Peatükk 18 Ameerika Reformaator

Õiglane ja ausameelne farmer, kes oli hakanud kahtlema Pühakirja jumalikus autoriteedis, kuid kes siiski soovis tõde tunda, oli mees, keda Jumal sai eriliselt kasutada Kristuse teise tuleku kuulutamisel. Sarnaselt paljudele teistele reformaatoritele oli William Millergi maadelnud nooruses vaesusega ja õppinud selle kaudu püsivust ja enesesalgamist. Suguvõsa, kust ta põlvnes, oli tuntud sõltumatuse, vabadusearmastuse, visaduse ja suure patriotismi poolest. Need iseloomujooned paistsid silma ka Williami juures. Tema isa oli koloniaalarmee kapten ja ohvrite tõttu, mida isa oli toonud tolle tormilise perioodi võitlustele ja kannatustele, pidi Miller oma nooruses elama viletsates oludes. {SV 236.1}

Miller oli füüsiliselt terve ja juba lapseeas avaldus tema tavalisest suurem vaimujõud. Sedamööda, kuidas ta vanemaks sai, kasvas tema taiplikkus veelgi. Tal oli aktiivne ja hästiarenenud mõistus, mis janunes teadmiste järele. Kuigi tal polnud õnne saada kõrgemat haridust, sai temast tänu õpihimule, hoolikale analüüsivõimele ja teraselt elu jälgivale pilgule terve otsustusvõime ja avarate vaadetega mees. Millerit tunti laitmatu kõlbelise iseloomu ja kadestusväärse noormehena, keda hinnati kõikjal otsekohesuse, kokkuhoidlikkuse ja heatahtlikkuse tõttu. {SV 236.2}

Energia ja usinuse varal omandas ta varakult väikese varanduse, kuid jätkas endiselt enesetäiendamist. Ta töötas tunnustustväärivalt mitmesugustel riigija sõjaväe ametikohtadel ning tulevik näis avavat tee rikkusele ja. aule. {SV 236.3}

Milleri ema oli väga jumalakartlik naine. Lapsepõlves oli ka William olnud usulise mõju all, kuid noorukieas sattus ta deistide seltskonda, kelle mõju süvendas veelgi nende kodanikujulgus, haritus ja heatahtlik suhtumine inimestesse. Ümbritsev kristlik keskkond oli kujundanud paljuski nende iseloomu. Lugupidamist ja usaldust pälvinud omaduste eest olid nad tegelikult tänuvõlgu Piiblile, kuid just neid häid ande kasutati selliselt, et need avaldasid mõju Piibli vastu. Seltsinud deistidega, võttis Miller vastu nende vaated. Üldiselt tunnustatud Fühakirja tõlgitsused tundusid Millerile tollal vastuoluliste ja kooskõlastamatutena. Uued tõekspidamised jätsid Piibli hoopis kõrvale, kuid ei pakkunud selle asemele ka midagi paremat ja nii ei rahuldanud noormeest päriselt ka deism, kuigi ta jäi nende seisukohtade juurde umbes kaheteistkümneks aastaks. Kolmekümne neljandal eluaastal sai Püha Vaim mõjutada Milleri südant nii, et ta tundis ennast patusena. Senine maailmavaade ei pakkunud mingit kindlusetunnet elu lõpuks. Tulevik näis pimeda ja süngena. Vihjates hiljem oma tolleaegsetele tunnetele, ütles ta: „Mõte tulevasest kohtust oli külm ja masendav ning õpetus isiklikust vastutusest Jumala ees tähendas minu meelest vältimatut hävingut. Taevas oli otsekui vask mu pea kohal ja maa kui raud mu jalge all. Igavik mis see oli? Ja surm miks see oli? Mida rohkem ma endamisi arutlesin, seda segasemaks see minu arust läks. Mida rohkem ma mõtlesin, seda rohkem puntrasse jooksid mu järeldused. Püüdsin mitte mõelda, kuid ma ei suutnud valitseda oma mõtteid. Ma oigasin ja ägasin, kuid ei teadnud, kes oli selles süüdi. Ma teadsin, et midagi on valesti, kuid ma ei teadnud, kust või kuidas õiget leida. Olin kurb ja lootusetu.“ {SV 236.4}

