast jõudu kokku võttes jooksis poiss värava juurde ning haaras sepistatud varbadest kinni.

Eemale kõndiv hellebardiga vahimees pöördus ja heitis talle kiire pilgu.

„Linn on suletud,“ ütles ta. „Värav avatakse päikesetõusul.“

„Aga… Aga mul pole ju kusagile minna!“ pomises poiss nutuselt.

„Ei ole parata, rae seadused,“ laiutas väravavaht käsi, ise üha eemale kõndides. „Öö on veel päris soe, heida sinnasamasse põõsastesse.“

Seda öeldes kadus ta hämarusse kadus linna, kus süttisid soojad laternad, kõlas kauget naeru ja pillimängu. Kibedad pisarad laugel, istus poiss põõsasse. Tal polnud enam tükki leibagi, ainult tilgake vett nahklähkris. Sellega pidi ta kogu öö hakkama saama. Kauged linnahääled kustusid pikkamisi. Tornikell lõi täistunde, aga koidik oli ikka veel nii kaugel. Kesköö paiku lõi taevas selgeks ning täiskuu valgus maalis poisi ette imelise pildi linnaesistest põldudest ja metsadest. Korraga nägi ta mingit tumedat kuju eemalt põllu pealt lähenemas. Oli see inimene? Suur koer? Veidi aja pärast joonistas kuuvalgus välja tumeda hobuse silueti, kes väsinult lonkides ja aeg ajalt maast rohututte rebides linnavärava poole komberdas. Hobuse seljas näis olevat ratsanik, kes aga mitte sirgelt ei istunud, vaid kõhuli ratsu seljas lebas. Ühe põõsa juures, kus hobune iseäranis jõuliselt koltunud lehti sikutas, veeres ratsanik seljast maha ning jäi liikumatult lebama.

Poiss ajas end püsti ja hakkas aeglaselt sörkides hobuse poole jooksma. Viimane märkas teda, taganes hirmunult, kuid ei pistnud kappama, vaid jälgis tulijat ettevaatlikult ohutust kaugusest.

Poiss lähenes vargsi ja kükitas siis, et kukkunud ratsanikku lähemalt vaadata. Maas lebas noor mees, vaevu ehk paar aastakest vanem kui ta ise. Aga see mees oli ilusti riides tal oli seljas munder, ehkki

räsitud ja verine. Oli näha, et teda on tulistatud: tema mundri parem külg ja selg olid haavlitest puruks rebitud ja verised. Kui poiss talle lähkrist veidi vett huultele valas, avas mees vaevaliselt silmad.

„Kas ma olen surnud?“ sosistas ta.

„Sa oled Revali all,“ vastas poiss niisamuti sosistades.

„Ja kes sina oled?“ küsis haavatud sõdur. „Mattias, tulin linna õnne otsima.“

„Aga näe, leidsid minu,“ naeratas sõdur nõrgalt. „Ja mina ei too kellelegi õnne.“

„Me peame su linna saama aga väravad on juba lukus,“ ütles Mattias.

„Ei ole minul enam linna asja,“ sulges sõdur silmad. „Hea, et veel korraks jõudsin neid torne näha…“

Ta saatis igatseva pilgu kirikutornide suunas, mis näisid tõusvat kuukettast kõrgemale.

„Ei tohi nii öelda,“ manitses Mattias teda, ehkki temalegi tundus, et sõdurit polnud enam kauaks siia ilma.

„Hoolitse mu hobuse eest, ta on minuga truult mööda ilma rännanud,“ sosistas sõdur. „Vii ta koju, las saab veel korraliku kõhutäie. Tema nimi on Balius.“

„Aga sinu nimi?“ küsis Mattias.

„Mina olen Magnus, kaupmees Cruxi poeg,“ vastas sõdur. „Minu isamaja on Laial tänaval, otse Oleviste kiriku vastas. Kas tead Oleviste kirikut? See

on see seal maailma kõige kõrgem kirik…“ osutas ta jõuetult näpuga. „Mine sinna punane maja, kivist lõukoerad kahel pool ust. Ütle mu isale…“

„Mida ma talle ütlen?“ küsis Magnus sõdurit veidi raputades. Too avas taas silmad. „Ütle talle et mul on kahju. Ma elasin autut elu. Ma olin sõdur, aga ma ei olnud hea sõdur… Hakkasin röövima ja võtma, kust aga sain. Jooksin koos paari sõbraga armeest minema ja nii sai meist röövlisalk. Riisusime maanteedel, nii rikkaid kui vaeseid… Ja siis pöörasime omavahel tülli. Mu oma sõbrad nemad ajasid mind taga, nemad tulistasid mind… Meie laager on kaugel kui Balius ei oleks koduteed mäletanud, siis oleksin praegu kusagil kraavis… Aga nüüd näen veel korra tuttavaid katuseid…“

Pisarad voolasid silmist ning segunesid verega ta palgel.

„Ma kutsun su isa siia, kohe kui mind linna lastakse!“ hüüdis Mattias, aga Magnus peatas ta käeliigutusega.

„Ma ei ole sulle kõike rääkinud,“ ütles ta vaevukuuldavalt. „Isa ei tea, et ma liitusin armeega ja hiljem sealt ära jooksin. Ta arvab, et ma olen ülikoolis. Sa pead talle ütlema, et tuled Dorpatist et ma jäin seal haigeks ja surin. Et sa oled minu sõber… Et ma tahtsin vaid isaga rahu teha!“

„Aga sa oled ju siin…“ ei saanud Mattias aru. „Ja siia jäängi,“ sulges Magnus silmad. „Homme leitakse siit ainult üks desertöör, üks maanteeröövel,

kellega tema oma sõbrad on arved õiendanud… Keegi ei tea, et see olen mina, keegi ei tunne mind enam ära… Kolm aastat see teeb noorest poisist kalgi mehe. Teeb inglist saatana.“

Ta kobas veidi ringi ning tõmbas sõrmest vapiga raudsõrmuse, mille Mattiase pihku surus. „See anna mu isale, siis ta usub sind…“

Veel kord avas ta vaevaga silmad, milles tuluke juba kustunud näis. „Ole minuga, kuni on aeg…“ sosistas ta ning pigistas nõrgalt Mattiase kätt. Ning enne, kui viimane vastata jõudis, kostis vaikne ohe ning noore sõduri maine teekond oligi lõppenud. Tema veriste sõrmede haare lõtvus ning ta muutus kahvatuks nagu kuu. Samal hetkel kõlas kukelaul. Kusagil kõrgete müüride taga pidi päike olema juba esimese triibu taevale joonistanud.

Magnuse hobune sammus nõutult peremehe juurde ning tonksas teda ninaga, nagu nõudes, et see ta koju juhiks.

Mattias ajas end vaikselt sirgu ja paitas hobuse lauku. Looma seljal lebas veel Magnuse keep, ilus villane kapuutsiga mantel, mis oli ratsanikul seljast libisenud. Kuna koidik oli jahe, tõmbas Mattias selle endale ümber. Siis vaatas ta oma jalgu ei saanud ta ju niimoodi auväärse kaupmehe majja ilmuda, et tollele tema poja viimsed tervitused viia… Raskelt ohates kummardus ta ning vaatas sõduri ilusaid nahksaapaid. Neid polnud Magnusele enam

vaja ehk teeniksid need edaspidi teda? Nutuga võideldes sikutas ta saapad endale jalga ning imestas, kui parajad need talle olid. Ilmselt olid nad mõlemad ühte kasvu. Siis ohkas ta sügavalt ja kummardas hüvastijätuks mehele, kes oli olnud ta sõber vaid mõneks hetkeks.

Taamal oli kuulda, kuidas linna väravad avati.

Mattias hüppas hobuse selga ning see alustas loidu kõnnakut, vaid paar korda tagasi, maha jäänud peremehe poole vaadates.

Väravavaht tervitas teda aupaklikult, kuid ei küsinud ega uurinud midagi. Õnneks oli see hoopis teine mees kui too, kes oli öösel Mattiase ees väravad sulgenud.

Mattias ei tundnud Revali linna, kuid kõig e kõrgema kiriku torn oli talle sihiks; lisaks teadis Balius teed hästi ning mida lähemale Oleviste torn jõudis, seda reipamalt hobune astus.

Peagi jõudsid nad punase kivimaja ette, mille ust valvasid kivist lõvid. Trepil istus piipu popsutades keegi vanamees. Balius jäi tema ette seisma ja tonksas vanameest ninaga.

Mees tõstis käed ja libistas soonelised sõrmed üle looma laugu ja laka. Mattias taipas, et vanamees on pime: ta silmad olid heledad ja vesised nagu vihmane suvetaevas.

„Issa ristike! Balius!“ hüüatas vanamees hambutu suuga. „Balius! Noor isand! Kas teie samuti?“

Ta tõusis ja kobas mööda hobuse külge edasi, kuni käed Mattiase saabasteni jõudsid.

„Isand Magnus!“ hüüdis vanamees ning haaras Mattiase käe. Tundes seal pitsersõrmust, surus ta sellele suudluse.

„Emand Magdaleena!“ hüüdis ta maja poole nii valjusti, kui suutis. „Isand Magnus on tagasi!“

Siis pööras ta oma säratud silmad taas Mattiase poole.

„Kahjuks liiga hilja, liiga hilja…“ sosistas ta ning puhkes kibedasti nutma.

Mattias jälgis kõike nagu unes, justkui polekski ta ise olnud Baliuse sadulas, justkui poleks teda ennast nimetatud isand Magnuseks ega külvatud üle taaskohtumise pisaratega.

Majast veeres välja priske emand, pühkides käsi põlle sisse. Ta kissitas veidi silmi, siis aga lähenes mõõdetud sammul.

„Aita isand hobuse seljast maha, Pearu!“ andis ta vanamehele korralduse, siis aga tegi Mattiase ees kniksu.

„Tere tulemast koju, isand Magnus,“ ütles ta. „Ootasime, mis me ootasime… Aga kahjuks ei jõudnudki ära oodata.“

Ta pühkis põllenurgaga silmist pisara ning jätkas:

„Isand ei tunne mind mina olen virtin Magdaleena. Kaupmehehärra võttis mind kolme aasta eest teenistusse, kui isand juba ülikoolis tudeeris.

Mina kirjutasingi mõne nädala eest, et kaupmeheisand on surivoodil… Kuid kahjuks ei jõudnud ta noorsandi ära oodata: eelmisel laupäeval heitis ta hinge ning kolme päeva eest sängitasime ta juba maamulda!“

Virtin puhkes valjuhäälselt nuuksuma ja peitis näo põllesabasse.

Mattias laskus vaikselt hobuselt, saades alles nüüd aru, et korraga ei ole ta enam temaise, vaid rikas kaupmehepoeg Magnus, kes on üle aastate koju saabunud. Ent tal ei lubatud oma mõtteid l õpuni mõelda. Juba oli juurde astunud paar sulast, kes hobuse talli talutasid, ja noor teenijatüdruk, kellele virtin jagas korraldusi kohe isand Magnuse tuppa tuli üles teha ja seapraad lauale kanda.

Magnus juhatati kõrgest trepist üles; virtin toetas teda käe alt, ilmset pidades tema juhmi vaikimist suure vapustuse märgiks. Ta rääkis pidevalt midagi, kinnitas, et äriasjad on hästi ja majapidamine korras, ja et vana kaupmeheisanda viimsed tunnid olid kerged ning tema matused suurejoonelised ja hardad. Mattias ei olnud ikka veel sõnagi lausunud. Polnud ju võimalik, et kõik teda kellekski teiseks pidasid… Kas siin majas polnud siis tõesti kedagi, kes oleks õiget Magnust näinud, enne kui viimane kolme aasta eest ülikooli sõitis?

Aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et just nii asjalood olidki: vana Pearu oli pime ja poolkurt ning näis suures rõõmus tahtvat kindlasti uskuda, et

noorsand on tagasi tulnud. Virtin Magdaleena, teenija Roosi ja kokaemand, kelle nime Mattias ei teadnud, olid kõik tulnud teenistusse viimase paari aasta jooksul, nagu ka tallipoisid, keda üldse majja sisse ei lastud.

Avara diele seinal ilutses kaks porteed, ilmselt kaupmees Crux vana ja väärikas mees ning tema naine, Magnuse ema. See portree kujutas veel noort ja ilusat naist mõnevõrra vanamoelistes riietes. Mõlema portree ette olid seatud musta lindiga kokku köidetud valged lilled see tähendas, et kumbagi polnud enam elavate kirjas. Virtina jutust taipas Mattias, et kaupmeheemand oli juba aastate eest noore naisena surnud, jättes ainsa poja kasvatamise range kaupmehe hooleks.

Seega ei olnud majas ühtegi hingelist, kes oleks võinud vastu vaielda, et perekonna hobusel saabuv ja perekonna sõrmust kandev noormees ei olnud Magnus, keda oldi pikalt isa surivoodile oodatud. Õigel Magnusel aga polnud enam kunagi määratud üle selle maja läve astuda. Mattias talutati magamistuppa see oli hea, sest kuigi virtin korrutas, et tuba on täpselt nagu varasematel aegadel, ei oleks Mattias seda ju ise majast üles leidnud. Nüüd teeskles ta nõrkust ning lasi ennast juhtida suurde ja ilusasse baldahhiinvoodi ja kirjutuslauaga tuppa. Virtin tõmbas kardinad ette ning Roosi asetas voodile peenest linasest öösärgi vähemalt Mattias oletas, et ta pidi selle magamise

ajaks selga panema. Kõik eeldasid, et vaene noormees on mitu ööd ja päeva tuhatnelja ratsutanud, seega rampväsinud; seetõttu soovisid nad talle kosutavat puhkust ning sulgesid enda järel ukse.

Kogu aja oli Mattias keepi tihedalt enda ümber hoidnud, et keegi ei näeks tema räbaldunud kuube ja lõhkisi pükse, mis olid hoolikalt säärsaabastesse topitud. Nüüd heitis ta riided seljast ahju ning pesi ennast soojas vees, mille teenijatüdruk oli valmis pannud. Siis viskas ta ennast selili voodile, mis tundus suur nagu põld.

Ehkki voodi ja padjad olid sulgpehmed ja lõhnavad, ei tulnud Mattiasel und. Tema peas vasardas vaid üks mõte et ta teeb midagi väga halba, mille pärast ta kunagi kibedasti kahetsema peab. Kuid kellele oli see halb, kes pidi selle pärast kannatama? Kas pidi ta minema ja teatama, et selle maja pärija, noor isand Crux, oli tegelikult autu väejooksik ja maanteeröövel? Selle uudisega purustaks ta nii paljude südamed.

Kuid kas ei võinud Magnusel olla siin linnas noorepõlvesõpru, kes nüüd temaga kohtuda igatseks? Mattias hüppas voodist püsti ja astus väikese seinal rippuva tinapeegli ette. Ta ei teadnud täpselt, mis nägu oli olnud Magnus oli olnud öö ning sõdur oli olnud kergelt habetunud. Kuid kindlasti oli neis midagi sarnast ruuged laines juuksed, sinised silmad.

Aga kui ta oleks ilusti riides, kammitud ja kasitud?

Mattias astus tammise kapi juurde ja avas selle. Seal rippusid üksteise kõrval ilusad rõivad kalevist ja peenvillasest kuued ja vestid, valged linased särgid, siidist kaelasidemed. Seal oli mitu paari kingi ja saapaid.

Mattias proovis riideid selga mõnda riidetükki pidi ta mitu korda uurima, et saada aru, mispidi seda selga passitada. Kuid ta oli ju näinud peent rahvast nende peentes riietes ning lõpuks pidi ta tunnistama, et näeb nüüd ka ise nende sarnane välja. Magnuse riided olid talle nagu loodud, justkui oleks rätsepmeistrid need otse tema selga õmmelnud. Nüüd nägi ta peeglist hoopis teistsugust inimest kui see vilets orb, kes vaevu päev tagasi paljajalu linna poole oli vantsinud. Ta ei tundnud seda inimest äragi, ta ei teadnud enam, kes oli Mattias, kes Magnus. Ta ei olnud mitu päeva korralikult maganud ja uskus kord ühte, kord teist kord seda, et on vaene külapoiss, kelle ees on avanenud suure linna kuldsed väravad; kord aga, et ta on auväärne üliõpilane, kes on jõudnud tagasi isakoju; korraga aga oli ta halvale teele läinud sõdur, kes prassis ja riisus kuni oma sõbrad teda jahtisid nagu hunti. Peast kinni hoides varises Mattias voodile ja jäi magama nagu nott.

Järgmised päevad möödusid nagu unenäos, kus kõik üha uuesti kordub: julgustavalt vatrav virtin, kes vaevu oma jutule vastust ootas; hommikune kuum vann ja aurav eine; üksinduses veedetud päev, mida majarahvas leinaks pidas; lõuna, õhtusöök veiniga; öö. Mattias kosus, kuid hirm temast ei lahkunud. Millal koputab uksele keegi Magnuse minevikust? Kas tal ei olnud sõpru, mõrsjat?

Taas kord naeratas õnn: tuli välja, et Cruxide pere ei olnud Revalis kuigi kaua elanud ning Magnusel ei olnud siin mõrsjat, sugulasi, ristivanemaid ega isegi joomakaaslasi vähemalt mitte selliseid, kellest virtin või vana Pearu oleks midagi teadnud.

Kui pühapäeva hommikul virtin teatas, et aeg on ennast kirikusse sättida, tundus Mattiasele, et kõik on läbi. Ta ei oleks teadnud, mida selga panna, kuhu istuda, kuidas käituda. Kuid taas tehti tema eest kõik ära: Roosi oli hommikueine ajal tumeda kuue ära pressinud ja voodile laotanud; kõvakübar ja saapad ootasid ukse kõrval. Virtin võttis ta käekõrvale ning talutas Oleviste kirikusse.

Oli see vast kirik! Sinna sisse oleks mahtunud vähemalt viis sellist külakirikut, kus Mattias seni käinud oli. Siin võis inimene sadade teiste vahele ära kaduda nagu vits vette. Cruxidel oli oma pink, kuhu

virtin teda juhtis, ning Mattias seadis ennast istuma vastu kivisammast, mis teda võõraste pilkude eest varjas. Ka armulauale minek ei lõppenud halvasti: kõik koguduseliikmed kõndisid ringi hardalt maha pööratud pilgul ning keegi ei tõstnud silmi, et võõrast noormeest uurida. Kirikuõpetaja naeratas hajameelselt ja lahkelt, nagu ta ilmselt naeratas igaühele. Mattias ei muretsenudki enam, mis edasi saab. Nagu ta nüüd taipas, oli virtin juba vana kaupmehe eluajal tolle äri oma kindlatesse kätesse haaranud. Tarmukas daam teadis täpselt, kuidas olid korraldatud kaupade tulek ja minek: kust laevalt ja millal laaditi maha vürtse ja karusnahku ning millisele laevale ja millal laaditi peale mesilasvaha ja õlut. Anti mõista, et kui noorhärra on valmis perekonna äri üle võtma, siis ta seda ka teeb, kuid esialgu leiti sobivam olevat väärikalt leina pidada olgu siis aasta või lausa paar. Majapidamisrahad olid suures kirstus, mille võti oli nii virtin Magdaleenal kui nüüd ka Mattiasel. Suutmata kauem majas istuda, otsustas Mattias ühel õhtul välja hiilida. Ta valis riidekirstust kõige lihtsamad riided, et mitte tähelepanu äratada. Kui majas juba norskamist kuulduma hakkas, lipsas ta uksest välja, taskus paar rahakirstust laenatud münti. Tema tee viis ühte, siis teise trahterisse. Kui vaimustav, kui põnev see oli! Üürgasid pillid ja lauldi laule; härrad, madrused ja ohvitserid mängisid kaarte või täringuid ning lasid hea maitsta õllel ja veinil,

mida lopsakad ja naerused emandad laudadesse laiali kandsid.

See oli elu, mida Mattias oli alati igatsenud ja mida ei andnud võrrelda vaese külaeluga, kus kirik oli ainult üks kõle, kitsas ja kütmata maja ning kõrts paari tahumata lauaga pime tuba, kus sünged mehed vaikuses toopi tõstsid. Siin oli elu ja noorus, olid huuled täis naeru ja pilgud täis tõotusi. Keegi ei uurinud su minevikku ja kõik pakkusid sulle tulevikku.

Pärast seda esimest õhtut hakkas Mattias tihti väljas seiklema; mitte enam ainult pimeduse varjus, vaid aina rohkem ka päeval, mil ometi oli suurem oht kohata mõnda väärikat isandat või emandat, kes peaks temalt äkisti midagi uurima. Kui alguses oli Mattias ettevaatlik, et mitte võõrastega rääkida, siis nüüd muutus ta julgemaks. Ta igatses sõpru, keda tal polnud kunagi olnud, sest ta oli liiga vaene. Nüüd võis ta kõrtsis ise juua ja teistelegi välja teha ning teda kutsuti tihti kaardilauda või täringuringi.

Ka majas ei teinud ta enam saladust, et osa majapidamisrahast oma teekonna kõrtsis lõpetab. Keegi ei teinud talle etteheiteid, kuid virtin Magdaleena pilk oli muutunud hukkamõistvaks ning sageli tegi ta Roosi või kokaemandaga eemal juttu väärikusest ja kohusest leina-aega pidada. Just nii valjult, et Mattias seda tahes-tahtmata kuulma pidi. Peagi avastas Mattias, et kui virtina hädaldamise taustaks head vürtsveini juua, siis ei tundugi see enam

varsti nii tüütu, vaid pigem isegi natuke naljakas. Nii võis mõnikord juhtuda, et majas õhtusöögi ajaks vein juba tilgatumaks oli joodud ja seda trahterist juurde pidi tooma. Ühel ilusal päeval enne lähenevaid jõule tundis Mattias esimest korda, et ta ei karda enam midagi. Paar kuud oli möödunud sellest ööst, mil temast vastu ta enese tahtmist või ootusi oli saanud Magnus Crux, ning kogu maailm oli sellega nõus. Sellest, et linnamüüride tagant on leitud kuulihaavadega surnukeha, ei olnud linnas isegi räägitud ainult Mattias ise mõtles aeg ajalt Magnusele ja võttis klaasikese tema mälestuseks. Mis oleks ta olnud, kui saatus Baliuse kujul ei oleks toonud Magnust linnaväravate alla just sel hetkel, kui Mattias kuuvalget maanteed vaatles? Kui Mattias ise oleks jõudnud linnaväravate alla vaid mõni hetk varem ning pääsenud juba tol esimesel ööl linna rahatu, näljas ja kodutu? Kui Magnus ei oleks läinud halvale teele, vaid oleks tõepoolest lõpetanud ülikooli, et teha oma isale meelehead? Kui, kui, kui… Mattias lõi käega ja tühjendas veinikarika. Mis tähtsust oli sellel, mis oleks võinud olla? Toda poissi, toda paljasjalgset orbu polnud enam olemas, seega ei saanud teda ka ette kujutada üksinda linnamüüride vahel ekslemas, veeringute eest tööd lunimas, palukesi kerjamas, rentslis ennast magama nutmas. Oli tema mees, kellele saatus oli kõik kaardid kätte mänginud, sest ta oli seda väärt.

„Veel veini, emand!“ hüüdis ta virtin Magdaleenale, kes mõttetult tema ümber askeldas piisavalt lähedal, et isand tema pettumust ja tõredust näeks.

„Vein on jälle otsas,“ ütles virtin nutusel häälel. „Eks peab vaese Pearu järele saatma. Läheksin ise, aga aus naine ei saa ju minna trahterisse veini küsima! Oh, häda ja viletsust…“

„Las ta jääb, ma lähen ise!“ hüüdis Mattias pahuralt ning hüppas püsti. Ta ei viitsinud isegi ennast korralikult riidesse panna, lükkas jalga lihtsad saapad ja tõmbas veiniplekilise särgi katteks keebi, mille ilmselt sulane oli trepimademele unustanud. Talle meeldis, kui kõrtsis ei teatud, et ta on tegelikult rikas mees.

Väljas aga oli ootamatult krõbe pakane ning Mattias tundis, kuidas külm kontide vahele tikub. Seega ei läinud ta mitte kaugematesse tänavatesse, vaid esimesse ettejuhtuvasse trahterisse päris Oleviste kiriku taga. Seda kohta oli ta varem vältinud, kartes, et siin võib olla inimesi, kes õiget Magnus Cruxi tundsid. Nüüd oli tal kõigest ükstapuha, sest tema oligi Magnus Crux. Ta maandus sooja kõrtsituppa, kus keegi tema poole ei vaadanud, ning viipas kõrtsipapale, et see talle keelekastet tooks. Uksest astus sisse üks häbelik noormees ilmselgelt ei olnud ta trahteri igapäevane külaline. Arglikult vaatas ta ringi, justnagu suutmata otsustada,

kas jääda patu keerisesse või siit põgeneda. Mattias vaatas teda, kerge muie huulil: samasugune oli temagi olnud arg, hirmunud, pidevalt kahevahel, kas põgeneda või julgeda täiel rinnal elada. Noormees pööras pead ning nende pilgud kohtusid. Küsivalt vaatas tulija Mattiase heatahtlikku muiet. Mattias tõstis käe ning viipas, et külaline lähemale astuks.

Läbi rahvasumma trügides ligines noormees lauale ning võttis istet.

„Te pole siin vist igapäevane külaline?“ küsis Mattias.

„Tõesti mitte,“ vastas noormees arglikult ringi vaadates. Nende ümber käis tõeline pillerkaar: kõrvallauas tõmbasid viiulimehed lõbusat viisi, selja taga tagusid sõdurid kaarte, keegi karjus vihaselt, keegi naeris laginal. Kõrtsimamsel sõelus edasitagasi, loksutades õllevahtu laudadele ja ettevaatamatute külaliste riietele.

„Tegelikult on need kõik toredad inimesed,“ ütles Mattias. „Nad naeravad ja laulavad ja tunnevad elust rõõmu, sest selline Reval kord juba on!“

„Teie olete siis siit pärit?“ küsis noormees.

„Jah meie pere elab siin juba sajandeid,“ kuulis Mattias end vastamas. Noormees vangutas pead.

„Ma ei teagi, kas ma kadestan teid. Selline elu ja lärm ei ole minu jaoks. Minust saab kirikuõpetaja.“ Mattias kergitas tunnustavalt kulme.

„Ärgu härra kirikuõpetaja siiski arvaku, et iga rõõm kohe patt on,“ ütles ta. „Külmal talveööl kuum karikas hõõgveini ja kuuma neiu suudlus on liiga head, et taevaisa neid patuks võiks pidada!“

„Mis teie nimi on?“ küsis noormees. „Mattias,“ vastas Mattias eneselegi ootamatult. Siis hammustas huulde ta polnud siin elades ennast kordagi oma vana nimega kutsunud. Samas, keegi polnud seda temalt ka kordagi küsinud.

„Tore, mina olen Claus,“ tutvustas noormees end. „Võtame siis sinasõprust sest sellises linnas kainena olla tekitab minus hirmu.“ Mehed tõstsid ja tühjendasid klaasi. Muusikud lõpetasid loo ja mürisev aplaus ei lubanud neil mõnda aega sõnagi rääkida. Siis kolisid pillimehed saali teise nurka ja alustasid oma lustilugu kaugemal.

„Mina eelistan inimestega rääkida, aga siin on see raske siin tahetakse ainult naerda,“ ütles Claus. „Võib-olla inimesed tulevad siia, et sõnade eest põgeneda,“ mõtiskles Mattias.

„Sõnade eest ei põgene rohkem kui oma mõtete või oma saatuse eest, “ arvas Claus. „Kui seda üritad, põgened õigelt rajalt kurjale teele. Ning teised peavad sind otsima.“

„Kõlab, nagu sinagi otsiksid kedagi,“ muigas Mattias.

„Otsingi,“ ohkas Claus ja tõstis siis pilgu. „Sa oled elanud siin terve elu. Äkki sina tunned teda?“

„Kindlasti,“ ütles Mattias ja muigas, sest tegelikult ei tundund ta siin linnas pea mitte kedagi. „Mis ta nimi on?“

„Magnus Crux.“ Mattiasel jäi hing kinni.

„Ei, ei tunne sellist…“ pomises ta. Claus noogutas mõtlikult.

„Võib-olla ta tahabki ennast varjata.“ Tagumisest lauast tõusis üks mundris noor soldat ja astus nende juurde.

„Härrased ma ei saanud mitte kuulda. Kas te ütlesite Magnus Crux?“

Claus ja Mattias vaatasid mõlemad jahmunult üles ning Claus noogutas. Sõdur tõmbas tooli lähemale ning istus nende lauda.

„Saan aru, et teie tulite teda siia otsima?“ küsis ta Clausilt. „Tulin.“

„Ja milline, kui lubate, on teie seos temaga?“

„Me astusime Magnusega koos ülikooli,“ vastas Claus ebalevalt. „See oli kolm aastat tagasi. Saime headeks sõpradeks. Aga vaevu oli kool alanud, kui Magnus hakkas kibelema. Teda ei huvitanud hingekarjase elu kusagil vaikses kiriklas teda tõmbasid seiklused ja ohud. Ühel päeval nägin teda kiiruga kompse pakkimas. Küsisin, mis lahti, ning ta ütles, et liitub ühe läbimarssiva kompaniiga, kuhu isa on talle ohvitseri koha hankinud. See tundus

kummaline isa ju tahtis, et temast saaks pastor, ja korraga tõmbab niite, et pojast saaks ohvitser? Sest saati ei ole ma Magnusest midagi kuulnud. Kuni…“ „Kuni?“ nõudis soldat.

„Kuni kuu-kahe eest saabus talle Revalist kiri, et tema isa lebab surivoodil. See kiri eksles pikalt käest kätte, kuni eelmisel nädalal nägin seda mina. Aga see tähendas ju, et isa arvas teda ikka veel ülikoolis olevat. Sellepärast tulingi nüüd siia, et teada saada, mis Magnusega on juhtunud.“ Soldat vaatas mõtlikult eemale, vangutas pead ja nohises. Siis tõusis kiirelt ja kummardas oma uutele kaaslastele.

„Minu nimi on Wolfram ja mina olen selle kompanii rittmeister, millega Magnus kolm aastat tagasi liitus. Viimased kaks aastat otsin teda minagi et teda kohtu ette viia!“

Mattias ja Claus vaatasid sõduri tõsist nägu suurisilmi. Mattiasel oli tunne, et ta on istunud rästikupesasse ning musttuhat mürgimadu roomab mööda tema keha, valmis salvama. Claus toibus esimesena.

„Minu nimi on Claus ja see härra on Mattias,“ tutvustas ta. „Tema ei tunne Magnust, aga mina mina tahan teada, mida Magnus on korda saatnud, et tema oma kaaslased tahavad ta kohtu ette toimetada!“

„See on kurb, sest ka mina olin kord Magnuse sõber,“ ütles sõdur ja esimest korda oli tema hääles kuulda peale ähvarduse ka nukrust. „Mindki tõmbas

mööda maailma seiklema sain aru, miks ta meiega liitus. Kuid õige varsti mõistsin, et Magnus ei liitunud selleks, et rahvast vaenlase eest kaitsta. Ta oli tulnud, et olla teistest võimsam, et ise võtta, et olla vaba karistusest. Aina tihedamini tuli teda korrale kutsuda, kui ta oli kusagil kakelnud või varastanud või mõnele neiule häbi teinud. Ja eelkõige tegi ta häbi iseenda heale nimele. Ning siis hakkas ta vihjama, et tahab pigem olla lindprii, kelle taskud on alati kulda täis ja kelle ees kõik värisevad. Ütlesin talle, et sellise jutu peale ei saa ma enam tema sõber olla. Ja ühel ööl deserteerus ta koos nelja noorema kaaslasega, kelle jaoks Magnus oli omamoodi sünge eeskuju. Mis veelgi hullem kui vahipostil seersant neid märkas ja käskis seisma jääda, siis tulistasid nad teda. Nad tapsid oma kaaslase. Seda ei saa ma neile iial andeks anda. Ma ei teadnud Magnusest mitte midagi kõik, mida ta endast oli rääkinud, osutus valeks. Teadsin, et ta nimi on Magnus, kuid ta valetas olevat hoopis teisest suguvõsast ja kusagilt Liivimaalt. Aga mäletasin väga hästi tema perekonnavapiga sõrmust, millest ta kunagi ei loobunud. Ja alles hiljuti nägin sama vappi siinsamas Oleviste kirikus. Cruxide vapp.“ Mattias oli käe märkamatult taskusse libistanud ning üritas meeleheitlikult reetlikku sõrmust sõrmest kiskuda. See aga hoidis temast kinni nagu madu, kes on oma kihvad ohvrisse löönud.

„Jah,“ ütles Claus. „Ma teadsin, et ta elab Oleviste läheduses ja seetõttu tulingi siia. Küllap keegi ikka teab, kus nende maja on.“

Korraga tardus Mattiase soontes viimnegi veretilk. Uksele vaadates nägi ta, kuidas vana Pearu uksest sisse astub, ühes käes tühi veinikann, teisega seina kobades. Just siia oli virtin saatnud ta veini tooma siia, kuhu vana pime mees ilmselt une pealt oskas oma sammud seada.

Juba tervitas teda ka kõrtsmik: „Pearu, jumalime, astu lähemale, saad oma kannu täis ja ka tilga sooja naha vahele!“

Mattias pööras pea ära, nagu võiks pime mees teda seal näha. Tema kaaslased ei märganud midagi, vaid olid oma mõtetega ametis.

„Viimati oli teda nähtud siinsamas Revali lähistel,“ jätkas Wolfram. „Neli mundris meest ja nende ümber veel mõned saamalised. Hiljuti tabasime neist ühe too andis päris kindlaid kinnitusi, et Magnus selle jõugu pealik on.“

„Ma ei suuda seda uskuda,“ ohkas Claus ja langetas pea kätele. „Mis sundis teda ometi sellist teed valima?“ Siis tõstis ta pilgu. „Ja mis temast nüüd saab?“

„Raad kuulutas ta eriti ohtlikuks roimariks, pärast seda, kui sügisel mitme raehärra tõlda oli rünnatud. Täna pandi tema pea eest välja sada kuldrubla ning kui ta tabatakse, siis ootab teda ilmselt timuka kirves.“

Wolfram tõstis pilgu.

„Kas ma võin loota teie abile, mehed? Kas ma võin olla kindel, et te aitate Magnuse raekohtu ette toimetada?“

Ta sirutas ootavalt välja käe. Claus mõtles hetke, kuid sirutas samuti seejärel käe.

„Jah, Wolfram,“ ütles ta. „Kui ma asusin teele, lootsin kuulda uudiseid, et ta on elus. Nüüd tahan, et oleksin kuulnud, et ta on ammu surnud.“

Ta haaras Wolframi käe ja surus seda. Wolfram sirutas käe Mattiasele.

„Ja sina, hea Mattias kas tuled kaasa ja aitad ta kinni pidada?“ Mattias küünistas ja kraapis oma sõrme, mis tundus juba verest märg, kuid sõrmus oli nagu kinni kleebitud.

Wolfram vaatas talle ootavalt otsa.

„Kas aitad sina meil leida Magnus Cruxi maja?“ küsis ta. „Crux?“ kostus korraga kõrtsileti juurest kähisev hääl.

Kõik pöördusid.

„Kas keegi ütles Crux?“

See oli vana Pearu, kelle tuhmid silmad nüüd mööda kõrtsituba ringi rändasid. Wolfram tõmbas käe tagasi, tõusis ning astus vanamehe juurde.

„Meie… meie ütlesime Crux,“ ütles ta. „Otsime kaupmees Cruxi maja. Kas tead, kus see on, hea mees?“

„Miks ta siis ei tea,“ hüüatas kõrtsmik. „Pearu on seal sündinud ja kasvanud oli vana Cruxi teenistuses, nüüd on noore käsutuses.“

Claus ajas end aeglaselt püsti.

„See tähendab, et Magnus on tagasi?“

Pearu noogutas, nagu kahevahel, kas rääkida tõtt või oma peremeest millegi kahtlase eest kaitsta. Wolframi käsi libises mõõgale, mis tema puusal rippus.

„Juhi meid sinna, kulla mees,“ ütles ta rahulikult. „Me peame kohe Magnus Cruxiga rääkima.“ Nähes vanamehe kimbatust, hakkas ka kõrtsmik teda julgustama: „Ära pelga midagi, Pearu! Need on korralikud isandad: üks on rügemendi leitnant, teine paistab olevat seminarist!“

Mattiast, kes istuma jäi, ei pidanud ta ilmselt küsitlejate kaaskonda kuuluvaks. Pearu hingas kergendatult ning noogutas. „Sel juhul, isandad, kõik noorhärra sõbrad on teretulnud!“ Ta tegi paar arglikku sammu ning viipas meestele: „Ma võin küll pime olla, aga siit trahterist Cruxi majja ja tagasi võin teid juhtida nii tormis kui tuisus!“ Claus pöördus. „Tuled sa meiega, Mattias?“

Keel kurgulakke kuivanud, raputas Mattias pead. Wolfram rääkis midagi oma kaaslastele, kes nüüd samuti tõusid, käsi mõõgapidemel. Wolfram andis neile märku, et nad vaikselt kaasa tuleksid, aga oma olemasolust pimedale mehele kohe märku ei annaks. Claus noogutas Mattiasele ning pöördus minekule. Mattias istus, kuni kõik olid uksest väljunud ning nende varjud enam aknale ei langenud. Kõik, kõik oli läbi! Ta ei olnud enam ei Magnus Crux, rikas pärija, ega olnud ta ka enam süütu külapoiss Mattias, kelle hinge ei määrinud ükski patt. Ta oli keegi, kes oli mänginud peent härrat, vedanud linnarahvast ninapidi. Ja see peen härra see oli nüüd osutunud roimariks, kelle pea eest oli vaevatasu välja käidud. Kiirelt luges ta üle linnas veedetud päevi: kordi, mil teda võeti vastu kui Magnus Cruxi; kordi, mil ta ise trahteris, apteegis või kirikus oli ennast Magnus Cruxina tutvustanud. Homme, kui tõuseb päike, on see nimi nagu needus kõigi huulil. Siis ei küsi enam keegi, kes on see mees, kes on ennast Magnusena esitlenud. Teda ootab türm, teda ootab kirves.

Vaarudes tõusis ta püsti ning vankus ukse poole. „Seis!“ kõlas tema selja tagant. Ta tardus. Kõmisevate sammudega lähenes kõrtsipapa.

„Kes tasub veini eest?“ küsis ta. „Kuni sa pole meie kõrtsis pidev külaline, tuleb oma joogid iga kord kinni maksta!“

Mattias kobas taskutes ning viskas kõrtsmikule ainsa mündi, mille ta leidis. Aupaklikult kummardades taganes kõrtsmik ning Mattias jooksis õue.

Väljas oli tõusnud tuisk. Ta oli viletsalt riides, aga mis jäi tal üle? Koju Cruxi majja minna ta enam ei saanud, seal olid soldatid juba ees ning ootasid teda, mõõgad löögivalmis. Tal polnud ühtegi sõpra või tuttavat, kelle juures peavarju otsida.

Ainus tee oli see, kust ta oli tulnud: linnaväravast välja, tühjale pimedale maanteele, sealt edasi külmunud metsa, jäätunud järvele ei kuhugi. Hammaste plaginal jooksis ta mööda pimedaid kitsaid tänavaid. Pasun ei olnud veel puhunud ehk jõuab ta veel linnast välja. Parem trotsida oma saatust hangedes kui jääda nagu loom tagaajajate küüsi ning loota nende armule. Sõrmus mis kiivalt tema sõrmest kinni hoidis, ei andnud ikka järele. Mattias oleks tahtnud selle oma selja taha heita ning kuulda, kuidas see kusagile rentslisse maanduks nagu ta oleks tahtnud selja taha heita selle võõra elu, mida ta oli viimase kahe kuu jagu elanud. Veidi eemal, ristteel, seisis keegi. Katuseviilude vahelt langev kuuvalgus joonistas tema ümber kaame

valgusvihu; tuisk näis tema ümber keerlevat ja tantsivat, nagu oleks mehel tuule üle iseäralik võim. Korraks tahtis Mattias põigata kõrvaltänavasse, et süngest kujust mööda pääseda, kuid siis murdus temas miski. Mis iganes tuleb tulgu, mõtles ta. Kui pean siin hukkuma siis olgu nii. Ta kõndis otsejoones edasi.

Tume kogu suur musta keepi mähitud mees tõstis aeglaselt käe. Mattias peatus. „Ma otsin kedagi,“ kõlas pimeduses mehe sügav hääl, mis kumises nagu tõrrepõhjast.

„Jah! Mina see olen!“ hüüdis Mattias ning surus käed silmadele, meeleheitlikult nuuksudes. Mehe huulilt, tema seest, kostis mulksuv naer. „Ma olen sepp ning otsin endale selli,“ kuulis Mattias. „Aga ta peab olema valmis minuga juba täna õhtul kaasa tulema. Kohe. Linnast välja enne, kui väravad suletakse.“

Aeglaselt langetas Mattias käed ning tõstis pilgu. „See ma olen,“ sosistas ta.

Kell lõi esimest korda Mattias oli akna irvakile jätnud, et võimalikult hästi kaugusest kostvaid kellalööke kuulda, justnagu aitaks see ajal kiiremini mööduda või justkui võiks ta viirastusliku parunessi ilmumise muidu maha magada.

Ja seal too oligi, istus tema vastas teisel pool lauda, silmad nagu tindimülkad, huultel naeratus nagu verekoera irve.

„Too mulle Revalist Cruxide majast perepoeg Magnuse must kuub, püksid, särk, kaelaside, saapad, kindad, kasukas ja kaabu!“ vuristas Mattias. Paruness pilgutas mõistmatult silmi.

„Kust pean mina teadma, milline on Cruxide maja? Ja kus on perepoja riided?“

„Punane maja Oleviste kiriku idanurgas, lõvid kahel pool ust,“ oli Mattiasel vastus valmis. „Tuba on teisel korrusel vaatega sadamale. Riided on nurgas punasest puust kirstus.“

Viirastus kortsutas kulmu ja kadus.

Mattias sirutas käed välja. Hetke pärast langes ta kätele pehme sooblinahkse kraega kasukas, kalevist kuub, paar säärsaapaid, triiksärk, kaelaside, paar nahkkindaid ning kõige tippu ilus sulega kaapkübar. Mattias pingutas, et käed lauale ei langeks, kuid kavalalt oli ta küünarnuki al la

asetanud ümberpööratud õllekruusi. Nii ei kadunud paruness, vaid vaatas teda äraootavalt.

„Ütle, paruness Brigitte,“ sõnas Mattias, „kui kaua ma sinult niimoodi kingitusi saan?“

„Kuni sa ei oska enam midagi küsida!“ sosistas paruness, sisisedes nagu madu-uss. „Sa ei saa küsida asju, mida ma ei jaksa kanda, ega asju, mida ma ei saa puutuda. Mitte ühtegi asja ei saa sa kaks korda küsida: enam ei kulda, ei vaskmünte, ei raudnaelu ega uhkeid riideid!“

„Kas siis ilmas asju vähe on?“ lõi Mattiase nägu naeru täis. Ta ei kartnud enam parunessi: ta mõistis, et viirastus ei olnud muud kui kratt, kes tema soove täitma oli ilmunud. Ning ei tahtnud see vastu isegi tema hinge, ainult miskit, mis talle isegi veel ei kuulu! Kui paruness kadus, Mattias tõsines. Ta oli mi tu päeva üritanud välja mõelda, mis on see, mida viirastuslik paruness temalt vastu tahab. Kindlasti oli see mingi mõistatus. Aga miks tõtata lahendama seda, mis ei kuulu tänasesse päeva, vaid on pelk tuleviku vari ega puuduta teda võib-olla mitte kunagi? Varahommikul pani ta oma uhked riided selga. Kaua ei olnud ta neid kandnud. Meel muutus kurvaks, kui ta mõtles oma elule linnas ja sellele, kui rumalalt oli ta kõik kaotanud. Siis aga ajas ta end uhkelt sirgu: mis oli üks rumal kaupmehepoeg väärt? Tal oli praegu rohkem kulda kui Cruxi rahakirstus oleks iial võinud olla. Tal oli kratt, kes oli valmis talle tooma

kõik maailma rikkused. Ning, kõige tähtsam: tal oli plaan, mida ta asus ellu viima.

Mattias pani taskusse peotäie vaskraha ning väikesesse rätikusse mõned sulatatud kullatükid, vaevu suuremad kui sarapuupähklid. Ta saduldas hobuse ning kappas vaikseid kõrvalteid pidi külast välja, et ükski hingeline teda ei näeks. Peagi jäi veel unehõlmas küla selja taha. Nüüd aeglustas ta sõitu. Ta pilk uuris kaugust seal kusagil kõrgusid Revali tornid. Jalgsi oli see reis võtnud pool õhtut hobusega vast ainult tunnikese. Seal oli Külavahe kõrts, kus oli koos kõiksugu rahvast rändureid, kaupmehi, rahavahetajaid. Seal võiks ta kullakänkrate eest saada rublatükke või paberraha.

Ta andis hobusele piitsa ning tuhatnelja liiguti linna poole. Vasakul seisis sünge kabel sealt oligi kõik alguse saanud. See tähendas, et parunessi valdused lõppevad. Kes võis teda tagasi hoida, kui tal oli hobune, kes kihutas nagu tuul?

Aga Külavahe kõrts ei lähenenud ega lähenenud, linnast rääkimata. Ja korraga, paremale vaadates, nägi Mattias midagi kummalist.

See oli Ravengoldi kabel, millest ta oli hiljuti mööda sõitnud.

Kuidas oli see võimalik? Tee oli sirge, ühegi käänakuta ja ometi oleks ta justkui otsa ümber pööranud ning küla poole tagasi sõitnud?

Ta peatas hobuse ning keeras ümber. Mitu korda üle vasaku õla vaadates nägi ta, kuidas kabel

kaugeneb ning lõpuks hoopis silmapiiri taha uduloori kaob.

Kuni see eest paremalt taas paistma hakkas. Nüüd oli Mattiasele selge, mida paruness oli mõelnud, kui oli mürgiselt naeratades öelnud, et Mattias ei saa tema vallast kunagi lahkuda. Mingi nõidus hoidis teda vangis siin, parunessi valdustes. Kolmandat soovi täita lastes oli ta ise se llega nõustunud. Kindlasti ei saaks ta põgeneda, kui üritaks ratsutada lõuna, ida või lääne suunas ikka jõuaks ta lõpuks Ravengoldi maale tagasi.

Justnagu teda parastades naeris raagus puu otsas kaaren. Mattias ei pidanud toda isegi vaatama kahtlemata oli see toosama, ühe valge sulega, kes nüüd irvitas tema ebaõnnestunud katse üle nõiutud maalt lahkuda. Aeglaselt sörkis hobune tagasi. Enne küla juhtis Mattias ta teisele teele, sellele, mis viis lossi. Taevas oli juba üsna hele ning lossirahvas ehk ärganud. Oli aeg oma plaan ellu viia.

Tornikella löögid tulid aina lähemale. Kaheksa lööki olid kõlanud veel üsna kaugelt, üheksa juba päris lähedalt ning kui tornikell lõi kümme, koputas Mattias lossiväravale.

„Ma olen uus mõisavalitseja,“ ütles ta, kui võõras mehenägu teda värava kohalt kitsast aknast piidles. Kohe avanes värav ning hobuse sammud kajasid lossihoovi munakividel. Veel mitmed näod ilmusid akendele tulijat uudistama. Mattias otsis neist vaid

üht, kuid valgejuukseline lossipreili aknale ei ilmunud.

Küll aga ilmus uksele virtin, keda Mattias juba eelmisel korral oli näinud. Nüüd kummardas ja koogutas nipsakas daam naeratades, sest uskus ennast vastu võtvat peenemat härrat. Tema nimi olla emand Ursula.

„Kuidas me oleme küll ühte tõelist isandat siia oodanud!“ ütles ta Mattiasele kniksu tehes ning lossi ust avades. „Meie eelmine valitseja oli mats, lihtne külamees, lisaks varas ja joodik. Aga mis teha krahvihärra varanduseline seis on praegu halvem ja seetõttu ei ole korralikku valitsejat mitte võinud palgata.“

Ta seisatas murelikult.

„Kui ehk isand nüüd liiga kõrget palka ei oota…“ „Ei,“ raputas Mattias pead. „Olen krahvihärra tarkusest ja heast südamest palju kuulnud, seetõttu otsustasin siin oma õnne proovida ehk õnnestub valdused taas rikkaks muuta. Siin on saagirohked metsad, kalarohked jõed ja viljakad põllud, mis seisavad söötis.“ „Nii noor ja nii tark!“ lõi emand käsi kokku. „Küll krahvihärra alles rõõmustab!“

Mattias tundis, et on emanda usalduse võitnud ning otsustas teada saada nii p alju lossi saladusi kui võimalik. Kuni emand talle toitu ja mõdu ette kandis, viis ta ääri-veeri jutu küll ühele, küll teisele teemale. Ta sai teada, et valdused on laostunud ning

krahvihärra sunnitud lossi ja maad poolmuidu maha müüma, et oma kaardimänguvõlgu klattida. Ka tundis emand kaasa lossipreilile, kelle akna all varemini ikka kosilased serenaadi laulmas käisid, aga kes sellest ajast, kui sõna isa häbist laia maailma jõudis, ihuüksi oma kambris istuma pidi. Ei kutsutud teda enam pidudele ega peetud muidu meeles. Ainult üks hirmus vanamees, rikas nagu kröösus, olla nõuks võtnud vaese neiu endale kosida: mees olla nii jõukas, et preili kehv kaasavara teda üldse ei huvitanud. Kahjuks olla preili aga sellest kõigest nii meeleheitel, et emand olla teda mitmel korral lahtisest aknast tagasi kiskunud: preili olla otsustanud pigem end aknast alla kui ebavõrdsesse abiellu heita. Emand ei väsinud lootmast, et mõni niisamuti jõukas, aga kena ja hea mees tuleb ning preili südame ja käe endale võidab. Seda juttu kuulates tahtis Mattiase süda rinnust välja hüpata. Nüüd pidi ta oma kaardid õigesti mängima emanda poolehoid oli võidetud, järgmiseks tuli võita lossihärra oma. Ja siis tolle tütre oma.

„Ja kust siis noorsand ka meile tuleb?“ küsis emand.

„Olen käinud võõrsil ja õppinud siin ja seal,“ vastas Mattias. Ta lootis, et ta ei pea seekord midagi valetama. Ent emand jätkas.

„Krahvihärra kindlasti küsib, kes ennast pakkuma on tulnud. Tahab tead, kust pärit, millisest soost, kas ka ülikoolis käinud.“

„Kas ehk oli ka eelmine valitseja suurest soost ja ülikoolis tudeerinud?“ katkestas Mattias teda nii tõredalt et ehmatas ka ise. Emand kummardas aupaklikult.

„Ärgu isand nüüd arvaku, et me teda küllalt heaks ei pea… Otse vastupidi: eks kõik hakkavad minult nüüd uurima, kust selline peen isand meile sattus ja ma pean ju ometi oskama vastata!“

Tõsi nii lossi koridorides liikudes kui köögis keha kinnitades märkas Mattias teenijatüdrukuid ja toapoisse, kes teda huviga piidlesid. Kahtlemata oli emand Ursula see, kelle käest kõik aru pärima tulid ja kes ka meeleldi keelepeksu ja uudiseid jagas.

Väljast kostis hobusekapjade plaginat. Köögi uks paotus ning arglik kannupoiss vaatas sisse.

„Auline emand,“ ütles ta käeseljaga tilkuvat nina pühkides. „Isandale toodi kiireloomuline teade.“

„No on päev!“ ahastas virtin. „Anna ruttu siia ja võta üks toop kuuma mõdu, et sa rohkem ninaga ei löristaks!“

Ta haaras kirja, noogutas Mattiasele ja jooksis köögist välja. Kannupoiss vaatas uustulnukat uudishimulikult, täitis siis kruusi pliidil aurava mõduga ja istus ettevaatlikult Mattiase vastu pika laua taha.

Väljas lõi tornikell täistundi löögid kõmisesid nii lähedal, nagu oleks Mattiase pea ise kell olnud.

„Kuidas te siin niimoodi magada saate?“ küsis ta endamisi.

„Mis? Ah, see kell?“ ütles poiss. „Lossi kabeli oma. Sellega harjub nii ära, et ei pane enam tähelegi.“

Ta naeris endamisi ja nihutas ennast siis natuke lähemale.

„Kas isand tuli meile uueks mõisavalitsejaks?“ küsis ta. Mattias noogutas.

„Tea, kas meil üldse enam varsti valitsejat vaja läheb,“ ohkas poiss. „Juba suvest saati töötame siin ainult söögi joogi eest, mitte krossigi pole tasu saanud…“

„See võib varsti muutuda,“ ütles Mattias paljulubavalt. „Aga kuidas siis krahvihärra on ka?“ Poiss vaatas arglikult enda ümber, enne kui vastas:

„Ega ei taha härra kohta midagi öelda… aga raske on. Kui tal tujud peale tulevad, siis haarab piitsa järele ja häda sellele, kes talle siis ette satub.“

„Miks tal siis tujud on?“ uuris Mattias. „Eks ikka sellepärast, et mängis oma varad maha,“ rääkis poiss poolihääli. „Ja siis hakkas jooma. Või hakkas enne jooma, ja siis mängima. Aga kui vast enne jõigi lusti pärast, siis nüüd joob meeleheitest, ja kurjusega. Ainus, kelle vastu kätt ei tõsta, on krahvitar Clara.“

Esimest korda kuulis Mattias ilusa lossipreili nime ja kordas seda mõttes mitu korda. Kui ilus nimi kõlav nagu kristall, habras nagu lumehelves!

„Preili eest võiks ta kasvõi tulle minna eks me kõik läheks, kui sellest kasu oleks,“ jätkas poiss. „Aga härral on ainult kaks valikut jäänud, ja mõlemad halvad: kas jääda koos preiliga kodutuks, nii et katust peakohal ei ole või anda ta naiseks sellele ainsale, kes veel hooliks.“

„Kas siis tõesti terve valdus on kaardimängus kaotatud?“ küsis Mattias.

„Räägitakse, et kõigepealt kaotas tuhat rubla, ja siis pani oma ratsahobused ja tõlla mängu. Ja siis kaotas ka need. Ja siis pani mängu kõik loomad härjad, lehmad, lambad, isegi haned. Ja kaotas jälle. Ja siis pani mängu oma linnamaja koos mööbli, vaipade ja hõbedast lühtritega ja kaotas jälle. Ja lõpuks ei jäänud muud üle, kui pani lossi ja valdused mängu, et kõike kaotatut tagasi võita. Aga… ei võitnud mitte.“

„See on küll kurb lugu, tõesti,“ pomises Mattias. Poiss kissitas silmi.

„Aga see ei ole veel päris kõik…“ sosistas ta.

„Mida siis veel kui kõik oli juba maha mängitud?“ küsis Mattias, niisamuti sosistades. Poiss istus talle lähemale ning kuulatas, et kellegi samme ei ligineks.

„See mees, kellele ta kõik oli kaotanud, oli teinud ettepaneku: pangu krahv panuseks oma tütar! Kui

võidab, saab kõik tagasi lossi, majad ja maad… Aga kui kaotab, siis võitja võtab kõik!“

Mattiasel käis värin üle selja ta juba aimas teadvat, kuidas see mäng lõppes.

„No ja muidugi taas kaotas krahvihärra,“ ütles poiss kurvalt. „Ja siis too isand, kes kõik endale võitis, oli öelnud, et tema ise naist ei vaja, aga annab preili ühele oma käsilasele. Too on laevakapten Wurm, niisama rikas kui kole ja vana. Too Wurm oli ennegi preilil kosjas käinud, aga preili saatis ta häbiga minema. Aga nüüd… nüüd ei jää enam muud võimalust… Kui krahvihärra just kümmet tuhandet ära ei maksa.“ „Kümme tuhat…“ kordas Mattias. „Jah, see on hind: maksab kümme tuhat, saab kõik tagasi! Aga sama hästi võiks temalt kasvõi kümme korda rohkem nõuda sest tal pole enam midagi…“

Mattias arutles kuuldu üle.

