Peatükk 12 Reformatsioon Prantsusmaal

Speyeri protestile ja Augsburgi usutunnistusele, mis tähistasid reformatsiooni võidukäiku Saksamaal, järgnesid aastad täis võitlust ja pimedust. Toetajaskonna hulgas valitsevatest lahkhelidest ja võimsate vaenlaste rünnakutest nõrgestatuna näis protestantism olevat määratudtäielikulehävingule.Tuhandedpitseerisidomatunnistuseverega.Puhkeskodusõda. Üks protestantismi juhtivatest pooldajatest sai reeturiks, Öil saimad reformaatorlikud vürstid langesid keisri kätte ning neid veeti vangidena linnast linna. Kuid näilisel võidumomendil sai keiser lüüa. Ta nägi, kuidas saak tõmmati ta käte vahelt ja ta isegi pidi viimaks alistuma õpetustele, mille väljajuurimisele ta oli pühendanud oma elu. Ketserite hävitamise nimel oli ta pannud kaalule oma kuningriigi, varanduse ja isegi elu. Nüüd nägi ta oma sõjavägesid võitluses kahanemas, varalaekaid tühjenemas ja mässe lõõmamas kuningriigi erinevates osades; usk aga, mida ta asjatult oli püüdnud maha suruda, levis kõikjal. Karl V oli võidelnud Kõikväelise vastu. Jumal oli öelnud: „Saagu valgus!“, kuid keiser oli püüdnud säilitada pimedust. Tema eesmärgid nurjusid. Enneaegselt vananenud ja pikast võitlusest kurnatud loobus ta troonist ja sulges end kloostrimüüride taha. {SV 153.4}

Ka Šveitsis saabusid reformatsioonile tumedad päevad. Kuigi paljud kantonid võtsid vastu reformeeritud usu, rippusid teised sõgedalt rooma-katoliku usutunnistuse küljes. Nende jälitamine, kes soovisid tõde vastu võtta, viis viimaks kodusõjani. Zwingli ja paljud temaga reformatsioonis ühinenud langesid Cappeli verisel lahinguväljal. Kohutavatest õnne-tustest masendatud Ökolampadius suri peagi. Rooma-katoliku kirik võidurõõmutses. Näis, et paljudes kohtades sai paavstlust tagasi kõik, mida oli kaotanud. Ometi ei olnud See, kelle nõupidamised on igavesest ajast, jätnud oma üritust ega rahvast. Tema käsi oli valmis tooma neile päästet. Jumal äratas teistel maadel töölisi reformatsiooni edasi viima. {SV 154.1}

Prantsusmaal oli. hakanud koitma juba enne Lutheri kuulsakssaamist reformaatorina. Üks esimesi, kes valgusest kinni haaras, oli elatanud Lefevre, avara silmaringiga mees, Pariisi ülikooli professor ja otsekohene ning agar paavstluse pooldaja. Vana-aja kirjanduse uurimise käigus pöördus tema tähelepanu Piiblile. Ta õpetas seda Raamatut ka oma üliõpi-lastele. {SV 154.2}

Lefevre oli kirglik pühakute austaja ning seetõttu oli ta hakanud koostama pühakute ja märtrite ajalugu sellisel kujul nagu see esineb kiriku legendides. See oli suuremahuline ettevõtmine. {SV 154.3}

Ta oli oma kavatsuse teostamisega juba üsna kaugele jõudnud, kui ühel päeval tuli mõte pöörduda Piibli poole, et sealtki tõhusat ainestikku leida. Selle eesmärgiga ta Pühakirja uurima hakkaski, Õpetlane leidis Piiblist tõepoolest pühade elulugusid, kuid mitte selliseid, nagu leidus roomakatoliku Kiriku kalendris. Jumalik valgus tungis mehe mõistusesse. Hämmastuse ja vastikustundega jättis ta püstitatud ülesanded pooleli ja pühendus Jumala

Sõna uurimisele. Peagi hakkas ta õpetama vastavastatud kallihinnalisi tõdesid ka teistele. {SV 154.4}