Sellises masenduses oli ta mõned kuud. „Äkki,“ kirjutab ta, „sai Päästja olemus mulle väga elavaks.“ Näis, et on ikkagi keegi, kes on nii armastav ja kaastundlik, et ta võtab enda peale lepitada meieüleastumisedjaseegapäästab meidpatukaristusest.Tundsinkohe,kuiarmastav pidi selline isik olema ja kujutlesin, kuidas ma heidan ennast tema kätesse ja loodan tema armule.Küsimusolivaidselles,kuidastõestada,etsellineisiktõepoolesteksisteerib? Tajusin, et ainult Piiblist võin saada mingeid tõendeid sellise Päästja olemasolu kohta, samuti küsimuste kohta, mis saab pärast surma... {SV 237.1}

Mõistsin, et Piibel toob esile just sellise Päästja, keda ma vajasin ning mind hämmastas see, kuidas võis raamat, mille kirjutajaks olid inimesed, esitada põhimõtteid, mis olid niivõrd kohased langenud maailma vajadustele. Olin sunnitud möönma, et Pühakiri on Jumala ilmutus. Piibel sai minu lemmikuks, ja Jeesuses leidsin enesele Sõbra. Päästja sai mulle lähedasemaks kõigist inimestest ja Pühakiri, mis varem oli salapärane ja vasturääkiv, sai nüüd lambiks mu jalgadele ja valguseks mu teerajale. Minu hingetormid rahunesid. Leidsin, et Issand Jumal on Kalju keset eluookeani. Piibel sai mulle raamatuks, mida ma kõige enam uurisin ja ma võin tõesti öelda, et uurisin teda suure rõõmuga. Ma ei suutnud mõista, kuidas polnud ma varem näinud selle ilu ja haaravust, ning kuidas olin võinud ta üldse kõrvale heita. Ma leidsin, et kõik, mida mu süda igatses, oli siin kirjas ning sisaldas ravimi hinge iga haiguse jaoks. Mul kadus huvi muu kirjanduse vastu ja ma püüdsin saada tarkust Jumalalt“ G. Eliss. „Memers of the Wm. Miller“, lk. 65 67. {SV 237.2}

Miller tunnistas avalikult, oma usku töekspidamistesse, mida ta oli põlanud. Ent tema uskmatud kaaslased polnud pikaldased esile tooma kõiki neid argumente, mida ta ise sageli oli toonitanud Pühakirja jumaliku autoriteedi vastu. Ta ei olnud veel võimeline neile vastama, kuid kaalutles nii: kui Piibel on ilmutus Jumalalt, peab ta olema kooskõlas endaga, ja kuna ta anti valguseks inimestele, siis peab ta olema kohandatud ka nende mõistusele. Sellepärast otsustas ta Pühakirja ise uurida ja selgusele jõuda, kas näilisi vasturääkivusi on võimalik kooskõlastada tervikuga. {SV 238.1}

Soovides Pühakirjale eelarvamustevabalt läheneda, loobus ta igasugustest kommentaaridest ning võrdles kirjateksti kirjatekstiga ääremärkuste ja konkordsntsi abil. Ta uuris korrapäraselt ja kavakindlalt. Miller alustas Moosese esimese raamatuga ning luges salm-salmilt. Ta ei läinud edasi enne, km vastava lõigu tähendus talle nii selgeks sai, et see enam mõistmist ei takistanud. Kui ta leidis midagi selgusetu olevat, võrdles ta seda teiste Piibli tekstidega, mis näisid seonduvat uurimuse all oleva küsimusega. Ta laskis igal sõnal leida keha teemas, mida vastav lõik Piiblis käsitles. Kui tema arusaamine läks kokku iga kaastekstiga, siis oli selge ka asja sisu. Kui sellise uurimise käigus tuli ette mõni raskelt mõistetav lõik, siis leidis ta sellele seletuse Pühakirja mõnes teises osas. Tõsiselt paludes jumalikku valgust, sai talle selgeks see, mis varem oli tema jaoks segane olnud. Ta koges

