Koolientsüklopeedia Eestimaast

3 3

EESTI Eesti VABARIIK Vabariik

EESTI VABARIIK E

esti on riik, mis asub Euroopas ja Läänemere ääres. Halduslikult on Eesti jaotatud 15 maakonnaks ja need omakorda 64 omavalitsuslikuks vallaks ja 15 linnaks. Üldse on Eestis 47 linna, kuid neist 37 kuuluvad valdade koosseisu. Aleveid on 12, alevikke 188 ja külasid 4450. Aeg-ajalt tehakse haldusmuudatusi, liidetakse või jagatakse valdasid ja nimetatakse neid ümber. Viimane haldusreform toimus 2017. aastal.

Eesti naabrid on Venemaa ja Läti ning mere taga Soome ja Rootsi.

Kolme Balti riigi seas on Eestil suhteliselt kõige lühem maismaapiir ja ta on kõige saarerikkam – näiteks Lätil pole ühtegi meresaart. Läänemere rannajoone pikkus on mandriosas 1317 km, koos saartega 4016 km.

Riigipiiri pikkus on 1450,6 km, see koosneb 681,6 km pikkusest maapiirist ja 769 km pikkusest territoriaalmere piirist.

Suurim järv on Peipsi järv, sügavaim on Rõuge Suurjärv, jõgedest on suurim Emajõgi ja pikim Võhandu jõgi. Suurimad saared on Saaremaa ja Hiiumaa.

Euroopa riikidest on põhiterritooriumi lõunapoolseima punkti asukoha järgi Eestist põhja pool ainult Island, Norra ja Soome.

Pika Hermanni tornis lehviv lipp sümboliseerib Eestis kehtivat võimu. Lipp heisatakse iga päev päikesetõusul ja langetatakse loojumisel. Pika Hermanni kaitsetorn on rajatud arvatavasti 1371. aastal, praeguse kuju ja kõrguse (45,6 m) sai ta15. sajandi lõpul.

Rukkilill

Rahvaarv 1 318 700 in Pindala 45 339 km2

Rahvuslill rukkilill

Asustustihedus 29,1 in/km2 Pealinn Tallinn

Rahvuslind suitsupääsuke Rahvuskala räim

Suitsupääsuke

Riigikord parlamentaarne vabariik

Rahvuskivi paekivi Pääsusaba

Rahaühik euro

Rahvusloom hallhunt Hallhunt

6

Rahvusliblikas pääsusaba

Eesti Vabariik

Lipp

Hümn

E

esti hümn on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Selle viisi autor on Soome helilooja Friedrich (Fredrik) Pacius ja sõnad kirjutas üks Eesti ärkamisaja juhte Johann Voldemar Jannsen. Esimest korda esitati laulu avalikult 19. juunil 1869 Tartus toimunud esimesel üldlaulupeol. Laulu kujunemisele Eesti hümniks andis olulise tõuke Jaan Tõnisson, kes 1896 Tallinnas VI üldlaulupeol algatas laulu esitamise hümnina.

Laulu nimetati siis Postimehes esimest korda ka Eesti rahva hümniks. Nõukogude ajal oli Eesti hümn rangelt keelatud.

S

inimustvalge lipp pühitseti 4. juunil 1884 Otepää pastoraadis Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna. Ajapikku kujunes sellest rahvuslipp ja 1922 andis Riigikogu sellele riigilipu staatuse. Nõukogude ajal oli sinimustvalge lipu omamine ja heiskamine karmilt karistatav kuritegu.

Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalooline lipp peideti 1940. aastal ära, 1988 toodi see uuesti välja ja praegu saab seda näha Tartus Eesti Rahva Muuseumis.

2004 kuulutati 4. juuni Eesti lipu päevaks.

MU ISAMAA, MU ÕNN JA RÕÕM Sõnad Johann Voldemar Jannsen Viis Friedrich Pacius

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!

Ei leia mina iial teal see suure, laia ilma peal, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa!

Vapp

Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; sind tänan mina alati ja jään sull’ truuiks surmani, mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa!

Eesti Vabariigi suur ja väike vapp

Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!

Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!

E

KAS SA TEAD?

V

api algkuju arvatakse pärinevat Taani kuningalt. Eesti Vabariik võttis vapi kasutusele 1925. aastal.

MÕISTE

KAS SA TEAD?

estis on kasutusel suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil paiknevad kuldse kilbi peal kolm sammuvat, otsa vaatavat sinist lõvi (heraldiliselt leopardi) ning kilpi ümbritsevad kaks kuldset tammeoksa. Väikesel vapil tammeoksi ei ole. Suur riigivapp on Eesti Vabariigi esindustunnus, ta on kantud ka Eesti Vabariigi presidendi lipule. Väike riigivapp on põhiseadusliku riigivõimu tunnus.

„ M Soome hümn „Maamme” ja u isamaa, mu õnn ja rõõm”,

liivlaste hümn „Min izāmō” on kõik ühe viisiga.

Heraldika ehk vapindus on teadusharu, mis tegeleb vappide koostamise, kasutamise ja kirjeldamisega.

7

Eesti Vabariik

Eesti riik

E

esti on parlamentaarne vabariik. Kehtib 28.06.1992 rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus, mille järgi kuulub Eestis kõrgeim võim Riigikogu valimistel ja rahvahääletustel osalevate hääleõiguslike kodanike kaudu rahvale.

Seadusandlik võim kuulub 101-liikmelisele Riigikogule.

Riigikogu valimised toimuvad iga 4 aasta tagant. Riigikogu võtab vastu seadusi ja riigieelarvet, otsustab rahvahääletuste korraldamist, nimetab ametisse riigikontrolöri ja õiguskantsleri ning kuulutab välja sõjaseisukorra. Riigikogusse pääsemiseks peab erakond koguma vähemalt 5% kõigist valimistel antud häältest.

Riigikogu istungisaal (2017)

Täidesaatev võim kuulub Vabariigi Valitsusele, kes vastutab Riigikogu ees ja kelle ülesanne on seaduste elluviimine, riigi sise- ja välispoliitika korraldamine. Peaministril ei ole ainuisikulist otsustusõigust, ta peab lähtuma valitsuse liikmete enamiku seisukohast. Täidesaatva võimu teostamisel lähtub valitsus seaduses sätestatud tingimustest ja ulatusest. Riigikogu hoidub seejuures täidesaatva võimu enesekorraldusõigusesse sekkumisest, näiteks otsustab valitsus ise oma töökorralduse üle.

Eesti Vabariigi riigipea on president, kes valitakse Riigikogus vähemalt 2/3 häälteenamusega viieks aastaks. President on oma riigi esindaja, ta on ka riigikaitse juht ja tal on õigus seaduste väljakuulutamist edasi lükata. Samuti esitab president Riigikogule kinnitamiseks peaministri ja teised kõrged ametnikud ning nimetab ametisse ministrid. Presidendil on õigus algatada põhiseaduse muutmist (seda saab teha ka Riigikogu, kui selle poolt hääletab vähemalt viiendik Riigikogu liikmeid). President võib kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised, kui Riigikogu ei ole suutnud valitsust määratud tähtajaks ametisse nimetada või riigieelarvet vastu võtta või kui Riigikogu umbusaldab valitsust.

8

Riigivapi teenetemärgi kett on presidendi ametitunnus.

1938. aastal president Konstantin Pätsile üle antud kett viidi tõenäoliselt 1940. aastal Eestist ära ja see asub senini Moskva Kremli relvapalatis. Praegune presidendi ametitunnus valmis 2008. aastal.

Eesti Vabariigi presidendi residents Kadriorus.

Alar Kotli kavandatud hoone valmis 1938. aastal

Eesti Vabariik

Päts, Konstantin

Rüütel, Arnold

K

A

onstantin Päts oli poliitik ning Eesti esimene president. Päts sündis 23.02.1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas. Ta lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Aastail 1901–1905 andis ta välja rahvuslikult meelestatud ajalehte Teataja. 1906. aastal mõistis tsaarivõim Pätsi tagaselja surma, ent tal õnnestus välismaale põgeneda. Mõne aasta pärast naasis ta Eestisse ning pidi ühe aasta vangis olema.

Ta kuulus Eestimaa Päästmise Komiteesse ja selle esimehena oli tal 1918. aastal oluline osa Eesti iseseisvaks kuulutamisel.

Päts moodustas Eesti esimese Ajutise Valitsuse ja oli selles peaminister. 1920.–1930. aastatel oli ta viiel korral riigivanem.

1934. aastal korraldas ta riigipöörde ja kehtestas autoritaarse riigikorra (nn vaikiva ajastu), sel ajal keelustati parteide tegevus ja ajakirjandusele kehtestati tsensuur. 1938. aastal laskis Päts end presidendiks valida. 1940. aastal küüditati ta Venemaale, kus ta 18.01.1956 suri. 1990. aastal maeti tema põrm ümber Tallinna Metsakalmistule.

rnold Rüütel on poliitik ja ühiskonnategelane, 2001–2006 oli ta Eesti Vabariigi president. Ta on sündinud 10.05.1928 Saaremaal Laimjala vallas.

Rüütel on lõpetanud agronoomia erialal Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) ning on põllumajandusdoktor.

Ta on töötanud mitmes põllumajandusettevõttes ja on olnud EPA rektor. Aastail 1983–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. 1988. aasta sügisel asus ta toetama Eesti iseseisvusliikumist. Aastail 1995–2001 oli Rüütel Riigikogu liige. Ta on mitme ühiskondliku organisatsiooni esimees ja president.

Ilves, Toomas Hendrik

T

Meri, Lennart-Georg

L

ennart-Georg Meri oli kirjanik ja poliitik. Ta sündis 29.03.1929 Tallinnas. Teise maailmasõja ajal oli ta perega küüditatud Siberisse. 1953. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli ajaloolasena. Meri töötas Vanemuise teatris (kirjandusala juhatajana), Eesti Raadios ja Tallinnfilmis ning oli vabakutseline kirjanik. Ta on kirjutanud hulga reisiraamatuid („Laevapoisid rohelisel ookeanil”, „Virmaliste väraval” jt) ja Läänemere-äärsete rahvaste minevikku käsitlevaid esseistlikke teoseid („Hõbevalge”, „Hõbevalgem”) ning loonud soome-ugri rahvastest dokumentaalfilme („Linnutee tuuled”, „Kaleva hääled” jmt). 1989. aastal asutas ta Eesti kultuuri välismaal tutvustava Eesti Instituudi ja oli selle direktor. Aastail 1990–1992 oli Meri Eesti välisminister, seejärel lühikest aega Soomes suursaadik.

1992. aastal valiti ta esimeseks Teise maailmasõja järgseks Eesti Vabariigi presidendiks, 1996. aastal valiti ta presidendiametisse tagasi.

Meril oli välisministri, saadiku ja presidendina oluline osa Eesti iseseisvuse taastamisel ja Eesti tutvustamisel maailmale.

Talle on antud hulk välismaiseid auhindu. Lennart Meri suri 14.03.2006 Tallinnas.

oomas Hendrik Ilves on poliitik ja diplomaat, 2006–2016 oli ta Eesti Vabariigi president. Ta on sündinud 26.12.1953 Stockholmis. Ilves õppis 1972–1976 USA-s Columbia ülikoolis psühholoogiat, magistrikraadi sai ta 1978 Pennsylvania ülikoolist. Ilves töötas 1984–1993 raadiojaamas „Vaba Euroopa”, 1993–1996 oli ta Eesti Vabariigi suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos, 1996–1998 ja 1999–2002 Eesti Vabariigi välisminister ning 2004–2006 Euroopa Parlamendi saadik. 2006. aastal valiti Ilves Eesti Vabariigi presidendiks, 2011 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Peale presidentuuri lõppu on Ilves 2017. aastast töötanud USA-s Californias asuva Stanfordi ülikooli külalisteadurina.

Kaljulaid, Kersti

K

ersti Kaljulaid on riigiametnik ja poliitik, aastast 2016 Eesti president. Ta on sündinud 30.12.1969 Tartus. Kaljulaid õppis Tartu ülikoolis bioloogiat ja ärijuhtimist. 1994–1999 töötas ta pangandus- ja sideettevõtetes. 1999–2002 oli ta peaminister Mart Laari majandusnõunik, pärast seda juhtis Iru Elektrijaama. 2004–2016 töötas Kaljulaid Luksemburgis asuvas Euroopa Kontrollikojas. Kui 2016. aasta presidendivalimistel jäi valimiskogus president valimata, tehti Kaljulaidile ettepanek kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks ning vastaskandidaatide puudumisel valitigi ta Riigikogus presidendiks.

9

Eesti Vabariik

Eesti teenetemärgid

Euroopa Liit

E

Riigivapi teenetemärgi IV klass

Vabadusristi I liigi 3. järk

uroopa Liit ja Eesti. Eesti esitas Euroopa Liitu astumise avalduse 28. XI 1995 ning sai 1997 Euroopa Komisjonilt soovituse alustada liitumisläbirääkimisi. 14. IX 2003 korraldatud rahvahääletusel toetas Eesti liitumist Euroopa Liiduga 67% Eesti kodanikest, vastu oli 33%.

Eesti liitus Euroopa Liiduga 1. V 2004, piirikontrolli kaotas ta maismaa- ja merepiiril teiste Schengeni ala riikidega 2007. aasta detsembris ning lennujaamades 2008. aasta märtsis. 1. I 2011 tuli Eestis käibele euroala ühisraha euro.

Euroopa Liit on Euroopa riike ühendav rahvusvaheline organisatsioon, mis on asutatud 1993. aasta novembris. Tema eelkäija oli 1957. aastal Brüsselis asutatud Euroopa Majandusühendus. Organisatsiooni asutamise eesmärk oli luua ühine Euroopa turg, mille piires võiks toimuda kaupade ja kapitali vaba liikumine.

Euroopa Liidu olemus ja selle eesmärgid tulenevad 1993. aastal jõustunud Maastrichti lepingust. Nende hulka kuuluvad ühtse maksuvaba turu moodustamine, nii inimeste kui ka kaupade vaba liikumine, ühisraha euro kasutamine ning ühise kaitse- ja välispoliitika loomine.

KAS SA TEAD?

2016. aastal toimunud rahvahääletuse tulemusel otsustas Suurbritannia Euroopa Liidust lahkuda.

Maarjamaa Risti teenetemärgi IV klass

Valgetähe teenetemärgi V klass

1957 Euroopa Majandusühenduse loomine – Saksamaa Liitvabariik, Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Holland.

1973 Liituvad Iirimaa, Taani ja Suurbritannia.

1981 Liitub Kreeka.

1986 Liituvad Hispaania ja Portugal.

1990 Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemise tulemusena liitub ka Ida-Saksamaa.

1995 Liituvad Austria, Soome ja Rootsi.

2004 Liituvad Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küpros.

2007 Liituvad Bulgaaria ja Rootsi Rumeenia.

Soome 2013 Liitub Horvaatia.

Norra Eesti

Kotkaristi teenetemärgi Kuld-, Hõbe- ja Raudrist Iirimaa Suurbritannia

Läti Leedu

Taani

Venemaa

Valgevene

Holland Poola Belgia Saksamaa Luksemburg Tšehhi Slovakkia Austria Ungari Prantsusmaa Šveits Rumeenia Sloveenia Itaalia Horvaatia Serbia Monaco Andorra

Portugal Hispaania

Bosnia ja San Marino Hertsegoviina Montenegro Bulgaaria Kosovo Makedoonia Vatikan Albaania

Kreeka

Eesti Punase Risti teenetemärgi IV ja V klass ning medal

10

Malta

Ukraina

Türgi

Küpros

Eesti Vabariik

Euroopa Liidu peamised institutsioonid

NATO

EUROOPA PARLAMENT Koosseis: liikmed valitakse viie aasta tagant igast liikmesriigist otsevalimiste teel. Liikmete arv sõltub riigi rahvaarvust ja sisemajanduse kogutoodangu suurusest. Ülesanded: seaduseelnõude arutamine ja koos nõukoguga eelarve täitmise kontrollimine.

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU Koosseis: igast liikmesriigist üks esindaja, kellel on ministriportfell ja volitus oma valitsuse nimel otsustada. Kõik liikmesriigid on kordamööda tähestikulises järjekorras kuuekuuliste perioodide kaupa nõukogu eesistujamaad.

E

esti liitus NATO-ga 2004. aastal, 2017. aastal paigutati Eestisse NATO liitlasüksused. Tallinnas paikneb NATO küberkaitsekoostöö keskus ja NATO staabielement.

NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon on 4. aprillil 1949 Washingtonis loodud rahvusvaheline sõjaline ühendus.

NATO eesmärk on tagada liikmesriikide ühine kaitsevõime.

NATO juhtorganite hulka kuuluvad Põhja-Atlandi Nõukogu (käib koos 2 või 3 korda aastas ning koosneb liikmesriikide peavõi välisministritest), sekretariaat (vastutab nõukogu otsuste elluviimise eest) ning Sõjaline Komitee, NATO kõrgeim sõjaline juhtorgan.

Ülesanne: seaduste vastuvõtmine. Nõukogul on lõplik otsustamisõigus Euroopa Komisjoni tõstatatud ja Euroopa Parlamendis läbi arutatud seaduste vastuvõtmisel.

EUROOPA KOMISJON Koosseis: koosneb liikmeist, kelle on ametisse määranud iga liikmesriik (sõltuvalt riigi suurusest kas üks või kaks liiget). Esindajad määratakse ametisse viieks aastaks.

Komisjon tuleb kokku vastavalt vajadusele.

EUROOPA KOHUS Koosseis: kohtunikud, advokaadid ja muud juristid, kes on ametisse määratud liikmesriikide ühtse otsuse alusel kuueaastaseks perioodiks. Ülesanded: juriidiline tegevus, lepete jõustumise ja toimimise ning nende seaduslikkuse tagamine, seaduste eiramise korral sanktsioonide kehtestamine, Euroopa Liidus inimõiguste järgimise tagamine.

EUROOPA ÜLEMKOGU Koosseis: liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid ning Euroopa Komisjoni president. Neid nõustavad välisministrid ja Euroopa Komisjoni liige. Eesistuja on Ministrite Nõukogu eesistujamaa riigipea või valitsusjuht. Ülesanded: määrab Euroopa Liidu üldised poliitilised põhisuunad; mõnes valdkonnas on õigus sõlmida lepinguid. Nõukogu on kohustatud esitama Euroopa Parlamendile iga kohtumise kohta ettekande ning aastaaruande. Kohtutakse üldiselt kaks korda aastas, kuid võib toimuda ka erakorralisi kohtumisi.

ÜRO

E

esti on ÜRO ehk Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liige 1991. aastast. ÜRO loodi 1945. aastal, pärast Teist maailmasõda. Organisatsiooni eesmärgid on kirjas Ühinenud Rahvaste deklaratsioonis, need on rahu saavutamine rahvaste vahel läbirääkimiste teel, rahvaste sõbralike suhete edendamine kõigi võrdõiguslikkuse alusel, rahvusvaheliste majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamine rahvusvahelises koostöös ning inimeste põhiõiguste ja -vabaduste järgimine. ÜRO peamised organid on Peaassamblee, Rahvusvaheline Kohus, Julgeolekunõukogu, Majandus- ja Sotsiaalnõukogu, Hooldusnõukogu ja Sekretariaat. ÜRO ametlikud keeled on inglise, prantsuse, vene, hiina, hispaania ja araabia keel. Enamik maailma riike on ÜRO liikmed. ÜRO-d juhib peasekretär, kelle valib Julgeolekunõukogu soovitusel viieks aastaks ametisse Peaassamblee.

KAS SA TEAD?

Ülesanded: viib täide nõukogu ja parlamendi poolt vastu võetud otsused, tohib selleks kehtestada vastavad reeglid, on volitatud algatama õigusakte, sõnastab soovitused ning viib nõukogu nõustamiseks erinevates teemavaldkondades läbi uuringuid.

Ü

RO asutajaliikmed Venemaa, Prantsusmaa, Hiina, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia on Julgeolekunõukogu alalised liikmed, mis tähendab, et nad võivad panna veto igale otsusele, mis neile ei meeldi.

11

Eesti Vabariik

1622. aastal trükiti preestritele mõeldud käsiraamat „Agenda Parva”, mis sisaldas ka eestikeelset teksti

Usundid estis on registreeritud üle 500 usuühenduse. Enim on Eestis kristlasi ning levinuimad usundid on luterlus ja

õigeusk.

Muinaseestlaste usund oli tihedalt seotud loodusega (pühad puud ja allikad). Jumalatest on nimeliselt ainsana teada Tharapita.

Kristlus muutus Eestis valdavaks usundiks 13. sajandil, kui maa vallutasid Saksa ja Taani ristisõdijad. Pärast 16. sajandil toimunud reformatsiooni ehk usupuhastust oli Eesti valdavalt luterlik.

19. sajandil pöördus suur osa eestlastest (u 15%) õigeusku. Nõukogude okupatsiooni ajal kiusati vaimulikke ja usklikke taga ning tehti laiaulatuslikku usuvastast propagandat. Sel ajal vähenes usklike arv tunduvalt. 1980. aastate lõpust on usundite järgimine taas vaba.

Eesti luterlasi ühendab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, mida juhib peapiiskop. Olulisimateks Eestis tegutsevateks protestantlikeks vooludeks luterluse kõrval on baptism, nelipühilus, seitsmenda päeva adventism ning metodism. Eestis tegutsevad ka USA protestantlikust kristlusest välja kasvanud Jehoova tunnistajad.

Mittekristlike usuliikumiste seas on suurima liikmeskonnaga maa- ja taarausulised. Maausulised peavad endid Eesti muinasusundi katkematu pärandi kandjateks. Budismi uurimise ja propageerimisega Eestis tegeleb Budismi Instituut.

Kuremäel asuv Pühtitsa Jumalaema Uinumise stavropigiaalne nunnaklooster.

Uspenski peakirik

KAS SA TEAD?

E

Esimene eestikeelne Piibel (1739)

Eestlasi peetakse üheks maailma kõige ilmalikumaks rahvaks. 2011. aasta rahvaloenduse andmeil pidas Eesti 1 294 455 elanikust mõnda usku omaks 320 872 inimest ehk veidi alla 25%.

Eestis tegutseb kaks suuremat, kuid teineteist mitte tunnustavat õigeusu kirikut. Konstantinoopoli patriarhile allub peamiselt eestikeelseid õigeusklikke ühendav Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Moskva patriarhile allub peamiselt venekeelseid õigeusklikke ühendav Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik.

Ida-Eestis Peipsi järve ääres elavad õigeusu kirikust 17. sajandil eraldunud vene vanausulised. Nad on tuntud köögivilja, eriti sibulakasvatamise poolest.

Nagu kõik katoliiklased, alluvad ka Eesti omad Rooma paavstile. Kohalikuks juhiks on apostellik administraator.

Eesti islamiusulisi ühendab Eesti Islami Kogudus. See on maailmas üks väheseid, mis ühendab nii sunniite kui ka šiiite. Mujal maailmas on nad omavahel sageli lepitamatus tülis.

Eestis on juute elanud alates keskajast, kuid kohalik kogukond hävis holokausti tõttu. Hiljem Eestisse asunud juudid pole kuigi religioossed. 2007 avati Tallinnas Eesti ainus sünagoog.

Peetri kirik Tartus (ehitatud 1882–1884)

Raja vanausuliste palvela kellatorn

16

Eesti Juudiusu Koguduse sünagoog Tallinnas

Eesti Vabariik

Pindala

Rahvastik

V

iimaste teadusuuringute andmetel võisid läänemeresoomlased – eestlaste esivanemad – jõuda Eesti alale 3000 aastat tagasi. Eesti kaudu asustati ka suur osa Soomest. Liiklusteede suhtes soodsa asendi tõttu on Eesti ala tõmmanud endale juba ammu nii kaupmeeste kui ka vallutajate tähelepanu.

Eesti rahvastiku etnilist koostist on suuremal või vähemal määral mõjutanud eeskätt sakslased, rootslased ja venelased.

Siiski jäi Eesti etniliselt kuni Teise maailmasõjani võrdlemisi ühtseks. Nii sõda kui ka sõjajärgne aeg, kui Eesti oli sunnitud kuuluma NSV Liitu, tõid rahvuslikku koosseisu ja elulaadi pöördelisi muutusi. Lahkusid põlised rahvusvähemused rannarootslased ja baltisakslased, Saksa okupatsiooni ajal hukati juudid ja mustlased.

Nõukogude okupatsiooni ajal kaotas küüditamise, hukkamise ja sundmobilisatsiooni tõttu elu umbes 70 000 eestlast, teist sama palju põgenes läände. Eriti suuri kaotusi kandis haritlaskond. Venestamise käigus jäi Eestisse kokku umbes pool miljonit ümberasujat. Kogu majanduse riigistamine ja talupidamise sundkollektiviseerimine hävitasid iidse elukorralduse.

Viimastel aastakümnetel on maatöökohtade järsk vähenemine ja teeninduse osatähtsuse kasv aidanud kaasa suuremate linnade elanike arvu kasvule. Kõige tihedamini on asustatud suurlinnade ümbrus ja Põhja-Eesti tööstuspiirkonnad.

Harjumaal, Tartumaal ja Ida-Virumaal elab kokku üle 66% Eesti elanikest.

Eesti on üks maailma ilmalikemaid maid, usklike seas on enim õigeusklikke ja luterlasi.

Olulisemad etnilised rühmad on võrulased, mulgid, saarlased, hiidlased, kihnlased ja setud. Viimaste asuala Setumaa ulatub Kagu-Eestis üle riigipiiri ka Venemaale.

Pärnumaa 5419 km2

Harjumaa 4333 km2

Viljandimaa 3420 km2

Tartumaa 3349 km2

Ida-Virumaa 2972 km2

Saaremaa 2938 km2

68,7% 25,1% 1,8% 0,9% 0,6% 0,2% 0,1% 2,6%

Ida-Virumaa 142 562

Pärnumaa 87 681 Lääne-Virumaa 60 694

Raplamaa 2765 km2

Viljandimaa 47 563

Valgamaa 1917 km2 904 619 330 206 23 183 11 828 7 591 2 209 1 934 34 045 1 315 635

Tartumaa 154 819

Võrumaa 2773 km2

Jõgevamaa 2545 km2

Eestlased Venelased Ukrainlased Valgevenelased Soomlased Lätlased Tatarlased Muud kokku

Harjumaa 610 468

Lääne-Virumaa 3696 km2

Järvamaa 2674 km2

Rahvastiku jaotumine (2017)

Elanike arv (2018)

Põlvamaa 1823 km2 Läänemaa 1816 km2

Hiiumaa 1023 km2

Võrumaa 36 897 Saaremaa 33 925 Raplamaa 33 774 Järvamaa 31 082 Valgamaa 29 571 Jõgevamaa 29 544 Põlvama 25 655 Läänemaa 21 174 Hiiumaa 9580

17

MAAKONNAD JA LINNAD Loksa Kunda

Tallinn Paldiski

Maardu

Saue

Harjumaa

Lääne-Virumaa Püssi Kehra

Rakvere Tapa Tamsalu

Keila Kärdla

Hiiumaa

Läänemaa Haapsalu

Rapla

Raplamaa

Paide Türi

Saaremaa

Pärnumaa Pärnu

Kuressaare

Mustvee Jõgeva Põltsamaa

Tartumaa

Viljandi

Tartu

Räpina Elva Abja-Paluoja Põlva Karksi-Nuia Mõisaküla Tõrva Otepää Põlvamaa

Valgamaa Antsla

Võru

Võrumaa

Harjumaa

Pindala 4333 km² (9,6% Eesti pindalast) Rahvaarv 2018: 610 468 (45,1% Eesti rahvaarvust)

H

18

Kallaste

Viljandimaa

Valga

Narva-Jõesuu

Sillamäe

Ida-Virumaa

Kilingi-Nõmme

arjumaa on rahvaarvult esimene ja pindalalt teine Eesti maakond. Ta piirneb põhjas Soome lahe, edelas Läänemaa, lõunas Raplamaa, kagus Järvamaa ja idas Lääne-Virumaaga.