„Too mees see kes kõik võitis. Kes see on?“ Poiss raputas hirmunult pead. „Keegi ei tea seda,“ ütles ta poolihääli. „Kust ta ilmus või mis soost ta on… Mul ei ole tema nimi enam meeles. Räägitakse, et oli kapten Wurmi laevaga Revalisse saabunud; ostis kohe endale uhke maja ja mustade hobustega tõlla. Rahal ei kuulda tal otsa ega äärt olevat, sest kogu aeg kaardimängus ainult võidab. Pidi mööda maad ringi sõitma ja kõik ööd ainult kaardilaudades veetma. Kui minult

küsitaks…“ Poisi hääl vaibus peaaegu kuuldamatuks sosinaks. „Kui minult küsitaks, ma ütleks, et ta on kas mestis saatanaga või saatan ise!“

Trepilt kostsid emand Ursula rasked, lohisevad sammud.

Poiss hüppas püsti ja tühjendas mõdutoobi ühe sõõmuga.

Virtin vaatas teda kurjalt.

„Ikka logeled siin, muiduleivasööja? Ja peksad aga keelt? Vaata, et sa kaod!“

Ta haaras poisil kõrvast ja tirist ta ukseni, lükkas siis põlvega välja ja pühkis käed põllesse, nagu oleks midagi väga räpast katsuma pidanud.

„Krahvihärra võtab nüüd isanda vastu!“

Mattias kõndis virtin Ursula kannul läbi pika koridori ja trepist üles, kuni jõuti nikerdatud ukseni, millele virtin koputas.

Toas istus suures tugitoolis krahvihärra suur ja tugev mees. Ta oli lohakalt riides, juuksed sassi s ja särginööbid lahti. Käes oli tal veinipudel, millest ta parajasti rüüpas ega langetanud seda huultelt enne, kui pudel juba tilgatumaks tühi oli. Teises käes oli tal lahtine kiri, maas tema ümber veel mitu tühja pudelit.

Aga tooli ees vaibal istus valgepäine lossipreili ja nuttis kibedalt, silmnägu kätesse peidetud. Kui uks avanes, vaatas ta üles otse Mattiase silmi. Nagu kuum jutt jooksis Mattiasest läbi. Ta tahtis naeratada, kuid kuidas naeratada, kui teine on

pisarais? Mitte midagi ei osanud ta teha, ainult jõllitas, kuni neiu pea ära pööras, et pisaraid pühkida. Krahvihärra vaatas teda tuhmil pilgul ja urahtas siis: „Emand Ursula, vii krahvitar Clara oma tuppa!“ Virtin aitas preili püsti ning kõndis teda käe alt toetades Mattiasest mööda. Preili ei tõstnud enam pilku, aga tema pikkade juuste salk riivas Mattiase sõrmi. Neiu lõhnas nagu värske lumi õunapuuõitel. „Ah et valitseja,“ urises krahvihärra. Mattias pöördus, kõndis tema ette ning kummardas.

Krahv vaatas teda, siis lõi käega. „Minugi poolest, eks sea end sisse. Nii või teisiti mina homsest enam sinu isand ei ole.“ „Kuidas nii, armuline krahv?“ küsis Mattias. Krahv tõstis kirja ning vaatas seda, kulm kortsus. „Sest homme õhtul tuleb uus peremees,“ ütles ta vaikselt. „Tuleb nõudma kas kümmet tuhandet või kõike, mis mulle kuulub. Tuleb nõudma Clara kätt.“ Mattias astus sammu lähemale.

„Isand, aga selle vastu peab ju mingi abinõu olema…“ ütles ta.

Krahv vaatas teda uurivalt, ehkki tema pilk ei olnud enam selge, vaid piinatud ja tühi.

„Emand Ursula kiitis, et oled õppinud ja tark mees,“ ütles ta. „Aga mitte keegi ei saa olla nii õppinud ja tark, et meid päästa. Pangad mulle laenu ei anna. Sõbrad on mulle selja keeranud. Kõik, mis mulle kuulus, on panditud või müüdud. Või…“

rühmas ta naerda. „Või on sul mulle tagataskust kümme tuhat laenuks anda?“

Mattias astus veel sammu lähemale; lähemale kui üks lihtne mees oleks tohtinud krahvile astuda.

„Aga kui ma ütlen, et oleks?“ küsis ta. Krahv ajas hetkeks silmad suureks.

„Siis... siis ma ütleksin, et sa oled vanakuri, kes on tulnud minu hingekest ära ostma,“ ütles ta. „Ja ma müüksin selle meelsasti, kui see minu Clara tolle jubeda Wurmi küüsist päästaks.“

„Ei,“ raputas Mattias pead. „Hingesid ma ei osta ja vanakuri ma ka ei ole. Aga kui hästi läheb, siis ma ehk saan selle raha homseks kokku.“

Krahv vaatas teda mõistmatult, saamata aru, kas tema kulul mitte rumalat nalja ei tehta. Ta ajas ennast toolis aeglaselt sirgu ning kissitas silmi, et Mattiast paremini näha.

„Kes sa oled?“ küsis ta. Tema pilk langes Mattiase sõrmes olevale pitsatsõrmusele.

Mattias peitis käe selja taha. „Minu ainus tingimus on, et krahvihärra minult minu päritolu kohta kunagi ei küsi,“ ütles ta. „Ma olen olnud nii üks kui teine, aga kes olin enne, see ei taha ma enam kunagi olla. Tahan krahvihärra teenistuses uut elu alustada.“

Krahv vangutas pead, puhkes siis aga naerma ja haaras laualt uue pudeli.

„Kui sa saatan ei ole, siis ei suuda sa mind päästa!“ hüüdis ta. „Parem mine ja lase mu viimane

ratsahobune saduldada lähen jahile. Anna korraldused, et alustataks ettevalmistustega: homme tuleb auväärne kaptenihärra Wurm siia ning saab kõigi õigustega minu tütre endale ja minu lossi kaasavaraks. Mina võtan teda vastu oma seisusele kohaselt, ehkki ta seda ei vääri. Köetagu toad, aetagu siga vardasse ja toodagu vaat veini. Olgu see siis viimane pidusöök, mille ma siin lossis peremehena korraldan!“

Mattias kummardas vastu tahtmist ning väljus toast. Ta jagas korraldusi ning kogu loss lõi kihama aga mitte rõõmsas, vaid sünges ootuses. Virtin, kes kirja sisu ei teadnud, ei andnud talle enne rahu, kui Mattias talle kõigest rääkis: et homme peab lossi saabuma uus peremees, kes võtab krahvitar Clara endale. Pisaraid ja ahastamist oli palju, kuid vastavalt korraldusele hakkasid kõik ettevalmistusi tegema.

Muidugi ei rääkinud Mattias, et ta kavatseb need plaanid nurjata ja Clara hirmsast abielust päästa. Tal oli terve päev, et asjad läbi mõelda. Ühtegi eksitust ei tohtinud teha.

Ta ei kahelnud, et viirastus teda ka täna öösel külastab, mis sellest et ta on nüüd talutare lossi vastu vahetanud. Leidis paruness ta üles sepapajast, leiab kindlasti ka siit lossist, kust ta ise pärit oli.

Mattias lukustas end tuppa ning väljus sealt vaid õhtusöögi ajaks, lootes veel kord krahvitar Clarat kohata. Kuid neiu oli niisamuti sulgunud oma tuppa, kuhu emand Ursula talle õhtusöögi viis. Krahvihärra olla terve päeva metsas ekselnud, kuid tulnud tagasi tühjade käte ja tühja veinilähkriga, ning norises nüüd oma toas magada. Teenijarahvas oli murelik ja arutas isekeskis poolihääli, mida tulevik tuua võib. Krahvihärra tujud olid teda küll kõigi silmis vähem armsaks muutnud, kui ta seda varemalt oli, kuid keegi ei tahtnud näha lossis Wurmi peremehetsemas ning ükski ei soovinud tema käske täita. Lisaks armastasid kõik preili Clarat kogu südamest ja tundsid talle kaasa.

Emand Ursula oli uuele valitsejale katnud kööki peene laua: taldrikul auras isuäratav p raad, toobis kihises õlu ning kuulekalt lebasid taldriku kõrval hõbedast nuga ja kahvel. Mattias hakkas istuma, sirutas juba käedki välja , kuid tõusis siis taas.

„Emand on ehk nii hea ja annab mulle lihtsalt tüki leiba ja pekki,“ ütles ta.

„Mis nüüd kas praad ei sobigi?“ oli virtin jahmunud.

„Pole väga nälga praegu,“ ütles Mattias kadedalt teisi söövaid majalisi vaadates, omal kõht korisemas.

Nii näris ta leiba ja rüüpas õlut peale, aga pidas viimasega piiri: ta pidi väga täpselt teadma, mida nõuda viirastuslikult parunessilt, kui see keskööl peaks saabuma. Keskööks istus ta oma toas toolil, süles suur punutud korv. Minutid näisid venivat ning vahepeal arvas Mattias, et kabeli kell on seisma jäänud ning ei löögi kesköötundi. Kuid siis kõlas esimene l öök ometigi. Paruness ilmus tema ette, kuid enne, kui midagi ütles, näis tuttavas majas ringi vaatavat, nagu imestades, et teda siia on kutsutud.

„Kuula hoolega!“ käskis Mattias. „Too mulle paberrahasid: viierublalisi ja kümnerublalisi, suuremaid ega väiksemaid mitte. Ära too neid tulevikust ega minevikust, vaid praegusest ajast. Ära too neid lähedalt: mine nii kaugele, kui saab minna Siberisse, Musta mere äärde, Kuramaale. Ära võta inimestelt võta pankadest, vabrikutest ja lossidest. Igalt poolt võta natuke, et saaks kokku palju. Kiirusta!“

Paruness sisises vihaselt ning kadus, kraaksatades nagu vares. Mattias sirutas käed välja, aga parunessi ei ilmunud. Kell lõi see pidi olema küll juba kaheksas või üheksas kord. Ikka veel ei ilmunud paruness. Jälle lõi kell Mattiase hambad hakkasid hirmust plagisema. Kas oli ta andnud parunessile liiga suure ülesande, millega see nüüd hakkama ei saanud?

Kuidas päästab ta Clara, kui tal raha ei ole? Muidugi, tal oli sepikoja põranda all kulda seda oli terve kotitäis, kuid mitte piisavalt, et loss välja lunastada. Lisaks tekitab kuld alati küsimusi, eriti veel Inglise kuld.

Siis, viimaks, pärast kolme tühja kellalööki mis oleksid võinud olla kolm aastat nii pikad tundusid need Mattiasele , oli paruness tagasi. Tema mõrsjaloor oli raha täis nii palju raha! Ohates lasi ta looril langeda ning Mattiase korvi kukkusid rahatähed mõned olid lahtised ning keerlesid tema ümber nagu sügisesed lehed; teised oli kümne või sajakaupa pakis, paelaga kinni seotud; kolmandad hoopistükkis rulli keeratud. Mõned oli uued ja sirged, teised juba päevinäinud ja narmendavate nurkadega. Vaevalt oli rahahunnik parunessi loorist välja lennanud, kui kõlas viimane kellalöök ja viirastus kadus. Rahatähed lendlesid veel mõne hetke ning siis maandusid viimasedki korvi või Mattiase ette põrandale. Värisevate kätega hakkas Mattias raha sorteerima ja lauale pakkidesse laduma. Siin oli rohkem, kui ta oleks osanud loota. Need olid ausad tsaari rublad, viiesed ja kümnesed, iga rahapaber nagu lubadus uuele õnnele. Ei olnud ta varem ühtegi nii suurt rahatähte käes hoidnud, ei oleks uskunudki, et ta kunagi kümnekopikalisest suuremat varandust enda omaks võik pidada. Ja siin see lebas, tema ees laual.

Ta ladus kõigepealt ritta pakid, kus olid uued viie- ja kümnerublalised. Neist sai kokku peaaegu pool kogu vajalikust rahast. Siis ladus ta lahtised kümnerublalised omakorda hunnikusse, igaühte käeseljaga sirgeks siludes. Peagi oligi koos summa, mille eest ta võis Clara vabaks osta. Terve peotäis viierublalisi ja mitu kümnerublalist jäi veel ülegi. Järgmisel hommikul äratas teda rammus lõhn, milles segunesid küdevate ahjude soe suits ning köögis vardas küpseva sealiha rasvane aroom. Väljas tuiskas ja ulus tuul, aga lossis kihas elu. Kõik askeldasid, koristasid ja mööbeldasid, endal surmtõsised näod ees. Ainult Mattias oli muretu; ta ootas vihatud külalise saabumist pikisilmi.

Krahvihärra, kes oli terve eelmise päeva mehiselt purjutanud, ei ärganud niipea, ning kui ärkaski, viskas tujukalt toapoissi saapaga nii et see kabuhirmus põgenes.

Ei julgenud ka Mattias niimoodi härra jutule minna, ehkki pidi ju tollele seletama, et raha koos on ning ei lossile ega krahvitar Clarale enam mingit ohtu pole. Kartlikult istus ta krahvi magamistoa ukse taga ning ootas, mil härra lõpuks väljub.

Mingi aja pärast, kui kell juba keskpäeva oli löönud, helistas krahv oma toapoissi ning lasi tuua klaasitäie kuuma vürtsveini. Kui see kohale jõudis, võttis Mattias klaasi enda kätte ning koputas.

„Ennäe, meie uus valitseja,“ rühmas krahv. „Mees, kellel kümme tuhat alati taskust võtta.“

„Härra krahv nii see on,“ ütles Mattias, kui krahv oli esimese sõõmu kuuma veini võtnud. Enne, kui isand midagi öeldagi jõudis, jätkas ta ise: „Aga krahvihärra peab mäletama oma lubadust: ta ei tohi minult midagi küsida minu mineviku ega päritolu kohta. Mul ei ole ei minevikku ega päritolu, aga mul võib olla tulevik.“

Krahv kuulas teda; oli isegi karika kõrvale asetanud ja istus tõsiselt. Ta noogutas.

„Niisamuti ei tohi midagi küsida raha kohta,“ jätkas Mattias. „Ma võin ainult lubada, et mina ei ole seda kelleltki varastanud ning keegi ei tule seda raha kunagi välja nõudma.“ See oli küll ainult poolenisti tõde, aga Mattias tundis, et praegu oli pool valet parem kui sulatõde. Mida krahv ei teadnud, see ei saanud talle ka kurja teha.

„Ja selle raha raha, mille kohta ma midagi küsida ei tohi , selle tahad sa mulle anda?“ küsis krahv viimaks.

„Jah, tahan. Teie enda ja Clara õnne nimel.“

„Aga ma ei suuda seda niipea tagasi maksta ilmselt küll mitte kunagi,“ sõnas krahv süngelt. „Selle lossi võttis minu vaarisa sõjaga vere ja tulega. Ja ta pidi selle eest tasuma karmilt. Ravengoldi needus on alati seda maja piinanud. Noored naised surevad nurgavoodis, mehed langevad lahingus, lastele saavad osaks õnnetused. Ka minul endal oli kunagi seitse õde-venda. Ainult mina, kõige noorem, olen veel elus. Ja minulgi oli kord kolm poega kõik nad

said siinsamas õnnetult hukka. Nii on ka meie nimi määratud välja surema.“

Ta tõstis pilgu. „Aga praegu pole see kõik tähtis. Tähtis on Clara saatus. Ükskõik, mis ka sünniks, ei saa ta õnne maitsta: ta peab kas kodutuks jääma või kinkima end mehele, keda ta vihkab. Mina, ainult mina olen tema õnnetuses süüdi. Sest mina kannan Ravengoldi needust.“

„Siis võidelgem needuse vastu needusega!“ hüüdis Mattias. „Ka need rahad ka need kannavad endast needust. Sedasama Ravengoldi needust.“

Krahv oli segaduses ega osanud musta ega valget öelda, aga Mattias jätkas: „Andke need rahad kapten Wurmile. Isand, keda tema teenib, on ise mestis tumedate jõududega. Tema, kes ta nii paljudele on needuse kaela saatnud, saab nüüd endale Ravengoldi needusega rahad. Kas pole see mõlemale needusele sobiv lõpp?“

Krahv istus, kulm kortsus. Siis palus ta, et Mattias talle oma varandust näitaks ainult nii usub ta, et üks lootusekiir on loitma löönud. Mattias juhtis krahvi oma tuppa, kus vajalik raha lauale välja oli laotatud. Krahv vaatas raha ühelt ja teiselt poolt, aga ainult eemalt kätt ta rahade järele ei sirutanud. „Ma ei saa midagi aru, aga ühte ma ütlen: mina neisse rahadesse ei puutu, “ sõnas ta. „Ma ei saa veel aru, kas sa oled inimene või deemon või hoopis

ingel. Aga kui… kui sul tõesti on see raha ja sa tahad sellega meid vabaks osta siis tee seda ise.“

Ta pöördus minekule, ukselt aga ütles veel: „Lase kaetud laud tühjaks teha. Kui kõik läheb nii, nagu sa lubad, siis ma viskan Wurmi kohe välja. Ei hakka mina seda saatana teenrit söötma-jootma ega soojas kambris magatama: mingu tagasi oma isanda juurde, ilma Clarata!“

„Aga kes on see isand, keda ta teenib kes muudkui kaardilauas võidab?“ küsis Mattias. Krahv sügas kukalt, kulm kortsus.

„See on… pagana pihta, mul ei tule ta nimi meelde,“ mühatas ta. „Nägu ka mitte ega ma teda suurt ei vaadanudki. Rohkem tema käsi, aga kui ta ka kaartidega sohki tegi, siis minu silm seda ei märganud!“

Siga vardas sai juba valmis ja ahjud olid soojad, aga oodatud võõraid ei olnud ikka veel. Süüdistati tõusnud tuisku kui ilusa ilmaga oleks kolme hobusega saan linnast paari tunniga kohale sõitnud, siis nüüd oli oht, et reis võtab märksa kauem aega. Kell oli juba kümne peal ning väljas kottpime, kui tallipoiss erutunult kööki jooksis ja teatas, et kaugelt on näha saani laternate kuma. Väravad avati ning uhke, pealt kinni ehitatud saan, mida vedas kolm õunikhalli hobust, sõitis õuele. Sellest, et saanis oli tähtis mees, andsid tunnistust kaks püssidega valvurit, kes lisaks kutsarile nüüd saanilt maha hüppasid ja oma isanda välja aitasid.

Tulija oli suur ja paks, karusnahkadesse mähkunud mees, kes raskelt vaarudes treppi mööda üles ronis. Saalis ootas külalisi katmata laud; ainult krahvihärra istus tugitoolis, Mattias tema kõrval; kaks toapoissi seisid tooli taga valvel. Uks löödi valla ning kapten Wurm astus sisse punetav, kongus ninaga ja rangis jalgadega.

„Auline krahv!“ hüüdis ta pilkavalt, aga märkas siis, et tema võõrustamiseks ei olnud ei veini ega liha välja pandud. Ta nägu tõmbus kurjaks. „Kas siis nii võetakse vastu oma väimeespoega, lossi uut peremeest?“ küsis ta valjul häälel. „Ja kus on mõrsja, kes täna minu omaks saab?“ Krahv tõusis. „Wurm!“ hüüdis ta müriseval häälel. „Minge tagasi oma käskija juurde ja tasuge talle minu kaardivõlg! Ja et te oleks minu valdustest kadunud enne, kui teile koerad kallale saadan!“ Wurm muutus veelgi punasemaks. „Mida te endale lubate?“ kähistas ta. „Kõik teavad, et teil pole hinge taga enam punast krossigi! Millega te kavatsete oma võla tasuda?“

„Seda teen mina!“ astus nüüd Mattias ette ning lõi lauale paki rahatähti. Wurm vahtis raha, lõõtsutades nagu härg pärast kündi.

„Teie? Ja kes olete teie, poisike?“ räuskas ta. „Sellel ei ole vähimatki tähtsust,“ vastas Mattias rahulikult, ehkki ta süda peksles.

„Sellel on tähtsust, palju tähtsust!“ lõi Wurm rusikaga lauale. „Me peame teadma, kellelt see raha tuleb!“

Mattias ei võpatanud, isegi ta silm ei pilkunud.

„Sel juhul peate ka teie meile ütlema, kes on see isand, kes seda raha krahvilt välja nõuab!“ ütles ta. Wurm vakatas hetkeks; tema hiiglaslik kõrisõlm käis üles-alla, kui kapten jahmunult neelatas. Jäi mulje, et ta tahab vastata, kuid ei suuda oma isanda nime meenutada. Siis lõi ta käega; nägu venis taas naerule.

„Aga tegelikult, mind üldse ei huvita, kes te olete,“ naeris ta. „Ma tean, kes te ei ole: te ei ole härra krahv Falk! Aga, kas ma eksin, kui ütlen, et lepingu alusel peab võla tasuma krahv Falk isiklikult?“

Ta tõmbas põuest võlakirja ja tegi näo, et loeb seda huviga. Siis tõstis ta oma leemendava palge.

„Ja kas teie olete krahv Falk?“ astus Wurm Mattiasele lähemale. „Kui teie pole juhuslikult krahv Falk, siis kaduge eemale!“

Ta naeris uuesti, nii et tatti pritsis. Tema suust tuli vänget veini ja tubaka lehka.

„See on krahv Falk!“ kõlas üle saali madal hääl, mis sundis ennast kuulama.

Kõik jäid vaid ja vaatasid krahvihärrat, üllatusest sõnatud.

„Mis… Mis see tähendab?“ hingeldas Wurm. „See tähendab, et praegusel hetkel, siin ja tunnistajate juuresolekul lapsendan mina selle

noormehe, andes talle edasi kõik Falkide krahvisuguvõsa õigused: meie nime, meie maad, meie varad.“

Mattias ei suutnud oma kõrvu uskuda, ega suutnud ilmselt teisedki eelkõige Wurm, kes kätega vehkis ja puhises.

„Ja seega on minu pärija, noor krahv Falk, tasunud teile kogu võla ning rohkem nõudmisi ei saa teil ega teie isandal minu vastu olla,“ ütles krahv, sirgelt Wurmi poole kõndides ning tollel rinnust kinni haarates. „Nüüd aga pange võlakiri lauale ja kasige siit välja koos oma peremehe rahadega!“

Wurm, asjade sellist pööret ootamata, vaatas kord ühe, kord teise otsa. Siis tõmbas ta värisevate kätega taskust näpitsprillid, tõstis rahapaki laualt ja uuris rahatähti põhjalikult. Uuesti vaatas ta krahvi ja siis Mattiase otsa, kuid seekord mitte enam pilkavalt, vaid jõuetus raevus. Korraga ta ilme muutus. Ta ajas kaela õieli ja jõllitas Mattiast, seejärel astus talle päris nina alla ning jätkas uurimist. „Aga teie…“ pomises ta, „teie pole ju sugugi krahv Falk! Teie…“

Järsku haaras ta Mattiase käe ning jõudis veidi uurida pitsersõrmust, enne kui noormees käe ära tõmbas. „Seda ma arvasin!“ hüüdis ta. „Teadsin, et nägin teid mõne nädala eest Oleviste kirikus, Cruxide pingis!“

Võidukalt pöördus ta krahvi poole.

„Nii et selline poeg on teil siis poeg, kelle pea eest on raad sada kuldrubla välja pannud! Hommikul peab raad teada saama, kus kurjategija ennast varjab ja kes teda varjab!“

Ta lähenes krahvile ohtlikult. Tema kätte oli ilmunud väike pussnuga.

Mattias hüppas krahvi ja kapteni vahele ning tõstis hoiatavalt käe: „Seis!“

Wurm peatus. Ta pilk oli tardunud Mattiase peopessa, kus oli võtmekujuline põletusarm. Wurm taganes vaikselt. „Ah siis nii,“ sosistas ta. „Noorel krahvil on ka oma salajane käskija, ma näen!“

Ta haaras rahapakid, tegi mitu kiiret sammu ukse poole ja vaatas siis ähvardavalt üle õla tagasi.

„Eks vaatame, kelle isand on vägevam!“ urises ta ning lõi ukse enda järel kinni. Koridorist kostvate sammude järgi otsustades oli tal lahkumisega väga kiire.

Pärast mõnda hetke vaikust saatis krahv toapoisid välja, võttis neilt aga vandega sõna, et nood saalis toimunust kunagi sõnagi ei iitsata. Siis istus ta raskelt ja vaatas Mattiasele silmi.

„Ma lootsin, et kuidagi pöördub kõik heaks,“ ütles ta. „Kui raha lauale lõid, olin selles isegi kindel lõpuks on kõik korras. Aga nüüd ei tea ma enam,

kas ma mitte veel hullemasse olukorda pole sattunud.“

Mattias tahtis end õigustada, kuid krahvi käeviibe sundis teda vaikima.

„Nüüd ma kardan, et minu heategija ei ole mitte üksnes saatanaga mestis, vaid on ka roimar, keda mina olen oma lossis varjanud. Kas tulevad homme kordnikud ja soldatid ning viivad minu ja Clara vangikongi?“

„Ei, härra krahv,“ ütles Mattias. „Ma luban seda, kõige nimel, mis on püha: minu hingel ei ole ühtegi roima. Ei ole ma tapnud, ei varastanud. Olen vaid pimeduse jõududega kokku puutunud ning nemad tahavad mind karistada.“

„Ma tahaksin seda uskuda väga tahaksin,“ langetas krahv pea kätele. „Kuid mis iganes mind võib ees oodata, oma sõnast ma ei tagane. Homme lasen sind kirikuraamatusse sisse kanda kui oma poja. Sa oled nüüd krahv Falk ja see kõik kuulub sulle nii nagu see oleks võinud kuuluda Wurmile.“

Ta sirutas Mattiasele käe. Noormees haaras selle ning suudles seda alandlikult. Siis korraga hüppas Mattias püsti, haaras peast ning vaarus eemale, toetades end raskelt vastu kaminat. Krahv vaatas teda hämmeldunult.

„Kas midagi on valesti?“ küsis ta. „Jah,“ soigus Mattias, nägu kätesse peites. „Kõik on valesti. Ma ei taha ei lossi, ei valdusi. Ma tahtsin ainult üht aga seda nüüd enam ei saa…“

„Sa tahtsid mida?“ ei taibanud krahv.

„Ma ei tahtnud midagi osta ma tahtsin ainult aidata,“ nuuksus Mattias. „Tahtsin, et Clara saaks vabaks, et ta ei peaks abielluma mehega, keda ta vihkab. Aga südames lootsin palusin taevast , et ühel päeval leiab ta minu oma armas tuse väärilise olevat…“

„Sa… sa tahtsid Clarat?“ küsis krahv aeglaselt. „Ma lootsin, ainult lootsin… Aga kui minust saab krahv Falk, siis on see ju võimatu Clara oleks minu õde!“

„Ah nii,“ sõnas krahv endamisi ning vaatas Mattiast mõtlikult. Ta istus tagasi toolile ning valas endale veini. Olles karika tühjendanud, helistas ta kellukest ning lasi kutsuda virtina, kes peagi segaduses pilgul tuppa astus. Daami erutunud näost oli näha, et uudised „uuest krahvist“ on allkorrusel juba teatavaks saanud.

„Kas Wurm on läinud?“ küsis krahv.

„Jah, läinud,“ vastas emand. „Tahtsin talle veel enne lahkumist ühe kuuma veini anda väljas ju ikkagi nii külm…“

„Kuuma veini sellele? Kas ei keelanud ma tema toitmise ja jootmise ära?“ hüüdis krahv.

„Jah, aga... aga ega ta seda joonudki, hoopis viskas maha,“ õigustas virtin end.

„Viskas maha?“ küsis Mattias, vargsi pisaraid pühkides.

„Jah, see oli imelik panin parimasse hõbekarikasse veini ja ulatasin talle uksel. Ta haaras selle järele, aga siis korraga hakkas karjuma, nagu oleks karikas teda nõelanud, viskas selle eemale ja tormas sajatades välja.“

„Ah nii,“ mühatas krahv, hingas siis aga sügavalt sisse ja andis uue korralduse.

„Kutsu preili Clara siia!“ Virtin tegi kniksu ühe vanale, teise noorele krahvile ning väljus. „Istu, mu poeg,“ ütles krahv ning jätkas: „Sa tahad Claraga abielluda kuid sa ei teeks seda, sest kui sa poleks minu poeg, siis võiksid Wurm ja tema isand mind lepingu rikkumises süüdistada? On nii?“

„Jah,“ sosistas Mattias. „Aga sa oleksid ka valmis krahvi tiitlist loobuma, kui see võimaldaks sul Claraga abielluda?“ küsis krahv.

„Jah, kohemaid,“ vastas Mattias, „kui see vaid teile kahju ei teeks. Aga kuna see oleks ohtlik… siis ma olen nõus Clarast loobuma, armastama teda vaid eemalt, aga mitte kunagi tema kätt paluma.“ Krahv tõusis ning asetas käe Mattiase õlale. „Sinus räägib au ja alandlikkus,“ ütles ta. „Sa oled meid päästnud ning see ei jää tasumata. Sa saad kõik: krahvitiitli ning Clara käe!“ „Aga… kuidas?“ oli Mattias segaduses.

„Hea sõber… ma rääkisin sulle, et mul oli kolm poega,“ ütles krahv. „Kolm poega… kuid ei ühtegi tütart.“

Mattias seisis nagu kangeks külmunud, suutmata liigutada või midagi öelda.

„Ja kui mu pojad üksteise järel hukka said, võtsin ma enda juurde väikese külatüdruku, kes oli taeva tahtel orvuks jäänud. Mina leinasin oma poegi, tema… tema oli liiga noor, et oma vanemaid leinata. Kasvatasin ta üles kui oma tütre, ehkki ta teab, et ta tegelikult seda ei ole. Aga nüüd olen ma lisaks tütrele leidnud ka poja.“

Mattias oleks tahtnud krahvi tänada, leida sõnu, et öelda, kui õnnelik ta on, kuid tema suust ei tulnud piuksugi.

Samal hetkel avanes uks ning virtin ja krahvitar Clara astusid sisse. Clara oli kaame ja nutetud silmadega; ta vaatas toas hirmunult ringi, ilmselt otsides pilguga kapten Wurmi, ja vaatas siis küsivalt isa otsa.

Krahv astus tema juurde ja haaras ta käed. „Mu laps… su käed on jääkülmad,“ ütles ta. Virtin, kes veidi eemal seisis, puhkes nüüd nutma.

„Krahvihärra, sain veel viimasel hetkel jaole,“ nuuksus ta. „Krahvitar Clara oli juba lahtisel aknal… Veel hetk ja…“

„Mida… mida sa ometi plaanisid?“ hüüdis krahv ning tõmbas neiu oma embusse.

„Mitte iial, mitte iial ei abiellu ma Wurmiga!“ ütles Clara läbi pisarate. „Kui mind enam pole, ehk jätab ta sind rahule…“

„Aga, mu laps Wurm on läinud, igaveseks!“ hüüdis krahv. Siis osutas ta Mattiasele, kes kogu vestlust oli värisedes pealt vaadanud.

„See tubli mees siin tuli meie juurde kui uus valitseja, aga tänaseks on temast saanud uus krahv,“ rääkis isand. „Tuleb välja, et ta teadis meie kimbatusest ning otsustas meid aidata ja ta on seda teinud! Ta on tasunud kõik mu võlad, ta on meid vabastanud! Ja vastutasuks saab temast minu poeg ja meie valduste pärija. Ja kui ta peaks kunagi minult sinu kätt paluma ja kui sina sellele vastu pole , siis annaksin mina teile oma õnnistuse.“

Clara kuulas kõike nagu unes. Mattias astus neile sammukese lähemale, endal põlved värisemas. „Armuline preili,“ ütles ta katkeval häälel. „Mina ei oota ega nõua midagi. Armastust ei saa osta ega müüa. Aga ma ootan kui see tekib teie südames, nagu on see tekkinud minu omas, siis tahan ma sellele vastata!“

„Mu lapsed!“ hüüdis krahv ja haaras nende käed. „Veini! Me peame jooma selle uue liidu, selle uue elu terviseks, mis nüüd algab! Kadugu minevik, nagu kaob meist praegu kaugemale Wurm, ja andku taevas, et ta meid iial kummitama ei tuleks!“

100

Virtin haaras pudeli ning tõi kapist kolm kristallpokaali, mida ta ükshaaval täis hakkas valama.

Samal hetkel kuulis Mattias, kuidas väike kaminakell lööb täistundi. Veri tema soontes muutus jääks: ootamatute sündmuste keerises oli ta unustanud, et kesköö oli kätte jõudnud! Tornikell polnud veel lajatanud ehk oli väike kell veidi ees? „Mu isa Clara…“ kogeles ta, ise ukse poole taganedes. „Ma… lubage, et kogun ennast hetke… Olen kohe tagasi…!“

Ta väljus ja jooksis tuhatnelja mööda treppi oma toa poole.

Vaevalt oli ta sisse astunud ning hingeldades seljaga vastu ust toetanud, kui tornikell esimese löögi andis.

„Küsi!“ kähises parunessi vaim.

Mattias surus korraks hambad risti ning silmad kinni, justkui võiks ta niimoodi kogu ilma eest peitu pugeda. Siis vaatas ta otse parunessi silmadesse ning ka tema enda pilk oli korraga justnagu tumedam.

„Too mulle kapten Wurmi süda!“ ütles ta madalal häälel. Sõna lausumata kadus paruness. Mattias haaras väikeselt laualt tühja vaagna ning tõstis selle enda ette. Ta sulges silmad. Hetke pärast tundis ta, kuidas vaagnale midagi potsatas midagi, mis veel liigutas ja tuksles.

Kellalöögid vaibusid. Mattias paotas vaevu silmi, astus leegitseva kamina ette ning viskas vaagna

101

koos jubeda kandamiga leekidesse, mis lõid vonklema ja särisema.

Siis jooksis ta uuesti alla ning astus saali.

„Pidin korraks õhku hingama,“ ütles ta. „Ja nüüd joome, et Wurm enam kunagi meie ellu tagasi ei pöörduks!“

102

Järgmisel hommikul andis krahv Mattiasele korralduse sõita külla ning tuua kirikhärra koos kirikuraamatuga lossi, et Mattiase nimi saaks Falkide krahvisuguvõsa järglaseks märgitud. Mattiasele sobis see plaan väga hästi: sepikoja põranda alla maetud kuld mõlkus tal kogu aeg mõttes ning nüüd, mil lossist tema kodu oli saamas, pidi ta sellele järele minema. Krahv andis tema käsutusse kaks hobust ja uhke saani ning Mattias sõitis küla poole. Ilm oli karge ja selge, just nagu tema pea. Kõik oli läinud nii, nagu ta unistadagi poleks osanud veel mõne päeva eest oli ta olnud kodutu ja tagaaetav, taskus ei kopikatki ja tulevikus ei ühtegi lootuskiirt; täna oli ta muinasjutuliselt rikas noor krahv, kelle südame oli vallutanud armastus ning kes uskus nägevat vastuarmastust oma kallima silmis.

Kui ta külla jõudis, peatusid inimesed hämmastuses. Esmalt arvati, et keegi võõras isand on kohale sõitnud; siis aga tundsid esimesed Mattiase ära. Kõik kogunesid külaväljakule, peagi saabus kohale ka kirikhärra. Mattias rääkis neile, et kuna mõisavalitseja koht oli vabaks jäänud, otsustas ta ise ennast ametisse pakkuda ning et ta kohe vastu võeti. Rahvas oli kurb hea sepa kaotuse pärast pidasid nad

103

ju Revali parima meistri naelu tema tehtuteks, ent kui Mattias taskust kümme rubla võttis ja ütles, et kõrtsmik kõigile pidulaua kataks, muutus kurbus rõõmuks.

Mattias palus kirikhärral vajalikud kirikuraamatud valmis panna ning läks ise sepikotta, kus kangutas põrandakivi üles ning valas kuldmündid suurde nahkkotti, mille ta lossist kaasa oli võtnud. Seejärel võttis ta seinalt suure viili ning tõmbas sellega nii kaua üle sõrmest kinni hoidva neetud sõrmuse, kuni Cruxide perekonna vapist enam midagi järel ei olnud.

Külarahva lehvituste ja tervitushüüdude saatel läks sõit jälle lossi poole. Mattias märkas, et kirikhärral on midagi hingel too oli mõtlik ja kinnine, ei jaganud rahva rõõmu ega vaadanud Mattiasele eriti otsa.

Alles siis, kui küla juba selja taha oli jäänud, avas kirikhärra suu.

„Ütle mulle, Mattias, miks tahab krahvihärra mind kirikuraamatutega lossi?“ küsis ta. „Hea küll,“ vastas Mattias. „Ega see kauaks saladuseks ei jää. Krahvihärra, kelle kolm poega on kõik õnnetult surma saanud, näeb minus nüüd oma poega ning otsustas selle ka ametlikult kirikuraamatusse kanda.“ „Sind? Ta näeb sind oma pojana?“ küsis kirikhärra, kulm kortsus. „Sa oled vaid ühe päeva lossis ja järgmisel hommiku kantakse sinu nimi

104

kirikuraamatusse Falkide iidse suguvõsa järgmise krahvina?“

Mattias vaikis nõutult. See kõik kõlas ju tõepoolest uskumatuna. Aga ta imestas, kui kirikuõpetaja ütles:

„Just sellist asja ma kartsingi.“ Mattias vaatas talle otsa. „Mida kirikhärra kartis..?“

„Seda, et sa tõid endaga Ravengoldi kabelist kaasa midagi ebapuhast,“ vastas kirikhärra. „Et neetud lossipreili valis su enda peigmeheks ja kostitab sind nüüd külluse ja eduga.“

Mattias oleks tahtnud vastu vaielda, aga ta ei saanud ju seda teha: iga sõna oli õige.

„Ma aimasin juba esimesel hommikul, et midagi on valesti,“ jätkas kirikhärra. „Kui ma sinu tuppa astusin, tundsin kalli veini lõhna. Ja kui siis kuulsin, et lossist on vaaditäis veini kaduma läinud mu süda ütles, et need kaks asja on omavahel õnnetult seotud. Eile öösel aga, kui sind ei olnud, läksin ma s ind sinu tuppa otsima. Ja ma leidsin ühest põrandapraost selle. Oskad sa öelda, mis see on?“

Ta tõmbas käe taskust ning tema peos sillerdas väike kuldmünt.

Mattias ei teadnud, mida vastata; maigutas niisama suud ja pilgutas silmi.

„Enne kui sa mulle val etama hakkad, las ma vastan ise,“ ei lubanud kirikhärra tal jutujärge üles võtta. „See on puhtast kullast münt, väärt vähemalt

105

kümme head tsaari rubla. Aga ei ole see mitte tsaari vermitud, vaid hoopis Inglismaal. Ja kui seda münti uskuda siis on see löödud umbes kaheksakümne aasta pärast, tulevikus!“

Mattias oli enda peale vihane. Kuidas ta polnud märganud, et üks reetlik kuldmünt oli põrandaprakku peitu pugenud?

„See saab tähendada ainult ühte: sul on kratt, ja see kratt on paruness Ravengold!“ ütles k irikhärra süngelt.

„Jah,“ vastas Mattias. „See on tõsi.“

„Nüüd aga räägi, mis juhtus eile lossis,“ käskis kirikhärra. „Räägi, kas oli seal vast veel mõni külaline linnast? Üks suur, priske mees karusnahkses kasukas?“

Kuidas võis kirikhärra sellest teada, et kapten Wurm oli lossis oma isanda võlga sisse nõudmas käinud? Ta noogutas.

„See isand sõitis kesköö paiku külast mööda ja nähes kõrtsi tulesid, nõudis endale viina,“ ütles kirikhärra. „Sisse ei tahtnud tulla, istus saanis. Kõrtsmik viis talle siis pudeli, aga veel enne, kui ta jõudis selle üle anda, juhtus midagi hirmsat. Võõras haaras korraga rinnust kinni, köhis verd, karjus ja korises ning langes siis surnuna maha. Täpselt samal hetkel, kui lõid kesköö kellad.“

Ta vaatas Mattiasele otsa, kuid poiss ei tihanud tema pilgule vastata.

106

„Ma ei hakka sinult midagi küsima sest ma kardan vastust kuulda,“ ütles ta. „Ma tean, et seda ei teinud sina, vaid paruness. Aga tema täidab ju keskööl sinu käsku.“

„Aga mina ei ole selles süüdi!“ hüüdis Mattias. „Kirikhärra ise saatis mind ööseks kabelisse. Ma ei tea, miks või kuidas see nii läks, et paruness minu valis. Igal keskööl ilmub ta mulle ning nõuab, et ma temalt midagi sooviksin. Ja siis ta lendab üle terve maailma, läbi mineviku ja tuleviku ja see kõik võtab tal ainult ühe silmapilgu. Ning toob mulle nii palju, kui ma sirgetel kätel hoida jaksan.“

„Ja sa, rumal poiss, küsisid temalt kulda?“ hurjutas kirikhärra. „Ma ju rääkisin sulle, et kaarnakuld toob endaga ainult needusi, et selle läbi on ennegi süütuid hingi hukka läinud!“

„Aga siis, esimesel ööl, ma seda ju veel ei teadnud…“ õigustas Mattias ennast. „Ning praegugi ma ei tea, mida ma pean tegema! Aga ükskõik kes, kust või miks mind praegu aitab ta on teinud palju head nii mulle, kui krahvihärrale ja tema tütrele!“

„Ära ole kergeusklik!“ tõstis kirikhärra hoiatavalt sõrme. „Mis täna tundub sulle hea, maksab ennast kunagi valusalt kätte! Kurjad vaimud ei tee head: nad tahavad alati midagi vastu, ja see on sageli sinu surematu hing!“ Mattias rääkis kirikhärrale kõigest: et ta ei saa enam Ravengoldi maalt lahkuda; et ta peab igal öösel midagi nõudma, või viib paruness ta endaga kaasa. Ta

107

rääkis ka mõistatusest, mille paruness talle oli peamurdmiseks jätnud. Rääkimata jättis ta vaid selle, et ta enam hõbedat puutuda ei saanud, nagu oleks ta ise mingi kurivaim, mitte lihast ja luust inimene. Ei osanud ka kirikhärra midagi välja mõelda, ehkki nad arutasid neid asju veel kaua.

„Aga ma olen mõelnud,“ ütles Mattias. „Nende rahadega, selle kullaga, saab teha palju head: ma päästsin Falki valdused ja kauni Clara. Järgmiseks saan lasta kiriku valmis ehitada, palju uhkema kui enne. Ja kas seeläbi see neetud kuld ei saaks puhtaks pestud?“

„Pimeduse jõud on alati kavalamad kui meie,“ ütles kirikhärra kurvalt. „Kratt hukutab alati oma peremehe. Sellepärast tuleb temast vabaneda.“

„Vabaneda aga kuidas?“

„Ta tuleb taas oma kirstu vangistada,“ ütles kirikhärra. „Sa pead keskööl Ravengoldi kabelis olema ja ta pühitsetud vee ja hõbedaga kirstu tagasi sundima.“

„Kas siis oleksin vaba?“ küsis Mattias. „Jah,“ vastas kirikhärra. „Ainult et…“ „Ainult et mis?“

„See varandus, mis ta sulle on toonud, muutuks olematuks,“ ütles kirikhärra. „Kuld roostetaks, paberraha muutuks kasetohuks.“

„Aga siis… siis ei oleks krahvi võlg ju makstud ja see, kellele ta kaotas, võib uuesti tema vara ja tema

108

tütart nõudma tulla!“ ütles Mattias välja selle hirmsa mõtte, mis tema peas aina selgemaks muutus.

„Tõsi,“ nõustus kirikhärra. „Aga see on väike hind sinu hingeõnnistuse eest!“

„Väike hind?“ hüüatas Mattias. „See on Clara elu hind! Ja seega ka minu elu hind!“

Kirikhärra ei vastanud ja ülejäänud tee sõitsid nad süngelt vaikides.

Lossis võeti neid vastu rõõmu ja elevusega. Eelmisel õhtul kuumaks köetud loss oli ikka veel mõnusalt soe ning lauad olid lookas, sest terve küpsetatud siga oli nüüd lahti lõigatud ja kogu lossirahvale maiustamiseks välja pandud. Kinnitati keha ning siis viis krahv Mattiase ja kirikhärra oma kabinetti, kus Mattiase nimi kanti sisse nii kirikuraamatusse kui iidsesse lossiürikusse. Nüüd oli ta Falkide suguvõsa noor krahv.

„See oli nagu taeva kingitus,“ ütles krahvihärra. „Kui minult pojad ära võeti, arvasin, et meie suguvõsa on määratud hääbuma. Clara oleks leidnud endale hea mehe ja saanud lossi kaasavaraks ent koos minuga oleks Falkide nimi kadunud. Kuid nüüd on kõik muutunud: Clara saab endale hea mehe, ka loss jääb talle kuid tema ise saab nüüd Falkide nime kandma ning tema lapsed saavad meie vereliini jätkama!“

Nähes krahvi rõõmu, ei öelnud kirikhärra midagi, aga tema kulm oli kortsus ja ta vangutas pidevalt pead, nagu tahaks sellega keelata kõigil rõõmu tunda.

109

Sest rõõmsad olid kõik tema ümber: krahv, Mattias ja ka Clara. Oli see vaid tänu Mattiasele selle eest, et too ta isa varanduse ning teda ennast hirmsast abielust päästis või leidis ta Mattiase tõesti oma südamele armsa olevat, seda ei reetnud neiu malbe olek veel mitte. Rõõmustasid ka virtin, toapoisid, teenijatüdrukud, kokad ja tallipoisid, sest mitte keegi ei tahtnud näha kapten Wurmi enda uue isanda ja lossi peremehena.

Kirikhärrale oli mugav soe kamber sisse seatud, kuid pärast õhtusööki hakkas ta korraga rääkima, et peab siiski ööseks külasse tagasi minema ning palus Mattiast, et see teda saaniga ära viiks. Küll keelitas krahv kirikhärrat jääma, sest öösiti oli lossi maadel huntide ulgumist kuulda, kuid tolle meel oli kindel. Nii ei jäänudki muud üle, kui pidi Mattias taas omale sooja kasuka selga ajama ning uuesti teele asuma. Krahv andis talle ka püssi selga, et vajadusel hunte eemale peletada.

Alles siis, kui saan oli juba lossi väravast välja sõitnud, sai Mattias aru, et kell on palju: tornikell nende taga lõi üksteist korda. Teda valdas suur mure: mis saab, kui keskööl ilmub tema ette paruness?

Kirikhärra oleks kui tema mõtteid lugenud. „Just nii, kesköö on varsti käes,“ ütles ta. „Sestap keera ristteelt vasakule Ravengoldi kabeli poole!“ Mattias värises niigi külmast, mis tema soojade vammuste alla oli tee leidnud. Nüüd hakkas ta

110

värisema mõttest, et kirikhärra sunnib teda taas kabelisse minema.

„Mis seal juhtuma peab?“ küsis ta hammaste plagisedes.

„Seal pead sa parunessi hauda tagasi saatma,“ ütles kirikhärra, „ning seejärel kinnitan mina haua pühitsetud vee ja hõberistiga siis ta sealt enam välja tulla ei saa.“

„Aga kuidas ma ta hauda saan?“ küsis Mattias. „Sa pead ta saatma sügavale las toob sulle kümne küünra sügavuselt sületäie mulda.“

„See ei aita,“ raputas Mattias pead. „Kus iganes paruness ka käib kaugetes maades, minevikus või tulevikus , tal võtab see kõik vaid silmapilgu. Kaob ja sekund hiljem on juba saagiga tagasi.“

„Sekundist piisab!“ ütles kirikhärra. „Pühitsetud vesi ja rist on nagu suur kivirahn tema kalmul sealt ta välja ei tule!“

Aga kui paruness enam välja ei pääse siis ei saaks Mattias temalt edaspidi enam midagi? Ja kui siis tõesti kuld ja rahad, mis ta on toonud, muutuvad hetkega väärtusetuks? Siis hüvasti krahvitiitel, hüvasti Clara… Tagasi kerjakotiga külmadele teedele rändama. Kas see pidi olema tema ja tema kalli Clara saatus?

„Mõtle oma surematule hingele,“ kuulis ta kirikhärra häält, kes justnagu tema mõtteid luges. Aga Mattiase hing ei olnud ju hukule määratud ega tema valinud omale kratti! Nüüd aga täitis tema

111

ise niisama palju krati käsku kui kratt tema oma: paruness oli öelnud, et kui saaki ei nõuta, võtab ta Mattiase ise saagiks. Tal ei olnud ju valikut!

„Võta see,“ ütles kirikhärra. Mattias sirutas käe. Juba tuttav väike hõbedane võti langes tema lambanahksele käpikule. Ehkki see ei puudutanud teda, tundis ta isegi läbi paksu kinda hõbeda põletavat külmust. Kiirelt lükkas ta võtme paksu kasuka taskusse. „Kui kohale jõuame, siis sina tee kiirelt uks lahti, et saaksime kohe parunessi kirstu ette seista,“ seletas kirikhärra samal ajal. „Mina võtan laterna; pühitsetud vesi ja rist on mul juba taskus.“

Oli tõusnud tuul, mis pühkis tuisu otse neile silmi. See puhus pilved laiali ning kuuvalgus peegeldus lugematutelt lumehelvestelt, pannes need jäiselt särama.

„Sinna!“ osutas kirikhärra taamal sünges üksinduses seisva kabeli poole. Hobused oleks nagu tema käsku kuulnud ning võtsid ise suuna üle lagendiku. Mattias ei hoidnud neid tagasi, ta vaevu märkas, mis tema ümber toimus. See ei saa niimoodi lõppeda… Mis ta pidi tegema?

Kabeli ees peatusid hobused puristades. Kuuma auru tuli nende sõõrmetest, kui nad silmanurgast kabeli poole kiikasid, tihkamata lähemale minna.

„Kiirusta! Kesköö on kohe käes!“ hüüdis kirikhärra ning ronis saanilt maha. Ta sumpas läbi lume kabeli ette ning jäi seal seisma, midagi uurides.

112

Siis pöördus ta Mattiase poole, kes ikka veel saanis istus, mõtted peas vasardamas.

„Sa ei pannud ketti uuesti lukku, kui kabelist tulid?“ hüüdis ta läbi tuisu.

Mattias ei mäletanud midagi ta oli põgenenud ummisjalu, hing paelaga kaelas. Oli tal siis aega mõelda sellele, et hõbekett taas kabeli ümber kinni saaks?

„Siis on selge, miks paruness jälle öösiti ringi rändab!“ ütles kirikhärra. „Oleks kett lukus, ei oleks seda kõike sündinud!“

Ta sikutas kabeli ukse valla ja andis Mattiasele märku, et see laternaga lähemale astuks. Tuimalt, ühegi mõtteta peas, võttis Mattias saani küljest laterna ning astus kabeli poole. Oli imelik taas siin olla see paik oli ikka veel hirmuäratav ja sünge, aga samas ei tundunud see enam võõras, vaid justkui kodune. Siit käis paruness igal ööl väljas, ainult selleks, et teda aidata, tänuks selle eest, et poiss keti lahti oli unustanud ning viirastus taas mööda maad võis rännata. Kas tegi õnnetu paruness siis kellelegi halba? Ta tõi kulda kuid see oli kaugelt maalt ja kaugelt tulevikust. Ta tõi paberraha natuke ühest, natuke teisest pangast. Vaevalt et rahatähtede puudumine üldse kellelegi silma hakkab. Ta tõi kapten Wurmi südame aga kapten oli pimedusevürsti teener ning tahis süütut Clarat ja tema isa igavesti õnnetuks teha. Maailm oli parem koht, kui selline närukael siin enam ei kõndinud.

113

Kirikhärra oli rasked uksed valla tirinud ning hingeldas nüüd, hingeõhu pahvakad külmas õhus vuhisemas.

„Näita valgust!“ ütles ta ja astus esimesena pimedasse kabelisse. Käsikaudu kobades, hõberist sõrmede vahel, liikus ta edasi kitsa trepi poole, mis viis sügavale matmispaiga ja kivikirstu juurde.

Mattias hoidis laternat kõrgel, ent just siis, kui kirikhärra trepimademele jõudis, lasi selle langeda. Kirikhärra vari tõusis lakke, liikus vasakule ja paremale korraks tundus, nagu oleks kabel laevuke, mis igas suunas kõigub ja kus on raske tasakaal u hoida.

Mattias kuulis, kuidas kirikhärra jalg esimesel astmel vääratas. Hõbedane rist kriipis mööda seina. Raskelt kukkus kirikhärra mööda treppi alla. Ta ei karjunud, ainult terav oie pääses tema kokkusurutud hammaste vahelt.

Mattias ei tõstnud laternat. Keldris asuvat kambrit ei valgustanud ükski kiir. Ta üritas kuulata, kas alt on kosta hingamist, kuid väljas lõõtsuv tuul oigas ja ulgus mitu korda valjemini, kui inimene seda oleks suutnudki.

Osa temast tahtis alla joosta, aidata kirikhärrat; teine osa aga mõtles ainult Clarale. Clara oli kõige tähtsam. Clarat ei tohtinud ohustada miski ega keegi. Kirikhärra tahtis küll head, kuid… tõugates Mattiase taas vaesusse? Jättes Clara kodutuks ja võlausaldaja meelevalda? Ei, see ei olnud headus: see oli jonnakus.

114

Mis tähendas Mattiase hing? Rõõmuga oli Mattias valmis oma hingeõnnistusest loobuma, kui see tähendas, et ta ei pea loobuma Clarast.

Vaikselt pöördus ta ning astus kabelist välja. Talle tundus, et kuuleb keldrist vaikset ohet, mis hüüab tema nime, aga ta kinnitas endale, et see on tuul, mis teda kutsub kutsub parunessi juurde, kes kohe tema ette peab ilmuma.

Valuga võideldes lukustas ta keti, kuid sidus sinna, kus hõbeketid kokku puutusid, vahele taskuräti: nii et olnud hõbe ühendatud ning paruness võis vabalt liikuda.

Mattias kõndis läbi lume, jättes hämmelduses hobused omapäi. Siis peatus ta, sest üle lagendiku kaikus tornikella hääl.

Tuisk taandus nagu kardin, ning nähtavale ilmus parunessi kuju, kuuvalguses poolläbipaistev.

„Küsi!“ ulgus ta tuulega võidu.

„Ma… Too mulle… Too mulle midagi, mis mind aitaks!“ hüüdis Mattias ahastuses.

„Mis sind aitama peaks ja milles?“ küsis paruness vastu.

„Kirikhärra ta tahtis sind sinu hauda tagasi saata,“ ütles Mattias. „Ma ei saanud tal lubada seda teha. Ta lebab nüüd sinu kirstu ees. Ma ei tea, kas ta on elus või surnud.“

„Ah nii,“ sosistas paruness. „Ja mida sa vajad?“

„Ma pean ju külas ja lossis midagi ütlema miks teda enam minuga kaasas ei ole!“ ütles Mattias.

115

„Hea küll,“ kostis parunessi hääl justnagu kusagilt kaugete mägede tagant. „Võta oma püss, ja tulista kaks korda õhku. Ja siis siruta oma käed välja.“ Paruness kadus. Mattias võttis seljast püssi ja tulistas kordamööda mõlemast rauast õhku. Hobused hirnahtasid ja jäid siis ootavalt vakka. Kusagil kauguses kiljatas kas koer või hunt.

Mattias pani püssi tagasi õlale ja samal hetkel hõljus parunessi tontlik kuju taas tema ees. Tema tuules lendlev pruudiloor oli verine, verised paistsid olevat ka tema huuled. Kätel kandis ta lõhki rebitud hunti, kelle aurav veri lumele nirises. „Viska see hunt saani,“ käskis paruness. „Külas ütle, et hundid teid jälitama hakkasid ning kirikhärra saanilt maha tõmbasid. Sa tulistasid ühele said küll pihta, kuid teised olid kirikhärraga juba pimedusse kadunud.“

Mattias sirutas käed välja ning hunt, raske kui kotitäis kartuleid, langes ta kätele, paisates ta enda pikali lumme.

Kui ta ennast püsti ajas, oli paruness kadunud ning kellalöögid vaikinud. Hundi soe, kleepuv veri kattis ta riideid, käsi ja nägu. Vaevaliselt vedas ta korjuse saani juurde. Hobused, tundes, et midagi ohtlikku on lähenemas, üritasid tema poole kiigata, kuid ei näinud, millise hirmsa kandami Mattias saani heitis, et sellega tuhatnelja küla poole sõita. Seal tuli rahvale, kes püssipauke kuuldes juba ilmselt virgunud olid, hirmsat uudist rääkida. Mattiase süda oli raske,

116

kuid ta sundis ennast ükskõikseks ja külmaks. Ainult mõte Clarast hoidis teda veel püsti. Clara ei saa kunagi teada, mida ta on nende ühise õnne nimel pidanud tegema. Nüüd… nüüd oli ta surematu hing tõesti hukule määratud.

