Noorkotkaste ja kodutütarde jahilaager 2021

JAHINDUSLIK ÕPPELAAGER

Loo autor Arli Orlovski.

Järvamaa jahindusklubi Koigi jahtkonna jahimehed korraldasid juba teist aastat järjest 15.‒17. oktoobrini kaitseliidu Järva ja Viru maleva noorkotkastele ning kodutütardele jahindusliku õppelaagri, kus noored täiendasid loodusteadmisi ja -oskusi, osalesid koos jahimeestega laupäevases põdrajahis ning proovisid kogenud juhendajate pilgu all kätt Järva jahilasketiirus.

Noorkotkaste ja kodutütarde laagri ühe eestvedaja Asko Osula sõnul võttis laupäevasest ühisjahist osa 106 inimest, kellest umbes pooled olid noored ja nende juhendajad ning pooled jahimehed. Noorte ülesanne oli korraldada ajuliini ja ajada loomad jahimeestele ette.

Ühisjaht andis osalejatele korraliku koormuse ja pani nende vastupidavuse proovile. Ilmaolud olid heitlikud, päeva jooksul said jahilised tunda nii päikest, vihma kui ka tuult. „Kõndimist oli palju,“ kinnitas Asko Osula. „Kui juba mina jahimehena trampisin sel päeval maha 19 kilomeetrit, siis ajus olijad said kõndida vähemalt kümme kilomeetrit ja rohkemgi. Noortel oli traditsioonilisest jahipidamisest palju õppida. Nad pidid õppima üksteisega arvestama, et liini hoida, tegema häält, et ajada loomi liikuma, tundma loodust, et mitte ära eksida ja olema julged, et loomadega silmitsi seistes mitte ehmatada.“

Koostöös noortega küttisid jahimehed sel päeval kolm põtra. Osula hinnangul on noorte kaasamisel ühisjahile kindel mõte: „Tahame tutvustada noortele jahitraditsioone ja tekitada huvi jahinduse vastu. Jahis osalesid ka Virumaa noored. Tagasiside põhjal julgen öelda, et täitsime eesmärgi, sest huvi jahimeheks saada ja relvaluba taotleda oli suur.“

Nii jahipäev kui ka kogu sügislaager tekitas noortes huvi ja elevust ning paljud soovivad osaleda Järva jahindusklubi ning kaitseliidu Järva maleva korraldatud noorkotkaste ja kodutütarde sügislaagris ka järgmisel aastal.

Pikema ülevaate sügislaagrist annab kaitseliidu Järva maleva kodutütar Arli Orlovski.

- NOOR JAHIMEES Noorkotkaste ja kodutütarde jahilaager 2021

Reede, 15. oktoober 2021. Kellaosuti jõudis juba lõunaaja peale, kui laagri pealik, Järvamaa Koigi jahtkonna esimees Asko Osula mind ja Karolini auto peale võttis.

TEKST ARLI ORLOVSKI FOTOD MÄRTEN VIITMAA L äksime kahekesi varem, et aidata laagrit üles panna. Püsti tuli panna kuus telki, kuhu pärast jaotati kuus salka. Viienda salga pealik olin mina. Abistamas olid peale meie ka teised kaitseliitlased. Lisaks telkide püstitamisele aitasime valmis seada köögi ning panime kohale toolid ja lauad söömiseks. Ilm oli vahelduvalt vihmane ja päikest polnud kusagil. Lootus oli, et teistel päevadel on teisiti.

Peale Järva maleva noorte kotkaste ja kodutütarde olid laagriliste seas esindatud ka Viru maleva noored.

Rivistuse ajaks oli juba pimedam. Ilma pikema jututa juhatati laager sisse ja jaotati laagrilised salkadesse. Minu salgas sattus mulle paremaks käeks noorkotkas Tanel. Lisaks temale olid mulle suureks abiks ka kõik teised salga liikmed. Rivistuse lõppedes anti meile aega oma varustus telkidesse viia ja soovitati hakata ahju tuld tegema. Kui ma nüüd ei eksi, siis enne sööma minekut sai tule ahju ainult üks telk ja see ei olnud meie oma. Sellest tulenevalt kukkus sööma minek meie salgal halvasti välja, sest me ei läinud kõik koos ja seetõttu ei tänanud me kõik kokkasid korraga (võib-olla teisi see ei häiri, mind aga küll). Pole hullu.

