Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Ajastu

Oma teises kirjas tessalooniklastele kõneles Paulus suurest äralangemisest, mis järgneb paavsti võimuletulekule. Ta kuulutas, et Issanda „päev ei tule mitte enne, kui on tulnud ärataganemine ja saanud avalikuks ülekohtu inimene, hukatuse poeg, kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse Jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse ja ütleb enese olevat Jumala“ (2. Tess. 2,3.4). Veel enam, Paulus hoiatab oma vendi, et „ülekohtu saladus on juba mõjumas“ (s. 7). Juba tollal nägi ta, kuidas kogudusse hiilisid eksiõpetused, mis valmistasid teed paavstlusele. {SV 33.2}

Vähehaaval, esialgu salaja ja vaikselt, seejärel üha avalikumalt sedavõrd, kuidas inimmeeled ähmastusid, jätkas „ülekohtu saladus“ oma salakavalat, pühadustteotavat tööd. Pea-aegu märkamatult leidsid paganlikud kombed tee kristlikku kogudusse. Koguduse vastu suunatud ägedad tagakiusamised ohjeldasid teatud ajaks kristlaste sarnastumist maailmaga. Kui tagakiusamine lõppes ja kristlusele avanesid kuningate õukondade ja paleede uksed, tõrjus paganlike preestrite ja valitsejate toredus kogudusest välja Kristuse ja Tema apostlite alandliku lihtsuse. Jumala nõudmised asendati inimlike õpetuste ja traditsioonidega. Neljanda sajandi algul, kui keiser Konstantinus ristiusku pöördus, seda tõsi küll ainult nime poolest, tungis koos võidurõõmuga kogudusse õiguse rüüsse maskeeritud ilmalikkus. Laostumine süvenes kiiresti. Näiliselt võidetud paganlus oli saanud võitjaks. Selle vaim juhtis kogudust. Kristuse järelkäijate usu ja jumalateenistusega ühendati paganlikud õpetused, kombed ja ebausk. {SV 33.3}

Paganluse ja ristiusu vahelise kompromissi tulemusena kujunes välja prohvetlikult ennustatud „ülekohtu inimene“, „kes paneb vastu ja tõstab enese üle“ Jumala. See vale usu hiiglaslik süsteem sai Saatana võimu meistriteoseks, näiteks soovist hõivata Jumala troon, et valitseda maailma oma tahte kohaselt. {SV 34.1}

Kord püüdis Saatan astuda sobingusse Kristusega. Ta tuli kõrbes Jumala Poja juurde kiusamismõtetega. Näidanud Jeesusele maailma kuningriike ja nende au, pakkus ta seda kõike Taile tingimusel, et Jeesus tunnistab pimeduse vürsti ülemvõimu. Kristus noomis jultunud kiusajat ja sundis teda taganema. Suurem edu saatis Saatanat siis, kui ta tuli samasuguse ahvatlusega inimese juurde. Maise au ja kasu kindlustamise nimel hakkas kogudus otsima maailma võimukandjate poolehoidu ja toetust. Hüljanud selliselt Kristuse, asus kogudus koostöösse Saatana esindajaga, Rooma piiskopiga. {SV 34.2}

Rooma kiriku üks peamisi õpetusi ütleb, et paavst on Kristuse ülemaailmse koguduse nähtav pea, kellele kuulub kõrgeim võim kõikide piiskoppide ja preestrite üle kogu maailmas. Veelgi enam paavstile on omistatud Jumala nimi, Teda on nimetatud „Issand Jumal paavst“ (vt. lisa) ja kuulutatud eksimatuks. Ta nõuab, et kõik inimesed teda austaksid. Sama nõude, mille Saatan esitas Kristusele kõrbes, esitab ta Rooma kiriku kaudu ning suured hulgad on valmis talle austust osutama. {SV 34.3}