MEEDIA
JAANUAR 2020 : 7
konnahoiu, suuremat koostööd meediaja kultuurivaldkonnaga. See tähendaks ka kõigi Eesti e-teenuste arendamist ühtse platvormina, aga seda mitte välismaalastele mahamüümiseks või valitsemistehnoloogia erastamiseks (nagu käis sisuliselt hiljuti välja Taavi Kotka), vaid ennekõike oma kodanikele ja ettevõtetele uueks väärtusloomeks. Teed juhatava näitena saaks siin tõsta esile Eesti haridusteenuste platvormid E-koolikott ja Opiq – valitsuse rahastatud platvormid, mis võimaldavad erasektoril ja üksikisikutel erinevatel viisidel, vähem või rohkem osaluskeskselt arendada ja pakkuda uusi digitaalseid õppematerjale, teha koostööd, õppida üksteiselt, uuendada sammhaaval – kõike seda meie kultuurile relevantsel ja ühiskonna vajadusi arvestaval moel.
MÕTESTATUD AVALIKU VÄÄRTUSE LOOME Sedasi sisuliselt uutmoodi meediasüsteemi arendades tuleb aga hakata küsima tunduvalt enam eesmärkide kohta. Teisisõnu väärtuse kohta, mida pakutakse, sest see seostub ka küsimusega, miks neid võrgustikke üldse luua. Toon kaks näidet, mõlemad ERRi praktikast. Kui Mart Normet veel „Eesti laulu” produtseeris, oli see avaliku väärtuse loomise mõttes Euroopas üks eriline ja uuenduslik nähtus. Näitasime Tallinna Ülikoolis tehtud uuringuga, kuidas avalik-õiguslik ERR lõi koos mitmete erapartneritega süsteemi, mis toetas aktiivselt muusikaloomet erinevates žanrites, pakkus uutele artistidele „suurt lava” ja mitmesuguseid turundusvõimalusi auditooriumini jõudmiseks. ERR lõi platvormi, mis mitmekesistas ja tugevdas Eesti popmuusikasüsteemi. Kui Normet lahkus, ei osanud ERR ja „Eesti laulu” uued juhid neidsamu eesmärke uuesti sõnastada või prioriseerida ning nüüdseks on „Eesti laul” ERRi portfellis küsitava funktsiooniga, luuakse vähe avalikku väärtust. Teine näide on ERRi uus Lasteekraani mobiilirakendus – hea kasutatavusega, triiki täis ERRi videosisu, sealhulgas multifilme. Asjandus, millel on potentsiaali ahvatleda lapsi tundideks ninapidi mobiili jääma ning mille kasutust peavad lapsevanemad sestap uute tehniliste vahenditega piirama. Kui aga avalik-õiguslikke lasterakendusi tuleb piirata, on ilmselt midagi valesti läinud. ERR on lähtunud seda arendades eraringhäälingute loogikast, mille sisuks on tõendada reklaamiandjaile, et vaatajad vaatavad ja kaua. Mida rohkem ja mida kauem, seda parem. Ja ainult vaatavad ja tarbivad, passiivselt. Samas võiks ERR olla hoopis hea part-
Kui meedia tahab päriselt tõeärisse siseneda, on esimene väljakutse usaldusväärsuse tõstmine. Selleks tuleb aga alustada selgemalt nii eesmärkide kui ka loodavate väärtuste, sh eriti avaliku väärtuse sõnastamisest.
ner haridussektorile ning otsida uusi viise, kuidas aidata lastel mängulisel ja osaluskesksel moel nii uusi teadmisi omandada kui ka sama tehnoloogia kasutuse vallas eneseteadlikumaks ja kriitilisemaks kasvada. Teisisõnu on mitmeid näiteid, kuidas ERRi olemasolu eesmärk kipub võrguajastul hägustuma või eesmärgid ja väärtused on uue aja muutuvates oludes läbi mõtlemata jäänud. Ma kasutasin eespool eesti keeles tuntuma „avaliku hüve” asemel mõistet „avalik väärtus”. Nii avaliku halduse, innovatsiooni- ja ka meediapoliitika uurijad on hakanud rääkima aina enam väärtustest, sh avalikust väärtusest, sest väärtused on suhtelised, neid on erinevaid, aga väärtusi saavad luua veel uuemate väärtuste loomiseks kõik ühiskonnaliikmed. Meedia on avaliku väärtuse loomes paradoksaalselt kummalises rollis, sest peab korraga korraldama ühiskondlikke arutelusid, mille käigus väärtusi välja sorditakse (see on iseenesest üks meedia loodav väärtus), aga pakkuma ühiskonnale samas välja ka konkreetseid informatsioonilisi väärtusi, teadmusteenuseid, mis on nii kodanikele kui ka ettevõtetele väärtuslikud ja milles nad ise saavad uusi väärtusi luua.
Võtan kõik kokku: kui meedia tahab päriselt tõeärisse siseneda, on esimene väljakutse usaldusväärsuse tõstmine. Selleks tuleb aga alustada selgemalt nii eesmärkide kui ka loodavate väärtuste, sh eriti avaliku väärtuse sõnastamisest. Usaldust taastatakse, oma teenuste asjakohasust ja loodavat väärtust tõendatakse mitmekesiste kohapealsete koostöövõrgustike ning osaluse võimaldamise kaudu. Laiem institutsionaalne ja sektoriteülene koostöö tähendab tõe menetlemise masinavärgi ehitamist, tõe muutumist institutsionaalse konsensuse tulemiks. Osalus- ja koostöövõrgustikud tähendaksid aga ka lihtsalt inimestele lähemale jõudmist ning üleilmsetele platvormidele kaotatud kontakti taassaavutamist. See parem kontakt tähendab aga meediaturgudel reeglina suuremat tulu ja kindlamat jalgealust. On aeg hakata katsetama. 1
Kofman, A. 2018. Bruno Latour, the Post-Truth Philosopher, Mounts a Defense of Science. – The New York Times Magazine, 25.10.
Indrek Ibrus on Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni professor. Ta juhatab ka BFMi meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskust MEDIT ning eksleb distsiplinaarselt humanitaaria ja majandusteaduse vahealadel.