Harju maakond koosneb 16 omavalitsusest: 4 linnast (Tallinn, Keila, Loksa, Maardu) ja 12 vallast (Anija, Harku, Jõelähtme, Kiili, Kose, Kuusalu, Lääne-Harju, Raasiku, Rae, Saku, Saue ja Viimsi). Harju maakonna keskus on Eesti Vabariigi pealinn Tallinn. Peale omavalitsuslike linnade on Harjumaal 3 vallasisest linna: Kehra paikneb Anija, Paldiski Lääne-Harju ning Saue samanimelises vallas.

Maakonna piires on ligi 80 saart, suurimad neist on Naissaar ja Pakri saared. Pinnamood on valdavalt tasandikuline. Põhja-Eesti

Jõhvi

Jõgevamaa

Suure-Jaani

Sindi

Kiviõli

Järvamaa

Võhma Lihula

Kohtla-Järve

Pakri poolsaare paekallas

Narva

Maakonnad ja linnad

Jägala juga on Eesti kõrgeim looduslik juga. Selle kõrgus on 8,1 m ja laius üle 50 m.

KAS SA TEAD?

paekallas ulatub Türisalus, Rannamõisas ning Pakri saartel ja Pakri poolsaarel mereni. Põhiosa alast asub Harju lavamaal. Rohkesti on karsti, eriti Kostivere, Kuimetsa ja Tuhala ümbruses. Suurimad metsad ja sood paiknevad maakonna idaosas Kõrvemaal.

Sealses Ohepalu oosistikus asub ka maakonna kõrgeim koht (102 m).

Enamik järvi jääb ala idaossa. Suurimatest järvedest asuvad Ülemiste ja Harku järv Tallinna piires.

Pikimad jõed on Keila, Pirita ja Jägala jõgi. Paekaldast laskudes on mitmel jõel juga või joastik, suurimad on Keila ja Jägala juga. Suurimad sood asuvad maakonna lääneossa ulatuval Lääne-Eesti madalikul. Harjumaa idaossa ulatub Lahemaa rahvuspark.

Eeskätt Tallinna ja selle lähiümbruse suure rahvaarvu tõttu on Harjumaa keskmine asustustihedus Eesti suurim. Hõredaim on asustus äärealadel Kose, Anija ja Lääne-Harju vallas.

Naissaarel oli 1917. aasta detsembrist kuni 1918. aasta veebruarini samanimeline nõukogude vabariik.

Naissaare lõunaosas asub Peeter Suure merekindluse ainus säilinud raudteelõik. Ülemiste järve veepind asub 36,7 m kõrgusel, see on 10 m Toompea laest madalamal, kuid tema jalamist ligi 13 m kõrgemal.

KAS SA TEAD?

Keila joa kõrval on ka 320 kW võimsusega veejõujaam.

K

Kiiu tornlinnus pärineb 16. sajandist. Seda kindlustatud tornelamut kutsutakse Mungatorniks.

eri saarestiku tuletorni laternas kasutati 1906–1912 kohalikust puurkaevust väljunud maagaasi.

19

Maakonnad ja linnad

Ida-Virumaa

Ida-Virumaa

Pindala 2972 km² (6,6% Eesti pindalast) Rahvaarv 2018: 142 562 (10,5% Eesti rahvaarvust)

I

da-Virumaa on Eesti kirdepoolseim maakond. Ta piirneb põhjas Soome lahe, idas Venemaaga ja lõunas Peipsi järvega, läänes Lääne-Viru ja edelas Jõgeva maakonnaga. Ida-Viru maakond koosneb 8 omavalitsusest: 4 linnast (Kohtla-Järve, Narva, NarvaJõesuu, Sillamäe) ja 4 vallast (Alutaguse, Jõhvi, Lüganuse, Toila).

Peale omavalitsuslike linnade on Ida-Virumaal 3 vallasisest linna: maakonnakeskus Jõhvi kuulub Jõhvi valda ning Kiviõli ja Püssi Lüganuse valda.

Põlevkivi töötlemise jääkidest tekkinud ja omavahel liitunud poolkoksi- ehk tuhamäed Kohtla-Järvel enne sulgemist 2015. aastal.

Enamiku Ida-Virumaast hõlmavad Viru lavamaa ja metsarikas Alutaguse madalik, kõrgemad kohad on lamedalaeline Jõhvi kõrgustik ja kolmest liitunud kõrgendikust koosnevad Sinimäed. Põhja-Eesti paekallas ehk klint on Ida-Virumaal kõrgeim (Ontikal 56 m) ja katkematult pikim. Klindi servalt laskuv Valaste juga on Eesti kõrgeim (30 m).

Narva-Jõesuu liivarand ja vana supluskabiin

Purtse vasallilinnus pärineb 16. sajandist ja ta on üks suurimaid Eesti kindlustatud mõisahooneid.

Selle kiviseinad on ligi 2,5 m paksud.

Narva juga, keskel Kreenholmi saar ehk Varesesaar. Pärast paisu rajamist jäi juga kuivaks. Vett on seal mõnel päeval aastas, kui paisu taha kogunenud risu ning liigse vee ärajuhtimiseks vesiväravad avatakse.

Joa idaharu keskelt läheb Eesti ja Venemaa piir.

26

Maakonnad ja linnad

Ida-Virumaa

Suurejoonelise Oru lossi lasi 1897–1899 ehitada Peterburi suurkaupmees Grigori Jelissejev endale suvekoduks. 1936. aastast Eesti riigivanema Konstantin Pätsi suveresidentsina kasutusel olnud lossi põletas taganev punavägi 1941. aastal.

KAS SA TEAD?

Eestlaste muistsele hiiepaigale Kuremäele rajati 1891 Pühtitsa Jumalaema Uinumise klooster. See on on ainuke Vene õigeusu nunnaklooster Eestis. Kloostri kõrval mäejalamil on Püha allikas.

2000 tonni kaaluv sammuv ekskavaator hellitusnimega “Aidu pääsuke” võeti 2012. aastal Aidu karjääris lahti ja pandi Narva karjääris uuesti kokku. Katendi eemaldamiseks kasutatava masina noole pikkus on 100 m ja kopa maht 15 m3.

Nii põhjas Soome lahe ääres kui lõunas Peipsi rannikul leidub rohkesti kaunist liivaranda. Maakonnas on umbes 200 järve, neist 70 on suuremad kui 1 ha. Kurtna järvistu ala on järvesuselt Eestis esikohal: 30 km2 kohta on seal 40 järve.

Ida-Virumaa on valdavalt tööstuspiirkond, tal on Eesti majanduses oluline koht – siin kaevandatakse põlevkivi, millel töötavates suurtes elektrijaamades toodetakse peaaegu kogu Eestis tarbitav elektrienergia. Kaevandatav põlevkivi on tooraineks ka keemiatööstusele (põlevkiviõli tootmine). Narvas on pikad kergetööstuse traditsioonid, maakonnas on olulised ka puidu- ja metallitööstus.

Ida-Virumaa on üks Eesti vanima asustusega alasid. Kiviaja küttidekalastajate tegutsemise kohta on Narva jõe orus jälgi IV aastatuhandest eKr. 10.–13. sajandil tulid alale vadjalased. 13. sajandil rüüstasid seda venelased, sakslased ja taanlased. Viimaste valduses oli piirkond üle 100 aasta, kuni see 14. sajandi keskel Saksa Ordule müüdi. Vene-Liivimaa sõjas vallutasid 1558 ala venelased ja 1581 rootslased ning Põhjasõjas 1710 taas venelased. 1857. aastal rajati Narva joa veejõudu kasutav Kreenholmi Manufaktuur. Põlevkivi hakati kaevandama 1916.

Põlevkivi ehk kukersiit on Eesti tähtsaim maavara. Sellel põhineb ligi 90% siinsest elektritootmisest. Eestis kaevandatakse aastas 20 miljonit tonni põlevkivi.

Põlevkivi on maailmas küllalt levinud, kuid kuna ta jääb kütteväärtuselt naftale ja kivisöele alla, ei kasutata teda väga laialdaselt. Peale elektritootmise saab põlevkivi kasutada ka kütteõli, gaasi ja teekattebituumeni valmistamiseks.

Põlevkivi hakkas meie aladele ladestuma umbes 450 miljonit aastat tagasi. Kukruse mõisa mail ja ka mõnedes teistes Ida-Virumaa paikades ulatuvad tavaliselt teiste settekivimite kihtide vahele peitunud põlevkivikihid maapinnale. Lõuna suunas laskuvad põlevkivikihid üha sügavamale. Estonia põlevkivikaevanduse kõige sügavamas kohas toimuvad kaevetööd ligi 70 m sügavusel.

Kopplaadur allmaakaevanduses põlevkivi teisaldamas.

27

Maakonnad ja linnad

Läänemaa

Pindala 1816 km² (4,0% Eesti pindalast) Rahvaarv 2018: 21 174 (1,6% Eesti rahvaarvust)

äänemaa paikneb Mandri-Eesti lääneosas, ta hõlmab ka Vormsi saare ning ligi 300 väiksemat saart ja laidu. Mandril piirneb ta kirdes Harjumaa, idas Raplamaa ja lõunas Pärnumaaga. Lääne maakond koosneb kolmest omavalitsusest: Haapsalu linnast ning Lääne-Nigula ja Vormsi vallast. Maakonnakeskus on Läänemaa ainus linn Haapsalu.

Looduslikult paikneb maakonna mandriosa Lääne-Eesti madaliku, Vormsi Hiiumaa ning Osmussaar Harju lavamaa maastikurajoonis. Rannajoon on käänuline, rohkesti on poolsaari ja lahtesid.

Neist suurimad on Noarootsi poolsaar ja laialdaste roostikega Matsalu laht.

Pinnamood on valdavalt madal ja tasane ning mullakiht õhuke ja kivine. Kõrgeim pinnavorm on Risti–Palivere–Ridala seljak. Maakonna kõrgeim koht on Paliveres asuv 51 m kõrgune Pikajalamägi ehk Palivere vallidepealne.

Peamised loodusvarad on dolo- ja lubjakivi ning turvas, kruus, liiv, savi ja tervisemuda. Pärast jääaega on siinne maapind kerkinud, selle tõttu on rannikul palju merelahtedest tekkinud madalaveelisi jäänukjärvi, mida kõrge merevesi ajuti üle ujutab. Päris järved on maakonna põhjaosas asuvad Veskijärv ja Hindaste järv, suurim jõgi on Pärnumaa piiril voolav Kasari.

Läänemaa suuremad ettevõtted tegelevad turismi ja puhkemajandusega, samuti toodetakse lihatooteid ning uksi ja aknaid.

Rohuküla sadama kaudu toimub praamiliiklus mandri ning Hiiumaa ja Vormsi vahel.

Kunstnik Ants Laikmaa 1920. aastail Taeblasse Kadarpiku külla rajatud kodutalu on praegu majamuuseum. Maja ümbritsevas liigirohkes pargis on ka kunstniku haud.

36

Saxby ehk Vormsi malmtuletorn ehitati 1864. aastal

KAS SA TEAD?

L

Osmussaarest 6 km idas asuv Neugrundi madal on Eesti ala suurima, Neugrundi meteoriidikraatri keskosa. Kraatri vanus on umbes 535 miljonit aastat, ringvalli läbimõõt on 9 km.

Praegu osaliselt Läänemaal, osaliselt Pärnumaal paiknev Matsalu rahvuspark asutati 1957. aastal looduskaitsealana. Euroopa ühe peamise linnukaitsealana kuulub ta 1971. aastast rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) nimistusse.

Noarootsi poolsaar oli 19. sajandi keskpaigani saar. On teada, et et 1715. aasta juulis purjetas Peeter I läbi Noarootsi saare ja mandri vahelise merekitsuse Haapsallu.

Haapsalus asub Iloni Imedemaa, kus saab tutvuda väliseestlasest kunstniku Ilon Wiklandi illustratsioonidega Astrid Lindgreni raamatutele.

Keskuses saab kohtuda Astrid Lindgreni raamatute tegelastega, seal on Karlssoni mängutuba, Bullerby köök, suur mänguõu ja palju muud.

Maakonnad ja linnad Muinas- ja keskaegne Läänemaa oli oluliselt suurem praegusest, ulatudes lõunas kuni Pärnu jõeni. 13. sajandil vallutasid selle sakslased ning Läänemaa jagati Saare-Lääne piiskopi ja Liivimaa Ordu vahel. Tõenäoliselt juba muinasajal, hiljemalt 13. sajandil asus Läänemaa rannikule hulk elanikke Rootsist (rannarootslased). 1560 toimus Läänemaal sõjast põhjustatud talurahvaülestõus. 1580. aastail läks Läänemaa Rootsi valdusse ja 1710 Venemaa koosseisu.

1905. aasta revolutsiooni ajal põletati Läänemaal mitukümmend mõisat. Läänemaa koosseisu kuulus 16.–20. sajandil ka Hiiumaa. Ka mandril on selle piire korduvalt muudetud, viimati 2017. aasta haldusreformiga, kui maakonna lõunapoolne osa liideti Pärnumaaga.

Läänemaal on elanud ja töötanud keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann, mudaravi kasutuselevõtja arst Carl Abraham Hunnius, kirjanikud Ernst Enno ja Eduard Bornhöhe, heliloojad Cyrillus Kreek ja Rudolf Tobias, kunstnik Ants Laikmaa ja kujur Roman Haavamägi ning kirjanik ja riigitegelane Lennart Meri.

Läänemaa üks olulisi ehitusmälestisi on võrdlemisi hästi säilinud 13. sajandist pärit Koluvere linnus ehk Koluvere loss. Linnust ümbritseb paljude puiesteedega park.

KAS SA TEAD?

Haapsalu üheks sümboliks on peenekirjalises pitskoes Haapsalu rätikud ja sallid.

Kullamaa kirikuaias on rõngasrist, millesse on raiutud nimi Sitta Kodt Matz ja aastaarv 1621. Seda peetakse vanimaks kindla aastaarvuga rõngasristiks Eestis.

Ungru mõisa peahoone varemed. Lossi pole kunagi valmis ehitatud.

Mälestusmärk „Raudteerööpad mäletavad ...“ Ristil. Sealsest raudteejaamast küüditati Venemaale ligi 3000 inimest.

Kasari jõele 1904. aastal ehitatud 308-meetrine sild oli valmimise ajal kogu Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild.

37

Maakonnad ja linnad

Pärnu

Elanike arv 2018: 51 649 Linnaõigus: 1318

P

ärnu linn asub Eesti edelaosas Pärnu lahe ääres Pärnu jõe kaldal.

Pärnut on märkinud juba 1154. aastal oma maailmakaardil ja selle kommentaarides araabia geograaf al-Idrisi. Muinasajal oli Pärnu jõe suudmes hea sadamakoht. Eesti üks vanim, nooremast kiviajast pärinev asula on leitud pisut eemal, Sindi lähedal Pullis.

Pärast ristirüütlite saabumist jäi Pärnu ala piiskopi ja ordu maade piirile ning see olukord mõjutas oluliselt linna edasist käekäiku. Sauga jõe ja mere vahele ehitatud toomkiriku ja selle ümber tekkinud Vana-Pärnu asula hävitasid 1263. aastal leedulased. Pärnu jõe vastaskaldale rajatud ordulinnust on esimest korda mainitud 1265. aastal ja selle juurde tekkinud asula sai nimeks Pärnu. See kasvas kiiresti ja sai Hansa Liidu linnaks. VeneLiivimaa sõjas ja sellele järgnenud sõdades vahetus kümmekond korda ülemvõim. 1617–1710 oli linn Rootsi valduses, 1699–1710 tegutses seal sõjaohu tõttu Tartust ära toodud ülikool.

Vene võimu all hakati sadama kaudu lina ja puitu välja vedama. 1838 asutati esimene mudaravila, 19. sajandi keskel hakati taastama Vana-Pärnut. Linna arengut kiirendas raudteeühenduse saamine Valga ja Tallinnaga vastavalt 1896. ja 1901. aastal. Enne Teist maailmasõda sai Pärnust kuurordi- ja suvituslinn, ta jäi selleks ka Nõukogude ajal ja peale taasiseseisvumist.

1899–1915 Pärnus asunud Waldhofi vabrik oli Vene riigi suurim tselluloositööstusettevõte.

46

Pärnu rand, rannapromenaad ja Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaa kavandatud funktsionalistlik Pärnu Rannahotell, mis valmis 1937.

E

ndla Seltsi hoone valmis 1911, kuid ta sai Teises maailmasõjas kannatada. 1961. aastal taastamiskõlbliku hoone varemed õhiti. Selle põhjus oli ilmselt asjaolu, et 23. II 1918 oli hoone rõdult loetud rahvale ette Eesti iseseisvuse manifest.

E

esti Vabariigi 90. aastapäeva puhul avati 23. II 2008 Endla Seltsi hoone rõdu jäljendav Eesti Vabariigi väljakuulutamise monument.

Maakonnad ja linnad

Pärnu on Eesti suvepealinn, seal toimub suviti palju üritusi.

2015 toimus Pärnu rannas esimest korda Weekend Festival Baltic.

Pärnus asub seitse suurt spaahotelli, siinsetesse puhkeasutustesse tullakse palju ka välisriikidest. Linna suuremad tööstusettevõtted toodavad tekke ja patju, elektroonikatooteid, ehitusmaterjale, puitkiudplaate, mööblit, kalastusvarustust ja lehtmetallitooteid.

Pärnu sadama kaudu veetakse välja ligi pool Eestist väljaveetavast ümarpuidust ja 2/3 turbast. Pärnus asub Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, kus õpetatakse ettevõtluse, turisminduse ja sotsiaaltööga seonduvaid erialasid.

Vanu ehitisi on säilinud vähe, nende hulka kuuluvad 15. sajandist pärinev Punane torn, 17. sajandil rajatud Tallinna värav ning 18. sajandil ehitatud Eliisabeti ja Katariina kirik. Pärnus on palju kauneid parke, haljasalasid ja liivarandu.

KAS SA TEAD?

1927 valminud mudaravila hoone kuulub 2014. aastast Hedon spaahotelli kompleksi.

Pärnu linnas on Pärnu jõe ja tema lisajõe Sauga jõe suudmeala. Nii need kui ka pisut kaugemal Pärnu jõega ühinev Reiu jõgi voolavad enne suubumist luiteahelike tõttu mitme kilomeetri ulatuses mererannaga rööbiti. Pärnu jõge nimetati keskajal Emajõeks ja veeteed mööda pääses sealt Peipsi järvele.

Pärast 2017. aastal toimunud haldusreformi ühendati Pärnu linnaga Paikuse, Audru ja Tõstamaa vallad, Pärnu omavalitsuse pindalaks sai 858 km2, mis teeb ta pindalalt Eesti suurimaks linna nime kandvaks omavalitsuseks. Pärnu linna kui omavalitsuse elanike arv oli 2018. aastal 51 649 ning Pärnu linnal kui asulal 40 664.

1929 püstitati Pärnusse Amandus Adamsoni loodud Lydia Koidula mälestussammas

Pärnu jõe suuet ja laevateed kaitsevad täisuhtumise eest rohkem kui 2 kilomeetri pikkuselt merre ulatuvad muulid. Vasakkalda muulist on kujunenud linna romantiline sümbol.

Kilingi-Nõmme

Elanike arv 2017: 1716 Linnaõigus: 1938

Lihula

Elanike arv 2017: 1225 Linnaõigus: 1993

Sindi

Elanike arv 2017: 3845 Linnaõigus: 1938

47

Maakonnad ja linnad

Tartu

Elanike arv 2018: 99 429 Linnaõigus: 1230

T

artu linn asub Eesti kaguosas Emajõe keskjooksul.

Tartu Toomemäel asus linnus arvatavasti alates 6. sajandist. Esimene kirjalik teade Tartu kohta pärineb Vene kroonikast, seal on märgitud, et Kiievi vürst Jaroslav Tark vallutas 1030 eestlaste linnuse ja pani sellele oma ristinime Juri järgi nimeks Jurjev. 1061 vallutasid eestlased linnuse tagasi ja 1224 langes eestlaste Tarbatu linnus taas võõramaalaste, seekord Saksa ristirüütlite valdusse. Viimased nimetasid linnust ja selle ümber kujunenud linna Dorpatiks, sellest sai Tartu piiskopkonna keskus ja üks Liivimaa (Eesti ja Läti ala) kolmest tähtsaimast hansalinnast. Liivimaa sõja ajal, 1558–1582 oli Tartu venelaste, pärast seda poolakate ja 1625. aastast rootslaste käes. Rootsi kuningas Gustav II Adolf asutas 1632 Tartusse ülikooli. Põhjasõja ajal vallutas linna 1704 Vene vägi, linn sai rängalt kannatada.

Tartut laastasid ka 1763. ja 1775. aasta tulekahju ja Teine maailmasõda. Selle tõttu on vanu ehitisi säilinud vähe. Pärast 1775. aasta tulekahju taastati linnasüda klassitsistlikus laadis hoonetega, mis on suures osas säilinud ja teevad Tartu Eesti linnade hulgas ainulaadseks.

Tartu Ülikooli peahoone ja selle 6 sambaga sissepääs ehk portikus.

Vanimad ehitusmälestised on Toomemäel asuv, 13. sajandist pärinev toomkirik (varemeis) ning pisut noorem, rohkete põletatud savist kujukestega Jaani kirik. Tuntuimad ehitised on ülikooli peahoone ja paljud teised õppehooned, raekoda, Vanemuise hoone, mitu uut ärikeskust ja Emajõe sillad. Tartule ainuomased loodusobjektid on Emajõgi ning selle lai, kohati järsuveeruline liivakivipaljanditega ürgorg.

Toomkirik ehitati 13. sajandil ja ta oli Tartu piiskopkonna peakirik. Liivimaa sõja ajal jäi kirik peremeheta ja lagunes.

Hoone idaosa korrastati aastatel 1804–1806. Kuni 1981. aastani asus selles Tartu ülikooli raamatukogu, seejärel sai sellest ajaloomuuseum.

KAS SA TEAD?

Tartu raekoda pärineb 1789. aastast. Torni kellamängu 18 vanale kellale lisati 2016. aastal 16 uut kella ja nüüd saab sealt kuulata erinevaid kellamänge.

56

Toome ehk Toomemägi on Emajõe ürgoru neemikuna eenduv perv, mida kaeve- ja ehitustööd on oluliselt ümber kujundanud.

Sinna 19. sajandi algul rajatud park on linlaste meelispuhkepaiku. Pargis asuvad romantilised toomkiriku varemed, Inglisild, Kuradisild, tähetorn, Vana Anatoomikum ja Riigikohtu hoone.

Seal on ka ohvrikivi ning mitu mälestusmärki, nende seas Karl Ernst von Baeri, Friedrich Robert Faehlmanni ja Kristjan Jaak Petersoni mälestussammas.

Maakonnad ja linnad

KÕIGE, KÕIGE

Tartu on kogu Lõuna-Eesti majandus- ja kultuurikeskus ning ülikoolilinn, seal asuvad Haridus- ja Teadusministeerium ning Riigikohus. Linna suurimad tööandjad on Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool oma paljude allasutustega. Tartu suuremad ettevõtted valmistavad karastusjooke ja õlut, konserveeritud toiduaineid, metallitooteid, mööblit, jalatseid ning tegelevad tarkvaralahenduste väljatöötamisega.

KAS SA TEAD?

Esimene eestlaste üldlaulupidu toimus 18.–20. juunini 1869 Tartus. Peol osales ligi 800 lauljat ja 56 pillimeest, seda juhatasid Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Kunileid.

KAS SA TEAD?

2016 valmis linnaserval Raadil Eesti Rahva Muuseum, mis on Eesti suurim muuseum. Arhitektid Lina Ghotmeh, Dan Dorell ja Tsuyoshi Tane.

Rootslaste tagasipöördumist kartes tehti Tartu 1708 Peeter I käsul maatasa ning selle kodanikud küüditati Venemaale. Veel 1721 olevat linnas olnud ainult 12 inimest. Neid traagilisi sündmusi kajastab esimese eesti soost luuletaja Käsu Hansu kirja pandud kaebelaul „Oh! ma waene Tardo Liin…”

Mõisnikud püüdsid eestlaste hariduse andmist kõigiti takistada ja kinnitasid, et eestlased olevat orjadeks loodud. Nende väidete kummutamiseks viis Forselius 1686 Rootsi kuninga ette kaks andekat eesti poissi – Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüri. Nende vastustega rahule jäänud kuningas andis loa Eestis kahe talulastekooli asutamiseks.

Esimese maailmasõja ajal evakueeriti Tartu ülikooli varad Venemaale. Tartu rahulepingu järgi kohustus Venemaa need ülikoolile tagastama, kuid pole seda siiani teinud. Ülikooli kui auväärse teadustempli pärast nimetatakse Tartut Emajõe Ateenaks. Linnas on teisigi kõrgemaid õppeasutusi, nende seas maaülikool, lennukolledž, kõrgem kunstikool ja sõjakool.

Endise kuulsa, Teises maailmasõjas purustatud Kivisilla asemele rajati aastatel 1957–1959 jalakäijatele mõeldud kaarsild.

Vallikraavi tänaval Wilde kohviku ees asuv Tiiu Kirsipuu loodud skulptuur „Kaks Vildet” kujutab Eesti kirjanikku Eduard Vildet ja Inglise-Iiri kirjanikku Oscar Wilde’i. Kuju koopia asub Iirimaal Galways.