Laulja sõnade tõde: „Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi!“

Laul 119, 130. {SV 238.2}

Suure huviga uuris Miller Taanieli ja Ilmutuseraamatut Neis kirjas olevate prohvetikuulutuste tõlgendamiseks kasutas ta põhimõtteid, mis, teiste Piibli raamatute puhulgi, ja leidis oma suureks rõõmuks, et prohvetlikke sümboleid oli võimalik mõista ning et prohvetikuulutused, niipalju kui neist olid täitunud, olid täitunud sõna-sõnalt. Ta märkas, et esitatud mitmesugustele sümbolitele ja kujunditele anti seletus kas vahetus kontekstis või siis seletati need lahti Piibli teistes kirjakohtades ja selliselt seletatuina tuli neid mõista juba sõnasõnaliselt. „Jõudsin seega veendumusele,“ ütleb ta, „et Piibel on ilmutatud tõdede süsteem, nii selgesti ja lihtsalt esitatud, et uuriv inimene, ükskõik kui vähese taibuga, ei tarvitse selles eksida.“ Bliss, lk. 70. {SV 238.3}

Lüli lüli järel selgines talle tõeahel ja iga sammuga tulid äha enam esile prohvetikuulutuste kontuurid, mis tasusid jõupingertusi Taeva inglid suuneisid Milleri mõtteid ja avasid Pühakirja tema arusaamisele. {SV 238.4}

Viisi, mismoodi prohvetikuulutused olid täitunud minevi kus. võttis ta juhiseks, mille varal mõista, mismoodi täituvad seni veel täitumata ettekuulutused. Niiviisi jõudis ta veendumusele, et rahva seas populaarne vaade Kristuse vaimsest valitsemisest, maapealsest tuhandeaastasest riigist enne maailma lõppu, ei toetunud Jumala Sõnale. See õpetus, mis pakkus tuhandeaastast õiglust ja rahu enne Issanda isiklikku tulekut, lükkas Jumala suure ja hirmutava kohtupäeva kaugesse tulevikku. Kui meeldiv see mõte ka oli, oli see ometi vastuolus Kristuse ja Tema apostlite õpetustega, kes kõnelesid, et nisu ja luste kasvavad koos kuni maailma-ajastu lõikuseni; et kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks“, et „viimseil päevil tuleb raskeid aegu“ ja et pimeduse riik kestab kuni Issanda tulekuni ning hävitatakse Tema suu vaimuga ja purustatakse Tema tuleku hiilgusest.“ Matt 13,20.38-41; 2. Tim. 3. 13.1; 2. Tess. 2, 8. {SV 239.1}

Apostellik kogudus ei õpetanud kogu maailma ümberpöördumist ega Kristuse vaimset valitsemist. Üldiselt ei võtnud kristlased seda õpetust vastu kuni kaheksateistkümnenda sajandi alguseni. Nagu iga teisegi eksiõpetuse puhul, nii olid sellegi õpetuse uskumisel halvad tagajärjed. Inimesed harjusid ootama Issanda tulemist kauges tulevikus ja jätsid tähele panemata need märgid, mis kõnelesid Tema tuleku ligidusest. Väärarusaam tõi enesekindluseja julgeolekutunde, mis polnud põhjendatud ja mille tõttu paljud jätsid hooletusse vajali-ku ettevalmistuse kohtumiseks Issandaga. {SV 239.2}

Miller leidis, et Pühakirjas õpetatakse selgesti Kristuse isik likku tulekut. Paulus ütleb: „Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga.“ 1. Tess. 4. 16. Ja Päästja teatab: „Nad näevad Inimese Poja tulevat taeva pilvede peal suure väe ja auhiilgusega.“ „Sest otsekui välk sähvab ida poolt ja paistab läände, nõnda peab olema InimesePoja tulemine.“ Matt. 24, 30. 27. Teda saadavad kõik taeva väed. „Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid te~ maga.“ Matt. 25, 31. „Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega, ja nad koguvad kokku ta äravalitud.“ Matt. 24, 31. {SV 239.3}