Õpitoas

Järgnes tegevus õpitoas. Oli kaks õpituba ehk kaks vahetust. Esimeses töötoas rääkis noorte kotkaste Järva maleva pealik Karin Allik. Olgugi et

Kojusõit. Olgugi et kõik olid väsinud, ei lastud tujul langeda, vaid oldi uhked läbitud laagri üle.

Hommikurivistus enne jahti. Jahijuhataja Asko Osula räägib üle ohutuse.

olen mõnel esmaabikoolitusel käinud, võib öelda, et uusi teadmisi sain sealt küll, pealegi oli Karini juttu väga huvitav kuulata. Kui esmaabiteadmised põgusalt kindlustatud, oli aeg minna järgmisesse õpituppa, kus kaitseliidu Järva maleva pealik Gabriel Rikberg ja Asko Osula rääkisid jahist Eestis, eetikast, jahi põhjustest ja ülesehitusest. Õpitoas said paljud noored aru, et jahimeheks olemine pole lihtsalt suvaline hobi, millega iga päev tegeleda, vaid kehtivad seadused, mida tuleb järgida, toimuvad koolitused, kus osaleda, ja on palju teisi kohustusi, mida täita.

Pärast õpitubasid oli enne öörahu vaba aeg, mille meie salk sisustas tule ülessaamisega. Juba enne oli meile Märten Viitmaa appi tulnud, et tuli põlema saada ja seekord saime hakkama. Tegime kütmisgraafiku ja arutasime veel läbi järgmise päeva ettevalmistused. Kell 23.00 algas öörahu ja selleks ajaks olid kõik juba magama sättinud (v.a esimesed kütjad).

Sel aastal magasin ka mina telgis. Eelmisel aastal õnnestus mul magada meditsiiniautos, sest nähtavasti ei saa keegi norskajaga samal ajal magada. Kui aga uni on hea, küll siis ka magada saab. Mina sain!

Kõik salgad lõpurivistusel, vasakult alustades I-VI salk.

Esimene aju

Äratus oli kell 6.00. Meie telgis tegime äratuse mina ja noorkotkas Robi Abel Erich Kriegeri vana hea lauluga „Miks magate nii kaua“. Kahtlustan, et selle laulu peale ärkasid ka naabertelgi inimesed üles. Olin teistest varem üleval ja riides ja otsustasin juba telgist välja kiigata. Taevas oli tähtedega lummavalt kaetud. Ilm tõotas tol hetkel head. Ainult külm oli, aga see oli väike mure.

Kell 7.00 saime hommikusööki ja pärast seda jäime ootama rivistust koos Koigi jahtkonnaga. Saime erkoranžid helkurvestid, et meid paremini märgata oleks. Rivistus pidi olema kell kaheksa, aga läks veel veidi aega, kui kõik jahimehed kohale jõudsid. Seistes hakkas külm, seega otsustasime muusika saatel ennast liigutada. Terve laagri vältel oli populaarseim Nexuse laul „Nii kuum“. Külmatunnet peletab alati kuumaga.

Algas rivistus. Jahimeestele ja ajajatele korrati üle tähtsad reeglid ning lepiti kokku autodesse jaotus. Sõit jahile võis alata.

Üks sats läks ühele poole metsatukka ja teine (kus ka mina olin) läks Neste tankla juurde teisele poole metsa. Seal jagunesime paaridesse ja paarid pandi metsa äärde umbes 50-meetriste vahedega. Mina ja Abel jäime üpriski metsa äärde.

Ühel hetkel algas jaht ja meie, ajajad, hakkasime liikuma sirgjoones metsa sisse, hõigates samal ajal suvalisi sõnu või tehes lihtsalt valju häält. See oli vajalik, et oskaksime orienteeruda, hoida sirget joont ja metsloomad (põdrad) hakkaks liikuma kütiliini poole. Pidime nii kaua otse liikuma, kuni jõuame kütiliinini, kus tuli seisma jääda. Metsas oli veel tuju hea ja kõik sujus üpris hästi. Korra muidugi tuli laiem kraav takistuseks ette, mistõttu pidime kokku tulema ja proovima paari tugevama puu abil takistuse

ületada. Siis jagunesime jälle laiali ja jätkasime liikumist.