117

Kõik läks täpselt nii, nagu ta oli küla suunas sõites ette kujutanud. Talle vastu tulnud ja teda küsimustega üle puistanud inimesed olid nagu mingid nukud, keda ta oma suva järgi liikuma, sagima ja nutma pani. Püssipaugud olid nii mõnegi üles äratanud ning need omakorda ajasid üles oma naabrid, kuni terve küla murelikult ja külmast hambaid plagistades väraval seisis ning tuisus silmi kissitas. Mattiast endist seppa, nüüdset krahvi ei osatud õieti tervitada, aga kõik märkasid kohe, et ta istus saanis üksi, käed ja valge lambanahkne kasukas verised. Ta viidi kõrtsituppa, kus kõik hinge kinni hoides tema juttu kuulasid: kuidas hundid neid jälitasid, kirikhärra reelt kiskusid ning kuidas Mattias suutis pimeduses ja lumetuisus ühte hunti surmavalt haavata. Naised tihkusid nutta ning mehedki hammustasid huulde, et pisaraid tagasi hoida. Kirikhärrat ei olnud enam, see oli selge. Sõna lausumata lasti ringi käima viinapudel ning igaüks võttis tummalt ühe lonksu.

„Öösel ei saa me enam midagi teha,“ ütles Kustas, kui pudel ringiga tema juurde tagasi jõudis. „Homme, kui valgeks läheb, asume teele ning toome kirikhärra surnukeha tagasi, et ta saaks kalmistule sängitatud nagu kord ja kohus.“

118

Mattias noogutas tuimalt. Ta teeb selle rännaku kaasa sumpab koos külameestega lumes, kuni kõik on väsimusest kokku kukkumas ning silm enam langevas pimeduses midagi ei seleta. Loomulikult ei leita midagi: kõik jäljed on tuisus ammu kadunud. Ravengoldi kabelisse ei vaataks keegi nagunii: vähe sellest, et mitte ükski hingeline poleks vabatahtlikult selle lähedale astunud, oli ka luku ainus võti Mattiase taskus.

Sünge retk, millel kas jalgsi või hobusel osalesid pea kõik küla mehed, vaibus pimedusse. Tuisk oli öösel raugenud ning ümberringi laius valge, puhas väli, mis mattis enda alla kõik jäljed. Kuid miski ei suutnud katta veretöö jälgi Mattiase hinges, milles tuikas enneolematu tuimus ja ükskõiksus. Ta mõtles Clarale ning sellele, et lossis oodatakse teda juba ammu, ilmselt muretsetakse üha rohkem, kui kell edasi liigub.

Süütatud laternad andsid märku, et mehed kogunevad pärast luhtunud otsinguid metsa serval. Mattias peatas hobuse ning juhtis selle meeste juurde. Teda nähes vaikisid need kohmetult, ilmselt mõeldes, kas peaks krahvihärraks tõusnud külapoisi ees mütsi peast kaapama.

Mattias võttis lonksu väikesest taskupudelist ning viskas selle siis Kustasele, nagu andes mõista, et ta on endiselt võrdne võrdsete seas.

119

„Ei midagi,“ pomises ta ning mehed, üksteisele otsa vaadates, kordasid nagu kaja: „Ei midagi… ei midagi.“

„Vähemalt oleme teinud, mida suutsime,“ ütles Kustas. „Keegi meist ei oleks saanud rahuliku südamega käed rüpes istuda.“

„Pean lossi tagasi minema,“ pööras Mattias pilgu kauguses kõrguvatele tornidele. „Krahvihärra kindlasti mõtleb, kus ma olen terve päeva olnud.“ Kuna ilm oli selge, andis ta korralduse regi hiljem mõisa toimetada ning pööras oma ratsu lossi teele. Kergendusega lahkus ta neist, kes olid olnud tema sõbrad, kuid kelle eest ta nüüd pidi sünget saladust varjama.

Ka mõisas mängisid marionetid tema pilli järgi: virtin tihkus nutta, meespere vangutas süngelt pead. Krahvihärra, kes koos Claraga samuti Mattiase ümber piirasid, ohkas sügavalt. Clara kuulas, silmad pärani, kuid ei nutnud ega küsinud midagi, nagu ei suudaks ta kuuldut uskuda.

„Kirikhärra oli aus ja tark mees,“ kinnitas krahv. „Aga niisama kurvad, kui oleme tema kaotuse üle, niisama tänulikud peame olema selle eest, et noor krahv on elu ja tervisega koju tagasi jõudnud ning vähemalt ühele elukale kätte maksnud.“ Nõustuv pomin liikus nagu randa loksuv laine sahinal läbi lossirahva. „Aga isand hundid?“ paotas kammerhärra suud. „Olin juba teie õndsa isa juures teenistuses ja

120

mitte kunagi ei ole siin kandis hunte nähtud ega kuuldud!“

„Kui need on kasvõi põrgust siia tulnud siis meie töö on need sinna püsside ja koertega tagasi kupatada!“ hüüatas krahvihärra sõjakalt.

Veidi aega jahiplaane pidanud, saatis ta majarahva laiali ning andis virtinale korralduse kannutäis hõõgveini oma kabinetti tuua. Ta viipas Mattiase endaga ning see järgnes talle, Clara suunas arglikult igatsevaid pilke saates. Krahv täitis nende klaasid ning rüüpas enda omast sügavalt, enne kui alustas:

„Kui sa täna hommikul veel tagasi polnud, siis ma nägin, kui mures Clara sinu pärast oli.“ Mattiase süda, mis Clara läheduses oli taas hakanud kiiremini lööma, hüppas erutusest.

„Ütlesin talle küll, et küllap sa ei hakanud ju tuisus tagasi sõitma, vaid jäid ööseks külla, aga see teda ei lohutanud,“ jätkas krahvihärra. „Ei söönud ega joonud ta ei hommikulauas, ei lõunaajal. Kui juba hämarduma hakkas, leidsin ta aknalt, silmad märjad. Uurisin talt, kas sa tema südamele tõesti nii armas oled, ning sain vastuse: jah.“

Mattias värises nagu haavaleht. Oli see nüüd kontidesse imbunud külm, mida praksuv kaminatuli ega hõõgvein ei suutnud eemale tõrjuda, või hoopis hirm, et need sõnad kangastuvad talle mingis unenäos?

121

„Küsisin, kas ta tahaks sinu naiseks saada, kui sa peaksid teda kosima, ning ta ütles uuesti jah,“ kuulis Mattias krahvi häält. „Alles siis ütlesin talle, et tegelikult oled sa minult juba tema kätt palunud ning et ka mina sulle juba oma õnnistuse olen andnud.“

Mattias tõstis silmad. „Clara… Clara teab? Ta on nõus?“

„Ta on nõus,“ kinnitas krahvihärra ning tõstis tervituseks klaasi. „Homme peame isekeskis maha kihluspeo ning siis, veel enne jõule, peab teist paar saama.“

„Nii ruttu?“ ei suutnud Mattias muud kui õhku ahmida.

„Ma tean see on kiirelt,“ vastas krahv. „Aga… võib olla olen ma ebausklik, ent ma justnagu kardan, et see ootamatu õnn, mis sinuga koos saabus, lõpeb ühel hetkel.“

Krahvihärra pilk oli muutunud tumedaks ning hääl süngeks.

„Lõpeb miks?“ küsis Mattias. Krahv laiutas käsi.

„Alles mõne päeva eest olime sügavas meeleheites. Mitte kusagilt ei paistnud ühtegi lootuskiirt. Loobuda oma isakodust, anda Clara vastumeelsesse abiellu need valikud ootasid mind. Mitu korda tahtsin valida viimse väljapääsu haarasin juba oma püstoli järele, aga mõte sellest, et nii jätan Clara ihuüksi enda väärate sammude pärast kannatama, sundis mind edasi elama. Ja siis korraga

122

tuled sina. Sa tasud mu võlad, sinust saab minu poeg ja sa võidad Clara südame. Ühe ainsa päevaga muudad sa meeleheite rõõmuks. See ei saa ju võimalik olla?“

„Aga ometi, see on seda!“ hüüdis Mattias naerdes. Vein oli talle pähe tõusnud ning kõik mured taganesid, viies endaga süütunde ja saladused.

Krahvihärra ei naernud.

„Kõik see, mis saatus minu vastu paiskas, selle olin ma ära teeninud,“ pomises ta. „Miks siis tasutakse mulle sellise rõõmuga? Kas mitte sellepärast, et siis, kui see rõõm on kõige suurem, see minult lõplikult röövida? Et tun neksin veel hullemat piina ja kaotusvalu?“

„Miks peaks elu ainult karistama, aga mitte halastama?“ küsis Mattias. „Kaardivõlad… on see siis nii suur patt, millele andeksandmist ei leia?“

Krahv oli pea kõrvale pööranud.

„Minu hingel kui mul see üldse veel alles on on palju hullemaid patte,“ ütles ta endamisi, kuid ei rääkinud tol õhtul sellest rohkem.

Enne keskööd tuli Mattiasele mitmel korral uni peale, ehkki talle oli tundunud, et suurest rõõmust ei saa ta üldse sõba silmale. Isegi valjud kellalöögid hakkasid talle omaseks muutuma ning ei suutnud teda enam äratada. Parunessi jäine hingeõhk aga pühkis une nagu peoga. „Küsi!“

123

Mattias ajas end istukile. „Täna tood sa mulle kalliskive ja teemante,“ ütles ta kindlalt. „Tood kaugetest maadest ning kas kaugest minevikust või veel kaugemast tulevikust et mitte keegi kunagi neid kive nähes midagi kahtlustama ei hakkaks.“

Ta haaras suure liua, mille ta oli salamahti köögist võtnud ning oma voodi alla peitnud, ning tõstis selle ootavalt sirgetele kätele. Paruness kadus ning oli kolm kellalööki hiljem tagasi, sülitades välja värvilisi kive, milles küünlaleek mitmekordselt vastu peegeldus. Tema suust langes sügavalt punaseid ja rohelisi kalliskive, nende kõrval säravalt helesiniseid, kuldkollaseid ning värvit ult kirkaid nagu klaas. Mattiasel polnud aimugi, kui kallid need kivikesed on, kuid isegi kõige rikkamatel isandatel ja emandatel ei olnud ta nii palju juveele ehetes näinud. Need olid majad ja maad, kuldsed tõllad ja uhked riided, mis praegu vaikse kõrina ga liuale langesid. See oli enneolematu rikkus, millest piisab mitmeks eluajaks. Rohkemat ta ei vaja ning rohkemat ei plaani ta tondimõrsjalt vastu võtta. Kui ta soovib midagi, mida paruness ei suuda talle tuua, siis siis on ta vaba. Ta alustab uut, ausat elu ning teeb nii palju head, et kõik valed ja kurjus, mis ta on korda saatnud, taganevad nende heategude ees. Hommikusöögilauas pani krahvihärra Mattiase Clara kõrvale istuma ning rääkis mõlemale oma plaanist korraldada pulmad nii kiiresti kui võimalik.

124

Clara punastas ja kahvatas vaheldumisi ning tema silmist langes paar pisarat, aga need olid rõõmust ja kergendusest.

„Aga kes meid paari paneb?“ küsis Mattias. „Nüüd, mil…“

Ta oli peaaegu unustanud, et kirikhärrat enam ei ole. Kõik see, mis oli toimunud üle-eelmisel ööl, näis nüüd kauge ja udune, nagu mälestus nähtud unenäost, mis kipub läbi sõrmede libisema ja kaduma. „Kirikhärra töö oli laulatada ja ristida talurahvast,“ ütles krahv. „Meie suguvõsa kuulub Revali kiriku alla; sealt käib suurte sündmuste puhul kohal Toomkiriku õpetaja. Saadan kohe täna talle sõna.“

Kuuldes krahvi mainimas Revalit, käis Mattiase südamest jõnksatus läbi; aga kui jutt läks Toomkirikule, hingas ta kergendatult. Toomkirikus ei olnud ta käinud rohkem kui vaid korra, sedagi v aid kiirelt üle ukse kiigates. Sealne kirikuõpetaja teda ei teadnud.

Juba sama päeva õhtul saabus linnast saan, milles prullakas rätsepmeister oma mitme abilisega. Ehkki krahvihärra ja Clara tahtsid teha väikese ja tagasihoidliku laulatuse, nõudis Mattias, et tal lubataks kõik kulutused kinni maksta. Tema muinasjutuline rikkus oli asi, millest ta ei lubanud rääkida ning mille ka krahv jättis targu jutuks võtmata. Varahommikul oli Mattias nõudnud, et Revalist kutsutaks parim rätsep, kes tooks kaasa

125

uusimaid kangaid, siidi ja sametit, et Clarale pulmakleit õmmelda. Nüüd laotati lossi saali laiali kümned kangarullid, üks uhkem kui teine, et mõrsja saaks endale meelepäraseid materjale valida. Ka endale valis Mattias sügavmusta kalevi, et sellest talle laulatuseks väärikas saterkuub õmmeldaks.

Clarale meeldis kõik väga, kuid ta ei suutnud otsustada. Krahvihärra astus tütre juurde ja võttis ta käe.

„Ega pits ei tee pruuti õnnelikuks,“ ütles ta lohutavalt. „Pits?“ kordas Mattias. „Clara unistas alati pitsist pulmakleidist, kui ta väike tüdruk oli,“ vastas krahvihärra, ehkki Clara teda käega vaikima sundis.

Mattias lasi pilgu üle laudadele ja toolidele laotatud kangaste: siin-seal olid küll mõned pitspaelad, loor ja niplispitsist kraed, kuid tõepoolest ei olnud kangarullide hulgas pitsi. Küsivalt vaatas ta rätsepmeistri poole. See laiutas käsi: „Pitsi, mu härra, meil praegu ei ole,“ vabandas ta. „See on hirmus kallis ja seda tellitakse Prantsusmaalt. Revali daamid saavad harva endale pitsist kleite lubada! Muidugi, kui annaksite aega…“ „Laulatus peab veel enne jõule aset leidma,“ katkestas krahvihärra teda karmilt. „Prantsuse pits ei jõuaks siia enne uut aastat. Teil pidi olema Revali parim valik?“

126

Rätsepmeister punastas ja kahvatas ning oleks äärepealt nutma puhkenud, kui Clara poleks kõiki rahustanud. Ükskõik, millises kleidis ta abiellub, ütles ta ta on õnnelik.

„Too mulle kümme küünart parimat valget Prantsuse pitsi!“ käsutas Mattias, kui esimene tornikella löök oli keskööl kõlanud.

Järgmisel hommikul ütles ta, et sõidab äriasjus Revali, kuid ratsutas vaid külla, kus kõik inimesed leinariietes ringi käisid ning kirikhärrat mälestasid. Mattias pakkus ennast kõike korraldama ning kutsus kogu küla kõrtsituppa, et söögi ja joogiga kirikhärrat mälestada. Vaevu mahtusid inimesed suurte laudade taha ära, vaevu suutis kõrtsiemand piisavalt mõdu ja viina ette kanda, kuni ahjus värsked leivad saiad küpsesid ning rammus leem potis podises. Kirikhärrat meenutati ning lauldi nukraid viise, mis aga õhtu lõpu poole aina rõõmsamaks muutusid. Kui päike juba loojunud oli, võtsid pillimehed oma instrumendid ning lahti läks lõbus tants ja trall. Mattias oli kaine; tal oli vaja ainult kusagil päev mööda saata ning siis lossis väita, et on Revalis käinud. Ta vaatas külarahvast ning tema silmadesse tekkis põlgus. Nii kiirelt unustatakse inimene, nii kiirelt saab peielauast pidulaud ja matustest pummelung. Kus on raha, vein ja hea söök, seal ei taha keegi olla kurb, vaid ainult naerda ja lõbutseda. Mattias ei kuulunud siia. Ta tõusis ja andis kõrtsiemandale peotäie viierublalisi, mida too

127

umbusklikult uuris ei olnud siin külas veel varem paberist rahatähti nähtud. Kustasele aga andis ta väikese kukrutäie kuldmünte: ehitatagu selle eest kirikule uus torn ja katus ning lastagu valada uus kell. Olgu see tema esimene heategu sel pikal teel, mis lunastab teda kõigist valedest ja pattudest.

Siis jättis Mattias jumalaga ning lahkus, külarahvas teda jahmunud austuses pilguga saatmas. Mattias rakendas hobuse mõisa saani ette ning tunnikese pärast olid ratsu ja tema juht juba lossi teel. Kell lõi kaheksa korda. Mattias jooksis oma tuppa ning võttis sealt rulli imelist peent elevandiluukarva pitsi, mis oli pehme ja õrn nagu ämblikuvõrk. Ilmselt oli paruness selle otse kusagilt kuningapaleest varastanud.

Clara ja krahvihärra olid saalis, kus rätsepmeister ning tolle abilised erinevate rõivatükkide jaoks mõõte võtsid ja uusimaid Pariisi moepiltidega ajakirju lappasid. Mattias astus saali ning viskas oma hinnalise pambu lauale.

„Käisin Revalis, kus maabus just Veneetsia kaubalaev,“ ütles Mattias. Ta oli Cruxi majas elades õppinud, et osa hinnalisi kaupu saabuvad just sealt.

Rätsepmeister oli lauale liginenud ning tõstis kanga värisevate kätega enda ette, vaadates sellest läbi kumavaid küünlaid.

„Ma pole midagi sellist kunagi näinud!“ sosistas ta. „See on ju hindamatu!“

128

„Kõigel on hind,“ lõi Mattias käega, tõrjudes tagasi Clara ja krahvihärra etteheiteid need arvasid, et Mattias on üüratu palju raha raisanud. Rätsepmeister lubas töötada päeval ja ööl ning tõotas, et jõulureede hommikuks on nii pruutkleit kui peiu tume saterkuub valmis. „Siis toimubki laulatus,“ ütles krahvihärra. „Revali aadel pööras meile selja, seepärast ei kutsu me mitte kedagi. Laulatatud saate meie lossikabelis, nagu seda tegin mina ja enne mind minu isa ja vanaisa. Ärgu olgu ühtegi kadedat ega kättemaksuhimulist silmapaari teie õnne kaetamas!“ Mis oleks Mattiasel saanud selle vastu olla? Revali rahvast ta parema meelega näha ei tahtnudki. Elada siin, Claraga, tagasitõmbununa kogu maailma eest see oligi õnn ja lunastus. Mõne aja pärast, kui ta on piisavalt muutunud kasvatanud endale vuntsid ning põskhabeme , võib ta uuesti Revalisse ilmuda kui muinasjutuliselt jõukas krahv, kelle ees on kõik uksed valla. Siis viib ta Clara pidudele ja ballidele ning kõik kadestavad neid. Mattias tundis, et tal on nüüd kõik olemas ning õige aeg oleks tontliku parunessi kingitustest loobuda. Aga ta ei suutnud välja mõelda midagi, mida see poleks talle tuua suutnud. Lisaks tuli igapäevastes vestlustes alati ilmsiks midagi, mida Clara terve elu salamahti ihanud oli ja millega Mattias teda tingimata rõõmustada ihkas. Pariisi moeajakirjadest luges Clara hinnalistest lõhnaõlidest, millega Pariisi daamid end

129

piserdavad Mattiase korraldusel lendas paruness kohale, süles tosin kristallist ja kuldsete korkidega pudelikest, kuhu oli vangistatud lõunamaiste rooside ja idamaiste vürtside aroom. Clara luges uutest lauludest ja tantsuviisidest, mis Pariisis kõlavad, ning paruness tõi keskööl sületäie noodialbumeid, mida Clara suure elevusega saali klaveril harjutama asus. Clara nägi, et pariisitaridel on kodus eksootilised papagoid ning paruness saabus, süles kuldne puur imeilusa ja natuke ehmunud roosa valge linnuga, kes hüüdis ärritunult midagi võõras keeles. Mattias teadis ka, et Clara armastas üle kõige valgeid liiliaid. Pulmapäeva hommikul peab Clara saama terve sületäie värskeid lilli ning pole üldse tähtis, kas rahvas peab teda deemoniks või võluriks. Ja siis jõululaupäeval, kui Clara on tema oma, siis vabaneb ta parunessist igaveseks, annab talle mõne ülesande, mida see täita ei suuda. Päeviti ratsutas Mattias ikka ja jälle külasse, sest oma sõnutsi veetis ta ju nüüd päevi Revalis, mille sadamas randusid iga päev sajad laevad kogu maailmast. Majapidamises hakatigi arvama, et tegu on kõrgesti sündinud Revali härraga, kellel on majad ja maad ning pangas palju kulda, härraga kes ainult Clara käe ja südame võitmiseks on incognito saabunud end valitsejaks pakkuma. See sobis kõigile seletas usutavalt ära tema näiliselt lõputu rikkuse ning muutis ta teenijatüdrukute ja ilmselt ka Clara silmis romantiliseks kangelaseks.

130

Külla olid juba saabunud esimesed ehitusmeistrid kõik lootsid, et kiriku saab katuse alla nädalaga ning jõuluõhtul võivad inimesed taastatud pühakojas taevast tänada. Mattiasele oli see huvitav ning ta hoidis meistrite tegemistel silma peal. Ta sai Revalist tulnud meestega hästi jutule ning tegi neile ettepaneku hiljem, kui kiriku ehitusega on ühele poole saadud, jätkata ehitustöid ka krahvilossis: see oli aastatega üsna viletsaks jäänud ning vajas hädasti tarkade ehitusmeistrite kätt.

„Midagi on siin väga kahtlast,“ ütles meister kelle nimi oli Kalle, kolm päeva enne jõulupühi, kui töömehed usinasti uut katust haamerdasid. Mattias vaatas talle küsivalt otsa. „Need naelad, millega me töötame…“ Meister Kalle tõstis ühe neist üles ning uuris seda lähedalt. „Need kadusid nädalapäevade eest Revalist meister Andrease sepikojast.“

Mattias neelatas. Naelad need oli ta ammu unustanud! Aga ta kogus ennast kiiresti.

„Kas tõesti needsamad naelad?“ küsis ta ükskõikselt.

„Jah, needsamad. Meister Andreas on minu hea sõber. Ühel ööl kadus kotitäis naelu otse lukustatud sepikojast. Näe, siin on meistri märk selgelt näha!“

Mattias noogutas, hammasrattad peas ragisemas. „Ma tean, kuidas need siia sattusid,“ ütles ta. „Kadunud kirikhärra rääkis, et ta kutsus linnast kolm meistrit, aga need käitusid kahtlaselt ning vaevalt olid

131

nad saabunud, kui enne kukke ja koitu uuesti kadusid. Ühest jäi see naelakott maha. Küllap oligi tegu varastega, kes lihtsalt siin poolel teel öömaja vajasid, enne kui oma röövlilaagrisse edasi rändasid.“

Ta asetas käe usalduslikult meister Kalle käsivarrele. „Ma ei räägiks sellest kellelegi,“ ütles ta. „See määriks kadunud kirikhärra mälestust ta oli enda peale nii tige, et lasi külla autud võõrad, kes end meistriteks valetasid.“ Meister Kalle noogutas mõistvalt. Järgmisel päeval hakati rääkima, et Revalist saadetakse ka uus kirikhärra, nii et varsti olla kõik taas nagu enne. Ühe vahega: külas, kus polnud kunagi hunte nähtud, kuuldi nüüd aina rohkem kauget ulgumist, mis iga päevaga justkui lähemale tu li. Ainult Mattias teadis, miks kutsumata külalised nüüd nii küla kui lossi ümber luusisid, kuid ta jagas näiliselt meeste muret ning julgustas neid, öeldes, et krahvihärra plaanib varsti suure hundijahi korraldada. Mehed kogunesid pärast tööpäeva lõppu kõ rtsis ning arutasid asju õlletoopide taga oli juba endastmõistetav, et Mattiase rublatükid maksid kogu küla keelekaste eest.

„Aga kui need polegi päris hundid?“ arutles Kustas, endine krahvihärra metsnik. „Nad ei käitu nagu tavalised metsloomad. Need hundid justkui luuravad, uurivad meid.“

„Kes need siis on?“ sosistas keegi.

132

„Kui on viimaks libahundid?“ pakkus Kustas. Külamehed pomisesid hirmunult, aga meister Kalle pahvatas naerma.

„Te elate vaevu paari tunni tee kaugusel linnast, aga kardate libahunte?“ itsitas ta. „Ega siis muud, kui peate endale ohtralt hõbekuule varuma muu ju libahunti ei võta!“

„Kust peaksime me nii palju hõbedat saama, et tervele hundikarjale vastu astuda?“ ühmas Kustas pahaselt.

„Teil siin paistab ju hõbedat rohkem olema kui jaksate ära kasutada,“ muigas meister Kalle. „Kui siia sõitsime, siis nägime vana räämas kabelit selle ümber oli raske hõbedane kett! Sellest saaks tervele sõjaväele hõbedast kuulid!“

Kõik vaikisid, kes uudishimust, kes hirmust. Mattias aga tundis korraga, et on ise nagu nurka aetud hunt, kelle poole on suunatud kõigi püssitorud. Ta tahtis midagi öelda, aga ta suust ei tulnud kuuldavale ühtegi heli. Õnneks raputas Kustas ise pead.

„See kett on seal põhjusega, olnud juba mitusada aastat,“ ütles ta. „See h oiab kurjasid vaime hauas kinni.“

Meister Kalle naeris taas, nii et silmad märjad.

„Ja millal kurjad vaimud teid viimati kimbutasid?“ küsis ta. „Eile? Aasta? Kahe? Kümne eest? Aga hundid on siin ja praegu. Teie jutu järgi on need veel kurjemad vaimud. Mida saab üks õnnetu

133

surnud mõisapreili teile halba teha? Kindlasti vähem kui hundikari!“

„Tal võib õigus olla,“ ütles Jaagup ning mõned külamehed noogutasid kaasa.

„Minu sepp sulatab teile sellest ketist ilusa kuhja hõbedat,“ hüüdis meister Kalle. „Saate kir ikusse hõbedast kellad ning igaüks veel taskutäie raha!“

Meeste jutt oli Mattiase kõrvus nagu tormi üürgamine merehädalisele, nagu äiksemürin mehele, kes välgusel ööl otsib kaitset lagendiku ainsa puu all. Ta kuulas meister Kalle naeru, nagu surmamõistetu kuulab, kuidas timukas kirvest ihub seda kirvest, mis mõne hetke pärast on määratud tema enda kaelale langema.

Ta hüppas püsti, pilk leegitsemas.

„Vait, meister Kalle!“ hüüdis ta käriseva häälega. „Sa ei kutsu siit ühtegi ausat meest endaga kaasa hauarüüstajaks!“

„Hauarüüstajaks?“ hüppas ka meister vihaselt püsti. „See vana kabel seisab seal mitusada aastat. Ise elate vaesuses ja rumaluses, aga hõbedal lasete tonti valvata!“

„See hõbe kuulub krahv Falkile!“ käratas Mattias, lüües rusikaga vastu lauda, nii et õllekruusid kolisesid. „Isegi ülimas rahahädas pidas krahv hauarahu pühaks ning ei puutunud hõbedat ei puutu seda ka Revali joodikud!“

Ta haaras oma kübara ning jooksis ukse poole. Väljudes kuulis ta, kuidas külamehed raevunud

134

meister Kallet taltsutada üritasid, et too noort krahvihärrat ei ründaks.

Kibedas meeleolus ratsutas Mattias lossi poole. Meister Kalle oli muutunud külarahva hulgas armastatuks; tema sõnu kuulati ja tema mõtteid tunnustati. Kas räägib too praegu kõigile, et sepp Mattiase tehtud naelad on tegelikult Revalist varastatud? Kui kaua läheks aega, enne kui külarahvas tormab Ravengoldi kabeli hõbekette maha võtma ja ümber sulatama? Ja kas ei teki siis julgematel ka mõtet vaadata alla hauakambrisse äkki on preili maetud koos kuldehete ja kalliskividega?

Mattias istus tujutult õhtusöögilauas ning vabandas siis peavalu, et oma toas keskööd oodata. Esimese kellalöögiga ilmus paruness. „Kuula mind,“ ütles Mattias kiirelt, olles oma sõnu terve tunni peas korranud. „Meister Kalle Revalist tahab sinu hauarahu rikkuda. Tahab röövida sinu ehted. Me peame teda kuidagi takistama.“

„Kas toon sulle tema pea?“ küsis parunessi vaim. Ehkki ta tuhkjas näos ei peegeldunud kunagi tunded, paistis Mattiasele, et parunessile oleks see ülesanne meeldinud.

„Ei, ei!“ hüüdis ta. „Mitte tilkagi verd ei tohi enam valatud saada! Ma lihtsalt tahan, et ta ei saaks enam oma tööd külas jätkata!“

„Siis siis toon sulle tema silmad!“ pakkus paruness.

135

Mattias kattis õuduses näo kätega. Kõlas juba üheksas või kümnes tornikella löök. „Sa ei tohi teda vigastada!“ hüüdis ta. „Tee midagi, et ta katkestaks oma töö ja läheks tagasi Revalisse elusana!“ Paruness noogutas ning kadus.

Kell lõi Mattias teadis, et see on üheteistkümnes kord. Kas ta ei jõudnud oma soovi öelda kas paruness viib järgmise kellalöögiga tema enda varjude riiki? Vaevalt oli ta jõudnud nii mõelda, kui paruness seisis tema ees, ning ulatas talle midagi, mis näis olevat viirastuse peopessa peidetud. Mattias sirutas käe. Kell lõik kaksteist. Paruness kadus ning Mattiase pihku maandus väike puust kiil. Vaikuses uuris Mattias seda see oli täiesti tavaline kiil, nagu sellega vikatitera kanna külge pingutati. Miks oli paruness talle selle toonud? Kuidas pidi see teda aitama?

136

10.

Mattias veetis rahutu öö. Talle kangastusid hirmsad viirastused kuidas külarahvas murrab sisse Ravengoldi kabelisse ja leiab sealt kirikhärra; kuidas see raevus rahvahulk tuleb siis lossi ette temalt aru nõudma. Mitu korda ärkas ta hirmuhigis ja ootas päikesetõusu.

Uksele koputati. Päev oli juba valge nii valge kui sompus jõulukuu päeva võib üldse valgeks lugeda. Mattias ajas end istukile ta oli ilmselt alles vastu hommikut uinunud ning nüüd pool päeva maha maganud.

Sisse astus toapoiss värske pesuveega, tema kannul virtin, kes näis väga erutatud olevat.

„Härra krahv Toomkogudusest saabus abipraost!“ ütles ta. „See on keegi, kes määratakse nüüd külasse uueks kirikhärraks ning tema viib ka ülehomme teie laulatuse läbi.“

„Ah et härra praost on juba siin,“ pomises Mattias ja sügas ennast.

„Just praegu jõudis. Väga tõsine mees. Ta veidi värskendab ennast ning siis on kõik oodatud lõunalauda.“

„Lõuna juba käes…“ pomises Mattias. Ta pesi end ning riietus tujutult. Ei olnud temast praegu head seltskonda kellelegi.

137

Söögisaalis olid krahv ja Clara juba kohad laua taga sisse võtnud ning kuulasid tumedasse talaari riietatud meest, kes istus seljaga Mattiase poole.

„Ent sellest hoolimata toon ma krahvihärrale kogu külarahva tänu,“ rääkis see. „Ei ole saladus, et härra krahv on väga heldelt annetanud, et kirik taas uuesti üles saaks ehitatud. Kahjuks ei jõua tööd nüüd jõuludeks valmis…“

Clara, kes oli Mattiast märganud, jooksis naeratades tema juurde, haaras tal sõna lausumata käe alt kinni ning juhtis teda külalise poole.

„Kuid siin te eksite,“ rääkis krahvihärra külalisega. „Mitte mind ei pea te tänama vaid minu poega. Tema on see helde annetaja, kelle kuld kirikut üles ehitab.“

Ta osutas Mattiasele. Külaline pöördus. Ta vaatas Mattiast ning ajas end siis aeglaselt püsti, näos üllatus. „Mattias sina? Vabandust teie, härra krahv!“

See oli Claus, kaupmees Cruxi poja koolivend, kellega Mattias oli tutvunud viimasel õhtul Revalis. „Te olete tuttavad?“ imestas krahvihärra. Mattias, kes tundis, et ta on nüüd ise nukk, mille nööre keegi kõrgemalt poolt tõmbab, astus Clausi juurde ja surus tema kätt. Peas ketras ta kiiruga läbi nende põgusa kohtumise Oleviste taguses kõrtsis. Ta oli ennast tutvustanud mitte kui Magnus Cruxi, vaid kogemata kui Mattiast. Ta ei olnud endast midagi rääkinud. Ta oli jäänud kõrtsi istuma, kui Claus

138

suundus koos sõduritega Magnust vahistama. Tal ei olnud midagi karta Claus ei teadnud temast mitte midagi. Sellest hoolimata täitis kohtumine teda suure rahutusega.

„Tere, Claus,“ ütles ta. „Palun, ära teieta mind nüüd.“

„Mul ei olnud ju aimugi, kes sa oled!“ ütles noor kirikuõpetaja. „Oleks ma vaid teadnud…“

„See ei muuda midagi,“ katkestas Mattias teda. „Mina olen ikka mina. Aga vaata ennast! Toomkiriku õpetaja, kes tuleb mind laulatama!“

„Kõigest abiõpetaja,“ lõi Claus silmad maha. „Ent kuna pastorihärra on praegu haige ning praostil ülehomme ühe raehärra matused ees, siis ei jäänud üle muud, kui saata mind. See on minu esimene laulatus ja minu esimene oma kogudus!“

„Sina tuled meie külasse vana kirikhärra asemele?“ küsis Mattias mõtlikult.

„Mina! Ja nüüd kuulen, et kiriku ülesehituse eest peab tänama hoopis sind!“

Claus haaras taas Mattiase käe ja surus seda tänulikult.

„Meie perekond ja eriti Clara peavad Mattiast iga päev tänama,“ ütles krahvihärra. „Iga päev toob Mattias Clarale Revalist kaugete maade laevadelt kingitusi.“

„Kingitusi laevadelt?“ küsis Claus imestunult.

139

„Jah mõne päeva eest kümme küünart Veneetsia pitsi, üleeile Pariisi parfüüme ning eile lausa elusa papagoi,“ kiitis krahv.

Claus jäi mõtlikuks, vaatas ainult altkulmu vilksamisi Mattiase otsa.

„Aga, Claus miks sa ütlesid, et kiriku ehituse tööd nüüd valmis ei jõua?“ küsis Mattias.

Claus istus.

„Teie küla jälitavad õnnetused,“ ohkas ta. „Kirik põleb… Hundid murravad kirikhärra maha, ja täna…“

Ta haaras laualt toobi mõdu ja kastis keelt, enne kui jätkas: „Saabusin Revalist ühe väikese kirikukellaga, mis pidi jõulu ajal asendama teie kellasid, mis välgutabamusest puruks kukkusid. Torn sai j ust sarika alla kui kohale jõudsin, ja meister Kalle, kes juhib ehitustööd, ütles, et paneb kella kohe torni. Ta võttis kella sülle suur tugev mees nagu ta on. Ronis oma redelit mööda üles… Ja… redeli kõige ülemine pulk raksatas pooleks.“

Clara kattis näo kätega, krahvihärra ohkas raskelt.

„Mis temast sai?“ küsis Mattias ühtaegu nii hirmu kui ootusega.

„Langes katuse veerelt otsejoones selili maha, kell rinnal,“ vangutas Claus pead. „Kummaline oli, et mitte tilkagi verd ei olnud kusagil… Elus ta ju on, aga

140

tundub, et kaelast allapoole ära halvatud. Ei suuda sõnagi rääkida, ainult pilgutab silmi…“

„Kuidas see redel niimoodi…“ mõtiskles krahvihärra.

„Ei tea. See oli tema oma redel tugevast tammepuust, pulgad veel kiiludega tihendatud, et mehe raskust kannataks. Kui läksime vaatama, siis nägime üks kiil oli puudu. Kuidas see küll sealt tammest niimoodi välja tuli… Nagu oleks keegi käinud seda meelega välja kiskumas!“

Üks kiil. Vahest lahutas vaid üks puutükk meest elust ja surmast.

Mattias valas endale serveerimislaualt pitsi konjakit, pani selle hinge alla ja väristas ennast. Konjak andis talle piisava põhjuse ennast väristada, nagu teevad mehed, kui kange tulivesi neil kurgust alla läheb. Tegelikult ootas see värin ammu vallapäästmist. See ütles mina ei tea midagi, mina raputan kõik süü enda küljest lahti. See vabastas Mattiase kohustusest anda vastust teiste ja enda ees. Ta tõstis pilgu, milles oli kummaline joovastus. „Aga ma ei taha rääkida tõsistest asjadest, ei taha, et Clara kurvastab,“ ütles ta. „Sa tulid meid paari panema. Meie õnn ei saa alata kurbadest uudistest. See on meie oma, ja meie ehitame selle rõõmule!“ „Olen kuulnud,“ noogutas Claus. „Linnaski räägiti, et… te muidugi vabandate, et ma keelt kannan,“ pöördus ta krahvihärra poole.

141

„Muidugi,“ vastas see. „Tahan samuti teada, mida minu „sõbrad“ minust linnas räägivad.“

„Ma loodan, et teil ei olnud linnas sõpru,“ ütles Claus ettevaatlikult. „Vastasel juhul oleksite te väga kurb.“

„Hästi öeldud, mu poiss!“ hüüatas krahv, vakatas siis ja kummardas vabandavalt: ta oli öelnud „mu poiss“ mehele, kes alustas oma teenistust tema koguduse kirikhärrana. Kuid Clausi ei häirinud see. „Räägiti, et üks põlatud ja kardetud mees on teilt võlgade katteks teie tütre välja mänginud,“ jätkas Claus. „Teati, et krahvitar Clara on sunnitud heitma abiellu kellegi kapteniga mina teda ise ei teadnud, aga peenem seltskond keeldus tema nime nimetamast. Preilile tunti kaasa meenutati aegu, mil preili Clara oli Revali rüütliballide iludus ning kõik tema kä tt palusid.“

„Nad palusid tema kaasavara käsi oli ainult ilus lisatasu,“ urises krahvihärra.

„Aga just ja sellepärast ma teile seda räägingi!“ ütles Claus. „Ainult hädas tunneme, kes on meie tõelised sõbrad. Ja oma tütre võib ju anda ainult kellelegi, kes on tõeline sõber, kas pole nii?“ Krahvihärra vaatas noormeest ning noogutas, omal klomp kurgus.

„Ja just sel hetkel ollagi ei tea kust ilmunud teie ammu kadunuks peetud poeg,“ jätkas Claus. „Siinkohal ei teata linnas palju: arvati, et teie pojad

142

on kahetsusväärsel kombel ammu hukka saanud. Sosistati ma arvan, et mõistate ise, millest sosistati.“

„Mõistan et Mattias on minu sohilaps,“ muigas krahv. „Las nad siis murravad pead ja määrivad oma hinge räpaste kuulujuttudega. Need teevad kahju ainult rääkijaile endile.“

Claus langetas mõtlikult pea.

„Mõistetamatud on taeva teed. Mis tundub meile kannatus, see võib osutuda õnnistuseks. Mis tundub meile ebaõiglus, sellest koorub välja õiglus. Õnnelikud on need, kes jõuavad oodata, mil Issanda tõde lõpuks nende elupäevade kannatused tasub!“

Krahvihärra neelatas.

„Jõulupühad veedame ühe perena perena, mida ma ei uskunud enam iial endal olevat,“ ütles ta härdameelselt. „See püha aeg kinnitab lõplikult, et kannatused on möödas, et mulle on kõik andeks antud.“

„Isa mis on sulle andeks antud?“ küsis Clara. Krahv istus raskelt.

„Sa tahad minus näha ainult head, ehkki sa ei ole mu lihane tütar,“ ütles ta, nagu oleks ta õlule asetatud raske koorem. „Ent on olemas ka teine mees, kes kannab minu nime. Ära pea teda oma isaks: tema oli olemas enne, kui tulid minu ellu sina; sellest hetkest kadus ta jäädavalt.“

Pärast einet kutsus Mattias Clausi lossi raamatukokku.

143

„Viimati Revalis siis otsisid sa ühte oma sõpra,“ ütles ta. Claus ohkas raskelt. „Jah. Magnust, kaupmees Cruxi poega.“ „Kas leidsite ta?“ uuris Mattias. „Ei,“ vastas Mattias. „Uurisime asja ja meile hakkas tunduma, et Magnus on Revalis mõrvatud oma enese isamajas ja oma enese virtina poolt.“ „Mõrvatud… Kuidas nii?“ ei saanud Mattias aru. „Sest kõik seal majas valetasid. Selgus, et Cruxide äri tegelik juht oli juba aastaid virtin Magdaleena. Aga tegelikkuses oli ta salaja pühitsemata abielus Cruxide varustaja, kapten Wurmiga ning kõik Cruxide varad voolasid Wurmi taskusse,“ seletas Claus. „Kapten Wurmi ootamatu surma järel oleks proua Magdaleenast saanud üks Revali rikkamaid naisi kui me ei oleks Magnust taga otsides hakanud asju uurima.“ Mattias jõllitas Clausi mõistmatult. „Kapten Wurm…“ kordas ta. „Jah, eks polnud tema preili Clara kosilane?“ küsis Mattias vastu. „Oli proua Magdaleena abikaasa?“ üritas Mattias asjadest aru saada. „Abikaasa või hoopis kuriteokaaslane,“ vastas Claus. „Omas ahnuses olid nad Cruxide perekonna ammu laostanud. Seetõttu võis arvata, et virtin Magdaleena mürgitas Magnuse, kes oleks võinud hakata uurima, miks äri pankrotti tüürib. Ning mõni

144

tema käsilane toimetas Magnuse surnukeha linnast välja, sest ta kadus päevapealt nagu vits vette.“

„Ja mis temast saab…?“ küsis Mattias. Ta tundis end osaliselt proua Magdaleena allakäigus süüdi, ehkki ilmnes, et too oli ise Cruxide peret röövinud.

„Proua Magdaleenast? On praegu raevanglas uurimise all, kuid väljavaateid tal pole raehärrad nõuavad talle surmanuhtlust. Cruxi äri võtavad tema konkurendid üle, sest pärijat tal ju enam pole. Proua Magdaleena ja Wurmi varad arestis linn; Wurmi suur kaubalaev, mis Cruxi vapi all merd sõitis, on nüüd aresti alla pandud ja seisab Revali sadamas. Kus sina viimastel päevadel tihti olevat käinud,“ lisas Claus uurivalt.

„Ma… jah, seda küll,“ neelatas Mattias.

„Ostmas luksuskaupu otse saabuvatelt laevadelt?“ jätkas Claus küsitlust.

„Jah,“ kinnitas Mattias ärritunult, soovides et see teema juba unustataks.

„Aga sa valetad, Mattias,“ asetas Claus käe talle õlale. „Revali laht on kaks nädalat jääs olnud. Mitte ükski laev ei ole sisse ega välja saanud!“

Mattias pööras pilgu kõrvale.

„Mis see on, mida sa oma perekonna eest varjad?“ küsis Claus.

Mattias lükkas tema käe eemale.

„Sa ei ole minu pihiisa,“ ütles ta süngelt. „Kus ma käin ja mida teen, selle kohta ei pea ma sulle vastust andma.“

145

Mattias marssis välja, kuid kahetses oma keevalisust kohemaid. Tal ei olnud maailmas palju sõpru Claus oleks võinud kindlasti üks neist olla. Ent nüüd oli tal ka tema ees üks saladus, mida ei saanud avaldada.

Sel ööl tõi parunessi viirastus talle terve kastitäie Prantsuse šampanjat seekord ilusates, kinni korgitud pudelites, millest Mattias kohe ühe avas ning pooltühjaks jõi.

146

147

11.

Lossi kabel see, mille tornis lõi kell täistunde oli kaua kasutuseta seisnud. Nüüd avati see ning hakati hoolikalt pühkima ja pesema. See oli suur ja uhke hoone, otsapidi lossi külge ehitatud, kindlasti suurem kui külakirik, mis praegu uut meistrit ootas. Claus hurjutas temast palju vanemat krahvihärrat isalikult, et too on pühapäevased jumalasõna lugemised kabelis ära unustanud, aga krahvihärra vaid ohkas.

„Viimati olin siin viisteist aastat tagasi siis, kui maeti minu noorimat poega,“ ütles ta. „Ja enne seda siis, kui maeti minu keskmist poega; ning enne seda siis, kui maeti minu vanimat poega. Ja veelgi varem siis, kui maeti minu kaunist abikaasat, kes noorim at poega ilmale tuues hinge heitis. Nii et pastorihärra saab aru, miks ma ei taha siia astuda: see koht on minu jaoks tulvil ainult valusaid mälestusi.“

„Aga seekord läheb kõik teisiti,“ ütles Mattias. „Seekord avatakse kabel rõõmu jaoks.“

Ta nägi silmanurgast, kuidas Claus mõtiskleb ja endamisi arutab. Krahv oli just kinnitanud, et kõik tema kolm poega surid ning ilmselt tekkis Clausil taas küsimus, kes siis Mattias täpselt on ning kuidas saab temast justnagu üheaegselt nii krahv Falki poeg kui

148

ka väimees. Aga ta austas perekonna saladusi ning ei küsinud sel hetkel midagi.

Rõsket kabelit köeti varahommikust peale, et järgmisel päeval saaks seal laulatuse maha pidada. Claus veenis krahvi, et too lubaks erandkorras ka külarahva jõuluteenistuse lossikabelis pidada, sest aukliku katusega külakirik oli seest lund täis tuisanud. Krahv oli sellega lahkelt nõus ning lubas veel pärast teenistust külarahvast kuuma veini ja värske saiaga kostitada. Ühtlasi saaksid külaelanikud ka noort krahvipaari õnnitleda.

Alles sel laulatuse eelsel päeval peeti sobilikuks, et Mattias ja Clara võivad isekeskis, ilma isa või virtina valvsate pilkude järelevalveta kohtuda. Plaaniti, et nad jalutavad veidi lossipargis mitte liiga kaugel, sest hirm ootamatult ei tea kust metsadesse ilmunud huntide ees oli suur. Park piirnes kärestikulise jõega, mis ka kõige külmemal talvel ära ei jäätunud ning oli seetõttu hea kaitse ei oleks ju hundid üle voolava vee saanud. Mattias ootas seda jalutuskäiku väga: olla esimest korda Claraga kahekesi. Kui palju on neil rääkida! Ilm oli harukordselt ilus ning taevas lõi keskpäevaks üsna selgeks. Valge lumevaiba alla tuisanud maa, kus ei paistnud ühtegi jalajälge nii kaugele kui silm seletas, näis taas lubavat, et uus elu algab puhtalt lehelt. Soojadesse karusnahkadesse mähkunult kõndisid Clara ja Mattias lossiparki. Päris omavahel nad siiski

149

ei olnud ülal müüridel olid mõned püssidega valvurid, kes igaks juhuks hundivalvet pidasid. Noorte jalutajate hingeõhk jäätus karges talveõhus, mis tundus pärast lossikabeli läpatanud ja niisket õhku nii värske ja tulvil põhjamaiseid lõhnu. Mõisa alleed jõulude ajal kaunistama määratud värskelt saetud kuuskede vaigune lõhn segunes kabeli ahjudest tõusva suitsu ning köögist kanduva hõõgveini ja kaneelisaia aroomiga. Aga kõigest magusam oli Clara uue parfüümi lõhn, mida ta endale oli piserdanud. See öö katte all Pariisist kohale lennutatud lõhn meenutas Mattiasele aga seda, et tal on veel üks kihlatu: mitusada aastat tagasi surnud lossipreili, kes tema enda omaks oli teinud. Kas lubab paruness Brigitte tal õnnelikuks saada?

Ta oli kindlalt otsustanud viirastuslikust kratist vabaneda ning edaspidi üksi, tumedate jõudude abita, oma õnne sepistada. Kuid tal ei olnud aimugi, milline ülesanne parunessile anda, mille täit misega too enne viimast kellalööki hakkama ei saaks.

Nad kõndisid pikalt vaikuses. Mattias ei osanud korraga midagi öelda ning Claral kui hästi kasvatatud kombekal preilil ei olnud kunagi tavaks ise esimesena kõneleda.

Umbes tunnikese pärast jõudsid nad ringiga lossiväravate ette tagasi ning need avanesid pruutpaari ees. Nad astusid sisse ikka sõnatult. Mattias oli rahutu: oli ta tõesti nii arg, et ei julgenud vahetada sõnagi oma armastatuga, kes pidi järgmisel

150

päeval tema naiseks saama? Kas pidi Clara ka abielus jääma alandlikuks ja kasinaks naiseks, kes liigub ringi, silmad häbelikult maas, ning vastab viisakalt ainult siis, kui teda kõnetatakse? Kas võis olla, et neil ei olnudki millestki rääkida..?

Selle mõtte tõrjus Mattias peast. Mis sellest, et tema oli harimatu külapoiss, kes oli vaid kaks talve külakoolis käinud, mõistis veidi lugeda ja natuke rehkendada, teadis umbes, kus asusid Saksamaa ja Inglismaa ning oskas peast issameiet lugeda; Clara aga peen lossipreili kes mängis klaverit, oskas moodsaid tantse ja mõistis prantsuse keelt? Kui kaks inimest teineteist armastavad, siis pole see kõik ju tähtis? Et armastus õitseks, on vaja ainult truudust ja…

Ja mida? Ausust? Mattias hammustas huulde, nagu oleks ta oma mõtteid valju häälega välja rääkinud. Kes oli tema, et arutleda truudusest ja aususest? Ristiinimesena kõndis ta siin Clara kõrval kui tolle kihlatu, aga varjude riigis oli ta kihlatud tontliku parunessiga. Tal oli palju saladusi, mida Clara ei tohtinud kunagi teada saada. Ta oli petis, põgenik, varas ja mõrtsukas. Kas oli maailmas piisavalt palju lund, et tema verised jäljed igaveseks kinni katta?

Aga Clara ei märganud midagi, ta kõndis vaid malbelt naeratades, pilk häbelikult maha pööratud, nagu unenäoline haldjas, keda maine elu ei huvita.

151

Ilmselt ongi see kõige parem, mõtles Mattias. Nii ei pea ta ju neiule valetama. Parem olgu vaikus, sõnatu teineteisemõistmine.

Päev oli tulvil sagimist ning õhtusöögi ajaks olid kõik väsinud. Lossikabeli suured ahjud huugasid nagu sepaääsid, köögis podisesid katlad ja särisesid vardasse aetud sead ja haned. Seda kummalisem oli, et tegelikult ei oodatud pulma ühtegi võõrast: krahvipere oli end muust maailmast ära lõiganud ning ei tahtnud kedagi näha; ainult lossirahvas oli pulmalisteks ja pidusöögile oodatud.

Kell lõi kesköötunni esimest lööki. „Küsi,“ kähises parunessi vaim. Ent Mattias ei küsinud, mitte kohe. „Sa tead, et ma homme abiellun?“ küsis ta hoopis.

„Tean,“ noogutas viirastus. „Nüüd küsi.“ Mattias ei küsinud ikka veel. Tornikell lõi neljandat korda.

„Ma abiellun, ning hakkan oma noore abikaasaga voodit jagama,“ ütles Mattias. „Sinul ei ole meie abielus kohta. Sa ei tohi enam keskööl tulla.“ Kummitus irvitas hääletult.

„Ma tulen, kuni sa enam midagi küsida ei oska,“ ütles ta pahaendeliselt.

„Aga kui sa ei suuda mulle tuua, mida ma soovin?“

„Siis võid mu hauda tagasi saata!“ ütles viirastus.

152

„Ning kui me teineteist vabaks anname, siis jääb sinu toodud kuld kullaks?“

„Jah.“ Kell lõi see pidi olema kümnes kord. „Too mulle sületäis valgeid liiliaid!“ hüüdis Mattias. Viirastus kadus ning jõudis vaevu puistata Mattiase kätele paar-kolm tosinat imeilusat õit, kui kesköö viimane kellalöök ta kaduma sundis. Mattias ärkas pärast väsitavat, unenägudeta ööd, veel enne kui taevas oli hahetama löönud. Tuba oli raske liiliate magusast lõhnast. Justnagu veidras unenäos ajas ta end püsti, pesi ja riietus. Siis ta istus ja mõtles, aga need mõtted olid tähenduse ja sõnadeta, just nagu eilne jalutuskäik Claraga. Mattias kinnitas endale, et see on tema elu õnnelikem päev. Hommikusöögilauas oli ainult krahvihärra. Clarat, kellele passiti selga pruutkleiti, ei tohtinud ta enne laulatust näha; kirikhärra Claus oli eelistanud külas ööbida. Krahv kutsus Mattiast oma pojaks ning oli lootusrikas ja õnnelik. „Homme sõidad minuga jahile,“ ütles ta. „See on meie perekonna traditsioon: abielu esimesel päeval sõidab poeg isaga metsa ning mida suurema saagiga ta naaseb, seda õnnelikum saab olema tema abielu. Nii käisin mina laulatusejärgsel hommikul isaga jahil ja tema enda omaga.“

153

Mattias tundis, et teda on küll omaks võetud, ent ta ise lõi korraga kahtlema, kas ta ikka kuulub Falkide hulka.

Järgnev möödus nagu unes. Lossi kabel uppus küünalde särasse; kirikhärra Claus pidas lühida, kuid ilusa jutluse truudusest ja armastusest. Cla ra saabus, nagu oleks välja astunud muinasjutust, seljas elevandiluukarva pitsist kleit ning valgest karusnahast keep. Tema süles olid valged liiliad ning peas liiliapärg. Mattias värises, nii kabeli ikka veel pisut jahedast õhust kui hirmust, et see imeli ne nägemus kaob.

Korraga olid nad Claraga paar. Krahvihärra embas neid, Claus surus kätt, virtin ning teenijarahvas tegid kniksu ja kummardasid. Linnast olid tulnud muusikud, kes mängisid pehmeid meloodiaid sellal kui noorpaar, krahv ja kirikhärra keha kin nitasid. Ka virtin oli külalisena lauda palutud oli ta ju Clarale olnud amme ja kasvataja eest. Tantsuks siiski ei läinud Mattias ühtegi peenemat tantsu ei osanud ning Clara teda ei sundinud; istus vaid malbelt naeratades lauas, pilk maha löödud, vaid harva Mattiasele otsa vaadates. Hiljem kõndis neiu tema käevangus vaguralt neile sisse seatud tuppa, kus noorpaar pidi oma uut elu alustama. See oli kamber, kus krahvihärra ise oma abielu õnnelikumad aastad oli veetnud ning mis pärast tema naise surma oli suletuna seisnud. Nüüd oli siia toodud värsked linad ja vaibad, ruum oli köetud ning mahedalt valgustatud

154

ja lõhnastatud. Siin oleks noorpaarist võinud saada vanapaar, kes ka viiekümne aasta pärast oma imeilusat pulmaööd meenutab.

Ehkki Mattias oli õnnelik, ei unustanud ta hetkekski, et keskööl peab ta abieluvoodist välja hiilima, tagasi oma väikesesse pööningukambrisse, ning andma parunessi viirastusele ülesande, mida see täita ei suudaks. Seejärel pugema vaikselt tagasi pulmavoodisse, kus teda ja mõrsjat hommikul äratama tullakse. Ta ärkab vaba mehena: viirastus, kes oli pannud teda hirmsaid asju tegema, on kadunud, viies endaga kõik patud.

Erutunult kõndis ta oma toakeses ning luges mõttes sekundeid. Tornikella selle toa aknast näha ei olnud, seega võis ta vaid loota, et kesköö õige pea käes on.

Ootaja aeg on pikk, kuid lõpuks kõlaski esimene kellalöök. Paruness ilmus eikusagilt ning tema mustad tühjad silmad vaatasid ainiti Mattiast.

„Küsi!“

„Palun ütle uuesti, mis on need asjad, mida sa mulle tuua ei saa!“ nõudis Mattias.

„Ma ei saa tuua hõbedat, pühitsetud mulda ega inimese hinge,“ vastas paruness.

„Selge,“ sõnas Mattias. „Aga mis oli see, mis sa minult vastu tahad?“

„See on midagi, mida sul ei ole ja kui sul see on, siis ei kuulugi see sulle, ehkki j ääb sinu omaks!“ kordas paruness oma kunagisi sõnu.

155

„Selge,“ ütles Mattias taas. Tegelikult luges ta kellalööke. Neid oli kõlanud juba kuus.