Elva

Elanike arv 2017: 5669 Linnaõigus: 1938

Kallaste

Elanike arv 2017: 769 Linnaõigus: 1938

57

EESTI AJALOO KRONOLOOGIA Muinasaeg IX aastatuhat eKr

Esimene teadaolev inimasula Pullis, algab keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum (kuni 4000 eKr)

U 4000–1800 eKr

Noorem kiviaeg ehk neoliitikum

U 1800–500 eKr U 500 eKr – 13. sajand pKr U 450 p Kr – 800 U 800 – 13. sajand

Pronksiaeg Jägalast leitud kammkeraamika pott (III aastatuhat eKr)

Rauaaeg Keskmine rauaaeg Noorem rauaaeg

U 800–1050

Viikingiaeg

U 1050 – 13. sajand

Hilisrauaaeg

1206–1227

Eesti vallutamine ristisõdijate poolt ehk eestlaste muistne vabadusvõitlus

1210 suvi 21.09.1217

Ümera lahing Madisepäeva lahing

Vanade viikingilaevade eeskujul ehitatud laev Turm Peipsi järvel (2017)

Keskaeg 1236–1241 ja 1260–1261 1343–1345 1346 1520. aastad

Saaremaa vabaneb ajutiselt ordu- ja piiskopivõimust Jüriöö ülestõus Põhja-Eesti läheb Taani käest Saksa Ordu võimu alla Reformatsiooni algus Liivimaa linnades

1525

Esimene teadaolev eestikeelne trükis

1535

Ilmub Wanradti-Koelli katekismus

Wanradti-Koelli katekismuse viimane lehekülg

Sõdade ja Rootsi aeg 1558–1583

Liivimaa sõda. Eesti jagatakse Poola, Rootsi ja Taani vahel

1600–1629

Poola-Rootsi sõjad, need võidab Rootsi

1632

Asutatakse Tartu Ülikool

1645

Saaremaa läheb Taanilt Rootsile. Kogu Eesti on Rootsi võimu all

1680. aastad 1700–1721

70

Mõisate reduktsioon ja talurahvakoolide rajamise algus Põhjasõda. Eesti läheb Venemaa võimu alla

Narva lahing (1700)

Tsaariaeg 1816 ja 1819 1858 mai

Eestimaa ja Liivimaa kubermangus kaotatakse pärisorjus Mahtra sõda

1860. aastad

Algab eestlaste rahvuslik ärkamine

1880. aastad

Algab venestusaeg

Mahtra sõjas ­osalenud talupojad Tõnu Lang ja Päärn Ellmann 1898. aastal

1857

Ilmuma hakkab Perno Postimees, 1864. aastast Eesti Postimees

1905

Toimub revolutsioon, eestlaste poliitiline tegevus hoogustub

Eesti Vabariik kahe maailmasõja vahel (kuni 1938) 1917

08.04.1917 Eestlaste suurmeeleavaldus Petrogradis.

Veebruar– märts

Veebruar– november 28.11

Aprill

Rajatakse autonoomne Eestimaa kubermang

Suvi

Kokku kutsutakse Eesti Maanõukogu (maapäev) ja moodustatakse Maavalitsus

Sügis

Oktoobripöörde käigus haaravad võimu enamlased

28.11

Maanõukogu kuulutab end kõrgeimaks võimuks Eestis, aga peab enamlaste survel laiali minema

Laiarööpmelise soomusrongi nr. 6 suurtükivagun Rummu Jüri Vabadussõja ajal

1918 24.02

Veebruarirevolutsioon

Kuulutatakse välja Eesti Vabariik Eestis on Saksa okupatsioon Vabadussõja algus

1. suurtükiväepolgu 1. patarei võitluste ajal Landeswehr’iga 1919. aasta suvel

1919 Algus

Eesti väed tõrjuvad Punaarmee pealetungi

23.04

Kokku tuleb Asutav Kogu, esimene otse valitud parlament Eestis

23.06

Eesti väed võidavad Võnnu lahingus Landeswehr’i 71

Ajalugu

EESTI KESKA JA ALGUSES 1238–1346

Keskaeg (13.–16. sajand)

Tallinn

K

eskajal kuulusid praegune Eesti ja Läti üheskoos Liivimaa (Vana-Liivimaa) koosseisu. Eesti oli jagatud Saksa Ordu Liivimaa haru (Liivimaa Ordu), Saare-Lääne piiskopi, Tartu piiskopi ja Taani kuninga vahel (tema müüs oma valdused 1346 Liivimaa Ordule).

Keskajal ühendati Eesti ühiskondlikult ja kultuuriliselt läänepoolse Euroopaga. Siis rajati üheksa linna (Tallinn, Tartu, VanaPärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Narva, Rakvere, Paide ja Viljandi). Neist paljud kuulusid Hansa Liitu.

Narva Rakvere

TAANI VALDUS Haapsalu

Paide

SAARE-LÄÄNE PIISKOPKOND Lihula Pöide

Põltsamaa Kursi

Vana-Pärnu Uus-Pärnu

LIIVIMAA ORDU VALDUS Karksi

Tartu

TARTU PIISKOPKOND Otepää

MÕISTE

linn linnus

MÕISTE

Hansa Liit oli kesk- ja varauusajal tegutsenud Kesk- ja Põhja-Euroopa kaubalinnade liit. Selle kõige tähtsamaks liikmeks oli Lübecki linn Põhja-Saksamaal.

Hansa Liidu võimsuse tipp oli 14.–15. sajandil, siis sõdis ta edukalt näiteks Taani kuningriigiga. Hansa Liitu kuulus ka mitu Eesti linna: Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi.

Tähtsal kohal oli kaubavahetus Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel.

Keskaegsete hansakaupmeeste kasutatud olulisimaks kaubalaevaks oli hansakoge.

Jüriöö ülestõusu pealahingu paika Sõjamäele hakati parki rajama 1935. aastal. 2007. aastal avatud Jüriöö pargi mälestusansambli 30 meetri kõrguses tuletornis süttib tuli, kui Pika Hermanni tornis langetatakse riigilipp. Jüriöö ülestõusu mälestusmärgiks on maasse löödud mõõk.

JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS Tallinn Sõjamäe Padise

Rakvere

Narva

TAANI VALDUS Kämbla

Kanavere

Haapsalu Lihula

Paide

NE Kooljamäed LÄÄ ND E R O Viljandi Tartu Pöide S A A O P K SK I I P TARTU LIIVIMAA PIISKOPKOND ORDU ülestõusnute löögisuund VALDUS Otepää pihkvalaste sõjakäik ordu retked 1343 ordu retked 1344 ordu retked 1345 linn alev, linnus ülestõusnute piiratud linnus lahingukoht

76

Klooster on kindlaid kooselureegleid järgiv munkade või nunnade kogukond. Kloostriks nimetatakse ka selle kogukonna hoonete kompleksi.

Kirumpää

Vastseliina

15. sajandil rajatud Pirita kloostri varemed.

Eestis levis katoliku usk, mis segunes eestlaste varasemate uskumustega ja nõnda kujunes rahvalik usk. Üle maa ehitati kirikuid, millest paljud on tänini säilinud. Samuti rajati Eestisse mitu kloostrit.

Vallutuse järel toimus mitmeid eestlaste vastuhakke, millest viimane ja tuntuim on Jüriöö ülestõus (1343–1345). See algas 23.04 (jüriööl) 1343 Taani valduses olevas Põhja-Eestis. Algus oli ootamatu ja edukas, eestlased haarasid enda kätte suure osa Harjumaast ja otsisid välisabi Rootsist. Eestlaste vastu asus sõjakäigule Liivimaa Ordu, ordumeister laskis eestlaste juhid (neli kuningat ja kolm saatjat) Paides läbirääkimiste ajal mõrvata. Eestlaste peavägi purustati Tallinna all. Ülestõus oli puhkenud ka Läänemaal ning 1343. aasta suvel Saaremaal. Saaremaa ülestõus oli edukaim, Liivimaa Ordul õnnestus see maha suruda alles pärast kahte sõjakäiku 1344. ja 1345. aastal. Jüriöö ülestõusu järel müüs Taani Põhja-Eesti alad ordule.

14.–15. sajandil muudeti Eesti talupojad sunnismaiseks (nad ei tohtinud ilma mõisniku loata oma elukohast lahkuda), 16. sajandiks kujunes pärisorjus (talupoegadest sai mõisnike omand).

Keskajal oli haridust võimalik saada toomkirikute (piiskopikirikute) juures, kus asusid toomkoolid. Mõnes linnas tegutsesid ka linnakoolid. Ülikoole keskaegses Eestis polnud, kuid mitmed kõrgemad vaimulikud ja tähtsamad ametimehed olid käinud LääneEuroopa ülikoolides.

MÕISTE

Ajalugu

Reformatsioon oli 16. sajandi alguses alanud usupuhastusliikumine. Selle alustajaks oli 1517. aastal Saksa munk ja teoloog Martin Luther. Ta leidis, et katoliku kirik on muutunud liiga ilmalikuks ning ei taga inimestele lunastust.

Lutheri ideed saavutasid Saksamaal, hiljem ka Põhja-Euroopas, suure poolehoiu. Reformatsiooni tagajärjel kadus senine katoliku kiriku ühtsus, sest sellest eraldusid luterlased, kalvinistid ja mitu teist protestantlikku usulahku.

Keskajal olid Liivimaal tihedad sidemed Saksamaaga. Sealt oli pärit enamik keskaegse Eesti kõrgklassist: Liivimaa ordu liikmed ja teised vaimuliku ning suurem osa linnakodanikke ja ametnikke.

Oma suurte naabrite, Leedu ja Venemaaga oli liivimaalastel nii rahumeelseid kaubasuhteid kui ka sõjalisi kokkupõrkeid. Liivimaa Ordu osales kuni 15. sajandi alguseni ristisõdades Leedu vastu, Vene vürstiriikidega toimusid sõjad peamiselt piiritülide tõttu.

1520. aastatel jõudis Eestisse luterlik reformatsioon, mis juurdus esialgu linnades, maal levis see palju aeglasemalt. Reformatsiooni tagajärjel hakati välja andma eestikeelseid trükiseid.

Need olid vaimuliku sisuga, kõige esimesed olid katekismused.

Nendest vanimad on teada aastatest 1525 ja 1535.

Tallinna toomkirik

KAS SA TEAD?

Tartu vaade 1553. aastast

Kuigi Hansa Liit lõpetas tegutsemise 17. sajandil, ei ole seda kunagi ametlikult laiali saadetud. Tänapäeval peetakse mitmes hansalinnas Hansa Liidu ajalooga seotud festivale, hansapäevi. Seda tehakse ka Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis.

Keskajal tegutses Eestis kümmekond kloostrit.

Suurim keskaegne nunnaklooster asus Pirital. Seda hakati rajama 1407. aastal ning see oli pühendatud Pühale Birgittale, kelle nimest on tulnudki birgitiinide nunnaordu ja Pirita nimi. 1577. aastal purustas kloostri Vene vägi. 2001. aastal rajati vana kloostri varemete kõrvale uus kloostrihoone, kus elavad mitmelt maalt pärit birgitiinidest nunnad.

Tänapäeval tegutseb Eestis ka Pühtitsa ehk Kuremäe klooster, mis on ainus õigeusu nunnaklooster Eestis.

See on asutatud 1891. aastal, seal elab üle 150 nunna ja noviitsi. Müüriga ümbritsetud alal on mitu kirikut, nunnade eluhooned, söögimaja, haigla, kalmistu ja kellatorn.

MÕISTE

Talupoegadel oli siiski võimalik pageda linnadesse, kus vajati hädasti uusi töökäsi. Linnade ja aadlike vahel puhkes mitu korda talupoegade pärast tülisid.

Neist kõige tõsisem toimus 1535. aastal. Siis hukati Tallinnas aadlimees Johann von Uexküll, kes oli oma linna pagenud talupoja Tallinnast röövinud ning surnuks peksnud. Selle juhtumi põhjal lavastati 1972. aastal film „Verekivi”.

Katekismus on kristliku õpetuse käsiraamat. Kõige tuntumad katekismused on Martin Lutheri koostatud ning 1529 ilmunud „Suur katekismus” (mõeldud eelkõige vaimulikele) ja „Väike katekismus” (eelkõige ilmikutele).

Hiljem on katekismuseid välja andnud nii luterlased, kalvinistid, katoliiklased kui ka õigeusklikud.

Usupuhastuse toetajaid hakati 1529. aasta järel nimetama ka protestantideks, sest nad protestisid katoliiklaste plaani vastu luterlus maha suruda.

Simon Wanradti alamsaksa keeles kirjutatud ja Johann Koelli eesti keelde tõlgitud, niinimetatud Wanradti-Koelli katekismus (1535) on vanim osaliselt säilinud eestikeelne raamat.

77

Ajalugu

Eesti Vabariigi rajamine (1917–1920)

E

KAS SA TEAD?

simese maailmasõja ajal (1914–1918) Venemaa nõrgenes ning seetõttu toimus 1917. aastal tsaarivõimu kukutanud Veebruarirevolutsioon. Seejärel saavutas Eesti piiratud autonoomia. Laienes eestikeelne asjaajamine ning valiti rahvaesinduse ülesandeid täitev Maanõukogu (Maapäev) ning moodustati selle täidesaatev organ, Maavalitsus. Selle tegevuse ajal hakkas Eestis kujunema erakondlik süsteem ja demokraatlik valitsuskorraldus.

1917. aasta novembris haarasid oktoobripöördega (vana kalendri järgi toimus see oktoobris) võimu enamlased ehk kommunistid, kes keelasid Maanõukogul kokku tulla. Sellest hoolimata kuulutas Maanõukogu end 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis, kuid pärast seda ei saanud ta enam kokku tulla. Eesti rahvuslikud poliitikud jätkasid siiski salaja tegutsemist.

1918. aasta alguses moodustati kolmeliikmeline Eesti Päästekomitee, mis kuulutas 24. veebruaril 1918 Tallinnas välja Eesti iseseisvuse. Siis moodustati ka esimene Eesti Ajutine valitsus, mis tegelikult riigivõimu teostada ei saanud, sest veebruarist novembrini 1918 oli Eestis Saksa okupatsioon. Eesti Vabariiki sakslased ei tunnustanud, vaid püüdsid välja kuulutada Saksamaast sõltuvat Balti hertsogiriiki. Novembris lõppes Esimene maailmasõda Saksamaa jaoks kaotusega ning Ajutine Valitsus sai võimu Eestis enda kätte.

82

Eestimaa Päästmise Komitee ehk Eesti Päästekomitee oli 19.–25.02.1918 Tallinnas tegutsenud erakorraline kõrgeim võimuorgan, mis juhtis Eesti Vabariigi loomiseks vajalikku tegevust. Komitee liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 24. veebruari pärastlõunal asus Päästekomitee iseseisvumist juhtima. Ta koostas viis päevakäsku ja andis mitu korraldust. Kõige tähtsama päevakäsuga teavitati rahvast iseseisva Eesti Vabariigi loomisest.

Samuti kästi kõikides Tallinna kirikutes ja koolides 25. veebruari hommikul lugeda ette Eesti iseseisvuse manifest. Päästekomitee lõpetas tegevuse Eesti Ajutise Valitsuse moodustamisega.

Eesti iseseisvuse manifest loeti esimest korda avalikult ette Pärnus 23. veebruaril. Kuna 24. veebruaril Tallinnas toimunud ettelugemise järel astus ametisse esimene Eesti valitsus, siis loetakse just seda Eesti Vabariigi rajamise päevaks 28. novembril ründas Punaarmee Narvat ja algas Eesti Vabadussõda (1918–1920). Vastase suure ülekaalu tõttu pidid eestlased linnast lahkuma. Et Eesti sõjaväge sel ajal alles moodustati, ei olnud selle võitlusvõime hea ning seetõttu jõudsid venelased aasta lõpuks Tallinnast ainult 30–40 km kaugusele.

Lõunapoolne rinne kulges Paide–Põltsamaa–Mõisaküla joonel.

Eesti esimene soomusauto Estonia

Ajalugu

Eesti vägede kaugeim edasitung suvi 1919 vabariigi piir 1920 EESTI VABADUSSÕJA KAARTEesti Inglise laevastiku appitulek

Petrograd

Soome laht

Punaarmee pealetung 1918–1919 Eesti vägede vastulöögid 1919 Punaarmee kaugeim edasitung jaanuar 1919 tähtsamad lahingud Eesti vägede kaugeim edasitung suvi 1919 Eesti vabariigi piir 1920 Inglise laevastiku appitulek Paldiski Punaarmee pealetung 1918–1919 Eesti vägede vastulöögid 1919 tähtsamad lahingud

Narva laht Valkla

Tallinn

Kehra Luuga Paide

Haapsalu

Jõgeva

Väinameri

Läänemeri

Pärnu

Viljandi

Pihkva järv Võru

Ruhja Kura kurk

Petseri

Aluliina (Alūksne) Võnnu (Cēsis)

Tukums

1918. aasta lõpus ja järgmise aasta alguses Eesti kaitsevägi suurenes ja selle võitlusvõime paranes. Samuti saadi relvi ja abijõudusid Suurbritanniast, Taanist ja Soomest. Tänu sellele suudeti Punaarmee pealetung peatada ning eestlased asusid koos Soomest saabunud 3500 vabatahtlikuga vastupealetungile, mille õnnestumisel oli oluline osa soomusrongidel. 1919. aasta veebruariks oli Eesti ala vabastatud. Kevadel kandus lahingutegevus Lõuna-Eestisse, kus Punaarmee üritas eestlaste rinnet murda. Mais alustasid eestlased taas pealetungi: idas jõuti Petrogradi lähedale ja lõunas vallutati Pihkva. Suvel võitis Eesti sõjavägi Võnnu (Cēsise) lahingus baltisakslaste maakaitseväge Landeswehr’i ja aitas kaasa seadusliku valitsuse võimu taastamisele Lätis.

1919. aasta sügisel toimusid Narva lähedal rasked, kuid Eestile edukad kaitselahingud Punaarmee vastu. 3. jaanuaril 1920 sõlmiti Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel relvarahu ning 2. veebruaril kirjutati Tartus alla Eesti ja Venemaa rahulepingule, millega Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust.

KAS SA TEAD?

Paju

Pihkva

23.06.1919

Talsi Riia

Eesti soomusrongi nr 2 suurtükiplatvorm (1919)

Valga

Volmari (Valmiera)

Liivi laht

Peipsi järv

Tartu Võrtsjärv

Kilingi-Nõmme

Kuressaare

Vindavi (Ventspils)

Narva

Rakvere

Riia vabastamine suvi 1919

Miitavi (Jelgava)

Jaunjelgava

Ludza Rēzekne

Tartu rahulepingu allkirjad. Vasakul Eesti delegatsioon (ülalt alla): Asutava Kogu liige ja delegatsiooni juht Jaan Poska, Asutava Kogu liige Ants Piip, Asutava Kogu liige Mait Püümann, Asutava Kogu liige Julius Seljamaa ning kindralmajor Jaan Soots. Paremal Vene delegatsioon: Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe ja Venemaa SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski

Jaan Poska

1919. aastal aitas Eesti kaitsevägi kaasa Läti vabastamisele sakslaste võimu alt. Eelkõige sõditi baltisakslaste maakaitseväe, Landeswehr’i vastu ja seda sündmust tuntakse Eesti ajaloos Landeswehr’i sõjana. 19.–23. juunini toimus Võnnu (Cēsise) lähedal otsustav lahing, mille tulemusena sunniti Landeswehr taanduma ning eestlaste ja lätlaste ühine vägi vabastas Võnnu. 1934. aastast tähistatakse 23. juunit Eestis võidupühana.

83

KAITSEVÄGI

E

esti kaitsevägi on Eesti Vabariigi riigikaitset teostavate relvastatud jõudude osa, mis on tegutsenud 1918–1940 ja alates 1991. aastast. Ajavahemikus 1918–1920 nimetati seda Eesti rahvaväeks, 1920–1929 ja 1937–1940 Eesti sõjaväeks.

Eesti kaitseväe eelkäijaks olid Eesti rahvusväeosad, mis moodustati 1917. aastal, Esimese maailmasõja lõpus. Rahvusväeosad, mis koondati Eestisse, aitasid 1917. aastal kaasa Eesti autonoomia kindlustamisele ning seejärel iseseisvuse väljakuulutamisele ning selle kindlustamisele. 1918. aastal asutati suuresti rahvusväeosade alusel Eesti sõjavägi, mis võitles edukalt Vabadussõjas.

KAS SA TEAD?

Ajalugu

Enne Teist maailmasõda püüti Eesti sõjaväge, nagu tänapäevalgi pidevalt kaasajastada. Seetõttu hangiti Eestile 1936. aastal ka kaks allveelaeva, „Kalev” ja „Lembit”. Neist viimane on siiani alles.

Praegu asub ta Eesti Meremuuseumi filiaalis Lennusadamas.

Allveelaev Lembit Lennusadama kai ääres (2009)

KAS SA TEAD?

Soomusrong nr. 5 suurtükiplatvorm „Tasuja“ Vabadussõja ajal.

Vabadussõja ajal 1919. aasta suvel oli Eesti sõjavägi kõigi aegade suurim. Siis oli selle koosseisus umbes 75 000 inimest. Sõja järel suurem osa sõjaväelasi demobiliseeriti ja 1921. aasta jaanuaris oli kaitseväkke jäänud alla 19 000 inimese.

Ajateenistuse pikkus Eesti kaitseväes on 8 või 11 kuud. Lühemat aega teenivad reasõdurid, kuid mõne eriala sõdurid ning samuti need, kes tahavad saada allohvitserideks (nooremseersantideks), peavad teenima 11 kuud. Ajateenistuse peavad läbima kõik teenistuskõlblikud meessoost Eesti kodanikud.

Vabatahtlikena võivad seda teha ka naiskodanikud.

Ajateenistuse läbib igal aastal u 2600 meest ja naist.

Eestis saab kõrgemat sõjalist haridust Tartus paiknevates Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ja Balti Kaitsekolledžis. Allohvitsere ja reservohvitsere koolitatakse Kaitseväe Võru Lahingukoolis. Ka Lahingukool kuulub Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste koosseisu.

Alates 1995. aastast on kaitsevägi osalenud ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu operatsioonides, mida on korraldatud Horvaatias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Liibanonis, Iisraelis, Süürias, Kosovos, Iraagis, Afganistanis, Kesk-Aafrika Vabariigis ning Malis. Merevägi on osalenud Vahemerel ja Punasel merel tehtud terroritõrjeoperatsioonidel.

90

Eesti kaitseväe suurtükiväeõppus (1936)

Kahe maailmasõja vahel kehtis Eestis, nagu praegugi, üldine sõjaväekohustus. See tähendas, et kõik teenistuskõlblikud meeskodanikud pidid läbima sõjalise väljaõppe. Sõjaväes oli korraga enamasti 15 000 – 16 000 inimest. Kaitsevägi allus valitsusele, 1934–1940 aga riigipeale. Kaitseväe otseseks juhiks oli selle juhataja või ülemjuhataja. 1918–1920, 1924–1925 ning 1934–1940 oli kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner.

Kaitseväe olulisim väeliik oli maavägi, tegutsesid ka mere- ja lennuvägi. 1940. aastal, kui NSV Liit Eesti okupeeris, lõpetati ka kaitseväe tegevus: see sundliideti Punaarmeega. Suurem osa ohvitseridest hukkus NSV Liidu vangilaagrites.

Eesti kaitsevägi otsustati taasasutada 1991. aastal, pärast iseseisvuse taastamist. Nüüdne Eesti kaitsevägi jaguneb ajateenijateks ja elukutselisteks kaitseväelasteks, kellele lisanduvad reservväelased. 2017. aastal oli kaitseväe suuruseks umbes 5500 inimest, kellest 2800 olid elukutselised.

Ajalugu

Staabi- ja toetuslaev Wambola (2017)

Prantsuse õhujõudude lennuk Baltikumis toimunud ühisõppusel Saber Strike 2013

Kaitseväe kõrgeim sõjaväeline juht on kaitseväe juhataja, kes allub kaitseministrile.

Kaitseväe juhataja tööorganiks on Kaitseväe peastaap. Kõige suurem väeliik on, nagu ka enne Teist maailmasõda, maavägi, mille koosseisu kuuluvad 1. ja 2. jalaväebrigaad. 1. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluvad kõige tähtsamate allüksustena Scoutspataljon, Kalevi jalaväepataljon, Viru jalaväepataljon, tagalapataljon, suurtükiväepataljon, pioneeripataljon ja õhutõrjepataljon.

2. jalaväebrigaadi tuumikuks on Kuperjanovi jalaväepataljon ja tagalapataljon.

Eesti mereväe kõige tähtsamad üksused – mereväebaas ja laevastik – asuvad Tallinnas Miinisadamas. Mereväe peamisteks ülesanneteks on Eesti territoriaalvete kaitse ja miinitõrje ning osalemine NATO ühisoperatsioonidel. Õhuväe peamine baas asub Ämaris.

Alates 2004. aastast on Eesti NATO liige ning alates 2014. aastast paikneb Ämari lennubaasis liitlasvägede lennusalk. Tallinnas paikneb NATO küberkaitsekoostöö keskus. Alates 2017. aastast paiknevad Eestis Venemaalt lähtuva ohu tõttu täiendavad NATO liitlasüksused.

Suurem osa neist asub Tapal. Kõige suuremad liitlaste väeüksused on Suurbritanniast.

MÕISTE

Eesti kaitseväes kasutatav soomusmasin CV9035 (2016)

Brigaad on sõjaväeüksus, kuhu kuulub kuni 5000 inimest. Eesti brigaadid jagunevad pataljonideks (nende koosseisus on kuni 800 inimest) ning pataljonid omakorda kompaniideks (kuni 150 inimest). Kompaniid koosnevad rühmadest (umbes 30 inimest) ning rühmad jagudest (umbes 10 inimest).

Kaitseliidu embleem

KAITSELIIT

K

President Kersti Kaljulaid Võidupüha paraadil 23.06.2017

MÕISTE

aitseliit on vabatahtlik Eesti riigikaitseorganisatsioon, mis on tegutsenud 1918– 1922 ja 1924–1940 ning mis taastati 1990. aastal.

1917. aastal asutati Kaitseliidu eelkäija Omakaitse. Üle-eestiline Kaitseliit asutati 1918. aasta novembris. Vabadussõja ajal täitis Kaitseliit politsei, vanglaameti ja piirivalve ülesandeid. Peale selle pidi ta tagama üldise sisejulgeoleku.

Kaitseliidu tähtsus vähenes pärast Vabadussõja lõppu oluliselt, selle sõjaline tegevus sisuliselt peatus. Uuesti kutsuti Kaitseliit sõjalise organisatsioonina ellu 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku riigipöördekatse järel. Lisaks Kaitseliidule loodi ka Naiskodukaitse (1927) ning noorteorganisatAdmiral Johan Pitka sioonid Noorkotkad (1930) ning Kodutütred (1932).

Kaitseliidu ja selle kõrvalorganisatsioonide tegevuse oli 1918. aastal üks peamiseid Kaitseliidu lõpetas 1940. aastal Nõukogude okupatsioonivõim.

Paljud Kaitseliidu liikmed hukkusid, mitmed tegutseorganiseerijaid sid metsavendadena Nõukogude võimu vastu.

Kaitseliit taastati Järvakandis 1990. aasta veebruaris, seega juba enne Eesti iseseisvuse taastamist. 1992. aastast kuulub ta koos Eesti kaitseväega Eesti kaitsejõudude koosseisu. Kaitseliidu peastaap asub Tallinnas. Kaitseliidu ülem allub kaitseväe juhatajale. Lisaks Kaitseliidule on taastatud ka Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütarde tegevus.

Noored Kotkad ehk noorkotkad on Kaitseliidule alluv üle-eestiline vabatahtlik organisatsioon, mille eesmärgiks on noorte vaimne ja kehaline arendamine, rõhku pannakse matkatarkustele ja riigikaitsele. Noorkotkaste hulka kuuluvad 7–18-aastased poisid.

Kodutütred on tütarlaste vabatahtlik skautlik Kaitseliidu noorteorganisatsioon, kuhu kuuluvad 7–18-aastased tütarlapsed. Sageli korraldatakse noorkotkaste ja kodutütarde ühiseid õppelaagreid.

91

Loodus

a

h

t

LOODUS j

a

l

SOOME

Vanadel merekaartidel on Suure Väina lõunaotsas asuva Viirelaiu nimi Paternoster, ladina keeles ’meie isa’, mis on ühe tuntuima kristliku palve esimesed sõnad. Palve lugemisest lootsid purjelaevnikud saada abi meresõiduohtliku Väinamere läbimiseks.

