Melomaaniankeet: Mart Juur

MELOMAANIANKEET

MART JUUR

Ilmselt ei leidu Maarjamaal palju hingi, kes poleks kuulnud nalja- ja kirjamehest Mart Juurest. Vähem tähtis ei ole aga ka fakt, et tegemist on pikaajalise muusikakriitikuga, kes suudab kirjutada plaadiarvustuses kõigest muust kui muusikast ja ikkagi teose olemuse lugejale edasi anda, ning melomaaniga, millest annab muu seas aimu 2010. aastal ilmunud raamat „101 Eesti popmuusika albumit”, kus Juur koondas oma subjektiivsele hinnangule toetudes kokku just need 101 plaati, mis kindlasti kuulamist väärivad. Ja kuigi seekord täitis Mart Juur melomaani-, mitte DJ-ankeeti, kohtab teda regulaarselt ka populaarse peosarja Ennu Ratas puldi taga.

Esimene plaat: Kui igas kodus leidunud Melodija toodang kõrvale jätta, siis esimene välismaa album oli Supertramp „Crime Of The Century”. See sattus minu, Otepää koolipoisi kätte kuidagi juhuslikult ja jäigi minule.

Muusikat hakkasin koguma: Kui raadiost lindistamist mitte arvestada, millega tegeldi Vene ajal igas kodus, kus aga muusikahuvilisi leidus, siis Lääne plaate ostma – käest kätte, nagu nad tollal liikusid – hakkasin ülikooliajal, millalgi 80ndate alguses. Esimene rublade eest ostetud album oli Queeni „Live Killers”. Hiljem õnnestus plaaditurul jõlkudes kokku ajada The Police’i ja Talking Headsi täielik diskograafia ning veel üht-teist.

Muusikas oluline: Kõige üldisemas plaanis ilmselt energia.

Muusikas ebaoluline: Muusikas pole midagi ebaolulist. Kõik oleneb kontekstist.

Mida ostan: CDsid, need on kõige mugavamad. Vinüüle ja kassette mõnikord ka, kui tõesti teisiti ei saa.

Kõige rariteetsem/veidram plaat: Ei oskagi öelda, pole selle pilguga oma plaate vaadanud. Isiklikult on minu jaoks kallid mu vanema tütre plaadid. Noorem pole veel bändi tegema hakanud.

Viis klassikut: ABBA, AC/DC, Talking Heads, Pet Shop Boys, Neil Young.

Viis hetkekummitajat: ZZ Top, The Rolling Stones, Muddy Waters, Bob Dylan, Electric Light Orchestra. Need on muidugi kõik ka klassikud.

Alt üles vaatan: Vanadele bluusimeestele ja -naistele, souliklassikutele. Ameerika muusika varamu on uurimist ja avastamist väärt – džäss, kantri, folk, bluegrass, rock’n’roll ja nõnda edasi. Elame õnnelikul ajal, kogu aeg antakse vanu asju välja, ka sellist kraami, mis varem oli kättesaamatu.

Guilty pleasure: Eesti 90ndad ja 00ndad, nüüdisaegsest popmuusikast rääkimata, tulgu ta kodumaalt või Läänest. Mõnikord kuulan Raadio 2-s Siim Nestori raadiosaadet, et teada saada, mida eesti mõminaräpparid teevad, see on üks naljakas maailm.

Lemmikfilmimuusika: Ostsin vahepeal usinasti prantsuse ja itaalia 60. aastate filmide muusikat kokku, neid anti boksidena välja. Aga kui küsida üht ja ainust filmimuusikaplaati, siis ilmselt Neil Youngi „Dead Man”. Giorgio Moroderi soundtrack’id on ka head muidugi.

Eredaim kontserdielamus: Toredad olid veneaegsed džässikontserdid Tallinnas, Tartus ja Pärnus, kuhu sai mindud, olgu või nui neljaks. Ja millegipärast meenus praegu prantsuse avangardgrupi Art Zoydi esinemine kinos Kosmos, näidati vanu tummfilme ja bänd tekitas saateks korralikku müra.