„Ja kui ma sinult täna midagi ei küsi?“

„Siis tuled sa minuga!“ Seitse lööki oli kõlanud. „Ja kui sa ei suuda mul le tuua seda, mida ma küsin?“

„Siis,“ vastas paruness, „kaotan ma võimu sinu üle ning sina kaotad võimu minult midagi nõuda.“ Mattias ootas kannatlikult. Ta ei ütle oma soovi varem, kui üheteistkümnenda löögi järel. Siis pole parunessil enam aega seda täita ning ta peab Mattiase vabaks andma. Kõlas üheteistkümnes löök. „Ma soovin: too mulle eilne päev!“ ütles Mattias ning vaikis ootavalt.

Paruness virvendas hetkeks, nagu oleks tuul tema piirjooned laiali puhunud. Siis kõlas kaheteistkümnes löök ning ta kadus.

Tehtud! Mattias oli parunessile andnud ülesande, mida see täita ei suutnud! Ta langes rõõmsalt naerdes oma asemele ning sirutas käe pooliku pudeli šampanja järele, mis eilsest veel voodi kõrval seisis. Seda peab tähistama ta on vaba ning parunessi toodud varandus kuulub talle. Kuid kas ikka kuulub? Kiirelt tõstis ta pudeli ja rüüpas: see oli tõesti parim jook, mida ta oli saanud. Kui paruness oleks teda hüljanud, kui kuld oleks muutnud vaseks ning paberrahad kasetohuks, siis oleks ju ka peenest

156

joogist võinud saada tavaline kaevuvesi? Kuid ta oli parunessi kavalalt üle mänginud!

Ta rüüpas ja naeris, naeris ja rüüpas, kuni uni ta üle võimust võttis.

Mattias ärkas pärast väsitavat, ilma unenägudeta ööd, veel enne, kui taevas oli hahetama löönud. Justnagu veidras unenäos ajas ta end püsti, pesi ja riietus. Siis istus ta ja mõtles, aga need mõtted olid tähenduse ja sõnadeta, just nagu eilne jalutuskäik Claraga. Mattias kinnitas endale, et see on tema elu õnnelikem päev. Hommikusöögilauas oli ainult krahvihärra. Clarat, kellele passiti selga pruutkleiti, ei tohtinud ta enne laulatust näha; kirikhärra Claus oli eelistanud ööbida külas. Krahv kutsus Mattiast oma pojaks ning oli lootusrikas ja õnnelik. „Homme sõidad minuga jahile,“ ütles ta. Kõik, mis järgnes, möödus nagu unes. Lossi kabel uppus küünalde särasse; kirikhärra Claus pidas lühida, kuid ilusa jutluse truudusest ja armastusest. Clara saabus, nagu oleks välja astunud muinasjutust, seljas elevandiluukarva pitsist kleit ning valgest karusnahast keep.

Korraga olid nad Claraga paar. Krahvihärra embas neid, Claus surus kätt, virtin ning teenijarahvas tegid kniksu ja kummardasid. Pärast pidusööki kõndis noorpaar neile sisse seatud tuppa, kus nad pidid oma uut elu alustama.

157

Kui Clara oli uinunud, hiilis Mattias tagasi oma väikesesse pööningukambrisse. Ta pidi andma viirastuslikule parunessile ülesande, mida see täita ei suuda. Ning ta oleks vaba. Erutunult kõndis ta oma toakeses ning luges mõttes sekundeid.

Ootaja aeg on pikk, kuid lõpuks kõlaski esimene kellalöök. Paruness ilmus eikusagilt ning tema mustad tühjad silmad vaatasid ainiti Mattiast. „Küsi!“

Korraga meenus Mattiasele kõik. See hetk, see päev oli juba korra aset leidnud. Varajane hommik; vestlus krahviga, kes teda oma pojaks kut sub; laulatus; pillimehed; pulmaöö ja parunessi tühjad, mustad silmad.

„Sa vedasid mind alt,“ sosistas ta. „Soovisid eilset päeva? Said selle!“ kähises parunessi hääl õõnsalt. „Nüüd küsi!“ Mida oskas Mattias korraga küsida? Terve päeva oli ta endaga aru pidanud ja otsustanud siis, et eilset päeva ei suudaks paruness talle ometigi tuua. Nüüd oli ta selle saanud, uuesti läbi elanud ning seisis seal nagu rumal varguselt tabatud poisike, kes on arvanud, et suudab teisi üle kavaldada.

Tornikell lõi halastamatult ning nii tundus Mattiasele palju kiiremini kui tavaliselt. Ta pea oli tühi, ühtegi mõtet ei suutnud ta lõpuni mõelda. „Too mulle miski, mis mind aitab!“ hüüdis ta. „Aitab millal?“ küsis paruness.

158

„Miski, mis mind alati sihile viib!“ ütles Mattias. Tal polnud õrna aimugi, mis võiks olla see, mis hädas inimest juhatab, aga kas polnudki see tema eesmärk anda parunessile võimatu ülesanne?

Paruness kadus ning oli hetke pärast tagasi. Ta sirutas käe ning Mattias sirutas oma käe vastu.

Tema pihku langes väike asjake vaevu suurem kui kopikaline vaskraha. Mis see ometi oli?

Paruness haihtus ning Mattias astus kaminale lähemale, et näha, millise võluväega talismani paruness talle seekord toonud oli.

Tema peopesas oli väike kompass kulunud, vaskse kerega. Ei midagi ilusat, uhket ega muinasjutulist. Aga kui Mattias seda käes pööras, näitas nool alati ühes kindlas suunas. Mattias imestas: ta arvas, et kompassidel on nool, mille üks ots näitab põhja, teine lõuna suunas, kuid sellel kompassil näis olevat vaid üks nool ning see näitas ei tea kuhu nii palju kui Mattias teadis, ei asunud sealpool ei põhi ega lõuna.

Pikemalt mõtlemata libistas Mattias kompassi vestitaskusse. Paruness oli teda taas üle kavaldanud: see oleks võinud talle tuua ükskõik missuguse asjakese, sest Mattias ei saanud ju kuidagi teada, mis häda teda elus ootab ning mis teda sellest hädast võiks päästa. Ei, homme keskööks peab ta välja mõtlema midagi, mis oleks tõeliselt võimatu ülesanne. Mattias hiilis oma uutesse ruumidesse tagasi ning libises hääletult Clara kõrvale laia ja pehmesse

159

sulevoodisse. Clara ei ärganud, ainult naeratas läbi une. Hommikul kõlas koputus. Mattias virgus ning Clara avas silmad. Esimesel hetkel näisid mõlemad olevat hämmastunud, et nad ärkavad koos, kuid kohe taipasid mõlemad, et nad on nüüd abielupaar ning ongi määratud terve ülejäänud elu koos ärkama. Clara andis talle põgusa suudluse kuid väga kiire, sest juba avanes uks ning lävel seisis virtin koos piduliku saatjaskonnaga: toapoiss kahe ämbri kuuma veega, toatüdrukud aurava kohvi ja äsja küpsetatud saiakestega ning rätsepmeister ja kaks õmblejannat, kes kandsid kätel õrnroosat sametist hommikumantlit, mis nad Clarale olid õmmelnud. Nende taga seisid muusikud, kes olid pulmapeol mänginud ja kes nüüd ukse avanedes piduliku viisi üles võtsid. Ka krahvihärra piilus kõigi selja tagant, nagu veidi häbenedes. Kuid selline oli kord: ammuste kommete kohaselt pidi virtin ja kogu lossirahvas veenduma, kuidas noorpaari pulmaöö oli möödunud. Nähes, kui õnnelikud ja häbelikud on Clara ja Mattias, olid kõik rahul. „Ootan sind saalis hommikeinele, mu poeg ning siis läheme jahile,“ ütles krahvihärra. „Ja toome Clarale hundinahkse kasuka!“ Mattias sukeldus kuuma vanni ja riietus siis kiirelt, sellal kui Clara alles oma uut h ommikukuube imetles ning toatüdrukutega salamisi kihistas. Mattias kummardas oma noorele naisele kohmetult ja saatis

160

talle õhusuudluse, mille peale kõik näitsikud taas kihistama kukkusid.

Siis jooksis ta alla, kus krahv teda juba laua taga ootas. Laual oli eilsest pulmapeost üle jäänud rikkalik valik küll hane ja faasanit, metssiga ja vasikat, lisaks erinevaid küpsetisi ja pool pulmatorti, mida ei olnud eelmisel õhtul jõutud ära süüa.

Pärast kehakinnitust läksid Mattias ja krahvihärra talli, kus juba ootasid saduldatud hobused ning terve hulk saatjaid: kümmekond meest lossist, kellega metsa veerel pidid liituma mitmed külamehed. Ümberringi sõelusid erutunult jahikoerad. Lubatud hundijaht oligi algamas. Meeste hulgas oli ka Claus, ehkki ta ei olnud jahiriietes ega kandnud püssi.

„Ei ole tavaks jõululaupäeva hommikul hundijahile minna,“ ütles ta etteheitvalt.

Krahv naeris.

„Mis parata see on meie suguvõsa komme,“ ütles ta. „Aga lubame, et oleme õhtuseks teenistuseks ilusti tagasi!“ Väravad avanesid ning jahiseltskond sõitis välja kargesse talvehommikusse.

161

12.

Metsa veerel ootas juba salk külamehi, kes austusest karvamütsid peast kaapasid ja noort krahvihärrat pulmade puhul õnnitlesid.

„Aga need hundid, nemad on targad,“ ütles Kustas, krahvihärra endine metsnik, kes salka juhtis. „Panime neile öösel peibutiseks pool siga orgu ning torkasime hundilippe lumme, aga täna hommikul ei olnud ühtegi jälge lumel näha, ehkki öösel ei ole tuisanud.“

„Need hundid on tõesti ühed põrgukoerad,“ nõustus kammerhärra, vaadates jahikoeri, kes enam rõõmsalt ei klähvinud, vaid arglikult teineteise ligi hoidsid ning metsa poole kartlikke pilke heitsid. Jahiseltskond liikus mööda metsaserva, kuni kärestikulise jõe mühin nagu kauge tormituul nende kõrvu jõudis. Siis hargneti, et läbi metsa ratsutades hundid oru suunas välja ajada. Kõlas jahisarve hüüd, mis meenutas hundi ulgu.

Krahv ja Mattias ratsutasid koos ning õige pea kadusid teised jahimehed vaateväljast. Krahv vestles temaga ning pakkus Mattiasele aeg-ajalt lähkrist head peenviina, mis tõmbas seest soojaks ja pani jutu jooksma. Ta rääkis Mattiasele nende perekonna ajaloost ning Mattias üritas

162

võimalikult täpselt jätta meelde erinevaid nimesid ja sündmusi. Nii möödus tund või paar, kuid ühtegi jälge huntidest polnud ei näha ega kuulda. „Tahan sulle näidata meie pere väikest jahilossi, mis on siit veel umbes versta kaugusel,“ ütles krahvihärra. „Seal on alati varuks paar vaati viina ja vinnutatud liha, kui jahilkäik peaks pikaks venima.“ Vähe aja pärast ilmuski nähtavale väike loss rohkem nagu kõrge kitsas vahitorn, mis korraga puude tagant paistma hakkas. Otse selle taga kuuldus kohisevat väike kosk või juga.

Krahv vaatas pisut räämas ehitist mõtlikul pilgul. Ta võttis vöölt suure võtme ning askeldas veidi luku kallal: ilmselt polnud ust juba aastaid avatud ning rooste kippus lukku närima. Jahilossi seintel rippusid loomanahad ja põdrasarved, millel aastate tolm. Kaminasse olid laotud puud mis olid seal ei tea kui kaua tuld oodanud. Krahv haaras kaminalt kannu õliga, valas seda puudele ning viskas Mattiasele väikese metallist toosi fosfortikkudega, et noormees tule läidaks. Mattias lõi tikust sädeme ning kohe hakkasid puukoortel leegid tantsu lööma. Hetkega täitus väike saal soojusega. Krahv astus puust vaadi juurde ning täitis sealt kaks tinapeekrit. „See akvaviit ehk eluvesi on seisnud siin juba viisteist aastat,“ ütles ta, pilk peekri sügavuses, nagu

163

hulbiks seal terve ookean mälestusi. „Täitsin selle vaadi, kui käisin oma noorima pojaga rebasejahil. Tõstsime niisamuti kaminatule ees klaase ning lootsime, et tulevik on helge.“

Ta tõstis klaasi, lõi Mattiasega kokku ning rüüpas tubli sõõmu. Mattiase jaoks oli jook liiga kange, ta ainult mekkis seda veidi.

Krahvihärra võttis peekri huulilt ja istus. „Ei teadnud ma veel siis, et see on viimane kord, mil oma pojaga kokku löön,“ ütles ta. „Reinhard oli vaevu seitseteist, veel noorem kui sina praegu. See oli tema esimene jaht nagu täna sulle.“ „Mis ometi juhtus?“ küsis Mattias. Krahv astus kitsa akna juurde, tõmbas selle lahti ning lükkas valla luugid, mis olid kaua suletud olnud. Ka Mattias astus lähemale. Tõesti, nüüd oli kuulda vee mühinat.

„Otse siit jahilossi kõrval läks vanasti väike sild üle jõe,“ ütles ta. „Reinhard, hulljulge poiss, otsustas üle selle ratsutada, ehkki see polnud mõeldud ratsanike raskust kandma. Enne kui ma arugi sain, oli ta juba keset silda jõudnud. Pööras veel ümber ning lehvitas mulle oma sulega kübarat. Tahtsin talle midagi hüüda, et teda hoiatada aga oli juba hilja. Seisin siinsamas aknal ning vaatasin, kuidas sild raksatas ning Reinhard oma ratsuga voogudesse langes. Ma ei saanud midagi teha. Oli kevad, suurvesi kõrge ja voog kiire. Hetkega oli ta kadunud ning kadunuks ta jäigi.“

164

Üle Mattiase selja jooksis külmavärin, kui ta kujutas ette, kuidas krahv siinsamas seistes pidi aastate eest nägema, kuidas ta viimane poeg hukkub.

„Mul on nii kahju…“ sosistas ta.

„Ma olin selle ära teeninud,“ ohkas krahvihärra vaevukuuldavalt. „Olin teinud midagi kohutavat, ning saatus maksis mulle kätte. Alles täna tunnen, et olen oma võla lõpuks tasunud ning elu võib edasi minna,“ pöördus ta Mattiase poole, silmad niisked. Mattias haaras ta käe.

„Ma tean, kui valus on kedagi kaotada,“ ütles ta.

„Ka sina oled siis kaotusvalu tunda saanud?“ küsis krahvihärra silmi pühkides.

„Jah,“ noogutas Mattias. „Ehkki olin siis veel nii väike, et asjadest õieti arugi ei saanud. Aga see äkiline tühjuse ja üksinduse tunne saatis mind aastaid. Vahetevahel meenub see mulle nüüdki, kui öösiti und ei tule.“

„Kelle sa siis kaotasid, vaene poiss?“ küsis krahv.

„Ema ja hiljem ka õe,“ vastas Mattias ning istus krahvihärra kõrvale. „Ja kui kummaline ka nemad olid huntide ohvrid. Ehkki meiegi külas ei olnud mitte kunagi hunte olnud.“

„Huntide…“ kordas krahv. „Kuidas see juhtus?“ „Ma tean vähe,“ vastas Mattias. „Olin siis vast kolme-nelja-aastane. Isa oli meil kroonus hukka saanud, elasime emaga suures vaesuses. Ühel päeval aga ema enam ei tulnud. Mulle öeldi, et hundid on ta

165

maha murdnud ja minema viinud teda ei leitud kunagi. Mu õde, niisama väike kui mina, sattus pastori perre; mind aga saadeti vaeslaste varjupaika, kus hädavaevu ellu jäin. Hiljem põgenesin sealt ja ekslesin mööda maad ringi. Jõudsin ka tagasi kodukülla aga pastori majja mind ei lastud. Öeldi, et mu õde on ammu hukka saanud et hundid olla temagi ära viinud. Kuidas nii saab olla?“ Krahv oli teda kuulates väga süngeks muutunud. Mattias nägi, et ta pigistas oma tinapeekrit nii kõvasti, et see oli mõlki muljutud.

„Kus… Kus see aset leidis? Ja millal?“

„Umbes viistest aastat tagasi, Wöbsi külas Peipuse järve ääres, kust laevad Venemaale lähevad,“ vastas Mattias.

„Wöbsi külas…“ sosistas krahvihärra, korrates seda veel paar korda. Mattias ei saanud aru, miks krahv ühtäkki talle selja pööras ning justnagu iseendaga rääkima hakkas.

Järsku hüppas krahvihärra püsti ning vankus akna juurde, kus toetas pea raskelt vastu jäälilledes klaasruutu. Väljas oli hakanud hämarduma.

„Me ei leia siit täna ühtegi hunti,“ ütles ta. „Jäta mind praegu. Ma tahan üksi olla.“

Ta hääl oli külm ja kauge, nagu ei oleks ta korraga Mattiast enam tundnudki.

Kõheldes tõusis Mattias, saamata täpselt aru, mida ta tegema peab. Küllap oli tema jutt krahvile tema enda naise ja poegade hukkumist meenutanud

166

ning too tahtis oma valusate mälestustega üksi jääda. Ta kummardus ning taganes vaikselt, kogeledes midagi sellest, et õhtul jõuluöö teenistusel kohtutakse taas. Krahv vaevalt et tema sõnu üldse kuulis, vaid oli sügavalt omis mõtteis. Mattias hüppas ratsu selga, andis krahvihärra hobusele tüki suhkrut ning ratsutas eemale. Rahutult eksles ta siia-sinna, üritades aru saada, mis oli juhtunud. Krahvihärra ei olnud varem tema mineviku kohta pärinud kas ehmatas too nüüd, et Mattias on vaid üks orvuks jäänud külapoiss, kes pole tema tütre käe vääriline? Seda kõike poleks ta pidanud rääkima. Aga krahvi ausus oli ka teda avameelseks sundinud ja seda avameelsust kahetses ta nüüd kibedasti. Väljas oli juba päris pime, aga Mattias eksles ikka veel padrikus. Võimalik, et ta ratsutas ringiratast taevas oli ühtlaselt tumehall ning millegi järgi ei olnud võimalik enam sihti seada. Jõgi näis olevat kord vasakul, kord paremal, aga siis ei kuulnud ta seda enam üldse. Kusagilt väga kaugelt kõlas jahisarve hüüd, mis kutsus jahimehi taas kokku. Ja sellele vastuseks kõlas niisama kauge ulgumine: algul üks, siis teine ja kolmaski. Hundid hüüdsid nagu oreliviled, kord tema ees, siis taga. Kui metsa vahelt midagi välgatas, tundus Mattiasele, et ta näeb huntide hõõguvaid silmi. Hobune, noor täkk, kelle ta külast oli ostnud, oli rahutuks muutunud ning ei suutnud ilmselt enam isegi otsustada, kuhu ta peab minema. Mattiasel oli külm, nälg ning hirm suurem hirm kui

167

Ravengoldi kabelis ööd veetes. Sest ta tundis, et on nüüd ise see tumedate jõudude saadik, kelle jälje hundid on üles võtnud. Eks haistnud nad tema kasukas veel oma suguvenna verd?

Korraga meenus Mattiasele parunessi viimane andam, kummaline väike kompass. Kas võiks sellest nüüd kasu olla? Ta tõmbas kinda käest külm ähvardas hetkega sõrmeotsi näpistada. Lükanud käe kasuka alla, kobas ta vestitaskus, kuni väike asjake pihku jäi. Hämaruses silmi teritades uuris Mattias kompassi sihverplaati. Kas olid sinna üldse märgitud ilmakaared, seda ta ei näinud. Kuid nool näitas vankumatult otse ette. Mattias kiirustas hobust takka ning üritas seda õigel kursil hoida, ehkki närviline loom aeg ajalt millegi peale ehmus ja suunda muuta tahtis.

Veidi aja pärast kuulis ta lossi tornikella lööke üks, kaks, kolm, neli. Kell ei olnud veel p alju, kuid taevas oli väga süngeks tõmbunud. Nüüd julges Mattias veelgi kiirust tõsta, sest imekombel osutas nool otse sinna suunda, kust kostusid kellalöögid. Mõne aja pärast muutusid puud hõredamaks ning ta nägi eemalt laternate ja tõrvikutega mehi, kes olid metsa veerel kogunenud. Needki märkasid Mattiast ning kergendusohe käis läbi meeste ridade. „Ootame juba mõnda aega krahvihärrat,“ ütles üks meestest. Mattiasel oli seda harjumatu kuulata ja ta naeratas kohmetult. Kustas tõstis laterna.

168

„Kus siis vana krahv jääb?“ uuris ta. Mattias seletas, et krahv tahtis veidi aega jahilossis üksi olla ning liitub nendega hiljem.

„Jahilossis?“ imestas Kustas. „Ma töötasin krahvi heaks ligi kümme talve ning kunagi ei tahtnud ta sinna ligidalegi minna.“

„Seal ju sai tema poeg hukka,“ pomises keegi meestest ja teised mõmisesid nõustuvalt kaasa.

„Ei pea kartma,“ vaigistas Kustas neid. „Krahvihärra tunneb neid metsi nagu oma viit sõrme. Lähme aga praegu laiali ning kohtume jõuluöö teenistusel.“

Külamehed kappasid minema ning lossirahvas asus teele lossi suunas, mille tuled juba paistsid. Aeg ajalt pöördus nii mõnigi neist laternat kõrgele tõstes vaatama, kas krahvihärra hobune juba läheneb, kuid metsa veerel ei olnud liikumist näha.

Lossis leidis Mattias Clara ja Clausi raamatukogust vaikselt maailma asju arutamas. Kui temalt päriti krahvi järgi, rääkis ta lühidalt kogu loo jättis välja ainult iseenda lapsepõlve mälestused, millest oleks võinud taas kord rohkem kahju kui kasu sündida.

Claus vaatas Clarale otsa.

„Kas krahvihärra sageli nõnda oma kadunud poegi leinab?“ küsis ta.

„Ei isa vaevu räägib neist,“ vastas Clara ning tõstis pilgu seinale, kus ilutses neli portreed: üks

169

kaunis noor naine ning kolm vaevu teismeeas noormeest.

Mattias jättis oma naise ja Clausi kuuldu üle mõtisklema ning läks ise tuppa riideid vahetama. Kui ta vesti seljast võttis, kukkus väike kompass taskust välja. Mattias võttis selle kätte ning nägi, et nool osutas hoopis teises suunas kui eelmisel ööl, mil ta lossis olles seda vaatas. Praegu polnud tal aega selle üle arutleda: ta pani selga uue piduliku musta saterkuue, et koos noore abikaasaga jõuluõhtu teenistusel esimest korda külarahva ette astuda. Kui tagasihoidliku laulatustseremoonia ajal oli kabel pooltühi, siis nüüd oli sinna kokku tulnud pea kogu küla. Inimesed, kes polnud varem lossikirikusse sattunud, istusid hardalt ja arglikult, vaadates kõrgeid sambaid, mis võlvitud lage toetasid. Ainul üks, kõige vanem külanaine, mäletas sosistada, et vanasti oli külarahvast alati lossi kirikusse kutsutud vana krahvihärra õndsa vanaisa ajal. Siis aga olla krahvide sugu kurjaks läinud ja jumalasõnast võõrdunud.

Kui tornikell lõi seitse, vaikis väike orel ning uksed avanesid, et Mattias ja Clara saaksid pidulikult rahva vahelt oma kohale kõndida. Mõrsja ilu pani kõiki ohhetama ja ahhetama. Kuid Clara ei naeratanud täna: ta vaatas ikka üle õla ukse poole ja ei paistnud justkui kuulavatki jutlust, mida Claus kantslist pidas. Krahvihärrat ei olnud ikka veel. Mõne aja pärast haaras rahutus kõiki kirikus viibijaid. Kell lõi juba üheksa korda; Claus manitses kõiki palves

170

taeva poole pöörduma, et krahvihärra turvaliselt koju jõuaks.

Korraga kõlas uksel vali koputus nii vali, et kõik võpatasid ning end ümber pöörasid, hirmunult kabeli rasket ust silmitsedes. Mõne hetke kestis vaikus, siis uus koputus, justnagu oleks keegi kirvesilmaga vastu ust lajatanud.

Mõned külanaised karjatasid, mehed aga tõusid aeglaselt püsti, käed rusikasse surutud. Keegi ei tihanud ukse juurde astuda ja seda avada. Mehed vaatasid ootavalt teineteisele otsa ning lähenesid siis ühekoos aeglaselt uksele.

Claus oli jõudnud väikese salga etteotsa. „Meil pole midagi karta,“ ütles ta. „See siin on jumalakoda kurjadel jõududel pole siia sissepääsu!“

Ta haaras ukse käepidemetest ning tõmbas selle täie hooga lahti.

Väljas seisis krahvi hobune, kes kabjaga vastu ust tonksas. Ilmselt ootamisest väsinud ja näljane, oli loom end lahti rebinud ning kodutee üles leidnud.

„Isa!“ karjatas Clara ning oleks maha langenud, kui Mattias teda toetanud poleks.

Kõik kogunesid nõutult ümber hobuse, kuuehõlmu külmas tuules koomale tõmmates.

„Nüüd on miskit kurja lahti,“ ütles Kustas. „Kas on hobune krahvihärra seljast visanud või…“

„Rosinante ei jätaks peremeest kunagi maha,“ protestis kammerhärra. „Ta on krahvihärra tulest ja veest läbi toonud, isegi sõjamöllust!“

171

„Meil jääb üle vaid minna krahvihärrat otsima,“ ütles Claus.

Kõik vaatasid kartlikult süsimusta taevast ning tõusvat tuisutormi. Mitte keegi ei tahtnud praegu muud, kui saada lubatud soe sai, karikas hõõgveini ning siis end saanidega koduteele seada. Kuid Claus nagu luges nende mõtteid.

„Jah, öö on külm ja pime. Torm on tõusmas. Paari-kolme tunni pärast ei näe me enam ei hobuse ega krahvihärra jälgi. Siis võiks inimene kasvõi meie jalge ees lebada, aga me ei näeks muud kui lumehange. Seega peame kohemaid teele asuma.“

Ta pöördus Mattias poole, kes eemal Clarat turgutada üritas. „Härra krahv nagu aru sain, jäi isand jahilossi?“ Mattias noogutas. Elatanud kammerhärra tõstis käe. „Minule on tee sinna selge,“ ütles ta. „Aastate eest sai seal tihti käidud; küllap leian tänagi üles.“

„Ja kui kaugele see jääb?“ uuris Claus. „Tuul on vastu ja pimedus,“ mõõtis kammerhärra pilguga kaugust. „Kui hästi läheb ja hobused vastu peavad, siis oleme tunniga kohal.“

„Aga kui teda jahilossis ei ole?“ küsis virtin ahastavalt käsi ringutades. „Siis peame terve metsa üksipulgi läbi otsima,“ ütles Kustas. „Kasvõi niikaua, kuni jälle valgeks läheb.“

172

„Siis kiirustagem!“ hüüdis Claus. Ta andis virtinale korralduse kokkutulnuid lubatud kehakinnitusega kostitada, sest ees võis olla pikk öö. Teenijad ja toatüdrukud jooksid kööki ning tõid pulmapeo ülejääkidest liha ja saia, lisaks suurte kannudega vürtsikat veini. Kiirustades ja head rooga nautimata sõid-jõid kõik, kelle ilus jõuluõhtu oli nii sünge pöörde võtnud.

„Noor krahvihärra juhib meie salka kas pole, Mattias?“ pöördus Claus tema poole, kui ta teistest veidi eemal süngelt seina varjus seisis.

„Ma…“ avas Mattias suu, kui tornikell lõi. Juba kümme, taipas Mattias. Mingil juhul ei jõuaks ta keskööks tagasi. Viirastuslik paruness ilmuks talle keset metsa, külainimeste, lossirahva ja Clausi nähes. Ühtäkki saaksid kõik teada, kust on pärit tema rikkus ja uhke seisus.

Seda ei tohtinud juhtuda. „Ma…“ kordas Mattias, üritades mõnda hädavalet välja mõelda. „Arvan, et pean jääma Claraga.“

„Aga… Mattias?“ küsis Clara, suured silmad pisaratest niisked. „Kõik lähevad isa otsima ja sina mitte?“

Kõigi pilgud olid Mattiasel küsivad ja mõistmatud. „Olen haige,“ neelatas Mattias. „Sain ennist jahil metsas külma. Värisen üleni. Kardan, et pean voodisse jääma.“

173

Keegi ei liikunud, ainult vaatasid Mattiast ainiti. Nende pilkudesse aga ei siginenud mitte kaastunne, vaid vaikne halvakspanu. Siin seisis noor krahv, kes oleks pidanud oma alamaid juhtima isa päästma, aga kurtis külmetust ning tahtis voodisse peituda.

„Kui krahv Mattias on haige, siis ta ainult aeglustaks meie otsinguid,“ päästis Claus olukorra. „Asume teele!“

Seltskond ratsutas lossi väravaist välja, une pealt üles aetud jahikoerad loiult kannul.

Mattias vaatas enda ümber õuele oli jäänud ainult lossi naispere: virtin, kokk, köögitüdrukud, toateenijad. Kõik mehed noortest kannupoistest vana kammerhärrani olid asunud päästeretkele.

Mattias nägi, kuidas kõik teda vaikselt altkulmu piidlevad ning siis hääletult taganevad. Mõne hetke pärast seisis ta õues üksi.

Clara oli samuti tuppa läinud ja istus seal, nägu kätesse peidetud. Kui Mattias talle lähenes ning teda lohutada tahtis, tõmbus neiu eemale ega vaadanud talle otsa.

Kuidas oleks Mattias pidanud käituma? Ta ei saanud teha ei üht ega teist: ei liituda päästjatega ega rääkida Clarale, miks ta seda teha ei saanud. Mattiase süda tilkus verd, kuid tal polnud kedagi, kellele muret pihtida, ega kedagi, kes teda ennast lohutaks. Ja ometigi oli temagi kurb kurvemgi kui teised, sest lisaks murele krahvihärra pärast oli ta mures Clara pärast, kellele ta oli valmistanud hirmsa pettumuse

174

just nüüd, mil neiu oleks kõige rohkem abikaasa lohutust vajanud.

Pomisedes midagi sellest, et ta ei taha Clarat nakatada, väljus Mattias vaikselt ning jooksis läbi tühjade koridoride ja treppide pööningutuppa. Temagi ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida: kui valus oli näha, kuidas armastatu kaotab usu temasse; kuidas alamad ja sõbrad näevad temas nüüd vaid argpüksi.

Paruness tema oli kõiges süüdi! Tema oli see, kes nõudis Mattiase igal keskööl endale, mis sellest, et mehe koht oli nüüdsest abikaasa juures. Kas peab ta tõesti igavesti oma noore naise kõrvalt öösiti salamahti minema hiilima, nagu varas? Mattias istus tugitooli, värisedes jõuetust raevust ja alandusest. Mida… mida peab ta parunessilt nõudma, et tollest vabaneda?

Küünlad tema ümber kustusid vaikselt; jäi vaid kamina punakas kuma. Kui kell lõi esimest korda kesköötundi, ilmus varjudest parunessi viirastus.

„Küsi!“

„Ma tahan sinust vabaks saada,“ ütles Mattias jõuetult. „Too mulle see vabadus!“

„Kuidas näeb välja vabadus?“ küsis paruness, nagu oleks ta irvitanud. „Saan tuua ainult seda, mida saab näha või katsuda.“

„Siis too mulle…“ Mattias vaatas ringi, nagu üritaks leida midagi, mida toas pole ning mida siia

175

tuua ei saaks. Kuid tumedates varjudes ei seletanud ta silm suurt midagi.

Kell muudkui lõi, paruness aga vaikis ootavalt: ei oska Mattias midagi küsida, viib ta tolle endaga varjude riiki, kus noormehest saab tema peigmees. Mattias avas suu.

„Too mulle vari!“

„Vari kelle vari?“ küsis paruness. „Ükskõik, kelle vari!“ hüüdis Mattias, sest iga kellalöök võis jääda viimaseks.

Paruness kadus ning oli kohe tagasi. Tema juuresolekul tundus pimedus toas veelgi sügavam.

„Siin on sulle vari,“ kuulis Mattias parunessi häält.

Mattias vaatas ringi, aga niigi varjudest tulvil toas ei torganud midagi silma.

„Aga… kui ma ühel päeval seda varju enam ei taha?“ ei osanud Mattias muud öelda.

„Siis pead selle omaniku üles leidma ja varju talle tagasi andma!“ vastas paruness.

Kell vaikis ning paruness kadus veel enne, kui kustus viimase kellalöögi kaja.

Taas kord oli paruness suutnud Mattiase üle kavaldada, tuua midagi, mille toomine oleks surelikule olnud võimatu.

Oli tal nüüd tõesti kaks varju? Mattias tõusis ning süütas paar küünalt. Toa hämaruses ei olnud midagi märgata, sest varjud uppusid üksteisesse, kindlate piirjoonteta. Oli see üldse tähtis?

176

Väljast kostis hääli: hobuste kabjaplagin munakividel, koerte niutsumine, värava avamise krigin. Kuid inimeste hääli ei olnud kuulda. Mattias jooksis aknale ning vaatas välja. Ta nägi sünget salka lossiõuele saabumas. Meestel olid käes tõrvikud ja laternad, mis valgustasid nende morne nägusid. Suur must hobune vedas saani, millel lebas kuuseokstele asetatud inimkogu.

Mattias jooksis toast välja ning kihutas treppi mööda alla. Ka Clara oli trepil, toetudes raskelt virtin Ursula käele. Kumbki neist ei vaadanud Mattiase poole, vaid vältisid tema pilku. Mattias toetas Clarat teise käe alt; viimane ei tõmmanud kätt küll ära, aga ei teinud teda märkamagi.

Meeste salk õues oli seisatanud, nagu oleks sinna ilmunud tummadest raidkujudest mets. Keegi ei hüpanud hobuse seljast maha, keegi ei rääkinud.

Lõpuks ligines Mattiasele ja Clarale Claus, kes oli aeglaselt hobuse seljast maha oli roninud.

„Mu sõbrad,“ ütles ta vaikselt. „See ilus päev lõpeb kurbade uudistega. Krahvihärra on hirmsal moel hukka saanud. Leidsime ta jahilossi tagant jõe voogudest.“

Clara karjatas ning tahtis joosta saanil lebava isa juurde, kuid Claus hoidis teda tagasi. „On parem, kui sa teda ei näe,“ ütles ta vaikselt. „Mis temaga juhtus?“ küsis virtin, hääl värisemas.

177

„Ta on ilmselt otse jahilossi aknast langenud alla jõe kividele,“ ütles Kustas. „Kukkunud, või siis…“

Korraks tabas tema pilk Mattiast, siis pööras ta pea jälle ära.

„Jah, kukkunud,“ ütles Claus teravalt. „Kohutav õnnetus.“

Siis vaatas ta Mattiasele silmi.

„Sina oled nüüd uus krahv Falk, nende valduste isand,“ ütles ta.

Clara langes meelemärkuseta Mattiase käte vahele. Lossirahvas ja külamehed paljastasid pea ning kummardasid Mattiase ees. Kuid nende pilgud olid pööratud kõrvale ja neis ei olnud austus, vai d kahtlustus.

178

13.

Pisarad voolamas, kandis lossirahvas krahvi surnukeha tema tuppa. Naispere saadeti välja ettevalmistusi tegema; krahvi toapoisid, kammerhärra ja Mattias jäid tuppa, et krahvi surnukeha pesta ja riietada. Alles siis tõmmati eemale katteks üle krahvi näo visatud sinel.

Kõik kahvatasid. Krahv oli kukkudes ilmselt langenud otse kärestiku teravatele kividele. Teda oli lausa raske ära tunda.

„Me peame ta ära saatma kinnises kirstus,“ sosistas Mattias. „Clara ei tohi oma isa sellisena näha!“

„Kirst on ammu ootamas,“ ütles kammerhärra, näost valge. „Kui krahvi pojad surid, siis ta arvas, et läheb kiirelt neile järele. Lasi endale kirstu juba valmis teha ning hauakambrisse oma poegade kõrvale valmis panna…“

Krahv riietati uhkesse ohvitserimundrisse, millega ta noorema mehena lahinguväljal kangelastegusid oli korda saatnud. Üle tema näo asetati must pitsiga rätik. Kahele poole voodit pandi suured küünlad ning öö jooksul käisid kõik lossi elanikud talle austust avaldamas. Mattias istus valvet pidades surnukeha kõrval, kuid Clara ei tulnud talle oli antud rahustavat tinktuuri ning ta magas sügavalt.

179

Alles nüüd, lahkunu kõrval valvekorras olles, meenus Mattiasele, et tal peaks nüüd olema kaks varju nii oli ta nõudnud, arvates, et viirastus tall e kindlasti varju tuua ei suuda. Kui ta jäi krahvi surnukehaga üksi, tõusis ta ning kõndis ümber küünalde, jälgides oma varju seinal. Tõepoolest tumedama, päris varju kõrval liikus nagu teine. See oli poolläbipaistev ja udune, ning kui Mattias käe tõstis või mõne järsuma liigutuse tegi, siis kordas tema päris vari seda samal hetkel, kuid teine vari õige pisut hiljem, nagu poleks see uue omaniku kommetega veel kursis.

Siis saabusid valjusti nuuksudes musta riietatud köögitüdrukud krahviga hüvasti jätma, ning Mattias võttis uuesti istet. Vastu hommikut hakkas ta pea rinnale vajuma ning ta läks oma tuppa, et veidi magada. Mattias oli otsustatud, et jõulupüha teenistusel, kuhu krahv oli ju lahkelt kutsunud terve küla, toimub tema ärasaatmine ning krahvihärra põrm sängitatakse hauakambrisse oma naise ja poegade kõrvale. Mattias ärkas, kui toapoiss uksele koputades talle kuuma vett tõi ning selle vanni valas. Mornilt ajas Mattias end püsti. Ta oli teist päeva abielus, kuid ei ärganud enam oma noore naise kõrval. Mälestus sellest, kuidas Clara oli temast ära pööranud kui argpüksist, painas teda raskelt. Ta pea oli uimane ja liigutused aeglased ning kui ta lõpuks väljus, oli loss

180

juba inimtühi: kõik olid läinud kabelisse, et krahvihärra viimsele teekonnale saata.

Treppe mööda liikudes märkas Mattias, et teine vari, mis teda saatis, oli muutunud selgemaks ja tumedamaks. See oli nüüd täpselt nagu tema päris vari, aga hoidis ennast hoopis teisele poole, nagu seisaks meelega Mattiase ja valguse vahele. Valgus sellele vist ei meeldinud, sest kui Mattias küünaldest möödus, haaras vari vihaselt küünlaleekide järele, nii et need hirmunult värelesid.

Lossikabeli avatud uksest kostis juba nukraid orelihelisid ja nuukseid. Seal oli koos terve küla, lossirahvast rääkimata. Clara istus esimeses pingis, isa kinnise sarga läheduses.

Mattias kortsutas kulmu pidi ta just nüüd hiljaks jääma, kui oleks pidanud kõiki leinajaid vastu võtma? Aga ta ajas end väärikalt sirgu ning astus kirikusse.

Kõigi pilgud pöördusid talle.

Mattias tegi sammu ning tardus siis. Ta tundis, et ta ei saa enam edasi, nagu üritaks keegi teda nähtamatute kätega tagasi tõmmata. Ta proovis teha järgmise sammu, aga ei liikunud paigast.

Kõik vaatasid teda jahmunult.

Mattias otsis pilguga põhjust, mis sundi s teda niimoodi peatuma, ning nägi siis: tema uus vari, lausa süsimust, oli kätega uksepiitadest haaranud ning tõmbas teda väevõimuga tagasi. Oli selge, et vari ei tahtnud pühakotta siseneda.

181

Kiirelt vaatas Mattias kokku kogunenud leinajaid: need varju ei märganud, sest kabeli uks asus inimeste pinkidest paar trepiastet kõrgemal. Nad nägid kõigest noort krahv Mattiast, kes seisis, nagu pelgaks kabelisse astuda. Veel korra püüdis Mattias meeleheitlikult ennast lahti rebida, kuid see oli võimatu: vari tõmbas ta järsult tagasi, nii et Mattias oleks äärepealt komistanud. Ta jooksis ummisjalu kabeli uksest välja, tagasi oma tuppa. Kui ta möödus põlevatest küünaldest, haaras vari, mis ilmselgelt muutus iga hetkega aina tugevamaks, kõik leegid endaga, nii et küünlad tema järel kustusid ja koridor pimedusse mattus. Mattias viskus voodile ning mattis näo kätesse. Nüüd alles taipas ta viirastusliku parunessi kavalust: see tegi nii, et iga uus soov seoks Mattiase aina rohkem tema külge, kuni lõpuks ei jääks noormehel enam muud üle, kui vabatahtlikult varjude riiki kolida. Kuhu oleks tal, kahe varjuga mehel, nüüd minna, ilma et kõik teda kui äraneetud tonti vahiksid? Kuid paruness oli öelnud, et varjul on kusagil omanik, kellele saab selle tagasi anda. Kes see oli? Mattias ootas keskööd, et vastuseid saada. Kambri aknast nägi ta, kuidas kirikulised lahkusid, ikka pisarsilmil ja langetatud päi, ehkki tegu oli jõuluhommiku teenistusega, mis oleks pidanud kõigile rõõmu tooma. Kuus meest toapoisid, kutsar ja talliülem kandsid krahvihärra rasket tammepuust

182

kirstu, mis pidi nüüd lossi parki perekonna hauakambrisse sängitatama. Kirstu järel kõndis Clara, kelle üht kätt toetas virtin, teist aga Claus. Korraks näis Clara nõrkevat ning ta pea langes Clausi õlale, kes teistele märkamatult salamahti neiu blonde juukseid suudles.

Mattias tahtis välja joosta ning võtta sisse oma koht leinajate rongkäigu juhina, kuid just siis nägi ta, kuidas taevas nagu imeväel selgines ning karge talvepäike lumele pikki varje joonistas. Ahastuses karjatas Mattias ning haaras kätega peast.

Mis pidi temast saama igavene pimeduse vang, kes edaspidi ainult hämaras toas julgeb istuda või öösiti pimedaid nurgataguseid pidi liikuda? Kas see saatus ootas teda?

Ta tahtis joosta Clara juurde, temalt andeks paluda, teda lohutada ja kõike seletada, aga ta ei julgenud toast väljuda enne, kui õhtuhämarus lossi ruumid ühtlaselt hallikaks ja sombuseks muutis. Vältides küünaldele liiga lähedale sattumist, kõndis Mattias alla söögisaali. Ta oli näljast nõrkemas ja kurk kuivas.

Ta helistas kellukest. Läks mööda mõni hetk, ning virtin astus saali ja tegi talle kniksu. Kuna virtin Ursula kandis niikuinii alati musta rangelõikelist kleiti, siis ei olnudki aru saada, et temagi leinarõivais on.

183

Mattias palus endale tuua veidi suupisteid ja juua. Ta küsis ka Clara järele, kuid virtin ütles, et tütarlaps isa matustest niivõrd kurnatud on, et taas kord rahustava tinktuuri mõju all und ootab ja teda segada ei maksa.

Kui virtin taas üles tuli ning Mattiasele vaagnatäie toidupoolist tõi, palus Mattias tal mõneks ajaks jääda. Virtin istus vastumeelselt. „Ma saan aru küll, mida sosistatakse,“ ütles Mattias. „Krahvihärra teeb minust oma pärija, annab mulle oma tütre, ning järgmisel päeval sureb salapäraselt. Igaüks süüdistab mind pilguga. Igaüks arvab, et mina tapsin krahvihärra.“

Virtin ei vastanud, kuid ei vaielnud ka vastu , pöörates pilgu väärikalt põrandale. See rääkis selgelt, et Mattiasel oli õigus.

„Mida siis arvatakse?“ sundis Mattias teda takka. „Arvatakse…“ tõstis virtin nüüd trotslikult punaseks nutetud silmad. „Mida on arvata, kui krahvihärra leitakse otse jahilos si akna alt kärestiku kividelt? Kuidas oleks ta pidanud sinna sattuma see aken on kõrge, sealt ei saa niisama välja libiseda. Järelikult…“

„Järelikult ta on sealt välja lükatud,“ lõpetas Mattias ise lause, mille virtin oli katkestanud.

Taas kord surus virtin huuled kokku ja vaikis. „Aga, hea virtin teie ju teate, et see ei ole nii?“ küsis Mattias anuvalt. „Miks ma oleksin pidanud tapma mehe, kes oli minu vastu ainult hea ja õiglane?

184

Ma ei vajanud ju tema raha vastupidi, ma andsin oma raha talle.“

„Öeldakse, et tiitli pärast,“ ütles virtin. „Krahvitiitlit niisama ei osta. Aga nüüd on noorhärra auväärse suguvõsa viimane krahv. Ja kui noorhärra ei tahtnud minna isandat metsa otsima, ning ei suutnud isegi ärasaatmisele tulla, siis nägid kõik selles märki mustast südametunnistusest.“

„Ma annaksin selle tiitli ja ka varanduse hoobilt käest, kui saaksin krahvihärra tagasi tuua!“ hüüatas Mattias. „Kõige rohkem teeb mulle haiget see külmus, mida ma Clara silmis näen.“

Virtin näis olevat kahevahel, kas Mattiase sõnu uskuda või mitte. Seetõttu rääkis Mattias talle, kuidas krahvihärra oli oma poegi meenutades langenud sügavasse masendusse ning meeleheitehoos ilmselt ise aknast välja hüpanud, kui Mattias lahkunud oli. Seda lugu jutustades meenus talle endale, kui veidralt oli krahvihärra näost ära vajunud Mattiase lugu kuuldes.

„Üks sõna, üks kohanimi näis krahvi eriti ehmatavat,“ ütles Mattias.

„Mis see oli?“ küsis virtin, kes oli ilmselt vahepeal taas Mattiast uskuma hakanud ning ei häbenenud enam ka pisaraid näidata.

„See oli siis, kui kõlas Wöbsi küla nimi,“ ütles Mattias.

Virtin kahvatas ning tema suu vajus lahti.

185

„Wöbsi…“ sosistas ta. „Miks see neetud küla talle küll meelde tuli…“

„Kas krahvihärra teadis seda kohta?“ uuris Mattias.

„Teadis,“ ohkas virtin. „Sealt said alguse kõik tema mured.“

Virtin, kes tahtis oma isanda saladusi varjata, ei soovinud alguses pikemalt seletada, kuid Mattias käis talle nii kaua peale, kuni naine lõpuks alla andis. „See on lugu, mida ei teadnud keegi peale krahvihärra ja tema kõige ustavama teenri, tema metsnik Balduri,“ rääkis virtin. „Nii olekski kogu see asi pidanud igavesse unustusse vajuma… Kuid saatuse tahtel oli kadunud Baldur minu abikaasa. Juba üle kümne aasta tagasi lahkus ta taevariiki, aga veel surivoodil pihtis mulle ka tema ei saanud rahu…“

„Mis ometi Wöbsis juhtus?“ uuris Mattias, kes iga virtina sõnaga hakkas aina rohkem kartma, et need uudised tema kodukülast puudutavad kuidagi teda ennast.

„Andku taevas mulle andeks, et ma sellest räägin aga mina olen nüüd viimane, kes teab tõde ning ma ei taha surra, kandes endas võõrast saladust,“ ohkas virtin läbi pisarate. Temagi haaras veinipeekri ning võttis sealt sõõmu julgust, enne kui oma jutustust alustas.

„See oli ligi kakskümmend aastat tagasi,“ ütles ta. „Krahvihärra oli noor ja kena mees, kes oli kutsutud võõrsile, kaugesse sõtta võitlema. Mitu

186

aastat oli ta sõjateel, minu abikaasa Baldur tema kannupoisina. Kodus ootas krahvi kolm noort poega, keda mina kasvatasin, sest meie armas krahvinna oli viimast poega ilmale tuues hinge heitnud. Armastatud abikaasa surm oli krahvist teinud tujuka ja riiaka mehe. Varem nii lahke ja heatujuline härra kippus nüüd tüli norima ja kaklema. Kui kõlas sõjakutse, nägi ta selles võimalust kodunt põgeneda ja uusi seiklusi otsida. Saatuse tahtel viis tee teda Wöbsi kaudu, kust purjelaevad viisid sõjamehi Venemaale. Baldur tunnistas mulle, et kuni nad ootasid korraldust teele asuda, pööras krahv tähelepanu ühele kenale piigale, kes kõrtsis härrastele õlut valas. Krahvihärra kä itus nagu mehed ikka ta lubas piigale maad ja ilmad kokku, et too tema vastu armastust üles näitaks, aga ei rääkinud muidugi sellest, et tal kodus juba kolm poega kasvab. Eks siis andiski piiga lõpuks järele, kui krahv oli talle tõotanud sõjast tulles neiu kohe naiseks kosida. Eks sõtta minevad mehed lubavad palju ei olda kindlad, kas enam kunagi tagasi tullakse ja kas peab kunagi oma lubaduste eest vastust andma. Aga krahvihärra ja Baldur tulid tagasi, kolm aastat hiljem. Selleks ajaks oli mõlema kätel palju verd. Sõda hukutab igaühe hinge ka süütute oma. Lisaks oli härra võõrsil jooma ja kaarte taguma õppinud kui parajasti ei tapeldud vaenlasega, siis mürgeldati ja kakeldi omavahel. Ja alati olid kõikjal

187

nägusad piigad, kes uhkete ohvitseride vastu lahked olid.

Kolme aasta pärast olid krahvihärra ja Baldur koduteel. Taas viis purjelaev nad Pihkvast Wöbsi sadamasse. Et tähistada Liivimaale tagasijõudmist, korraldati muidugi kõrtsis suur pummelung. Ei mäletanud krahv enam, et seal kõrtsis oli ta koh anud piigat, kellele oli lubanud laulatussõrmuse sõrme panna.

Ent see piiga oli olemas, ehkki tal ei olnud läinud hästi. Sest peale krahvihärra lahkumist oli ta ilmale toonud kaksikud, aga lastega tüdruku peale vaatas küla põlgusega. Ta oli sunnitud elama küla taga rabade vahel väikeses hurtsikus ning elatama ennast ja oma lapsi küll juhuslike tööde, küll kerjamisega. Kuuldus võidukate sõjameeste tagasitulekust jõudis ka tema kõrvu ning samal õhtul võttis neiu ette teekonna kõrtsi, lootes korrakski krahvihärra jutule saada. Ta oli palju muutunud õitsvast kaunitarist oli kolme aastaga saanud väsinud, kurnatud naine, kelle ilu kiirelt närtsis. Aga ta uskus endiselt, et krahv sõna peab ning ta oma lossi viib. Aga ta ei teadnud, et krahvihärral oli uus pulmapidu juba korraldamisel: kindral, kelle polgus ta teenis, oli krahvi uhkest nimest ja vaprusest heal arvamusel ning lubanud talle oma tütre käe. Kindral oli rikas, aga kõigest parun ta tahtis, et tema tütrest saaks krahvinna ning lubas talle anda suure kaasavara.

188

Sel ööl luuras vaene kõrtsipiiga kaua ümber trahteri, kuni nägi, kuidas krahvihärra väljas piipu süütamas käis ning tuikus siis trepist üles teisele korrusele magamiskambrisse. Neiu järgnes krahvile. Viimane ei tahtnud teda esiti äragi tunda, kui aga tundis, siis muutus külmaks ja tõrjuvaks. Piiga nõudis, et krahv oma lubadust austaks ning tema ja ta lapsed enda omaks tunnistaks. Nüüd läks krahv, kes terve õhtu kuradivett oli joonud, päris raevu. Tal oli plaanis hea partii abielu, mis pidi endaga tooma palju varandust ja hiilgava karjääri. Kas pidi ta nüüd selle kõik hülgama, muutuma terve ilma naerualuseks, ilmudes seltskonda külaplikaga, kes ei oska ei keeli rääkida ega tantsida, äkki isegi nuga ja kahvlit käes hoida?

Krahv oli paisanud tüdruku ainsa käehoobiga vastu seina; seda kuulis teises toas ööd veetnud Baldur, kes kunagi viinakuradiga sinasõprust ei pidanud. Kui ta läks vaatama, mis krahvi toas sünnib, leidis ta oma õuduseks krahvi põlvitamas elutu tütarlapse kõrval. Too oli nii õnnetult kukkunud, et oli silmapilkselt kaela murdnud. Siis sündis meeste peas koletu plaan: oma kurja tegu varjata ja selle eest vastust andmata põgeneda. Baldur mähkis neiu odavasse põrandavaipa ja pimeduse katte all hiilisid nad kõrtsist välja, küla servale, ja sealt edasi sinna, kus algasid metsad ja rabad. Seal kaevas Baldur augu ning õnnetu piiga

189

lükati sinna. Kiirelt aeti muld peale ning taoti hauakääbas tasaseks, et see kellelegi silma ei jääks. Vara hommikul lahkusid krahvihärra ja Baldur oma öömajast. Nad ratsutasid kaks päeva ja jõudsid lõpuks koju. Mõlemad olid sünged ja vaiksed ei rõõmustanud krahvi ei poegade ega jahikoerte nägemine, ei head söögid ega vein. Poole aasta pärast pidi uus krahvinna lossi kolima selle nimel hakati remonti tegema ja toodi sisse uut mööblit. Aga tollest õhtust peale hakkasid krahvihärrat saatma hirmsad õnnetused, nagu oleks teda jälitanud mingi needus. Vaid paari nädala pärast sai ratsutades õnnetul moel hukka tema vanim poeg, krahvitiitli pärija. Krahv leinas kaua, kuid oli otsustanud pulmad siiski pidada. Ning siis, vaid mõni nädal enne suurt pidu, sai tema keskmine poeg rästikult salvata ning suri hirmsates piinades. Pulmad lükati taas edasi, sest leina ajal ei kõlba pidutseda. Möödus veel üks kuu ning juhtus viimane hirmus õnnetus. Krahvihärra viis noorima poja, vaevu seitsmeteistkümneaastase Reinhardi rebasejahile, aga tagasi see sealt enam ei tulnud. Ta oli koos hobusega langenud jahilossi taga oleva kärestiku voogudesse, kui tahtis mõtlematult üle rippsilla ratsutada. Nüüd oli selge, et pulmad jäävadki ära kõigepealt oli krahvihärra ise muutunud külmaks ja ükskõikseks, teiseks aga hakati rääkima, et teda jälitab kuri needus. Ükski daam ei

190

oleks temaga enam tahtnud abiellu heita; kõik hoidsid temast eemale.

Kui Baldur surivoodil lebas, pihtis ta mulle kõike. Nii tema kui krahvihärra said aru, et hirmus veretöö maksab neile kätte: neiu oli ju pimeduse katte all pühitsemata mulda maetud, nii et tema hing enam rahu ei leidnud. Nüüd meenus krahvile jutt kahest lapsest, kelle ta oli emata jätnud. Tema seaduslikud pojad olid kõik surnud, kuid tal oli veel kusagil kaks last, keda ta nüüd nende kitsikusest päästa ihkas, ehk seeläbi ka oma hinge patust lunastades.

Ta saatis Balduri tagasi Wörbsi, et too lapsed lossi toimetaks. Tagasi tuli Baldur ainult väikese tüdrukuga: talle olla kohalik pastor halastanud ja oma väikestele tütardele seltsiks kasvatada võtnud. Aga poisist ei teatud enam midagi see oli saadetud kuhugi orbudekodusse, aga mis temast edasi saanud, ei teadnud keegi.

Krahvihärra ei tunnistanud Clarat küll oma tütreks, sest ei tahtnud, et tüdrukule sohilapse pitser külge jääb. Ta lapsendas Clara, öeldes, et see on tema hukkunud sõjakamraadi tütar. Ning krahv muutus taas paremaks ja õnnelikumaks meheks. Kogu armastuse kinkis ta sellest hetkest Clarale. Ka Baldur suri lootes, et kuri needus on lõpuks murtud ning ebaõiglaselt surmatud piiga hing on nüüd rahu leidnud. Kuid…“

Virtin neelatas valusalt.

191

„Ilmselt meenusid jahilossis krahvihärrale taas kõik need hirmsad sündmused, mis teda aastaid piinasid. Ta elas ainult Clara nimel. Nüüd, mil Clara on õnnelikult abielus ja valdused päästetud, otsustas ta ilmselt teha seda, mida varem ei julgenud oma vaestele poegadele järele minna…“

Virtin nuuksus veidi aega, kinnitas siis Mattiasele, et too on tema silmis nüüd süüst prii, ning lahkus siis söögisaalist.