P

Soom Hiiumaa

• -459 m Gotland (Ojamaa)

Saaremaa Liivi laht

t e lah

EESTI

L ÄT I

VENEMAA

Ahvenamaa

Öland

LEEDU

TA A N I Bornholm Rügen

SAKSAMAA

VENEMAA POOLA

Eesti mereala suurus on 36 198,3 km2. Sellest 11 841,7 km2 on kaugeimaid maismaapunkte ühendavast joonest 12 meremiili avamere poole ulatuv territoriaalmeri, 13 101 km2 territoriaalmere ja mandri rannajoone vahel paiknev sisemeri ning 11 255,6 km2 territoriaalmerega külgnev avamereala – majandusvöönd.

Eesti sügavaim mereala asub Osmussaarest pisut põhja pool, selle sügavus on 140 m.

Viimane suurem üleujutus Eesti rannikul oli 09.01.2005 Pärnus, veepind tõusis 295 cm üle keskmise taseme.

Viigerhüljes ehk viiger elab Eesti rannikuvetes. Ta poegib ainult jääl ja viigri arvukus sõltub tugevasti jääoludest

92

õ

ROOTSI

KÕIGE, KÕIGE

KAS SA TEAD?

esti ala koosneb mandrilisest ja saarelisest osast. Meresaari on 2222, kokku 4131,2 km2. Eesti suhteliselt soodsa majandusgeograafilise ja geopoliitilise asendi tõttu on teda püüdnud paljude sajandite jooksul endale allutada taanlased, rootslased, sakslased, poolakad ja venelased.

Pika rannajoone tõttu kuulub Eesti mereriikide hulka. Meie kodumeri Läänemeri asub Euroopa loodeosas Skandinaavia poolsaare ja muu Euroopa vahel. Tema pindala on koos Taani väinade ja Kattegati väinaga 415 000 km² ja keskmine sügavus on ainult 55 meetrit. Sügavaim koht (459 m) on Ojamaa ehk Gotlandi saarest loodes asuv Landsorti süvik. Atlandi ookeani avaosaga on ühendus nõrk, seetõttu on Läänemere vee soolsus meie rannikuvetes väike – enamasti vahemikus 4,5–7‰ ja ta kuulub seega riimveeliste veekogude hulka.

Läänemere peamised osad on Põhjalaht, Soome laht, Liivi laht ning Lääne-Eesti saarte ja mandri vaheline madalaveeline Väinameri. Veerohkeimad jõed on Neeva, Wisła, Daugava ja Odra.

Põhjapoolne rannikumeri külmub peaaegu igal talvel, kogu meri aga ainult väga karmil talvel.

Loomade poolest on meri liigivaene, kuid see-eest isendirohke.

Olulised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Peamised mereimetajad on hallhüljes ja viigerhüljes.

Tiheda laevaliikluse, paljude suurte linnade ja väikese veevahetuse tõttu on Läänemeri üks maailmamere enim saastatud piirkondi.

Mere ääres paikneb 9 riiki, neid nimetatakse Läänemeremaadeks, Eestit, Lätit ja Leedut nimetatakse ka Balti riikideks. Viimastest on kõige saarerohkem ja pikima rannajoonega Eesti.

h

E

Loodus

Aluspõhja läbilõige 200

Palamuse

Kohtla-Järve

Otepää

Mõniste

PINNAKATE A

SOOME LAHT

0

SILUR

–200

EDIACARA RA

DEVON

KAMBRIUM UM M

ORDOVIITSIUM UM

–400

ALUSKORRA T TARD- JA MOONDEKIVIMID

–600

–800

–1000

Geoloogiliselt paikneb Eesti laialdase Ida-Euroopa platvormse ala sadade miljonite aastate jooksul kujunenud ja jäigastunud kivimilisel aluspõhjal. Selle aluskord koosneb kristalseist kivimeist ning pealiskord Põhja-Eestis lubja-, LõunaEestis aga liivakividest. Neid katavad erineva koostise ja paksusega nooremad setted, peamiselt moreen, liiv ja kruus.

Kõige õhem on pinnakate või see puudub hoopiski Lääne-ja Loode-Eesti ning Lääne-Saaremaa paelavadel.

Eesti tähtsaim maavara on Kirde-Eestis leiduv põlevkivi.

Kaevandatakse ka liiva, kruusa ja savi, murtakse dolo- ja lubjakivi ning varutakse turvast, ravimuda ja tervisvett.

Rohkesti leiduvat fosforiiti praegu ei kaevandata. Hiiglaslike varudega, mitmeid metalle sisaldav savikivim graptoliitargilliit võib osutuda kaevandamisväärseks tulevikus.

Eesti pinnamood on üldiselt madal ja tasane, seda on

Võrumaal asuvad Piusa koopad on tekkinud klaasiliiva kaevandamisel.

KAS SA TEAD?

m

Fosforiidisõda oli 1987–1988 eestlaste korraldatud laialdane rahumeelne vastuhakk NSV Liidu keskvõimu kavale rajada Virumaale suured fosforiidikaevandused.

Sellega kaasnevate võimalike keskkonnamurede ja oluliste sotsiaalsete muutuste tõttu sai väljaastumine eeskätt poliitilise ilme. Üldsuse survel keelas tollane Eesti valitsus lõpuks fosforiidi kaevandamise alustamise.

Põhja-Eesti klindis paljanduvad settekivimid Valaste joa kõrval. Pildil on (ülalt alla) lubjakivi, glaukoniitliivakivi, graptoliitargilliit ja liivakivi.

93

Loodus

SISEVEEKOGUD

E

estis on suhteliselt palju siseveekogusid. Nende kujunemise eeldused on olnud rohkete sademetega parasniiske kliima ning väikeste kõrgusvahedega, kuid sealjuures võrdlemisi vahelduv pinnamood. Keskkonnaregistri andmeil on meil 6287 siseveekogu, sealhulgas 2543 seisu- ja 2505 vooluveekogu.

PIKIMAD JÕED Võhandu

165 km

Pärnu

145 km

Põltsamaa

1361 km

Pedja

1251 km

Kasari

114 km

Keila

112 km

Pirita

107 km

Piusa

104 km

Navesti

1022 km

Emajõgi

99 km²

1

KAS SA TEAD?

2

Emajõe lisajõgi Pärnu jõe lisajõgi

Võhandu jõe keskjooksu oruveerude liivakivikaljusid nimetatakse müürideks.

Jõed

R

ahvusvahelise jaotuse alusel on Eestis keskmise suurusega ainult veerikkaim, Venemaa piiril voolav Narva jõgi ja ainus laevatatav jõgi Emajõgi (99 km). Kõik muud on väikejõed. Pikimad jõed on Võhandu (165 km) ja Pärnu jõgi (145 km).

Põhja-Eesti jõed on enamasti kärestikulised ning voolavad alamjooksul sügavale paepinda kulutatud orgudes. Klindi servalt laskuvad nad enamasti jugade ja joastikena.

Tuntuimad neist on Narva, Jägala ja Keila jõgi.

Lõuna-Eesti jõed looklevad sügavates ürgorgudes, mille järskudel veerudel on punase liivakivi paljandeid – taevaskodasid ja müüre. Tuntuimad sellised jõed on Võhandu ja Piusa jõgi. Emajõel ja Lääne-Eesti surimatel jõgedel Pärnu jõel ja Kasari jõel on veerohkel ajal suuri üleujutusi.

Peale Narva jõe on piirijõgi ka 24 km ulatuses Läti piiril voolav Koiva ehk Gauja jõgi. Ajalooliselt on piirijõgedeks olnud ka Saaremaal piiskopi ja ordu valdusi eraldanud Maadevahe jõgi ning Kagu-Eestis Liivimaa ja Pihkva vürstiriigi piiril Piusa jõgi.

Eesti suurim ja Euroopa üks suurimaid luhtasid on Kasari luht, selle pindala on 40 km2.

Kõige rohkem vesiveskeid on olnud Piusa jõel. Peajõel on töötanud 39, kogu jõestikus kokku 88 vesiveskit.

Härjapea jõgi voolas varem Ülemiste järvest läbi linna Tallinna lahte. Keskajal kasutas 4,5 km pikkuse kiirevoolulise jõe veejõudu kuni 14 viljaveskit ja töökoda ning vett tarvitati majapidamistes.

Jõgi oli 1937. aastaks suunatud maa-alusesse torustikku. Härjapea jõega seondub mitu Tallinna kohanime.

96

Piusa jõe kaldakalju Härma Mäemine müür. Piusa jõgi on Eestis suurima langusega jõgi. Tema langus lähtest, Haanja kõrgustikul asuvast Plaani Küläjärvest kuni suubumiseni Pihkva järve on 207,8 m. Jõgi oli ka Liivimaa ja Pihkva vürstiriigi ning seega õigeusu ja katoliku usutunnistusala piir.

Loodus Eesti ala suurima vooluhulgaga jõgi on Emajõgi ehk SuurEmajõgi, keskmine vooluhulk on 60–75 m3/s. Tema peamised lisajõed on ühise alamjooksu Pedega Põltsamaa ja Pedja jõgi ning Ahja, Elva, Amme ja Laeva jõgi.

Emajõe lähe asub Võrtsjärve kirdenurgas Rannu-Jõesuus.

Jõgi läbib keskjooksul Tartu ning suubub Praagal Peipsi järve.

Jõe ülem- ja alamjooksul laiub soid ja heinamaid, mis suurvee ajal on vee all. Kõrge veeseisu korral võib Pede suudme ja Võrtsjärve vahelise jõelõigu voolusuund muutuda vastupidiseks.

Peipsi kõrge veetaseme mõju võib ulatuda Tartuni.

Emajõgi on Eesti ainus kogu pikkuselt laevatatav jõgi, suurim sadam on Tartu. Jõel on Tartus 6 ja Rannu-Jõesuus 2 silda, Käreveres ja Luunjas üks sild. Ainus raudteesild on Jänese sild, ainus parv on käigus Kavastus.

Pärnu jõgi on pikkuselt teisel kohal Eestis. Ta algab Pandivere kõrgustiku läänejalamilt Roosna-Alliku Allikajärvest, voolab kesk- ja alamjooksul valdavalt tasasel madalikualal ja suubub Pärnu lahte. Enne suubumist voolab jõgi luiteaheliku taga rannajoonega rööbiti. Pärnu linnas on jõe laius üle 300 m ja seal saavad liikuda ka merelaevad. Suudmeala kaitsmiseks liivaummistuste eest on jõe kaldapikendustena rajatud rohkem kui 2 km pikkused lahte ulatuvad kivimuulid. Osa ülemjooksu vett on suunatud kanali kaudu Jägala jõkke.

Pärnu jõgi, eriti selle alamjooks on Eesti kalarikkaimaid jõgesid. Peamised kalad on jõeforell, vimb, haug, lõhe, särg, latikas, ahven, luts ja angerjas ning jõesilm.

Jõe vasakul kaldal on punase liivakivi paljand Tori põrgu.

Sindi lähedal Pulli külas asub teadolevalt Eesti ala vanim, mesoliitikumist pärit asulakoht. Keskajal nimetati Pärnu jõge ka Emajõeks ja ta moodustas osa Pärnu lahelt Peipsini ulatuvast veeteest.

Narva jõgi algab Peipsi järvest ja suubub Narva lahte, ta on veerikkaim ja ühtlaseima vooluhulgaga jõgi Eestis. Jõe pikkus on 77 km ja keskmine vooluhulk ligi 400 m3/s. Jõe suurim vaatamisväärsus oli Kreenholmi ehk Varesesaarega kaheks osaks jaotatud kuni 7 m kõrgune Narva juga. Pärast elektrijaama paisu valmimist 1955 jäi juga kuivaks. Paljandunud kanjonorus on ilmekalt nähtavad kesk-ordoviitsiumi lubjakivikihid. Jõe alamjooks on Eesti peamisi jõesilmu püügipiirkondi.

Saaremaa veerikkaim jõgi on ainult 3,7 km pikkune Nasva jõgi. Ta viib kolme jäänukjärve – Mullutu lahe, Suurlahe ja Linnulahe – vee Suurde katlasse. Jõgi on kalarikas, eriti tuntud on ta kevadine särjepüügihooaeg. Väga kuival ajal võib jõe vool muutuda ka vastupidiseks.

Põhja-Eesti jõgedel on paekaldalt laskudes jugasid, suurimad neist on Keila ja Jägala jõel, kõrgeim juga on kraavitatud Valaste oja otsast laskuv Valaste juga.

Valaste juga asub Ida-Virumaal Ontika lähistel, kus järsk paekallas on kõrgeim. Juba 19. sajandil kaevati Valaste oja ehk Kaasikvälja peakraavi ots läbi paelava serva ja nii tekkis Baltimaade kõrgeim juga. Tema kõrgus oleneb veeseisust ja põhja kuhjuva murendainese hulgast. Viimaseil aastail on joa kõrgus olnud enamasti pisut üle 30 meetri.

Veevool on kulutanud joa taha klindiseina korrapärase püstsüvendi, kus selgepiiriliste kihtidena paljandub meie kodumaa geoloogiline minevik ajavahemikus 470–570 miljonit aastat tagasi. Joast alamal voolab vesi üle kitsa rannikumadaliku tormaka ojana Soome lahte. Väga veevaesel ajal juga kuivab.

Mitu sajandit oli peamine kaubalaev Emajõel väikese süvisega kaubapurjekas Peipsi-Emajõe lodi. Aastast 2006 sõidab jõel taas endisel kujul ehitatud alus, peamiselt ajaviitesõitudeks kasutatav lodi Jõmmu.

Emajõe tähtsaimad kalad on haug, latikas, ahven, särg, angerjas, luts ja viidikas.

Kirjalikult on jõge esimest korda mainitud 1224 (Emaioga). Ta oli osa Pärnust Viljandi ja Tartu kaudu Pihkvasse ulatunud veeteest.

Maa-alused jõed ehk salajõed on kas osaliselt või kogu pikkuses maa all voolavad jõed. Neid on peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti paese aluspõhja karstunud aladel. Tuntuim neist on Jõelähtme jõgi, mis voolab 2,5 km maa all. Kõige tihedamalt on salajõgesid Nabala-Tuhala karstialal.

Keila juga on pilkupüüdev ka veevaesel ajal.

Juga taandub 9,7 cm aastas..

97

Loodus

TAIMKATE

E

Metsade raiumise ning karjatamise ja niitmise tulemusel on kujunenud niidud. Eriti liigirohke taimestikuga on puisniidud. Eesti saarte paepealsetel aladel on väga õhukese pinna- ja muldkattega kadastikke ja loopealseid ehk alvareid.

Kunagisi puisniite püütakse kohati taastada või alles hoida.

KÕIGE, KÕIGE

Loopealne

Salumets

Nõmmemets

Loomets

Lodumets

Sõnajalakuusik

Verioral kasvavad nii maailma kõrgeim mänd kui ka Eesti kõrgeim kuusk. Nende kõrguseks mõõdeti 2016. aastal vastavalt 46,6 m ja 48,6 m.

Euroopa jämedaim remmelgas on Põlvamaal kasvav Rasina remmelgas. Tema ümbermõõt on 10,9 m.

Eesti jämedaim tamm on Võrumaal Urvastes kasvav Tamme-Lauri tamm, kelle ümbermõõt on 8,3 m.

102

Palumets

KAS SA TEAD?

esti paikneb segametsade vööndis, kus okasmetsad asenduvad lehtmetsadega. Alutaguse põlislaaned moodustavad Euraasia laialdase okasmetsavööndi ehk taiga läänepoolseima osa, kuid Abruka laialehine salumets sarnaneb Lääne-Euroopa pöögimetsadega.

Metsamaa hõlmab 50,6% Eesti maismaast. Suured metsad on enamasti samades piirkondades, kus soodki. Kõige rohkem on kuuski, kaski, mände, leppi ja haabu.

Taimkate on taimedest koosnev maapinnakate.

Eesti peamised looduslikud taimkattetüübid on metsad, niidud ja sood, vähem on kalju-, liiviku- ja veetaimkatet.

Harilikku tamme on meil peetud jõu ja tugevuse sümboliks. Neil aegadel, kui rauda oli vähe ja see oli kallis, asendas seda tihti tammepuit. Rahvasuu ütles, et tamm on talumehe raud.

Kosutav ja tervislik kasemahl on olnud eestlaste üks peamisi looduslikke jooke. Mahla kogumise aeg kestab maapinna sulamisest kuni kasepungade puhkemiseni. Ühelt kaselt võib ööpäevas saada kuni paarkümmend liitrit mahla.

Loodus

SEENESTIK

E

estis on registreeritud 7646 seeneliiki, neist 952 liiki on lihheniseerunud seened ehk samblikud. Söögiseeni on 400 ja mürkseeni 200 liiki.

Tuntuimad seened on parimate söögiseente hulka kuuluvad riisikad, pilvikud ja puravikulaadsed ning mürgised kärbseseened.

Väga mürgised seened on ka kühm- ja kastanvöödik, kevad- ja sügiskogrits, punakas narmasnutt ja tavavahelik.

KÕIGE, KÕIGE

Männi-kivipuravik

Harilik kukeseen

Kaseriisikas

Suursirmik

Eesti teadaolevalt suurim seen on Saka lähedalt leitud hiidmurumuna. Selle ümbermõõt oli 198 cm ja kaal 16 kg.

E

esti samblikerühm on liigi- ja isendirohke. Taimede peal kasvavad eeskätt harilik hallsamblik ja vagu-lapiksamblik. Peamised maapinnal kasvavavad samblikud on porosamblikud, põdrasamblikud ja islandi käokõrv.

Harilik põdrasamblik

Tavavahelik

Roheline kärbseseen

Islandi käokõrv

Porosamblik

Kännupess

Tuletael

KÕIGE, KÕIGE

Alpi põdrasamblik

Taimedest erinevalt ei tooda seened ise oma eluks vajalikku orgaanilist ainet, vaid omastavad seda nagu loomadki valmiskujul. Selle tõttu on nad paigutatud koos samblikega omaette seeneriiki.

Mõnikord võib üht liiki seen moodustada kasvades seeneringi, mida rahvasuus nimetatakse kuradiringiks.

Samblikud koosnevad oma ehituselt seentest ja vetikatest.

Harilik kaartsamblik

Kollane lõhnasamblik 103

Loodus

E

Imetajad

K

ohatud on 73 liiki imetajaid, neist 66 liiki elavad siin paikselt.

Tavalised imetajad on metskits, põder, metssiga, hunt, karu, rebane ja halljänes. Mõni sissetoodud liik, sealhulgas kährik, on paljunenud sedavõrd, et kahjustab teisi liike, näiteks maapinnal pesitsevaid linde. Kunagi peaaegu kadunud kobraste ülespaisutatud veed on hakanud kahjustama metsa. Üks hilisemaid sisserändajaid on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja šaakal.

KÕIGE, KÕIGE

Viimastel aastakümnetel Eesti alale saabunud loomad, nagu näiteks kährik, ameerika naarits ja šaakal võivad kohalikku loomastikku oluliselt kahjustada.

108

Eestis elab ka maailma väikseimat kiskjalist nirki. Tema kaal on 40–100 grammi ja toiduks peamiselt hiired. Loomakese seljapoolelt helepruun kasukas on talvel üleni valge.

esti tuntuim kiskjaline on hallhunt.

Keskmise hundi kehapikkus on umbes üks meeter, mõni isasloom võib kaaluda kuni 60 kg.

Nende karm karvkate on tavaliselt tumehall ning silmad viltused. Hunt on vastupidav, julge, tark ja edukas kütt, saaki jälitavad nad enamasti mitmekesi. Peamised saakloomad on metskits, põder, metssiga ja väiksemad imetajad. Toidunappuse korral võivad nad süüa ka pisinärilisi ja murda koduloomi.

Hunt on levinud laialdasel alal kogu põhjapoolkeral. Eestis on ta olnud koos karuga rahvapärimuste ja -juttude üks olulisimaid tegelasi.

Hallhunt valiti 2018. aastal Eesti rahvusloomaks.

Euroopa naarits

Nirk

Mink

Kährikkoer ehk kährik

Mäger

Siil

Ilves

Orav

Rebane

KÕIGE, KÕIGE

Loodus

Külma aastaaja veedab ta enamasti talveuinakus. Koos hundiga on nad Eesti rahvamütoloogias olulised loomad. Nende põhilisi erinevusi võtab kokku vanatarkus, et hundil on ühe mehe jõud ja üheksa mehe tarkus, karul aga üheksa mehe jõud ja ühe tarkus.

KAS SA TEAD?

Põder

Eesti suurim ja jõulisim kiskjaline on karu, täpsemalt öeldes pruunkaru. Tema kehapikkus on 200 cm ja ta kaalub enamasti 99–200 kg. Karu toitub nii taimedest, marjadest kui ka loomadest, tema maiusroog on mesi. Tallulkõndija loomana võib ta seista ja liikuda ka püsti.

Eestis elab 11 liiki käsitiivalisi. Tavainimesel on neil raske vahet teha ja rahvapäraselt kutsutakse neid kõiki nahkhiirteks või nahklappideks.

Rahvapärimustes tuntakse öösiti hundina ringiliikuvat inimest, keda nimetatakse libahundiks ehk soendiks.

Lääne-Eesti saartel mutt ei ela. Saaremaal on rahvasuus mutiks nimetatud tihti karihiirt.

Punahirv

Eesti suurim imetaja on põder (kuni 500 kg) ning väikseim imetaja karihiir (1,6–2,9 g).

S Metskits

uurim näriline on poolveelise eluviisiga kobras. Oma pesauru rajab ta enamasti veekogu kaldasse. Sobiva kalda puudumise korral ehitab ta pesa madalasse veekogusse, peamiselt aeglase vooluga jõkke või kraavi. Pesa sissepääs paikneb alati vee all. Veetaseme vajalikul kõrgusel hoidmiseks ehitatakse okstest, kividest, savist ja mudast vastupidav pais.

Kobras on toiduks ja ehitamiseks vajalike puude langetamise, tükeldamise ja nende kohaletoimetamisega ning paisu korrastamisega lakkamatus tööhoos.

Metssead 109

LOODUSKAITSE

E

KAS SA TEAD?

namiku Euroopa maadega võrreldes on Eestis loodus inimtegevusest üsna vähe mõjutatud ja seda kaitstakse järjest enam..

Eestlastele omased looduse kaitsmise ja hoidmise põhitõdede juured ulatuvad muinasaega ning seonduvad peamiselt rahvausunditega ja igapäevase elu vajadustega. Kogu loodus üldse ja selle silmapaistvaimad üksikobjektid usuti olevat hingestatud ning vajasid selle tõttu lugupidamist ja austamist. Loodusrikkuste kasutamisel, näiteks metsatöödel, kalapüügil, jahipidamisel ja marjakorjamisel, peeti silmas, et neid saadusi jätkuks ka järgmisteks aastateks ja tulevastele põlvkondadele. Eriti hoolikalt hoiti pühasid paiku, sealhulgas pühasid hiisi, allikaid, kive, jõgesid, järvi, puid ja maastikke.

Sihipärase looduskaitse alane tegevus Eestis algas baltisaks-

KAS SA TEAD?

Loodus

Artur Toom oli 1906–1940 Vilsandi tuletorni ja päästejaama ülem. Ta alustas omaalgatuslikult väikeste Vaika saarte linnustiku kaitsmist ning jätkas seda tegevust ja loodushoiu vajalikkuse tutvustamist kuni Venemaale küüditamiseni 1940. aastal. Rahvas kutsus teda lugupidavalt Vilsandi linnukuningaks.

E

lusloodusest hoidis vanarahvas kõige enam linde.

Kõiki, kes lindudele vähimalgi viisil kurja tegid, pidid tabama rängad õnnetused ja karistused.

Vilsandi tuletorn, vaade Alumiselt Vaikalt

Eesti kaitsealad ja hoiualad rahvuspargid looduskaitsealad maastikukaitsealad pargid ja puistud

Pakri hoiuala

vana kaitsekorraga alad hoiualad

1 1513

26

Keskkonnateabe Keskus

110

14

Kõrvemaa maastikukaitseala

4

20

5

12

7

10

Sahmeni hoiuala

Matsalu rahvuspark

3 19

Väikese väina hoiuala

8

6 17

NõvaOsmussaare hoiuala

Väinamere hoiuala

Vilsandi rahvuspark

Lahemaa rahvuspark

23

11 25 Pärnu lahe hoiuala

Kura kurgu hoiuala

21

Soomaa rahvuspark

Alam-Pedja looduskaitseala

2

Võrtsjärve hoiuala

9

16 18

22 24

Emajõe-Suursoo maastikukaitseala

Otepää looduspark

Haanja Karula rahvuspark looduspark

1. Läänemaa Suursoo maastikukaitseala 2. Vooremaa maastikukaitseala 3. Lihula maastikukaitseala 4. Kõnnumaa maastikukaitseala 5. Muraka looduskaitseala 6. Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala 7. Puhatu looduskaitseala 8. Mullutu-Loode hoiuala 9. Luitemaa looduskaitseala 10. Agusalu looduskaitseala 11. Nätsi-Võlla looduskaitseala 12. Endla looduskaitseala 13. Leidissoo looduskaitseala 14. Mahtra looduskaitseala 15. Silma looduskaitseala 16. Nigula looduskaitseala 17. Ohepalu looduskaitseala 18. Sookuninga looduskaitseala 19. Avaste looduskaitseala 20. Marimetsa looduskaitseala 21. Gretagrundi hoiuala 22. Lahepera hoiuala 23. Kahtla-Kübassaare hoiuala 24. Emajõe suudmeala hoiuala 25. Lavassaare hoiuala 26. Tagamõisa hoiuala

Loodus

Kahelehine käokeel ehk ööviiul

Kaunis kuldking

Hall käpp

Valge vesiroos

Harilik luuderohi

Saaremaa robirohi

laste kaudu 19. sajandi teisel poolel. Esialgu pöörati tähelepanu erilistele ja harukordsetele loodusobjektidele. Esimeseks sammuks selles suunas oli akadeemik Gregor von Helmerseni 1879. aastal tehtud üleskutse suurte rändkivide kaitsmiseks.

Iseseisvunud Eestis asusid looduskaitse etteotsa peamiselt Tartu teadlased. Esimene looduskaitseseadus võeti vastu 1935. aastal ning 1940. aastaks oli rajatud tegus looduskaitsekorraldus,

Soo-neiuvaip

Aas-karukell

mis pärast Eesti okupeerimist lammutati. Nõukogude Eestis hakati looduskaitset taastama 1955. aastal Eerik Kumari eestvedamisel.

Edaspidine looduskaitse oli kaua aega seotud peamiselt Jaan Eilarti tegevusega.

Iseseisvuse taastanud Eestis on olulisel kohal olnud Euroopa Liidu looduskaitsealased põhimõtted. Vastavalt nendele välja valitud alad esitati üleeuroopalise Natura 2000 võrgustikku kandmiseks.

Karula kõrgustikule on omased korrapärase kujuga kuplid

111

Kultuur

KULTUUR Rahvakultuur

K

KAS SA TEAD?

õigile Põhja-Euraasia rahvastele omaselt oli ka meie esivanemate ürgseim elamu koonusekujuliselt paigutatud lattidest püstkoda. Vajaduse korral sai seda katta puukoore, loomanahkade, meremuda või muu käepärasega.

Arvukate ehitistega talu aja- ja arengulugu ulatub esiaega, kui inimesed jäid siinmail paikseks ning hakkasid tegelema karjakasvatuse ja põlispõllundusega. Arvatavasti juhtus see meie ajaarvamise alguses.