Aastal 1512, mil ei Luther ega Zwingli polnud veel usupuhastustööd alustanud, kirjutas Lefevre: „Jumal on see, kes annab meile usu läbi sellise õiguse, mis ainuüksi armust mõistab õigeks ja kingib igavese elu.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 1). Lunastuse saladusi tundma õppides hüüatas ta: „Oh, milline suur, kirjeldamatu vahetus! Patutu Jumal on hukka mõistetud ja süüdlane on vaba! Õnnistatu kannab needust ja neetule on toodud õnnistus! Elu sureb ja surnu elab! Auhiilgust varjab alandus ning see, kel ei olnud mingit nägu, on kaetud auhiilgusega!“

(D’Aubigne, Londoni väljaanne, kd. 12, ptk. 2). {SV 155.1}

Õpetades, et päästmise au kuulub ainuüksi Jumalale, tunnistas Lefevre ühtaegu, et inimestel lasub sõnakuulmise kohustus. „Kui sa oled Kristuse koguduse liige,“ ütles ta, „siis oled sa Tema ihu liige. Kui sa oled osa Tema ihust, siis on sinus Jumala täiuslik loomus... Oh, kui inimesed vaid mõistaksid seda eesõigust! Kui puhtalt, karskelt ja pühalt tahaksid nad siis elada, ja kuidas põlgaksid selle maailma au sisemise, lihaliku silma eest varjatud au nimel.“

(samas, kd. 12, ptk. 2). {SV 155.2}

Lefevre üliõpilaste seas oli neid, kes innukalt tema sõnu kuulasid ja veel kaua pärast õpetaja hääle vaikimist tõe kuulutamist jätkasid. Üks neist oli William Farel. Jumalakartlike vanemate pojana oli ta kasvatatud kõhklematususus vastuvõtma kirikuõpetusi. Ta võis enese kohta öelda nii nagu apostel Paulus: „Et, mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.“ (Ap. t. 26, 5). Pühendunud paavstlasena põles ta agarusest hävitada kõiki neid, kes julgesid kirikule vastu hakata. „Kui ma kuulsin kedagi rääkimas paavsti vastu, kiristasin ma hambaid nagu raevukas hunt,“ ütles ta hiljem oma elu sellele perioodile viidates. (Wylie, kd. 13, ptk. 2). Ta oli väsimatu pühakute austaja. Koos Lefevrega oli ta käinud läbi kõik Pariisi kirikud, kummardanud altarite ees ning kaunistanud andidega pühi jäänuseid, ometi ei andnud kõik need kombetalitused hingele rahu. Patutunne, mida ükski patukahetsuse tegu ei suutnud eemale peletada, rõhus meelt. Otsekui hääl taevast kõlasid talle reformaatori sõnad: „Päästmine on armust! Süütu Jumala Tall on hukka mõistetud, kurjategija on õigeks kuulutatud! Ainuüksi Kristuse rist võib avada taevaväravad ja sulgeda põrgu omad!“ (samas, kd. 13, ptk. 2). {SV 155.3}

Farel võttis tõe rõõmuga vastu. Ümberpööramise läbi, mis sarnanes Pauluse omale, vabanes ta traditsioonide orjusest ja sai vabaduse Jumala Pojas. „Mõrvarliku südamega saagihimulisest hundist muutusin ma vaikseks javagurakstalleks. Mu südalõi täielikultlahku paavstist ja andus Jeesusele Kristusele,“ meenutas ta. (D’Aubigne, kd. 12, ptk. 3). {SV 156.1}

Sedamööda, kuidas Lefevre jätkas valguse levitamist oma üliõpilaste seas, hakkas Farelgi kuulutama tõde avalikult. Ta oli Kristuse eest väljas sama innukusega nagu varem paavsti eest. Üsna pea liitus nendega üks kiriku juhtiv preester, Meauxi piiskop. Teisedki suurte võimete ja teadmistega õpetajad ühinesid evangeeliumi kuulutamisega ja ühiselt võideti pooldajaid kõigist inimklassidest; nii käsitöölisi ja talupoegi kui kuninga õukondlasi. Tollal valitsenud monarhi Francis I õde võttis vastu reformaatori usu. Kuningas ise ja kuninga ema näisid sellesse heatahtlikult suhtuvat ning lootusrikkalt vaatasid reformaatorid ette ajale, mil evangeelium võidab kogu Prantsusmaal. {SV 156.2}