Tema tulemisel äratatakse õiged surnud üles ja õiged elavad muudetakse. „Me kõik ei lähe magama,“ ütleb Paulus, „aga me kõik muutume, äkitselt, ühe silmapilguga, viimase pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena, ja me muutume Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega.“ 1. Kor. 15, 51-53. Ka oma kirjas tessalooniklastele ütleb apostel Issanda tuleku kirjelduste jätkuks: „Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga.“

1. Tess. 4, 16. 17. {SV 239.4}

Ei ole võimalik, et Tema rahvas saaks vastu võtta kuningriiki enne Kristuse isiklikku tulekut. Päästja ütles: „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga, siisTaistubomaaujärjele;jasiiskogutakseTemaettekõikrahvadjataeraldabnadüksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta asetab lambad oma paremale käele, aga sikud vasakule käele. Siis kuningas ütleb neile, kes on ta paremal käel: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!“ Matt. 25, 3134. {SV 240.1}

Me nägime antud kirjatekstidest, et siis kui Inimese Poeg tuleb, äratatakse surnud uue kadumatu ihuga üles ja elavad muudetakse. Selle suure muutuse kaudu tehakse nad pärandi (kuningriigi) kätte saamiseks kohaseks, sest Paulus ütleb: „Liha ja veri ei või pärida kadumatust.“ 1. Kor. 15, 50. Inimene sellisena nagu ta praegu on, on surelik ehk kaduv, kuid Jumala riik on kadumatu, igavesti kestev. Seepärast ei saa ini-mene sellisena nagu ta praegu on minna Jumala riiki, kuid siis, kui Jeesus tuleb, annab Ta oma rahvale surematuse ja kutsub nad pärima kuningriiki, mille pärijateks nad senini on olnud. {SV 240.2}

Need ja teised kirjatekstid tõestasid Millerile, et sündmused, mille toimumist oodati enne Kristuse tulekut, näiteks nagu üleüldine rahuriik ja Jumala riigi rajamine maa peale, pidid järgnema alles Tema teisele tulekule. Seevastu vastasid kõik ajamärgid ja olukord maailmas prohvetlikule kirjeldusele viimaste päevade kohta. Üksnes Pühakirja uurimise kaudu jõudis Miller paratamatu järelduseni, et sellele maailmale määratud aeg hakkas lõppema. „Teiseks valdkonnaks, mille tõendid mind oluliselt mõjutasid,“ ütles ta, „oli Pühakirja ajatabel... Ma leidsin, et sündmused, mis olid ette kuulutatud ja mis täitusid minevikus, toimusidki määratud ajal. Sada kakskümmend aastat veeuputuseni (1. Moos. 6, 3); seitse päeva, mis pidid eelnema sellele ja nelikümmend päeva, mil pidi sadama vihma (1. Moos. 7, 4); nelisada aastat Aabrahami järglaste viibimiseks Egiptuses (1. Moos. 15, 13); kolm päeva joogikallajate ülema ja pagarite ülema unenäos (1. Moos. 40; 12-20); vaarao unenäo seitse aastat (1. Moos. 41, 28-54); nelikümmend aastat kõrbes (4. Moos. 14, 33); kolm ja pool aastat näljaaega (1. Kun. 17, 1) (vt. Luuka 4, 25); seitsekümmend aastat pagendust (Jer. 25, 11); Nebukadnetsari seitse aega (Tan. 4, 13 3-16); seitse nädalat, kuuskümmend kaks nädalat ja üks nädal, ühtekokkuseitsekümmendnädalat, misolid määratudjuutidele(Taan. 9,24-27) needajaga piiratud sündmused olid kõik kord prohvetlikult ette kuulutatud ja täitusid nii nagu ette öeldud.“ Bliss, lk. 74, 75. {SV 240.3}