Eestlased ja teised Põhja-Euroopa metsavööndi rahvad on ehitanud enamiku hooneid nelinurkse põhiplaaniga, peamiselt okaspuupalkidest ja tapitud nurkadega. Palgivahed tihendati samblaga.

Selline ehitusviis on rohkem kui paar tuhat aastat vana. Selle üks tõend on Iru kindlustatud asulast leitud I aastatuhandest eKr pärinev hoonealus.

Põhja-Eestis ja läänesaartel kasutati ehitusmaterjalina ka paekivi. Sellest laoti sideaineta või saviga tihendatult peamiselt suvekööke, sepikodasid ning sageli ka rehealuseid.

Katuseõlgedeks sobisid kõige paremini tugevad ja terved rukkiõled. Selle tarvis võetud viljavihkudest löödi terad vastu seina või erilist rabamispinki peadest välja ja kõrred jäi terveks.

Hoonete ehitamisel ei kasutatud kaua aega ühtki raudosa ega -naela.

Levinuim katusetüüp oli õlgedest kelpkatus. Need hakkasid levima teise aastatuhande alguses, kui peamiseks teraviljaks sai pika tugeva kõrrega rukis. Õlgkatuse iga oli enamasti 50–60 aastat. Kevadtalvise söödapuuduse korral söödeti katuseõlgi ka loomadele. Pilliroolähedastel aladel, peamiselt saartel ja rannikul, tehti katused pilliroost. Katuseid on kaetud ka mulla ja mätaste, kisklaudade, kasetohu ja kuusekoorega. Põhja-Eestis ja läänesaartel on sepikodade ja suveköökide katusteks tarvitatud ka õhukesi paeplaate.

MÕISTE

Talurahvaarhitektuur

Kelp on katuse kolmnurkne otsatahk. Selle ülaotsas katuseharja all paiknenud unkaauk oli valgus- ja suitsuava ning sellel oli ka oluline mütoloogiline tähendus.

Elamute põrandamaterjaliks oli kinnitambitud savi ja liiva või kruusa ja lubja segu, paealadel ka paeplaadid.

Toasooja hoidmiseks tehti uksed väikesed ja madalad.

Kasinat päevavalgust saadi peamiselt ukse kaudu või kahe seinapalgi vahele raiutud väikesest avast, mis suleti lükandluugiga või kaeti kuivatatud loomapõie tükiga. Klaasi hakati kasutama 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses.

Kure küla Vastseliina kihelkonnas.

Enamikel majadest on viilkatus, ees keskmisel kelpkatus.

114

Kultuur Hiiumaal asuv Soera Talumuuseumi rehielamu on läbi teinud 19. sajandi teisele poolele iseloomulikud uuendused: kambritel on klaasaknad ning sisse on ehitatud korstnaga ahi.

Rehielamu

Koldega reheahi

Eesti talu tähtsaim hoone oli kuni 19. sajandini rehielamu ehk rehemaja, milles olid ühe katuse all elu- ja majandusruumid rehetuba ehk rehetare, rehealune ja laut ning mõnel pool ka saun. Rehielamu eelkäijaks oli üheruumiline kerisahjuga korstnata suitsutuba ehk suitsutare, mis pärineb I aastatuhande lõpust pKr. Seda kasutati ka vihtlemiseks ja vilja kuivatamiseks. II aastatuhande alguses lisandus suitsutarele rehealune, veel hiljem hakati ehitama küttekoldeta kambreid.

Rehielamu peamine ruum oli kogu aasta elamiseks kasutatav, korstnata reheahjuga rehetuba. Rehepeksu ajal, kui seal kuivatati vilja ja peksti reht, pidi pere ajutiselt magama mujal. Toidu valmistamiseks oli ahjusuu ees lahtine võlvlaega või kiviplaadiga kaetud kolle.

See hoonetüüp on peale praeguse Eesti ala olnud kuigivõrd tuntud ka Põhja-Lätis. Setu taludes, kus rehielamut ei tuntud, oli niisuguseid majandushooneid, mis koosnesid ainult rehest ja rehealusest. Selliseid suitsutoa või roovialusega hooneid oli ka eestirootslaste ja Saaremaa taludes ning mõisates.

Siimu-Miku talu poolkelpkatusega rehielamu ja selle põhiplaan.

sahver kamber

reheahi rehetuba

kamber esik

rehealune tall (laut)

Teine oluline ja eelmisest suurem ruum oli kahe suure väravaga rehealune. Sinna veeti põllult vili, peksti rehte ja tuulati vilja. Talvel hoiti seal ka loomi ja põllutööriistu. Vanemat tüüpi rehielamus ümbritses madalama laega rehealune kõrget akendeta rehetuba kolmest küljest ning ühes küljes olid kambrid.

Rehielamu ehitati esiküljega õue poole. Katus oli välisseintest kaks korda kõrgem ja selle tõttu oli kogu hoone välisilmelt pilkupüüdev.

Lõuna-Eesti tüüpi rehielamul olid rehetuba ja rehealune võrdse laiuse ja kõrgusega. Kambrid ehitati rehetoa otsa- või tagaseina külge.

Rehetoas olid talvel ka kanad ning kange külmaga toodi sinna sooja ka vastsündinud koduloomad.

Rehielamut hakati oluliselt muutma alates 19. sajandi teisest poolest. Ehitati korstnad, pliidid ja soemüürid, kambrid said ahjud ja laudpõrandad. Rehetuba jäi köögiks ja majapidamistööde tegemiseks. Umbes samal ajal hakati Lõuna-Eestis elumaju ka rehest lahku ehitama.

1920.–1930. aastatel rehemaju enam ei ehitatud. 20. sajandil olid rehealused suviti ka noortele külapidude pidamise kohaks.

115

Kultuur

Laut Loomade tarvis mõeldud algelised, postidele toetuvad varjualused olid tuntud ilmselt juba I aastatuhandel eKr. Ka korralikumad, palkseinte ja katusega laudad, kus veistele ja lammastele olid eraldi ruumid, ulatuvad arvatavasti esiaega. Lautu on ehitatud ka rehealuse otsa. Sealaudad ehitati mõnel pool kaldkatusega vastu veiselauda või rehealuse seina.

Vanemat tüüpi laudad olid väikesed akendeta ja muldpõrandaga nn sõnnikulaudad, allapanuks kasutati õlgi, mõnel pool ka turvast. Jõukamates taludes hakati 19. sajandi II poolel ehitama kõrge kivivundamendi või kiviseintega ja akendega loomalautu. Lõuna-Eestis ehitati rohkesti ka õlgede ja savi segust seintega lautu, kus loomad olid kõik ühes ruumis eraldi sulgudes. Jõukuse suurenedes hakati ehitama ka eraldi hobusetalle.

Eimo talu laut Muhu saarel

Sepikojad olid olemas peamiselt mõisates ja vallaseppadel.

Esimesed talusepikojad ilmusid 19. sajandi alguses, seda peamiselt Põhja-Eestis ja saartel. Sepikodade ajalugu ulatub I aastatuhandesse eKr, kui sepatöö kujunes iseseisvaks käsitööalaks.

Muldpõrandaga ja palk- või paeseintega kodusepikojad olid tihti ehitatud kokku suveköögi või saunaga. Sepikoja põhisisustuse moodustasid tulekolle ääs, tuule tekitamiseks lõõts ning sepistamiseks alasi.

19. sajandi lõpu elukorralduses ja majanduses toimunud üldised muutused ning jõukuse kasv kajastusid ka taluarhitektuuris.

Täiustusid töövõtted, kasutusele tuli uusi ehitusmaterjale, sealhulgas tsement, rohkem hakati kasutama lubimörti. Maju ehitati kivivundamendile, suurenesid hoonete uksed ja aknad. Välisuste ette ehitati trepikojad. Üldiseks said uste ja akende raudhinged ja -lingid. Kisklaudade asemel hakati kasutama sae- ja höövellaudu ning kandilisi prusse. Katusematerjalidena lisandusid laast ja sindel, seda eriti Lõuna-Eestis. Suuremat tähelepanu hakati pöörama

Sepikoda ääsi, lõõtsa ja alasiga

118

KAS SA TEAD?

Sepikoda Pikkadel sügis- ja talveõhtutel oli kogu suur talupere rehetoas koos. Pirrutule valgel ja koldevalguse paistel tegid naised kudumis- ja õmblustööd, mehed valmistasid ja parandasid tarberiistu ning lapsed hoolitsesid pirrutule eest. Seal räägiti muistseid jutte ja sündisid uued lood ning noortele anti edasi elutarkusi.

Külarahva üheks olulisemaks lõbutsemis- ja suhtluspaigaks oli looduskaunisse kohta rajatud kiigeplats.

Kiigekombestiku algus ulatub kaugele muinasaega.

hoonete välisilmele. 1860. aastatel alanud korstnate vajalikkuse selgitamise ja uute küttekollete ehitamisega muutusid eluruumid suitsuvabaks, toitu hakati valmistama praeahjuga pliidil. Seoses talude päriseksostmisega hakati Lõuna-Eestis 19. sajandi keskpaigas ehitama 2–4 toa, köögi ja sahvriga elamuid. Mulgimaa uhkeid klaasverandadega taluelamuid, mille ühes otsas elas pererahvas ja teises teenijarahvas, hakati mõisa härrastemaja eeskujul nimetama häärberiteks.

Mõisate eeskujul hakati taludes ehitama ka keldreid, kus hoiti kartulit, juurvilja ja piima. Puhtalt müüritud otsaseinaga ning võlvlaega keldrid olid osaliselt maasse kaevatud. Uuematel talumajadel ehitati keldrid ka köögi või esiku alla. 19. sajandi lõpul tekkis taluõue juurde uue ehitisena väljakäik.

Taluõuel oli enamasti ka vinnaga või puuvõlli ja vändaga kaev.

Vett ammutati ka käsikooguga. Põhja-Eesti ja saarte paepinda oli kaevu raske teha, selle tõttu olid seal mõnel pool kasutusel suured ühised külakaevud.

Mõisaõuede lähedale hakati maata talupoegadele 19. sajandil ehitama moonakamaju, kus oli 4 kuni 12 kööktuba või köögi, toa, sahvri, esiku ja omaette sissekäiguga korterit. Mõnikord olid moonakamaja juures ka laut, saun, kelder ja rehi.

Kultuur

Laulu- ja tantsupeod

E

simesed suured ühislaulmised toimusid 19. sajandil Saksamaal ja Šveitsis.

Baltisakslaste esimesed laulupeod peeti 1857 Tallinnas ja 1861 Riias. Eestlaste esimesed laulupeod toimusid 1857–1867 Põlvas, Ansekülas, Jõhvis, Simunas, Laiusel, Hiiumaal ja Uulus, neid pidusid nimetati laulupühadeks.

XXV Laulupidu ÜhesHingamine (2009)

Tallinnas 1866 toimunud sakslaste laulupeo mälestusmünt

Rinnamärk I Eesti üldlaulupidu

Esimene üle-eestiline laulupidu toimus Tartus 18.–20. juunil 1869.

Laulupeomõtte algatajaks ja peo korraldajaks oli Johann Voldemar Jannseni juhitud lauluselts Vanemuine. Üldlaulupeol osales 46 meeskoori kokku 822 lauljaga ning 5 puhkpilliorkestrit, milles mängis 56 pillimeest. Esimese laulupeo laulud olid valdavalt tõlgitud saksa keelest. Eesti algupära olid ainult Aleksander Kunileidi „Sind surmani” ja „Mu isamaa on minu arm”, mõlema laulu sõnad oli kirjutanud Lydia Koidula.

I, II, IV ja V üldlaulupidu peeti Tartus, iseseisvuse saavutamise järel sai üldlaulupeo paigaks pealinn. Lauljaid ja pillimehi lisandus aastatega üha enam: segakoorid lisandusid IV, lastekoorid VII, naiskoorid X, poistekoorid ja rahvapilliorkestrid XV ning sümfooniaorkestrid XVI üldlaulupeol. Iga järgneva laulupeoga suurenes peokavas Eesti heliloojate loomingu osatähtsus, II üldlaulupeol 1879 esitati juba kuus Eesti autorite laulu ning alates VII üldlaulupeost on kava koosnenud valdavalt Eesti koorimuusikast.

Esimeste laulupidude loa saamiseks tuli need pühendada tsaarivõimule.

Nõukogude ajal sekkus pidude korraldamisse ja kavade koostamisse keskvõim ning peod olid tugevalt politiseeritud. Esinejate hulka pandi vene koore ja repertuaari lisati nõukogulikke laule.

1933. aasta X üldlaulupeole pühendatud ühekroonine hõbemünt

1969. aasta juubelilaulupeo märk

1938. aasta XI üldlaulupeo õhuvaade

119

Kultuur

Jaanipäev

Jüripäev 23. aprill

Jaanipäev on iidne suvise pööripäeva püha. Jaanilaupäeval koristati põhjalikult kogu tare, mõnel pool pühiti üle ka tänavad, tuppa toodi metsalilled ja noori kaski – jaanikaski.

Käidi saunas ning valmistati piimast jaanitoite sõira ja korpi.

Valmis pidid olema ka õlu või kali. Jaanituleks koguti aegsasti puuronte ja oksi. Tuleplats asus mõnes looduskaunis paigas. Enamasti oli seal ka külakiik. Peale suure jaanitule viidi mõne kõrgema puu latva ka ridva otsa kinnitatult tõrvanõus süüdatud tuli. See pidi näha olema võimalikult kaugele. Kalarandades, kus oli vanu paate, neid ei lõhutud, vaid põletati jaanitules.

Jaanitule ääres tantsiti ja lauldi, mängiti ringmänge ja aeti juttu. Kohal olid külapillimehed ja moosekandid.

Eesti rahvakalendris on jüripäev tähistanud kevadiste põllutööde ja loomakarjatamise algust.

Jüripäeval taotleti maagiliste toimingutega karja- ja hobuseõnne, ennustati ilma ja viljasaaki ning tehti jürituld. Usuti, et jüripäevaeelne suplemine tervendab, jüripäeva äike puhastab maapinna kahjulikest mõjudest ning pärast seda võib maapinnale ja kividele istuda. Enne jüripäeva tapetud madu võidi kasutada tervendamiseks ja nõidumiseks.

KAS SA TEAD?

24. juuni

Jüripäev on saanud nime 303. aastal hukatud ning hiljem pühakuks kuulutatud Georgiose ehk püha Jüri surmapäeva järgi. Hiljem on tekkinud legend pühast Jürist kui lohetapjast.

Kui ilm ei lubanud põllutöödega alustada, künti põllule üks vagu ja viidi koorem sõnnikut.

Jüripäeval kaubeldi taluteenijad ja sulaseid. Taludest lahkuma sunnitud rentnikud läksid uutesse elupaikadesse. Selle tõttu on jüripäev nimetatud ka kolimisepäevaks.

Eesti ajalukku on jüripäev läinud 1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõusu tõttu.

Mihklipäev

KAS SA TEAD?

Mõnel pool oli levinud komme hüpata üle jaanitule. LõunaEestis ehiti jaanilaupäeval lehmad lillepärgadega.

Jaaniöö oli seotud paljude maagiliste toimingutega. Nii otsiti näiteks sõnajalaõit, ennustati lillede ja lillepärgade abil kosilast, noormehed viisid neiu akna alla kosjakase. Jaanipäeval käidi ka kalmistutel lahkunud omakseid mälestamas.

Jaanilaupäev kuulutati 1934. aastal Vabadussõjas Landeswehr’i üle 23. VI 1919 saavutatud võidu auks riigipühaks – võidupühaks.

Siis toimub ka võidupüha paraad.

Praeguse nime on jaanipäev saanud prohvet Ristija Johannese sünnipäeva järgi.

Jaaniõhtu ürituste hulka kuulusid jõukatsumised, sealhulgas köie- ja vägikaikavedu ning maadlemine.

Jaaniööl rohult kogutud kastel arvati olevat tervistav ja kaunistav jõud.

124

29. september Mihklipäev tähistas peamiste põllutööde ja karjatamise lõppu ning naiste tubaste tööde algust.

Suilised ja karjased said vabaks, aastateenijad oma palga ning lapsed läksid kooli. Mihklipäevaks tapeti üks või mitu lammast, pruuliti õlut ning pidutseti. Peeti ka mihklilaatu, kus kaubeldi peamiselt põllumajandussaadustega.

KAS SA TEAD?

Noored külakiigel Käsmus 1920. aastatel

Mihklipäeva järgi on septembrit nimetatud ka mihklikuuks.

Rahvapärane ütlemine – igal oinal oma mihklipäev – tähendab, et iga pahategijat tabab ükskord karistus.

Mardi- ja kadripäev Mardipäev 10. november Kadripäev 25. november Mardipäev tähistas talve algust ja kõik sügisesed põllutööd pidid olema lõpetatud. Mardipäeva eelõhtul käisid näomaskides noormehed mardid ehk mardisandid perest perre, soovisid pererahvale head käekäiku ning tahtsid saada kingitusi.

Nii sihilikult hatuselt riietatud mardid kui ka kadripäeva eelõhtul liikuvad uhkelt ehitud kadrid seostuvad eelkõige väga ammuste aegade „hingesantidega”. Vana ütlemine „Mart üle maa, Kadri üle karja” tähendas, et esimesed tõid põllu-, teised karjaõnne.

Boris Lukatsi 1945. aastal valminud litograafia „Mardipäev”.

KAS SA TEAD?

Kultuur

Rahvakalendrist lähtuvad riiklikud pühad on uusaasta 1. jaanuar, jaanipäev 24. juuni, liikuvad pühad lihavõtte- ehk ülestõusmis- ehk munadepühade 1. ja 2. püha ning nelipühi ehk suvistepühade 1. püha.

Hingedepäev 2. november Hingedepäeval süüdatakse lahkunud lähedaste mälestuseks kas aknalaual või kalmistul küünlad. Eesti rahvakalendris oli pikem hingedeaeg oktoobris-novembris enne mardipäeva. Kodu külastavatele hingedele jäeti toitu ja köeti saun. Hingedeajal hoiduti mürarikkaist toiminguist.

Liikuvad pühad

Paastumaarjapäev 25. märts Paastumaarjapäeva peeti tegeliku kevade alguseks, mitme tähistatava maarjapäeva hulgas oli see tähtsaim.

Tüdrukud lubati aita magama ja naistel pidid talvised tööd nagu ketramine ja kangakudumine olema lõpetatud. Õhtuti ei võetud enam tuld üles.

See oli eeskätt naistepüha, naised käisid kõrtsis naisteviina ehk maarjapuna joomas ning suilisi ja karjaseid kauplemas. Seda on nimetatud ka kapsapühaks, maha pandi esimesed kapsaseemned. Hakkasid saabuma rändlinnud ning hommikul enne välja minemist oli vaja võtta vähemalt suutäis toitu – linnupetet.

KAS SA TEAD?

Maarjapäevad on saanud nime Jeesuse Kristuse ema Maarjaga seotud sündmuste järgi.

Liikuvaid pühi arvestatakse 28-päevase kuukalendri järgi ja nende alguskuupäev võib kõikuda 35 päeva ulatuses. Tähtsaimad liikuvad pühad on lihavõtted, vastlapäev ja nelipühi ehk suvisted. Need pühad lähtuvad kristliku kalendri paastuaja lõppemisest tähistavatest lihavõtte- ehk ülestõusmis-, rahvapäraselt ka munadepühadest. Need algavad esimesel kevadise pööripäeva järgsel täiskuupühapäeval.

Pühad on tuntud eeskätt munade värvimise poolest.

Vastlapäev on 47 päeva enne lihavõtteid ja alati teisipäev. See on eeskätt noorerahva püha ja tuntud liulaskmise poolest. Pikk liug pidi tähendama head linakasvu. Õhtul söödi oasuppi ja seajalgu ja ning löödi tantsu. Tänapäeval on kombeks süüa vahukoore ja moosiga kaunistatud vastlakukleid.

Sõbrapäev ja halloween Sõbrapäev 14. veebruar Halloween 31. oktoober 20. ja 21. sajandi vahetusel on hakatud Eestis teiste rahvaste eeskujul tähistama valentini- ehk sõbrapäeva.

Laste seas on järjest enam levinud 31. oktoobri õhtul ja ööl tähistatav halloween. See on kujunenud kunagise keldi rahva iidsest surnute jumala Samhaini mälestamisega seotud pühast ja on eriti populaarne Põhja-Ameerikas. Maskide ja näomaalingutega lapsed jooksevad siis naabrite ustelt ustele ja saavad pererahvalt maiustusi.

Rahvakalendri tähtpäevad, eriti jõulud, lihavõtted ja jaanipäev on ka tänapäeval eestlaste jaoks olulised, Neid tähistatakse kodudes ja sõpruskondades ning rahvapidustustena. Vanu kombeid hoitakse elujõus ning tutvustatakse pärimuskultuuri koolitus- ja õppekavades.

125

Kultuur

Kadrina perekond 19. sajandi teise poole rõivastuses

Setu naine ja neiu (paremal) 20. sajandi alguses

Harju-Jaani talumees 19. sajandi keskpaiga rõivastuses – mahapööratava krae ja revääridega vati, vesti ning põlvpükstega

Rahvarõivad

M

õiste „rahvariided” tuli Eestis kasutusele 1860–1870. aastatel ärkamisajal, kui soovitati rahvusliku eneseteadvuse tõstmiseks kanda pidulikel puhkudel juba haruldaseks jäänud tavapäraseid talupojarõivaid.

Talupojarõivaste areng Hilismuinasaja eestlaste rõivastus sarnanes naabermaade omaga.

Naised kandsid linasest riidest varrukatega särki ja selle peal villast varrukateta umbkuube või ümber puusade mähitud riidelaida – vaipseelikut, mis kinnitati vöö või põimitud paelaga. Õlgadele võeti villane sõba või linane palakas. Peas kandsid abielunaised pikka linikut või seotud rätti, neiud ehtisid end peapaela või pärjaga. Ülerõivaks oli villane varrukatega pikk-kuub ja talvel kasukas.

Säärte ümber mähiti pikad kitsad villased riideribad.

Pidulikke rõivaid, esmajoones sõbasid, põllesid ja pealinikuid kaunistati väikestest pronksspiraalidest ja rõngastest – vaselistest – kujundatud mustriga. Palju kanti ehteid: hoburaudsõlgi, käevõrusid ja sõrmuseid ning kaelas paela või keti otsas rippuvaid rinnalehti, kaelavõrusid ning keesid.

Meeste rõivastuse kohta on andmeid vähe, põhjuseks ilmselt asjaolu, et selle juurde ei kuulunud riiet hävinemise eest kaitsvaid pronksilustusi. Arvatavasti kandsid mehed pükse, linast särki, villast pikk-kuube ja sääremähiseid.

Sõba – õlgadel kantav villane või linane piklik suurrätik.

Linuk – seljale rippuva sabaga tanu, noore abielunaise pidulik peakate.

MÕISTE

126

Sõba kanti mitmel pool Lõuna-Eestis kuni 19. sajandini. Rõngu naise riietus 19. sajandi keskelt.

Tüüpiline Muhu pruudi rõivastus harjutanu ja põllega. Kõrval punutud põhjaga toolid

Keskaegne talurahvarõivastus oli lihtne ja ehete poolest vaene.

Võõrmõjudele vastuvõtlikumad olid naiste ehted.

Suuremad muutused toimusid talurahva rõivastuses 17. sajandil ja seda eelkõige Põhja-Eestis. Naiste riietuses oli seal tähtsaimaks uuenduseks lühike linane pluus – käised. Peale vaipseeliku hakkas levima kitsas kokkuõmmeldud seelik ümbrik, mille alläärt kaunistasid jõukamatel naistel tinanaastud ehk tinulised või helmestikand. Liniku asemel hakkasid abielunaised kandma tanu.

17. sajandist on rohkem teateid ka meesteriietuse kohta.

Pikkade pükste asemel hakati algul Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse, pidulikuks peakatteks sai kõrge vildist kaapkübar. Jalas kanti peamiselt veisenahast pastlaid, suvel ka puukoorest punutud viiske.

Kultuur Talupere Põltsamaalt 18. sajandi lõpupoolel.

Paremalt: lapsed särgiväel; perenaine eestvaates (peas linuk, seljas pikk-kuub ja seelik laia helmestikandi ribaga allääres, kätel sõba); neiu tagant- ja eestvaates (mõisateenija rõivastuses, peas pärg); naine (koduses rõivastuses, peas tanu); istuv mees koduses rõivastuses; perenaine tagantvaates (hästi näha linuka lai tikitud saba) ja peremees (seljas pikk-kuub, ümber vasknaastuline vöö). Kõigil täiskasvanuil on jalas pastlad, naistel kaelas keed ja rinnal suur kuhiksõlg.

Paremal püstkoda, vasakul talumaja ots, tagaplaanil püstandaed. August Wilhelm Hupeli järgi

a

b Tüüpiline Põhja-Eesti pottmüts ViruJaagupist (a) ja selle Lääne-Eesti variant kabimüts Kullamaalt (b)

Naiste riietuses levis 18. sajandi algupoolel esmalt Põhja-Eestis, seejärel kogu Eesti alal vöö juurest volditud kahar seelik. 19. sajandi algupoolel said kogu Mandri-Eestis üldiseks erksavärvilised pikitriibulised seelikud. Tallinna ümbruse talunaised hakkasid 18. sajandi keskpaiku kandma linnast ostetud pottmütsi, 19. sajandi algupoolel kanti seda juba kogu Põhja-Eestis. Käiste ja tanude kaunistusena asendas varasemat geomeetrilist mustrit värviline lillkiri. Peamiselt Saaremaal ja vähem ka Lääne-Eestis hakati 18. sajandil naiste kergema ülerõivana kandma lühikest jakitaolist kampsunit ja vestilaadset liistikut ehk abu. Põhja-Eesti mehed hakkasid sajandi lõpul kandma uuemoelist lühikest kuube vatti.

Lõuna-Eestis säilis muistne rõivajoon, uuendusi tuli 18. sajandi lõpul peamiselt kaunistustesse.

19. sajandi keskpaigani teisenes rõivakultuur kiiresti, laialdaselt levisid triibuline seelik, pottmüts ja Lääne-Eestis kabimüts. Meeste rõivastuses juurdusid vatid, vestid ja kintspüksid.

Linlikud mõjud hakkasid 19. sajandi keskpaigast tavapäraseid rõivaid välja tõrjuma ja seda eeskätt meesterõivaste osas. 1860.–1870. aastail asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudulistega. Põhja-Eestis kandsid paljud talunaised põiktriibulisest või ruudulisest riidest kaapotkleiti, mis oli uudne ja linnamoele lähedane rõivas.

Kõige kiiremini võeti uus rõivamood omaks suuremate linnade ja käsitöökeskuste lähiümbruses. Eesti äärealadel ning Kihnus ja Setumaal jätkus vanapäraste rõivaste kandmine ja nende aeglane areng veel 20. sajandil. Rõivastust mõjutasid ka naaberrahvaste riietumistavad.

Lillkirjaga tanu Vaivarast

PõhjaEesti naine kaapotkleidiga

Setu mehed venepäraste särkidega, millel on püstkrae ja vasakpoolne rinnalõige ja mida kantakse vöötatult pükste peal, jalas laia säärekirjaga ja Vene tava kohaselt ilma kannata kootud sukad ning pastlad.