Nende lootused ei täitunud. Kristuse jüngreid ootasid katsumused ja tagakiusamine. Jumal varjas halastusrikkalt reformatsiooni rasked päevad nende silme eest. Vahepeal oli aga rahuaeg, mis andis võimaluse tormis vastupanekuks jõudu koguda ja usupuhastusel väga edukalt levida. Meauxi piiskop töötas oma piirkonnas innukalt, niihästi vaimulik-konna kui rahva hulgas. Harimatud ja ebamoraalsed preestrid eemaldati ja nende kohad täideti nii palju kui võimalik, õpetatud ja jumalakartlike meestega. Piiskop soovis väga, et tema maakonna rahvas võiks Jumala Sõna vabalt uurida. See soov peagi ka täitus. Lefevre asus tõlkima Uut Testamenti, jajustsamalajal, mil Wittenbergi trükipressi alt ilmus Lutherisaksakeelne Piibel, kirjastati prantsusekeelne Uus Testament Meauxis. Piiskop ei säästnud vaeva ega kulutusi, et seda oma piiskopkonnas levitada ning lühikese ajaga oli Meauxi talupoegadel käes Pühakiri. {SV 156.3}

Nagu janust nõrkevad rändurid tunnevad rõõmu elustava vee allikast, nii võtsid need hinged vastu taeva sõnumi. Põllutöölised põldudel ja käsitöölised töökodades kõnelesid õhinaga üksteisele Piibli kallihinnalistest tõdedest, Õhtuti koguneti kõrtsi mineku asemel üksteise poole koju, et lugeda Jumala Sõna ja palvetada ning kiita Jumalat. Selle piirkonna kogudustes leidis peagi aset suur muudatus. Ehkki liikmeskond koosnes enamuses alamrahvast, harimata ja rasket tööd rügavatest inimestest, ilmnes nende elus jumaliku armu ümberkujundav ja ülendav vägi. Alandlike, armastavate ja sügavalt jumalakartlike inimestena andsidnadtunnistustsellest, midasuudabteha evangeeliumnendes,kessellepuhtsüdamlikult vastu võtavad, {SV 156.4}

Meauxis süüdatud valgus levis kiiresti kaugemale. Pöördunute arv surenes iga päevaga. Kuningas, kes vihkas piiratud mõistusega munkade vagatsemist, suutis teatud aja kestel kirikutegelaste raevu vaos hoida, kuid paavstlikud juhid said lõpuks võimust. Meauxi piiskop, keda sunniti valima kas tuleriida või oma usust lahtiütlemise vahel, valis kergema tee, kuid juhi taganemisest hoolimata jäi tema kari kindlaks tõele. Paljud tunnistasid tõde leekide keskel. Selle julgust? ja ustavuse läbi, mida need lihtsad kristlased tuleriidal ilmutasid, kõnelesid nad tuhandetele, kes rahulikel päevadel poleks nende tunnistust kuulnud. {SV 157.1}

Kannatuste ja põlguse ajal tunnistasid Kristust ka kõrgkihi esindajad. Lossi uhketes saalides ja palees leidus kuninglikust soost isikuid, kes hindasid tõde enam kui rikkust, au ja isegi elu. Rüütlikuue all asus väärikam ja kindlam inimene kui piiskopi rüü ja mitra all. Louis de Berquin oli sündinud aadlikuna. Õukonna vapper rüütel, peente käitumismaneeridega ja laitmatu moraaliga noormees oli pühendunud õppimisele. „Ta oli,“ nagu ütleb üks kirjamees, „suur paavstlike seaduste järgija, missade ja jutluste harras kuulaja. Kõigi tema vooruste krooniks oli eriline luterlaste põlgamine.“ Kuid sarnaselt paljudele teistele jõudis temagi jumalikust ettenägevusest juhituna Piibli juurde. Oma suureks hämmastuseks leidis ta sealt „mitte rooma-katoliku kiriku õpetusi, vaid Lutheri omi.“ (Wylie, kd. 13, ptk, 9), Sellest ajast peale andus ta evangeeliumi kuulutamisele. {SV 157.2}

