4 minute read
ESSEE [18Milvi Martina Piir
kohal ei indiviidide ühiskondlikus olemises ega nende töistes pürgimustes. Teisest küljest on aga perekonnaelu emotsionaalne aspekt muutunud aina tähtsamaks ning lähisuhetest otsitakse eelkõige individuaalset rahulolu.
PAJUD TUULES
Advertisement
Perekonna lähiajaloo süvamuutustest annab kujukalt aimu viis, kuidas sellest tavatsetakse mõelda. Perekonna „traditsiooniline” ideaalmudel, nagu me seda ette kujutame, ei pärine kusagilt tsivilisatsiooni koidikust, vaid on 19. sajandi romantismi ja jõuliselt esile kerkinud kodanluse pärand. Isegi selline pealtnäha ilmselge perekonna funktsioon nagu lastekasvatamine saavutas enesestmõistetavuse just 19. sajandi keskklassi eetoses. Kodanlikust perekonnamudelist eeldati, et see sobib igaühele. Laiemalt kujutas selle võidukäik endast vastukaalu majanduslikele, tehnoloogilistele ja sotsiaalsetele protsessidele, millega ühiskonna äärmused enam kuigi hästi toime ei tulnud. Keskklassi perekond muutus ühtviisi püüdlemisväärseks ideaaliks nii tseremoniaalse, päritolupõhise aristokraatliku perekonna kui ka räpaka ja peost suhu elava alamklassi perekonna jaoks. Samast sotsiaalsest tegelikkusest pärinebki ettekujutus kuldsest kodukotusest, mis kehastab igavesi, muutumatuid väärtusi, mida ühiskond näis industrialiseerimise tõmbetuules järjepidevalt kaotavat. Vastukaaluks tempokalt muutuvale maailmale „avastati” kodused võlud ja kodukolde hubasus kui midagi igipõlist, mille säilimise nimel tasub pingutada.
Loomulikult peitis seegi vaikelupildike endas omajagu õõva. 20. sajandi alguses teadvustasid Sigmund Freudi uurimused kodanliku perekonna sisemisi paineid ja seadsid selle ideaali tugeva kahtluse alla. Väidetava maapealse paradiisi pealispinna alt paljastusid pimedad sopid, kus sündsuse nimel varjati konflikte ja kannatusi. Freudi huvitasid eelkõige lapsed kui eeldatavalt perekonna olulisimad liikmed. Nii ilmalikud kui ka vaimulikud autoriteedid olid ju kuulutanud nende soetamise ja kasvatamise perekonna eksisteerimise peamiseks eesmärgiks. Freud osutas pereliikmete tihedale emotsionaalsele seotusele, näidates perekondliku idülli tegelikku keerukust ja komplitseeritust. Olgugi et hilisemad põlvkonnad on Freudi vaateid paljuski ümber hinnanud, aitasid tema tööd omas ajas kaasa mõistmisele, et isiksuse kujunemise seisukohalt on kõige kriitilisem just varane lapseiga ja perekonna rüpes omandatud kogemused.
MÕTTEPAUS TUULEVAIKUSES
Kõigile muutustele vaatamata ei ole tänapäeva perekond läbinisti uudne ja modernne, ka mitte võrreldes „traditsioonilise” perekonnaga, mis, nagu ilmneb, pole ise kaugeltki põline nähtus. Lääne perekonna ajalugu on pikk ja keerukas ning isegi kui mõned selle aspektid on ajaloo käigus teadlikult kõrvale jäetud, ilmutavad need ennast niipea, kui tegutsetakse spontaanselt, ilma piisava eneserefleksioonita.
