6 minute read
Suur hundisümpoosion USA-s
TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD VALERI ŠTŠERBATÕH, MARKO KÜBARSEPP
Konverentsile eelnes õppekäik Minnesota osariigi Ely väikelinna hundiuuringute õppekeskusesse International Wolf Center.
Advertisement
USA-s Minneapolises toimus 13.–16. oktoobrini rahvusvaheline hundisümpoosion (International Wolf Symposium). Eestist osales keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp, kes vastas Eesti Jahimehe küsimustele.
Hundisümpoosion toimub Ameerikas üle nelja aasta. Tegemist on kogu maailma hundiuurijaid koondava suurejoonelise ettevõtmisega. Palun kirjelda lähemalt, milliseid küsimusi arutatakse.
Rahvusvaheline hundisümpoosion USA-s toimus nüüdseks juba seitsmendat korda. See suurejooneline üritus algas Põhja-Ameerikas. Siiani ongi see toimunud korra Kanadas Banffi rahvuspargis ning ülejäänud kuuel korral Ameerika Ühendriikides. Tegu on vaieldamatult maailma suurima hundibiolooge koondava kokkusaamisega. Tänavu oli enam kui poole tuhande külastajaga sümpoosioni keskne hüüdlause „Wolves in a changing world“ ehk hundid muutuvas maailmas. Üks tavaline päev konverentsilt. Sageli oli auditooriumis raske vaba kohta leida. Konverentsi väisas enam kui pool tuhat hundihuvilist maailma eri nurkadest.
Hundiuuringute õppekeskus pakub peavarju ka väiksele rühmale huntidele. Pildil on keskuse perenaine Lori Schmidt ühega oma hoolealustest.
Põhirõhk oli seega suunatud hundi ja inimese omavahelistele, sageli keerdkäikudega suhetele maailma eri paigus. Käsitletavate teemade ampluaa oli mõistagi lai, alates seirest, populatsioonide seisundist, jahindusest, liigikaitsest kuni süvateadusliku sisuga ettekanneteni. Et konverentsi ajakava jääks mõistlikkuse piiridesse, oli auditoorne osa enam kui saja loenguga mahutatud kolme päeva sisse. Ettekanded olid kavandatud paralleelsetena, neli ettekannet samal ajal eri auditooriumites. Nii tekkis sageli probleem, et mitu huvipakkuvat kuulamist olid samal ajal, kuid osaleda sai siiski vaid ühel neljast.
hallivatimeest peaasjalikult vaid Minnesota ja Michigani osariigis (umbes 4500 isendit), ülejäänud väikesed asurkonnad on siin-seal mööda riiki laiali. Alaska piirkonnas on huntide küttimine olnud lubatud läbi ajaloo katkematult, kuid näiteks Kaljumäestiku asurkonnas on lood hoopiski teistmoodi.
Hunt oli veel paarsada aastat tagasi USA-s laialt levinud uluk, 1945. aastaks suudeti aga liik suurte pogrommidega enamikul senisest areaalist täielikult hävitada (Yellowstone’i rahvuspargist juba 1926. aastaks). Erinevatel huvirühmadel hakkas 1975. aastal küpsema plaan, et säilinud metsikutesse piirkondadesse võiks kriimsilmad siiski tagasi asustada. Plaani algusest kuni teostamiseni kulus natuke vähem kui paarkümmend aastat. Aastatel 1995–1997 asustati Kanada territooriumidelt Yellowstone’i rahvusparki 41 hunti, kellest saigi Kaljumäestikus praegu elutseva hundiasurkonna alus. Viimastel aastatel hinnatakse hundi arvukust Yellowstone’i rahvuspargis keskmiselt sajale isendile, kuid liigi taastamine Kaljumäestiku populatsioonis õnnestus suurepäraselt: Idaho, Montana, Wyomingi, Utah ja Oregoni osariigis hinnatakse sute arvukuseks kuni 3000 isendit.
Hundi arvukus aga tekitas kohalikes nii suurt pahameelt, et ühiskondliku ja poliitilise surve tõttu otsustasid piirkondlikud osariikide valitsused hundi ohustatud liikide nimekirjast eemaldada. Seega on Kaljumäestiku populatsioon praegu ainus USA-s, kus hundijaht on arvukuse reguleerimiseks aktsepteeritud. Föderaalkohtu otsusega on neile osariikidele antud õigus otsustada, kus ja kui palju nad hunte kütivad. Ülejäänud osariikides rakendab huntide kaitse- ja ohjamise meetmeid föderaalvõim. USA-s ei kompenseeri riik ulukikahjusid, seega eemaldavad USDA (USA põllumajandusamet) eriväljaõppega föderaalametnikud kahjustuspiirkondades ulukid letaalset
Ameerika mõõtkavad on igas mõttes kordades suuremad kui Eestis. Milline on huntide seisund Ameerikas? Millised on hundiga seotud aktuaalsed küsimused maailmas?
Sellele on paari lausega väga keeruline vastata. USA on teadupärast väga suur riik, jaotatud omakorda osariikideks, igal pool oma mured ja rõõmud. Tänapäeva USA-s elutsevad hundid jagunevad erinevateks osapopulatsioonideks, arvukamad neist on Alaska, Kaljumäestiku, Suure-Järvistu ning Loode-USA populatsioonid. Koguarvukust hinnatakse 19 000 isendi kanti, neist rohkem kui pooled kuuluvad Alaska populatsiooni (11 000 isendit) ning Kaljumägede populatsiooni (3000 isendit). Kui kütitavad Alaska ning Kaljumäestiku hundipopulatsioonid arvestusest välja jätta, siis elutseb ülejäänud 5000
loodusest. Põhiliselt eemaldatakse loodusest põllumajandustegevust kahjustavaid ulukeid, nii metssigu, hirvi kui ka koiotte, aga samuti hunte. Enamik hundikarjadest on varustatud telemeetrilise märgisega nii seireprotseduuride hõlbustamiseks kui ka vajadusel probleemisendite eemaldamiseks.
