sajandi töökultuurist

tõmbav, et umbes sellest punktist lõpetasin muude mängude mängimise.” Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta kõrgkoolis autotehnikat ja logistikat, ent ta ei lõpetanud kumbagi eriala, kuigi omandas selle aja jooksul siiski palju põnevaid teadmisi. Kui 2019. aastal hakkas sim racing ehk sõidusimulaatoril võistlemine e-spordina ülimalt suureks kasvama, otsustas Risto võtta riski ja pühendada end sellele täiskohaga: „Alates sellest hetkest on mu karjäär lineaarselt tõusnud – eneseohverdus, riskitaluvus ja pime usk nii endasse kui ka valitud alasse on selge sportlik eelis teiste ees, kes on muidu võib-olla sama talendikad.”

Lisaks e-spordile ja enne sellega tegelema hakkamist on Kappet veetnud enamiku oma elust motospordi, on e-sport talentidele palju ligipääsetavam ja odavam. Lisaks on see jätkusuutlikum ja keskkonnasõbralikum ning viib IT-teadmisi ja -võimekust kiirendatud korras edasi. „Samas on sim racing üks väheseid e-spordi alasid, kui mitte ainus, kus virtuaalsed profid suudavad oma oskusi ka päris alal rakendada,” ütleb Kappet.

TIHEDA GRAAFIKUGA MITMEKESINE MAAILM

Kuigi Roosikrantsi tänaval läbi asfaldi vajunud tõstuk, Männiku karjääri kinni jäänud 12-tonnine reka ja mööda Tallinna kesklinna haagise ratta tagaajamine

Foto: Ave Peenar

„Kui ma kõigepealt Nafta Filmsi tööle läksin, ütles bossman Esko Rips mulle tööintervjuul, et ole rahulik, see maailm sööb sind ära. Nii on ka läinud,” sõnab Hannes ning tunnistab, et vaba aega kui sellist võttepaigaotsija maailmas ei eksisteeri – filmiprojekti puhul on päev 14 tundi ja reklaamide puhul mõnikord isegi 18 tundi pikk. „Praegu on meil näiteks olnud viimased kaks nädalat öö- E-sportlane Risto Kappet: „Eneseohvervõtted ehk filmime kuskil kahe- dus, riskitaluvus ja pime usk nii endasse kolme-neljani,” selgitab ta. La- kui ka valitud alasse on selge sportlik hendusena ei ole ta ise alati päe- eelis teiste ees, kes on muidu võib-olla va lõpuni kohal ja siis hoolitseb sama talendikad.” tema meeskond selle eest, et kõik oleks kõikide osakondade jaoks hästi. „Kui võtteid parasjagu pole, üritan hoida tööpäeva 9/10–18/19 raamides. Sel perioodil on mu töö üsna kontori- ja arvutikeskne ning tegeleme oma võttekohtade andmebaasi arendamise ning täiendamisega – kuidas, kus ja millal peaksime skautima. Lisaks koordineerin tegevusi, mis on seotud ettevõtte üldise arenguga.” Võttepaikade koordinaator Hannes Paldrok: „Kui ma tööle läksin, oli mu suurim soov ja idee, et varsti tunnen Eestit kui oma viit sõrme. Selle suunas ma tegutsen!”

Foto: Mihkel Vällik

täpsemalt kardispordi maailmas. 15-aastaselt asus ta tööle hobikardikeskusesse, kus ta tegutseb siiani peaaegu järjepidevalt instruktori ja treenerina. Risto kinnitab, et kõik seal omandatud oskused nii kihutamise kui ka tõsise päris töö tegemise vallas moodustavad väga tugeva vundamendi tema e-spordi karjäärile. Kappet peab tähtsaks ka aktiivset tegelemist füüsilise vormiga. Ühelt poolt lihtsalt füüsilise ja vaimse tervise paremini hoidmiseks ja teisalt selleks, et olla alati valmis potentsiaalseks päris võidusõidukarjääriks, mis ongi tegelikult tema suurem eesmärk.

Nagu kontoritöös, on Risto sõnul ka e-spordis väga kerge füüsiliselt ja seejärel vaimselt manduda: „Eriti kui oled poolprofessionaalses võistluslikus keskkonnas, kus puudub professionaalne juhendamine, aga sportlaselt oodatakse professionaalset ja täiskohaga pingutust. Kui pead läbilöömiseks või ellujäämiseks võitma, on väga kerge surve all murduda või läbi põleda.” E-spordi positiivseid külgi võrdleb Risto aga päris motospordiga. Kuna viimane on hullumeelselt kallis, võivad kõlada rohkem nagu automehaaniku pärusmaa, on need tegelikult hoopis seigad, millega on pidanud oma tööpostil silmitsi seisma Location Uniti tegevjuht ja võttepaikade koordinaator Hannes Paldrok. Hannes vastutab just nimelt filmide või reklaamide jaoks võttekohtade leidmise ning produktsiooniks vajaliku olmelise infrastruktuuri korraldamise eest, nagu load, kooskõlastused, teavitused ja ka mitmesugune inventar liikuvatest tualettidest generaatorite ning telkideni välja.

Nagu ka teised selle loo kesksed persoonid, jõudis temagi praeguse töökohani väikse ringiga, õppides esialgu geograafia erialal, mis jäi lõpetamata. Location Unitisse sattus ta aga hea sõbra kaudu, kes kutsus teda appi PÖFFi pidu korraldama. Seal sai ka ots lahti tehtud – väga juhuslikult ja kogemata. Hannes mäletab veel praegugi, kuidas ta mõtles, kui ta teine sõber aasta enne teda sama tööd tegema asus, kui keeruline see on ning et sellega ta ise küll hakkama ei saaks.

Õnneks on selles tiheda graafikuga maailmas Hannese sõnul väga palju toredaid inimesi, kellega koos töötada, lisaks rohkelt mitmekesisust ning võimalus avastada uusi kohti ja korraldada mastaapseid võtteid. „Suurt rahulolu pakub igasuguste imelike kohtade leidmine, mida on filmi puhul tihti vaja. Ühtpidi tekitab kogu see loomeprotsessi ja produktsiooni mastaabiga kaasnev hektilisus suurt stressi, teisalt pakub sellele kõigele lahenduste leidmine rahuldust. Kui ma tööle läksin, oli mu suurim soov ja idee, et varsti tunnen Eestit kui oma viit sõrme. Selle suunas ma tegutsen!”