Korraga oli kuulda paari lasku, mis kinnitas, et oleme vähemalt ühe looma kütiliinini ajanud. Kütiliinini jõudes vaatasin oma telefoni liikumisäpist, et olime läbinud umbes 2,5 kilomeetrit. Ei olnudki väga palju.

Kui jaht kuulutati lõppenuks, siis tulime lõpuks kütiliinile, tee peale. Tuli välja, et jaht oli edukas. See polnud aga kõik. Pidime veel põdra metsast välja saama ja olgugi et surnud põder vastupanu ei osuta, ei aita ta ka väga kaasa enda vedamisele. Mis seal ikka, põtra vedama! Jahimehed kogusid rihmad ja kinnitasid need põdra külge, et kõik saaksid aidata vedada. Esimesed 50 meetrit olid kõige keerulisemad, sest olime kõik mõlemal pool rihma ja rada oli korraga vaid ühele. Rajal oli palju sügavaid lompe, millest me mitu korda läbi pidime kõndima. Saapad said päris märjaks, aga siiski kannatas veel kõndida. Kui 250 meetrit läbitud, sai põder auto peale. Meie läksime autodega tagasi laagrisse lõunasöögile.

Pärast sööki valmistusime uueks ajuks ja läksime uuesti autode peale, et teise metsa minna. Esimese aju ajal oli ilm üpris soodne, teisega aga ei vedanud. Taevas olnud kogu vesi kukkus meile krae vahele alates hetkest, kui anti ajamiseks start. Panin igaks juhuks telefonis liikumisäpi teekonda mõõtma, olgugi et ilma netiühenduseta nägin ainult käidud rada (ei olnud isegi kaarti). Lootsin rohkem hõigete järgi navigeerimisele.

Algus läks hästi, kuid ühel hetkel ei kuulnud ma enam parempoolseid ja siis ei kuulnud ma ka vasakpoolseid. Võtsin äpi lahti ja nägin, et oleme suunda muutnud. Nagu sellest veel vähe oleks, nägin ühel hetkel oma selja taga rühma, kes pidi olema minust paremal pool, kuid nüüd liikusid nad minu suuna järgi 90 kraadi vasakule, lisaks märkasin vasakult poolt risti vastu tulevat teist rühma. Olime ametlikult puntras. Nüüd tuli rajale tagasi jõuda. See võttis omajagu aega. Takkapihta sadas vihma. Sel aastal ei kukkunud ma õnneks kordagi kraavi. Vihma sadas väga palju!

Tujul ei tohtinud lasta nulli vajuda. Jätkasime valjult hõikamist ja tegime lärmi, lootsime, et kuuleme ka vastust. Ühel hetkel kuulsimegi. Kütiliinilt hõigati vastu ja nii jõudsime kütiliinile, metsast välja. Mida oleks võinud paremini teha? Oleks pidanud hõikumisel jätma veidi pikemad pausid, sest nii oleks teisi paremini kuulnud. Eks mul oli võhma karjumiseks. See selleks.

Hakkasime autode poole kõndima. Tee peal nägin, et ka teised olid välja jõudnud ja seadnud sammud juba autode poole. Arutasime kõik koos, mis valesti läks ja naersime apsakte ning hullu ilma üle. Jahimehed vaatasid meie poole küsiva pilguga. Kuidas meil veel nii hea tuju on?

Laagris olid varasemad tulijad juba tule telgiahjudes üles teinud ja saime märjad riided kuivade vastu vahetada. Siiski polnud päev veel läbi. Järgnes õhtusöök, kus meile pakuti kitselihaga pada. Liha oli maitsev, kõik sõid ja kiitsid.

Õhtul väga palju rohkem tegevust ei olnud. Salgajuhid kogunesid veel, et rääkida üle tuleohutus. Ka meie, suuremad kodutütred ja noorkotkad, õppisime, mida telgi kütmisel silmas pidada ja mida parandada.