127

Kultuur

Halliste mehe ja Halliste naise 19. sajandi keskpaiga ning Halliste neiu 18. sajandi lõpu rõivastus

Paikkondlikud eripärad 19. sajandiks olid rõivastuses välja kujunenud tugevad kihelkondlikud eripärad. Eriti selgesti avaldusid need naisterõivastuses.

Eristada võib nelja põhipiirkonda: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, LääneEesti ja saared.

Lõuna-Eesti rõivastele oli iseloomulik mitme väga vana rõivamoe visa püsimine veel 19. sajandi keskpaiku. Naised kandsid linaseid või villaseid õlakatteid, algelise lõikega särke, kokkuõmblemata vaipseelikuid, seotavaid pealinikuid, keskaegseid taimkujutistega puusapõllesid. Mehed kandsid pikki pükse. Piduliku rõivana kanti kuni linnamoele üleminekuni musta pikk-kuube.

19. sajandi esimesel poolel said naistel üldiseks pikitriibulised seelikud. Abielunaiste peakate oli lihtne valge tanu, mille esiääres oli pits ja kuklas siidlindid.

Meesterõivad koosnesid särgist, pükstest ja lühikesest kuuest vatist, mis sarnanes lõikelt ja potisiniselt värvuselt Põhja-Eesti omaga. Kagu-Eesti meeste rõivastuses oli palju venepärast, näiteks särgi kandmine vöötatult pükste peal. Setud kandsid särgi peal sarafanisarnast rõivast, mille valevarrukad olid pistetud üle selja vöö alla. Setude kokkukuuluvust muude lõunaeestlastega tõendavad ka naiste sarnased peakatted, ehted, puusapõlled ja geomeetrilise mustri kasutamine.

Põhja-Eestis oli rõivastus suhteliselt ühtne ja uuendustele vastuvõtlik. Siit levis kogu Eesti alale mitu Euroopa moerõivastega seotud nähtust, sealhulgas meestel põlvpükstest ja lühikesest kuuest vatist koosnev ülikond, naistel värvikas pikitriibuline seelik ning indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad.

Naisterõivastele oli iseloomulik varrukateta särgi peal kantav kahar lühikene pihakate käised. Käiseid ja abielunaiste valgest

128

KAS SA TEAD?

Sangaste naise ja Otepää neiu 19. sajandi kolmanda veerandi ning Palamuse mehe 19. sajandi keskpaiga rõivastus

Haljala mehe 19. sajandi keskpaiga ja Alutaguse naise 18. sajandi lõpu või 19. sajandi alguse rõivastus

Veel paarsada aastat tagasi käisid Eesti neiud ka talvel kange külmaga paljapäi. Juukseid hoidis argipäeviti koos õlgedest või puukoorest punutud pael, pühapäeviti siidlintidega pärg.

linasest riidest tanu hakati 18. sajandi lõpust varasema geomeetrilise ornamendi asemel kaunistama lillkirjaga. 19. sajandi esimesel poolel hakkasid talunaised tanu asemel kandma pottmütsi.

Lääne-Eesti rõivastuses eristuvad moemõjutustele vastuvõtlikum Läänemaa ja alalhoidlikum Pärnumaa. Kihnu saar moodustas rõivastuselt omanäolise väikese paikkonna.

Naiste särgid olid Lõuna-Eestis kantutega sarnaselt pikkade varrukatega, kuid lõikelt veidi erinevad. Kihnu saarel kandsid naised käiseid ja kampsuni all või otse särgi peal õlarätte. Naiste peakatted olid kihelkonniti väga erinevad, lõunaosas kanti lillkirjaga kaunistatud tanusid, põhja pool pott- ja kabimütse.

Meeste rõivastus oli põhja- ja lõunaosas moelt ja värvilt erinev: Läänemaa mehed kandsid tumesinist põlvpükstest ja vatist koosnevat ülikonda nagu Põhja-Eestis, Pärnumaa mehed jäid vanapärase lõikega lambapruuni ülikonna juurde.

Lääne-Eestis kanti traditsioonilist rõivastust veel 20. sajandi algul, Kihnus mõningal määral tänapäevalgi.

Suuremate saarte Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu rõivastus oli saariti mõneti erinev. Palju on Skandinaavia mõjutusi, mida on aidanud levitada 13. sajandist siin kujunenud rootslaste asustus.

Sellised on näiteks kuumade leibade all voldiliseks pressitud ehk

Kultuur

Emmaste pruudi 19. sajandi viimase veerandi, Emmaste mehe 19. sajandi keskpaiga ja Reigi nooriku 19. sajandi teise poole rõivastus

kurrutatud seelikud, ülerõivaste omapärane lõige ja tinast valatud hõlmakaunistused malid.

Hiiumaal kandsid naised pikkade varrukatega lühikest pluusi käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särgil käisteta liistikut ehk abu.

Naiste peakatted olid kolmel saarel väga omapärased ja mitmekesised: kanti nii mähitavaid linikuid kui ka papi või vitsarao abil vormis hoitud tanusid. Saaremaal oli eriti tuntud sarvedega või pealt laieneva ketta kujulised lambanahkäärisega talvemütsid üllid ning ka kootud tuttmütsid. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Sõrves hallid. Saarte mehed ei võtnud omaks põlvpükste ja lühikeste kuubede moodi. Kirikujalanõuna kanti Saaremaal 17. sajandist kingi, töö juures riidest pealsete ning tugevasti läbinõelutud ja tõrvatud taldadega pätte.

Kogu Eesti alal kuulus naise ja mehe rõivastusse vöö. Lihtsatel kudumisvahenditel kõladel kootud kauni geomeetrilise mustriga vöö oli ühtaegu nii oluline riietus kui ka iluese. Vanemal ajal kandsid naised ka nahkvööd, millel rippusid tupega puss ja nõelahoidik ning puusade kohalt kaarjalt langevad ehted rõhud.

Rõivastuse kaudu oli võimalik eristada omasid võõrastest, seda nii kihelkonna ja maakonna kui ka rahvuse tasandil. Sotsiaalselt suhteliselt ühtse rahvana ei olnud rõivastuses seisustega kaasnevaid erinevusi, küll aga ei jäetud rõhutamata mõningast varanduslikku üleolekut.

Tänapäeval kantakse rahvarõivaid esinemis- ja peorõivana laulu- ja tantsupidudel, ning muudel folkloori- ja rahvapidudel ning ka perekondlike sündmuste puhul.

KAS SA TEAD?

Kihnu naise 19. sajandi esimese poole, Kihnu mehe 19. sajandi lõpu ja Kihnu naise 1930. aastate rõivastus

Jämaja naise 19. sajandi teise poole leinarõivastus, Anseküla neiu 19. sajandi teise poole rõivastus ja Anseküla naise 19. sajandi teise poole talverõivastus

Nagu mitmel pool Euroopas, oli ka Eestis müts mehe au ja väärikuse tunnus. See võeti peast vaid kirikus ja söögilauas.

Pätid on riidest või nöörist pastlataolised tööjalatsid. Läänesaartele omased riidepealsete ja nahktaldadega ning kunstipärase lilltikandiga pidulikud pätid on tänapäeval laiemalt tuntud Muhu sussidena.

Endisaegse arusaama kohaselt olid naise ilu olulised tunnused tüse keha ja jämedad sääred. Seepärast kanti ülestikku mitut seelikut ja jalas mitu paari villaseid sukki. Sukasääre paisutamiseks topiti sinna ka takku, heina, paberit ja muud sarnast.

Neidude peakate oli värvilisest riidest võruks keeratud ehtetaoline pärg. Eriti toretsev oli kõva pappvõi laastualusega lai pruudi pärg. Pärast abiellumist hakkas noorik kandma abielunaise tunnusena tanu.

Abiellumise kohta kasutati väljendit „noorik sai tanu alla”.

Olulised rinnaehted ja rõivakinnitusvahendid olid hõbedased vits- ja kuhiksõled. Eriti suured olid setu naiste kuhiksõled.

129

Kultuur

Eesti keel

Aavik, Johannes

J

aabits

A

abits on lugemise algõpik. See nimetus on tulnud tähestiku esimestest tähtedest A, B ja C. Euroopa vanimad, keskaegsed aabitsad kujutasid endast puutahvleid, millesse oli uuristatud või söövitatud tähestik ning lühike silbitatud tekst veerimise jaoks. Trükikunsti leiutamise järel (15. sajandi teisel poolel) hakati algul välja andma mõneleheküljelisi ja hiljem juba mahukamaid aabitsaid.

Eestikeelse aabitsa kohta pärineb esimene teade 1575. aastast.

See oli nn laudne aabits, st see koosnes puutahvlitele kleebitud trükitud lehtedest. Esimesed säilinud eestikeelsed aabitsad on 1694 Riias trükitud põhjaeestikeelne aabits ja 1698 avaldatud lõunaeestikeelne aabits, mõlemad on 1680. aastate keskel ilmunud Bengt Gottfried Forseliuse aabitsa järeltrükid. Oluliseks tähiseks on Otto Wilhelm Masingu ilmaliku sisuga aabitsad, mis ilmusid 18. sajandi lõpust alates.

Sajandeid kaunistas aabitsate kaant kukk – ärataja ja valgusekuulutaja, tähtis usu- ja kultuurisümbol. Ülekantud tähenduses mõistetakse aabitsa all mis tahes ala algteadmiste kogumikku. Välja on antud muusika-aabitsaid, kunstiaabitsaid, elektroonika-aabitsaid jm.

ohannes Aavik sündis 08.12.1880. Ta oli keeleteadlane ja kirjanik. Aavik õppis Tartu ülikoolis, Nežini (Nižõn, asub Ukrainas) ajaloo- ja filoloogiainstituudis ning Helsingi ülikoolis. Ta töötas Kuressaares ja Tartus kooliõpetajana ning 1926–1933 Tartu ülikoolis eesti keele lektorina.

1912. aastal algatas ta keeleuuenduse, selle radikaalsemat suunda esindades propageeris ta kirjakeele kiirendatud arendamist ja keele ilu põhimõtet. Olles Noor-Eesti aktiivseimaid liikmeid, avaldas ta oma programmi peajooned artiklis „Tuleviku Eesti-keel” („Noor-Eesti” IV albumis).

Aavik tõi eesti kirjakeelde rohkesti laen-, murde- ja uudissõnu, uuendusettepanekuid propageeris ta oma artiklites, ilukirjandustõlgetes ja mujal. Ta tõlkis peamiselt Soome ja Vene kirjandust (Aino Kallase, Juhani Aho, Ivan Turgenevi ja teiste loomingut).

1919. aastal avaldas ta „Uute sõnade sõnastiku”, 1921. aastal „Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku”.

Johannes Aavik 20. sajandi alguses oma toas Kuressaares

1694

1958

130

1940

1974

1944

2004

KAS SA TEAD?

Eesti aabitsaid

1944. aastal Stockholmis ilmunud Johannes Aaviku „Aabits ja lugemik” oli esimene väljaspool Eestit välja antud eestikeelne aabits.

Aaviku suurim teene Eesti kultuuriloos on keelereformi algatamine ja juhtimine; reformi eesmärk oli viia eesti keel Euroopa vanade kultuurkeelte tasemele.

Tema esseelaadne jutustus „Ruth” ilmus pseudonüümi J. Randvere nime all. Ta on avaldanud ka poleemilised kirjutised „Eesti luule viletsused” (1915) ja „Puudused uuemas eesti luules” (1922). 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus ta tegutses arhiivitöötajana ja tõlkijana ning oli keeleartiklite ja kooliõpikute autor.

Johannes Aavik suri 18.02.1973 Stockholmis ja ta on maetud sealsele Metsakalmistule.

Ariste, Paul

MÕISTE

Kultuur

Polüglott on paljusid keeli valdav inimene. Näiteks Pent Nurmekund oskas 100 keelt ja Uku Masing 60 keelt.

aul Ariste (1927. a-ni Berg) sündis 03.02.1905.

Ta oli keeleteadlane. Ariste õppis 1925–1929 Tartu ülikoolis, 1939 kaitses ta seal doktoritöö „Hiiu murrete häälikud”. 1933. aastast alates oli ta Tartu ülikooli õppejõud, ta õpetas soome-ugri keeli, üldkeeleteadust ning soome, rootsi, läti jmt keeli. 1946–1977 töötas ta soome-ugri keelte kateedri juhatajana.

Ariste oli tuntud polüglott ja tema teadushuvi oli väga lai, ta on avaldanud umbes 1300 teadustööd, sealhulgas üle 50 raamatu. Ariste uuris vadja keelt, vadjalaste rahvaluulet ja etnograafiat. Teda peetakse Eesti fennougristika koolkonna rajajaks. Ariste oli Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik ja mitme ülikooli audoktor.

Paul Ariste suri 02.02.1990.

KAS SA TEAD?

P

Eriti huvitas Aristet läänemeresoome keelte kujunemine ja vanem arenemisjärk, grammatiline struktuur, sõnavara ja kontaktid teiste keeltega.

Eesti Kirjameeste Selts

eesti keel

E

esti keel kuulub soome-ugri keelte läänemeresoome lõunarühma. Eesti keele lähimad sugulased on liivi ja vadja keel, suhtluskeeltena seni veel kasutatavatest keeltest on lähimad sugulased soome, karjala ja vepsa keel. Eesti keel on Eesti riigikeel.

Eesti keelt kõneleb emakeelena umbes 1,1 miljonit inimest, neist elab Eestis 920 000.

Eesti keel kujunes iseseisvaks keeleks läänemeresoome kahe lõunapoolse hõimumurde alusel. Umbes 2500 aastat tagasi hakkasid Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti murre teistest läänemeresoome hõimumurretest eralduma, samal ajal omavahel sulandudes. II aastatuhande I pooleks oli eesti keelest kujunenud iseseisev keel.

Vanimad eesti keele mälestised pärinevad 13. sajandist. Henriku Liivimaa kroonikas leidub peale koha- ja isikunimede ka üksikuid eestikeelseid sõnu ja lauseid.

13. sajandi alguse vallutuste järel sai Eesti- ja Liivimaa ametlikuks keeleks algul keskalamsaksa, hiljem ülemsaksa keel. Need mõjutasid eesti keelt ligi 400 aasta vältel olulisel määral.

16. kuni 20. sajandi alguseni oli Eesti alal kaks kirjakeelt: PõhjaEesti ehk Tallinna ja Lõuna-Eesti ehk Tartu oma.

19. sajandil sai alguse elav arutelu kirjaviisi uuendamise üle.

Sajandi keskpaiku võeti õ-hääliku tähistamiseks kasutusele Otto Wilhelm Masingu soovitatud tähemärk. Eduard Ahrensi grammatika (1843) pani aluse uuele kirjaviisile, mille eeskujuks oli soome keele ortograafia. Üldiselt kasutatavaks sai uus kirjaviis 1870. aastail, see on aluseks ka praegusele eesti õigekirjale.

Eesti keele kirjutamisel kasutatakse ladina tähestikku, millele on mõned tähed lisatud. Eesti keel jaguneb Põhja-Eesti murreteks (süda-Eesti ja kirderanniku murded) ja Lõuna-Eesti murreteks, viimaseid peetakse sageli omaette lõunaeesti keeleks. Eesti keelele on omased hääliku pikkuse kolm astet – lühike, pikk ja ülipikk –, hääliku pikkusest sõltub sõna tähendus.

Eesti Kirjameeste Selts oli rahvusliku liikumise aegne kirjanduslik ja kultuuriline ühing, mis tegutses Tartus 1872–1893. Seltsi asutamise mõte pärines Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt, Carl Robert Jakobsonilt ja koolmeister Hans Wühnerilt.

Seltsi eesmärk oli õpikute kirjutamine ja kirjastamine, eesti keele arendamine, ajaloo uurimine, vanavara kogumine ja teaduse edendamine. Seltsist kujunes rahvuslikult meelestatud Eesti haritlaste tähtsaim suhtlemis- ja kultuuriharrastuskoht.

Korraga kuulus seltsi maksimaalselt 1200 inimest (1883. aastal). Seltsi esimene president oli Jakob Hurt (1872–1881). Tema ajal alustati kavakindlat rahvaluule ja vanavara kogumist.

Seltsi üldkoosolekutel kuulati ettekandeid eesti keele, kirjanduse, ajaloo jm aladelt. Selts andis välja aastaraamatuid, kus avaldati seltsis peetud ettekandeid, ilukirjandust, rahvaluulet jm. Kui 1881. aastal valiti seltsi esimeheks rahvusliku liikumise radikaalset tiiba esindanud Carl Robert Jakobson, lahkus mõõdukat suunda esindav Jakob Hurt seltsist. 1880. aastatel sisevastuolud süvenesid. Radikaalse tiiva ja mõõduka tiiva vahel tekkinud tüli tõttu lõpetati 1893. aastal seltsi tegevus.

Eesti Kirjameeste Seltsi asutajad 1870. aastal.

Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp (Qq) Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) (Yy) 131

Kultuur

„Tuulearmuke” kaas

Alveri eesti keelde tõlgitud Aleksandr Puškini poeemi „Jevgeni Onegin” peetakse eesti tõlkekunsti tippsaavutuseks.

Tuntud luuletusi: „Süda”, „Tulipunane vihmavari”, „Tuulelapsed”.

Alverile on sünnikohas Jõgeval paigaldatud mälestusmärk ja rajatud muuseum ning seal korraldatakse üle-eestilisi luulepäevi. Igal aastal antakse parima Eesti esikteose autorile Alveri-nimelist auhinda.

Betti Alver suri 19.04.1989.

Hargla, Indrek

I

ndrek Hargla on sündinud 12.07.1970. Ta on Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja krimikirjanikke.

Hargla (pseudonüüm) kodanikunimi on Indrek Sootak. Suur osa Hargla fantaasia-, õudus- ja kriminaaljuttudest sisaldub ulmekirjanduse võrguajakirjas Algernon. Ta on koostanud ka õudusjuttude antoloogia „Õudne Eesti” (2005). Kõige rohkem on Harglat paelunud alternatiivajalugu ja keskaegse Tallinna kriminaalsed juhtumid.

Eesti kriminaalkirjanduse tippu kuuluvad apteeker Melchioriga seotud lood, mille tegevustik areneb keskaegses Tallinnas, 2010– 2017 ilmus selles sarjas kuus romaani.

134

KAS SA TEAD?

KAS SA TEAD?

etti Alver sündis 23.11.1906. Ta oli 20. sajandi silmapaistvaimaid Eesti poetesse.

Kirjandusse tuli ta noorte elu käsitleva romaaniga „Tuulearmuke” (1926).

Tema varasem luule ilmus kogumikus „Tolm ja tuli” (1936), hilisem kogudes „Tähetund” (1966), „Eluhelbed” (1971), „Korallid Emajões” (1986) jmt. Pärast luuletaja surma on avaldatud luulekogud „Üle sõnade serva” (2004) ja „Koguja” (2005). Ilmekate võrdpiltide kaudu ja sõnaleidlikult annab Alveri luule edasi inimhinge otsinguid ja eluheitlusi, tõstab esile vaimseid väärtusi.

MÕISTE

B

Hargla on olnud diplomat Taanis ja Ungaris.

„Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat” (2017)

Hargla stsenaariumide järgi on valminud telesarjad „Alpimaja”, „Süvahavva”, „Kuum jälg” ja „Merivälja”.

Ulme ehk teaduslik fantastika on selline kirjandusja filmižanr, milles väljamõeldud, sageli tulevikku paigutatud lood põhinevad enamal või vähemal määral teaduslikel faktidel, mis on põimitud fantaasiaga.

Kaplinski, Jaan

J

aan Kaplinski on sündinud 22.01.1941. Ta on rahvusvaheliselt tuntud Eesti kirjanik, tema loomingut on palju tõlgitud.

Kaplinski pühendab suurt tähelepanu inimese ja looduse suhetele, tema loomingus on tuntav idamaiste kultuuride mõju.

Luulekogusid: „Tolmust ja värvidest” (1967), „Raske on kergeks saada” (1982), „Mitu suve ja kevadet” (1995), „Vaikus saab värvideks” (2005), lõunaeestikeelset luulet sisaldab „Taivahe heidet tsirk” (2012).

MÕISTE

Alver, Betti

Hargla on kirjutanud ka romaanid „Baiita needus” (2001), „Vabaduse kõrgeim määr” (2003), „Raudrästiku aeg”(2016), lühiromaanid„Gondvana lapsed” (1998), „Excelsuse konkistadoorid” (1999), „Väendru” (2001) ja „Maris Stella” (2003), „Jõgeva elavad surnud” (2011), jutukogud „Nad tulevad täna öösel” (2000),„Pan Grpowski üheksa juhtumit” (2001), „Roos ja lumekristall” (2006), „Suudlevad vampiirid” (2011).

Essee on isikupärases stiilis loodud lühike ja vaba ülesehitusega kirjutis, mis käsitleb mõnd kirjanduslikku, filosoofilist vm teemat. Essee sobib isiklike muljete ja arvamuste esitamiseks.

Eesti kõige tuntumad esseekirjutajad ehk esseistid on Gustav Suits, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare, Jaan Kaplinski ja Mihhail Lotman. Maailmakuulsaid esseiste: Johann Wolfgang von Goethe, Heinrich Heine, Oscar Wilde, Hermann Hesse.

Kultuur Tema proosas paistavad eriti silma inimkonna ajalugu ja tulevikuvõimalusi käsitlevad esseed, millest on ilmunud näiteks kogumik „See ja teine” (1996), ning reisikirjad ja mälestused, sealhulgas „Isale” (2003). Kaplinskilt on ilmunud romaan „Seesama jõgi” (2007) ning lühiproosakogud „Lahkujad” ja „Jää” (mõlemad 2009). Ta on kirjutanud ka jutte ja luuletusi lastele: „Kes mida sööb, kes keda sööb” (1977), „Udujutt” (1977), „Jalgrataste talveuni” (1987), „Kaks päikest” (2005) ja „Õhtu on õunapuu” (2007).

„Jalgrataste talveuni” kaas

Kivirähk, Andrus

A

ndrus Kivirähk on sündinud 17.08.1970. Ta on kirjutanud romaane, jutte, näidendeid, lasteraamatuid ning tele- ja filmitekste.

Kivirähk sai tuntuks naljajuttudega „Ivan Orava mälestused”, mis ilmusid ajalehes ja 1995 raamatuna.

Väga menukad on olnud romaanid „Rehepapp ehk November” (2000, romaani põhjal valmis mängufilm „November”, 2017) ja „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007).

„Õhtu on õunapuu” kaas

Kitzberg, August ugust Kitzberg sündis 29.12.1855.

Ta kirjutas eelkõige näidendeid.

Kitzbergile tagas kuulsuse tragöödia „Libahunt” (1912), mille järgi valmis ka film ning ballett, ja lustakas laulumäng „Kosjasõit” (1915). Menukad olid ka tema külarealistlikud näidendid „Tuulte pöörises”, „Kauka jumal”, „Enne kukke ja koitu”, „Rättsepp Õhk” ja „Püve talus”. Kitzberg on kirjutanud ka muinasjutuainelised lastenäidendid „Kaval-Ants ja Vanapagan” (1907), „Okasroosike”, „Kuri kuningatütar” jmt. Tema juttudest on tuntuimad ajalooaineline „Maimu”, külajutud „Veli Henn” ja „Hennu veli” ning lastemuinasjutt „Piibelehe-neitsi”.

Ajakirjanduses avaldatud lastejutud on ilmunud ka kogumikuna („Lastejutud”,1925).

August Kitzberg suri 10.10.1927.

KAS SA TEAD?

„Piibelehe-neitsi” kaas

Kitzberg on kasutanud üle 150 erineva pseudonüümi, kõige tuntumad neist olid Tiibuse Jaak ja Pipramäe Tõnu.

„Mees, kes teadis ussisõnu” kaas

KAS SA TEAD?

A

„Leiutajateküla Lotte” kaas

Kivirähk on üle 20 aasta olnud üks enim loetud ja auhinnatud Eesti kirjanikke.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse Nukitsa konkursi, kus lapsed valivad parima kirjaniku ja illustraatori, on Kivirähk võitnud viis korda.

Kivirähki näidendit „Aabitsa kukk” on Eesti Draamateatris mängitud üle 300 korra.

135

Kultuur

Tuglas, Friedebert

Tammsaare, A. H.

F

riedebert Tuglas sündis 02.03.1886.

Oma esimese jutu „Siil” (1901) avaldas ta lasteajakirjas juba 15-aastaselt.

Tuglast peetakse 20. sajandi alguse Eesti lühiproosa uuendajaks: tema fantaasiat ja reaalsust ühendavad novellid („Popi ja Huhuu”, „Maailma lõpus”, „Taevased ratsanikud”, „Inimesesööjad”) mõjusid tollal uudsena. Paljude novellide tegelased on lapsed ja loomad. Laiemalt tuntakse Tuglase romaani „Väike Illimar” (1937), milles maailma nähakse 5-aastase poisi silmade läbi ja mis põhineb autori lapsepõlvemälestustel. Veel on ta kirjutanud romaani „Felix Ormusson” (1915), miniatuure ja hulga kirjanduslikke uurimusi ning esseid.

Friedebert Tuglas suri 15.04.1971.

1970. aastast antakse Friedebert Tuglase novelliauhinda. 1976 avati Tallinnas Tuglase majamuuseum, hiljem nimetati see Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks.

1923 asutas Tuglas kirjandusajakirja Looming ja oli selle esimene peatoimetaja. Looming on Eesti vanim järjepidevalt ilmunud ajakiri.

KAS SA TEAD?

Friedebert Tuglas Kristjan Jaak Petersoni nimelise auhinnaga (1969)

Kirjanikunime Tammsaare võttis Anton Hansen endale kodutalu järgi. Ta sündis Põhja-Tammsaare talus.

Tammsaare teoseid on tõlgitud 35 keelde. „Tõde ja õigus” on tervikuna tõlgitud vene, läti, saksa, soome, prantsuse ja tšehhi keelde.

Tammsaare muuseum Järvamaal (praegu Järva vallas) Veteperes

MÕISTE

KAS SA TEAD?

A. H. Tammsaare, ametlikult Anton Hansen sündis 30.01.1878.

Teda peetakse Eesti suurimaks romaanikirjanikuks, eeskätt 5-osalise epopöa „Tõde ja õigus” (1926–1933) autorina. Seda võiks nimetada Eestiaineliseks saagaks või suurlooks, mis juurdleb inimese elu mõtte üle. Esile tõusevad ilmekad, üldinimlikke püüdlusi väljendavad tegelased: Andres ja Pearu, Krõõt ja Mari, Indrek, Maurus, Karin jpt. „Tõde ja õigust” on aegade jooksul mitmeti tõlgendatud ja teatrites rohkesti lavastatud. Omapärased, filmi-, tele- ja teatrilavastuste kaudu laiemalt tuntuks saanud on tema teisedki romaanid, eeskätt „Kõrboja peremees” ja „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Tammsaare on kirjutanud ka esseid, novelle, näidendeid ning lasteraamatu „Meie rebane” (1932).

A. H. Tammsaare suri 01.03.1940.

1936 püstitati kirjaniku sünnikohta Albu valda tema ausammas.

1978 püstitati Tammsaare mälestusmärk ka Tallinna kesklinna Tammsaare parki. 1978. aastast tegutsevad Kadriorus ja Albus tema majamuuseumid. Albu vald on 1978. aastast andnud Tammsaare-nimelist kirjandusauhinda ja Tallinna linn „Tõde ja õigus“, I köide 2003. aastast Tammsaare romaa(1926) nipreemiat.