Hundi levila on hakanud viimasel kümnendil taas märgatavalt laienema ja liik naaseb endistele asumaadele, seega muutub järjest tähtsamaks hundi ja inimese konfliktide lahendamisega seotud tegevuse parem mõtestamine. Eelkõige selleks, et võimaldada nende kahe liigi sujuvamat ja probleemivaba kooseksisteerimist.
Miks toimus sümpoosion just Minneapolises?
Arvestades sümpoosionit väisanud külastajate päritolu (enamik oli Põhja-Ameerika kontinendilt), asub Minneapolis geograafiliselt väga sobivas kohas, olles ka sealne halduskeskus. Teiseks on Minnesota osariik sisuliselt ainus USA-s (Alaska jääb arvestusest välja, sest asub USA-st geograafiliselt eraldi), kust hunte ei suudetud täielikult hävitada ka 20. sajandi hundisõja käigus. Suhteliselt suured ja metsikud alad ning huntide pidev sisseränne Kanadast soodustas liigi säilimist selles osariigis. See kujundas järjepideva hundiuuringu sobivad eeldused. Seepärast võib piirkonda teatud mõttes nimetada ka Ameerika hundiuuringute
Lisaks konverentsi külastamisele avanes võimalus võtta osa paaripäevasest õppekäigust huntide tekitatud kahjustuste inspekteerimisel. Pildil USA põllumajandusameti ulukispetsialisti Jim Natvikiga välitöödel.
hälliks. Minnesotast on pärit ka maailma vaieldamatult kuulsaim ja teenekaim hundiuurija, auväärses eas vanahärra L. David Mech, kes oli samuti konverentsi külaliste hulgas.
Tegeled Eestis huntide seirega. Kuidas toimub huntide seire mujal maailmas? Millised on tähelepanekud, mida võiksime ka meie rakendada, millega arvestada?
Huntide seire toimub mujal maailmas suures plaanis nagu meie pisikeses Eestiski: metoodiline juhend on üsna sarnane ka teistes riikides. Erinevused sealse süsteemiga paistavad aga välja eelkõige mahtudes. Need mõõtkavad on sageli üsna jahmatavad, aga tegelikult ei ole siin midagi imestada. Tegemist on ikkagi väga suure riigiga. Kasutatakse erinevaid kompleksmetoodikaid jäljeloendustest avioloendusteni. Appi võetakse rajakaamerad, raadiokaelused ja muud vidinad. Osa metoodikate rakendamine on sageli raske või suisa võimatu näiteks piirkondlike geograafiliste ja klimaatiliste eripärade tõttu või hoopiski rahapuudusel.
Näiteks kasutatakse USA paljudes osariikides huntide loendamisel sageli avioloendust (telemeetrilise märgisega hundikarjad). Meie kontekstis tundub see väga ebamõistliku kuluna, teisalt on see meetod siinsete metsatüüpide tõttu lihtsalt teostamatu. Sobivad meetodid kujunevad vahendite kättesaadavuse ja piirkondlike eripäradele alusel. Suured ja jõukad riigid suudavad arusaadavalt panustada igasugusesse tegevusesse kosmilisi summasid, väikesed riigid aga seisavad sageli silmitsi nii raha kui ka kvalifitseeritud ning pühendunud tööjõu vähesuse või sootuks puudumisega. Sealsed mured on hoopis mujal ja tihtilugu kordades suuremad kui meil siin. Muresid ja rõõme jagub nii siin kui ka seal.
Kuidas Eesti hundil praegu läheb?
Hundiasurkond on Eestis viimasel paarikümnel aastal püsinud suhteliselt stabiilse arvukusega, produtseerides keskmiselt 25 pesakonda aastas ja olles esindatud peaaegu kogu Eesti territooriumil, kaasa arvatud meie suuremad saared. Hiiumaa ja Saaremaa asustanud hundid aga pidid 2010. ja 2011. aasta talvedel läbi ajama ilma järelkasvuta. Selles ei ole siin midagi iseäralikku, sest pisikeste saareliste asurkondade jätkusuutlikkus ei saagi olla ajas kuigi püsiv.
Veel veerandsada aastat tagasi oli hunt mandri-Eestis püsivalt esindatud vaid suuremates metsamassiivides, paarikümne aastaga on liigi siinsele levikukaardile lisandunud piirkondi (pigem enamasti mosaiikse maastikuga alad), kus see loom tuleb edukalt toime, tegemata märkimisväärset kahju kariloomakasvatusele. Seepärast võib julgelt öelda, et hundi püsiv leviala on märgatavalt laienenud, võrreldes veerandsaja aasta taguse ajaga. Kui liigi käekäigu üle otsustada tema leviala laienemise ja arvukuse kasvu põhjal, läheb Eesti hundil kahtlemata hästi. Kindlasti võib öelda, et ka meie inimene on muutunud hundi vastu tunduvalt tolerantsemaks. See lubab hundil tunda end mõneti muretumalt ja vabamalt.
JAKARIMARINE
KOERTE JÄLGIMISSEADE
GARMINILT UUED KOERA KAELARIHMAD T5X JA TT15X. PAREM AKUKESTVUS JA SUUREM VAHEMAA... JAKARI MARINE OÜ, PURJE 8, TEL.6398993, JAKARI@JAKARI.EE, WWW. JAKARI.EE