Tema, kes oli „kõige haritum kõigist Prantsuse aadlikest“, kõrgete vaimuannetega ja kõneosav, ohjeldamatu südiduses ja kangelaslik innukuses ning mõjuvõimas õukonnas kuna ta oli kuninga soosik nägid paljud oma maa reformaatorit. Beza ütles: „Berquin võiks olla teiseks Lutheriks, kui Francis I oleks teiseks kuurvürstiks.“ „Ta on ohtlikum kui Luther!“ karjusid paavstluse pooldajad, (samas, kd. 13, ptk. 9). Prantsuse roomameelsete arvates oli ta tõepoolest kardetavam. Nad panid õilsa mehe vangi kui ketseri, kuid kuningas vabastas ta. Võitlus kestis mitmeid aastaid, Francis kõikus rooma-katoliku ja reformeeritud usu vahel, kord sallides, kord jällegi summutades munkade indu. Kolm korda heideti Berquin paavstlike võimukandjate poolt vanglasse, kuid kuningas, kes tema geniaalsust ja suursugusust imetles, tõi ta sealt jälle välja ja keeldus teda preesterkonna õelusele ohverdamast. {SV 157.3}

Korduvalt hoiatati Berquini ohu eest, mis ähvardas teda Prantsusmaal ning keelitati teda minema maapakku. Kartlik ja omakasupüüdlikult paindlik Erasmus, kes oli küll hiilgav õpetlane, kuid kel puudus hingejõud seada tõde kõigest hoolimata esikohale, kirjutas Berquinile: „Palu, et sind saadetaks suursaadikuna mõnele teisele maale; mine ja reisi Saksamaale. Sa tead küll, missugune Beda on tuhandepealine koletis, kes paiskab mürki igas suunas. Sinu vaenlasi on leegion. Isegi siis, kui sinu üritus oleks parem Jeesuse Kristuse omast, ei jäta nad järele enne, kui nad on su hävitanud. Ära kuninga kaitsele eriti looda. Igal juhul ära kompromiteeri mind koos fakulteediga.“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 158.1}

Hädaohu suurenemisega kasvas ka Berquini agarus. Selle asemel, et järgida Erasmuse poliitikat ja omakasupüüdlikku nõuannet, valis ta veel julgema suuna. Ta ei tahtnud tõde ainult kaitsta, vaid asus valet ka ründama. Tema, keda roomameelsed olid süüdistanud eksiõpetustes, näitas, et nad ise ekslesid pimeduses. Tema kõige aktiivsemateks ja kibedamateksvastastekssaidPariisiülikooliteoloogiaosakonnaõpetatuddoktoridja mungad. See õppeasutus oli üheks kõrgeimaks kiriklikuks autoriteediks niihästi pealinnas kui kogu riigis. Nende doktorite kirjutistest tõi Berquin esile 12 lauset, mida ta ütles olevat „vastuolus Piibliga, ja seega väärõpetuslikud“. Berquin palus kuningat, et ta kuulaks ära mõlemad pooled ja langetaks siis otsuse. {SV 158.2}

Kuningas oli meelsasti nõus laskma vastasleeridel oma võimu ja väiteid esitada, ning nautides ette võimalust kõrkide munkade uhkust alandada, käskis paavstlastel end kaitsta Piibliga. Roomlased teadsid hästi, et seda relva ei olnud nemad võimelised käsitsema; nende võitlusriistadeks olid vangla, piinakamber ja tuleriit. Kuna nüüd olid olukorrad muutunud, mõistsid nad ohtu langeda ise auku, kuhu nad olid lootnud lükata Berquini. Ähmiga hakkasid paavstlased otsima väljapääsu. {SV 158.3} ust sel ajal vigastati Pariisi ühel tänavanurgal seisnud neitsi Maarja kuju. Linnas valitses suur ärevus. Rahvahulgad kogunesid ausamba juurde, et väljendada oma muret ja pahameelt.