Kui Miller leidis nüüd Piiblit uurides mitmesuguseid ajaperioode, mis, vastavalt tema arusaamisele, ulatusid Kristuse teise tulekuni, nägi ta neis paratamatult „enne määratud aegu, mida Jumal oli ilmutanud oma sulastele.“ „Varjatu,“ ütleb Mooses, „kuulub Jehoovale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja meie lastele. Ja Issand teatab prohvet Aamose kaudu, et Ta „ei tee midagi ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile.“ 5. Moos. 29.28; Aamos 3,7. JumalaSõnauurijad võivadseega kindlalt uskuda,et kõige hämmastavam sündmus inimkonna ajaloos toimub nii, nagu on selgesti näidatud Pühakirjas. {SV 241.1}

„Kui ma olin täiesti veendunud,“ ütles Miller, „et kõik Jumalast inspiratsiooni kaudu antud Pühakiri on kasulik (2. Tim. 3, 16); et seda ei toodud ühelgi juhul esile inimeste tahtel, vaid et jumalakartlikud inimesed kirjutasid selle Püha Vaimu mõjutusel (2. Peetr. 1, 21) „meile õpetuseks, et meilkannatlikkuse jaKirjatroostikaudu oleks lootust“(Rooma15,4), eisaanud matehaparatamatult muudjäreldust,kuisee,etneedosadPiiblist, mis käsitlevadajaperioode, on niisama palju Jumala Sõna osaks, kui iga teine lõik sellest. Tundsin seepärast, et minul, kes ma püüdsin mõista seda, mida Jumal oma armus on näinud heaks meile ilmutada, polnud õigust tähele panemata jätta prohvetlikke perioode.“ Bliss lk. 75. {SV 241.2}

Prohvetikuulutuseks, mis näis talle kõige selgemalt ilmutavat Kristuse teise tuleku aega, oli Taan. 8, 14: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu taas oma õiguse!“ (ingl. k.: „Siis saab pühamu taas puhastatud.“). {SV 241.3}

Jälgides põhimõtet, et Pühakiri tõlgendab end ise, märkas Miller, et päeva kasutatakse sümboolses prohvetikuulutuses aasta tähistamiseks (4. Moos. 14, 34; Hesek. 4, 6). Ta mõistis, et periood, mis koosneb 2300 prohvetlikust päevast või tegelikust aastast, ulatus kaugele üle juutide erilise ajastu piiri ja ei saanud seepärast viidata juutide ajastu pühamule. Miller võttis omaks üldiselt tunnustatud vaate, et kristlikul ajastul on pühamuks maa ja uskus seetõttu, et Taan 8, 14 ennustatud pühamu puhastamine tähendab maa puhastamist tulega Kristuse teisel tulekul. Tuleb vaid leida 2300 päevale õige alguspunkt, kaalutles ta, siis on kerge välja arvutada Kristuse tuleku aeg; maailma lõpu aeg, see aeg, mil maailm „kogu oma uhkuses, võimus, toreduses, tühisuses, kurjuses ja rõhumises jõuab lõpule“; „mil needus kõrvaldatakse maa pealt, surm hävitatakse ja Jumala sulasele, prohvetile ning neile, kes kardavad Tema nime, antakse tasu; mil hävitatakse need, kes hävitavad maa.“ Bliss, lk. 76. {SV 241.4}

Uue ja veel sügavama tõsidusega jätkas Miller prohvetikuulutuste uurimist. Ta kasutas selleks öid ja päevi. Taile näis, et siin peitus midagi sellist, mis omas tohutut tähtsust ja suuremat tähelepanu kui miski muu. Taanieli raamatu kaheksandast peatükist ei leidnud ta võtit 2300 päeva alguspunkti kohta. Ingel Gabriel, kellel kästi seletada Taanilelile nägemus, seletas ära ainult osa sellest, sest prohveti jõud rauges, kui talle kirjeldati kohutavat tagakiusamist, mis pidi tabama kogudust. Ta ei talunud korraga rohkem ja ingel lahkus temast mõneks ajaks. Taaniel „nõrkes ja oli haige mõnda aega“. „Aga ma olin kohkunud nägemuse pärast,“ ütles ta, „ega mõistnud seda.“ {SV 242.1}