Mattias aga istus, nagu oleks kivikujuks muutunud. Ka temale olid asjad nüüd selged. Oma ema ei mäletanud ta peaaegu üldse, nende kodu samuti mitte. Aga ta mäletas seda hirmsat hetke, kui teda väikesest õest lahutati. Ta oli nutnud ning üritanud õest kinni hoida, aga tugevad käed tõstsid ta vankrile ja sõidutasid pimedasse külma vaeslastekodusse, kuhu pandi need poisid, kellele maailmas kohta ei nähtud.

Mainides oma koduküla, oli Mattias uuesti keeranud lukust lahti selle laeka, kus peituvad kõik maailma mured ja hädad. Krahvihärra, kes oli nii väga Clara pulmadega kiirustanud, lootes, et nii ei küüni mineviku varjud enam temani, oli seda nime kuuldes taibanud: too minevik on ta kätte saanud; õnn on olnud vaid pettus ning sellele järgneb lõplik karistus. Olles tahtnud kindlustada Clarale õnnelikku abielu, oli ta ise juhtinud noored kõige keelatumasse liitu: õe ja venna omasse. See teadmine oli talle liiga raske. Mida pidi vaese krahvi süda tundma? Kui ta

192

noorte abielu purustab ning neile tõtt tunnistab, oleks see Clarale hoop, millest too ei toibuks. Ent tolle teadmisega elada ja seda varjata see oleks igale inimesele üle jõu käinud. Nii otsustas krahv valida ainsa väljapääsu, lootes, et hirmus saladus sureb koos temaga.

Kuid needus oli liiga vägev, et jälgi jätmata kaduda. Nüüd oli see jõudnud tagasi, tema enda lasteni.

193

14.

Sügavais mõtteis istus Mattias kaua. Ta ei tundud enam valu südames, sest nii suur valu muudab inimese tundetuks, pigistab temast välja kogu elujõu. Tema abielu oli läbi. See oli kestnud vaid ühe öö. Isegi, kui Clara suudaks teda uuesti vaadata armastusega silmis, ei saaks tema sellele armastusele enam kunagi nii vastata, nagu Clara ootaks. Ja ta ei saaks Clarale seletada, miks peab temast eemale tõmbuma.

Kui ta vaid saaks lahkuda, teha nii, et Clara ta unustaks… Kuid jääda korraga ilma nii isast kui abikaasast seda ei oleks Clara üle elanud. Oleks krahv veel siin Mattias oleks nõus kiirelt kaduma ja end enam mitte kunagi näole andma. Ta hing jäi kinni. Mida oli ta virtin Ursulale öelnud? „Ma annaksin tiitli ja varanduse hoobilt käest, kui saaksin krahvihärra tagasi tuua!“ Äkki on see võimalik? Kui paruness võis elusid võtta, võis ta neid ju ka anda? Kiirelt hingates vaatas Mattias kaminakella: kesköö ei olnud enam kaugel. Loss oli vaikne, kõik olid leinas varakult oma tubadesse läinud ning vaid tema üksi istus veel küünlavalgel, pea palavikuliselt töötamas.

194

Kui krahv oleks taas elus, lahkuks Mattias silmapilk. Ravengoldi maadelt ei saaks ta välja, aga ta oleks nõus minema tagasi külasse. Kuid kes teda sinna tahaks? Oli ju selge, et külas peeti teda mõrtsukaks; petiseks, kes pettis välja krahvi tütre ja tiitli ning siis ta aknast jõkke lükkas.

Hea küll, mõtles ta. Täitugu paruness Brigitte soov. Ta läheb kasvõi tema juurde kabelisse, heidab tema juurde kirstu ning uinub parunessi jääkülmas embuses. Isegi see tundus õiglane, isegi see tundus parem kui siia jääda.

Mattias tõmbas endale mantli ümber ning jooksis välja. Loss oli pime ja vaikne, keegi ei märganud tema lahkumist.

Ta hiilis jalgväravast välja ning jooksis Falki krahvisuguvõsa hauakambri juurde. See oli uhke mausoleum, suurem ja uuem kui Ravengoldi kabel, kust paruness Brigitte igal ööl väljas käis, kuid ikkagi mitu inimpõlve seal pargi veerel seisnud. Sees põlesid veel küünlad, sest krahvi puusärk oli alles päeval sinna viidud.

Mattias lükkas sepisväravat, mis kräunatas nagu kass. Hiilides, justkui tahtmata Falkide rahu häirida, libises Mattias võlvitud hauakambrisse, mida valgustasid juba õige lühikeseks põlenud rasvaküünlad.

Hauakambri seinad olid nagu raamaturiiulid, nimetahvlid üksteise kohal. Iga selline riiul oli üks kirst, mis oli otsapidi seina lükatud ning kiviplaadiga

195

kaetud. Siin puhkasid krahvi pojad ja abikaasa, ka tema vennad, vanemad ja vanavanemad. Krahvihärra kirst ei olnud veel seina müüritud. Vana tava kohaselt pidi see nelikümmend päeva keset saali seisma, neli marmorist sammast kirstu toestamas.

Kõlas tornikella esimene löök. Küünalde kohal ohkas raskelt tuul, kui parunessi kuju väreledes Mattiase ette ilmus. „Küsi!“

„Enne kui sa mu soovi täidad, pead mulle ausalt vastama,“ ütles Mattias. „Kas sa saad mulle krahv Falki tagasi tuua?“

„Ta on liiga raske, et saaksin teda kanda või sina sirgetel kätel vastu võtta,“ sisistas viirastus.

„Aga vaata siin ma olen, ja minu käed on sirged!“ ütles Mattias, laskudes ühele põlvele ning asetades käed krahvi kirstu alla.

Viirastus vaikis, nagu mõeldes, kas on Mattias nüüd omakorda teda lollitanud. Siis vastas ta:

„Kui sa seda soovid, saan krahvi tagasi tuua.“

„Sa saad ta ellu äratada?“ uuris Mattias, loendades mõttes kellalööke.

„Saan,“ ütles viirastus.

„Nii, et krahvihärra, kelle keha on siin kirstus, taas ellu ärkab? Hingab, sööb ja joob?“

„Jah,“ kinnitas viirastus taas.

„Siis tee seda! Too krahv Falk tagasi!“

Viirastus naeris omaette vaikselt… või oli see tuules hubisev küünlaleek. Siis lõi kell

196

kaheteistkümnendat korda. Kabelisse voogas tuulehoog ja viirastus kadus. Samal hetkel kustutas jäine tuul kõik küünlad.

Mattias jäi pilkasesse pimedusse, käed toetatud jääkülma kirstu alla. Aeglaselt ajas ta end püsti, kirstult tuge otsides. Ta kuulatas: kas ei kostnud sealt, tammepuust kaane alt, otsekui vaikset kriipimist, nagu kratsiks keegi küüntega kirstu seinu?

Mattias kummardus kobamisi ning surus kõrva vastu kirstu kaant. Talle tundus, et kuuleb vaikset hingamist, isegi südametukseid, aga teadis, et see ei saa võimalik olla. Liialt paks oli kirstu kaas, tinutatud nurkadega ja kaetud sepistatud vapiga. Ta võttis julguse kokku ning sosistas: „Härra krahv!“

Kraapimine kirstus katkes. Ka südamelööke ega hingamist ei kostunud enam. Mattias surus kõrva veelgi tugevamalt vastu kirstu kaant.

Ta tundis, et on nagu tornikell, mille pihta on vasaraga hoop antud. Kirstust tuli löök, nii tugev, et Mattias lausa lendas eemale, pea huugamas. Pimeduses käsikaudu millegi järgi kobades maandus ta vastu seina.

Kistu kaanele taoti jälle nagu krahvi hobune oli löönud kabjaga vastu kabeli ust, nii et kõik hinge kinni hoidsid.

197

Krahv elas! Mattias ei suutnud seda uskuda. Kas tõesti oli ta soov täidetud ning krahv oli uuele elule kutsutud? Oli viirastuse vägi tõesti nii suur? Järgmine löök. Nüüd kõlasid need juba kiiremini, nagu virguks aegamisi kirstus magaja ning nõuaks väljapääsu. Mattias roomas käsikaudu ümbrust kobades sinnapoole, kust hauakambri seintelt vastu kajavad löögid kostsid. Ta lausa imestas, et kirstu kaas pealt ei lennanud löögid olid nii valjud, nii jõulised. Krahv Falk oli suur ja tugev mees ning nüüd nagu tundus tagus ta rusikatega täiest jõust seestpoolt vastu kirstu kaant. Mattias tundis sõrmede ees marmorsammast, millele kirst toetus. Ta ajas end vaikselt püsti, mõlema käega sambalt tuge otsides. Siin oli kirstu kaas. Mattias surus peopesad vastu kaant ning lükkas seda. See oli raske ning ei liikunud pea üldse paigast. „Härra krahv… oodake… kohe!“ hingeldas Mattias. Ta pidi kaane enne avama, kui krahv tihedalt suletud kirstus õhu puuduse tõttu uuesti lämbub. Kõigest jõust end kokku võttes lükkas ta kaant ning see nihkus pisut paigast. Uuesti tõukas Mattias ning kaas jõnksatas taas. Vali prõmmimine lõppes ning hauakamber mattus vaikusesse. Isegi tuul väljas oli vaibunud. Ainus, mida Mattias kuulis, oli ta enda hingamine. Miks krahv midagi ei öelnud?

198

Ta sirutas sõrmed kirstu, lootuses leida krahvi käsi, tunda ta pulssi, kuid ta sõrmed tundsid ainult krahvi mundri nööpe ja vööpannalt. Mattiasele meenus väike metallist toosike fosfortikkudega, mis tal ikka veel vestitaskus pidid olema. Nüüd kobas ta tuletikkude järele, et uuesti mõni küünal süüdata. Samal hetkel kuulis ta lõrinat nagu lõrisevad marutõves koerad, enne kui need ründavad. See kostus kirstust, millest õhkus külmust nagu keldrist. Mattias tundis, kuidas kaks jääkülma kätt tema kõrist haaravad.

„Härra krahv… see olen mina…“ kähises ta vaevu, kuid haare tema kaelal ei lõdvenenud. Tundus, et kätel on teravad küüned, mis tungivad otse tema lihasse.

Vesti taskust oli ta leidnud tikutoosi ning üritas nüüd värisevate kätega ühte tikku süüdata. Kas krahv ei tunne tõesti pimeduses ta häält ära? Veidi valgus t ainult, siis näeb krahv, et see on tema Mattias! Esimene tikk kraapsas vastu hõbetoosi karedat selga ning murdus. Mattias tõstis käed, et krahvi takistada ta ei suutnud enam isegi midagi öelda, sest jäised käed olid ta hinge kinni nöörinud. Uuesti suutis ta sõrmede vahele haarata ühe tiku ja kobas sellega nüüd toosi, suutmata aru saada, millise külje vastu tikku tõmmata.

Sisinal, nagu oleks keegi rästiku sabale astunud, lõi tikk sädemeid ning süttis sinaka leegiga. See leek peegeldus vastu krahvi moondunud näo avali

199

silmadest. Need olid nagu parunessil, kui too esimest korda hauast tõusis valged, kuivad, tuhmid. Need silmad ei saanud midagi näha. Kuid tikuvalgust pidid need ometigi tajuma, sest krahv tõmbus järsult eemale ning kattis näo kätega. K ähisedes nagu lõksu püütud ilves, taganes ta ning langes tagasi kirstu. Mattias viskas põleva tiku krahvi rinnale ning jooksis puusärgi teisele poole, haaras kaanest ning lükkas selle jõudu kokku võttes uuesti kirstule. Siis taganes ta ning jäi hingeldades keset pimedust seisma.

Kirstust ei kostnud ühtegi häält. Värisevate kätega üritas Mattias taas tikke leida toos oli maha kukkunud ning ta otsis seda kätega põrandal kobades. Lõpuks puutusid ta sõrmed vastu toosikest. Seal oli veel päris mitu tikku ja vaevaliselt üritas Mattias ühte oma külmast tuimade sõrmede vahele haarata. Viimaks see õnnestus ning taas lõi loitma sinine, sädemeid pritsiv leek. Mattias süütas sellest paar küünalt ning istus siis kivipõrandale, värisedes nagu haavaleht.

Ta sai aru, et parunessi vaim oli teda taas lõksu püüdnud: Mattias oli unustanud, et asi, mida viirastus kunagi tuua ei saa, oli inimese surematu hing. Tondimõrsja oli toonud elu sädeme krahvi kehasse, kuid hetkel, mil Mattias krahvihärra silmi oli näinud, taipas ta, et see on vaid hingetu, tühi kest; nagu puulane või tohtlane, keda kavalad popsid vanasti meisterdasid ning kellest said vaid ringi liikuvad

200

kooljad. Need kõndisid maa peal, kuni vanapagan nad endaga kaasa korjas ja põrgusse viis.

Taas kõlas kirstu kaanel koputus, siis teinegi. Krahvi surnukehas põles säde, mis ei toonud teda küll tagasi, kuid ei lubanud ka surra. Mattias ajas end püsti ja taganes. „Andestust, armas isa,“ ütles ta, ehkki teadis, et krahv teda ei kuule. „Te ohverdasite ennast minu pärast kuid ma sain teada kogu tõe. Ja nüüd pean ma kaduma.“

Seinast tuge otsides lahkus Mattias hauakambrist. Lume valenduses nägi ta, et hauakambri sepistatud värava ees on võti. Ta tõmbas värava kinni, keeras selle lukku ning pistis võtme taskusse. Raevukate löökide kõmin saatis teda mõnda aega, siis vaibus see talveöö sumedasse undamisse ja hääbus.

Ta hiilis tagasi lossi, oma tuppa, kus pakkis kalliskivid ning ülejäänud rahad ja kuldmündid nahksesse jahipauna. Selga pani ta uue musta saterkuue ning tõmbas peale parima kasuka. Saalist kahmas ta kaasa suure singikäntsaka ja pudeli konjakit. Siis hiilis ta uuesti välja, latern käes. Ta saduldas hobuse, kes ei olnud üldse rõõmus, et teda öisel tunnil üles äratati. Läbi pimeduse juhtis ta hobust metsa poole. Siis vaatas ta väikest vaskset kompassi ning avastas, et see osutabki nüüd samas suunas. See kinnitas Mattiasele just seda, mida ta arvama oligi hakanud: et kompass näitab talle alati

201

just seda sihti, kuhu ta soovib jõuda. Vähemasti seekord oli paruness toonud talle midagi, millest võis tõesti abi olla.

Jahilossis tegi Mattias kaminasse tule ning plagistas külmast ja hirmust hambaid, kuni leegid ta üles soojendasid. Mälestus sellest, mis oli öösel varem aset leidnud, ei andnud talle rahu.

Kui kaua taob krahv oma pimedas hauakambris vastu kirstu kaant? Päeva, paar. Tema keha oli elule tagasi toodud, see vajas õhku, sööki ja jooki. Jäises külmas ei hõõgu elu säde kaua. Loodetavasti hääbub see enne, kui Clara otsustab isa hauale minna.

Mattias magas kamina ees kaua ja sügavalt ning ärkas alles siis, kui aasta lühim päev juba kustuma hakkas. Aga nii ta oligi plaaninud: ta ootas keskööd. Ta sõi ära singitüki ning otsis ka hobusele veidi kehakinnitust. Vahetevahel ronis ta ettevaatlikult pehkinud treppi mööda torni ning kuulatas pingsalt. Kuuldus tema kadumisest ainult kinnitab seda, mida igaüks juba arvas: et tema on krahvi mõrvar ning varjab end nüüd õigluse eest. Kuid muud ei saanud ta teha. Clarat ei suutnud ta enam näha olla abielus oma õega oli hirmus patt , ehkki selles patus ei olnud tema süüdi. Seletada, miks ta peab lossist lahkuma, ei olnud võimalik ilma oma saladusi paljastamata. Vähemalt lahkub ta vabana: täna öösel teeb ta täpselt nii, nagu kadunud kirikhärra oli õpetanud. Ta läheb, et saata paruness hauda tagasi, annab talle

202

ülesandeks tuua peotäis mulda. Samal hetkel sulgeb ta kirstu hõbedast ristiga. Viirastus jääks oma hauda, nagu kord ja kohus. Või või pakub see talle ise midagi, et haua vangistusest pääseda. Õhtuhämaruses hüppas Mattias hobuse selga ning võttis suuna lossiteele. Tornikell lõi üksteist korda; sama näitas väike kuldne taskukell, mille ta krahvi asjade hulgast oli võtnud. Eemalt nägi ta valgustatud aknaid. Mida temast seal praegu mõeldakse? Kunagi leiab ta võimaluse kõike seletada, kirjutada Clarale… Praegu on parem, kui Clara ta võimalikult kiirelt unustab. Ehk lohutab Claus teda nii hästi kui võimalik… Ta pööras lossi teelt eemale, teele, mis viis küla poole. Kuid ka sinna ei olnud tal asja. Ta võttis suuna Ravengoldi kabelile. Tuul ulgus tema ümber, kui ta kartliku hobuse ühe kivist rüütli mõõga külge sidus ja ukse avas. Mattias teadis, mis teda ootab teadis, kartis, kuid üritas sellele mitte mõelda. Siia oli ta jätnud kirikhärra, kui see pimedast trepist alla langes. Tema oli selles süüdi, ükski andekspalumine ei aita. See hirmus kuritegu oli talle peale pannud samasuguse needuse, nagu krahvi kuritegu oli pannud talle. Kuid ehk oli Mattiasel võimalus oma piinajast vabaneda ning nõnda pimeduseriik seljataha jätta. Mattias ei süüdanud küünlaid, vaid liikus pelgalt laterna valgel. Trepi alumistel astmetel lebas tume kogu mitte nagu inimene, rohkem nagu pamp,

203

millele on lambanahkne kasukas peale visatud. Ta astus sellest üle, peaaegu uskudes, et see haarab ta jalast ning tirib endaga põrgusse. Kuid seda ei juhtunud. Mattias vaatas ringi: põrandal, päris tumeda kogu läheduses, lebasid asjad, mida tal vaja oli. Seal oli hõbedast krutsifiks ja väike hõbepudelike pühitsetud veega. Mattias tõstis need üles isegi läbi paksu nahkkinda tundis ta valu sõrmedes, nagu oleks ta need tulle või lumehange pistnud. Ta seisis poolavatud kirstu ette ning asetas krutsifiksi ja pudelikese jalgade ette.

Tornikella löögid siia keldri sügavusse ei kostnud, kuid ega neid polnud kuulda vajagi. Mattias ei pööranud pilku kirstult, kust viirastus igal ööl väljas käis. Ühel hetkel lõi selles helendama külm valgus, justkui oleks kirst ilma põhjata ning viiks mingisse maa-alusesse riiki. Järgmisel hetkel vuhiseski sealt välja paruness ning jäi hõljudes Mattiast jõllitama. Seekord vaikis ta mõne hetke, enne kui kauge, undav hääl tema suust kostis. „Ma tean, miks sa siin oled,“ sosistas ta. „Sa tahad mind hauda tagasi sundida.“

Mattias ei vastanud, vaid pigistas peopesas pühitsetud vee pudelikest, nii et käsi tuikas. „Sul on see võim,“ ütles viirastus. „Aga sa pead teadma, et siis kaob kõik, mis ma sulle toonud olen: su kuld ja teemandid muutuvad vaseks ja klaasikildudeks.“

204

„Mul ükskõik,“ ütles Mattias. „Ma pean sinu valdustest välja saama, Revalisse. Kui see on ainus võimalus, siis olgu nii!“

„On veel üks võimalus,“ ütles viirastus. „Küsi minult krahv Cagliostro pääsetähte: see avab su ees kõik piirid ja uksed. Küsi ruttu: üks kellalöök on veel jäänud!“

Mattias avas suu.

„Mis… Mis oli see nimi?“

„Cagliostro!“

„Too mulle krahv Cagliostro pääsetäht!“ vuristas Mattias.

Viirastus kadus hetkeks, ilmus siis taas, kuid haihtus uuesti nagu meelepete. Mattiase jalge ette langes neljaks murtud paberileht.

Mattias ohkas raskelt ning istus siis külmale kivipõrandale. Täna oli ta mänginud kogu panga peale: ta teadis, et viirastus ei taha hauda tagasi minna; teadis, et ta ise ei saa kuidagi loobuda rahast, mis nüüd oli tema õnne ainus pant. Aga ta uskus ja lootis, et kui ta viirastusele valikut ei jäta, leiab see pigem lahenduse, et Mattias tema valdustest välja saaks, kui läheb igaveseks oma hauda tagasi.

See õnnemäng oli korda läinud: Mattiasel oli raha ja vabadus liikuda, kuhu ise soovib! Vähemasti pidi väike paber tal seda võimaldama.

Ta tõstis lehe ning voltis selle lahti, pööras ühte ja teistpidi. Paber oli tühi. Ei ainsat sõna, ei ühtegi pitserit.

205

Kas oli viirastus teda jälle lollitanud? Seda pidi ta kohe teada saama.

Ta tõusis et lahkuda, kuid seisatas, sest kirikhärra surnukeha oli ta teel.

„Teil oli õigus, kirikhärra,“ sosistas Mattias. „Oleksin ma ometi teid kuulanud…“

Ta asetas krutsifiksi surnu pea juurde ning astus üle elutu kogu. Seejärel jooksis ta trepist üles ning lukustas enda järel keti, mille iga puudutus tabas teda tulise jutina.

Mattias kannustas hobust ning see kukkus tuhatnelja Revali poole traavima. Ratsanikku saatis üksik must kaaren kahtlemata ühe valge sulega. Erutusest tahtis Mattiase süda kurku tõusta: kui ta viimati seda teed oli proovinud sõita, ilmus Ravengoldi kabel ikka ja jälle tema ette nagu halvas unenäos. Kas ka seekord?

Läks aega mis läks, kuid kabelit nähtavale ei ilmunud. Ka kaaren oli kadunud. Alles siis, kui kauguses hakkasid paistma linna tuled, langes koorem Mattiase õlult. Ta oli nõiaringist välja pääsenud, teda ootas uus elu!

206

15.

Revali nägemine täitis teda ühtaegu rõõmsa elevuse, aga ka kurbusega. Ta igatses linna keerisesse, kus tema pea eest oli vaevatasu välja pandud. Ta tahtis kuulda naeru ja laulu, suke lduda lõbustustesse ning pidutseda nende inimestega, kes oleksid ta pikemalt mõtlemata ainsa rubla eest reetnud. Ent siiski oli suures linnas võimalus jääda tundmatuks tundmatute seas.

Taas, nagu vaid paari kuu eestki, oli linna värav tema ees suletud. Kuid nüüd, nähes auväärset ratsanikku uhkes kasukas, kiirustas vahtmeister laternaga talle vastu.

„Auväärt isand!“ tervitas see Mattiast. „Kahjuks on linna väravad juba suletud ning neid ei tohi avada kui just isandal pole rae volitusi ette näidata!“

Mattias vaatas vahtmeistrit: see oli sama mees, kes teda esimesel õhtul ei olnud linna lubanud. Loomulikult ei tundnud too teda enam ära salkus ja kasimata kerjuspoisi asemel oli tema ees nüüd uhke isand.

Kõhklevalt ajas Mattias käe taskusse ning tõmbas sealt paberi, mille vahile ulatas. Vaevu oli too paberi avanud, kui ta silmad läksid suureks nagu tõllarattad.

207

Ta ulatas paberi Mattiasele tagasi, ise kummardades ja kogeledes. „Andestage, kõrgesti sündinud isand… Ma ei võinud ju teada...!“

Ta karjus paar korraldust oma alamatele, kes haarasid kohe kinni väravaketi ratta hoobadest ning mõne hetke pärast kerkis raske värav Mattiase ees.

Uhkelt ratsutas ta sisse, pannes paberi tagasi põuetaskusse. Ilmselt nägi igaüks seal just selle nime, kelle korraldusi tuleb vastuvaidlematult täita. Vahtmeister haaras tema möödumisel kübara peast. Mattias peatas hobuse.

„Hea mees, kus siin võiks olla parim võõrastemaja?“ küsis ta.

„Parim võõrastemaja see on Kuld Lõvi, sealsamas,“ osutas vahtmeister majale, mille ees põles mitu laternat. Mattias noogutas ning jõudis varsti võõrastemaja ette. Tallipoiss hüppas välja ja võttis hobusel päitstest. Võõrastemajas oli vististi ka kõrts, sest sealt kostus muusikat ja tõusis roogade lõhna. Kuid seda viga Mattias ei kavatsenud teha kõrts küll meelitas teda, kuid seal oli oht kohata tuttavaid nägusid, juua end täis, sattuda sekeldustesse, öelda asju, mis peaks jääma saladuseks. Ta võttis endale kõige suurema kambri katusekorrusel ning lasi toitu ja veini üles toimetada. Soojas toas avas ta akna ning vaatas Revali punaseid viilkatuseid ja udulooris lahustuvaid

208

laternaid. Ta hingas ahnelt sisse linnaõhku. See oli võrgutav, räpane, magus ja ohtlik. „Linna õhk teeb vabaks,“ meenutas ta lapsepõlves kuuldud ütlust, mis oli teda linnaelust unistama pannud.

Kõlas koputus ning sisse astus toapoiss kandikuga, millel auras praad ja säras veinikann. Poiss oli Mattiasest vast õige vähe noorem. Oleks elu teisiti läinud, poleks Magnus Cruxi sõrmus tol õhtul tema sõrme sattunud, oleks Mattias võinud tolle poisi asemel olla ning ta oleks võinud ka niimoodi, uhke võõrastemaja toapoisina, õnnelik olla. See noormees ei teadnud, mida tähendab ennast varjata, kanda südames süngeid saladusi ja teadmist, et oled hukutanud need, keda armastad.

Kui toapoiss mõne aja pärast nõusid koristama tuli, küsis Mattias temalt:

„Kas tead, kus asub Aadlipank?“

„Aga muidugi, härra krahv,“ vastas noormees. „Kust sa tead, et ma krahv olen?“ uuris Mattias. „Isanda hobuse sadulal on ju kuldne Falkide vapp.“

„Ja kuidas sa seda tead?“ imestas Mattias. „Olen Toomkirikus vappe vaadanud ja seal on ka Falkide vapp seinal,“ selgitas noormees. Mattias noogutas tunnustavalt. „Sa oled vist päris terane,“ ütles ta.

„Peab olema, kui tahad Revalis läbi lüüa,“ vastas poiss.

„Mis su nimi on?“ päris Mattias.

209

„Jörgen, isand. Seitsmeteistkümneaastane ja Storby külast Nargeni saarelt pärit,“ vastas toapoiss. „Lugeda ja kirjutada mõistad?“

„Kui vaja on, siis mõistan.“

„Väga hea,“ noogutas Mattias. „Siis lähed homme Aadlipanka ning otsid sealt üles Krediidikassa presidendi von Hagemeisteri.“

„Tean parun Hagemeisterit,“ suutis Jörgen uuesti Mattiast üllatada. „Ta külastab aeg-ajalt ka meie trahterit.“

„Tohoh! Äkki on ta praegugi siin?“

„Ei, praegu mitte,“ vastas Jörgen. „Sel juhul ütled talle, et krahv Falk ootab teda õhtusöögile,“ andis Mattias korraldusi. „Falkide rahaasjad käivad läbi tema; usun et tal on praegu põhjust tahta minuga kohtuda. Ja palun mind mitte äratada, magan õhtuni!“

Noormees kummardas ning lahkus, olles Mattiaselt saanud hiilgava jootraha viiskümmend kopikat. Mattias lukustas ukse ning heitis voodisse, kus linnakõrtsi magus, kange vein ta varsti sügavalt magama uinutas.

Ärgates helistas ta kella ning lasi vanni kuuma veega ääretasa täita. Taas saabus teda ümmardama Jörgen, kes oli juba jõudnud pangas käia ning õhtuks kohtumise kokku leppida.

„Me ei einesta trahteris,“ ütles Mattias. „Laud kata siiasamasse tuppa. Ärgu olgu millestki puudust. Peaasi, et meid ei segataks.“

210

Ta uuris Jörgenilt Revali uudiseid, lootes kuulda ka jutte, mida seltskonnas Falkide kohta räägitakse, kuid Jörgen jäi diskreetseks. Näis, et ta oli usaldusväärne noormees, kes teadis, et kuulujutu levitajat peetakse tühiseks ja rumalaks. Küll aga sai Mattias teada, et jää on lahel veidi liikuma hakanud ning kogu linn ootab aega, mil laevad jälle sadamasse ning sadamast välja seilama hakkavad.

„Kas sa tead ka kapten Wurmi laeva?“ küsis Mattias.

„Tean see on kõige uhkem galeoon, mis praegu Revali lahel seisab!“ ütles Jörgen innukalt. „Hispaanias ehitatud, kolm masti, kolmekordne ahter. Kapten ise olla paari nädala eest kahtlastel asjaoludel surma saanud. Vedas ta kaupu linnahärra Cruxile, aga ka seda peret on tabanud mitu õnnetust. Perepoeg olla osutunud röövliks ja majapidajanna vargaks, seega on laev nüüd võlgade katteks arestitud, kuni keegi selle välja ostab.“

„Sa vist tunned laevu päris hästi,“ imestas Mattias.

„Oo jaa!“ hüüatas Jörgen. „Nargen on ju vana meresõitjate saar. Mina olen oma soost esimene, kes tuli Revalisse õnne otsima, aga oma reisi kuivale maale teenisin ausalt tüürimehe abina välja.“ Korraga lõid Jörgeni silmad põlema.

„Kas härra krahv… plaanib äkki Arabella ära osta?“ küsis ta ootusrikkalt.

„Arabella?“ ei saanud Mattias kohe aru.

211

„Kapten Wurmi laeva, Hispaania galeooni,“ selgitas Jörgen.

„Võib-olla,“ ei tahtnud Mattias midagi reeta. „Mida kõike annaks, et saada sellisele laevale…“ õhkas Jörgen, anuv pilk Mattiasel. „Sulle ei meeldi linna parimas võõrastem ajas?“ muigas Mattias.

„Meeldib aga igatsen merd. Olen ikkagi mere jaoks sündinud,“ ütles Jörgen. Laev, mõtles Mattias. See on nagu väike linn, mis võib minna, kuhu tahab ning mille väravatest ei saa sisse mitte iga võõras. Selles linnas võiks tema olla raehärra ja valitseja ning ta ei peaks kartma kellegi seadusi.

Sel õhtul, kui linna tornikellad olid löönud kuus korda, saabus parun Hagemeister. Ta oli ebahuvitava näoga, kõhetu kiilaspäine mees suure portfelli ja näpitsprillidega. Mattias palus tal istuda kaetud laua taha. Ruum oli hämaralt valgustatud ning küünlad paiknesid igal pool nende ümber: nii ei olnud aru saada, et Mattiasel on üks vari rohkem, kui lihtsurelikel. Parun Hagemeister ei olnud jutukas mees. Ta mainis ainult, et on krahv Falki rahaasju ajanud juba aastaid ning lootis, et suudab ka uuele krahvile, kelle rikkusest räägitavat juba legende, oma panga teenuseid pakkuda. Selgus, et rahad, millega Mattias oli krahvihärra võlad lunastanud ja Clara vabaks

212

ostnud, on samuti Aadlipangas hoiul, kustkaudu kõik vana krahvi võlavekslid liikusid.

„Mul on teile kaks ülesannet,“ ütles Mattias. Ta rääkis julgelt, sest pankur tundis ilmselgelt suurt aukartust nii tema rahade kui tema seisuse ees, ning kummardas ja koogutas rohkem, kui vanemale härrale oleks noorema ees sobilik olnud. „Kõigepealt: lähen pikaks ajaks ärireisile ning tahaksin olla kindel, et meie valdused ning minu abikaasa on majanduslikult kindlustatud. Selleks jätan teie hoolde kogu oma varanduse.“

„Just nii, härra krahv,“ kummardas pank ur sügavalt.

„Teiseks,“ jätkas Mattias. „Tean, et teie haldate kaupmees Cruxi pärandit, kuhu kuulub ka laev Arabella.“

„Tõsi,“ möönis pankur. „Kuid siin on keerulised lood. Nimelt riisus õndsa kaupmees Cruxi äripartner tema varanduse ning sai siis ise hukka, ilma et me varanduse asukohta teaksime. Teiseks selgus, et kaupmees Cruxi, olgu muld talle kerge, kõlvatu poeg oli mitmel korral röövinud Revali raehärrasid, kes nüüd on arestinud kõik kaupmehest maha jäänud varad, ka Arabella. Aga miks huvitab teid kau pmees Cruxi pärand?“

„Sest olen nõuks võtnud Arabella endale osta,“ ütles Mattias. „Kuid üks konks on siin veel,“ ütles parun, olles paar korda üllatusest silmi pilgutanud. „Nimelt on

213

laevale veel üks nõudleja. Saatuse tahtel on see toosama härra, kes esitas teie õndsa isa vastu nõudmise.“

„See, kellele isa kaardilauas kõik kaotas?“ küsis Mattias.

„Just, toosama isand,“ kinnitas parun. „Selle laevaga ongi tema siia meie randadele saabunud ning tahab sellega nüüd ka edasi seilata. Aga kuna ta on kaardilauas ka mitu raehärrat rahast lagedaks mänginud, siis ei taha nemad jonni pärast mitte ostuõigust tollele härrale anda, ehkki ta on laeva eest muinasjutulise summa lubanud maksta.“

„Kes on see salapärane isand?“ uuris Mattias. Parun punastas kergelt ning puhastas oma uduseks tõmbunud näpitsprille taskurätiga.

„Vaadake… Kui kummaline…“ pomises ta kohmetunult. „Mul ei tule selle härra nimi praegu kohe mitte kuidagi meelde!“

Sedasama olid öelnud nii krahvilossi kannupoiss kui krahv Falk ning isegi kapten Wurm ei olnud suutnud oma isanda nime meenutada.

Mattias hakkas taipama, et saladuslik võõras oskab mingi nõiakunsti abil ennast unustama panna, teha nii, et tema nimi kellelgi meelde ei tule. Järelikult oli tõesti ka see isand tumedate jõududega mestis.

Mattias ajas end sirgu. „Ükskõik, mis see härra on laeva eest pakkunud mina pakun tuhat rubla rohkem, kui kohe homme Arabella minu nimele kirjutate!“

214

Pankur hingeldas ja tema laubale tekkisid higipisarad eelkõige ahnusest, sest laeva väärtus oli tohutu. Ta keerutas ja kogeles, aga kui Mattias terve kotitäie kalliskive võttis ning lauale puistas, oleks parunihärra peaaegu minestanud. Ta lubas viivitamata korraldada nii, et laev kantakse krahv Falki nimele ning niipea, kui Revali sadam taas jäävaba on, võib see merele seilata. Mattias soovis, et pooled teemantidest talle kulla vastu vahetataks, ning pankur oli lahkelt nõus. Värisevate kätega korjas parun kalliskivid ja kuldtükid kokku ning lasi siis toapoisil Raekojast relvastatud valvurid kutsuda, kes teda saadaksid üksi ei julgenud kõhetu mees nii suure varandusega õhtuses linnas liikuda. Ta kinnitas, et Claral ei pea kunagi millestki puudust tulema; lubas saata panga esindaja lossi uueks valitsejaks ning teatada, et kõik valduste ülalpidamiskulud kannab edaspidi pank. Kui Jörgen talle väljudes ette jäi, lükkas parun noormehe kärsitult eemale, siis aga kummardas Mattiasele ja väljus. Raha. Kuidas sulle koogutatakse, kui sul seda on, ja kuidas sinust väljagi ei tehta, kui sul seda pole, mõtles Mattias. Jörgen aga ei pannud närvilist pankurit tähelegi; ta silmad põlesid ning ta vaatas ootavalt Mattiasele otsa. „Kas see on tõsi?“ küsis ta. „Kas need suured rahad need olid Arabella eest?“

215

Mattias tõstis karika rubiinpunast veini kõrgele. „Sinu ees seisab Arabella uus omanik,“ hüüdis ta ja naeris.

Jörgen hingeldas nagu kutsikas, kes näeb mahlast konti. Ta pakkus ennast laevale ükskõik kelleks, kasvõi kõige lihtsamaks madruseks või kokapoisiks. Mattias küsis, kas Jörgen teab Revalis jäävangis olevaid laevnikke, ning Jörgen lubas talle juba homseks leida terve meeskonna kapteni, tüürimehe, pootsmani ja veel paar tosinat head meest. Need istuvat praegu Revali trahterites jõude, joovad õlut ja kardavad oma tuleviku pärast, sest mitu kaupmeest on jäävangistuse tõttu juba oma varadest ilma jäänud. „Leia mulle parim kapten,“ ütles Mattias. „Kui vaja, luba talle nii palju kulda, kui ta soovib. Aga ta peab olema valmis seilama niipea, kui meri taas lahti on.“

„Ja millisel kursil?“ uuris Jörgen. Mattias ei teadnud seda. Tema ainus soovi oli kiirelt kaduda, seilata sadamast sadamasse, et mitte mõelda Clarale, et mitte kohata inimesi, kes tunneksid temas ära Magnus Cruxi.

„On üks kapten, rootslane…“ arutles Jörgen. „Öeldakse, et ta on kõik laevad alati tormist j a karidelt välja toonud ja on sõitnud kõigis meredes. Arvatakse, et ta saab kusagilt uusimad merekaardid, mida teistel ei ole.“

Kui saabus öö, ei olnud Mattias kindel, kas viirastuslik paruness teda enam külastab või oli see

216

ta vabaks andnud ning kolinud tagasi hauda, mille ümber nüüd hõbedast ketid jälle kinni olid. Kuid pangahärra oli kuldtükid ja kalliskivid vastu võtnud; võõrastemajas kõlbas tema viierublaline hästi järelikult ei olnud paruness teda hüljanud.

Raekoja esimese tornikella löögi peale, millele kohe kajasid vastuseks veel teisedki kellad mitmest suunast, oligi paruness jälle tema ees. „Küsi!“

„Kuidas sa ikka veel kabelist välja saad?“ uuris Mattias?

„Kus oled sina seal olen ka mina,“ sosistas varjukuju. Seekord teadis Mattias täpselt, mida tal on vaja. „Too mulle merekaart aga tulevikust,“ ütles ta. „Mitte liiga kaugest tulevikust, kus mered on tõusnud või langenud ja saared kohta vahetanud hea Saksa merekaart saja aasta kauguselt, kus on peal kõik maailma mered!“

Paruness oli kohe kadunud ning hetke pärast tagasi suure nahka köidetud mapiga, mis Mattiase kätele langes. Nii uhkeid merekaarte ei olnud ta iial näinud: need olid peenes trükis ja värvilised. Ta ei teadnud meredest just palju, kuid oli kindel, et mitte ükski maailma kapten ei saa nii heade kaartide järgi kurssi seada. Ta võttis väikese noa ning kraapis esilehelt ettevaatlikult maha aastaarvu, mis oli ligi sajandi võrra hilisem kui aasta, mida ta võis enda omaks lugeda.

217

Kaminas tule paistel istudes ning merekaarte uurides pani Mattias tähele, kuidas tume vari tema ümber hiilis, just nagu midagi kurja plaanides. See vari muutus iga päevaga tugevamaks ning näis, et uus omanik talle väga ei meeldinud. Mitmel puhul oli Mattias kõndides komistanud ning see ei saanud olla muu kui vari, mis talle jala taha pani. Ükskord oleks ta lausa trepist alla lennanud ning vaat et kaela murdnud. Veiniklaas oli ümber läinud, kui ta seda haarama valmistus taas kord oli vari ette jõudnud. Mattias puges suurde baldahhiinvoodisse ning tõmbas kardinad enda ümber kinni: siin, kus polnud valgust, sai ta varjust lõpuks rahu. Järgmisel päeval andis Jörgen teada, et laeva meeskond on koos: jutt sellest, et uhke laev on uue omaniku leidnud ning valmis purjeid heiskama, levis meremeeste seas kulutulena.

„Täna õhtul on kapten Hellström valmis krahviga kohtuma,“ ütles Jörgen. „Ta on sünge mees, ei räägi vaat et sõnagi, aga öeldakse, et kui tema nõusse jääks, oleks Arabella kõige kiirem ja võimsam laev siinpool pöörijoont.“

Kui saabus kapten Hellström, lasi Mattias taas kõik küünlad süüdata: nii oli tal varjusid igas suunas. Kapten oli tõesti sünge ja kinnine mees. Ta oli rootslane ja nad said Mattiasega ainult suurivaevu teineteisest aru, aga kui Mattias tulevikust pärit merekaartide atlase tema ette pani ning lubas, et Arabella kaptenina võib ta selle järgi purjeid seada,

218

muutus mees aupaklikuks. Kas pidas ta Mattiast nõiaks või mitte, aga laevakaptenina ei suutnud ta nii täpseid kaarte nähes mitte kuidagi vastu panna, vaid süvenes neisse suure huviga. Eriti imestunult uurist ta suuri jääga kaetud alasid põhja- ja lõunanabal. Siis sirutas ta Mattiasele käe, mis tähendas, et ta oli pakkumise vastu võtnud ning valmis Arabella uuesti merele viima.

Mattias tegi ettepaneku, et laev asuks teele järgmisel hommikul, sest jäässe olid juba mõrad tekkinud ning Arabella suurune laev oleks ennast sealt hõlpsalt välja võinud murda. Kapten Hellström aga tõstis hurjutades käed: kas Mattias ei teadvat siis, et reedeti ei tohi üksi laev oma teekonda alustada? Mattias pidas seda tühjaks ebausuks, aga kapten jäi endale kindlaks. Seetõttu otsustati teele asuda laupäeva hommikul.

Kui kapten lahkus, hüppas Jörgen rõõmust õhku. „On see vast õnn, et te kapteniga kaubale saite!“ ütles ta. „Tean, et ka üks teine härra tahtis teda Arabella kapteniks palgata. Siis polnud Arabella veel teie oma.“

„Nõndaks ja mida oskad selle teise härra kohta mulle rääkida?“ küsis Mattias, aimates juba vastust ette. Jörgen tasandas häält.

„Too härra mul hetkel ei tule tema nimi meelde on viimasel ajal väga kardetud. Ta liigub ringi ainult öösiti; mängib kaarte ja võidab alati. Just täna kuulsin

219

veel midagi väga imelikku sellel härral polevat varju! Nii et ta on kindlasti kas vampiir või mingi teistlaadi deemon ja sellepärast ei taha keegi enam temaga tegemist teha. Nüüd ta kipub kiirelt lahkuma, aga kuna tema laev on müüdud ja kapten Wurm surma saanud, üritabki ta uut laeva ja kaptenit leida.“ Mattiasel oli süda kurku tõusnud ja ta neelatas mitu korda.

„Kas see härra on ta ka siin võõrastemajas käinud?“

„Oh ei,“ raputas Jörgen pead. „Meie majaisand on aus ristiinimene, ei laseks tema sellist siia sisse!“

Mattias mõtiskles pingsalt. Oli selge, et viirastuslik paruness ja too salapärane isand, too nõid olid mestis. Just see mees oli laenanud Mattiasele oma varju. See vari oli kindlasti määratud Mattiase järele luurama, võib-olla teda hukutama. Kas oli paruness Brigitte ka selle isanda kratt või siis oli hoopis paruness see, kes oli isandale andnud kaardiõnne, et too krahv Falki laostaks ning Ravengoldi kunagisi valdusi endale nõuaks? Kas siis oleks paruness mingi nõiduse läbi surmaunest uuesti lossipreiliks ärganud? Aga mis oleks siis olnud Clara saatus…?

Õnneks olid asjad teistmoodi läinud: Ravengoldi maad kuulusid talle, Arabella samuti. Ja nii ka jääb. Aga tumeda varju pidi Mattias selle isandale tagastama, maksku mis maksab. Ning küsida tahab ta tollelt: miks himustab see Ravengoldi maid ja lossi?

220

„Kuula, Jörgen,“ ütles Mattias. „Sa pead tolle isanda leidma ja talle ütlema, et tahan temaga kohtuda.“

Jörgen kahvatas ja raputas pead, kuid Mattias ei andnud järele.

„Too ta minu juurde, või vii mind tema juurde,“ ütles ta. „Ja kaptenile teata, et me ei saa enne lahkuda, kui olen tolle härraga asjad aetud saanud!“

Mattias ei saanud rahu. Kui kaua veel pidi ta veetma võõrastemajas, oma toas luku taga, must vari tema järel luuramas?

221

16.

Sel õhtul oli toas istuda eriti raske, sest linnas toimusid suured pidustused valmistuti ju ära saatma vana ja vastu võtma uut aastat. Mattias seisis oma katusekambri aknal, kasukas õlgadel ning sigar sõrmede vahel ta oli otsustanud õppida suitsetama, et tunduda vanem ja auväärsem. Tänaval hullasid maskides inimesed ning loopisid üksteist lumepallidega; altkorruselt kostus rõõmsat muusikat ja neidude naeru. Ja siis lahvatasid taevas ilutulestiku raketid, mis muutsid ümbruse hetkeks valgeks nagu päeva. Mattias vaatas taevasse, kus sirisesid värvilised sädemed, elevil nagu laps. Korraga tundis ta, kuidas keegi tema kuklast kinni haarab. Selga tabas tugev löök, siis veel tugevam tõuge. Mattias pillas sigari ning haaras kahe käega akna piitadest, et mitte kõrgelt korruselt tänavale kukkuda. Aknaklaaside peegelduselt nägi ta, kuidas tume vari tema taga teda aknast välja üritab tõugata. Ikka uuesti lendasid taevasse heledad raketid, mille kärgatuste valgus tänavale pikki varje joonistas. Just sellisest valgusest sai ka vari toitu. Siis kustusid raketid mõneks ajaks. Kohe rauges varju haare tema kõri ümber. Mattias lükkas end täie jõuga aknast eemale ning roomas läbi hämaruse voodisse, kus taas tõmbas kardinad enda ümber ning

222

värisedes minuteid luges ja viirastuslikku parunessi ootas.

Keskööl see ilmuski. Pimeduses ei olnud teda eriti näha, kuid Mattias tundis külma kõdulõhna isegi toa jaheduses oli ta ju akna lahti jätnud. Nüüd kõlasid väljast kesköö kellapaugud, rahva rõõmus kisa ning uute ilutulestike särin. „Küsi!“ kõlas elutu, ulguv hääl. Mattias oli pikalt pead murdnud, mida parunessilt nõuda. Mis aitaks soovimatu varju vastu? Valgus aga valgus varju tekitabki. Pimedus kuid äkki olekski paruness toonud talle mingi pimeduse pilve, mis oleks teda edaspidi ümbritsema hakanud? Võib olla oleks ta pidanud nõudma, et varju omanik ise kohale toodaks, aga ta teadis, et inimest ei saa paruness talle tuua. Sellepärast käskis Mattias: „Too mulle prillid, millega ma pimedas näen!“ Seda, kuidas paruness kadus ja taas ilmus, ta kottpimedas isegi ei märganud. Aga kui tema peopesadele maandus väike prillipaar, sai ta aru, et tema soov oli pikema jututa täidetud. Värisevate kätega pani ta prillid ette ning kõik tema ümber muutus valgeks nagu päeval. Mattias ootas mõne minuti, kuni ilutulestiku pauke väljas enam kuulda ei olnud. Siis astus ta voodist välja, külmast lõdisedes. Tuba oli mattunud pimedusse; kaminas oli tuli kustunud ning avatud akna alla oli

223

tekkinud väike lumehang. Kõike seda nägi ta võluprillidega selgelt. Varju ei olnud kusagil.

Uksele koputati. See oli Jörgen, kes tuli uuele isandale head uut aastat soovima.

Lävel vaatas poiss jahmunult ringi ning tõmbas hõlmad enda ümber koomale. Uurides, mis ometi lahti on, tormas ta kaminasse uut tuld tegema.

Mattias väitis, et oli tukkuma jäänud ning ilmselt oli tuulehoog akna lahti lükanud.

„Kuidas saab aastavahetusel tukkuma jääda?“ imestas Jörgen. „Igal pool on maskeraad. Tulingi küsima, kas ei taha krahvihärra all trahteris natuke pidutseda? Kõigil on tuju hea, lauldakse ja tantsitakse. Näe, tõin isandale ka maski!“

Mattias ei suutnud enam kauem toas istuda, kui ümberringi kihas rõõmus pidu. Maski taha peitunult võiks ta ju ometi veidi rõõmu tunda ja naerda; keegi ei tunneks teda ja tema ei tunneks kedagi.

Ta tõmbas roosapõskset notsut kujutava maski näole ning tundis kohe, et ta ei ole enam ei Mattias ega krahv Falk, vaid keegi, kes võib igal hetkel oma nägu muuta ja nii oma sõprade kui vaenlaste hulgas liikuda ise märkamatuks jäädes.

All kihas pidu. Mattias naeris ja jõi. Jörgen koputas talle õlale ning kummardus lähemale, et tema hääl üle rõõmsa lärmi kuulda oleks. „Siin on üks mees, kes tunneb toda… toda härrat, kes…“

224

„Härrat, kes alati kaardilauas võidab?“ aitas Mattias teda, erutusest korraga kaineks saades.

„Jah, just,“ noogutas Jörgen. „See on üks madrus ja too isand on teda ka oma laevale palganud.“

„Laevale, mida tal ei ole!“ naeris Mattias, sest temal olid Arabella ostupaberid taskus. „Aga ei too olevat nüüd ühe teise laeva ära ostnud!“

Mattias ajas end sirgu. „Teise laeva? Too see meremees siia!“ Jörgen osutas ühele pikka kasvu mehele, kes kandis karumaski ning kõrtsipiigadega nalja heites valjusti naeris. Poiss jooksis mehe juurde, ütles sellele midagi ning tiris tolle kättpidi Mattiase juurde. „Räägi nüüd krahvihärrale, mida sa m ulle rääkisid,“ ütles Jörgen ilmselgelt napsisele mehele. „Austatud krahvihärra,“ tegi too ülepakutult lõbusa kummarduse. Tema madal hääl oli Mattiasele väga tuttav.

Mees ajas end sirgu ning kohmitses, et oma suur papist mask kukla tagant lahti siduda ja peast võtta. „Minu nimi on… Kannatagu härra veel üks hetk…“

Mattias vaatas, kuidas karu pea aeglaselt tõusis. „Tean. Rittmeister Wolfram,“ ütles Mattias. Nii maski võtnud mees kui Jörgen vaikisid jahmunult. „Aga… kuidas härra krahv teab…“

225

„Me oleme rittmeistriga juba kohtunud umbes kuu aja eest, kui viimati Tallinnas olin,“ ütles Mattias. Ta viipas oma kaaslastele, et need järgneksid talle ning võttis istet veidi kõrvalisemas lauas, mida kardin piduliste eest varjas. Alles seal tõstis temagi oma maski.

Wolframi silmad läksid veel suuremaks ning ta ähkis ja puhkis kohmetult.

„Ma… mul ei olnud ju aimugi, et sa oled… et teie olete…“

„Pole vaja teietada, hea rittmeister,“ ütles Mattias ning andis Wolframile sõbralikult kätt.

„Aga mind pole vaja rittmeistriks kutsuda enam,“ ütles see, Mattiase kätt surudes.

„Kuidas nii?“ uuris Mattias.

„Mäletad ju küll, mis ülesanne mul viimati oli, kui kohtusime?“ küsis Wolfram vastu ning Mattias noogutas.

„Läksid… kedagi vahistama.“

„Jah, Magnus Cruxi,“ ütles Wolfram. „Aga jäin hiljaks. Kaks aastat otsinguid ja ikka pääses ta põgenema.“

„Räägiti ju, et tema virtin, emand Magdaleena, olla ta ära mürgitanud,“ ütles Jörgen jutu vahele. „Vaatasime siit aknast, kui emand vankriga sunnitööle viidi. Sest kindlaid tõendeid ei leitudki muidu oleks hoopis püha Antoniuse mäele timuka kätte viidud.“

226

Mattias sulges korraks silmad eks oli emand Magdaleena valusas langemises süüdi just tema. Kuid siis ta raputas end: vastupidi, tema oli see, kes aitas emanda oma peremehe vara riisuja paljastada ja õiglase kohtu ette toimetada.

„Oli mis oli aga mina ei saanud oma ülesandega hakkama,“ jätkas Wolfram. „Minult rebiti pagunid ja saadeti erru. Ja nii ma siin nüüd olen elan kõiki oma elamata jäänud aastaid, kus ei olnud lõbu, naeru ega viina.“

Mattias noogutas murelikult. Kas ta oleks pidanud taas kord ennast süüdi tundma, et tublist rittmeistrist nüüd joodik oli saanud?

„Aga sa pidid krahvihärrale midagi rääkima!“ utsitas Jörgen.

„Õige jah,“ tõmbas Wolfram sõrmedega läbi sassis juuste. „Ühesõnaga, mu isa oli laevnik ja ka mina tean meresõidu kombeid päris hästi. Sattusin meremeeste kampa, kes muudkui ootavad, millal laevad jälle merele lähevad. Ja siis, ühel päeval, tuleb üks uhke ja sünge isand, et tema on…“ Wolfram vidutas silmi ja lõi omale rusikaga paar korda vastu laupa, siis aga raputas pead.

„Ei, peab vist vähem veini jooma no ei tule nimi praegu meelde. Aga et tema tahtvat Arabella merele viia ja otsib nüüd laeva meeskonda linna kõrtsidest taga. Kas tahame tööd? Ütlesime, et miks mitte. Paari päeva eest kuulsime, et Arabella on hoopis krahv Falkile müüdud no ega ma siis veel

227

teadud, et see hoopis sina oled!“ lõi Wolfram naerma ning lajatas raske käe Mattiase õlale.

„Räägi edasi, räägi!“ tuletas Jörgen meelde. „Nojah; meremehed istuvad õhtuti Lonkava Konna kõrtsis,“ jätkas Wolfram. „Ma olen ka tavaliselt seal, aga eile läks nii, et sattusin ühe kena näitsiku juurde ja tema ei lasknud mind sealt terve õhtu ega öö tulema. Kui siis täna läksin kõrtsi, et veidi pead parandada, ootas ees üllatus: meremehi oli vähe, sest too isand oli õhtul paljusid oma laevale viinud ja kohe öösel merele seilanud.“

„Mis?“ ei uskunud Mattias oma kõ rvu. „Ta purjetas juba Revalist ära?“

„Jah, öösel. Öeldi, et Kuramaa poole.“ „Aga… Tema laev kuulub ju mulle!“ hüüdis Mattias.

„Ta ostis teise. Hollandi laeva, Messalina. Ilus barkantiin, Arabella järel teine võimas laev sadamas. Aga selle omanik olla pankrotti läinud ja pidi laeva müüki panema.“

Mattias haaras pea käte vahele: kuidas ta sunnib nüüd deemonit end mustast varjust vabastama? Ta lõi rusikaga lauale.

„Siis peame ka meie kohe täna hommikul teele asuma!“ hüüdis ta.

Jörgen vaatas teda ehmunult. „Aga täna on ju reede, kapten Hellström ei sõida!“

228

„Mitte keegi ei sõida reedel merele,“ kinnitas ka Wolfram. „Pagana pihta!“ kiristas Mattias hambaid. „Me peame ta kätte saama. Raiskame terve päeva…“ „Barkantiinid on kiired…“ mõtiskles Jörgen. „Ta jõuab ilmselt ülehomme Kuramaale.“ „Aga luba küsida… Miks sul on toda isandat vaja kätte saada?“ uuris Wolfram ettevaatlikult, aga sellele ei saanud Mattias vastata. Ta andis Jörgenile korralduse kapten Hellströmile ja meeskonnale teada anda, et laupäeva varahommikul seatakse purjed Kuramaa suunas. Siis küsis ta, kas soovib Wofram nüüd hoopis tema käe all Arabellaga merele sõita ning viimane oli suurima rõõmuga nõus. Terve reedese päeva käis Mattias oma toas ringi nagu orav rattas, oodates laupäeva, mil Arabella saaks merele purjetada. Kuna ta oli kõige uhkema laeva omanik, andis raad talle õiguse tihedalt laevu täis sadamast esimesena purjed seada. Kuid sellest ei piisanud Mattiasele. Ta oli kaotanud terve päeva kas leiab ta veel salapärase isanda jäljed? Kuidas otsida teda Kuramaal, kui keegi ei mäleta ei mehe nime ega isegi nägu? Mattias teadis, mida parunessilt keskööl küsida. Ta oli andnud käsu kohe pärast südaööd kaless võõrastemaja ette ajada ning sealt otse sadamasse sõita ning Arabella pardale minna, et päikesetõusul teele asuda. Keskööks oli ta valmis: ta keeras ukse

229

lukku, et keegi teda ei segaks, ning istus vaikselt pimeduses voodiserval, kuni raekoja kell lõi.