Näiteks ei ole me kindlasti aristokraadid, ehkki omistame endile meelsasti rafineeritust, mida mineviku kõrgklass tavatses pidada oma privileegiks. Teisest küljest aga eelistavad ka siniverelised – kes minevikus oleksid poseerinud jäigalt ametlikul esindusportreel, täis vihjeid põlvnemisele ja kuulsatele eellastele – näidata end tänapäeval avalikkusele sundimatutes stseenides ja armastavate lapsevanematena. Meile võiks meeldida mõelda endast kui keskklassist, kuid suurem osa meist elab märksa tagasihoidlikumates oludes kui 19. sajandi jõukas ja õilmitsev linnakodanlus. Mitmeski mõttes sarnaneme endiselt talupoegadega. Muidugi ei teeni me oma ülalpidamist maad harides ja suurem osa meist ei paikne ülepea maal, kuid elame siiski üsnagi piiratud korterites, tihedas intiimses kontaktis oma pereliikmetega, huvitumata suuremat oma esivanemate vägitegudest või suguvõsa prestiižist. Need kõik on tööstuseelsele majapidamisele iseloomulikud tunnused. Lihtsad uskumused ja arusaamad pole kuhugi kadunud, kuid need ei ühildu inimeste reaalsete tegudega nii selgelt ja üheselt mõistetavalt, nagu see toimus minevikus. Üksnes laste eest hoolitsemist, seda perekonna esmalt kodanluse rüpes selgesti teadvustatud funktsiooni, võib praegu mõista kui kõiki ajaloolisi perekonnatüüpe läbivalt ühendavat tunnust. Selle perekonnaelu aspektiga on üha enam hõivatud kõik sotsiaalsed klassid ja mõlemad sood, vähemalt ideaalis.
HOMNE TUULEKAART
Võib tunduda raske rääkida modernsest perekonnast, põrkumata tohutu hulga lahendamatuna näivate probleemidega. Siiski võiks teadmine perekonna variatiivsusest minevikus pakkuda selleks mõningast julgustust. See ei muuda midagi nende jaoks, kes on valinud perekonna oma uusarhailise nutulaulu refrääniks – kui võtta praeguste kogemuste mõõdupuuks müüt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse perekonnast, saabki tulemuseks olla vaid pettumus. Ehk pakub lohutust väljavaade, et tõenäoliselt ei kao ka tulevikus sugulusel põhinevad kooseluvormid, mis täidavad üht või mitut tööstusühiskonnaeelse perekonna funktsiooni. Kas sahiseb tuul pajudes või pajud tuules, pole seejuures vast enam kõige põletavam küsimus.
Perekonna tuleviku üle mõtiskledes tunduvad mulle rõhutamisväärsetena kaks teineteisest peaaegu eristamatut aspekti. Esiteks on nii legaalselt kui ka sisuliselt asutud tunnustama perekondi, mis ei põhine abielul ega konventsionaalsel heteroseksuaalsel asjakorraldusel. Teiseks on märkamatult toimunud perekonna mõiste lahtihaakimine võimu ja jõukuse kategooriatest. Need ei sobitu kuidagi kiindumusel põhineva inimkooslusega, mille loomine on kättesaadav igaühele. Muidugi ei asu ka tänapäeva perekonnad väljaspool sotsiaalseid, eetilisi, emotsionaalseid ja demograafilisi pingevälju. Kuid kui rääkida perekonna peasisust – sellest, mida pidada perekonna essentsiks või olemuseks –, võiks vaikimisi eeldusena olla selleks just meie kõigi inimlik sarnasus. Isegi kui sügavalt juurdunud ajumustrid tõrguvad veel kujutlemast tulevasi põlvkondi, kel napib tädisid ja onusid, õdesid-vendi ja nõbusid, oleme ilmselt lähenemas arusaamale, et üksikisiku kasvamine õnnelikuks inimeseks on olulisem kui mütologiseeritud pürgimine liigi või rahvuse säilimise suunas. Just 19. sajandi keskklassi sotsiaalsest tegelikkusest pärineb ettekujutus kuldsest kodukotusest, mis kehastab igavesi, muutumatuid väärtusi, mida ühiskond näis industrialiseerimise tõmbetuules järjepidevalt kaotavat. Kui võtta praeguste kogemuste mõõdupuuks müüt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse perekonnast, saabki tulemuseks olla vaid pettumus.
1 1995. aastal tegi kirjastus Ühiselu otsa lahti, avaldades Sirje Veski tõlke „Pajud tuules”, 2001. aastal ilmus kirjastusel Ersen samanimeline adaptsioon Jana Linnarti tõlkes. 2002. aastal avaldas Kirilille kirjastus samuti adaptsiooni „Tuul pajuokstes” Katrin Siiraku eestinduses. 2018. aastal ilmus aga Varrakult Linda Tinnu Targo tõlge „Tuulesahin pajudes”.
Milvi Martina Piir (PhD) on kirjanik, ajaloolane ja kasvatusteadlane, kelle uurimisaladeks on eeskätt ajalooõpetuse metodoloogia, Euroopa ideeajalugu ning Austria ajalugu. Lisaks teeb ta Vikerraadios ajaloosaadet „Naine ajas”.