Ent Jumal oli käskinud oma saadikut: „Seleta see nägemus tollele seal!“ Ülesanne tuli täita ja nii pöördus ingel mõni aeg hiljem Taanieli juurde tagasi ning ütles: „Nüüd ma olen tulnud sind targemaks tegema,“ „seepärast pane tähele sõna ja õpi mõistma nägemust.“ Taan. 8, 27, 16; 9, 22. 23. 24-27. Üks tähtis punkt 8. peatüki nägemuses oli jäänud seletamata, nimelt see, mis puudutas aega ehk kõnealust 2300-päevast perioodi; seepärast kõneleb ingel oma seletust jätkates peamiselt ajast: {SV 242.2}

„Seitsekümmendaastanädalatonseatudsurahvalejasupühalelinnale...jateaning mõista: Sõna väljumisest alates Jeruusalemma taastamiseks ja üles ehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat ja kuuskümmend kaks aastanädalat siis on see jälle üles ehitatud turgude ja vallkraavidega, kuigi aegade surve all. Pärast kuutkümmend kaht aastanädalat kaotatakse Võitu ja teda ei ole enam ... Paljude meelest ta ei hooli lepingust ühe aastanädala jooksul ja ta lõpetab pooleks aastanädalaks tapaja roaohvri.“ {SV 242.3}

Ingel saadeti Taanieli juurde erilise eesmärgiga seletada prohvetile küsimus, mida ta ei mõistnud kaheksanda peatüki nägemuses, nimelt „kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut, siis saab pühamu puhastatud!“ Pärast seda, kui ingel oli innustanud Taanieli: „Pane tähele seda sõna ja õpi mõistma nägemust“, ütles Gabriel kõigepealt: „Seitsekümmend aastanädalat on seatudsurahvalejasupühalelinnale.„Sõna, missiinontõlgitud„seatud“,tähendabtäpsemalt „ära lõigatud“. Ingel teatas, et seitsekümmend aastanädalat, mis tähendab 490 aastat, olid ära lõigatud kui eriliselt juutidele kuuluv periood. Kuid millest nad olid ära lõigatud? Kuna 2300 päeva oli ainuke kaheksandas peatükis nimetatud ajaperiood, siis pidi see olema periood, mille küljest seitsekümmend aastanädalat ära lõigati, ja seega pidi neil kahel perioodil olema ühine alguspunkt. Ingel seletas, et seitsekümmend nädalat algavad käsu väljasaatmisest taastada ja üles ehitada Jeruusalemm. Teada saada käsu väljastamise aeg tähendas kätte saada ka 2300-päevase suure perioodi alguspunkt. {SV 242.4}

Esra seitsmenda peatüki salmides 12-26 leiame sellekohase dekreedi. See väljastati oma kõige täiuslikumal kujul Pärsia kuninga Artaxerxese poolt a. 457 e. m. a. Kuid Esra 6, 14 öeldakse, et Issanda koda Jeruusalemmas ehitati „Koorese, Daarjavese ja Artaxerxese, Pärsia kuningate käsul.“ Kuna need kolm kuningat algatasid, taaskinnitasid ja täiustasid üht ja sama dekreeti, tuleb prohvetikuulutuse alguseks lugeda selle lõpliku jõustumise aastat. {SV 243.1}

Käsk anti välja lõplikul kujul aastal 457 e. m. a.; ja kui võtta see aastaarv algorientiiriks, näeme, et iga prohvetikuulutuse üksikosa seitsmekümne aastanädala kestel on oma kohal. {SV 243.2}