„Küsi!“ kuulis ta parunessi sosinat.

„See isand, kellelt sa tõid mulle varju,“ ütl es Mattias. „See isand, kes võitis krahv Falkilt kogu varanduse ja tema tütre; see isand, kelle nime ja nägu ei mäleta keegi. Too mulle tema nimi!“

Pimeduses tundus, et paruness sisises nagu terve pajatäis mürkmadusid: aga Mattiase soov tuli täita. Hetke pärast oli Mattiase käes paberileht, mis näis olevat rebitud vanast raamatust: see oli raske, vana paber ning see lõhnas nagu iidsed ürikud lossi raamatukogus.

Mattias süütas tule ning tõstis paberi silme ette. See pidi olema vana aadlikalender, kus oli oh tralt nimesid; seal oli kirjas printse, hertsogeid, krahve ja paruneid, kes olid elanud mitusada aastat tagasi.

Mattias pööras lehe käes ümber ning seal oli üksainus joonistus. See kujutas sünge pilgu, kuid kummalise naeratusega meest, kelle kullinina kaardus üle kitsaste huulte.

Pildi all oli nimi: parun Ravengold.

Mattiase käsi lõi värisema. See oli parun, kes oli kõndinud siin ilmas umbes kakssada aastat tagasi. Ja nüüd kõndis ta siin jälle.

Oli selge, et tegu ei ole sureliku mehega. Kas oli parun kunagi oma hinge saatanale müünud või oli ta mingi muu nõiduse läbi kõik need sajandid hiljem ikka veel ristiinimeste keskel, seda ei võinud Mattias

230

teada. Kuid ta taipas, mida kooljas tahab: see soovis saada tagasi oma valdusi ja lossi, kus ta kunagi sajandite eest elas. Kui Mattias ei oleks tema teele sattunud, oleks parun praegu jälle Ravengoldi lossi isand. Mõni ime siis, et ta tahab Mattiasele kätte maksta. Tume vari oli tema käsilane ning Mattias teadis, et kui see on piisavalt tugevaks saanud, leiab see võimaluse Mattias üle parda merre tõugata või tal lihtsalt kael kahekorra käänata. Kiiresti oli vaja vari selle omanikule tagasi anda. Uksele kõlas koputus. Seal seisis Jörgen, elevil ja uutes riietes olla kõik oma säästud mängu pannud ning võõrastemaja lahkelt peremehelt veel juurde laenanud, et nüüd väärikas välja näha. Tõepoolest, uues tumedas kuues ei sarnanenud noormees enam lihtsa toapoisiga, tundus kohe vanem ja tõsisem.

Kõrtsineidude lehvituste saatel läks kaarik teele sadama poole. Linnaväravas vibutas Mattias taas oma nõiaväega lubatähte ning suures austuses avati väravad tema ees.

Laevas ja selle ümber askeldas palju mehi need olid saabunud juba päikeseloojangul, kui linna väravatest veel ilma lubatäheta läbi sai. Ka kapten Hellström oli valmis. Ta oli endiselt sünge ja sõnaaher, aga tema silmades hõõgus tuli vana merekaru oli pidanud pikka aega jäävangis istuma ning temagi süda tagus nüüd kiiremini. Kui esimesed päikesekiired mastitippe kuldasid, hiivati ankur ning Arabella võttis kursi Kuramaale.

231

Mattias seisis tekil ning vaatas Revali kaugenevaid torne. Ilm oli hall ja sombune ning tornid olid peagi uduloori mähkunud. Kuid tänu sellele võis Mattias julgelt ringi liikuda: sellise ilmaga ei heitnud keegi varju. Tema ümber kihas elu, mis oli talle võõras. Mattias ei olnud kunagi laeva pardal viibinud. Vahepeal võttis tal rinna alt õõnsaks, kui mõni suurem laine laevanina üles tõstis ning siis jälle langeda lasi, kuid ta ütles endale et harjub selle tundega varsti, võib olla hakkab seda isegi armastama. Kostus meeste hüüdeid ja mitmes keeles juttu, sekka hanede kaagutamist ja sea ruigeid need olid kaasa võetud, et siis, kui toidupoolis otsakorral, värske liha käepärast oleks. Ei teadnud ju keegi, kui kaua kavatses uus peremees merd seilata Mattias oli mehed tähtajatult oma teenistusse palganud, sest kulda oli talle pangast vahetatud terve tinakirstu jagu. Ta seadis end sisse uhkesse mitme toaga kajutisse, mis paiknes ahtri ülemisel tekil ja mille aknad vaatasid üle vahuste lainete, kuhu laev oma vao oli kündnud. Huvitav, kas paruness suudab teda ka ulgumerel üles leida, mõtiskles ta, kui oma õõtsuvas sängis unne vajus. Laeval kesköö kellalööke ei kostnud, kuid kajutis oli kuldne reisikell, mis vaikselt tundide möödumisest märku andis. Ja kui selle esimene kristalne löök kõlas, tundis Mattias, kuidas juba tuttav tuuleiil üle ta palge sõuab, tuues kaasa keldri ja mulla lõhna. Ta avas

232

silmad. Taevas oli selginenud ning täiskuu valgel läikisid parunessi silmad tumedalt.

„Küsi!“ sisises paruness.

„Too mulle mask, mis muudab mind kellekski teiseks!“ nõudis Mattias. „Selline, mille võin igal hetkel ette panna ja ära võtta, ning mille alt mind mitte keegi ära ei tunneks!“

Kas kusagil maailmas on selline mask olemas, seda Mattias ei teadnud. Kui ei olnud täna, siis kindlasti leiutatakse selline aastate pärast. Las paruness lendab tulevikku ja toob selle talle. Kui parun Ravengold oskab inimesi panna ennast unustama siis peab temalgi olema oma kunst kogu maailma petta. Ja oligi paruness tagasi. Tema käes oli miski, mis meenutas väikest siidist taskurätti.

„Siin on sulle uus nägu,“ ütles ta. „Kuid tea: seda kandes ei tunne sind ära teised, ent ka mitte sina ise!“

Ta lasi rätikul Mattiase kätele langeda. Mattias süütas paar küünalt piisavalt väikesed, et mitte anda varjule valgust ja toitu. Ta uuris rätikut sellel oli tõesti kellegi nägu. Mattias tõstis rätiku, et see näole asetada kuid jäi siis mõttesse. Mida oli paruness mõelnud, kui ta sellise kummalise hoiatuse andis? See on ju ainult hea, kui nägu on nii ehtne, et isegi Mattias ise end ära ei tunneks!

Naerdes astus ta peegli ette, tõstis uuesti rätiku ning asetas selle näole. Ta tundis, kuidas siid tuksatab ning siis nagu pehme, kleepuv mesi üle ta näo valgub,

233

teda justkui emmates. Ta langetas käed ning avas silmad.

Peeglist vaatas vastu hoopis teistsugune mees: vanem, elutark, kenade teravate näojoontega. Tema silmad olid targad, võib-olla veidi julmad. Tal olid ilusad valged hambad ja hästi hooldatud põskhabe.

Siis pööras ta pilgu põrandale tume vari oli kadunud. Mattias süütas paar küünalt ning kõndis ümber nende näis, et ta oli ära petnud isegi varju, mis jälitas teda ainult siis, kui ta oli Mattias, ning kadus, kui uus nägu temast uue mehe tegi! Mattias naeris joovastunult: mis suudab teda nüüd veel tagasi hoida? Ta võib minna kuhu tahes, olla kes tahes. Ta võib minna Revali Oleviste kirikusse, vaadata kõigile silma, kartmata kedagi.

Mis kõige tähtsam: ta võib astuda parun Ravengoldi ette ning see ei oskaks aimatagi, et tema ees seisab krahv Falk, kelle varandust ta ihkab.

Mattias tundis erakordset enesekindlust, isegi jultumust. Mis oleks, kui ta praegu kaptenisillale astuks, või lausa trümmi ja kambüüsi läheks? Mehed peaksid teda tondiks, kotermanniks, kes on ei tea kust pardale ilmunud. Oleks see vast nali.

Ja mida kõike võib ta veel kuival maal teha? Ta võiks kõikide neidude ja daamide pead segi ajada, panna nad endasse armuma ja siis neist külmalt mööda kõndida, nagu ei tunnekski neid. Ta oleks maailma parim varas, kes võib tühjendada panku ja varakambreid ning keda kunagi ei tabata. Ja kui oleks

234

veel vaja kellestki vabaneda korraldada salamõrv kasvõi mõnele kõrgeaulisele isandale, ministrile või keisrile endale…

Kiirelt haaras Mattias näost ning rebis rätiku maha. Ta süda tagus kiirelt ning hingamine oli kuidagi vaevaline.

Ah siis seda oli paruness talle hoiatuseks öelnud: uus nägu ei ole mitte pelgalt uus välimus, see on ka uus südametunnistus. Seda nägu proovides oli Mattias peaaegu hakanud unustama, kes ta on. Tema tõeline mina oli hakanud hajuma, nagu hajub unenägu ärgates. Veel mõni minut ning äkki oleks see uus „mina“ ta tervenisti enda haardesse võtnud. Pikalt mõtles Mattias sel ööl. Ta otsustas, et kasutab nägu ainult äärmisel vajadusel, ent kannab igaks juhuks ka alati kaasas kirja iseendale. Ta istus ning kastis sule tindipotti. Vaevaga kritseldas ta paberile järgmised sõnad: „Seda kirjutan ma iseendale: kui oled üksi, vaata peeglisse ning meenuta, et su nägu on vaid mask, mille pead maha võtma. Muidu oled sa hukule määratud!“

235

236

17.

Sel ööl magas Mattias väga raskelt ning ärkas alles siis, kui päev juba kõrgel oli. Ilm oli pööranud selgeks; läbi õrna pilveloori oli näha päikeseketast. Mattias kortsutas kulmu ning otsustas oma kajutis istuda nii kaua, kuni päike kaob. Ei olnud vaja, et vari talle meeskonna ees piinlikkust valmistaks.

Ta helistas kella, et Jörgen talle sooja vett ning veidi kehakinnitust tooks.

Akendest välja vaadates tundus miski talle kummaline, kuid ta ei saanud täpselt aru, milles oli asi.

Jörgen koputas, Mattias keeras ukse lukust lahti ning lasi noormehe sisse. Muidu nii elav ja rõõmus, oli Jörgen täna hommikul veidi arglik ning vaikne. Mine tea, äkki oli temagi merehaigeks jäämas.

„Kas pole tõsi, Jörgen, et päike tõuseb ka talvel ikka idast?“ küsis Mattias, olles tõstnud kannu kuuma mõduga.

„Jah, eks ikka,“ noogutas Jörgen küsivalt. Mattias vaatas kord ühte aknasse, kord teise. „Purjetades Revalist Kuramaale peaks päike ju olema meist vasakul, arutas ta. „Kuidas saab päike olla otse meie taga?“ Jörgen muutus kahvatuks.

237

„Aga… me ju muutsime öösel kurssi,“ ütles ta vaikselt.

„Muutsime kurssi?“ kordas Mattias. „Kuhu?“

„Sundsvalli,“ vastas Jörgen, nagu imestades miks laevnik temalt sellist asja pärib. „Kelle korraldusel?“ põrutas Mattias. Jörgen taganes veidi.

„Aga… härra krahv ise ju võttis suuna loodesse,“ sosistas ta. „Millal ma seda tegin?“ hüüdis Mattias pahaselt. „Öösel…“ vastas Jörgen. „Tüürimees ütles, et härra krahv astus ise rooliratta juurde ning seadis suuna Rootsimaa poole.“

„Mina?“ ajas Mattias silmad pärani. „Mina magasin terve öö! Me peame ju kiirelt Kuramaale jõudma!“

„Aga paljud ärkasid, kui laev kurssi muutis,“ raputas Jörgen pead. „Kapten ärkas, kipper Wolfram ärkas, kõik tulid tekile vaatama, mis juhtub. Aga keegi ei julgenud midagi öelda.“ Mattias istus segaduses. „Kas sina ka ärkasid? Ja nägid mind?“ „Jah,“ noogutas Jörgen. „Härra krahv oli pimeduses nagu suur tume vari see hirmutas isegi kapten Hellströmi. Ega meie ei saa ju otsustada, kuhu Arabella peab sõitma!“

Mattias istus veidi sõnatult, põrnitsedes enda ette lauale, kuhu olid laotatud erinevad merekaardid.

238

Öösel oli tema teine vari saanud täiskuu valgusest nii palju jõudu, et oli end oma magava peremehe küljest lahti rebinud ja tüüriratta taha asunud. Oli selge, et see üritas Mattiast tema sihilt kõrvale juhtida ning oma õigest isandast, parun Ravengoldist, võimalikult kaugele juhtida.

Ta kobas taskus ning võttis välja väikese kompassi. Selle nool näitas kagu suunas sinna, kuhu seilas Messalina.

„Nüüd on nii, Jörgen,“ ütles Mattias aeglaselt. „Ma pean sulle midagi rääkima. Täiskuu öödel on oht, et mind valdab kuutõbi ning minust saab uneskõndija. Siis tuleb mulle hele laternavalgus näkku lasta selle peale ärkan üles.“

„Ah nii,“ imestas Jörgen.

Mattias noogutas.

„Ma võin teha asju, millest ma hommikul mitte midagi ei mäleta. Ma palun sind, aja mehed kokku ning räägi neile, et see, mis juhtus öösel, oli ainult meeltesegadus. Peame ruttu kursi uuesti Kuramaale seadma ning võimalikult kiirelt Windau sadamasse purjetama. Mul on endal hirmus peavalu, seepärast jään täna kajutisse.“

Jörgen ohkas kergendatult ning lubas meeskonna maha rahustada.

Mattias istus kajutis, olles oma varju vang. Mida heledamaks muutus päev ning selgemaks tõmbus taevas, seda mornimaks muutus ta meel. Kuna aknad olid ilma kardinateta, ei jäänud tal muud üle, kui taas

239

oma voodisse pugeda ning seal rasked eesriided ette tõmmata. Ta kössitas pimedas, jõi ära pudeli veini, lasi siis endale veel teisegi tuua. Ikka väitis ta, et peavalu ei anna järele, kuni lõpuks pea tõepoolest valutama hakkas. Ta lasi tuua peenikest traatniiti ning pärast pikka pusimist suutis kompassi kinnitada rauast sõrmusele, millelt ta oli Cruxide vapi maha lihvinud ning mis ikka veel sõrmest ära tulla ei tahtnud. Terve päeva suutis ta mõelda vaid üht: mida nõuda parunessilt keskööl? Kuid ei suutnud välja mõelda mitte midagi sellist, mis võiks osutuda viirastuse jaoks võimatuks ülesandeks või mis mingitmoodi teda ennast ohtu ei seaks. Ja nii läkski, et kui viirastus keskööl ilmus, suutis purjakil Mattias nõuda temalt vaid pakse sametkardinaid, millega oma kajuti aknad kinni katta. Nüüd oli tema kajut nagu hauakamber, kuhu ei paistnud ükski päikesekiir. Ka küünlaid ei süüdanud Mattias, sest tal olid prillid, millega ta isegi kottpimeduses selgelt nägi. Järgmiselgi päeval ei tahtnud ta voodist tõusta. Pea valutas nüüd päris korralikult Mattias ei olnud kunagi varem kahte pudelitäit veini üksi ära joonud ja seda veel loksuvas laevas, kus süda niigi ähvardas kurku tõusta. Aga peaparandus pidavat aitama, teadis ta, seetõttu andis ta korralduse kohe paar uut pudelit üles tuua. „Täna on hea pärituul, jõuame ehk õhtul Windau sadamasse,“ ütles Jörgen, vaadates Mattiast

240

murelikult. Kuid viimane lõi vaid käega: õhtu oli veel kaugel.

„Ega ma täna öösel ometi tüüriratta juurde ei kippunud?“ küsis ta ettevaatlikult.

„Kippusite,“ ütles Jörgen. „Tüürimees ja kapten olid mõlemad sillal. Nad nägid, kuidas teie uks avanes ja krahvihärra hakkas välja astuma. Aga kui nad siis kiirelt heledad laternad süütasid ja need kõrgele tõstsid, siis läks uks kinni tagasi.“

Kui Mattias üksi jäi, irvitas ta oma varju üle: kui varjul polnud peremeest kõrval, oli see lihtsalt üks tükk pimedust. Siis sai see liikuda ainult ööpimeduses, kuid valguses hajus laiali nagu udu päikesepaistel.

Ometigi oli vari ohtlik see võis mõelda välja uusi trikke, kuidas Mattiast ohtu seada. Mida rutem ta sellest vabaneb, seda parem.

Kui oli juba pimenenud, hakkasidki eemalt paistma sadamalinna tuled. Selleks ajaks oli Mattias tekil ning uuris kiikriga talle võõra linna siluetti. Mehed hoidsid temast veidi eemale kapten ja Wolfram tegid küll viisakuse poolest juttu, kuid oli näha, et kõik suhtuvad temasse kahtlustavalt. Mis ristiinimene see selline on, kes täiskuu paistel korraga ööpimeduses ringi liikuma hakkab ja kummalisi tegusid teeb?

Windau näis olevat hoopis teistsugune linn kui Reval ei olnud seal näha pilvedeni küündivaid kirikutorne ega kõrget linnamüüri. Kuid ega see

241

Mattiast huvitanudki. Tema pikksilm otsis hoopis sadamast laeva Messalinat. Laevu seisis seal omajagu, kuid tuttavat siluetti tema silm ei seletanud. Ka mastikorvist tuli teade Messalinat siin sadamas ei ole. Sellest hoolimata andis Mattias korralduse ankrusse jääda: võib-olla oli Messalina siin olnud, aga juba lahkunud. Sel juhul teataks ehk, kus suunas see seilas. Lisaks tahtis Mattias taas jalge all kuiva maad tunda: pidev õõtsumine oli teda ära väsitanud ning üksi kajutis veedetud päevi tahtis ta nüüd korvata ühe lõbusa ööga Windau kõrtsides. Sadamas selgus, et Messalina ei olnud Windaus vahepeatust teinud. Keegi laevnik väitis, et Messalina oli talle kahe päeva eest vastu purjetanud, kui ta lõuna poolt Windausse seilas. Järelikult oli Arabella teel Libau või Memeli sadamasse, mis õige tuulega oleks vaid poole päevatee kaugusel. Voorimees peatus linna kõige suurema trahteri trepis. Taskud münte täis, astus Mattias sisse. Wofram ja Jörgen olid temaga kaasas, sest nad ei olnud nõus juba pisut pehme jalaga reederit ilma kaitseta maale lubama too oleks võinud pikanäpumeeste või veelgi hullemate tegelaste saagiks langeda. Kuid nad muretsesid asjata: Mattias jättis nad lauda istuma, öeldes, et külastab korraks trahteri kemmergut. Seal aga võttis ta taskust siidrätiku ning viskas selle palgeile: veini juures oli tal tekkinud

242

kange tuju võtta endale uus nägu ja uus iseloom, olla ülbe ja väljakutsuv.

Peeglit väikese käimla seinal ei olnud, k uid Mattias tundis, kuidas ta nägu oli muutunud. See oli uhke ja kõrk, naeratas endamisi ning ütles: vii mind rahva hulka, paku mulle lõbu. Vari oli kadunud. Mattias väljus ning kõndis sirgelt läbi saali. Tema rüht oli nüüd nagu kuningal, kes on just lahingu võitnud. Enesekindlalt astus ta mööda lauast, kus istusid Jörgen ja Wolfram. Need heitsid talle kiire pilgu, kuid pöörasid siis pea ära, oodates ikka veel krahv Mattiast lauda tagasi. Õelat naeru maha surudes müksas Mattias möödudes Wolframi meelega põlvega, nii et see õlut riietele loksutas. Korraks tahtis Wolfram tõusta, et ülbe võõras korrale kutsuda, kuid Jörgen rahustas teda käeliigutusega.

Aga Mattias see võõras mees, kes ta nüüd oli ei tahtnud niisama mööda kõndida. Ta peatus, pöördus ning vaatas uhkelt ja põlglikult Wolframile otsa.

„Mis te jõllitate, mu härra?“ kuulis ta ennast ütlemas.

Wolfram urahtas midagi vastuseks, pühkides õlut riietelt ja pöörates talle selja.

„Kuidas, palun?“ noris aga Mattias valjuhäälselt tüli. „Kas õlu ei mekkinud? Noh, proovige siis seda!“ Nõnda öelnud, haaras ta laualt Jörgeni õllekannu ning tühjendas selle Wolframile otse pähe.

243

Nüüd ei suutnud endine sõjamees ennast enam tagasi hoida. Ta paiskas laua kummuli, nii et kõik kannud ja kausid maha lendasid ning hüp pas püsti, möirates nagu pull. Kätte oli ta haaranud õllekannu ning lajatas sellega nüüd täiest jõust Mattiase pea poole, kes aga osavalt eest ära põikles, ise irvitades. Püsti hüppasid ka teised mehed, kelle joogid nüüd põrandal laiali olid, ning enne, kui keegi arugi sai, peksid kõik üksteist rusikate, õllekannude ja taburettidega, ise täiest kõrist karjudes.

Mattias aga oli nagu sisalik, kes vingerdas kord siia, kord sinnapoole, ilma et keegi talle oleks pihta saanud. Vahepeal lükkas ta oma jalutuskepi meeste jalgade ette nii et need käkaskaela lendasid. Ainult üks õhus vuhisenud veinipeeker tabas juhuslikult tema nina, nii et veri taga. Aga see teda ei heidutanud: ikka irvitades tantsis ta kaklevate meeste vahel, pani neile jalga taha, valas õlut ja veini pähe, ühele virutas koguni seakoodiga vastu vahtimist. Siis aga kostus väljast sandarmite vile: suure kakluse kaja oli ka sadama kordnike kõrva kandunud. Mattias vingerdas läbi kaklejate tagasi käimlasse ning sulges enda järel ukse. Tal oli ilmatuma lõ bus. Vaat see oli alles elu, see oli vast öö! Tundes, kuidas tilk verd ninast käeseljale langes, surus ta käe taskusse, et leida taskurätik, millega nina pühkida. Talle jäi kätte kokku murtud paberileht, mille ta lahti voltis. Seal seisis:

244

„Seda kirjutan ma iseendale: kui oled üksi, vaata peeglisse ning meenuta, et su nägu on vaid mask, mille pead maha võtma. Muidu oled sa hukule määratud!“

Kes küll oli need read kirjutanud? Mis mõttetus see oli kuidas saab keegi oma näo maha võtta?

Tahtmatult kobas ta oma põski ja laupa. Päris meelekohas seal jäi talle midagi sõrmede vahele. Kas oli seal haav? Oli ta mingi terava asjaga piki pead saanud?

Korraga hakkas nahk meelekohast kooruma ning enne kui ta midagi mõelda jõudis, langes ta nägu eest ning maandus õhukese siidrätikuna tema sülle. Mattias hingeldas. Nüüd meenus talle, kes ta on see elu, see Mattias, kes oli ta praegu, oli vaid hetk tagasi tema peast täiesti pühitud olnud. Ta mäletas ülbust ja verejanu, soovi inimestele haiget teha ja neid alandada. Ta oli rünnanud oma sõpru ning naernud selle üle.

Paruness ei olnud toonud talle kõigest uut nägu see oli uus ja must südametunnistus, tulvil pahelisust ja õelust. Mattias käkerdas siidräti kokku ja avas käimla poti kaane, et nägu sinna visata, kuid viima sel hetkel mõtles ta siiski ümber. Enne kohtub ta parun Ravengoldiga, annab talle tagasi tema varju ning seisab hea selle eest, et parun enam ei teda ega Clarat kunagi tülita. Seda tehes võis nägu vajalik olla

245

Mattias oli siiski vaid noor, arg poiss; aga uue näoga oli ta mees, kes ei kartnud keda kuraditki. Uksele prõmmiti. Arglikult avas Mattias. Lävel seisis kordnik, tema taga Jörgen. Kakluse möll oli vaibunud, kuulda oli vaid protestivaid hääli, kui sandarmid mehi välja ajasid, et neid kartserisse viia.

„Jumal tänatud, härra krahv!“ hüüatas Jörgen. „Õnn, et te parajasti siin olite, kui kakluseks läks!“ Sandarm lõi kulpi ja kummardas aupaklikult. Ta juhtis Mattiase õue, ise uurides, kas krahvihärral ikka kõik korras on. Õues istus ka Wolfram, pea verine: ägeda mehena oli ta otse kakluse südames, jagas hoope ning sai neid. Sandarm vilistas kohale voorimehe ning Mattias koos kaaskonnaga aidati kalessi. Sõit läks sadama suunas. Kõik olid vaiksed ja tujutud, tujutuim kõigist aga Mattias.

„Mis me nüüd edasi teeme?“ küsis Jörgen.

„Ei muud kui magame välja ja seilame homme Libau poole, ja kui vaja, siis edasi Memelisse,“ vastas Mattias. „Kusagil peab Messalina ju randuma!“

Ta otsustas, et nüüdsest laseb ta parunessil endale tuua ainult mõttetuid, ebavajalikke asju, millest ei või talle ega teistele mingit kurja sündida. Kuid siiski midagi vajas ta veel. Mida kaugemale Messalina seilas, seda pikemaks võis reis kujuneda. Varsti randub Arabella võõrastel maadel, millest Mattiasel aimugi ei olnud. Seal on inimesed , kes räägivad

246

võõraid keeli ning kellelt ta ei oska isegi küsida, kas taga aetav laev on randunud.

„Too mulle keel, millega saan rääkida kõiki keeli!“ ütles ta, kui paruness ilmus.

Tal polnud aimugi, mil moel see soov täidetakse, kuid viirastusele ei olnud vist miski võimatu. Igaks juhuks tõstis ta kätele suure taldriku ja ennäe! Sinna prantsataski midagi.

See nägi tõesti välja, nagu oleks talle trahteris ette toodud küpsetatud põrsakeel ainult kartulid ja herned olid ümbert puudu. Mattias polnud küll näljane ja talle isegi ei maitsenud keel, kuid taipas, et kui ta selle ära sööb, hakkab ta mingil moel ise võõraid keeli rääkima.

Ta avas suu ja võttis keele sõrmede vahele. See oli soe ja pehme ning korraks see isegi justnagu tuksatas. Kui ta selle vaagnalt tõstis, tuli talle pähe ebameeldiv mõte: see on inimese keel. Äkisti oli paruness selle just nüüdsama kellegi suust rebinud? Mattias sulges õuduses silmad. Ta ei tahtnud selle peale mõelda, kust võluväega keel pärit oli. Nüüd oli hilja seda tagasi saata. Pealegi, kinnitas ta endale inimese keel on ju roosa, aga too keel oli hoopis sinakas.

Vastu tahtmist lükkas ta keele omale s uhu. Maitset sellel nagu ei olnudki, aga lüüa hambad keelde see tundus Mattiasele võigas. Ta otsustas keele kuidagi tervenisti alla neelata; valas klaasi veini täis ning võttis tugeva sõõmu.

247

Nüüd tuksatas keel tema suus uuesti see väänles vasakule ja paremale. Mattias tõmbas veini kurku ja hakkas hirmsal moel läkastama. Ta tahtis keele välja sülitada, aga see oleks nagu ennast tema hammaste küljes kinni hoidnud. Ta kugistas ja läkastas ega saanud isegi aru, kas tema oma keel oli talle kurku kinni jäänud või puikles võõras keel elu eest vastu, vääneldes nagu kala.

Lõpuks suutis Mattias taas hinge tõmmata tal oli silme eest must ja rinnus pitsitas. Näis, et ta oli võluväega keele ikkagi lõpuks alla suutnud neelata. Tema oma keel tundus kuidagi kange ja valulik. Mattias astus peegli ette ja lükkas selle nii pikalt suust välja kui suutis.

Keel oli sinakas, veidi hõbedase läikega. See ei olnud kindlasti mitte see keel, millega Mattias oli sündinud ja kuni tänase päevani elanud.

Suutis ta nüüd rääkida igat maailma keelt, vahest isegi loomade oma? Eks see selgub kohe, kui tuul on laeva võõraste riikide sadamatesse juhtinud, mõtles Mattias ja tõmbas keele suhu tagasi. Tuul ei olnud Arabellale soodne, puhudes laevale otse vastu ning sundides seda üles-alla hüplema. Alles vastu õhtut jõuti Libausse, kus Messalinat samuti nähtud ei oldud; sestap hiivati kohe jälle ankur ning jätkati mööda rannikut Memeli sadama poole. Seal kuuldi esimest korda, et Messalina tõepoolest randunud oli, aga seda vaid üheks ööks, ning juba kolme päeva eest Königsbergi edasi seilanud.

248

Mattiase päevad olid muutunud üksluiseks. Ta ärkas hilja, nõudis kohe veini ning oli pealelõunaks juba üsna purjakil. Ta üritas küll Jörgenit ja Wolframi endaga koos jooma ja kaarte mängima meelitada, kuid need olid hakanud teda pelgama reeder istus ainult pimedas kajutis ega tundnud huvi millegi vastu peale Messalina tagaajamise.

Kuna Mattias ei olnud ammu päevavalgust näinud, oli ka must vari nõrgemaks muutunud. Enam ei olnud kuulda, et see oleks tüüriratta juurde kippunud või muud koerust korda saatnud.

Mattias ei teadnud ka ise täpselt, kuidas tema päevad üksteise järel igavikku kadusid. Ta ei teinud mitte midagi vahest lehitses mõnda raamatut kapten Wurmi raamatukogust, aga kuna lugemine talle kunagi väga lihtne ei olnud, vaatas ta lihtsalt pilte, kuni ära tüdines. Clarale sundis ta ennast mitte mõtlema, kuid seda rohkem mõtles ta paruness Brigittele ja soovidele, mida tollele esitada. Paruness tõi talle küll Alpi nõlvade lund või Kaukasuse mägede õhku, küll Sahara kõrbe liiva või Surnumere soola. Mis iganes temast maha jäi, selle lükkas Mattias kühvliga aknast merre. Ta ei tahtnud viirastuselt enam mitte kui midagi.

249

250

18.

Königsbergi linnast oli ta palju kuulnud ning tahtis seda ilmtingimata oma silmaga näha näha selle trahtereid ja pidusaale. Ta ei olnud kaua saanud tantsida, kaua kuulnud neidude naeru. Kui suure linna tuled paistma hakkasid, hakkas ka Mattiase süda kiiremini taguma. See oli tõesti peen ja uhke linn majad palju suuremad kui Revalis, mitte pisikesed vanad viilkatusega majad, vaid palju moodsamad, suuremate akende ja mitmevärviliste seintega, kõikjal põlemas heledad lühtrid ja laternad. See linn lausa kutsus pidutsema ja Mattias oli selleks valmis.

Jörgen tuli jooksuga ning teatas talle, et Messalina on taas kord neist ette jõudnud: kolm päeva tagasi olla randunud üheks ööks ning siis Rostocki poole edasi purjetanud.

Näis, et laev ei ole mitte kusagil kau em ankrus kui vaid ühe öö. Jörgen oli küsinud, mis kaupu laevale või laevalt maha lossiti, kuid ilmnes, et ainult üks isand oli endale kaariku tellinud, sellega linna kihutanud ning vastu hommikut laevale tagasi tulnud. Kutsar olla ka mäletanud, kuhu isand sõitnud: otse kasiinosse, kus igal ööl käib tants ja kaardimäng. See oli just see, mida Mattias tahtis. Ta pani selga oma parimad riided ning lasi end samuti kasiinosse

251

sõidutada. Jörgen tuli üsna vastumeelselt temaga, samas kui Wolfram ja kapten Hellström leidsid sadamakõrtsi neile piisavalt hea olema. Selliseid pidusid ei olnud Mattias varem näinud. Uhke palee oli heledalt valgustatud ning suur marmortrepp viis avara ukse juurde, kust kostus muusikat ja naeru. Kui väike, kui vanamoodne tundus selle kõrval Reval oma kitsaste tänavate ja igivanade kirikutega! Mattias astus sisse juba eesruumis võttis teda vastu peente parfüümide ja likööride lõhn. Jörgen, kellel ei olnud vähimatki tahtmist oma lihtsas ülikonnas peole ilmuda, jäi teda alla, toapoistele ja kutsaritele mõeldud väikesesse kõrtsituppa ootama, Mattias aga tõusis sametvaipadel astudes trepist üles. Nüüd tundus ka tema ise endale vanamoodne: Revali rätsepmeistri poolt õmmeldud range, musta kuuega oli ta nagu kaaren paabulindude seas. Siin olid kõigil veinipunased või valged vestid, kirjud kaelasidemed ning igasugu kuldehteid, taskukellasid ning kalliskive küljes. Nii mõnigi vaatas teda nagu Revalis vaadati linna õnne otsima tulnud maapoisse. Ja ometigi oli Mattias neist kõigist siin rikkam: tema, linna õnne otsima tulnud maapoiss, oleks võinud kogu selle palee naljaviluks ära osta. Mattias tundis ennast nii rumala, nii väiksena ei osanud ta õieti istuda ega astuda nii, nagu seda tegid teised härrad koos peente daamidega. Ta käsi sirutus vägisi taskusse, kus ootas siidrätik, millel oli elukogenud härrasmehe nägu.

252

Mattias märkas, kuidas üks uksehoidja kahtlustavalt tema varju jälgis: ehkki ruumis, kus oli palju heledaid lampe ning igaühel mitu varju, oli Mattiase varjudest üks palju tumedam kui teised. See tegi aeg-ajalt liigutusi, mida tema peremees ei teinud: lükkas kelneri kandikul ümber šampanjaklaasid, tõmbas daami õlgadelt siidrätiku, koputas vastu härrasmeeste sigarit, nii et tuhk nende valgele rinnaesisele langes.

Enne kui Mattias ise arugi sai, oli ta astunud ühe marmorist samba taha, tõmmanud taskust siidräti ja selle näole visanud.

Samba tagant astus välja hoopis uus mees. Alguses oli see Mattias, kes aga oli korraga enesekindel ja uhke. Veidi aja pärast hakkas Mattias hajuma ja kadus, nagu oleks ta magama jäänud ja muutunud tegelaseks selle teise härra unenäos, kes nüüd väljakutsuvalt mööda saale kõndis ja kelle ülbe pilgu ees need, kes enne muigasid, vaikselt kahvatasid. Tume vari ei saatnud teda enam kuid tundus, et see mitte ei kadunud niisama, vaid muutuski osaks sellest uuest mehest, kes Mattiase välja oli vahetanud.

Mattias ei osanud eriti peenemaid kaardimänge mängida, kuid too härra tema teadis kõiki mänge. Ühes saalis mängiti inglise visti ja Karnöffel’it, mis oli moes Saksamaal, teises Itaalia Briscola’t. Kolmandas saalis kukkusid härrased nagu käod seal mängiti prantsuse mängu Coucou. Ringi kõndides

253

seisatas ta ballisaali uksel: seal tegi muusikat suur orkester ja tantsiti kadrilli. Tema pilk libises üle noorte neidude, kes ei tantsinud, vaid koos saatjate isade või onudega peole olid tulnud ning tagasihoidlikult seltskonna lõbutsemist vaatasid.

Üks neidudest oli eriti hurmav ilmselt vaevu seitseteist, raamistasid ta peent suurte sinisilmadega nägu süsimustad juuksed. Ta näis olevat sel peol oma isa, jõuka härrasmehe saatja, kuid ilma kindla austajata, kes teda tantsupõrandale viiks. Kui orkester vaikis, kostis eemalt ruletiratta kõrinat. Seal mängiti maha varandusi, laostuti ning saadi rikkaks. Kuid see ei olnud tema mäng. Järgmine saal oli verekarva punasest marmorist seintega, mida kaunistasid pronksist lühtrid. Siin mängiti baccarat’d: kostus hüüdeid punto ja banco, millega mängijad teatasid, millisele kaardile nad raha panevad.

Siia saali astus ta nüüd sisse. Ligines kammerteener. „Keda võin teatada?“ küsis see. „Eelistan olla incognito, kuid täna teatage, et on saabunud markii,“ kõlas vastus.

Ta juhatati lauda, kust parajasti tõusis keegi härra, kes oli kogu oma raha maha mänginud. Ükski pilk ei saatnud teda, ühtegi sõna ei öeldud talle lahkumiseks: kuna tal ei olnud raha, ei olnud ta enam keegi.

254

Härra markii saabumist kaardilauda tervitati väärikate peanoogutustega. Ta istus ning asetas käed mängulauale nii, et kompassiga sõrmus talle hästi näha oli. Väike habras nooleke hakkas värelema ning liikuma: kord osutas see vasakule, siis paremale, siis keskele. Alati näitas see kaarti, mis võidab. Mõne aja pärast lahkus järgmine härra, jättes oma kuldmündid lauda. Ja siis järgmine. Ei läinud kaua, kui müntide kuhi Mattiase ees oli muutunud kahe ja kolmekordseks. Kammerteener saabus lauda uue härraga rittmeister Bathoryga, kes nüüd mänguga liitus. Rittmeister oli see härra, kelle järelevalve all oli ballisaalis istunud habras siniste silmadega kaunitar. Mattias markii naeratas talle lahkelt. Kuid plaan tema peas oli küps: seda plaani oli markii kasutanud varemgi. Nüüd ta enam iga kord ei võitnud: kompassi nool võis näidata paremale, kus oli banco ehk panga kaart, kuid tema pani oma raha punto ehk mängija kaardile. Mõne aja pärast hakkas tema kullakuhi vähenema ning rittmeistri oma kasvama. „Milline õnnelik õhtu,“ hüüatas rittmeister.

„Õnn soosib neid, kes on seda väärt,“ tunnustas markii, aupaklikult noogutades. See meeldis rittmeistrile, kes muutus veelgi julgemaks ning kelle võiduseeria jätkus.

„Mis arvate, kui suurendaksime panuseid?“ hüüdis rittmeister mõne aja pärast.

255

Kaks härrat, kellele õnn ei naeratanud, lahkusid lauast, kuid markii oli lahkesti nõus. Panused muutusid kahekordseks ja ikka voolas kuld rittmeistri taskusse.

„Mul on lausa häbi nii head mängupartnerit röövida,“ hüüdis rittmeister, kui kammerteener oli talle toonud järjekordse pokaali šampanjat.

„Ja mina ei kaotaks meelsamini oma raha kellelegi teisele, kui vaid teile, mu härra!“ kummardas markii. Rittmeister köhatas.

„Kuna pean varsti lahkuma nimelt olen siin koos oma tütrega, ning kell on peagi üksteist jääb üle kas veelgi panuseid tõsta või mäng lõpetada.“ Markii laiutas käsi, justnagu kahetsust tundes.

„Te ometi ei röövi minult teie seltskonda?“ ütles ta. „Aga loomulikult kui soovite, olen valmis panuseid tõstma.“

Laua ümber oli juba kogunenud terve hulk inimesi, kes imestasid rittmeistri hea mänguõnne üle. Nende pilkudest julgust saades hüüdis rittmeister: „Panen järgmisele kaardile kõik kui julgete!“ Markii noogutas, pealtvaatajad ahhetasid ja plaksutasid rittmeistri julgusele.

Krupjee jagas kaardid.

„Punto, “ ütles markii ja rittmeister teatas: „Banco.“ Kullakuhi lükati markii ette. Rittmeister oli näost halliks muutunud.

256

„Kuidas siis küll nii…“ pomises ta omaette.

„Aga, mu härra,“ tõstis markii silmad. „Teie õnn on teile ilmselt vaid korraks selja pööranud. Kui soovite, annan teile revanši!“

„Aga… aga mu rahad on hetkel otsas…“ kogeles rittmeister.

„Sellest pole midagi: te olete ju aumees,“ ütles markii. „Annan teile võimaluse kogu oma raha tagasi võita.“

Rittmeister oli haaranud taskuräti ning kuivatas sellega peopesasid ja laupa.

„Olen nõus,“ ütles ta siis. Kaardid jagati. Rittmeister kaotas kõik. Vaikselt vajusid pealtvaatajad laiali, jättes laostunud rittmeistri oma ahastusega üksi.

„Jumal küll,“ pomises too, olles korraga muutunud palju vanemaks. „Mida ma oma tütrele ütlen…“ Nagu saatuse julma naljana kõlas üsna tema selja tagant: „Isa!“ Markii tõusis viisakalt: lähenes siniste silmade ja mustade juustega neiu, närviliselt oma lehvikut sõrmitsedes.

„Isa, kas see on tõsi?“ sosistas ta. „Ma uksel kuulsin, et öeldi: „Rittmeister Bathory kaotas kõik.“ On see tõsi?“

Rittmeister noogutas rusutult.

257

„Anna andeks, mu kallis,“ ütles ta. „Kardan, et pead ülehomsest ballist loobuma.“ Markii ajas end sirgu. „Armuline rittmeister,“ ütles ta. „Kui peaks selle noore daami õnn või kurbus sõltuma neist rahadest, mis juhus mulle kätte mängis, oleksin suurima rõõmuga valmis neist uuesti loobuma.“

Rittmeister tõstis silmad. Silmad tõstis ka neiu neis oli ootus ja tänulikkus.

„Te ei mõtle seda ju tõsiselt…“ kogeles rittmeister.

„Vastupidi kui ka saatus tegi nalja, siis mina olen tõsine,“ kinnitas markii, vaevu kurjakuulutavat irvet maha surudes. „Kui oleksite nii lahke ning esitleksite mind preilile…“

Rittmeister esitles teda kui markiid oma tütrele, kelle nimi oli Silvia. Tema ülevoolav tänu ei tahtnud lõppeda. Ta kinnitas, et võtab rahad tagasi ainult juhul, kui seda loetakse võlaks, mille ta peagi tasub, ning loomulikult oli markii kõigega lahkelt nõus. Kolmekesi otsustati kasiino kohvikus veidi keha kinnitada ning uut sõprust tähistada. „Kui kummaline,“ ütles rittmeister, kui neile oli valatud tass kuuma türgi kohvi. „Alles paar päeva tagasi üks härra niisamuti purustas panga baccaratlauas.“ Markii kikitas kõrvu.

258

„Mina siis ei mänginud,“ jätkas rittmeister, „kuid ma vaatasin ja just selle härra võit julgustas mind täna ise proovima. Milline viga.“

„Kas mäletate, kes see härra oli?“ uuris markii.

„Jah, muidugi,“ noogutas rittmeister. „See oli… ta nimi oli…“

Peale mõnd kulmukortsutust ja käte laiutamist pidi rittmeister möönma, et ta on härra nime unustanud.

„Kuid millisest ballist oli enne jutt,“ küsis markii. „Ja miks peab preili Silvia sellest loobuma?“

„See on suur pidu Rostockis, kus koguneb meie suguvõsa,“ vastas rittmeister. „Kuid selline reis nõuab raha, mida mul hetkel napib.“

„Ilmselt on see saatus,“ naeratas markii, paljastades oma ilusad hambad. „Minu laev on hommikul purjetamas just Rostocki.“

Rõõmu ja elevusega võeti vastu markii kutse olla tema külalisteks Arabella pardal. Lepiti kokku, et rittmeister oma tütrega saabuvad sadamasse, kui kell on löönud üheksa. Sõpruse märgiks kinkis rittmeister markiile koguni väikese medaljoni, kuhu oli maalitud Silvia portree. Võimalik, et ta hakkas võluvas ja rikkas mehes nägema sobivat mehekandidaati oma peagi abieluealisele tütrele. Südamlikult jäeti hüvasti ning markii astus kalessi, et sadamasse sõita. Kobades taskus medaljoni järele, jäi talle sõrme neljaks murtud paber. Nägu kuidas saaks inimene oma näo eest võtta? Tahtmatult tõusid ta sõrmed

259

palgeile ning hetke pärast lebas nägu siidrätikuna tema süles.

Ta oli taas Mattias justkui ärganud painajast, kus ta elab kellegi teise elu; on nagu tema ise, aga ei ole ka.

See mees markii oli nagu Mattiase sünge teisik: temagi oli Arabella reeder ja valmistus Rostocki seilama. Ta ei mäletanud Mattiast, ent teadis kõike, mida teadis Mattias: kõike, peale headuse ja armastuse. Tal puudusid tunded; neid asendasid ihad ja saamahimu. Parunessilt nõudis Mattias sel ööl ainult tüki seepi ärgates tahtis ta habet ajada ning oli ükskõik, kas seebi toob talle Jörgen või paruness Brigitte. Hommikul ärkas ta erutunult. Tema helistamise peale saabus Jörgen, kes oli morn ja unine: Mattias oli täiesti unustanud, et noormees teda kasiinosse ootama oli jäänud! Nii oli vaene poiss alles päikesetõusul, kui mängupõrgu suleti, lõpuks suures segaduses tulnud laeva tagasi, kus kuulis, et Mattias juba ammu oma kajutis magab. Mattias vabandas tema ees; ütles, et jäi purju ning ei mäleta ka ise täpselt tagasitulekut, aga Jörgen ainult kehitas õlgu.

Mattias oleks ka päriselt soovinud eelmist õhtut mitte mäletada, nii nagu markii ei mäletanud Mattiase olemasolu. Kuid ta mäletas kõike: mäletas markii näiliselt heade tegude tegelikke põhjuseid; seda, kuidas markii punus alatut plaani ümber süütu perekonna.

260

Kell üheksa peatus laeva ees kaless ning sealt väljusid Silvia ja rittmeister Mattias vaatas seda oma kajuti aknast, liiga hirmunud, et mõlemaga silmitsi seista. Alles siis, kui Wolfram koputas ning ta tekile kutsus, väljus ta.

„Midagi kummalist toimub,“ ütles Wolfram. „See härra siin ja tema tütar väidavad, et keegi markii on nad Arabella pardale kutsunud.“ „Just, Arabella omanik!“ noogutas rittmeister, kes Mattiast loomulikult ära ei tundnud.

„Aga härra krahv Falk ongi ju Arabella reeder ja siin ta seisab!“ osutas Wolfram Mattiasele. „Kes on see markii?“

„Ma tõesti ei tea,“ raputas Mattias pead. Silvia puhkes nutma. „Tundub, et meid on alatult petetud,“ ütles rittmeister oma tütart emmates murelikult. „Enam me homseks Rostocki ei jõua…“

„Andestage,“ sekkus Mattias. „Ma ei tea küll, mida too härra teile lubas, aga ühes oli tal õigus Arabella sõidab tõesti Rostocki suunas ning mul oleks au teid oma külalisteks paluda.“

Rittmeister puikles veidi vastu, ent kuna mõlemad olid ju reisiks valmistunud, astusid nad lõpuks siiski pardale, ise kergendunult ohates.

Mattias tänas taevast sompus ilma eest see lubas tal Silviaga koos laevatekil seista, tumedat varju pelgamata. Õhtusöögi ajaks olid nad juba head sõbrad. Kapteni kajutisse kaeti toidulaud ning Mattias

261

vabandas ruumis valitsevat hämarust taas oma valgust pelgavate silmadega. Söödi, joodi ja oldi rõõmsad. Salapärane markii tuli küll jutuks, kuid tema olemasolu unustati peagi.

Veidi enne keskööd soovis seltskond üksteisele head ööd ning Silvia oma isaga siirdus kõige paremasse kajutisse, mis nende jaoks korda tehti.

Mattias tahtis teha midagi kena Silvia heaks. Nagu ta aru sai, oli nende pere oma varanduse kaotanud ning ainult tänu heale nimele kutsuti neid veel kõrgemasse seltskonda, kus rittmeister aeg ajalt veidi raha võitis, mis ta aga eile kõik kaotanud oli. Rostockis kogunesid perekondlikul ballil rikkad sugulased, kes suhtusid neisse aga jaheda ükskõiksusega.

Mida saaks ta paruness Brigittelt nõuda, et sellest Silviale kasu tõuseks?

„Too preili Silviale veidi varandust!“ ütles Mattias, kui viirastus oli tema ette ilmunud. „Varandust?“ sosistas paruness. „Kulda, kalliskive ega paberraha ei saa sa enam nõuda!“

„Aga maad, majad, hobused…“ mõtiskles Mattias kiirelt.

„Kas suudad sa kõik selle sirgetel kätel vastu võtta?“ irvitas kummitus.

„Suudan kui need on paberil kirjas!“ hüüatas Mattias. „Too preili Silviale ootamatu pärandus!“

Tema kätel maandus paberirull, punase pa elaga kinni seotud, pitsatilakki surutud pitseriga kinnitatud.

262

Mattias peitis selle voodi alla, teadmata täpselt, mismoodi see lõpuks Silvia kätte peaks jõudma. Pikalt vaatas Mattias Silvia pildiga medaljoni; pani selle siis aga kaela ning uinus. Öösel äratas teda mingi liikumine. Unesegaselt avas ta silmad tema ees, kardinate vahelt paistva õrna kuukiire valgus, seisis tema vari. Ilmselt oli see õhtusöögil süüdatud küünaldest uut jõudu saanud. Varju käes oli siidrätik ning enne kui Mattias midagi teha jõudis, viskas vari selle talle näkku. Mattiase üle langes veider rammestus. Ta tõstis käed, et nägu eest kiskuda, kuid need ei kuulanud sõna, vaid vajusid raskelt alla. Markii ärkas ning tõrjus Mattiase sügavasse unne sügavamasse kui kunagi varem. Ka markii muutus iga korraga tugevamaks ning praegu andis ta Mattiasele korralduse: maga, ära sega mind! Mattias magas.

263

19.

Alles tugev prõmmimine uksele ning erutunud hääled äratasid ta üles. Ta kobas oma nägu ta oli taas Mattias. Kas oli see olnud kõigest halb unenägu?

Uimasena avas ta ukse.

Seal seisid Jörgen ja Wolfram, näost kaamed. Nende selja taga oli näha Rostocki torne.

„Härra krahv midagi hirmsat on juhtunud,“ sosistas Jörgen.

„Andsime juba lippudega märku, et sandarmid kohe pardale tuleks,“ sõnas Wolfram. „Kurjategija peab ikka veel laevas olema.“

„Aga… mis juhtus?“ ei saanud Mattias aru.

„Keegi ründas öösel rittmeistrit ja preili Silviat,“ ütles Jörgen. „Rittmeister on surnud.“

„Preili Silvia on küll väga endast väljas, aga kui meelemõistusele tuleb, siis karjub tollesama markii nime, kes neid laeva kutsus,“ ütles Wolfram ja tema hääl värises veidi. „Tundub, et too on kuidagi salamahti Königsbergis laeva hiilinud. Otsisime küll ise laeva läbi, ei leidnud kedagi.“

„Oodake,“ pomises Mattias, „panen kohe riidesse.“

Ta sulges ukse. See ei olnud unes vari oli tõesti temast markii teinud ning too oli midagi kohutavat korda saatnud.

264

Kas oli võimalik, et Mattias oli muutunud markiiks ning Silvia kajutisse tunginud, ilma et ta ise sellest midagi mäletaks?

Korraga märkas ta, et tal ei olnud enam seljas särki, millega oli voodisse heitnud. Kiirelt valis ta riidekirstust uue särgi, tõmbas selga kuue ning astu s kajutist tekile.

Mehed olid ametis laeva haalamisega ja kai äärde kinnitamisega. Kohe, kui Arabella oli randunud, lasti maale trapp ning seda mööda jooksid üles sandarmid. Teist sama palju jäi maale valvesse, et laevast keegi ei väljuks.

Wolfram oli juba sandarmite ülema juures ning andis tollele kiirelt aru, mis oli laevas öösel toimunud. Kohe asusid mõõkadega sandarmid laeva läbi otsima.

Ülem ligines Mattiasele ning tervitas teda aupaklikult. Ta esitas palju küsimusi, millele Mattias, Wolfram ning kapten Hellström pidid vastama. Ei, keegi neist ei teadnud salapärast markiid. Ei, keegi polnud näinud ühtegi võõrast laevale hiilimas. Ei, mitte keegi ei ole merel laevast lahkunud vähemalt mitte päästepaadiga.

Mattias tahtis joosta Silvia juurde kuid ta ei julgenud. Ükskõik, kelle näoga, oli see siiski olnud tema, kes oli neiu kajutis veretöö korda saatnud.

Ta istus koos kõigi meeskonnaliikmetega trümmis, kuni sandarmite ülemus mõne aja pärast taas nende juurde astus.

265

„Me pöörasime kõik pahupidi laevas pole rohkem kedagi,“ laiutas see nõutult käsi. „Et ta öösel salaja laeva hiilida võis see on võimalik. Aga et ta keset merd on laevast lahkunud see on täiesti võimatu.“

„Aga kas ei võinud see kurjategija olla siiski keegi meeskonnast?“ urises Wolfram, põrnitsedes süngelt madruseid, kes hirmunult pead raputasid.

„Preili on endas kindel,“ ütles ülemus, ning viipas siis Mattiase, Jörgeni, kapten Hellströmi ja Wolframi endaga pisut eemale.

„Preili sõnul kuulis ta öösel, kuidas keegi tema kajutisse sisse murdis,“ ütles ta tasandatud häälel. „Järgmisel hetkel tungis see tundmatu tema voodisse. Ei aidanud preili palved ega puiklemine, sest mees oli olnud tugev…“

„Vaene preili Silvia,“ sosistas Wolfram. Mattias ei suutnud midagi öelda, sulges vaid õuduses silmad.

„Siis ilmselt ärkas teises toas preili isa,“ jätkas ülemus, „ning tuli oma tütrele appi, latern käes. Nii preili nägigi, kes oli tema ründaja. Too aga oli haaranud noa ning…“ Ta vaikis.

„Ainus võimalus on siiski, et preili eksib,“ ütles Wolfram. „Kui laevas kedagi ei leita, peab see olema keegi meie hulgast. Vapustus paneb meid vahest mäletama asju, mis juhtusid hoopis teisiti.“

„Ei kes iganes seda tegi, peaks olema üleni verega koos!“ vaidles Jörgen. „Aga meie meeste riided on verest puhtad!“

266

Mattias mõtles särgile, mis oli hommikuks tema seljast kadunud, ning pükstele, mida ta samuti ei olnud leidnud. Nüüd oli selge: markii vari kes iganes selle jubeda teo korda saatis, oli verised riided koheselt merre heitnud.

Ülem vangutas pead.

„Preili on endas kindel,“ ütles ta. „Nähes, kuidas ründaja tema isa surmab, langes ta minestusse. Ent kui ärkas, leidis ta oma peost selle.“

Ta tõstis käe tema sõrmede vahel rippus medaljon Silvia portreega.

„Ilmselt rebis ta selle ründaja kaelast,“ ütles sandarmite ülem. „Preili ütles, et selle medaljoni oli tema isa eile markiile kinkinud. Kas olete kellegi siin laevas sellist medaljoni näinud?“

„Ei keegi meist ei olnud rittmeistrit ega tema tütart varem kohanud!“ ütles Wolfram. Ülem pani medaljoni taas taskusse.

„Järelikult ei saa olla vähimatki kahtlust, kes on süüdi. Ent ma hakkan uskuma, et tegu on deemoniga sest ükski luust ja lihast inimene ei oleks saanud laevast lahkuda!“

Rittmeistri surnukeha kanti välja ning kogu laeva meeskond paljastas pea. Linaga kaetud surnukeha kõrval kõndis Silvia, vaevu taibates, mis temaga toimub. Ta oli tuhmi, pisaratest punetava pilguga, sassis ja vaevu riides. Üks sandarm toetas teda, teine hoidis tema ümber sooja tekki.

267

Mattias jooksis neiu juurde, et talle midagi lohutavat öelda või teda toetada, kuid nägi, et tütarlaps isegi ei märganud teda. Ta kõndis nagu nukk ning ei pööranud Mattiasele ainsatki pilku. Jõuetult ja kahetsusekoorma all kühmus vaatas Mattias, kuidas tüdruk maale talutati ning sandarmid ta vankrisse aitasid. Kuhu pidi vaene neiu nüüd minema, mida peale hakkama?

Mattias jooksis kiirelt oma kajutisse ning haaras sealt kukrutäie kuldmünte.