Ka kuningas oli sügavasti häiritud. Mungad nägid toimunus suurepärast võimalust oma kõikumalöönud positsiooni parandada, ja nii ruttasid nad seda ära kasutama „Need on Berquini õpetuse viljad!“ karjusid nad. *Kõik on hävingu äärel usk, seadused ja isegi troon ja kõik Lutheri vandeseltslaste pärast!“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 158.4}

Berquin võeti uuesti kinni. Kuningas aga lahkus Pariisist ja jättis seega munkadele vabad käed. Reformaator kuulati üle ja mõisteti surma. Kohtuotsust rutati täide viima veel samal päeval, et Francis tema päästmiseks midagi ette võtta ei saaks. Keskpäeval viidi Berquin hukkamispaigale. Määratu inimmass kogunes hukkamist jälgima. Paljud nägid koh-kumuse ja imestusega, et ohver oli valitud kõige suursugusemast ja paremast aadliperekonnast. Hämmastus, nördimus, põlgus ja kibe viha peegeldus rahutu hulga nägudelt. Ainult ühel näol polnudvähimatki varju.Märtri mõttedolidkaugeltemaümberkihavast,ärevusest;tatunnetas ainult oma Issanda lähedalolu. {SV 159.1}

Vilets kaarik, millel teda veeti, tagakiusajate kurjad pilgud, eesootav kole surm ei köitnud Berquini tähelepanu. See, Kes oli surnud, kuid elab nüüd igavesti, kellel on surma ja surmavalla võtmed, seisis tema kõrval. Berquini nägu kiirgas taevalikku valgust ja rahu. Ta oli pannud selga vürstlikud riided: sametmantli, satäänist roosakas-punase vammuse ja jalga kuldsed sukad.“ (D’Aubigne, History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin. /“Reformatsiooni ajalugu Euroopas Calvini päevil“/ kd. 2, ptk. 16). Berquin oli valmis tunnistamaomauskukuningateKuningajauniverrumielanike juuresolekulningtaeitahtnud, et leinarüü varjutaks inimeste silmis teda täitvat rõõmu. {SV 159.2}

Kui rongkäik aeglaselt läbi rahvast tulvil tänavate liikus, pani pariislasi imestama eriline rahu ja võidurõõm, mis kiirgas märtri kogu olemusest. „Ta näeb välja nii nagu istuks ta templis ja mõtiskleks pühist asjust,“ ütlesid nad. (Wylie, kd. 13, ptk. 9). {SV 159.3}

Tuleriidal seistes püüdis Berquin rahvale mõne sõna öelda, kuid mungad, kes kartsid tema sõnade mõju, hakkasid kisendama ja sõdurid plaksutasid käsi. Nende lärm summutas märtri hääle. „Nii andis 1529. a. kultuurse Pariisi kõige kõrgem ilmalik ja vaimulik võim 1793. a. elavatele inimestele alatu eeskuju, kuidas summutada tapalaval surijate pühalikke sõnu.“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 159.4}

Berquini hääl summutati ja tuleleegid hävitasid ta keha. Teated tema surmast põhjustasid leina reformatsiooni pooldajate hulgas kogu Prantsusmaal. Kuid tema eeskuju polnud asjatu. „Ka meie oleme valmis rõõmuga surma minema,“ ütlesid tõetunnistajad. „Me suuname pilgu igavesele elule.* (D’Aubigne, „History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin“, kd. 2, ptk. 16). {SV 159.5}

Reformeeritud usu õpetajad, kellelt võeti luba jutlustada, läksid teistesse paikkondadesse. Lefevre siirdus mõne aja pärast Saksamaale. Farel pöördus tagasi kodulinna IdaPrantsusmaal, et levitada valgust oma lapsepõlvekodus. Teated Meauxis toimunust olid juba sinnagi jõudnud ja tõde, mida ta kartmatu julgusega õpetas, leidis kuulajaid. Peagi sundisid riigivõimud ta vaikima ja usupuhastaja pagendati linnast. Ehkki Farel ei saanud enam avalikult töötada, rändas ta läbi maakonna külade ning õpetas majades ja kõrvalistel aasadel või leidis pelgupaiga põlismetsades ja kaljukoobastes, mis olid talle tuttavad juba lapsepõlvest. Jumal valmistas teda ette suuremaks katsumuseks. „Rist, tagakiusamine ja saatana salasepitsused, millest ei ole puudu ja mille suhtes mind hoiatati,“ ütles Farel, „on palju karmimad, kui ma võisin ette kujutada. Kuid Jumal on mu Isa! Ta on andnud ja annab veelgi jõudu, mida ma vajan.“ (D’Aubigne, „History of the Reformation of the Sixteenth Century“, kd. 12, ptk. 9). {SV 160.1}