„Sõna väljumisest alates Jeruusalemma taastamiseks ja üles ehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat“; seega siis kuuskümmend üheksa aastanädalat ehk 483 aastat. Artaxerxese dekreet jõustus sügisel a. 457 e. m. a. Minnes sellest aastast edasi 483 aastat, jõuame sügisesse a. 27 m. a. j. (vaata lisa). Just siis täitus ka ettekuulutus. Sõna „Messias“ tähendab „Võitu“. Sügisel a. 27 m. a. j. ristis Johannes Kristuse ja samal hetkel sai Kristus Vaimu võidmise. Apostel Peetrus tunnistab, et „Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega.“ Ap. t. 10, 38. Ja Päästja ise teatas: „Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele.“ Luuka 4, 18. Pärast ristimist läks Jeesus Galileasse ja „kuulutas Jumala evangeeliumi ja ütles: „Aeg on täis saanud.“ Mark. 1, 14. 15. {SV 243.3}

„Paljude meelest ei hooli ta lepingust ühe aastanädale jooksul.“ {SV 244.1}

Siin esile toodud „nädal“ on viimane seitsmekümnest; viimased seitse aastat perioodist, mis oli eriliselt juutidele määratud. Selle aja vältel, nimelt a. 27 m. a. j. kuni a. 34 m. a. j., esitas Kristus evangeeliumi algul isiklikult, hiljem oma jüngrite kaudu eelkõige juutidele. Kui apostlid läksid välja heade sõnumitega kuningriigist, juhendas Päästja: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna, vaid minge ennemini Iisraeli koja kadunud lammaste juurde.“ Matt. 10, 5. 6. {SV 244.2}

„Ta lõpetab pooleks aastanädalaks tapaja roaohvri.“ Aastal 31 m. a. j., kolm ja pool aastat pärast ristimist, löödi meie Issand risti. Kolgatal toodud suure ohvriga lõppes ohvriteenistussüsteem, mis oli neli tuhat aastat osutanud ette Jumala Tallele. Sümbol kohtus tegelikkusega ning kogu tseremooniasüsteemi tapaja roaohvrid pidid lõppema. {SV 244.3}

Seitsekümmend aastanädalat ehk 490 aastat, mis olid eriliselt määratud juutidele, lõppesid, nagu nägime, a. 34 m. a. j. Tol ajal pitseeris juudi rahvas evangeeliumi hülgamise Sanhedrini otsuse kaudu, mis mõistis Stefanose märtrisurma ja Kristuse järelkäijad tagakiusatavaiks. Tollest ajast alates ei piirdunud päästekuulutus enam valitud rahvaga, vaid haaras kogu maailma. Jüngrid, kes olid sunnitud tagakiusamise tõttu Jeruusalemmast põgenema, „käisid... mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi sõna.“ „Aga Filippus tuli Samaaria linna ja kuulutas neile Kristust.“ Peetrus avas Jumala poolt juhituna evangeeliumi Caesarea pealikule, jumalakartlikule Korneeliusele. Innukale Paulusele, kes pöördus Kristuse usku, tehti ülesandeks viiarõõmsadsõnumid„kaugelepaganatesekka.“Ap. t.8, 4.5;22, 21. {SV244.4}

Siiani oli prohvetikuulutuse iga üksikpunkt täitunud täpipealt ja oli selge, et seitsmekümne aastanädala algus oli kahtlemata a. 457 e. m. a. ja selle lõpp a. 34 m. a. j. Toetudes eelnevale, pole raske leida 2300 päeva lõppu. Kui seitsekümmend aastanädalat 490 päeva lõigata ära 2300-st, jääb alles 1810 päeva. Pärast 490 päeva lõppemist jäi järele veel 1810 päeva. Liites a. 34 m. a. j. 1810 aastat, jõuame aastani 1844. Järelikult lõpevad Taanieli 8, 14 antud 2300 päeva a. 1844. Selle suure prohvetliku perioodi lõpul, vastavalt Jumala ingli tunnistusele, „saab pühamu puhastatud“. Niisiis oli pühamu puhastamise aeg mida üldiselt usuti toimuvat Kristuse teisel tulekul täpselt kindlaks määratud. {SV 244.5}

Miller ja tema kaaslased uskusid algul, et 2300 päeva lõpevad 1844. a. kevadel, kuid prohvetikuulutus osutas selle aasta sügisele. {SV 245.1}