„Võtke,“ ulatas ta need sandarmite ülemale. „Seiske hea, et preili Silvia eest edaspidi hoolitsetaks. Võtan kõik matuse korraldamise kulud enda kanda; kui härra rittmeistril oli võlgu usun, et see kuld katab need!“

Mõned sandarmid ning nende ülem jäid veel pardale, et panna kirja tunnistajate ütlusi. Kahjuks ei olnud mitte keegi midagi kuulnud ega näinud enne, kui rittmeistrit äratama mindi ja preili Silvia teadvusetult oma voodilt leiti.

Mattias kogus ennast veidi. Seda, mis toimus, ei saanud ta enam olematuks teha. Aga kui ta on sihile jõudnud tabanud parun Ravengoldi ja vabanenud varjust, mis jälitas teda nagu mõrtsukas ohvrit , otsib ta preili Silvia üles ning seisab hea selle eest, et neiule tehtud hirmsat ülekohut veidigi heastada.

Õige pea uuris Mattias, kas Messalina on Rostockis peatunud. Talle vastati jaatavalt: kolme päeva eest oli laev randunud ning hommi kul taas

268

lõuna poole seilanud, öeldes oma sihtpunktiks Kopenhaageni.

Mattias uuris, kas on Rostockis sel ajal ka mõni vahejuhtum aset leidnud, ning tabas naelapea pihta: sandarmite ülem rääkis talle, et üks lugupeetud härra olla ennast linna kõige peenemas kasiinos maha lasknud, kaotanud enne seda kogu oma vara.

Mattias ei pidanud rohkem midagi küsima. Kahtlemata ei oleks ülem mäletanud tolle härra nime, kes kasiinos panga purustas.

Kas kogus viirastuslik parun Ravengold niiviisi omale tohutut rikkust või mängis ta ka inimeste hingede peale, seda Mattias veel ei teadnud. Kui laev asus mõne tunni pärast Rostockist Kopenhaageni poole teele, veeres voodi alt Mattiase jalge ette punase lindiga kinni seotud ja pitseeritud paberirull. Mattias avas selle ning libistas silmad üle kirjaridade.

Pärandus. See oli rittmeister Bathory testament, kus too jättis kõik oma tütrele.

Mattias vajus enneolematusse masendusse. Ta oli neetud, nii neetud kui üks inimene võis olla. Kuidas ta ka plaanis head teha temast jäid igal sammul maha õnnetud inimesed ja purustatud perekonnad.

Veel hullem ta ei saanud teada oma tegude kaugemaid tagajärgi. Kui palju muret või õnnetust olid toonud need andamid, millega paruness teda üle külvas, teistele inimestele neile, keda Mattias mitte

269

kunagi ei kohta, kes elasid kaugetes maades ja teistel aegadel? Kui paljusid kassiire või poepreilisid oli tembeldatud vargaks, kui kadusid raha, pitsid või parfüümid? Kas mõni laps nuttis kibedaid pisaraid, kui tema kallis papagoi oli hommikul kadunud?

Ta ei tohtinud endale nõuda enam midagi, mis võis kuuluda kellelegi teisele; ta ei tohtinud enam kunagi proovida nende kinkidega kedagi aidata. See lõppes alati halvasti.

Keskööl lasi Mattias tuua endale peotäie puulehti, seejärel ühe õuna, seejärel kamalutäie tühje merekarpe ja muud tühja tähja. Õuna sõi ta ära see oli kusagilt lõunamaalt, maitses imehea ning selle puudumine ei saanud küll kellelegi kahju teha; muu aga rändas kohemaid merevoogudesse.

Mattias oli hakanud nii palju jooma et Kopenhaagenis tuli uued veinivaadid laevale veeretada. Ta ei viitsinud enam kajutist väljaski käia: ükskõik kuhu ta läheks, oleks ta endaga kaasa toonud ainult häda ja viletsust. Siidrätiku, mis andis talle uue näo, lukustas ta rauast rahakappi sinna ei saanud kindlasti isegi vari oma nähtamatuid sõrmi ajada.

Igas sadamas ootas neid üks ja seesama uudis: Messalina oli randunud, peatunud ühe öö, siis aga võtnud kursi järgmisele sadamale. Vahest ei teatud sadamas, kuhu täpselt laev oli seilanud, kuid Mattiasel piisas heita üksainus pilk kompassile ja see näitas talle Messalina suuna täpselt kätte. Oli ju laeva tabamisest saanud Mattiase ainus soov.

270

Kopenhaagenist said Hamburg ja Bremen, Amsterdam, Rotterdam ja Le Havre; seejärel Bordeaux ja Bilbao. Vahele jäi veel sadamaid, kuhu randudes Mattias enam aknastki välja ei vaadanud. Peatusi tehti nüüd vaid selleks, et Messalina kohta pärida ning vajadusel moona ja joogipoolist juurde laadida. Parunessilt nõudis Mattias ikka veel mõttetuid kingitusi; ainult ühel ööl, kui laev ei olnud teist päeva tuulevaikuse tõttu edasi liikunud, käskis Mattias tuua tuult, mille viirastus siis otse purj edesse puhus.

Väljas oli muutunud valgeks ja see lukustas Mattiase veel kindlamalt oma kajutisse, kus paksude kardinate vahelt ei pääsenud sisse ainuski päikesekiir. Kevad oli kätte jõudnud isegi Eestimaal siin lõunamaa meredes valitses juba suvi. Lainet es hüppasid värvilised kalad, mustade kaarnate asemel tiirutasid nende kohal nüüd uhkete sulgedega kirjud linnud, kes häälitsesid nagu terve taevane orkester. Porto ja Lissabon, Valencia ja Barcelona olid Mattiase jaoks ainult nimed. Kunagi vaid mõned kuud tagasi oleks ta andnud kõik, et neid kaugeid linnu kasvõi eemalt näha. Siis ei olnud tal midagi anda ning keegi ei pakkunud talle midagi. Nüüd oli tal kõike liiga palju ja mitte miski ei pakkunud talle enam huvi. Vabaneda varjust sellest oli saanud tema kinnisidee. Ta kujutas ette, et koos musta varjuga vabaneb ta ka oma mustast minevikust. Ta võiks taas seista päikese käes

271

ja tunda, et kuulub inimeste hulka. Võib -olla ootab teda kusagil isegi õnn kui ainult must vari, põrgust kerkinud, ei hoiaks teda siin pimedas kajutis vangis. Kevadest sai suvi. Ainult harva ja vargsi piilus Mattias kardinate vahelt välja ning nägi enda all Vahemere sinist vett. Tekilt kostis nii päeval kui õhtul meeste naeru ja lauluviise. Jörgen ja Wolfram, kes teda veel ainult kohusetundest külastasid, olid nüüd päevitunud ja pakatasid tervisest. Mattias kui ta vahest peeglisse juhtus vaatama nägi välja kaame ja sorakil. Juukseid ei olnud ta kaua püganud ning lokid langesid juba õlgadeni; nägu kattis poisilik habemeude. Tema kajut oli nüüd palav ja läppunud, sest väljas valitses põrgukuumus, kuid aknaid ei avatud kunagi. Nurgas vedelesid tühjad pudelid ja pooleldi näritud puuviljad, mis levitasid vänget lehka ja millelt tõusid lendu lugematud puuviljakärbsed. Kompass muutis iga päev suunda: kui Mattias uskus, et järgmises sadamas saab ta Messalina kätte, suutis see ometigi alati reidile lipsata enne, kui Arabella pärale jõudis. Marseilles näitas kompass kagusse Sardiinia saare poole; kui aga Arabella ümber saare tipu Cagliari sadamasse jõudis, ei olnud Messalinat kusagil, sest samas suunas, ehkki kolme päevatee kaugusel, oli Napoli. Seal pöördus nool otse lõunasse, osutades Palermole, aga kui seal Messalinat nähtudki poldud, oli selge, et tuli noole suunas edasi liikuda ja peatuda Maltal.

272

Ühel hetkel pidi Messalina lõpuks ümber pöörama, sest isegi, kui see oleks seilanud Kreekasse ja Türki ning purjetanud Mustale merele, ei oleks enam kuhugi edasi minna.

Ka mehed olid hakanud nurisema: pidev kihutamine teise laeva vöörivees oli hakanud kõiki kurnama. Sooviti minna maale, pidutseda ja magada ning kohtuda tõmmunahaliste kaunitaridega. Mattias aga ei võtnud seda isegi kuulda: tal oli ainsaks sihiks päev, mil ta Messalina maste näeb.

273

274

20.

Ühel ööl oli Arabella lähedusse hiilinud tume laev. See ilmus, kui taevas polnud kuud ning veepind oli petlikult vaikne. Üle pika aja olid taeva katnud pilved, sest kusagil kaugel lõõtsus torm. Öösse sulanud võõras laev ligines kiirelt tüürpoordist ning Arabella meeskond, Malta magusast veinist rammestunud, ei ärganud enne, kui üle lainete kõmisev kahuripauk nad äratas.

Kõik jooksid tekile isegi Mattias, kes polnud juba mitu kuud kajutist väljas käinud. Mehed puurisid pilguga pimedust.

„Korsaarid,“ ütles kapten Hellström madalal häälel.

„Kes?“ ei taibanud Mattias. „Aafrika piraadid,“ ütles kapten.

„Kas siis piraadid on veel olemas?“ küsis Mattias, värisevate kätega kiikrit silmale tõstes. „Mujal enam mitte,“ ütles Wolfram, „aga nendes vetes on berberi mereröövlid korsaarid. Maltal oli neid nähtud, Palermos samuti. Need on hirmsad mehed, ei tunnista õiget Jumalat, vaid kummardavad oma prohvetit Muhamedi. Neilt pole midagi head oodata. Valged mehed müüvad nad Aafrikasse orjadeks.“

275

„Miks me siis ei põgene?“ küsis Mattias erutunult, ehkki nägi, et tuulevaiksel ööl ei liikunud ükski puri.

Nagu talle vastuseks kõlas uus kahuripauk. Tulelondid valgustasid hetkeks laeva. Ilmselt oli tegu hoiatuslasuga, sest vaevalt tahtsid ka mereröövlid uhket laeva põhja lasta enne, kui selle saak on röövitud. Samal hetkel süüdati laeval tuli, mis valgustas masti tõmmatud tumedat lippu, kus ilutses valge poolkuu. Hoiatuslask oli märk, et Arabella ei liiguks. Suur relvastamata kaubalaev tuulevaiksel ööl oli mereröövlitele üsna lihtne saak. Ilmselt liikus korsaarilaev lisaks purjedele aerude jõul, sest see võttis kohe Arabella sihikule ning lähenes ohtlikult. Mõne aja pärast laev peatus ning sealt lasti vette paat, milles näis olevat umbes kümmekond meest. Laev pööras kahuritorud taas Arabellale; mehed seisid pardal ning nende käes välkusid mõõgad ja musketid. „Neist me saame jagu,“ sosistas Jörgen, lähenevat paati vaadates. „Meil on pardal kaks revolvrit ja mõned mõõgad,“ vastas Wolfram. „Me ei saa kahuritega laeva vastu. Me saame ennast ainult vabaks osta.“ „Kui nad kulda tahavad, siis peavad nad seda saama,“ sosistas Mattias. „Võtku kõik mul on Revali pangas kolm korda rohkem kulda kui siin pardal.“

276

Paat jõudis Arabella alla ning turbanites mehed andsid märku, et redel alla lastaks. Pistodad hambus ronisid nad pardale, hääletult nagu kassid. Viimasena saabus ilmselt nende ninamees: tema rüht oli sirgem ja rõivad kallimast kangast.

Piraadikapteni abiline osutas Wolframile:

„See on ilmselt nende kapten. Tõm bame ta teistele hoiatuseks masti tippu!“ Mattias astus sammukese ette. „Mina olen selle laeva omanik,“ ütles ta araabia keeles.

Kõik vaatasid teda nagu ilmutist nii võõrad mereröövlid kui eelkõige tema enda mehed. Piraadikapten astus lähemale ning kõndis uurides ümber Mattiase.

„Valge kristlane, kes räägib meie keelt!“ imestas ta. „Kust sa tuled ja mida su laev veab?“

„Tulen kaugelt Põhjamerelt,“ vastas Mattias, „ja me otsime teist laeva Messalinat. Mitu kuud oleme tal kannul olnud.“

Korsaar vangutas pead.

„Messalina kohtasime seda nädala eest. Ta oli meie jaoks liiga kiire. Aga mis on teie lastiks?“

„Lasti meil ei ole,“ ütles Mattias. „Trümmis on ainult mõned vaadid veini.“

„Millega kavatsed siis oma meeste vabaduse eest maksta?“ uuris korsaar.

„Kui saadad mind minu kajutisse, saad iga mehe vastu peotäie kulda,“ lubas Mattias.

277

Korsaar tegi suured silmad sellist varandust ei uskunud ta ühel kaubalaeval olevat.

Ta andis oma meestele korralduse valvesse jääda ning sundis siis Mattiast oma mõõga tera ees kajutisse pöörduma.

„Kas sa oled korsaaride kapten?“ küsis Mattias. Mees naeris.

„Mina olen see, kelle kapten pardale saadab,“ ütles ta. „Sest minu surm teda ei kurvastaks. Nüüd näita kulda!“

Sõnatult avas Mattias rahakapi, kus särasid kirstud kuldmüntidega. Korsaar raputas pead, nagu ei suudaks ta uskuda, millise varanduse peale on sattunud.

Mattias vaatas silmanurgast kella: kesköö oli mõne minuti pärast käes.

Kuldmüntide vahel märkas Mattias lebamas väikest siidrätikut. Ta sirutas käe selle järele korsaar ei märganud midagi, vaid oli haaranud pihku kamalutäie kuldrahasid ning joobus nüüd nende särast.

Kiirelt tõmbas Mattias kapist rätiku, asetas selle peopesadele ning surus endale näkku. Korsaar, saamata aru, mida võõras valge mees teeb, lasi kullal langeda ning haaras mõõga, jõllitades teda ohtlikult. Mattias tundis, kuidas hirm muutus lõbuks ning argus asendus hulljulgusega. Ta võttis vaikselt käed näolt. Korsaari korraga kahvatuks muutunud näost oli näha, et Mattiase asemel näeb too enda ees nüüd

278

hoopis teistsugust meest. Hirmus mereröövel taganes kiirelt ning näis pomisevat paar palvet kaitseks kurjade jõudude eest. Kui ta mõõga tõstis, ta käsi värises.

„Sa oled deemon!“ kähises ta, silmad õudusest pärani.

„Jah, Brahim olen deemon,“ vastas markii, hambad irvituses välkumas. „Kutsusin sind ning nüüd oled sa siin!“

„Kuidas tead sa mu nime?“ sosistas korsaar. „Ja mida sa minust tahad?“

„Mul ei ole sinult midagi tahta,“ vastas markii põlastavalt. „Sul ei ole mulle anda mitte midagi isegi hinge pole sul, mida põrgusse kaasa viia! Aga… ma võin sulle hoopis ise midagi anda!“

Korsaar vaatas teda, silmad nagu tõllarattad, ega suutnud midagi vastata.

„Ütle mulle mis on su suurim soov?“ küsis markii. „Ja ära valeta mulle: ma näen sinu südamesse, aga ma tahan kuulda, et sa selle välja ütled.“

Ta tõstis käe ning joonistas peopesaga korsaari kohale kaare, justnagu paneks tema peale mingit nõidust.

„Ma tahan, et kapten Hayreddin sureks ja mina saaksin kapteniks,“ ütles korsaar.

„Miks sa teda siis ei tapa?“ uuris markii.

„Teda ei saa tappa,“ raputas korsaar pead. „Tema süda on suures rauast kirstus, mille otsas ta ööl ja

279

päeval istub. Selle avab ainult üks võti, see aga on maetud Kartaago mošee põranda alla.“

„Ja kui ma toon sulle selle võtme?“ küsis markii. „Siis võid nõuda minult, mida tahad!“ hüüdis korsaar Brahim. „Soovid kulda, kalliskive? Meie laev on neist lookas!“

Markii lõi ülbelt käega.

„Ma ei vaja sinu münte ega kivikesi,“ ütles ta. „Kuid ühte võid sa teha: kui näed merel Messal inat, ära selle pihta tuld ava. Messalina ei tohi põhja minna. Võta laev vangi ning juhi Tunise sadamasse, kuni ma sellele järele tulen. Messalina pardal on üks mees, kelle nime keegi ei mäleta. Tema pead sa hõbedaste kettidega kinni siduma, et ta põgenema ei saaks, ja mitte keegi ei tohi temaga rääkida, peale minu!“

„Tõotan seda Allahi nimel,“ lõi korsaar rusikaga vastu rinda. Samal hetkel lõi kell esimest kesköötundi. Küünlaleek lõi värelema ning justnagu must udu oleks läbi kajuti kihutanud. Sellest kas vas välja parunessi kuju, kes looride hõljudes Mattiase ees seisis.

„Küsi!“ sisises viirastus. Korsaar oli põlvili langenud ning surunud lauba vastu põrandat, julgemata üles vaadata. „Sa tead, kus on Kartaago mošee?“ küsis markii. „Tean,“ vastas viirastus. Tema tumedad silmad kas ei näinud, et Mattiase asemel oli tema ees hoopis

280

teine mees, või oli talle ükstapuha, kelle käsku ta täidab.

„Põranda alla on maetud võti, mis avab nõiutud kirstu,“ jätkas markii. „Too see mulle!“

Viirastus kadus nagu tuuleiil. Korsaar Brahim tõstis vargsi silmad kuid just samal hetkel oli paruness tagasi. Markii sirutas käed välja ning püüdis peopessa suure rauast võtme, mis oli täis kummalisi sümboleid. Selle ulatas ta nüüd korsaarile, kes end aeglaselt püsti ajas.

Ettevaatlikult sirutas Brahim käe võtme järele, tõstis selle silmade juurde ning uuris mõlemalt poolt.

„See on Hayreddini kirstu võti,“ ütles ta siis tõsiselt. „Olen näinud sellest palju vanu joonistusi. Juba mitusada aastat lebab see mošee põranda all, ja niisama kaua on Hayreddin meresid valitsenud. Kõik vihkavad ja kardavad teda.“

„Sinu vaenlane on mees, kes keeldub suremast ja minu oma samuti,“ ütles markii. „Nüüd aga võta oma mehed, mine tagasi oma laevale ja saa uueks kapteniks.“

Korsaar surus võtme vöö vahele, kummardas talle aupaklikult ja lahkus. Mõne hetke pärast oli kuulda, kuidas mereröövlid paati laskuvad ja eemale aerutavad. Markii naeris omaette. Ta teadis täpselt, mis ees seisab. Vaimusilmas nägi ta saabuvat suurt verevalamist ja võimuheitlust, nägi korsaarilaevu põlemas ja merre vajumas. Ta oli rahul, sest oli

281

suutnud taas maailma vägivalda, ahnust ja surma tuua.

Kajuti uks paiskus lahti sisse tuisanud tuulehoog kustutas hoobilt ainsa põleva küünla ning mattis kajuti pimedusse. „Mattias!“ hüüdis Wolfram. „Nad lahkusid tühjade kätega! Mis sa ometi talle ütlesid?“

Kuuldes Mattiase nime, meenus markiile äkitselt, kes ta on või kes ta peaks teiste silmis olema. Ta surus sõrmed laubale ning tõmbas sealt näoks moondunud siidräti. Jörgen jooksis uksele, käes latern. „Tänu taevale, härra krahv on elus!“ hüüdis ta üle õla meestele. Wolfram lähenes, uurides Mattiast teravalt.

„Oled see ikka sina?“ küsis ta. „Oled sa seesama arglik poiss, keda ma kohtasin Revali trahteris? Näen sind järgmine kord sa oled võimas krahv, kelle varandusel ei ole otsa. Nüüd räägid araabia keelt ja korsaar kummardab sinu ees, silmis hirm. Ma ei tea enam, kes sa oled ja mis võimed sul on oled sa üldse lihtsurelik nagu mina?“ Mattias ohkas ja istus väsinult.

„Ma ei tea seda isegi, Wolfram,“ ütles ta. Väljas oli tõusnud tuul ning Arabella rebis ennast lahti, suunaks Tripoli.

282

21.

Oli selge, et Mattias tekitas oma meeskonnas rohkem hirmu kui austust. Kõik olid kuulnud piraatidest, kes röövivad ja põletavad laevu ning müüvad valged mehed orjusse; keegi polnud aga kuulnud mereröövlitest, kes lahkuvad kulda täis laevalt tühjade kätega, kummardades veel mitte kahekümnesegi valge noormehe ees. Mattias oli juba õppinud, et meremehed on väga ebausklik rahvas ning kõikjal ja kõiges nähakse tumedate jõudude sekkumist. Kahtlemata sosistati trümmis, et noor krahv peab saatanaga mestis olema või siis kellegi veel võimsamaga, sest peeti ju korsaare saatana käsilasteks. Nüüd hoidsid mehed temast eemale; kapteni ruumidele lähenedes katkes vali jutt ja laul ning kostus vaid summutatud sosinat. Hilisõhtul läks Mattias tekile: oli olnud erakordselt palav päev ning vürtsikas vein, mida Mattias hommikust saati oli mekkinud, oli tal naha päris märjaks võtnud. Väljas puhus õrn soolane tuul, jahutades veidi tema kuumavat pead. Keel sügeles esimest korda oli see saanud võõramaa keeles vestlusega jõudu proovida ning tahtis nüüd veel ja veel. „Laev tüürpoordis!“ kõlas korraga ülevalt mastikorvist vahimadruse hüüd.

283

Kiirelt valgusid mehed tekile. Mattiast nähes kummardati vaikselt ja hoiti temast lugup idavasse kaugusse, kuid uudishimu oli tugevam kui hirm. Oli see äkitselt Messalina, mida nii pikalt oli taga aetud? Eemal lainetel oli tõesti laev. Isegi pimeduses oli see hästi näha, sest selle ümber oli punakas kuma, nagu põleks laeval hulgaliselt laternaid. Mattias nägi, kuidas meeste elevus muutub jahmatuseks ning siis süngeks vaikuseks.

Kõige vanem ja ühtlasi kõige ebausklikum meremees, kes oli terve elu merd kündnud, haaras kinni oma kraest, sest see liigutus pidi merel õnne tooma.

„Püha Elmo kaitsku meid!“ pomises ta. „Lendav hollandlane!“

Mehed tardusid, pilk kauguses kumaval laeval. „Äkki on fatamorgaana?“ sosistas üks meremees. „Õhtul, pimedas? Ei saa olla!“ vastas teine.

„Kes on too hollandlane?“ küsis Mattias.

„Üks hollandi kapten, kes sai ammusel ajal ära neetud, nii et ta mitte kunagi kusagil randuda ei saa,“ ütles vana meremees. „Tema nägemine toob alati kurja õnne ja vähesed võivad sellest teistele rääkida enamus lebab mere põhjas!“

„Mida halba saab ta meile teha?“ üritas Mattias mõistliku jutuga mehi julgustada. „Ta on ju miili kaugusel ja tuul viib teda meist aina eemale!“

„See tähendab, et läheb tormiks,“ ennustas vana meremees pead raputades.

284

„Aga tuult pole ju ollagi ning meri sile!“ hüüatas Mattias, torkas nimetissõrme suhu ning t õstis siis õhku, et tuule suunda ja tugevust kontrollida.

Just sel hetkel lõi ei tea kust tulnud tuulehoog purjed valju laksatusega pingule. „Hakkab peale, olgu taevaisa meile armuline!“ hädaldas vana meremees ning ka kõiki teisi haaras mingi imelik hullus, nagu oleks laev kohe-kohe põhja minemas. Kapten hüüdis korralduse purjed rehvida ja vöör vastu tuult hoida ning kõik hakkasid siblima. Mattias ei saanud millestki aru Arabella vaid vaevu jõnksatas paigast ning see oli ainult hea, sest kompass näitas Tripoli suunas, kuhu Messalina oli ilmselt juba jõudnud. Kuid mõne aja pärast sai ta aru, et keset ookeani tähendab järsult tõusnud tuul ohtu. Ei tea kust olid kerkinud teravad lained, mis rammisid Arabellat küljelt ning lükkasid selle küll üht, küll teistpidi kreeni. Mattias hoidis reelingust ja köitest kinni, et mitte üle parda lennata, olles ise läbimärg. Suurivaevu jõudis ta kajutisse. Seal valitses hirmus segadus: mis oli kinnitamata, see oli põrandal laiali. Ilus reisikell lebas katkise sihverplaadiga maas; tindipoti sisu oli vaipadel ja voodipesul laiali ning põrand oli veinist libe. Kas oli kesköö juba lähenemas? Nüüd pidi paruness teda aitama, maksku see või tema hinge. Aga kuidas oleks viirastus, ehkki kõikvõimas, suutnud teda praegu päästa? Mida pidi ta temalt küsima? Ei saanud ju paruness tuua talle süles

285

rahulikku merd või turvalist sadamat. Tuult võis see tuua, aga tuulevaikust vist küll mitte!

Kesköö ei tahtnud kuidagi saabuda. Lained väntsutasid laeva täiest jõust; see nagises ja oigas, nagu oleks ilmatuma suure kaheksajala haardes, kes seda nüüd merepõhja üritab sikutada.

Mattias hoidis voodipostist kinni ja värises sekundeid lugedes. Iga uus laine, mis nagu kari metsikuid pulle Arabella külgi rammis, võis jääda viimaseks.

Üle tormi möirgamise kuulis ta viimaks vaevu parunessi sosinat: „Küsi!“

Ta avas silmad, aga ei näinud suurt midagi, sest kajutis polnud valgust ja tema pimeduses nägevad prillid olid kusagil põrandal, ilmselt kildudeks.

„Too mulle midagi, mis tormi lõpetaks!“ hüüdis Mattias täiel häälel. Kuidagimoodi ennast jalgadega vastu seina toetades sirutas ta viimases lootuses käed ette, ehkki kartis uskuvat, et seekord pole parunessil talle midagi varuks.

Siiski midagi kukkus ta kätele, mis tundus nagu püksirihm.

„Mine vööri ja heida see lainetesse, ja meri rahuneb,“ kuulis ta sosinat.

Kätega tasakaalu otsides tuikus Mattias välja. Laevatekk oli läbimärg ja lained uhtusid üle selle kuidas pidi ta ometi vööri jõudma?

286

Ta vaatas salapärast kingitust oma käes ning tema südant läbistas valus pettumus. Need olid kõigest valjad, hobuse suurauad nahkse rihma küljes. Valjad paistsid olevat väga vanad nahk oli paakunud ja kivikõva.

Mis nalja paruness temaga tegi miks oleks pidanud need valjad tormist merd vaigistama?

Kuid polnud aega iseendaga aru pidada. Ta surus valjad endale hammaste vahele ning üritas küll ronides, küll roomates, vööri suunas liikuda. Mõned mehed, kes trossidest kinni hoidsid, karjusid talle hoiatavalt midagi, aga tal polnud mahti neile tähelepanu pöörata.

Mattiase ümber mühises ja praksus kõik, nagu tahaks laev pilbasteks puruneda. Süda oli suurest õõtsumisest paha ja valjad tahtsid vägisi kurku tõusva klombi ees suust välja karata. Viimaks oli ta ometigi vööris ning vaatas üle reelingu alla mürisevasse, süsimusta sügavikku.

„Meri jäta mind ellu!“ sosistas Mattias läbi kokku surutud hammaste, võttis siis valjad ning virutas need otse sügavikku.

Ja ennäe imet! Läks mõni hetk ning kohutav tuul, mis talle näkku peksis, muutus leebemaks ja vaikis siis sootuks. Laev kõikus veel mõnda aega, aga mürisevad lained seda enam ei rünnanud. Tasapisi julges Mattias end sirgu ajada, esialgu küll veel reelingust tuge otsides ja märjal tekil libisedes.

287

Teisedki mehed olid nüüd püsti ja vaatasid teda eemalt. Noor krahv oli jälle midagi seletamatut korda saatnud kas taeva või vanakuradi abiga?

Kusagilt kõlas kapteni hääl, kes uuris, kas on mõni mees üle parda, kuid esmapilgul näis, et seekord olid kõik tormist eluga välja tulnud.

Korraga oli kõik taas vaikne ja rahulik; õrn soe tuulehoog kuivatas purjeid ja taevasse olid süttinud tähed.

„Mis sul arus oli, Mattias?“ hüüdis Wolfram, kes oli ennast vööga fokkmasti külge sidunud ning nüüd sealt end vabaks sõlmida üritas. „Sa oleksid võinud hukka saada!“

„Aga näe, ei saanud,“ kostus kõige vanema meremehe hääl. Temagi lähenes nüüd vankuvi põlvi. „Hoopis tõi merele andami!“

„Ma… lihtsalt…“ ei osanud Mattias midagi isegi valetada nii läbi oli ta kogu sellest katsumusest. Mehed kogunesid poolringi tema ümber, kuubesid kuivaks väänates.

„Kõik meresõitjad teavad, et meri vajab ohvrit,“ ütles meremees. „Näe, prohvet Joonas saadeti Niinivesse, aga ta ei kuulanud sõna ja läks laevale, sellepärast saadeti laeva kimbutama torm ja meeskond viskas Joonase laintesse, et meri rahuneks.“

Kõik noogutasid ja mõmisesid.

„Aga meil on, tänu taevale, kõik elus meri ei saanud meist ühtegi,“ jätkas meremees. „Ja ometi

288

torm vaibus, nagu poleks seda olnudki kohe, kui krahvihärra oli sinna midagi visanud!“

Taas andsid kõik märku, et nad nõustuvad ja ootavad Mattiaselt vastuseid.

„Ma viskasin laintesse kotitäie kulda,“ ütles Mattias midagi, mis tema arust kõlas väga usutavalt.

Aga vana meremees ning teised tema ümber vangutasid umbusklikult pead.

„Ainult ühest asjast teame, et see on merd nõndaviisi rahustanud,“ ütles meremees. „Räägitakse, et kui keisrinna püha Helena viis Jeruusalemmast Konstantinoopolisse kolm naela, millega meie lunastaja oli risti löödud, siis tõusis merel hirmus torm. Et surmasuust pääseda, viskas keisrinna ühe püha naela merre ja torm vaikis silmapilk. Just nagu praegu.“

Läbi meeste ridade käis kahin. Jörgen oli samuti lähedale tulnud ja kuulas vana meremehe sõnu suurisilmi.

„Härra krahv… kas see oli nael meie Jeesukese risti küljest, mis meid praegu päästis?“ küsis ta. Mattias üritas naerda.

„Mis rumalused need on!“ hüüdis ta. „Kas võiks keegi üldse teada, kus ülejäänud kaks naela võivad olla?“

„Öeldakse, et keisrinna Helena olla teisest pühast naelast lasknud sepistada oma pojale, keiser Constantinus Suurele rauast krooni,“ teadis meremees rääkida. „Kolmandast aga, et poeg oleks

289

alati sõjaväljal kaitstud, lasknud tema ratsahobusele suurauad teha.“

Mattias taipas, miks meri korrapealt vaikinud oli, kui valjad vette langesid. See hindamatu varandus, mille eest nii mõnigi keiser või piiskop oleks kõigest loobunud, lebas nüüd mere põhjas. Kust oli viirastus selle saanud, kellelt röövinud?

Mattias ajas end sirgu. „Meie oleme elus, ja torm on vaikinud,“ ütles ta otsustavalt. „Kas tahab keegi merre sukelduda ja sealt välja tuua selle, mis ma sinna heitsin?“

Ta vaatas nõudlikult meestele otsa, kuid need lõid silmad maha. „Kui ei siis keelan teil sellest rääkida ja mõelda,“ ütles ta enesekindlamalt, kui oleks isegi arvanud, ning marssis oma kajutisse. Mehed lõid tema ees kahte lehte ega iitsatanudki.

Suur ja uhke kajut nägi välja, nagu oleks sealt sõda üle käinud. Klaasid ja pudelid olid katki, reisikellast rääkimata. Nurgast leidis Mattias ka oma võluprillid needki olid nüüd ilma klaasideta. Õnneks oli kompass tema sõrmusel terve. Kuid kas oli meri nüüd Arabella kursilt kõrvale pillutanud või oli Messalina samuti tormiga kusagil varju otsinud igatahes ei olnud selle kurss enam endine. Näis, et see oli nüüd teel itta.

Otse suunas, kuhu näitas nool, jäid Kartaago varemed ja Tunise sadam. Kas võis olla, et korsaar Brahim oli juba Messalina tabanud?

290

Mattias väljus kajutist ning andis tüürimehele korralduse võtta suund Tunisele. Arglikult tammus tüürimees jalalt jalale ehkki Mattias oli laeva omanik ja kõik teadsid, et tal on tohutult kulda ning võimeid, mis teistel puuduvad, tohtis tüürimees korraldusi vastu võtta ainult kaptenilt. Mattias koputas kapten Hellströmi uksele, kes oli ametis oma läbimärgade riiete tule ees kuivatamisega. Mattias astus merekaardi juurde ning lõi sõrme otse Tunise sadamale. Kapten kehitas õlgu. „Kui sina ei maksaks meie palka, loll jõnglane, oleksid ammu üle parda kaladele söögiks läinud,“ urahtas ta. Loomulikult ei teadnud kapten Hellström, et Mattias saab nüüd kõigist keeltest aru. Ennast kiirelt kogudes otsustas Mattias, et on parem, kui nii ka jääb: ärgu teadku kapten ega keegi teine laevas, et neil ei saa enam olla tema ees saladusi, ükskõik mis keeles nad ka omavahel rääkisid. Olles seda taibanud, otsustas Mattias laeval väikese ringkäigu teha. Ta astus trümmi, jalutas kambüüsis ja noogutas rangelt meremeestele, kes enne Revalisse jäävangistusse jäämist olid teeninud laevadel, mis tulid küll Hollandist, Soomest, Portugalist või Šotimaalt. Vaikselt kõndides ning justkui Arabella tormikahjustusi uurides kuulis Mattias mehi omavahel sosistamas. Nad kõik kartsid teda ja ootasid

291

salamahti, millal ometi lõpeb see tagaajamine, millel nad mingit eesmärki ei näinud olevat. Enamus oli veendunud, et Mattiast aitavad jõud teispoolsusest. Mõni oli sellise reederi üle üsna uhke, sest arvas Arabella seeläbi uppumatu olevat; enamus aga olid lihtsad mehed, kes tahtsid teha oma tööd, saad a palka ning siis kuival maal laialt elada. Päris mässumeelseid sosinaid Mattias õnneks ei kuulnud see aga ei tähendanud, et mehed isekeskis ei võinud neid asju palju vihasemalt arutada. Igatahes andis Mattias Wolframile kukrutäie kulda ning käskis igale meeskonnaliikmele ühe kuldmündi jagada nad olid elanud üle esimese suure tormi ning Mattiase loal võisid mehed nüüd Tunise sadamas kaks päeva pidutseda ja prassida. Kui Messalina oli tõesti seal, siis tähendas see, et laev oli võtnud kursi tagasi nädalaga oldaks Gibraltari väinas ning siis jääks Aafrika ja selle põrgupalavus seljataha. Võib-olla plaanis Messalina purjetada Ameerikasse? Nii pikk matk üle lõputuna näiva ookeani hirmutas Mattiast. Järgmise päeva õhtul hüüti mastikorvist, et Tunise tuletorni valgus on näha. Veidi aja pärast nähti vastu tuleva laeva topitulesid. Kui laev oli jõudnud lähedale, andis see märku, et Arabella lubaks nende kapteni oma pardale. Ehkki tegu oli poolkuulipu all sõitva moslemite laevaga, ei olnud berberid ilmselt lähenenud

292

kavatsusega Arabellat rüüstata. Vastupidi: paadiga saabus vaid neli meest ja needki ilma relvadeta. Pardale astus laia punase vööga araablane, kes kummardas aupaklikult ning vaatas enda ümber ettevaatlikusse kaugusesse kogunenud meremehi. „Kus on isand, kes räägib prohveti keelt?“ küsis ta araabia keeles.

Mattias astus ette ning tutvustas ennast. Berber, kelle nimi oli Idir, kummardas taas ning ütles, et on kõrgeaulise kapten Brahimi saadetud: võimsate pikksilmadega oli Tunisest juba lähenevat Arabellat märgatud ning neile pidi osaks saama väärikas vastuvõtt. Nagu arvata oligi, oli Brahim nüüd korsaaride ülem ning talle allus lugematu hulk laevu ja mehi.

Siis ütles Idir midagi, mida Mattias oli üle kõige kuulda ihanud: Messalina olla vangi võetud ning Tunise sadamasse toimetatud. „Aga kuidas suutis kapten Brahim vaid päevaga seda teha?“ ei mõistnud Mattias.

„Meie laevu on merel palju,“ vastas Idir. „Üleeile, kui kapten Brahim Arabella pardal oli, ei teadnud ta veel, et üks meie laevadest on Messal ina juba kaaperdanud ning on sellega teel Tunise sadamasse.“

Esimest korda üle pika aja muutus Mattiase süda kergeks. Lõputuna näiv, kuudepikkune täispurjedes seilamine oli lõppemas: nüüd võisid nii tema kui tema mehed lubada endale väljateenitud puhkuse, nautida

293

elu Aafrika päikese all. Brahim, kes võlgnes talle oma uue kõrge seisuse, oli nende kaitsja ja võõrustaja. Kusagil vangikongis ootas parun Ravengold, kelle käed nii kinnitas Idir olid aheldatud hõbedast kettidega. Õhtuses Tunises astuti üheskoos maale. Ehkki kohalikud moslemid urisesid ja näitasid valgetele meestele hambaid ning vastupidi , oli kõigile selge, et ühed peavad jääma lahketeks võõrustajateks, teised on aga austatud külalised. Õnneks oli õhtu heledas päikesepaistes ei oleks Mattias julgenud maale astuda; musta varju tõttu oleks teda kahtlemata deemoniks peetud. Brahim saabus suure saatjaskonnaga ning tervitas Mattiast nagu oma venda. Ta rääkis Mattiasele, et oma laeva tagasi pöördudes olid tema ja ta mehed kohe kapten Hayreddini vastu mässu tõstnud. Hayreddin lükati rauast kirstult ning avati see võtmega, mille paruness Brigitte oli Mattiasele toonud. Seal, kulla ja kalliskivide vahel, tuksuski Hayreddini süda must, kuivetunud, mürgine. Niipea kui see mõõga otsa torgati ja tulle visati, pudenes Hayreddin põrmuks. Mehed, kes olid terve elu Hayreddini orjuses veetnud, vandusid nüüd ustavust Brahimile. Mattias mäletas, et markiina kes ilmselt oskas ka pilku tulevikku heita oli ta näinud seda, mis hiljem tuleb: algab verine võimuheitlus erinevate kaptenite, kindralite ja kaliifide vahel, kes kõik

294

tahavad Hayreddini trooni endale. Verd pidi voolama palju ning Mattias teadis, et Brahimile saab õige pea osaks niisama verine lõpp kui see, mille ta ise oli toonud kapten Hayreddinile. Mattias vaikis sellest, mida oli näinud. Tal oli Brahimist kahju, kuid see kõik ei puutunud temasse. Ta kibeles, et näha vangistatud parunit, kes oli viidud kõrgesse torni, kust polnud keegi kunagi põgenenud.

295

22.

Brahimi saatjaskonna juhatusel jõudis Mattias vangitorni, kus palus endale kongi võti anda ning end vangiga üksi jätta.

Ta tõmbas taskust siidrätiku, et see oma näole asetada, kuid peatus siis: kui ta muutus markiiks, kadus tume vari tema tagant. Ent just varju pidi ta täna neetud parunile tagasi andma, et see teda enam iial ei jälitaks.

Ning tegelikult polnud enam võõrast nägu vaja parun Ravengold oli kettides ja ohutu, tema saatus oli Mattiase kätes.

Mattias haaras tõrviku, keeras raudukse lukust lahti ning astus sisse, süda erutusest tagumas.

Ta tõstis tõrviku ning vaatas meest, kes põrandal lebas.

„Halastust, isand!“ nuttis see, ennast põlvili ajades. „Ärge laske moslemi kõrilõikajatel mind hukata!“

Kes oli see mees punetava rasvase näo ja lokkis punaste juustega lüheldane mehike, kes hädaldades ja virisedes tema ees roomas?

„Teie teie ei ole ju parun…“ sosistas Mattias segaduses.

„Ei, muidugi mitte!“ ahastas mees hädiselt. „Mina olen kõigest väike suli, elukutseline

296

valemängija… Minu nimi on Hódmezövásárhely ja ma olen pärit Ungarist. Mind saadeti sellele laevale!“

„Saadeti kes saatis, ja milleks?“ küsis Mattias. Ta hakkas aimama, et midagi on väga valesti.

„Üks parun ma ei suuda praegu tema nime meenutada,“ rääkis madjar silmi pühkides. „Ma ei tahtnud üldse merele, ma vihkan merd! Aga… tal on midagi, mida ma väga tagasi tahan. Sellepärast pidingi pardale minema ja sõidan juba mitu kuud merd.“

„See parun mis ta teilt võttis?“ küsis Mattias. „Ta võttis… te ilmselt ei usuks mind,“ seletas ungarlane. „Aga tal on minu vari!“ „Kuidas…“ ahmis Mattias õhku. „Ma üritasin teda paljaks mängida,“ rääkis mees. „Aga ta oli minust kavalam. Ühel hetkel oli ta võtnud minult kõik, mis mul oli. Ja siis tegi ettepaneku: kuna tal endal vari puudus, siis pangu ma mängu enda oma, kogu oma kaotatud varanduse vastu! Ma mõtlesin mis lollus see on? Ja olin nõus. Aga kui kaotasin, siis ta korraga avas ühe väikese karbikese väikese nagu nuusktubakatoosi ja minu vari kadus lipsti sinna sisse! Ja korraga sain aru, kui hirmus on elu ilma varjuta kõik vaatavad sind nagu pidalitõbist, kes karjub appi, kes vilistab kordniku kohale! Vana-aasta õhtul ilmus see parun ei tea kust ja ütles, et mingu ma tema asemel merele. Pangu kõik oma oskused mängu ja võitku ohtralt kulda. Laev viivat mind ühest linnast

297

teise, kusagile ei tohi jääda kauemaks kui üheks ööks. Ja siis müüb ta mulle minu varju tagasi!“

Mattias toetus raskelt vastu seina, üritades täpselt aru saada, mis on toimunud.

„Aga… mulle öeldi, et sadamast sadamasse rändab salapärane härra, kes musta maagia abil võidab kõik partiid?“

„Ei mingit maagiat, isand mul on ainult osavad sõrmed!“ kinnitas madjar.

„Ja lisaks öeldi, et keegi ei mäleta selle isanda nime!“ hüüatas Mattias.

„Aga kes saabki sellist nime mäletada,“ laiutas mees süüdlaslikult käsi. „Palun väga kas teie mäletate minu nime?“

Mattias pidi tunnistama, et keeruline nimi oli tal peast pühitud. Ta langetas silmad.

Põrandal nägi ta musta varju see üritas kõigest väest temast lahti rebida ning ungarlase juurde saada. Järelikult parun Ravengold oli Mattiasele saatnud varju, mille omanikuks ta küll kaardilauas oli saanud, aga mis tegelikult kuulus ungari kaardimängijale. Aga siis pidi ju ometi olema võimalik see vari ungarlasele tagastada?

„Mu härra,“ ütles Mattias. „Ma näen, et on juhtunud kahetsusväärne eksitus. Mitte teie ei pea siin ahelais olema.“

Ungarlase vesistes silmades süttis lootusekiir. „Tänan teid, isand, tänan teid!“ koogutas ta käpuli maas.

298

„Aga öelge mulle: kui parun teilt teie varju võitis, kas tehti selle kohta ka mingi leping?“ küsis Mattias. Ungarlane mõtles veidi.

„Kui ma kaotasin talle k õik rohkem kui kõik , siis ma allkirjastasin võlaveksli,“ ütles ta lõpuks. Mattias mõtles pingsalt ning vaatas oma taskukella kesköö ei olnud kaugel.

„Vaadake siia, minu jalge ette,“ ütles Mattias ning tõstis tõrviku. „See vari, mis justnagu üritab minust lahti rebida see on teie oma.“

Ungarlane karjatas erutusest ning üritas lähemale roomata, et oma varju kätte saada. Vari sirutus tema järele, kuid ei saanud Mattiase küljest lahti. „Keskööl saan teile teie varju tagasi anda,“ ütles Mattias. „Aga mis iganes juhtub, te peate lubama, et hoiate silmad ja kõrvad kinni ning ei vaata ega kuula, mida ma keskööl teen!“

„Vannun, isand!“ hüüdis madjar ja lõi oma sõnade kinnituseks mitu korda risti ette. Kui keskööni oli jäänud minut, andis Mattias ungarlasele käsu: pöörduda näoga seina poole ning katta kõrvad kätega. Viimane tegi seda vastu vaidlemata.

Parunessi viirastus hõljus tema ette. „Küsi!“

„Too mulle parun Ravengoldi käest selle härra kaardimängu võlakiri!“ andis Mattias korralduse. Viirastus väänles veidi, nagu kartes seda ülesannet kuid midagi polnud teha. Ta kadus ning

299

kui ta vaid ühe kellalöögi pärast tagasi oli, ulatas Mattiasele rulli keeratud võlakirja. Tõepoolest: seal oli kirjas, et härra Hódmezövásárhely annab parun Ravengoldile võlgade katteks oma varju.

Mattias tonksas ungarlast jalaga ning andis talle tema veksli. See vaatas teda ootavalt. „Kui ma nüüd kõigest õigesti aru saan,“ ütles Mattias, „siis kuulub teie vari taas teile sellest hetkest, kui seda vekslit enam ei ole.“

Ta pistis veksli tõrvikusse ning see lõi hetkega lõõmama, pildus sädemeid ning langes siis tuhana kongi põrandale.

Samal hetkel tõmbas vari end Mattiase alt lahti, nii et Mattias tasakaalu kaotas ja pikali prantsatas. Vari hüppas otsejoones ungarlase alla ning hakkas kuulekalt iga tema liigutust kordama. Madjar lausa nuttis õnnest.

Ka Mattias oli rahul, et neetud vari lõpuks tema küljest kadunud on, kuid see rõõm tuhmus mure ja ärevuse ees: parun Ravengold oli kavalalt saatnud ta tühja tuult taga ajama ning jäänud ise R evalisse. Kahtlemata oli salakaval deemon just see mees, kelle Aadlipanga direktor lubas saata Clarale abiks ja Falki valduste valitsejaks. Ning Mattias oli pimesi tormanud laia maailma, jättes armsa Clara ja Falkide lossi paruni meelevalda!

Ta vaatas vihaga kompassi, mis tema sõrmusel ilutses. Korraks tahtis ta haarata kivi ning selle raevuhoos puruks lüüa, aga nägi siis, et nool osutab

300

otse põhja poole. Ta mõistis: kuna tema mõtted olid kogu aeg olnud Messalina tabamisel, siis oligi kompass talle osutanud just laeva asukohta. Nüüd, mil ta mõtles parun Ravengoldile, pöördus nool põhja, kus oli Reval. Kiiruga jooksis Mattias kongist välja ning andis pealik Brahimile korralduse ungarlane vabastada. Seejärel palus ta Brahimil kõigile oma alluvatele teada anda, et Arabella meeskonna rannaluba on viivitamatult tühistatud ja laev purjetab esimesel võimalusel tagasi Põhjamerre. Vastu hommikut hakkasid araablased purupurjus Arabella madruseid laevale tagasi toimetama. Need sõdisid vastu, arvates vist, et moslemid neid türmi kavatsevad visata. Alles pealelõunaks olid kõik mehed Tunisest üles leitud ja laevale toimetatud. Seal magasid need peatäit välja, öökisid üle reelingu või kirusid, et neid mõnusalt puhkuselt vägisi tagasi oli toodud.

Mattias astus nende ette: esimest korda üle pika aja seisis ta päikesepaistes. See oli nii ilus ja paitas teda; Tunise põnevad hääled ning magusate vürtside ja puuviljade lõhnad mänglesid tema ümber. Ta oleks tahtnud ka ise seda kauget maad uurida, aga süütunne ja kahetsus raisatud kuude pärast nöörisid ta südant. „Kohemaid sõidame Revalisse tagasi,“ andis ta korralduse. „Vahepeatuseid ei tee ja ankrusse ei heida enne, kui Oleviste torni all!“

301

Meeste suust tõusis nurin. Kas see oli siis nüüd lubatud tasu kuudepikkuse purjetamise eest? Aga Mattias ei sallinud ühtegi vastuvaidlemist ning mehed, kes teda ikka omajagu pelgasid, läksid urinal oma tööpostidele. Ankur hiivati ning Aafrika rannik kadus loojuva päikese punasse.

Mattias tundis, et on nüüd taas tema ise: ta lasi paksud kardinad maha võtta ning ei istunud enam üksinda kajutis, vaid käis päevad läbi meeste vahel ringi, aidates vajadusel purjeid rehvida või trosse pingutada. Ikka veel kuulis ta mehi võõras keeles ennast kiruvat, aga mida aeg edasi, seda leplikumaks mehed muutusid. Nende hirm Mattiase ees vähenes ning austus tõusis, kui Mattias tõestas end tõelise reederina, kellel tema laeva ja meeskonna käekäik südamel on.

Kui Aafrika kuumus selja taha jäi, andis ennast varsti tunda Euroopa varajane sügis. Kapten Hellström käis murelikult tekil, küll tuult nuusutamas, küll pilvi ja päikeseloojanguid uurimas. Tema sõnul oli õhus juba lähenevate sügistormide lõhna ning ta lootis, et Arabella jõuab neist puutumata sihile.

302

303

Esimene torm tabas laeva Inglismaa ranniku lähedal. Kuna Mattias ei olnud pika reisi jooksul laeva käekäigu vastu huvi tundnud ega oma meeskonnale reisi eesmärgist täpsemaid seletusi ega juhtnööre andnud, olid Wolfram ja Jörgen omal algatusel otsustanud Arabellat siiski kaubalaevana kasutada. Lõunamaistest sadamatest oli laeva lastitud kõikvõimalikke kaupu: veinivaate, juustukerasid ning eelkõige hinnalisi vürtse. Nende järele pidi just Inglismaal suur nõudmine olema ning Wolframi veenmisel soostus Mattias lõpuks Londonis vahepeatuse tegema. Ta ei tihanud oma kaaslastele öelda, et igasugune kauplemine oli talle mõttetu need juveelid, mis ta Revali panka oli hoiustanud, olid väärt rohkem kui mitme aasta või koguni aastakümne kaubalaadungid. Just Calais’ väina juures lõõtsus tuul üles tormi ning meeskond nägi palju vaeva, et Arabella, mida tuuled tahtsid Prantsusmaale lükata, turvaliselt Doverisse juhtida. Sealt viis tee Londonisse. Mattias ei osanud nii suurt linna ettegi kujutada, see hirmutas teda müra ja tumedate suitsusammastega, mis kõikjalt korstnatest tõusid. Nagu hiigelsuur sipelgapesa näis see inimesi endasse neelavat ja neist toituvat.

304

23.

Wolfram ja Jörgen olid uhked, et kaup läks hästi. Tahtsid nad ju ainult head, et nende isanda rikkus kasvaks ning laev jõuaks tagasi Revali jõukamana, kui sealt lahkus. Laeval käisid mitmed rikkad kaupmehed, kes imestasid, kui hästi põhjamaa noormees nende keelt räägib. Otsustati reisi jätkata otse põhja suunas läbi Edinburghi ning sealt Bergeni, Oslo ja Göteborgi kaudu taas Läänemerele seilata. Hall taevas tõi Mattiase pea kohale murepilved, mis lõunamaa kirka päikese all olid hajunud. Ta ei suutnud enam mõelda muust kui sellest, et Clara võib olla parun Ravengoldi meelevallas. Mattias ei suutnud süüa ega juua ning muutus aina kõhnemaks. Londonist võttis Arabella peale ühe šoti kaupmehe, kes samuti Edinburghi teel oli. See oli suur ja hirmuäratav mees, aga samas veidi naljakas, sest kandis lühikest ruudulist seelikut. Ta oli alati varmas klaasi tõstma ja vanu lugusid rääkima, seetõttu hakkas ta Mattiasele peagi meeldima. Mees, kelle nimi oli Duncan, oli pärit vanast kaupmeeste perest ning alles hiljuti oma isa äri üle võtnud. Ta üritas küll alguses rääkida noore krahviga kaubalaevadest ja -teedest, ent kui nägi, et Mattiast need teemad üldsegi ei huvitanud, hakkas pajatama oma kodumaa vanu muinaslugusid. See oli palju huvitavam ning aitas Mattiasel mõtted kasvõi korraks Ravengoldi maadelt mujale viia. Duncan rääkis Šotimaa saladuslikest paikadest ja saartest, mis ulatusid kaugele Põhjamerre. Üks lugu

305

hakkas Mattiast eriti huvitama: Orkney saarel, mis paiknes peaaegu niisama kaugel põhjas kui Revali linn, olla üks saladuslik suur kiviring, mida kutsutakse Brodgari sõrmuseks. Ennemuiste, suurte sõdade ajal, olla see meelitanud kohale palju vapraid sõdalasi. Räägiti, et kes seisab täiskuu neljapäeva öösel kivisammastest ringi keskele, võib korraks näha läbi oma vaenlase silmade seda, mida too näeb, ja võib-olla isegi lugeda tema mõtteid.

„Kas Edinburghist on pikk tee Orkney saarele?“ küsis Mattias mõtlikult.

„Oh ei,“ vastas Duncan. „Päev seilamist üles Kirkwalli sadamasse, kust hobusega on poole tunni tee Brodgari sõrmuse juurde.“

Siis libises Duncani pilk laual olevale kalendrile. „Ära sa märgi,“ ütles ta. „Teisipäeva pealelõunal oleme Edinburghis. Kui oled õhtusöögil minu külaline, oled neljapäeva õhtul Kirkwallis. Ja sel ööl on täiskuu.“

Ta tõstis pilgu. „Aga miks sind peaks see huvitama?“ küsis ta. „Sul ei saa ju ometi selles ilmas vaenlasi olla!“ Selles ilmas vast ehk tõesti mitte, mõtles Mattias. Kuid teises ilmas oli tal vägev vaenlane, kelle plaane ta teada tahtis. Ta lõi Duncaniga käed: teisipäeval randuti Edinburghis, mille sünge majesteetlikkus meenutas Mattiasele natuke Revalit. Duncani isamajas korraldati õhtusöök, mis oleks võinud kesta hommikuni, kui Mattias poleks enne keskööd

306

vabandanud peavalu ning oma kambrisse tõmbunud, et paruness Brigittelt peotäis männikäbisid nõuda. Need lendasid kohe kaminasse ning praksusid seal, meeldivat lõhna levitades.

Järgmisel päeval seilas Arabella mööda rannikut Orkney poole ning neljapäeva õhtupoolikul randuti väikeses Kirkwalli sadamas, kus Arabella suurused laevad mitte igapäevased külalised ei olnud. Mattias andis meestele vaba õhtu ning laenas kohali kust trahterist hobuse. Mõeldes kivisammastest ringile, nägi ta, kuidas kompassi nõel itta pöördub. Sinna juhtiski Mattias oma ratsu.

Siin hämardus varakult, sest sügis koputas uksele ja taevas oli Šotimaale jõudmisest alates tume. Mattias igatses pimedas nägevaid prille, sest ilma nähtava kuuvalguseta oli võõral maastikul liikumine üsna raske. Varsti seletas ta siiski järvepinda ning selle kaldal hiigelsuurtest kivisammastest laotud ringi, mille sisse oleks terve suur kirik võinud ära mahtuda. Ta jättis hobuse ootama ning astus kivisammaste keskele.

Iidne vägi oli nendes kivides ja selles karmis maas, mille elanikud olid muistsetel aegadel ei tea missuguse imeväega need sambad püstitanud. Mattias sulges silmad ja ootas. Kusagil pilvede kohal oli täiskuu; maapinda mööda ujus järvest tõusev udu. Kohe näeb ta läbi parun Ravengoldi silmade. Mattias aimas, et näeb sel viisil üle pika aja Clarat. Aga kas sai selline nägemus talle rõõmu tuua? Paruni

307

kavalus oli lubanud tollel salamahti hiilida lossi, mille Ravengoldi suguvõsa oli saja aasta eest lahinguis Falkidele kaotanud. Selle lossi, nende maade omanikuks ihkas parun uuesti saada kui vaid Mattias tema teel ei seisaks. Mattiasele oli ta saatnud tumeda varju, et see noore krahvi hukutaks. Mida kurja plaanis parun Clarale teha oli ju ka noor krahvinna takistuseks, mis tuli kõrvaldada. Mattiase süda tagus iga hetkega kiiremini, sest ta kartis näha midagi väga halba.