Juba apostlite päevil oli tagakiusamine andnud evangeeliumi kuulutamisele hoogu juurde (Fil. 1, 12). Pariisist ja Meauxist väljasaadetud „tõekuulutajad käisid mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi sõna“. (Ap. t. 8, 4.) Nii levis valgus Prantsusmaa kaugete provintsideni. {SV 160.2}

Jumal valmistas evangeeliumi levitamiseks ette üha uusi töölisi. Ühes Pariisi koolis käis mõtlik, vaikse loomuga, suure hingejõu, terava mõistuse, laitmatu elu ja tulise usulise andumusega nooruk. Kõrged vaimuanded ja usinus tegid temast peagi kolledži uhkuse ja täie õigusega loodeti, et Johann Calvinist saab üks kõige võimekamaid ja austusväärsemaid kiriku kaitsjaid. Kuid jumaliku valguse kiir tungis läbi ka nendest skolastika ja ebausu müüridest, mis Calvinit ümbritsesid. Vastikustundega oli ta kuulanud jutte uuest õpetusest ega kahelnud sugugi, et ketserid väärisid tulesurma. Otsekui poolkogemata sattus ta äkki silmitsi ketserlusega ja oli sunnitud proovile panema rooma-katoliku kiriku teoloogia jõu võitluses protestantliku õpetusega. {SV 160.3}

Calvini nõbu, kes oli ühinenud reformaatoritega, viibis Pariisis. Kaks sugulast kohtusid sageli ja vestlesid omavahel asjadest, mis olid rikkunud kristlaskonna rahu. „Maailmas on vaid kaks religiooni,“ ütles protestant Olivetan. „Esiteks see, mis hõlmab kõiki inimeste poolt välja mõeldud õpetusi, mis väidavad, et inimene saab end päästa oma heade tegude ja tseremooniate kaudu; teiseks see usk, millest räägib Piibel ja mis õpetab inimest lootma pääsemisele ainult Jumala armu läbi!“ {SV 160.4}

„Mul pole mingit tahtmist tegemist teha sinu uue õpetusega,“ kuulutas Calvin. „Kas sa arvad, et ma kõik oma elupäevad olen elanud eksituses?“ (Wylie, kd. 13, ptk. 7.) Ometi oli see vestlus äratanud Calvini peas mõtteid, mida ta ei suutnud meelest pühkida. Üksi oma kambris olles mõtiskles noormees nõbu sõnade üle. Patusüü vaevas ta hinge ja ta tundis end eestkostjata püha ja õiglase kohtuniku ees. Pühakute vahendus, head teod, kiriku tseremooniad kõik see ei suutnud vaigistada tema hingevaeva. Calvin ei näinud tulevikus ees midagi peale igavese meeleheitepimeduse. Asjatult püüdsid kiriku doktorid tema ängi leevendada. Ei aidanud ka pihil käimine ja patukahetsus, sest need ei toonud hinge lepitusrahu Jumalaga. {SV 161.1}

Sellise sisemise võitluse perioodil juhtus Calvin ühel päeval minema väljakule, kus parajasti hakati põletama üht ketserit. Noormeest hämmastas rahu, mis hingas märtri näol.