Valearvestus selles punktis tõi pettumust ja hämmeldust neile, kes olid Issanda tulemise aja varasemale tähtajale kindlaks määranud. Ent see ei vähendanud mingil määral argumendi tugevust, et 2300 päeva lõpevad 1844. aastal ja et suur sündmus, mida on esitatud pühamu puhastamisena, saab siis toimuma. {SV 245.2}

Alustanud Pühakirja uurimist selleks, et tõestada, et see on ilmutus Jumalalt, polnud Milleril olnud kõige vähematki aimu, et ta jõuab järelduseni, milleni ta nüüd oli jõudnud. Ta ise suutis vaevalt uskuda oma uurimise tulemusi. Kuid Pühakirja tõendid olid liiga selged ja veenvad selleks, et neid lihtsalt kõrvale heita. {SV 245.3}

Aastal1818ehk kaksaastatpärast Pühakirjauurimisekallaleasumist tuliMillerpühalikule veendumusele, et umbes kahekümne viie aasta pärast tuleb Kristus oma rahvast päästma. „Ma ei suuda kõnelda rõõmust,“ ütleb Miller, „mis täitis mu südant suurepärase väljavaate tõttu võtta osa palavalt igatsetud lunastusrõõmust. Piibel oli minu jaoks nüüd uus raamat. Ta oli tõepoolest pidusöögiks mõistusele. Kõik, mis mulle varem oli tundunud temas tume, müstiline või ähmane, oli nüüd hajunud selge valguse ees, mis koitis pühadelt lehekülgedelt. Oo, kui selgeks ja auliseks muutus tõde! Kõik vasturääkivused ja arusaamaatused, mida ma varem Sõnast leidsin, olid kadunud... Ja kuigi leidus veel palju Piibli kohti, mille tähenduse mõistmiseks ma polnud täiesti kindel, oli suur valgus täitnud minu varem pimestatud mõistuse. Ma tundsin Pühakirja uurimisest ja tema õpetusest sellist rõõmu, mida ma varem ei osanud arvatagi.“ Bliss, lk. 76, 77. {SV 245.4}

„Täis pühalikku veendumust, et sellised ülitähtsad sündmused täituvad nii lühikese aja pärast, valdas mu südent teine tungiv küsimus: milline on minu kohustus maailma ees nüüd, kui need tõendid olid mulle selgunud?“ Samas, lk. 81. Miller tundis tõsist kohustust kuulutada ka teistele valgust, mille ta oli saanud. Ta arvestas opositsiooniga jumalakartmatute poolt, kuid oli kindel, et kõiki kristlasi rõõmustab lootus kohata üsna varsti Päästjat, keda nad ütlesid armastavst, Ta kartis ainult seda. et suures rõõmus nii peatselt toimuva aulise vabastamise pärast võtavad paljud õpetuse vastu ilma Fühakirja küllaldaselt uurimata ja selle tõepäras ise veendumata. Seepärast kõhkles ta kuulutuse levitamises, rest ta ise võis olla eksinud ja eksitada niiviisi ka teisi. Kindluse tagamiseks hakkas ta uuesti läbi vaatama tõendeid, mille kaudu ta oli jõunud selliste järeldusteni. Ta kaalutles hoolikalt igat probleemi, mis uurimise käigus tekkis, kuid leidis ka, et vastuväited kadusid Jumala Sõna valguses nagu udu päiksekiirtes. Selliselt veedetud viis aastat andsid talle täieliku veendumuse oma seisukoha õigsuses. {SV 245.5}

Nüüd kerkis uuesti esile kohustus teha teistelegi teatavaks seda, mida Pühakiri tema meelest nii selgesti õpetas. „Igapäevaste toimetuste juures,“ ütles ta, „kõlasid mul pidevalt kõrvussõnad: „Mineja hoiata maailma!“ Mu mõtteskeerlespidevalt kirjatekst:„Kui maütlen õelale õel, sa pead surema! sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma oma teelt, siis see õel küll sureb õma süü pärast, aga tema verd ma küsin sinu käest. Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma