VASAKPOO LSU S
AJALUGU
VEEBRUAR 2020 : 17
Kui pettumus Nõukogude Liidus oleks tähendanud lääne vasakharitlastele lihtsalt „häbiväärset” vaadete revideerimist, paari uut esseed jne, siis eesti haritlastele tähendas see kogu senise vaimumaailma murdumist.
berhindamisele küllap ka kogu senise vaimumaailma murdumist, mis nende jaoks enam eales ei taastunud. Järele jäi vaid minevikuvormis särava tulevikuvaatega vasakharitlaste põlvkond, kellest sai üks fragment IdaEuroopa kadunud põlvkonnast, süljepritsmega otsaesisel, mille ärapühkimise takistamiseks oli võim neil käed selja taha sidunud. 1930. aastate priske ja mässumeelne Vares sooritas 1946. aastal Kadrioru lossis (tõenäoliselt) enesetapu. Hans Kruus ja Nigol Andresen arreteeriti 1950. aastal rahvavaenlastena. Viimane oli 1950.–1955. aastani vangilaagris, kus teda peeti koos Saksa mundris võidelnud eesti meestega. „Võtke oma ministrid vastu!” olevat laagriülem provotseerides öelnud, et teisi eestlastest vange talle kui kollaborandile kallale ässitada.11 Hans Kruus veetis kolm aastat vangina Moskvas Lefortovo vanglas. Üksikasjadest ta hiljem ei jutustanud, öeldes ainult, et mälestused sellest on koledad.12 Semperist jäi kirjanikuna järele vaid tema endisaja kest. Keevalisest terava sulega esteet-poeedist sai võimutruu provintsilaulik. Eesti haritlaste vasakpoolsed ideaalid (naiivsed või mitte), mida kujutleti vaimusilmis enne teist ilmasõda, tappis Stalini vulgaarne võim. Ükski 1940. aasta haritlaskommunist ei elanud Nõukogude Liitu üle. On vaid peened vihjed, mis väljendavad kibestumust ja külma paratamatuse tunnet maailma, Eesti ning kohati ka iseenda suhtes. On traagiline, kui ideaal, millesse ollakse armunud, vulgariseerub, idealiseerijat ära kasutab ning lõpuks ta ka vägistades lämmatab. Justkui vägivaldne paarisuhe. Kummaline tragöödia igatahes. Mõiste „juunikommunist” ei ole seega ka päris täpne. Kommunistliku partei liikmeteks said selle valitsuse ministrid hoopis hiljem, Johannes Vares näiteks 15. juulil 1940. Vt Ohmann, V. 2002. Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja tema saatus. – Tuna, nr 1, lk 65. 2 Huvitav „Müstilise Venemaa” saade Romain Rollandist: Vseviov, D. 2019. Müstiline Venemaa. Prantsuse kirjaniku Romain Rollandi visiit Stalini poole. – Vikerraadio, 14.07. 3 Viimane on kirjutanud sellest ka suurepärase raamatu: Koestler, A. 1995. Pühendatud. – Loomingu Raamatukogu, nr 5. 4 Suits, G. 1939. Kirjandusloolase tähelepanekuid SSSR-ist. – Looming, nr 9, lk 998. 5 Annist, A. 1936. Muljeid Venest. – Tänapäev, nr 9, lk 280. 6 Valge, J. 2014. Punased I, lk 328. 7 Pipes, R. 2005. Kommunism: lühiajalugu, lk 20. 8 Hollander, P. 1981. Political Pilgrims: Travels of Western Intellectuals to the Soviet Union, China and Cuba, 19261978, lk 400–405. 9 Neid motiive on toonud oma magistritöös välja Liina Rebassoo. Vt Rebassoo, L. 2013. Üleliiduline Välismaailmaga Kultuurisidemete Arendamise Organisatsioon ning vasakharitlaste Moskva-meelsuse kujunemine Eestis ja Prantsusmaal maailmasõdade vahelisel ajal. 10 Paari vähem tuntud ministrit (Maksim Unt, Boris Sepp, Juhan Narma) olid tabanud selleks ajaks juba hoopis Nõukogude repressioonid. 11 Valge 2014, lk 404. 12 Kivimäe, J. 2017. Rektor Hans Kruus, lk 173. 1
Moskvast saabunud Johannes Vares kuulutamas Balti jaamas välja ENSVd. Foto: Rahvusarhiiv
Varese puhul raske täheldada), kuid on väga ebausutav, et võimule sõrme andes arvestati kõige kurjaga, mis hiljem – haritlastele eneselegi suureks šokiks – järgnes. Tõendeid, mis tõstaks väga tugevalt esile või kinnitaks ainult ühte motiivi, ei ole ning usutavasti ei saakski olla.
VULGARISEERITUD IDEAALI OHVRID Johannes Varese valitsus oli võimul lõpuks vaid veidi üle kahe kuu, 21. juunist kuni 25. augustini. Nimetatud haritlased, kes olid selle valitsuse moodustanud, jäid esialgu ka pärast augustikuud väärikatele kohtadele. Varesest endast sai näiteks Ülemnõukogu presiidiumi
esimees. Reaalset võimu see loomulikult ei tähendanud. Lahingutegevus jõudis juba järgmise aasta suvel Eestisse ning paljud haritlased, kes tundsid, et Saksa ülemvõim võiks neile mingit ohtu kujutada (või siis olid lihtsalt piisavalt selle vastu häälestatud), põgenesid Nõukogude tagalasse. Loomulikult pagesid nende hulgas ka veel vabad Varese valitsuse liikmed.10 Siinkirjutajal ei ole kahtlustki, et haritlaskommunistid, kes esialgu tervitasid Nõukogude võimu ning aitasid sellele ka teed siluda, pidid selles kiiresti pettuma ning maksma pettumusele lisaks kallist hinda nii oma keha kui ka vaimu arvelt. Kui pettumus Nõukogude Liidus oleks tähendanud lääne vasakharitlastele lihtsalt „häbiväärset” vaadete revideerimist, paari uut esseed jne, siis eesti haritlastele tähendas see lisaks vaadete üm-