Kesk selle koletusliku surma piinu ja veelgi kohutavamat kiriku hukkamõistu ilmutas ketser usku ja julgust, mida noor üliõpilane kõrvutas valulikult oma meeleheite ja pimedusega, ehkki ta oli elanud kõige rangemas kuulekuses kirikule. Ta teadis, et ketserite usk tugineb Piiblile. Calvin otsustas seda uurida, ja, kui võimalik, avastada nende rõõmu ja rahu saladus. {SV 161.2}

Piiblist leidis ta Kristuse. „Oh, Isa!“ hüüdis ta. „Tema ohver on vaigistanud sinu raevu; Tema veri on pesnud ära minu roojuse; Tema rist on kandnud minu needuse; Tema surm on lepitanud mind! Me oleme eneste jaoks palju kasutuid rumalusi välja mõelnud, kuid Sina asetasid minu ette oma Sõna kui tõrviku ja oled mu südant puudutanud, et ma loobuksin kõigist teistest teenetest peale Jeesuse omade!“ (Martyn, kg. 3, ptk. 13.) {SV 161.3}

Calvin oli pühendatud preestriameti jaoks. Juba kaheteistkümneaastasena määrati ta ühe väikese kiriku kaplaniks ning piiskop pügas ta juuksed vastavalt kiriku kaanonile. Teda ei pühitsetud tollal küll veel ametisse ja ta ei täitnud preestri ülesandeid, kuid ta kuulus juba vaimulikkonna koosseisu, kandis vastavat ametitiitlit ja sai määratud tasu. {SV 161.4}

Nüüd tundis ta, et temast ei saa iial preestrit. Seepärast asus Calvin hoopis õigusteadust õppima, kuid loobus sellest mõne aja pärast ja otsustas oma elu pühendada evangeeliumile. Endiselt oli ta kahevahel: kas saada avalikuks õpetajaks või mitte. Ta oli pelgliku loomuga ja kartis selle ametiga kaasaskäivat vastutust; liiati soovis ta ikka veel õppida. Lõpuks soostus ta sõprade tungivate palvete pärast. „On imelik mõelda,“ ütles ta, „et nii madala päritoluga inimene võib saada ülendatud nii kõrgele.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 9.) {SV 161.5}

Nii nagu kaste laskub märkamatult maad värskendama, nii algas oma tegevust Calvin. Ta oli lahkunud Pariisist ning elas nüüd ühes printsess Margaret’i kaitse alla kuuluvas provintsilinnas. Printsess armastas evangeeliumi ja pakkus selle jüngritele kaitset. Calvin oli tagasihoidlik ja vähenõudlik noormees. Ta alustas oma tööd ümbruskonna kodude külastamisest. Pererahvast ümbritsetuna luges ta Piiblit ning avas neile päästmise tõed. Need, kes sõnumeid kuulda võtsid, levitasid neid edasi teistele ning peagi lahkus õpetaja linnast ja siirdus järgmisesse asundusse. Calvin oskas leida kontakti niihästi hurtsikutes kui lossides ja tema teele jäid maha vastrajatud kogudused, mis pidid kasvatama kartmatuid tõetunnistajaid. {SV 162.1}

Mõne kuu pärast oli Calvin tagasi Pariisis, kus vahepeal oli õpetatud meeste ja õpilaste ringkonnas tekkinud omapärane liikumine. Vanade keelte uurimine oli juhtinud mehi Piibli juurde ja paljud, kelle südant need tõed veel ei olnud puudutanud, hakkasid Piibli üle innukalt vaidlema ning lõid lahinguid isegi rooma kiriku kaitsjatega. Calvin, kes oli igati osav võitleja teoloogilisel võitlusväljal, ei lasknud käratsevate skolastikute tasemele. Inimeste meeled olid tehtud elavaks ja nüüd oli aeg neile esitada tõde. Kuna ülikoolide saalid olid täis teoloogiliste vaidluste lärmi, käis Calvin majast majja ning avas rahvale Jumala Sõna ja kõneles neile Kristusest kui Ristilöödust. {SV 162.2}

