VASAKPOO LSU S
POLIITIKA
VEEBRUAR 2020 : 13
Diamond, P. 2016. Endgame for the centre left? The retreat of social democracy across Europe; Berman, S.; Snegovaya, M. 2019. Populism and the decline of social democracy. – Journal of Democracy, nr 30 (3), lk 5–19. 2 Vachudova, M. 2013. The positions and fortunes of social democratic parties in East Central Europe. – Crisis of Social Democracy in Europe, lk 47–67. 3 Dahrendorf, R. 1979. Life chances: approaches to social and political theory. 4 Crouch, C. 2017. Social democracy in a dangerous world. – Reflections on the Future of the Left, lk 113–137. 5 Kriesi, H.; Grande, E. jt 2012. Political Conflict in Western Europe. 6 Oesch, D. 2006. Redrawing the class map: stratification and institutions in Britain, Germany, Sweden, and Switzerland. 7 Diamond, P.; Keating, M.; McCrone, D. 2016. The crisis of social democracy. – Crisis of Social Democracy in Europe, lk 1–13. 8 Berman ja Snegovaya 2019; Crouch 2017. 9 Kriesi jt 2012; Diamond 2016. 10 Diamond 2016; Berman ja Snegovaya 2019; Crouch, C. 2013. Class politics and the social investment welfare state. – Crisis of Social Democracy in Europe, lk 156–168. 11 Berman ja Snegovaya 2019; Crouch 2017; Diamond 2016. 12 Grzymala-Busse, A. M. 2002. Redeeming the communist past: the regeneration of communist parties in East Central Europe. 13 Rothstein, B.; Steinmo, S. 2013. Social democracy in crisis? What crisis? – Crisis of Social Democracy in Europe, lk 87–106. 14 Diamond 2016; Crouch 2017, 2013. 15 Crouch 2013. 16 Midgley, J. 2017. Social investment and social welfare: international and critical perspectives. 17 Stiglitz, J. E. 2019. People, power, and profits: progressive capitalism for an age of discontent; Krugman, P. R. 2012. End this depression now! 18 Coates, D. 2017. Trawling the past as a guide to the future. – Reflections on the Future of the Left, lk 67–94. 19 Vt Mudge, S. L. 2018. Leftism reinvented: Western parties from socialism to neoliberalism. 20 Berman ja Snegovaya 2019. 1
tega peredel tööturul osalemiseks, jne16. Just seda on nutikatel majandustel praegu vaja ning ilmselt aitaks see kohaneda muutunud majandusmudeliga paremini ka seni hammasrataste vahele jäänutel, sest parempopulistide raha-kohe-kätte-poliitika ei teeni ju ka nende pikemaajalisi huve. Sot siaaldemok r aatide probleem ei seisne praegu selles, et neil poleks ideid või poliitikasoovitusi, kuidas globaliseerimist ohjeldada ning paljude kasuks tööle panna (lugegem kas või Joseph Stiglitzi või Paul Krugmani viimaseid raamatuid17 ) või kuidas rakendada sotsiaalsete investeeringute paradigmat. Puudu on inspireerivatest liidritest ja võimekusest kõik need mõtted sidusaks programmiks kokku liita, et veenda võimalikult paljusid ühiskonnarühmi sotsiaaldemokraatide selja taha koonduma18.
lisama. Ehk suudetakse sellestki madalseisust välja tulla, vigadest õppida ja end taasluua. Ometi on nüüdsed väljakutsed palju tõsisemad, kuna sotside tagant on suuresti kadunud nende traditsioo-
Valged meestöölised nägid seda, kuidas keskklassist pärit lipsustatud „härrassotsid” tegelevad immigrantide, naiste ja seksuaalvähemuste probleemidega ja endiste tuumikvalijate mured ei lähe neile enam korda.
SOTSIDE PROBLEEM – KAS AINULT NENDE OMA? Võib-olla ootame me ka liiga paljut liiga ruttu. Kui arvestada, mitu transformatsiooni on sotsiaaldemokraadid oma ajaloos läbi teinud – muutudes kõigepealt kapitalismikriitilistest sotsialistidest segamajandust toetavateks peavooluparteideks (1930–1960) ning seejärel kohanedes neoliberaalse hegemooniaga, võttes omaks kolmanda tee programmi (1990–2010)19 –, siis teadmine sotside uskumatust kohanemisvõimest ja vastupidavusest peaks ju praegugi kõvasti optimismi
nilised toetajarühmad ning riikideülesel tasandil on uut (globaal)kapitalismi ohjeldamisele ja võrdsemale ümberjaotamisele suunatud konsensust luua võrreldamatult raskem, kui seda oli võimalik teha omal ajal rahvusriigi tasandil. Kui sotsiaaldemokraadid selle kõigega toime ei tule, siis küsimus saab olema milleski enamas kui ühe traditsioonilise maailmavaate hääbumises20. Koos sotside allakäiguga kaotaks jalgealuse ja satuks ohtu kogu sõjajärgne maailmakorraldus, mille vundamendiks on liberaalne demokraatia ja laiapindne heaoluriik, mis ei küsi sugu, rahvust ega rassi. Liberaalide ja mõõdukate konservatiivide rõõm sotside ebaõnne üle jääks üüri-
Tuleks välja murda oma rahvusriiklikest kookonitest ning mõista, et kasvava majandusliku ebavõrdsuse juured on üleilmastumises ja sellega tulebki tegeleda globaalsel tasandil. keseks, sest liberaaldemokraatliku konsensuse kadumine pühiks nemadki peagi areenilt. Mõelgem sellele!