Ainult hetke pidavat too nägemus kestma, oli Duncan talle rääkinud. Kuid sellest piisaks, et näh a, kus parun on ja kui sünged on tema mõtted. Sel hetkel juhtus midagi imelist: pilved taevas hakkasid liikuma ning hõbedane kuuvalgus kompas mägesid, libises üle järvepinna ning jõudis lõpuks Brodgari kivisammasteni. See oli hetk, mida sõdalased olid oodanud tuhandete aastate vältel.

Mattias pigistas silmad kõvasti kinni, kuid nägi ikka edasi: talle tundus, et ta näeb pilvi ja kuuvalgust ning justkui lendab tuulena üle maa.

Siis muutus pilt selgeks. Ta nägi kuid selleks vaatepildiks, mis tema ees nüüd avanes, ei olnud ta valmis.

Ta nägi iseennast, seismas Brodgari sõrmuse kivisammaste vahel, kuuvalgus otse tema peale langemas. „Küsi!“ kuulis ta enda kohal sosinat.

308

Mattias avas silmad ning nägi enda kohal hõljumas viirastuslikku parunessi, mustad silmakoopad suunatud otse talle näkku. Mattias neelatas.

Ta tõmbas käest nahkkinda ning viskas selle nii kaugele kui jaksas. „Too mulle tagasi minu kinnas,“ ütles ta katkeval häälel.

Paruness vilksatas nagu vari haaras välgukiiruselt maast kinda, poetas selle Mattiase käele ning kadus. Samal hetkel sõudsid pilved jälle kokku ning katsid kuu. Mäed, järv ja aas mattusid pimedusse ning hakkas vihma tibutama. Mattias tundis, kuidas ta jalad muutusid nõrgaks. Raskelt istus ta maha ning haaras pea käte vahele. Brodgari sõrmus oli teinud, mida oli lubanud: näidanud talle, mida näeb sel hetkel tema vaenlane. Kuid Mattias oli unustanud, et paruness, kes kostitab teda andamitega ning on ka tema elu päästnud, ei ole tegelikult ei tema sõber ega tema teener. Pimeduse jõud ei oska armastada need oskavad ainult vihata, mõtles ta. Kibedalt meenutas ta kirikhärra sõnu, kes oli teda hoiatanud: ükskõik kui üllad võivad olla tema enda plaanid, iga sooviga muudab ta deemoni tugevamaks, sest annab talle killukese oma hingest. Ning iga hea soovi oskab deemon pöörata kurjaks. Mattias oli arvanud, et parun Ravengold on vägev pimeduse rüütel, kes ka paruness Brigittet oma tahtmisele allutab. Nüüd sai ta aru, et asi oli vastupidi.

309

Paruness kasutas neid mõlemaid: tänu Mattiasele sai ta välja oma hauast; parun aga oli tema käsilane, kelle ülesanne oli maises ilmas ringi liikudes Falkide valdused taas Ravengoldi omaks muuta. Selleks oli vaja ainult krahv ja krahvinna teelt koristada küllap oleks Ravengoldi rikkus aidanud saavutada kõik muu. Ja paruness Brigitte oleks jälle lossipreilina oma iidses kodus. Või omandaks mingi nõiduse läbi kogunisti uue inimkeha… Mattias hüppas hobuse selga ning ratsutas tuhatnelja tagasi. Ta teadis, et tema meeskond eesotsas kapteniga ei taha mingil juhul reedel koduteele purjetada, kuid ta pidi endale kindlaks jääma. Mitte miski ei tohtinud teda enam kursilt kõrvale juhtida: nüüdsest täispurjeis otse Revalisse! Mehed, kes reede hommikul laevatekil uduvihmas kössitasid, olid kõike muud kui rõõmsad. Kõle, luudesse lõikav tuul meenutas pigem novembrit kui septembrit, ning udu oli muutnud mere ühtlaseks halliks pilveks. Lisaks oli reede keegi ei alusta ju teekonda sel päeval!

Mattias tõstis häält: see polnud ju teekonna algus, pigem lõpp!

„Ükskõik,“ pomises kõige vanem meremees habemesse. „Me muutsime kurssi Bergeni asemel Revali poole. See tähendab uut reisi. Ja seda ei saa reedel alustada.“

Mattias tõmbas sulega kübara sügavamale pähe: nende ebausklike madrustega oli võimatu vaielda!

310

Lõpuks asusid ka Wolfram ja Jörgen tema kõrvale ning kinnitasid meestele, et laev peab seilama ning kes tahab, võib jääda Orkney saarele, kuldmünt taskus. Seda võimalust ei rutanud ära kasutama keegi; sestap astuti ohates Arabella pardale ning hiivati ankur.

Samal hetkel, kui Arabella oli end kaist lahti lükanud, puhus üle laeva tuulehoog. See rebis Mattiase kübara peast ning viis otse lainetesse. Mehed kummardusid üle reelingu ning vaatasid sõnatult, kuidas punane sulg vetesügavusse vajub. „See on lõpp,“ pomises vana merekaru. „See on kõikidest kõige halvem enne. Selle reisi lõppu me ei näe.“

Teisedki mehed vajusid näost väga ära. Vähe sellest, et Mattias oli nad reedel pardale sundinud, oli ta nüüd ka oma kübaral merre lasknud kukkuda ja seda märki pelgas iga meremees. Taas tundis Mattias, kuidas kurjad pilgud teda põrnitsevad ning sosin liigub läbi meeskonna nagu sisiseks tige madu. Järgmistel öödel üritas Mattias muuta parunessi visiidid nii lühikeseks kui võimalik, et ta ei peaks temaga hetkegi kauem koos olema kui vaja. Igal õhtul pani ta midagi oma kajutis lauanurgale ning kui paruness ilmus, palus seda asja tagasi. Kummitus ei küsinud kunagi, miks saadab krahv sellele tööle viirastuse, selle asemel et ise paar sammu teha, vaid täitis kõik käsud vastu vaidlemata, ja kadus siis.

311

Enam ei olnud kaua jäänud. Kopenhaageni alt purjetati peatumata läbi ning jõuti Läänemerele. Kuid ilmad läksid aina hullemaks. Juba nädal otsa oli möllanud tormituuled nüüd läksid need lausa tundidega tigedamaks. Kapten Hellström soovitas Gotlandi saare taga varju otsida, aga kuidas oleks Mattias võinud sellega nõustuda merekaart tema ees laual näitas, et Reval oli juba nii lähedal! Ta andis korralduse edasi purjetada, et võimalikult kiirelt reisi sihtpunkti jõuda. Kesköö lähenedes mõtles Mattias, kas ei peaks ta parunessilt veel kord abi paluma. Ent otsustas seda mitte teha: see abi tulid alati valusa hinnaga nii talle kui inimestele tema ümber. Pealegi, mida saaks paruness veel teha? Ei saanud Mattias ju nüüd nõuda veel keiser Constantinuse krooni, et lunastaja kolmanda naelaga merd rahustada!

Targem oli ka see soov ära raisata, mitte küsida midagi sellist, mis tulevikus võiks vajalikuks osutuda ja mida ta siis enam nõuda ei saaks. Sellepärast ei nõudnud ta parunessilt muud, kui kolme kuivatatud hernetera.

Veidi aja pärast tundis ta, kuidas laev kurssi muudab. Seda kinnitas ka tema kompass: kui enne näitas see kodule mõeldes kirdesse, siis nüüd korraga jäi Reval vaat et selja taha. Köitest ja käsipuudest tuge otsides, vaarus Mattias välja ning jõudis lõpuks tüürimehe juurde.

312

„Miks me kurssi muutsime?“ hüüdis ta täiest kõrist.

„Kapteni korraldus: peame Stockholmist varju otsima,“ vastas tüürimees.

Kuid õige pea selgus, et ka kapten Hellström oli siiski ekslik: tuul ei lubanud Arabellat Stockholmi kursil hoida, vaid lükkas seda nagu meelega Soome lahe poole, ükskõik kuidas ka purjeid seati. Keegi ei teadnud enam täpselt, kus Arabella parajasti hulbib. Paremaks ei läinud olukord kas siis, kui taevas hallilt kumama lõi. Näha ei olnud ikka mitte midagi. Vihma tuiskas silmi ning süda oli paha ka kõige kogenumatel meremeestel. „Oleksime pidanud juba Dagö kallast nägema,“ hüüdis Wolfram, kes koos Mattiasega kaptenitekil reelingu külge klammerdudes hallist hämust midagigi tuttavat otsis. „Ilmselt oleme Soome poole triivinud. Siis ehk õnnestub Helsinkis randuda.“

Mehed olid rampväsinud, sest maganud ei olnud ju keegi. Iga hetk oli tunne, et järgmine laine jääb viimaseks ning lööb Arabella kas pooleks või pöörab selle kummuli. Ka Mattias mõistis, et asi oli naljast kaugel ning teda valdas jäine hirm. Kas nii lõpeb see reis, see tagaajamine? Hoopis tema oli see, kes oli surma eest põgenenud, kuid keda vikatimees oli nüüd, päris kodu lävel, kätte saamas. Kui kaua niimoodi tormiga võideldi, ei saanud Mattias enam aru. Minutid ja tunnid ei möödunud enam tavalise kiirusega. Ta oli näljast nõrkemas ning

313

oleks andnud ei tea mida ühe suutäie värske vee eest, kuid tuul lõi talle ainult külma mere vett näkku, mis tal suust ja ninast välja voolas. Jörgenit nägi Mattias kusagil eemal; see üritas viimast jõudu kokku võttes koos teiste meestega üht purje rehvida. Nagu oleks sellel kõigel mingit mõtet, lõi Mattiasele pähe. See laev, suur ja ilus Arabella, on vaid pähklikooreke ääretu mere meelevallas. Rabelegu inimesed oma hingekese päästmiseks palju tahes meri on neist tugevam; tema ei tunne ei halastust ega viha, sest tal on inimestest, neist imeväikestest ühepäevaliblikatest, ükstapuha. Surevad ühed kohe on järgmised platsis ning üritavad oma tarkusega uuesti merd vallutada. Tohutu laine pühkis üle laeva. Mattias nägi, et tekil oli mehi vähemaks jäänud. Jõudsid need trümmi varjuda või viis meri nad endaga? Ta üritas pilguga leida Jörgenit, kuid ei näinud teda kusagil. Ilm oli juba hakanud hämarduma kui see pidi olema tema viimane päev, oli see möödunud liiga ruttu. Kõlas metalne raksatus, tekk võpatas ja laev pööras ennast järsult ja ootamatult nagu tujukas hobune. Mattias vaatas tüürimehe poole see oli roolist eemale paiskunud ja üritas end kuidagiviis i püsti ajada. „Roolikett läks!“ hüüdis tüürimees hingeldades. Arabella oli nüüd täielikult lainte meelevallas. Wolfram üritas karjudes ja kätega vehkides meestele märku anda, et nad tuleksid kaptenisillale

314

või varjuksid ruhvi, sest kui laeva enam tüürida ei saanud, ei olnud purjedega võitlemisest mingit kasu. Mattias vaatas, kuidas lahti rebinud purjeräbalad tuules laperdasid. Korraga märkas ta, kuidas keegi ronib käbedasti kõige kõrgema grootmasti otsas nagu orav. Vaid hetkega oli hall kogu masti tipus, hüppas mastikorvi ning jäi sealt Mattiast põrnitsema. Taevas kärgatas välk, joonistades mehe kuju selgesti välja. See pidi olema vana mees, sest tal oli pikk hall habe, mis tuules laperdas. Sellist meest ei olnud Mattias varem laevas näinud. Talle meenusid jutud kotermannist, laevavaimust, kes elab laeva väliste ja sisemiste seinte vahel tühjas ruumis, kuhu inimese silm kunagi ei näe. Ka teda ennast ei nähtavat muidu, kui ainult suures hädas siis, kui kotermann ise laevast lahkuma valmistub.

Hall vanamees uuris Mattiast tähelepanelikult, siis aga ajas end kassina küüru, nagu tahaks mastikorvist välja hüpata ning kadus. Samal hetkel kõlas laksatus, nagu oleks keegi nähtamatu piitsaga üle laeva lajatanud. „Maha!“ kõlas Wolframi hääl ning mehed viskusid kaptenisillal pikali. Läbi õhu vuhises katkenud peataak, mis hoidis püsti esimest fokkmasti. Valju raginaga vajus see ahtri suunas, tõmmates omakorda kaasa kõrge keskmise grootmasti ja kolmanda besaanmasti. Kohutaval mürinal langesid need tekile ja Mattiase kajutile, purustades selle nagu

315

nukumaja. Laev kaldus küljele ning mastid ja purjed lendasid vette, viies endaga kaasa mitu meest, kes nööridesse takerdusid.

Mattias hoidis reelingust kinni ning ei julgenud silmi avada. Kusagil karjus keegi, järjekordne veemass pühkis üle tema. Korraks laperdasid õhus trümmist pääsenud haned. Mattias tundis, et ei saa enam hingata. Võib-olla oli laev juba kummuli ning ta oli üleni vee all? Enam ei olnud võimalik aru saada, kus oli üleval, kus all. Siiski laine taandus, laev oli veel püsti, ehkki hirmsasti kreenis. Mattias paotas veidi silmi.

Oli see tõesti Arabella, tema suur ja uhke kolmemastiline galeoon, mis nüüd merel viskles ja peksles nagu kala paadipõhjas? Ilma purjede ja mastideta, nagu mingi katuseta kõrtsituba. Lahti rebenenud mastid olid jätnud tekile suured augud, mis nüüd vett neelasid. Vööri alt kostis tugev löök, justkui oleks meri laevale täiest jõust virutanud. Kohe käis teine niisama tugev löök ahtri all, paisates paar meest, kes samuti kaptenitekil ennast kinni hoida üritasid, kõrgele õhku, kus need silmapilkselt nagu sügislehed minema puhuti. Laev oli lennanud üle madaliku. Aga kus nad olid kas Soome all, või Eesti põhjatipus? Ühtegi majakatuld silm ei seletanud. Kaptenitekk oli tühi Mattias ei näinud enda läheduses enam ühtegi meest. Vaid hetk hiljem tõstis üüratu laine selle, mis Arabellast veel järel oli, kõrgele õhku ning lajatas siis

316

otse madaliku teravatele kividele. Mattias nägi, kuidas laevatekk pooleks kärises ja vööriosa kokku varises. Ahter, mis veel vaevu muu laevaga ühenduses püsis, hakkas kontrollimatult edasi-tagasi pendeldama, nagu üritades end juba hävinud vöörist lahti rebida. Kas see õnnestus, Mattias ei teadnud, sest korraga läks tal rinna all õõnsaks: ta tundis, et on laevalaelt lendu pühitud. Sõrmed olid tal ikka veel reelingu postide ümber lukustunud järelikult lendas ta praegu koos reelinguga laevalt minema. Korraga oli tema ümber ainult vesi ja vaikus. Üdini märg ja lõdisevkülm oli juba ennegi, kuid järsku vaikis vihmapladin ja tuule vingumine, meeste karjed ja pikselöökide mürin. Ta oli vee all. Siin tundus nii rahulik ja kodune. Meri oli ta suurest mürinast ja kärast enda juurde võtnud. Enam ei pillutatud tema valutavat keha edasi-tagasi, vaid hällitati pehmelt nagu last emasüles. Mattias oleks tahtnud uinuda. Tema sõrmede haare reelingupiirde ümber lõdvenes.

Siis aga haaras vesi ta uuesti ja paiskas kõrg ele õhku. Torm ulgus kurdistavalt ja välgu paistel nägi Mattias enda all tohutut rusuhunnikut, mis oli olnud Arabella. Ta visati jõuliselt alla mingi purjeräbal pehmendas tema kukkumist, sest kohe all oli poolik mast, mille peale Mattias langes. Hing kinni, klammerdus ta selle külge, kuni see aga sügavusse libisema hakkas. Siis otsis ta tuge juhuslikelt puutükkidelt. Pooltühi veiniaam, nikerdatud tool

317

tema enda ruumidest, riidekirstu kaas. Viimasest sai ta kinni ja üritas end kuidagiviisi selle abil pinna l hoida. Kaas ei tahtnud tema raskust kanda, pööras end pidevalt vees ümber ning Mattias, väsimusest nõrkemas, üritas küll üht, küll teistpidi selle külge klammerduda ning pea kuidagi pinnal hoida. Hiiglaslikud lained andsid järele, kuid vihm ja tuul ei lakanud. Paar korda sai Mattias millegagi mööda pead, nii et oleks äärepealt minestanud, kuid suutis kuidagiviisi ikka ennast kaanest kinni hoidma sundida.

Kaua ta niiviisi hulpinud oli? Ühel hetkel pidi lööma kesköötund. Paruness peab ta kuidagi päästma! Külmast ja kurnatusest poolsurnud, klammerdus Mattias ainsa õlekõrre külge ja palus taevast, et kesköö juba kiiremini saabuks. Lõpuks jõudis see kätte, sest tema kohale ilmus kumav viirastus, loorid hõljumas, sest ei vihm ega lained tabanud parunessi. Tema pikad mustad juuksed olid laiali, valge salk neis mao kombel väänlemas.

„Küsi!“ aimas Mattias kuulvat. „Too… mulle… uus laev!“ hingeldas ta vaevaliselt.

Viirastus ei liikunud eks sai Mattias isegi aru, et laeva ei saa parunessi vaim talle tuua ega saa ks ka tema vastu võtta.

„Siis… paat!“ puristas ta. Ikka veel ei liigatanud viirastus.

318

Kui palju oli tal veel aega? Või kas polekski lihtsam olla vait kuni kesköökellade lõpuni ning lasta siis parunessil end varjude riiki kanda? Kuid ei, inimene hoiab oma elunatukesest kümne küünega kinni, nagu Mattias kirstukaanest. „Siis… Too mulle päästerõngas maailma kõige võimsamalt laevalt!“ kähises ta üle mürina ja ragina. Paruness kadus, hetke pärast aga paiskus raske päästerõngas noormehele vastu pead. Mattias süli tas vett ning kobas enda ümber, et päästerõngast korralikult kinni saada ja kuidagimoodi sellest läbi pugeda.

Mis järgnes, seda ta täpselt ei mäletanud. Ühel hetkel tundis ta, kuidas tema jalad vastu tugevat pinda puutuvad. Ilmselt oli laine ta nüüd madal ikule uhtunud. Ta hakkas uuesti oma elu eest võitlema iga järgnev laine võis ta õhku tõsta ning vastu teravaid kive lajatada. Kuid tundus, et ta oli uhutud randa, sest korraga tundis ta külje all siledat pinda. Veidi maad roomas ta edasi, et mere haardeulatusest välja jõuda siis aga muutus kõik mustaks ja üle väsinud keha vajus sügav uni.

319

24.

Ta virgus, kui koera märg ja kare keel tal üle näo käis. Vaevaliselt avas Mattias silmad, värisedes üle keha. Kusagilt kostis hääli ning tugevad käed haarasid temast kinni. Teda viidi kuhugi, pandi kusagile pikali, kus oli tunda tule soojust. Keegi rääkis temaga emakeeles! Oli ta tõesti koju jõudnud?

Niimoodi une ja ärkveloleku vahelisel eikellegimaal hõljudes, liiga nõrk, et oma päästjaid tänada või isegi silmi avada, sai Mattias aru, et ta oli uhutud Nargeni saare põhjarannale, kust kohalikud kalurid ta koidikul leidsid.

„Kas olete kogu ranna läbi vaadanud?“ uuris keegi mees poolihääli.

„Jah aga ei paista enam ühtegi ellujäänut olevat,“ vastas teine. „Ime et see ainsamgi sellisest tormist välja tuli!“

„Eks too päästerõngas ta elukese päästis,“ noogutas esimene, kes elevandiluukarva suurt korgist päästerõngast käes keerutas ning sealt laeva nime kokku veeris.

„Paistab võõramaa laev olevat Titanic.“

„Ei tea, mis keeles ta räägib?“ küsis kolmas mees.

„Kes teab kui ärkab, siis saame teada.“

320

Alles vastu õhtut virgus Mattias, kui keegi külanaine teda sooja piima ja lahja pudruga kosutas. Mattias leidis ennast väikesest kambrist, kus peale voodi ja ahjukese suurt muud ei olnudki. Tema märjad riided olid nööriga ahju ette tõmmatud, teda ennast kattis kare linane tekk.

Mattias ajas end veidi voodis istukile.

„Kaugel kell juba on?“ küsis ta nõrgal häälel.

„Issa ristike! Maakeelt räägib!“ kiljatas naine ja jooksis toast välja, et mõne aja pärast ühe vanema mehega tagasi tulla.

„Nii et oled meie kandi mees?“ küsis too, Mattiase voodi ette taburetile istudes. „Kuidas siis selle võõramaa laeva peale sattusid?“

„Ma olin Arabella pardal,“ vastas Mattias.

Mees jäi mõtlikuks.

„Arabella? Oled sa selles kindel?“

„Jah… muidugi.“ Mees kortsutas kulmu.

„Millal Arabella teele asus, ja kust?“

„Uue aasta esimesel päeval Revalist, Kuramaa suunas,“ vastas Mattias. Nüüd süütas mees piibu ning Mattias märkas, et ta käsi värises veidi.

„Kui oletasime, et oled võõramaa laevalt, arvasime, et meisse see kõik ei puutu,“ ütles ta süngelt. „Aga nüüd sa räägid, et see laev, mis eile hirmsas tormis oma otsa leidis, oli Arabella.“

321

„Kas laev on tõesti hävinud…?“ küsis Mattias jõuetult.

„Ainult tääv istub veel madaliku rahnudel kõik muu on meri laiali kandnud ja pilbasteks peksnud,“ ütles mees.

„Ja… kas on veel keegi pääsenud?“ küsis Mattias.

Mees ohkas läbi hammaste.

„Ei ole kedagi leidnud ei elusalt ega surnult,“ ütles ta, siis aga vaatas Mattiasele sügavalt silma. „Uusaasta paiku sain oma pojalt Revalist sõna, et ta on ennast laevale tööle munsterdanud,“ rääkis ta. „Olla Revali sadama kõige suurem ja uhkem laev, Arabella nimeks. Ütle nüüd, kas minu poeg Jörgen oli Arabella pardal?“

Mattias sulges õuduses silmad ning noogutas. Mees toetas pea raskelt kätele.

„Nägid sa teda veel enne… enne lõppu?“

„Jah,“ vastas Mattias. „Jörgen oli tekil, aga pärast seda kui mastid murdusid, ei mäleta ma enam midagi.“

„Siis on kõik,“ ohkas mees vaevukuuldavalt. „Aga äkki… Kas ei võinud meri teda mõnel laeva tükil kuhugi kaugemale kanda?“ pakkus Mattias lootusrikkalt. „Äkki Wulfi või Wrangesholmi peale? Või hoopis Soome?“

„Võib-olla, võib-olla…“ ütles mees ja ristas sõrmed, aga tema hääles ei kõlanud vähematki lootust.

322

Kui Mattias üksi jäi, hakkas ta aru saama, et kõik tema sõbrad on kadunud, ilmselt merre neelatud. Põhja oli läinud ilus laev ja kogu see hiiglaslik varandus, mida see endas kandis. Mattias ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja nuttis kibedalt, kuni uni võimust võttis. Ta ärkas, kui külanaine ukse avas. „Ah, juba ärkvel?“ ütles see ning tõi Mattiasele käntsaka pekileiba ja piima. „Riided ka ilusti kuivad, ainult natuke niiti nõela tahavad,“ katsus ta Mattiase riidetükke, mis olid tormis hirmsasti räsida saanud. Mattias vaatas akna poole päev oli juba kõrgel. Kuidas… kuidas oli võimalik, et parunessi viirastus ei olnud teda keskööl äratanud? Selle üle murdis Mattias pead terve päeva, ent sedamööda, kuidas ta kosus, hakkas ta üha rohkem Revalisse kibelema, et sealt lõpuks oma valdustesse sõita. Saarel ei rääkinud ta kellelegi, et tema on laeva omanik, krahv Falk. Talle endalegi tundus, et meri on temalt kogu selle uue kulla maha pesnud ning järgi on ainult see Mattias, kes ta oli aastapäevad tagasi. Ka need, kes tema eest nüüd hoolitsesid, pidasid teda lihtsaks meremeheks ning ei oodanud mingit tasu oma lahkuse eest. Ega Mattiasel polekski olnud neile midagi anda, sest tema taskutes ei olnud isegi pisikest vaskmünti. Tema tohutust varandusest võisid nüüd ainult kalad ja näkid rõõmu tunda. Ka järgmisel ööl ei ilmunud parunessi viirastust, ehkki kirikukell saare keskel olevas ainsas väikeses

323

pühakojas lõi selgelt kesköötundi. Mida pidi see tähendama? Kas viirastus on nüüd kadunud äkki neelas meri ka selle endasse? Mattias oli hommikuks piisavalt tugev, et paluda end Revalisse toimetada. Paadid käisid seda vahet nii või teisiti pea iga päev, seetõttu pandi Mattias ühele kalapaadile, mis lõuna paiku linna poole seilas; isegi uus kuub anti talle selga selle vana asemel, mille lained olid puruks rebinud. Ilm oli udune, aga pilvedesse mähkunud päikeseketas, mis taevas paistis, näis Mattiasele heledam ja ilusam kui lõunamaa kuldne päike: ta oli tagasi jõudnud ning vabanenud kõigest, mis teda halvale teele kiskus. Ei olnud tal enam võõrast nägu, mis tahtis tema läbi halba korda saata; ei olnud tumedat varju, mis nagu nuhk tema järel luuras. Ka pimedas nägevad prillid olid katki ja kompass koos sõrmusega, mis iial sõrmest ei tahtnud tulla, oli tormis kadunud ning lebas samuti ilmselt mere põhjas. Keeli võis ta ju veel rääkida seda ei teadnud ta enne, kui mõni võõramaalane ta teele satub. Kui udus hakkasid terendama Revali tornid, taipas ta äkki: täpselt aastapäevad tagasi seisis ta esimest korda nende tornide all; vaatas pisarsilmil, kuidas linna väravad tema ees suleti. See oli olnud viimane öö, mil ta oli tema ise vaene külapoiss, kes üle kõige soovis olla keegi teine. Tema soov oli täitunud: selle aasta jooksul oli ta elanud mitut erinevat elu, põgenenud vaesusest

324

rikkusesse, aust autusesse, süütusest süüsse. Mitte ükski elu polnud toonud talle õnne. Ta oli õppinud valetama, armastama, ja tapma. Ta oli võitnud kõik ning kaotanud kõik.

Või polnud see veel kõik? Vinguvas tuules kuulis ta tondimõrsja sosinat, mis kordas: „Ühel päeval pead mulle andma midagi, mida sul ei ole!“

Mida võis keegi temalt veel nõuda? Ent kuna paruness ei olnud kahel ööl enam ilmunud, võis see tähendada vaid seda, et ta oli Mattiaselt saanud, mida oli tahtnud. Mis see oli? Kas tema laev seda tal ju ei olnud, kui viirastus talle oma tingimused esitas?

Kurvalt langetas Mattias pea. Äkki olid need tema sõbrad, kelle hinged paruness nüüd endaga kaasa oli viinud?

Sadamas astus ta maale. Siin linnas olid kõik tema hädad alanud. See linn oli teda kutsunud ja meelitanud lapsepõlvest peale, aga siis pakkunud talle ainult meelepettust, õpetanud rikkusejanu ja valetamist, mänginud temaga nagu kass hiirega. Nüüd, mil ta laenatud kuues, sorakil juuste ja halli näoga taas selle tornide ees seisis, ei pööranud linn ega selle elanikud talle vähematki tähelepanu. Ta näis olevat kõigil teepeal ees ja jalus.

Mattias astus voorimehe juurde, kes oma troskas tukkus.

325

„Mina olen krahv Falk,“ ütles ta. „Vii mind kahekümne versta kaugusele minu lossi, seal maksan sulle puhtas kullas!“

Voorimees naeris ja sülitas.

„Ja mina olen Rootsi kuningas, ega tööta laupäeva õhtuti!“ hirnus ta ning vibutas Mattiase poole piitsa.

Nõutult ja tusaselt lonkis Mattias linna. Ilmselt pidi ta selle pika te ekonna taas kord jalgsi maha vantsima, sest räbala välimusega noormehele ei olnud keegi nõus hobust laenama. Revalis ei olnud tal ühtegi tuttavat, kelle poole pöörduda.

Siiski: aadlipanga president, härra Hagemeister ju tundis teda; on näinud, teab, kellega on tegu! Mattias mäletas, et parunihärra elas Toompeal aga kus täpselt? Voorimeestelt ja kordnikelt teed küsides juhatati Mattias peagi õige maja ukse juurde. Seal tõmbas ta kella. Keegi virila näoga proua avas ukse ja vaatas Mattiast halvakspanevalt.

„Noh, mis vaja?“ küsis ta. „Oleksin tulnud parun Hagemeistri jutule,“ ütles Mattias. „Ta tunneb mind.“

„Kas tõesti?“ küsis mamsel kahtlevalt. „Aga härra parun on siinsamas Toomkirikus, luukapäeva jumalateenistusel.“

„Ah, kirikus…“ kogeles Mattias. „Jah, kirikus. Kõik käivad viimasel ajal noore pastorihärra jutlusi kuulamas.“

326

Noore pastorihärra? Mattias vaatas prouale uurivalt otsa.

„Ega see äkki pastor Claus ole?“ küsis ta. „Muidugi tema,“ noogutas proua kärsitult ning sulges siis ukse, et tüütu võõras enam midagi ei küsiks.

Samal hetkel lõid Mattiase pea kohal Toomkiriku kellad, andes märku, et teenistus on lõppenud.

Claus, jälle Tallinnas? Miks ei ole ta Clara juures, et teda tumedate jõudude eest kaitsta? Mattias jooksis kiriku juurde, kust rahvamass just väljumas oli. Parun Hagemeistrit ta ei näinud, aga Claus seisis kiriku uksel ning jättis koguduse liikmetega hüvasti. Oli näha, et daamidele meeldis ta väga: need tegid tema ees malbelt kniksu ja sosistasid omavahel kelmikalt, kui Mattiasest möödusid.

„Ta on nii tark! Ja nii kena!“ kuulis Mattias ühte preilit teisele ütlemas.

„Ja õnnetu armastuse pärast tuli ta Revalisse,“ õhkas teine. Mattiasest astusid preilid mööda, nagu poleks teda olemaski.

Mattias ootas suure puu taga, kuni viimanegi kirikuline näis olevat lahkunud. Siis jooksis ta kiriku ukseni ning haaras Clausi varrukast.

Clausil läks mõni hetk aega, enne kui ta Mattiase ära tundis. Ta justnagu kahvatas, seisatas korraks, vaatas siis kiirelt ringi ja tõmbas Mattiase kiriku eeskotta, lükates ukse tema järel kinni.

327

„Kuidas sa siin oled?“ küsis ta Mattiaselt ärritunult.

„Ära küsi, Claus,“ ohkas Mattias. „See on pikk jutt… aga sina! Miks oled sina siin, mitte krahvilossis?“ Claus neelatas.

„Ma pidin sealt lahkuma,“ ütles ta vaikselt. „Juba küünlapäeval jätsin oma uue koguduse maha ja tulin tagasi linna.“

„Aga miks, Claus?“ hüüatas Mattias. „Kas sa Clarale ei mõelnud?“

„Mõtlesin,“ sosistas Claus. „Selles asi oligi. Liiga palju mõtlesin…“ Mattias hakkas taipama, kuid veel enne, kui ta midagi öelda jõudis, hüüatas Claus: „Sa mõtle, millisesse olukorda sa meid jätsid! Sa hülgad oma noore naise pärast pulmaööd, sõna lausumata; jätad ta üksi tema leinas! Võid sa ette kujutada, kui lohutamatu ta oli, kui palju pisaraid ta valas?“

„Aga sina… sina jäid ju sinna,“ sosistas Mattias. „Sina pidid teda kaitsma ja trööstima. Sa olid ainus, keda ma usaldasin!“

„Ma petsin su usaldust!“ mattis Claus näo kätesse. „Ma ei tea isegi, millal minu sõprus armastuseks muutus aga ühel hetkel ei suutnud ma enam mõelda muust kui Clarast. Nädal otsa võitlesin endaga lohutasin teda, vestlesin temaga, einestasin temaga... Kuni ühel õhtul, suurest rumalusest, ei

328

suutnud ennast enam tagasi hoida. Langesin tema ette ja pihtisin talle oma armastusest!“

„Ja… ja Clara?“ küsis Mattias. „Kogu selle ilusa ja siira sõpruse, mis meie vahele oli tekkinud, purustasin ma ainsa hetkega,“ võitles Claus pisaratega. „Clara jaoks olin ma tema pihiisa ja tema abikaasa sõber ja korraga…“

„Sa jätsid Clara üksi… juba aasta alguses?“ „Aga mida ma pidin siis tegema?“ hüüatas Mattias. „Clara on sinu abikaasa, krahvinna! Ma pidin põgenema, enne kui need patused tunded mind ja teda hukatuse teele juhivad!“

Siis hingas ta sügavalt ja vaatas Matti asele süngelt silmi. „Aga sina… nüüd oled sina Clara hukatusse saatnud!“

„Mina… hukatusse?“ ei saanud Mattias aru.

„Milliste tumedate jõududega sa mestis oled olnud? Mida Clara nüüd edasi peab tegema? Kuidas sa talle otsa vaatad?“ ründas Claus teda küsimustega.

„Millest sa räägid, Claus?“ katkestas Mattias teda.

„Eks ikka sinu kadunud varandusest!“ hüüatas Claus. „Sellest, et Falkide valdused taas haamri alla lähevad!“

Mattias lõi käega.

„Kullakirstud võivad ju merepõhjas olla,“ ütles ta, „aga pangas on kulda ja kalliskive rohkem, kui jõuaksin ära kulutada!“

329

Claus oli hetkeks segaduses. „Mere põhjas? Aga Mattias täna, enne jumalateenistust, tuli aadlipanga direktor minu jutule, täiesti endast väljas. Ta ütles, et midagi kohutavat on toimunud: sinu varandust, mis pangas hoiul oli, ei ole enam, ei olegi kunagi olemas olnudki!“

Mattias tundis, kuidas veri soontes tardub. Ta üritas õudset mõtet endast eemale tõrjuda, aga taipas siis, et kõige hirmsamad ennustused on täide läinud. „Härra direktor ütles, et kogu sinu kuld see on olnud vaid läikiv vask, mis nüüd roheliseks tõmbub; sinu kalliskivid on ainult klaasikillud, paberrahad aga on kasetohuks muutunud,“ hüüdis Claus. „Kõikjalt pöördutakse panga poole millega sa iganes oled maksnud, on kõik vaid praht!“

„Minu rahad…“ neelatas Mattias.

„Sul ei ole neid, Mattias!“ raputas Claus teda. „Sul ei ole enam ka lossi ega maavaldusi, sest sa maksid nende eest valerahadega! Ja kõikjalt otsitakse sind, ähvardatakse sind valerahategijana võlla saata! Clarast saab lesk ja veel autu kurjategija lesk! Kuidas see kõik võimalik on?!“

Mattias teadis väga hästi vastust sellele küsimusele.

„Kas Clara teab juba?“ küsis ta vaevukuuldavalt. „Ei… ma ei usu,“ raputas Claus pead. „Alles täna hommikul, kui esimesed võlausaldajad p anga uksele tagusid, avati sinu hoiulaekad ja avastati tõde. Homme on pühapäev, vaevalt et pangast enne

330

esmaspäeva kedagi hirmsate uudistega lossi saadetakse.“

„Siis pean ma ise esimesena sinna jõudma,“ hüppas Mattias püsti. „Aita mind, Claus! Tule minuga kaasa!“

Claus taganes temast õuduses.

„Sa ei saa aru, mida sa minult praegu palud,“ sosistas ta. „Ma ei tohi mitte kunagi Clarat näha! Ja sind aidata… ma ei tea, kas ma tahan seda! Sa ei ole mitte kogemata või ebaõiglaselt hädasse sattunud: sa oled selle hukatuse ise valinud!“

Mattias tahtis talle tõtt rääkida öelda, miks ta oli Clara juurest põgenenud. Kuid tal ei olnud aega, et nii pikka lugu otsast peale jutustada.

„Usu mind, Claus,“ ütles ta, kätt sõbra õlale pannes. „Clara ei saa olla minu naine, meie abielu ei kehti. Ja kui sina teda armastad, siis ma palun sind võta ta endale, hoia ja kaitse teda.“ Claus lükkas raevukalt ta käe eemale. „Sind uskuda?“ karjatas ta. „Nagu sind uskusid krahv, ja vana kirikhärra, ja pangadirektor, ja Clara? Sa ei suudagi tõtt rääkida, sest sinus istub pimedus! Mina panin teid paari nii kahju kui mul ka Clarast poleks, on ta seaduse ja inimeste ees igavesti sinu abikaasa!“

Mattiasel oli valus neid sõnu kuulda, kuid ta pidi kiirustama.

„Hea küll,“ langetas ta pea. „Anna mulle palun kolm rubla, et saaksin palgata voorimehe, kes mind

331

lossi viib. Kui sa ei taha teha seda minu heaks, tee Clara pärast. Ma kardan, et lossis on juba keegi, kes on veel palju tumedam deemon kui mina.“

Claus vakatas, õngitses siis sõna lausumata püksitaskust kolm rubla ning ulatas selle Mattiasele. Mattias noogutas ning astus niisamuti vaikides välja. Raske uks tema taga lükati pauguga kinni.

Kirikuplatsilt leidis Mattias kiiresti voorimehe, kes kolmerublalist nähes silmad punni ajas ja kohe oma setukale piitsa andis. Valutava südamega rappus Mattias kalessis, mis kihutas kõigepealt linna munakividel, siis aga auklikul maanteel, mis viis teda Ravengoldi maale. Need maad, see loss ei kuulunud enam talle. Clara… kas tahtis Clara üldse teda näha; meest kes oli ta kõige suurema kurbuse hetkel hüljanud?

Umbes tunni pärast möödus kaarik Ravengoldi kabelist. Vasakule jäi küla. Puude tagant paistis kirikutorni tipp ilmselt olid saabunud uued meistrid, kes kiriku taas katuse alla said.

Eemalt hakkasid paistma lossitornid ning Mattiase süda tõusis kurku. Oli aeg, kus ta oli uskunud, et jääb siia alatiseks; hiljem oli ta hakanud uskuma, et ei näe seda paika ega Clarat enam iial. Nüüd oli ta taas siin, kuid ta süda oli raskem kui iial varem, sest ta oli siin võõras: loss ei kuulunud enam ei talle ega Clarale.

332

25.

Kutsar peatus lossi väravas. Vahitornist oli tema lähenemist juba märgatud ning värav avanes tema ees. Mattias jooksis üle lossi õue. Ta heitis pilgu kõrgele aknale sinna, kus ta oli esimest korda näinud Clarat seismas.

Ta komistas ning oleks peaaegu kukkunud: aknal seisis tume kuju ning vaatas teda teraselt. Parun tema kalli Clara toas!

Mattias tormas lossi uksele ning lükkas selle lahti.

Trepist astus alla virtin Ursula, kes näis k orraga vana ja väeti. Mattiast nähes kiljatas ta, hakkas siis ahastavalt nutma ning otsis trepikäsipuult tuge.

Mattias haaras emandal käsivarrest ning juhtis ta pehmele toolile, kuhu naine jõuetult vajus.

„Krahvihärra…“ nuuksus naine ning pisarad tilkusid ta põskedelt. „Ootasime ja ootasime teid… nii kaua…“

„Jõudsite ära oodata,“ silitas Mattias tema kätt. Ilmselt oli sünge parun Mattiase laostumise juba lossirahvale teatavaks teinud, miks muidu emand nii kibedalt nuttis.

„Ei… ei jõudnud!“ nuuksus emand.

Mattias ajas end sirgu. Tal oli korraga nii külm, nagu seisaks ta uuesti Põhjamere jäises vees.

333

„Kus krahvinna Clara on?“ küsis ta, sõnad vaevaliselt üle huulte tulemas.

„Teda ei ole enam…“ ahastas emand Ursula. „Kolm päeva tagasi lõppes tema ootus… igaveseks!“

Mattias jõllitas nutvat naist, siis aga taganes, pöördus ning jooksis trepist üles. Mõne hetke pärast oli ta Clara ukse taga, mille alt paistis valgus. Ta lükkas ukse pärani.

Clara lebas voodil, riietatuna oma imekaunisse pulmakleiti. Kahel pool voodipeatsit olid kõrged küünlajalad, kus põlesid mustad küünlad.

Voodi jalutsis aga seisis süsimusta riietunud, kongus nina ning õhukeste huultega mees. Ja pöördus.

„Härra krahv,“ ütles ta madalal, õõnsal häälel ning kummardas kergelt.

Mattias oli vajunud vastu uksepiita ning suutis vaevu püsti seista. Parun lähenes talle. „Tulge, siin pole teil enam midagi teha,“ ütles ta. „Teil on vaja üks klaas kanget napsu.“

Nagu unes kõndis Mattias musta riietunud kuju kannul, kes hääletult raamatukogutoa poole liikus. Seal avas ta suure kristallkarahvini ning valas Mattiasele klaasitäie kuldpruuni konjakit.

Mattias ärkas oma rammestusest. „Teie… deemon!“ sisistas ta. „Te tapsite Clara!“ Mees vaatas teda ükskõikselt, külm naeratus huultel.

„Oh ei, härra krahv. Teie tapsite ta.“

334

Ta lükkas klaasi Mattiasele lähemale.

„Te arvate, et ma olen deemon,“ ütles ta. „Aga ma olen lihtsalt üks mees väga vana mees , kes tahab tagasi valdusi, mis tema esivanematelt verehinnaga rööviti. Kas see pole õiglane soov? Kas pole hoopis Falkide sugu kurjategijad?“

Mattias vaatas meest. See võis olla vast neljakümnene, kuid ometi vaatas talle vastu sama nägu, mida oli kujutatud kahesaja aasta taguses aadlikalendris.

„Teie ja lihtsalt üks mees?“ muigas Mattias kibedalt.

Parun istus. „Võin teile oma loo rääkida, kuni te end konjakiga turgutate,“ ütles ta rahulikult. „Minul aega on teie olete see, kelle aeg hakkab otsa saama!“

Mattias tõstis loiult klaasi ning andis parunile käega märku, et see räägiks mida vähegi tahab. „Ma olen viimase parun Ravengoldi noorim poeg selle paruni, kelle krahv Falki vaarisa lahingus reetis ja tappis,“ alustas parun. „Olin sel saatuslikul päeval vaid kuueteistkümneaastane. Pidin meie lossist põgenema, sest Falki armee lähenes, hukates kõik Ravengoldid, kelle valdusi nad olid ammu ihanud.

Kuid sel viimasel ööl, üksinda nuttes Revali poole ratsutades, peatusin ma paruness Brigitte kabeli juures. Juba mitusada aastat räägiti meie peres, et paruness täidab kõik soovid, kuid hukutab selle, kes

335

tema abil edu saavutab. Mitte kunagi ei olnud keegi meie perest tema kabelisse astunud. Mina ei kartnud hukkuma olin ma määratud nii või teisiti. Lisaks mina olin ju tema oma veri, viimane Ravengold! Äratasin parunessi ja lubasin, et kui ta kingib mulle igavese elu, siis teen ühel päeval nii, et Ravengoldi maad kuuluvad jälle talle. Ta tõi mulle mingi eliksiiri kaugest tulevikust. Surematuks see mind ei teinud, aga vananema hakkasin väga aeglaselt: iga kümne aastaga vananesin aasta. Rändasin maailmas, õppisin võlukunsti. Egiptuses omandasin ande, mis lubab mul inimesi ennast unustama panna ma ei tahtnud, et minust teatakse. Ootasin oma aega, aega mil Falkid on nii nõrgad, et nad oma valdused käest lasevad. Aeg ajalt naasin Revalisse. Krahv Falki silmist nägin lõpuks, et tema vaim on nõrk. Meelitasin ta kaardilauda ning võitsin meie valdused tagasi. Kui teie sekkusite ja krahvi päästsite, olin alguses raevus kuid siis sain aru, et paruness Brigitte oligi kõike nii plaaninud. Ta oli teid oma peigmeheks valinud: te pidite siia tulema ning siis siit lahkuma, kui teie töö siin oli tehtud.“ Mattias ei saanud aru, mida parun sellega mõtleb.

„Te olite ju ise nõus: paruness täidab kõik teie soovid, kuni saab vastu selle, mille talle lubasite: oma veel sündimata tütre,“ kuulis ta paruni häält. „Oleksite võinud soovida muud tarkusi või teadmisi, mis jäävad alles, aga soovisite vaid kulda ja

336

rikkusi, mis kaovad. Ja nüüd leiate end t ühjade kätega.“

Mattias ei kuulnud enam tema viimaseid sõnu, sest tema kõrvus vasardas nagu sepahaamer.

„Minu… veel sündimata…“ suutis ta vaid hingeldada.

„Jah.. kas emand virtin siis ei rääkinud teile?“ tõusid paruni kulmud veidi kõrgemale. „Krahvinna Clara suri kolme päeva eest, tuues ilmale teie tütart.“ Mattias pillas kristallpokaali, mida ta sõrmede vahel oli hoidnud. Heleda klirinaga purunes see kivipõrandal.

Ta hüppas püsti.

„See… see on minu tütar?“ kähises ta.

„Kelle siis veel?“ vastas parun. „Arvutage veidi te taipate isegi, et teie pulmaööst on möödunud täpselt üheksa kuud.“

„Mu tütar kus ta on?“

„Lastetoas, kus mujal,“ vastas parun. „Ma tahan teda näha!“ karjatas Mattias.

„Aga palun, mu härra,“ tõusis ka parun ning viipas käega, et Mattias talle järgneks. Nagu unes kõndis Mattias paruni järel, aeg-ajalt seinast tuge otsides. Nii jõuti koridori lõpus oleva ukseni. Parun lükkas selle lahti ning andis Mattiasele märku, et too sisse astuks.

Tuba oli soe ja hämaralt valgustatud. Väikeses hällis lebas siidipadjal imeväike magav tüdrukuke, rahulikult hingates. Kui Mattias tema ees peatus, jäi

337

lapse hingamine vait ning ta avas oma suured, tumedad silmad. Ehkki vaid imik, olid tal peas mustad, lokkis juuksed. Neis ilutses lumivalge salk. „Paruness Brigitte on oma koju tagasi jõudnud,“ ütles paruni hääl Mattiase selja tagant. Mattias mõistis kõike, nagu oleks tema ees avatud suur merekaart, kuhu tema enda viimase aasta elu on samm-sammult sisse joonistatud. Seal olid karid, tõusud, mõõnad ja valemajakad, mida ta alles nüüd selgelt nägi. „Mis… mis saab edasi?“ küsis Mattias, parunile otsa vaatamata. „Edasi?“ kordas parun. „Mis saab teist see on teie otsustada. Need on nüüd taas Ravengoldi valdused rahad, millega maksite oma kadunud isa kaardivõlad, on osutunud väärtusetuks. Seega, vastavalt kadunud krahvi võlatähele, kuuluvad Falkide valdused nüüd mulle. Terves Euroopas otsitakse teid homsest taga kui valerahategijat. Kui teid tabataks ees ootaks kohtumine timukaga. Või siis…“

Ta vaikis äraootavalt, kuni Mattias oma kahvatu näo tema poole pööras.

„Või siis mälestatakse teid kui laevahukus õnnetult kadunud krahvi,“ jätkas parun, „kelle tütre eestkostjaks saab valduste uus omanik.“

„Aga… ma olen ju siin. Elus,“ ütles Mattias. Parun võttis tal käe alt kinni ning juhtis lastetoast välja, pikka koridori, mille lõppu Mattias ei näinud.

338

„Vaadake,“ ütles parun. „Ma saan teile lahkumisel anda midagi, mida ma enam ei vaja sellised tingimused on ka mulle seatud.“

Ta peatus ning võttis taskust sigari, mille küünlalt süütas.

„Ma vajan oma raha ja valdusi seega, ma ei tohi teile anda isegi väikest vaskmünti,“ ütles ta. „Kuid ühte ma ei vaja: see on oskus panna inimesi mind unustama.“

„Mind… unustama…“ kordas Mattias nagu kaja. „Jah,“ puhus parun välja pahvaka suitsu. „See on Egiptuse maagide imeline oskus. Kes seda valdab, võib sellest ka loobuda kui leiab kellegi, kes on vabatahtlikult nõus selle vastu võtma.“

Ta vaatas uurivalt Mattiase hallikasse näkku.

„Mina ei taha enam unustatud olla,“ jätkas ta. „Nüüd on Ravengoldi nimel taas aeg kõigi kõrvus kõlada. Seevastu teie… Falkide nimi jääb kas ajalukku häbistatuna, või siis unustatakse see.“

„Mis see tähendab?“ küsis Mattias.

„See tähendab,“ vastas parun, „et annan teile üle oma oskuse panna inimesi end unustama. Kui väljute siit krahv Falkina, olete homme nagu rebane jahikoerte ees. Aga kui väljute siit kui eikeegi…“

Ta tegi käega liigutuse, mis kutsus Mattiast lauset lõpetama.

„Siis… jätkan oma elu taas Mattiase, vaese orvuna,“ ütles Mattias.

339

„Just nii,“ noogutas parun kiitvalt. „Kas pole see parem, kui olla igavesti taga otsitud, häbistatud, surma mõistetud?“

„Ma olen nõus,“ ütles Mattias pärast üürikest mõttepausi. Selle lühikese viivu vältel nägi ta vaimusilmas kogu oma minevikku ja tulevikku. Eks olnud ta ennegi soovinud saada tagasi selleks maapoisiks, kes, rind tulvil lootusi, oli aasta eest kodukülast pealinna rännanud. Nüüd nüüd oli see võimalik.

„Seda ma tahtsingi kuulda,“ kõlas paruni hääl. Ta tõmbas sigarist suure sõõmu ning puhus siis suitsu Mattiasele otse näkku puhus, nagu hiiglaslik sepikoja ääs. Valge suits tantsis ümber Mattiase, mähkis ta üleni endasse.

„Unustamine on sinu,“ ütles parun ning kordas seda veel mitu korda, kuni suits hajus. Seejärel pühkis ta käsi oma pikka keepi, nagu oleks just rasket põllutööd teinud.

„Üks saladus on siin veel,“ ütles ta siis. „Nüüdsest unustavad inimesed su unustavad, et sa olid krahv Falk. See on sinu võim inimeste üle. Kuid sul on võim ka enda üle: kui sa seda tahad, unustad sa ka ise, kes sa olid.“

Mattias pöördus sõnatult ning astus trepile. Aeglaselt eemaldus ta, tundes kuklal paruni pilku. Vaikselt kõndis ta trepist alla, leides tuge laialt käsipuult.

340

All avanes üks teenijarahva ruumidesse viiv uks ning sealt astus välja virtin Ursula. Punetavate silmadega vaatas ta Mattiasele otsa.

„Kes sa oled kas uus tallipoiss?“ küsis emand tõredalt. „Mis sa ülemiselt korruselt otsid? Sinna pole sinusugusel asja!“

Vaikselt hiilis Mattias lossi uksest välja ja libises nagu vari üle sisehoovi. Väravat talle ei avatud; ta lükkas ise lahti kitsa jalgvärava, millest käisid teenijad, ning kadus öösse.

Mattias jooksis, kuni ta enam vastu ei pidanud. Siis lõõtsutas ta natuke aega mättal istudes, jätkas aga mõne aja pärast uuesti. Õhtu oli käes, kuu oli tõusnud ning taevas särasid üksikud tähed kui tühi, kui külm tundus põhjamaa taevas võrreldes lugematutes tähtedes helendava taevaga, mis oli kummunud Arabella üle, kui see Vahemere eresinistes vetes seilas!

Poolel teel kuulis ta veel, kuidas lossi tornikell lõi, aga ta ei lugenud löökide arvu. Üheksa? Kümme? Mis tähtsust sellel oli. Mõne aja pärast jõudis ta külaväravani. Taamal oli näha Ravengoldi kabel, mis kuuvalguses tundus nii puhas ja täis lubadusi. Mattias avas värava ja astus külateele. Enamus maju olid juba pimedad, aga kõrtsi aknast paistis veel valgus. Sinna Mattias oma sammud seadiski ta ei olnud terve päeva midagi

341

söönud; ainult joodud konjak vemmeldas ta peas ning pillutas ta mõtteid siia-sinna.

Ta koputas trahteri uksele.

Kõrtsiemand avas ning vaatas teda pikalt.

„Kust sa siis vastu ööd tuled, poiss?“ küsis ta. „Ma… ei tea isegi,“ vastas Mattias. Ta oli vist purjus ei mäletanud enam täpselt, kas ta tuli otse lossist, või Ravengoldi kabelist, või äkki hoopis Revalist. Ja kuidas ta üldse sinna oli saanud..?

„Ja mis sa siit otsid?“ küsis emand. „Ma… ma pole terve päeva midagi söönud,“ lõi Mattias silmad maha.

„Nii… aga kas sul raha on?“ uuris emand. Mattias kobas oma taskuid, kuid need olid tühjad. „Vist ei ole…“ sosistas ta.

„No kuidas siis nii,“ vangutas emand kaastundlikult pead. „Keset ööd, võõras kohas, kopikatki taskus pole…“

Mattias kehitas vabandavalt õlgu.

„Ega ma ei saa ju sulle ilma rahata süüa anda,“ arutles kõrtsiemand. „Ja siis on sul ju ulualust ka vaja..?“

Mattias noogutas arglikult.

„Aga… Aga äkki emand lubab mul toidu ja magamisaseme eest mingit tööd teha?“ küsis ta lootusrikkalt.

„Mida sa siis oskad?“ küsitles emand.

„Ma… mida iganes vaja on,“ väitis Mattias.

342

Emand vaatas teda mõtlikult, siis haaras tema käed ja uuris neid.

„Ega sa äkki linnapoiss ole?“ küsis ta. „Riided on sul üsna puhtad, peopesad siledad… Kas saad ikka maatööga hakkama?“

Mattias noogutas mitu korda.

„Noh…“ venitas emand. „Kui homme lubad seakarja minna, siis saad täna kõhutäie ja võid saunas magada,“ ütles ta.

Mattiase silmad lõid särama: saunas seal on vähemasti hea soe!

Emandale vist meeldis kena poiss, sest ta muheles omaette.

„Ja kui tahad siia sulaseks jääda, siis saad iga päev söönuks ja nädala lõpus veel viis kopikat palka.“

Viis kopikat see on ju terve varandus! mõtles Mattias, kummardas siis emandale ja tegi kraapsjalga. Emand naeris heatahtlikult: poiss oli ilmselt natuke kohtlane, aga kena ja viks.

„Mis su nimi on?“ küsis ta.

„Mattias,“ vastas Mattias, aga siis tõmbus ta kulm kortsu. „Vist…“

Emand tegi suured silmad, vaadates talle küsivalt otsa.

Mattias raputas pead, nagu ärkaks halvast unest, ja naeratas emandale vabandavalt.

„Kindlasti. Mattias,“ ütles ta.

343

344

Mart Sanderi kirjanduslik tegevus on niisama omanäoline ning äratuntava käekirjaga, kui tema muusika-, kunsti- või filmitegevus. Tihti on rõhutatud tema oskust luua salapära ja teadmatuse atmosfääri, punuda peent intriigi ning kasvatada põnevust, mis viib välja ootama tu lõpplahenduseni. Sanderi näiliselt sujuv jutustamismaneer on tihedalt täis osavalt peidetud vihjeid ning detaile, millest ükski pole juhuslik. Sageli tekib pärast raamatu lugemist või filmi vaatamist soov see veelkord üle vaadata; kontrollida, kas tõesti langevad kõik killud veatult kokku ning moodustavad tervikliku mosaiigi. Käesolevale raamatule eelnenud kogumik „Kõhedad muinaslood“ moodustab koos „Kaarnakullaga“ omamoodi paari sealgi võib kohata gootilikku õudust ning etnograafilisi elemente, deemoneid ja viirastusi. Ka neis juttudes on sageli peategelaseks inimene, kes on sattunud silmitsi tumedate jõududega.

345

346

Kaarnakuld

Mart Sander

KAARNAKULD

Kõhe muinaslugu

KAARNAKULD