Jumal juhtis nii, et Pariis sai veel ühe võimaluse kuulda evangeeliumi. Lefevre’i ja Fareli kutse olid nad hüljanud, kuid nüüd pidid kõik inimklassid selles suures linnas kuulma tõde. Poliitilistest kaalutlustest mõjutatud kuningas ei olnud veel täielikult rooma-katoliku kiriku poolel ja seega reformatsiooni vastu. Margaret lootis, et Prantsusmaal võidab protestantism ja seepärast otsustas ta reformeeritud usku veel Pariisis kuulutada lasta. Kuninga äraolekul käskis Margaret ühel protestantlikul jutlustajal kuulutada pealinna kirikutes. Kuigi paavstlikud aukandjad selle ära keelasid, avas printsess evangeeliumi jutlustamiseks palee uksed.Üksruumkohandatikabeliksjateatati,etsealpeetakseigapäevteatudkindlalkellaajal jutlust, millest kutsuti osa võtma inimesi kõikidest rahvaklassidest. Teenistustele kogunesid nii suured rahvahulgad, et ka kõik ooteruumid ja saalid said rahvast puupüsti täis. Iga päev kogunes paleesse tuhandeid inimesi aadlikke, riigimehi, advokaate, ärimehi ja käsitöölisi. Kuningas ei keelanud niisuguseid rahvakogunemisi ära, vaid andis hoopis korralduse avada reformeeritud õpetusele ka kaks Pariisi kirikut. Kunagi varem polnud linn Jumala Sõna pärast nii liikvel olnud. Näis nagu oleks eluvaim taevast hinganud rahva peal. Karskus, puhtus, kord ja töökus vahetasid välja varasema purjutamise, liiderlikkuse, tüli ja jõudeoleku. {SV 162.3}

Kuid ka preesterkond ei seisnud jõude. Kuna kuningas jutlustamist ära ei keelanud, hakkasid nad kõikvõimalike vahenditega äratama harimatus ja ebausklikus lihtrahvas hirnu, eelarvamusi ja fanatismi. Pariis pöördus pimesi selliste raleõpetajate poole. Nii nagu omaaja Jeruusalemm, nii ei tundnud ka see linn oma armukutsumise aega ega teadnud, mis tema rahuks tarvis läheb. Kahe aasta jooksul kuulutati pealinnas Jumala Sõna, kuid ehkki neid, kes evangeeliumi vastu võtsid, oli palju, heitis suurem osa selle siiski ära. Francis oli salliv ainult nii kaua, kui see teenis tema eesmärke. Paavstlastel õnnestus võita ülemvõim tagasi. Jällegi suleti kirikud ja seati üles tuleriidad. {SV 163.1}

Calvin jäi veel Pariisi, et valmistada end õppimise, mõtisklemise ja palve kaudu ette oma tulevaseks tööks. Ta jätkas samal ajal valguse levitamist. Lõpuks langes kahtlus ka temale. Võimud otsustasid saata ta tuleriidale. Calvin oli pidanud oma üksildast varjupaika kaitstud kohaks, kuid äkitselt tormasid sisse ta sõbrad ja teatasid, et vahistajad tulevad nende kannul. Samal silmapilgul kõlaski vali koputus välisuksele. Ei võinud kaotada enam hetkegi. Mõned Calvini sõpradest hoidsid ametnikke uksel kinni nii kaua, kui teised lasksid reformaatori läbi akna alla. Kiirelt kadus mees äärelinna, kus ta leidis varjupaiga ühe vaese töölise majas, kes oli reformatsiooni sõber. Seal riietus Calvin ümber talumeheks, ning võtnud kõpla õlale, sammus linnast välja. Lõuna poole rännates leidis ta jällegi varjupaiga Margaret’i valdustes. (Vt. D’Aubigne, „History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin“, kd. 2, ptk. 30.) {SV 163.2}

Mõneks kuuks jäi Calvin oma võimsate sõprade kaitse alla ja jätkas õpinguid, kuid kuna tema süda oli evangeeliumitöö juures Prantsusmaal, ei suutnud ta kaua tegevuseta olla. Niipea, kui torm oli mõnel määral vaibunud, otsis ta uue tööpõllu Poitiersis. Seal oli samuti ülikool ning sealgi olid uued vaated leidnud poolehoidu. Igast rahvaklassist inimesed kuulutasid evangeeliumi rõõmuga. Kuigi Calvin ei kuulutanud avalikult, avas ta igavese elu