Novell on lühike, tiheda sündmustikuga, dramaatiline ning väheste tegelastega proosateos. Novell keskendub ühele sündmusele või konfliktile. Tegelaste arengut ei näidata, nende olemus avatakse tegevuse käigus. Lõpp on tavaliselt ootamatu ja üllatav (puänt).

Novelližanrile pani aluse Itaalia kirjanik ja humanist Giovanni Boccaccio. Maailmas tuntud novellikirjanikud ehk novellistid: Guy de Maupassant, Anton Tšehhov, Prosper Mérimée ja Franz Kafka. Eesti tuntumad novellimeistrid on Tuglas, August Gailit, Peet Vallak, Karl August Hindrey ja Arvo Valton.

142

Kultuur

Tungal, Leelo

Under alustas luuletamist saksa keeles. Tema esimene eestikeelne luuletus ilmus 1904 pseudonüümi Mutti all.

KAS SA TEAD?

L

eelo Tungal on sündinud 22.06.1947.

Kirjanduslikku tegevust alustas ta romantiliste luuletustega (luulekogu „Kummaliselt kiivitajad kurtsid”, 1966). Tungal on kirjutanud lasteproosat „Neitsi Maarja neli päeva” (1980), „Kirju liblika suvi” (1986), „Kristiina, see keskmine” (1989), „Barbara ja suvekoerad” (1992), „Delfiin Delila suur sõber” (2017). Ta on avaldanud hulgaliselt luuletusi ja värsslugusid igas vanuses lastele, nt „Põrsas Pamp” (1993) „Pururikas laps” (2002) „Sabaga päike” (2007), „Halloo!”

(2017). Laste- ja täiskasvanute piire kompavad mälestusteraamatud „Seltsimees laps ja suured inimesed”, „Samet ja saepuru, ehk, Seltsimees laps ja kirjatähed” ning „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa”. Lisaks on ta avaldanud kümmekond luulekogu täiskasvanutele.

1994 asutas ta lasteajakirja Hea laps ja on selle peatoimetaja.

Tungal on kirjutanud ka nukunäidendeid (nt „Lehmatari lugu”, 1995), ooperilibretosid ning laulu- ja muusikalitekste (Raimo Kangro „Hunt ja seitse kitsetalle”, 1991; Olav Ehala „Nukitsamees”, 1998). Tema luulet on rohkesti viisistatud.

„Sonetid” kaas

„Õnnevarjutus” kaas

lõpu küpseid mõtte- ja tundeväljendusi (nt „Käsk”, „Saatus”, „Ja langes üks täht”). Under on kirjutanud ka jutustavat luulet – ballaade, eeskätt armastuse traagikast („Merilehmad”, „Rändav järv”, „Lapsehukkaja”). Tema luulest on avaldatud hulgaliselt valikkogusid, sh „Laternaks mu enda süda” (2006), „Talv” (2012), „Kevad” (2012), „Suvi” (2013) ja „Sügis” (2014).

Marie Under suri 25.09.1980 Sockholmis. 2016 toodi Underi ja tema abikaasa kirjanik Artur Adsoni põrm Eestisse ja maeti Rahumäe kalmistule.

Unt, Mati „Sabaga päike” kaas

„Barbara ja koerad” kaas

Under, Marie

M

arie Under sündis 27.03.1883. Under debüteeris kogudega „Sonetid” ja „Eelõitseng” (mõlemad 1917) ning kujunes 1920. aastail Eesti esipoetessiks. 1944. aastal põgenes Under Rootsi, kus sündinud sügava sisuga luulet iseloomustab elufilosoofiline avaruse tunnetus ning valuline koduigatsus. Underi 14 luulekogu hõlmavad niihästi naiselikult tunderikkaid armastusluuletusi (nt „Ekstaas”, „Sirelite aegu” ja „Sinine terrass”) kui ka elu-

M

ati Unt sündis 01.01.1944.

Ta alustas noorteromaaniga „Hüvasti, kollane kass” (1963), mis tekitas elavat vastukaja, nagu ka tema järgmised noortest inimestest jutustavad lood.

1970. aastail ilmusid tema silmapaistvad modernistlikud lühiromaanid „Tühirand” ja „Sügisball”, mis on jõudnud ka kinolinale. Hilisemaid romaane: „Öös on asju”, „Doonori meelespea” (mõlemad 1990). Unt on loonud ka näidendeid (nt „Good-bye, baby”) ja dramatiseeringuid.

Tema hinnatuimate ja eredaimate lavastuste seas on „Vaimude tund Jannseni tänaval” (1984, Endla teatris), Witold Gombrowiczi „Laulatus” (1999), ning Mihhail Bulgakovi romaani järgi valminud „Meister ja Margarita” (2000; mõlemad Vanemuises).

Mati Unt suri 22.08.2005.

143

Kultuur

M

KAS SA TEAD?

iliza Korjus sündis 5.08.1909. Ta oli EestiPoola-Vene päritolu USA koloratuursopran.

Korjus debüteeris kontserdilauljana 1929. aastal Eestis.

Ta esines menukalt Rootsis, Austrias ja Venemaal, siirdus 1933. aastal Saksamaale ja laulis mitmes Euroopa ooperiteatris.

1933–1936 oli ta Berliini Riigiooperi solist.

1936. aastal asus ta elama USA-sse ning hakkas esinema ka Hollywoodi filmides, 1938. aastal saavutas ta maailmakuulsuse Johann Straussi elust tehtud filmiga „Suur valss”. Tema repertuaari kuulus virtuoosseid laule ja aariaid, sealhulgas Öökuninganna aaria Mozarti ooperist „Võluflööt” ja Lakmé aaria Delibes’i samanimelisest ooperist. Ta asutas heliplaadifirma Venus.

Miliza Korjus suri 26.08.1980 Los Angeleses.

Oma ilusa hääle tõttu sai Miliza Korjus hüüdnime Berliini Ööbik.

Korjuse tütar Melissa Wells oli 1998–2006 USA suursaadik Eestis.

O

tt Lepland on sündinud 17.05.1987. Ta on poplaulja ja laulukirjutaja.

Lepland sai tuntuks 2009. aastal, kui võitis telesaate „Eesti otsib superstaari” kolmanda hooaja. 2010. aastal ilmusid tema omanimeline debüütalbum ning autobiograafiline raamat „Lubage mul olla”.

2012. aastal esindas Lepland Eestit Eurovision’i lauluvõistlusel, kus tema esitatud laul „Kuula” sai kuuenda koha. 2013. aastal moodustas ta koos Tanel Padari ja Jalmar Vabarnaga ansambli Vallatud Vestid.

Näitleja ja lauljana on Lepland teinud kaasa Nuku- ja Noorsooteatri ning Vanalinnastuudio lavastustes ning mängufilmis „Vasaku jala reede” (2012).

„Eesti otsib superstaari” on alates 2007. aastast (vaheaegadega) Eestis eetris olnud telesaatesari, mille formaat põhineb Briti telesarjal „Pop Idol”.

Seni on eetrisse jõudnud seitse hooaega, mille võitjateks tulid: Birgit Õigemeel (2007), Jana Kask (2008), Ott Lepland (2009), Liis Lemsalu (2011), Rasmus Rändvee (2012), Jüri Pootsmann (2015) ja Uudo Sepp (2018).

Krumm, Hendrik

Linna, Ivo

H

I

endrik Krumm sündis 21.12.1934. Ta oli Eesti ooperilaulja (tenor).

1957–1989 laulis ta Estonia teatris ja 1976. aastast oli ühtlasi Tallinna konservatooriumi laulupedagoog. Krumm oli sõjajärgsete aastate silmapaistvaim Eesti tenor ja ta esines ka paljudes teistes riikides.

Tema kujundatud lavarollid on jäänud Eesti teatriloo kullafondi, sh Radames (Verdi „Aida”), Alfredo (Verdi „La traviata”), Hertsog (Verdi „Rigoletto”), don José (Bizet’ „Carmen”) ja Turiddu (Mascagni „Talupoja au„).

Hendrik Krumm suri suri 12.06.1989.

1994. aastast korraldatakse Hendrik Krummi nimelist noorte lauljate võistlust ja 1995. aastast annab Saaremaa kultuurkapital temanimelist preemiat.

KAS SA TEAD?

152

Lepland, Ott

KAS SA TEAD?

Korjus, Miliza

vo Linna on sündinud 12.06.1949. Ta on laulja ja laulukirjutaja.

Linna alustas laulmist 1966 ansamblis Müstikud, järgnesid ansambel System ja Olav Ehala ansambel. Suur läbimurre tuli koos ansambliga Apelsin, kus ta oli solistiks aastatel 1975–1980.

Alates 1978. aastast on Linna olnud ansambli Rock Hotel solist.

1980. aastate algusest on ta esinenud ja plaadistanud ka sooloartistina.

Laulva revolutsiooni ajal, 1988. aastal esitas Linna koos ansambliga In Spe Alo Matiiseni „Viis isamaalist laulu”, mis said rahva hulgas väga populaarseks. Koos Maarja-Liis Ilusaga esindas ta 1996. aastal Eestit Eurovisioon’i lauluvõistlusel, kus saadi viies koht.

Ivo Linna on Eesti rahva hulgas üks tuntumaid ning armastatumaid lauljaid.

Kultuur

Mägi, Tõnis

Padar, Tanel

T

T

helilooja.

Mägi laulud „Pühendus”, „Palve”, „Ilus oled isamaa”, „Pimedale muusikule”, „Liivakell” ja „Koit” on Eesti laululoomingus pälvinud erilise koha.

Ta on 1967. aastast teinud koostööd mitme ansambliga, sh ansamblitega Rütmikud, Laine, Music Seif, Ultima Thule ja 777.

Ta on kirjutanud näidendimuusikat ja mänginud teatris, sealhulgas lavastustes „Kolm õde” (Eesti Draamateatris), „Räägi minuga vihmakeeli” (Von Krahli Teatris), „Kuningas Ubu” (Teatris NO99), „Mälestusi kahest esmaspäevast”, „Sõda ja rahu” , muusikalis „Verevennad” ja ooperis „Rehepapp” (Vanemuises). 2006. aastal ilmus temalt autobiograafiline raamat „Müümata naer”. 2010 ilmus Mägi loodud lauludest valik „Noodiraamat”.

Ots, Georg

G

KAS SA TEAD?

USKUMATU!

eorg Ots sündis 21.03.1920.

Ta oli laulja (bariton).

Ots oli väga populaarne ka estraadija massilaulude esitajana, nii Eestis, Soomes kui ka kogu tollases Nõukogude Liidus. Eriti tuntud olid tema esitatuna sellised laulud nagu „Saaremaa valss”, „Kallim, hõbedaselt sul”, „Elu, armastan sind”, „Olgu jääv meile päike” ja mõningad Raimond Valgre laulud.

Otsa esituses on teatriajalukku jäänud paljud suurepärased lavarollid, sh d’Artagnan 1996. aastal sai (Benatzky „Kolm musketäri”), Georg Otsa nime Punavari (Rombergi „Kõrbelaul”), väikeplaneet Onegin (Tšaikovski „Jevgeni 1977 QAI. Onegin”), Germont (Verdi „La traviata”) ja Deemon (Rubinsteini „Deemon”).

Ta on mänginud ka filmides „Valgus Koordis”, „Mister X”, „Kolme katku vahel”, „Colas Breugnon”.

2007. aastal valmis Otsa elulool põhinev mängufilm „Georg”.

Georg Ots suri 5.09.1975.

anel Padar on sündinud 27.10.1980. Ta on laulja ja laulukirjutaja.

1999. aastal võitis Padar noorte lauljate võistluse „Kaks takti ette”. Ta on asutanud ansambli Speed Free ja on kirjutanud selle jaoks muusikat.

2003. aastal lõi ta rokkansambli The Sun, millega ta 2006. aastal võitis Eesti muusikaauhindade jagamisel viis auhinda, sh parima hittloo auhinna ning aasta parima rokiartisti ja edukaima uue tulija tiitli. 2017 lõpetas The Sun tegevuse. Hiljem on ta loonud Tanel Padar Blues Bandi, Vallatud Vestid ja omanimelise ansambli Tanel Padar.

Albumeid: „Veidi valjem kui vaikus”, „Here Comes The Sun”, „Unisex”, „Kelmid ja pühakud” ja „Parem veelgi”.

KAS SA TEAD?

õnis Mägi on sündinud 18.11.1948. Ta on laulja ja

Tanel Padari õde on tuntud poplaulja Gerli Padar.

2007. aastal tegi Padar filmidebüüdi Dirk Hoyeri linateoses „Võõras”, kus ta mängis peaosalist.

Eurovision’i lauluvõistlust on korraldatud pidevalt aastast 1956. See on üks maailma pikimat aega eetris olnud telesaateid. Võistlust on üle kantud ka väljaspool Euroopat, nt Austraalias, Aasias, Okeaanias ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Aastast 2000 on lauluvõistlust olnud võimalik vaadata ka Interneti kaudu. Võistlusel on esile tõusnud mitu silmapaistvat artisti, näiteks Céline Dion, Cliff Richard ja ansambel ABBA. Eesti on Eurovision’i lauluvõistlusel osalenud aastast 1993. Esimesena esines sellel Janika Sillamaa Andres Valkoneni lauluga „Muretut meelt ja südametuld”. 2001 tõid Tanel Padar ja Dave Benton Ivar Musta lauluga „Everybody” Eestile Eurovision’i lauluvõistluse võidu ja 2002 korraldati võistlus Tallinnas. 2018 esindas lauluvõistlusel Eestit Elina Netšajeva lauluga „La forza”.

Otsa esituses sai rahva hulgas populaarseks Raimond Valgre laul „Saaremaa valss”, mille sõnad on Debora Vaarandi luuletusest „Talgud Lööne soos”. Laul oli väga tuntud ka Soomes.

Dave Benton ja Tanel Padar „Everybody” salvestusel (2001)

153

Kultuur

Pärt, Arvo

Saar, Mart

A

M

ja organist.

Saar oli 1908–1921 Tartus muusikaõpetaja ja muusikaelu juhte. Pärast Tartu kodu tulekahjus hävimist (1921) elas ta Tallinnas ja isakodus Suure-Jaani lähedal Hüpassaares (seal avati 1972 tema majamuuseum). 1943–1956 oli ta Tallinna konservatooriumis kompositsioonieriala professor.

Saar on üks Eesti rahvusliku muusika rajajaid, ta on loonud üle 300 a cappella koorilaulu ja üle 100 klaveripala, ligi 200 soololaulu ning sümfoonilisi teoseid. Üldtuntud on tema koorilaulud „Pilvele”, „Luule, see ei tule tuulest”, „Ühte laulu tahaks laulda”, „Põhjavaim”, „Muru kasvab mulla pääle”, „Leelo” ja „Jaan läeb jaanitulele” ning lastelaulud „Tipa-tapa hällilaul” ja „Emake”.

Mart Saar suri 28.10.1963. Heliloojale on püstitatud mälestusmärgid Tartus ja Tallinnas.

KAS SA TEAD?

2007. aastast korraldatakse Suure-Jaanis Mart Saare nimelist lauljate võistlust.

Sumera, Lepo Kahel korral, 2007 ja 2014, on Pärdi koorimuusikaga plaadid pälvinud Grammy auhinna.

Tintinnabul tuleneb ladinakeelsest sõnast tintinnabulum, mis tähendab ’kellukest’. See muusika sarnaneb kellahelinaga, iseloomulikud on lihtsad harmooniad ja rütmika ning kaunistamata noodid, puuduvad tempomuutused, selgesti on tuntav varajase muusika mõju.

Pärdi muusikat on palju kasutatud mängufilmides, nt „Ukuaru”, „Mäeküla piimamees”, „Värvilised unenäod”, samuti tantsu- ja teatrietendustes.

Pärdi noorpõlvelinnas Rakveres on muusikule pühendatud skulptuur „Noormees jalgrattal muusikat kuulamas”

154

art Saar sündis 28.09.1882.

Ta oli helilooja, pedagoog

L

epo Sumera sündis 08.05.1950.

Ta oli helilooja.

1978. aastast töötas Sumera Tallinna konservatooriumi õppejõuna (1993. aastast professor). 1989–1992 oli ta Eesti Vabariigi kultuuriminister, 1993. aastast Eesti Heliloojate Liidu esimees, 1995. aastast Eesti Muusika Infokeskuse ja Eesti Muusikaakadeemia elektronmuusikastuudio juhataja.

Sumerast kujunes üks rahvusvaheliselt tuntuim Eesti helilooja.

Ta on loonud ballette („Anselmi lugu”, 1978), kammerooperi „Olivia meistriklass”, 6 sümfooniat, multimeediumetenduse „Südameasjad” (1999), rohkesti muusikat mängu- ja multifilmidele ning palju muid teoseid. 1996 võitis ta Pariisi rostrumil ehk heliloomingu võistlusel 5. sümfooniaga I auhinna.

Lepo Sumera suri 02.06.2000.

KAS SA TEAD?

KAS SA TEAD?

rvo Pärt on sündinud 11.09.1935. Ta on üks maailmas enim esitatavaid nüüdisheliloojaid.

Pärt komponeeris oma esimesed palad juba 14-aastaselt. 1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina ning kirjutas peamiselt teatri- ja filmimuusikat. 1980. aastal lahkus ta Nõukogude Liidust, pärast mõningast peatust Viinis asus ta elama Lääne-Berliini. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist elab Pärt Eestis.

Pärdi loomingut on jaotatud kaheks osaks. Varasemad teosed valmisid neoklassitsistlikus stiilis ja seeriamuusika võtteid kasutades. 1976. aastal hakkas ta kirjutama laadis, mida on nimetatud tintinnabuli-stiiliks. Paljud teosed on kirjutatud vaimulikele tekstidele. Pärdi tuntuimad teosed on „Perpetuum mobile” (1963), „Pro et contra” (1966), „Aliinale” (1976), „Tabula rasa” (1977), „Kanon pokajanen” (1996), „Eesti hällilaul” (2002) ja „Aadama itk” (2009).

Tema loomingule on pühendatud festivale ja kontserte, sagedasti on tema teoseid juhatanud Neeme Järvi, Tõnu Kaljuste, Paul Hillier ja Andres Mustonen. Ta on pälvinud rohkesti autasusid ja teenetemärke nii Eestis kui ka välisriikides. Pärdi on valinud audoktoriks ja auliikmeks mitu ülikooli, ta on pälvinud hulganisti preemiaid ja auhindu. 2010 rajasid Pärt ja tema pere Laulasmaale Arvo Pärdi Keskuse, mis tegeleb helilooja loomingulise pärandi säilitamisega.

2000. aastal loodi Lepo Sumera Ühing, mis korraldab ka temanimelist noorte heliloojate võistlust.

MÕISTE

Kultuur

Tobias, Rudolf

R

udolf Tobias 29.05.1873.

Ta oli helilooja ja orga-

nist.

Tobias lõpetas 1897. aastal Peterburi konservatooriumi oreli ja kompositsiooni alal, tema juhendaja oli tuntud Vene helilooja Nikolai Rimski-Korsakov.

Rudolf Tobias umbes 1910. aastal Tobiast peetakse Eesti süvamuusika rajajaks. 1907 kirjutas ta Eesti esimese oratooriumi „Joonase lähetamine”. Ta töötas 1898–1904 Peterburis ja 1904–1908 Tartus ning siirdus seejärel Pariisi. Hiljem elas mitmel pool Saksamaal ja 1910. aastast Berliinis, andes orelikontserte Norras, Taanis ja Tšehhis. Saksamaal korraldas ta oma teoste ettekandeid ja töötas Berliini muusikaülikoolis teooriaõppejõuna. Ta oli Saksa Heliloojate Liidu liige.

Rudolf Tobias suri 29.10.1918 Berliinis. 1992 toodi tema põrm Eestisse ja maeti Kullamaa kalmistule.

1929 püstitati Haapsalus tema auks mälestussammas. 1973 avati Tobiase sünnikodus Käinas temanimeline majamuuseum.

1973 avati Rudolf Tobiase mälestuskivi Kullamaal, kujur Aime Kuhlbusch.

Oratoorium on koorile, solistidele ja sümfooniaorkestrile kirjutatud mitmeosaline dramaatilise süžeega heliteos. Oratoorium tekkis 17. sajandil ning oli sel ajal peamiselt vaimuliku sisuga.

Oratooriume on loonud Johann Sebastian Bach, Georg Friedrich Händel ja Joseph Haydn, eestlastest Rudolf Tobias, Artur Kapp, Arvo Pärt, Jaan Rääts, ErkiSven Tüür jmt.

Toome, Koit

K

oit Toome on sündinud 03.01.1979. Ta on poplaulja ja muusikalinäitleja.

Toome esines 1995–1998 ansamblis Code One. Alates 1999. aastast on Toome esinenud ning plaadistanud peamiselt sooloartistina, tema debüütalbum ilmus 1999. aastal. Toome repertuaari kuulub palju romantilisi ballaade. Tema esitatud laul „Mere lapsed” esindas Eestit 1998. aastal Eurovisioon’i lauluvõistlusel, kus sai 12. koha.

Toome on teinud solistina kaasa paljudes muusikalilavastuses, sh „Miss Saigon” (2002), „West Side Story” (2005) „Chess” (2006), “Ooperifantoom” (2014) ja „Hüljatud” (2017).

Tormis, Veljo

KAS SA TEAD?

V

1899 asutas Rudolf Tobias Eesti esimese keelpillikvarteti. Selles musitseerisid hiljem tuntuks saanud muusikud Heino Eller ja Juhan Simm.

2000. aastal moodustati helilooja auks Tobiase Keelpillikvartett.

Rudolf Tobias oli kujutatud Eesti Vabariigi 50-kroonisel rahatähel.

eljo Tormis sündis 07.08.1930. Ta oli

helilooja.

Tormis lähtus loomingus soomeugri rahvaste rahvamuusikast, ta ühendas folkloori nüüdismuusika väljendusvõimalustega. 1970. aastail hakati Tormise loomingut esitama ka välismaal. Kõige enam levis kooritsükkel „Raua needmine” (1972). Tema loomingut on sagedasti esitanud Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel, tütarlastekoor Ellerhein ja paljud teised koorid. Tormise „Avamäng nr 2” kanti 1961. aastal ette nüüdismuusikafestivalil „Varssavi sügis”.

Ta on loonud ooperi „Luigelend” (1966), kantaat-balleti „Eesti ballaadid” (1980), kantaate („Laulu algus”, 1968; „Sünnisõnad”, 1999), kooritsükleid („Eesti kalendrilaulud”, 1967; „Liivlaste pärandus”, 1970), „Maarjamaa ballaadi” meeskoorile (1969), oodi „Laulja” meeskoorile, orelile ja löökpillidele (1974), filmimuusikat („Kevade”, 1969) jm.

Veljo Tormis suri 21.01.2017.

155

Kultuur

Filmikunst

E

simesed kinoseansid toimusid Tallinnas ja Tartus 1896. aastal.

Esimene mängufilm „Karujaht Pärnumaal” valmis 1914. aastal.

Esimene helifilm „Päikese lapsed” tehti koos soomlastega 1932. aastal.

Esimene värvifilm „Valgus Koordis” valmis 1951. aastal.

1947–1991 tehti ainuüksi Tallinnfilmis 140 mängufilmi.

Eesti esimest rahvusvahelist filmifestivali on peetud Pärnus 1987. aastast.

20. sajandi tuntuimad Eesti mängufilmid on „Kevade” ja „Viimne reliikvia”, viimast on näidatud rohkem kui 80 riigis.

Kõige meisterlikumad mängufilmide režissöörid on olnud Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Leida Laius, Peeter Simm ja Sulev Keedus, dokumentalistidest Andres Sööt ja Mark Soosaar. Suur edu on saatnud Ilmar Raagi, René Vilbre ja Elmo Nüganeni filme.

Kuulsaimad filminäitlejad on olnud Eve Kivi, Elle Kull, Mikk Mikiver, Lembit Ulfsak, Tõnu Kark ja Sulev Luik.

Noorema põlvkonna näitlejatest on silma paistnud Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Maarja Jakobson, Mirtel Pohla, Märt Avandi, Karl-Andreas Kalmet ja Henrik Kalmet ning Märt Pius ja Priit Pius.

Nukufilmide tegemist alustas Elbert Tuganov 1957. aastal, tuntuimad nukufilmide tegijad on Rao Heidmets, Riho Unt ja Hardi Volmer.

Joonisfilmide tegemist alustas Rein Raamat 1971. aastal, tuntuim joonisfilmide režissöör on Priit Pärn.

Lastele teevad joonisfilme Heiki Ernits ja Janno Põldma.

1997. aastal alguse saanud Tallinna Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) on näidatavate filmide ja vaatajate arvult jõudnud Euroopa suurimate hulka.

„Arabella, mereröövli tütar” (1982)

158

„Karujaht Pärnumaal” (1914)

„Noored kotkad” (1927)

„Vallatud kurvid” (1959)

„Põrgupõhja uus Vanapagan” (1964)

„Kevade” (1969)

„Nipernaadi” (1983)

Elmo Nüganeni debüütfilm „Nimed marmortahvlil”

Enim rahvusvahelist tunnustust on pälvinud 2013. aastal valminud Eesti-Gruusia sõjadraama „Mandariinid”. Filmi tegevus toimub Abhaasias.

Kultuur

Animafilm ehk multifilm

E

esti animafilmi sünniajaks peetakse 1930. aastat, siis toimusid Tallinnas Alexander Teppori fotoateljees esimese praegu teadaoleva Eesti animafilmi võtted. Film kandis nime „Kutsu-Juku seiklusi”, selle lavastaja oli Elmar Jaanimägi ja kunstnik Voldemar Päts. Peakangelane Kutsu-Juku oli väga sarnane Walt Disney Miki-Hiire tegelaskujuga. „Kutsu-Juku seikluste” tegemisel kasutati joonisfilmi ja lamenukkfilmi tehnikat.

Nukufilme hakati Eestis tegema 1957. aastal, kui Tallinna Kinostuudiost välja kasvanud Tallinnfilmi juurde loodi nukufilmi osakond, ja aasta hiljem valmis Elbert Tuganovi animafilm „Peetrikese unenägu”. Nukufilmi osakonnast sai hiljem iseseisev Nukufilmi stuudio ja praeguseks on Eestis tehtud üle 200 nukufilmi. Nende hulgas on laste ja noorte lemmikud „Operaator Kõps seeneriigis” (1964, režissöör Heino Pars), „Krõll” (1972, Elbert Tuganov), „Kunksmoor ja kapten Trumm” (1978, Heino Pars), „Pagar ja korstnapühkija” (1982, Kalju Kivi), „Imeline nääriöö” (1984, Riho Unt ja Hardi Volmer), „Porgand!” (2003, Pärtel Tall) jpt. 2003. aastal valmis Nukufilmi stuudios esimene osa lastele mõeldud animasarjast „Miriam”.

Iga filmi loomisest võtab osa terve Nukufilmi stuudio meeskond: režissöör, produtsent, kunstnik, nukutegija, dekoratsioonide maalija, valgustaja, animaator, operaator ning tema assistent, monteerija ja helirežissöör. Nukufilmi stuudio kõrval tegutseb ka Nukufilmi Lastestuudio.