Artist, keda ma live’is pole näinud, aga tahaksin: Oh, biitlid oleks lahedad.

Minu signatuurlugu: Tarmo Pihlapi „Amarillo”. Või siis Maarja-Liisi „Kohtumine”.

Lemmikplaadifirmad: Kui Too Slow To Disco on plaadifirma, siis Too Slow To Disco. Nende väljaandeid ostan alati. Ja muidugi Soul Jazz Records on pideva tähelepanu all.

Lõppsõna: Kogu aeg ei pea muusika mängima, vaikus on väga mõnus.

KUULA IDA RAADIOST

Foto: IDA Raadio

KATUS

Foto: IDA Raadio

ATARAXIA

„Umbes kümme aastat tagasi, kui mul diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire, tundsin tõsist puudust infost, just inimlikumast ja isiklikumast infost, millestki, mis poleks pelgalt diagnoosi steriilne kirjeldus, vaid kinnitus kelleltki, et ma pole selles asjas üksi; et keegi on elanud läbi sama nagu mina. Tahtsin kuulda seda inimest rääkimas, vabalt ja otse – justkui vana hea sõber. Nüüdseks on teadlikkus vaimse tervise teemadel palju parem kui toona, tegutsevad näiteks Peaasi ja Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine (kellega ka saate kokkupanekul koostööd teen), kuid seda isiklikku, intiimset häält ei ole kunagi liiga palju. Loodetavasti aitab „Katus” täita seda auku, saates on nii kogemuslood kui ka ekspertide arvamused mitmetel eri teemadel: psühhoos, depressioon, lähisuhtevägivald, raamatuteraapia, koolipsühholoogia, suitsiid jne. Mu vanaema on vist saate kõige tublim kuulaja, see kõik on tema jaoks nii uus (kui paljukest üldse tollal vaimsest tervisest räägiti!) ning tal on pea alati mõni siiras ja uudishimulik küsimus saates arutatu kohta. Kui „Katus” avab teistelegi uusi aspekte ning, mis peamine, pakub tuge ja seltsi, siis paremat ma tahta ei oskagi!” sõnab „Katuse” saatejuht Tõnis Vilu. Järgmine „Katus” on eetris 31. märtsil kl 15.

„Ataraxia” heliulatus varieerub abstraktsetest eksperimentidest tooreste masinamustriteni, liikudes arütmilistel väljadel konkreetsemate struktuuride suunas, püüdes helgust ja valgust, mis kilab kättesaamatuna tunneli lõpus, luues klastrilisi kompositsioone, et viia kuulaja seni käimata heliradadele. Saatejuht Mihkel Maripuu, kes produtseerib muusikat ja esineb varjunime Compound Minerals all, avalikustas hiljuti ka värske muusikaleibeli, mis kannab sarnaselt raadiosaatega nime Ataraxia (kuula: ataraxia-label. bandcamp.com). Lisaks helimaastike tutvustamisele käib saates ka külalisi, hiljuti näiteks Henri Hütt, kellega koos jagati ühiselt külastatud festivali CTM 2020 värskeid muljeid. „Leian, et IDA Raadio platvorm on oluline samm avarama maailmapildi ja elutervema keskkonna arendamise suunas. Säärane vaba internetiraadio, mille sisu loovad kohaliku kultuurivaldkonna juhtivad mõtlejad, muusikud, DJd ning erinevate subkultuuride esindajad, on trend Euroopas ja Ameerikas, kuid Põhja- ja Ida-Euroopas on IDA Raadio ainulaadne nähtus. Sõltumatu raadio kriitiline eesmärk on anda teavet ja alternatiivsemat loomingut edasi laiemale publikule, rikastades seeläbi kehtiva sõnavabaduse kogemust,” lausub Maripuu. Järgmine „Ataraxia” on eetris 10. märtsil kl 21.