Toimus rivistus ja viis vabatahtlikku kutsuti noa teritamise töötuppa. Terav nuga tuleb alati kasuks. Õues süüdati suur lõke, mille ääres jäid paljud sooja

Mario Traks näitamas noortele vibuga laskmist.

saamiseks üksteisega juttu puhuma. Kasutasin seda aega ka riiete kuivatamiseks, mida järgmiseks päevaks muidugi kuivaks ei saanud.

Öörahu oli seekord kell kümme, enamik läks magama. Mõned veel nautisid õhtut, kuid lõkkest olid selleks ajaks järel vaid söed.

Midagi uut ja huvitavat

Hommikul otsustasime koos Robiga, et äratuseks tuleb „Sinine vilkur“. Pean tunnistama, kõik olid kiiremini üleval kui eelmisel hommikul. Seekord oli soojus telgist kiiresti kadunud, sest telk tuli umbes tunni jooksul kokku panna. Niisiis pakkisid kõik oma asjad kiiresti kotti ja valmistusid telgi kokkupanekuks ning hommikusöögiks.

Laagri koristamine käis üpris ruttu. Noored kotkad aitasid ka köögis katelde ja telkidega. Ei läinud enam kaua, kui kõik juba autodele jagunesid. Ent veel polnud aeg koju sõita. Tuli proovida kätt laskmises, niisiis asusime Jalametsa laskepaiga poole teele.

Tuju oli kõigil rõõmus, sest laagri raskem osa oli läbi. Tiirus jagunesime kaheks rühmaks. Üks rühm läks laskma taldrikuid, teine märklehte (liikuv metssiga). Alustasime taldrikutega. Viis lasku, ainult üks pihta. Noh, hullu pole midagi, ega ma professionaal veel ole. Enne kui läksime seamärgi laskmisele, sõime veel kiiresti lõunat. Siis olime valmis järgmist märki laskma. Arvan, et see läks mul paremini, sest neli lasku tabasid ringi metssea märgil. Üks tabas küll siga, aga mitte ringi. Enda mäletamist mööda läks mul sel aastal seamärgi laskmine paremini, see-eest taldrikutega veidi halvemini.

Pärast laskmist läksime väikesesse majja, kus oli varustuse valmis pannud vibujahti praktiseeriv jahimees Mario Traks, et rääkida meile vibuga jahtimisest. See osa laagrist meeldis mulle väga, sest see oli midagi uut, midagi huvitavat, midagi teistsugust ja sain teada väga palju uusi fakte vibujahist. Praegu tohib Eestis vibuga küttida vaid väikeulukeid ja mitte suvalise pikkvibu, vaid plokkvibuga ning mitte tavaliste nooleotsaga, vaid lõiketeradega.

Sain teada, et inimesed ei tea tihtipeale vibujahist midagi. See erineb palju tavalisest jahist. Vibu on tegelikult relvast ohutum. Vibu laskekaugus on umbes 40 meetrit. Vibuga laskmisel tuleb näha rohkem vaeva, mis muidugi ei tähenda, et relvaga jaht on lihtne.

Kui Mariol oli kõigile küsimustele vastanud, tegi ta meile väljas kaks näidislasku. Ta tegi neid rahulikult, et kõik näeksid, samal ajal seletas, mida ja miks ta nii teeb. Pärast võisid soovijad korra vibu käes hoida, et kaalust aimu saada. Tänasime Mariot ja aeg oli laager lõpetada.

Lõpurivistusel tänasime korraldajaid, meedikuid, fotograafe ja teisi.

Tegime lõpupildi ja laager oligi läbi.

Äge laager

Pean tunnistama, et kuigi sel aastal oli ilm märg ja vihmane, oli mul mitu korda lõbusam ja ägedam laagris osaleda. Sain palju teadmisi ja uusi kogemusi, tutvusin Viru maleva ägedate noortega ja sain täpsemalt teada nii tavalisest jahist kui ka vibujahist. Oskan järgmisel aastal salka paremini juhtida ja suunata.