1971. aastal loodi Rein Raamatu eestvedamisel Tallinnfilmi juurde joonisfilmi osakond, millest sai stuudio Eesti Joonisfilm eelkäija. Joonisfilmi osakonnas andis režissöör Avo Paistik animeeritud elu sellistele armastatud tegelastele nagu Klaabu ja Naksitrallid.

Eesti Joonisfilmi stuudios on Heiki Ernitsa ja Janno Põldma käe all valminud terve hulk viimaste aastate populaarseimaid Eesti animafilme: seriaalid „Tom ja Fluffy” (1997) ning „Lotte reis Lõunamaale” (2000), täispikad animafilmid „Lepatriinude jõulud” (2001), „Leiutajateküla Lotte” (2006) ning „Lotte ja Kuukivi saladus” (2011) jt.

Nii Nukufilmi kui ka Eesti Joonisfilmi stuudios on tehtud animafilme ka täiskasvanutele.

Peale nende tegelevad Eestis praegu animafilmidega kaks väiksemat stuudiot – Multi Film ja A Film Eesti.

Kaader Rao Heidmetsa lamenukkfilmist „Tuvitädi”

Kaader Priit Pärna joonisfilmist „Porgandite öö”

„Kutsu-Juku seikluste” võtted 1930. aastal

Arvo Paistik oli Eno Raua jutustuse „Naksitrallid” põhjal valminud joonisfilmi režissöör.

Operaator Kõps on Heino Parsile enim kuulsust toonud nukufilmitegelane

Kaader Janno Põldma ja Heiki Ernitsa joonisfilmist „Leiutajateküla Lotte” Kaader Riho Undi nukufilmist „Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse”

159

Kultuur

M

ärt Avandi on sündinud 26.02.1981. Ta on näitleja ja saatejuht. Ta on töötanud Rakvere Teatris, Endlas ja Eesti Draamateatris.

Avandi on mänginud sõnalavastustes ja Film „Vehkleja” põhineb Haapsalus muusikalides ning tei- töötanud vehklemistreeneri nud kaasa teleseriaali- Endel Nelise elulool. des „Tuulepealne maa” (2008) ja „Kättemaksukontor” (aastast 2009). Ta on astunud üles ka mitmes filmis. Eriti suurt tunnustust on pälvinud Soome, Eesti ja Saksamaa koostööna 2015. aastal valminud film „Vehkleja”, kus Avandi mängib peaosas.

Avandi on üks Eesti tuntuimaid koomikuid. Suur menu on saatnud tema esinemist koos Ott Sepaga sketšisarjas „Tujurikkuja”.

Ta on pälvinud Eesti teatrifestivali „Draama” auhinna ja Oskar Lutsu huumoripreemia.

KAS SA TEAD?

Avandi on Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu esimees.

Baskin, Eino

E

MÕISTE

ino Baskin sündis 17.06.1929.

Ta oli näitleja, lavastaja ja teatrijuht. 1951–1957 ja 1968–1980 töötas ta Eesti Draamateatris ning 1958–1969 komöödia- ja muusikalinäitlejana mitmes Peterburi teatris. Baskin paistis silma liikuvuse ja hea huumorisoone poolest.

Eestis saavutas ta laiema tuntuse oma estraadilavastustega ning raadiosaatega „Meelejahutaja” (1970.–1990. aastail). Näitlejana

Komöödia on lõbusasisuline, õnneliku lõpuga näidend, lavastus või film; draamakirjanduse žanr.

Estraadietendus on meelelahutuslik sõnalisest, muusika-, tantsu- või tsirkusenumbritest koosnev eeskava. See võib olla üks tervik või koosneda eraldiseisvatest osadest. Lisaks Eino Baskinile on tuntud estraadinäitlejad olnud näiteks Ervin Abel, Lia Laats ja Sulev Nõmmik

160

Edur, Toomas

T

oomas Edur on sündinud 20.01.1969. Ta on tantsija ja

koreograaf.

Pärast Tallinna Balletikooli lõpetamist tantsis lühikest aega Rahvusooperis Estonia. 1990. aastal sai ta USA-s Jacksoni balletivõistlusel koos oma partneri ja toonase abikaasa Age Oksaga parima paari auhinna ning suundus seejärel Londonisse.

1990–2009 oli ta Inglise Rahvusballeti esitantsija; samal ajal esines ta külalisena mitmes kuulsas teatris. Ta paistis silma elegantse klassikalise stiili ning täiusliku tehnikaga. Lisaks klassikalisele repertuaarile („Giselle”, „Uinuv kaunitar”, „Don Quijote”, „Luikede järv”) on ta tantsinud peaosi ka 20. ja 21. sajandi ballettides, näiteks Macmillani „Manonis”, Rorizi balletis „Salome seitse vaikimist”, Deani „Kohtumistes”, Murdmaa „Pulmareisis” ning nimiosa Balanchine’i „Apollos”. 2002. aastal tunnistati Edur Inglismaa parimaks meestantsijaks.

Koreograafina debüteeris ta 2005. aastal Vanemuise teatris balletiga „E-duur”. 2009. aastast on ta Rahvusooper Estonia balletitrupi kunstiline juht. 2012 esietendus Eduri esimene täispikk ballett „Modigliani – neetud kunstnik”, järgnesid Minkuse „Bajadeer” (2013), Tšaikovski „Uinuv kaunitar” (2014) ja „Luikede järv” (2016).

MÕISTE

Avandi, Märt

hiilgas ta lavastuses „Päikesepoisid” mängitud Al Lewise osas (1981, 1998). 1980. aastal asutas ta Eesti esimese komöödiateatri Vanalinnastuudio, mida ta juhtis 20 aastat, ning 2005. aastal Vana Baskini Teatri.

Baskini kuulsaimad lavastused on „Toimik” (1982), „Revident” (1987) ja „Päikesepoisid” (1998). Tema elust jutustavad mälestusteraamatud „Raudeesriide taga” (1993), „Otse läbi lillede” (2003) ja „Naer läbi pisarate” (2009). Ta on avaldanud mitu anekdoodikogumikku.

Eino Baskin suri 11.03.2015.

Ballett on akadeemilise lavatantsu vorm, samuti etendus, mida tavaliselt esitatakse kujundatud laval koos muusikaga ja kostüümides.

Koreograafia on igasugune tants või kunstipärane liikumine, nt iluuisutamises, iluvõimlemises jm. See on tantsusammude ja -asendite kogum. Tantsude loojat ja lavale seadjat nimetatakse koreograafiks.

Age Oks ja Toomas Edur

Kultuur

Ernits, Heiki

Ever, Ita

H

I

KAS SA TEAD?

Ernits on pälvinud mitmel korral parima lasteraamatuillustraatori auhinna Nukits.

ta Ever on sündinud 01.04.1931. Ta on näitleja. Ever on 1953. aastast töötanud Eesti Draamateatris. Ta on paistnud silma oma lavalise usutavuse ja hea ümberkehastumisvõime poolest. Tema tuntuimad osad on Kattrin lavastuses „Ema Courage ja tema lapsed” (1962), Marie lavastuses „Mees, naine ja kontsert” (1972), Maša „Kolmes ões” (1973), Anna lavastuses „Pilvede värvid” (1983), Lear „Kuningas Learis” (2001), Violet Weston lavastuses „Augustikuu” (2010), Daisy „Finaalis” (2016) ja Avdotja Nazarovna lavastuses „Ivanov” (2017).

KAS SA TEAD?

eiki Ernits on sündinud 24.03.1953. Ta on animafilmide lavastaja ja kunstnik ning karikaturist. Ernits on teinud laste joonisfilme ja reklaamfilme, kujundanud raamatuid ja illustreerinud paljusid ajakirjandusväljaandeid, ta on osalenud karikatuurinäitustel ja korraldanud mitu isikunäitust.

Ernits alustas joonisfilmide tegemist 1978. aastal Tallinnfilmis, sama tööd on ta jätkanud Eesti Joonisfilmis. Tema hilisemad filmid on valminud koostöös Andrus Kivirähki ja Janno Põldmaga. Nende joonisfilmid ei sisalda vägivalda, küll aga värvikaid tegelasi – loomariigi esindajatest putukateni –, rohkesti põnevaid seiklusi ja õpetlikku sisu. Kõik nende filmid on võitnud auhindu nii kodumaal kui ka rahvusvahelistel festivalidel.

Vaimukad ja fantaasiaküllased on „Ramsese vembud” (1985– 1987), „Tom ja Fluffy” (1997), „Lotte reis Lõunamaale” (2000), „Lepatriinude jõulud” (2001), „Kontsert porgandipirukale” (2002), „Leiutajateküla Lotte” (2006) ja „Lotte ja kuukivi saladus” (2011).

Everi ja Eino Baskini poeg on näitleja ja lavastaja Roman Baskin.

Ever on andnud hääle mitmele multifilmitegelasele, näiteks Kunksmoorile ja Kruudide Memmele.

Ever sai laiemalt tuntuks, esinedes estraadietendustes ning raadiosaates „Meelejahutaja” (1970.–1990. aastail), tihti Eino Baskini partnerina. Mänginud paljudes telelavastustes („Igihaljas vaatemäng”, 1981), teleseriaalides („Salmonid”, „V.E.R.I”, „Kelgukoerad”) ja filmides („Nukitsamees”, 1981; „Vana daami külaskäik”, 2006).

Everist on tehtud film „Olete te õnnelik, Ita Ever?” (1986) ja kirjutatud kaks raamatut, „Ita Ever” (1986) ja „Ita Ever. Elu suuruses” (2006).

Eskola, Ants

A

nts Eskola sündis 17.02.1908. Ta oli näitleja. Eskola töötas 1925–1941 ja 1947–1949 Estonias, 1949–1965 Eesti Draamateatris ja 1966–1983 Noorsooteatris. Ta esines tihti peaosades, mängides nüansirikkalt tugevaid ja keerulisi karaktereid.

Intellektuaalse kallakuga näitlejana valdas ta perfektselt sõnakunsti ja dialoogirežiid. Eskola kuulsaimad osad on Hlestakov „Revidendis” (1936), Maurus lavastuses „Inimene ja jumal” (1962), nimiosa „Hamletis” (1966), Shaw lavastuses „Armas luiskaja” (1966).

Ta on mänginud kuuldemängudes, telelavastustes ja rohkem kui 30 filmis („Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1964; „Indrek”, 1975; „Kõrboja peremees”, 1979).

Ta oli tuntud ka laulja ja maalijana. Temast on tehtud film „Ants Eskola” (1968) ja ta on kirjutanud mälestusteraamatu „Näitleja on ajastu lühikroonika” (1986). Eskola on pälvinud palju aunimetusi.

Ants Eskola suri 14.12.1989.

Heidmets, Rao

R

ao Heidmets on sündinud 15.09.1956. Ta on anima- ja mängufilmide lavastaja. Heidmets on teinud üle tosina nukufilmi, kaks mängufilmi lastele ning hulganisti reklaamfilme. Ta on viljelnud ka graafikat ja esinenud nii Eestis kui ka välismaal korraldatud näitustel. Paljud tema filmid on pälvinud auhindu rahvusvahelistel festivalidel. 1982 asus ta tööle Tallinnfilmi (animaatorina), hiljem on ta jätkanud tööd Nukufilmis. 1991 asutas ta omanimelise filmistuudio.

Mitmele tema nukufilmile on stsenaariumi kirjutanud Priit Pärn.

Heidmets on oma animafilmides vahel kasutanud inimesesuurusi nukke ja elavaid näitlejaid. Tema filmid on fantaasiarikkad.

Tuntuimad animafilmid on „Tuvitädi” (1983), „Papa Carlo teater” (1988), „Noblesse oblige” (1989), „Elutuba” (1994), „Instinkt” (2003) ja „Pärlimees” (2006), „Kaasasündinud kohustused” (2008) ja „Elu enne elu” (2016). Mängufilmid on „Kallis härra Q” (1998, Aino Perviku teose järgi) ja „Heinaloom” (2001).

161

Kultuur

Kujutav kunst

R

omaani stiilist on säilinud ristimiskive. Vanimaid gooti stiili seinamaalide fragmente ja kiviskulptuure on säilinud 13.–14. sajandi kirikutes, nt Valjala, Karja, Muhu, Koeru ja Ridala kirikus. Tallinnas tegutses Euroopa kuningakodades töötanud Michel Sittow, kes on üks maailma hinnatuimaid Eestist pärit kunstnikke. Renessansiajastul tõusis silmapaistvaks kunstialaks kiviraiumine, tuntuim esindaja oli Arent Passer.

17. sajandil kinnistunud baroki ajal oli puunikerduse hiilgeaeg.

1803 hakkas Tartu ülikooli juures tegutsema joonistuskool.

Esimesed tuntud maalijad Johann Köler ja Karl Ludwig Maibach jäid tegutsema väljapoole Eestit. Kujurid August Weizenberg ja Amandus Adamson asusid püsivalt kodumaale oma loominguliste võimete lõpul. 20. sajandi algul tõusis esile rahvusromantiline suund, mille silmapaistvad esindajad olid Kristjan Raud ja Ants Laikmaa.

1914 avati Tallinna Kunsttööstuskool (praegu Eesti Kunstiakadeemia). 1919 avati Tartus Kõrgem Kunstikool Pallas ja Tallinnas kunstimuuseum. Kunsti üldpilt elavnes, moodsate suundumuste propageerijaks sai Ado Vabbe, oma võimekust näitasid kubistid Arnold Akberg, Märt Laarmann, Eduard Ole, Jaan Vahtra. Hoogsalt arenema hakanud graafikas (Arkadio Laigo, Hando Mugasto) pöörati rohkem tähelepanu argielu kujutamisele. Suurenes naiskunstnike osatähtsus – maalis Karin Luts, graafikas Aino Bach, Salome Trei ja Agathe Veeber. Pariisis töötas graafik Eduard Wiiralt.

Kunsti jõudsa arengu katkestas Nõukogude okupatsioon. 1960. aastail tõusid esile maalijad Henn Roode, Olav Maran, Ilmar Malin, Ülo Sooster, Nikolai Kormašov ning graafik Ilmar Torn.

1970. aastail hakkasid graafikud oma töid eksponeerima rahvusvahelistel näitustel ja pälvisid seal auhindu (Leonhard Lapin, Raul Meel, Mare Vint, Tõnis Vint). Maalikunstnikest tõusid esile Jüri Arrak, Enn Põldroos, Olev Subbi, Ando Keskküla, Peeter Mudist, Tiit Pääsuke ja Andres Tolts. 1980. aastail paistsid silma maalikunstnikud Jaan Elken ja Miljard Kilk ning kujurid Ülo Õun ja Mare Mikof.

21. sajandi alguses on avaldunud palju erinevaid kunstitegemisviise, näiteks videoinstallatsioone viljelevad Kai Kaljo, Ene-Liis Semper ja Jaan Toomik ning elektroonilist interaktiivset kunsti Raivo Kelomees.

Jaan Elken. Ema lööb mu maha, 1982–1996. Viinistu

174

Tartu Jaani kiriku terrakotafiguur

Küreene Siimon Kristuse risti kandmas. Valjala kiriku puuskulptuur, arvatavasti 15. sajandi keskpaik

Aino Bach. Magav laps, 1955. Kuivnõel

Kaido Ole. Nimeta CVI, 1997. Viinistu

Karja Katariina kiriku Kolgata-reljeef, 13. sajandi lõpp – 14. sajandi I pool

Adamson-Eric. Soome, 1938. Õli. EKM Andres Tolts. Õhtu, 1994.

Viinistu

Malle Leis. Paradiisist välja III, 1999.

Kultuur

Tarbekunst ja disain

Nikolai Langebrauni Portselanimaalimise Töökoja toodangut

T

allinna Kunsttööstuskoolist võrsusid hea ettevalmistusega kunstnikud ja hilisemad õppejõud Mari Adamson, Adele Reindorff, Ede Kurrel jt. 1930. aastail valitses klassikalne vorm ja rõhutatud rahvuslikkus. Rahvakunstist lähtuv ornamentika ehtis ka Eduard Taska nahaateljee tooteid.

Portselanimaalijaile pakkus tööd Nikolai Langebrauni töökoda, heatasemelist klaasi ja kristalli valmistas Johannes Lorupi ettevõte ning moodsat mööblit tootis Lutheri mööblivabrik.

Nõukogude ajal senised eraettevõtted riigistati. Ainuõigeks kuulutati klassikaline vormikeel, ühendatuna nõukoguliku sümboolika ja etnograafiliste motiividega.

1970. aastate tarbekunstis eristus kolm suundumust: mitmel alal silma paistnud Elgi Reemets, vaibakunstnikud Lea Valter ja Anu Raud ning nahakunstnik Mall Mets töötlesid rahvuslikku ainestikku, vaibakunstnikud Bruno Tomberg, Mall Tomberg ning Peeter Kuutma ja keraamik Leo Rohlin, hiljem ka ehtekunstnik Katrin Amos arendasid geomeetrilist suunda ning keraamikud Helene Kuma ja Luule Kormašova ning nahakunstnikud Silvi Kalda ja Aino Lehis viljelesid loodusmotiividerohket lüürilist laadi. Rein Mets lõi popehet, modernistlikku disaini Mait Summatavat ja Maile Grünberg.

1980. aastal avati Eesti Riikliku Kunstimuuseumi filiaalina Tarbekunstimuuseum (praegu Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum). 1980.–1990. aastatel elavnes moekunst (Zoja Järg, Kai Saar, Ivo Nikkolo, Anu Hint, Reet Aus, Aldo Järvsoo, Agu Pilt jmt).

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist hakati looma väikesi eragaleriisid ja töökodasid: Kai Koppeli ja Viivi-Ann Keerdo klaasikoda, Jaan Pärna ehtegalerii, Ülle Rajasalu ja Urmas Puhkani keraamikatöökojad ning Tallinna Lühikese Jala Galerii.

Välismaal on enim tunnustust leidnud klaasikunstnikud Ivo Lill, Eve Koha, Mare Saare, metallikunstnikud Kadri Mälk, Piret Hirv ning Tanel Veenre jmt.

Eduard Taska ateljees valmistatud külalisteraamat

Adamson-Eric. Koopaelaniku serviis, 1930. aastad. Portselan

Johannes Lorupi klaasivabriku toodang.

Kristallkannud

Elo Järve nahkskulptuurid

Vabrikus Salvo toodetud mäesuusasaapad. Autorid Tõnu Kallas (1982, vasakpoolne paar) ning Vello Lillemets (1987, parempoolne paar)

175

MÕISTE

Kultuur

Adamson, Amandus

A

mandus Adamson sündis 12.11.1855. Ta oli kujur ja akadeemik.

Adamson elas vaheldumisi Eestis ja Peterburis, viibis mõnda aega Pariisis ja reisis Itaalias. Ta oli üks esimesi Eesti kutselisi kunstnikke. 1907 sai temast Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik.

Paljud Adamsoni teosed on mütoloogiaainelised („Koit ja Hämarik”, 1895) ja allegoorilised („Laeva viimne ohe”, 1899; „Laine ainuke suudlus”, 1906), osa kujutab ka Eesti kalurielu („Äreval ootel”, 1899).

Kujud on valmistatud erinevast materjalist: puu, pronks, marmor jmt.

Adamson on loonud ka mälestussambaid, neist tuntuimad on „Russalka” (1902, Tallinnas), Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mälestussammas (1926, Võrus) ja Lydia Koidula mälestussammas (1929, Pärnus) ning mitmeid Vabadussõja mäletusmärke.

Amandus Adamson suri 26.06.1929.

KAS SA TEAD? 176

Skulptuuri tegemine Skulptuuri tegemisel antakse puidule, kivile või mõnele muule tahkele ainele uus vorm. Selleks kasutatakse mitmesuguseid võtteid, näiteks lüüakse meisli ja haamriga kilde küljest, töödeldakse peitliga ning hõõrutakse liivapaberiga. Materjali ruumala seab skulptuuri suurusele piirid, kuid suurema kuju saamiseks võib mitu väiksemat tükki ühendada. Materjal mõjutab ka tulemust: pudedast ainest, näiteks liivakivist, ei saa luua väga pisikeste detailidega kuju, aga tugevamast ainest, näiteks graniidist, on keeruline tahuda peeni vorme.

Annus, Siim-Tanel

S

Kalevipoeg ja Sarvik, 1896. Marmor

Adamson on kujutanud muistendist pärit tegelasi, armastajaid Koitu ja Hämarikku, kes saavad kohtuda ainult korra aastas nelja nädala kestel, kui ööd on kõige lühemad.

Kunstniku Paldiskis asuva suveateljee kinkis Adamsonite perekond 2005 Harjumaa muuseumi filiaaliks. Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum on külastajatele avatud alates 2010. aastast.

Skulptuur on selline kunstiliik, mille puhul voolitakse või nikerdatakse puust, savist, kivist või mõnest muust materjalist kujusid ja muid kunstiesemeid.

Seda kunstiliiki on viljeldud kõikides tsivilisatsioonides. Skulptuuriga tegeldi juba kiviajal, ent iseäranis oluliseks sai ta Vana-Kreekas. Skulptuur tekkis soovist anda joonistustel ja seinamaalingutel kujutatud esemetele ning olenditele ruumiline vorm.

Kõigi aegade kuulsaimate kujurite hulka kuuluvad Pheidias, Donatello, Michelangelo, Antonio Canova, Auguste Rodin, Amedeo Modigliani, Henry Moore ja Alberto Giacometti. Eesti tuntuimad kujurid on Amandus Adamson, Roman Haavamägi, Raul Meel, Mare Mikof, Jaak Soans, Jaan Koort, Anton Starkopf, Hannes Starkopf, Ferdi Sannamees jmt.

Koit ja Hämarik, 1895.

Pirnipuu

iim-Tanel Annus on sündinud 04.01.1960. Ta on graafik ning maali- ja tegevuskunstnik. Teda peetakse üheks esimeseks Eesti performance’ikunstnikuks.

Annus hakkas graafikaga tegelema 1974 Tõnis Vindi stuudios. Ta alustas 1970. aastatel abstraktsete joonistustega, kus lehte katab kalligraafiline joontest-punktidest võrgustik. Tööd moodustavad sarjad „Mustvalged linnad” (25 lehte, 1970. aastate teine pool), „Tornid taevasse” (40 lehte, 1983) ja „Taevalinnad” (40 lehte, 1986). 1986 loobus ta teoste pealkirjastamisest ja hakkas neid nummerdama. 1988. aastast on ta viljelnud serigraafiat. Tema maalidele on iseloomulikud hele või tume toon, pinna faktuursus (selle saavutamiseks kasutab ta akrüülvärvi kõrval dolomiidipulbrit ja liiva) ning minimalistlikud kujundid (juhtmotiividena peamiselt torn ja mägi).

1980–1993 viljeles Annus tegevuskunsti, milles kasutas sageli tuld. Eriti tuntud olid tema koduaias sooritatud rituaalid.

Tema loomingust on korraldatud näitusi Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Annuse töid leidub paljudes Eesti, Soome, Saksa ja Ameerika kunstimuuseumides.

MÕISTE

Kultuur

Performance tähendab inglise keeles ’etendus’. See on üks 1960. aastate lõpus tekkinud tegevuskunsti vorme – etendus, milles jutustus on asendatud sümboolse tegevusega.

Serigraafia ehk siidtrükk on trükkimine läbi siid-, metall-, kapron- vmt võrgu.

Raamile pinguldatud võrgul kaetakse mittetrükkivad osad kihiga, mis värvi läbi ei lase. Siidtrükk leiutati VanaHiinas ja oli algul tekstiili kaunistamise tehnika. 19. sajandi lõpul levis see Euroopasse ja USA-sse. Graafikatehnikana on siidtrükk olnud populaarne 1950. aastate algusest.

Tihti kombineeritakse siidtrükki teiste tehnikatega.

Johanson, Herbert Voldemar

H

erbert Voldemar Johanson sündis 10.09.1884. Ta oli arhitekt, kes kavandas hulga avalikke hooneid ja elumaju, peamiselt Tallinna.

Johanson tegi oma varasemad projektid enamasti koos arhitekt Eugen Habermanniga (Riigikogu hoone, 1920–1922; Kolde puiestee aedlinnaelamud, 1922–1925). Johanson on kavandanud ka mitu koolimaja, näiteks Elfriede Lenderi tütarlastegümnaasiumi (Kreutzwaldi 25, 1933–1935) ja Prantsuse Lütseumi (Hariduse 3, 1936–1937). Omapärased on tema majad, mis ühendavad funktsionalistlikku stiili ja paearhitektuuri: Metsakalmistu kabel (1935– 1936) ning tuletõrjehoone (Raua 2, 1936–1939).

Herbert Johanson suri 24.11.1964.

Ristiku Põhikooli hoone Tallinnas, valminud 1928

Arrak, Jüri

J

üri Arrak on sündinud 24.10.1936. Ta on maalikunstnik ja graafik.

Arraku teosed võib ära tunda voolavate piirjoontega tasapinnaliste tegelaste järgi, kes erinevatel piltidel täidavad erinevaid rolle. Ta on kujutanud nii mütoloogiast kui ka Piiblist pärit lugusid („Ärkav Veenus”, 1971; Autoportree hoidja, 2005 „Jüri võitlus lohega”, 1979; „Mees ja lõvi”, 1986), aga loonud ka oma nägemuslikke maailmu („Tornide linn”, 1979; „Müüritrepil”, 1981) ning portreesid („Autoportreede vestlus”, 1977). Ta oli joonisfilmi „Suur Tõll” (1980) peakunstnik.

Arrak on teinud ka Halliste kiriku altarimaali (1990).

Mitmekülgse loojana on ta kavandanud ka vaipu, korraldanud happening’e ja teinud ehteid, sepiseid ning lasteraamatuillustratsioone.

Tsirkus, 1977. Õli, lõuend.

Lava, maskid ja näitlejad ei osuta Arraku piltides mitte ainult teatrile, vaid annavad sageli kujundlikult edasi ka inimeste käitumist ning tavaelu olukordi.

Arhitektuuri, mis ühendab rõhutatult lihtsat ehk funktsionalistlikku stiili ja kohalikku paekivi, nimetatakse paefunktsionalismiks. Selle suuna lõi Eesti 1930. aastate ehituskunstis just Johanson.

KAS SA TEAD?

Klar, Concordia

C

oncordia Klar sündis 06.08.1938. Ta oli graafik.

Klar alustas oma tööd loodusmotiive kujutavate litode ja linoollõigetega („Pihlakas”, 1965). 1960. aastate lõpul hakkas ta looma sümbolistlike sugemetega sügavtrükitehnika kompositsioone, milles on kesksel kohal pilli mängivad naiskujud – elu ja muusika Illustratsioon „Kooli väljalaskmisvõrdkujud. Hapraid ja kauneid päev” romaanile „Kolme katku figuure on kujutatud kadakate, vahel” kivide ja lillede ning Tallinna ja Kuressaare vanalinna taustal.

Klari teoseid iseloomustab fantaasiaküllus ja detailirikkus („Muinaslinna väravas”, 1970, „Tallinna raekoda”, 1980, ja „Põhjamaa viisid”, 1991). Musitseerivaid naisfiguure kasutab Klar ka oma

177

Kultuur

Starkopf, Anton

A

Kalev kosjas (Kosjad), 1933. Tempera lõuendil.

Raua üks vähestest suurtest temperamaalidest kujutab Kalevi kosjaskäiku Linda juurde. Nii inimesed kui ka loodusvormid on üldistatud ja veidi nurgelised, tuues esile erksad värvipinnad.

Raud on kavandanud sadakond eksliibrist, mis kõik kuuluvad Eesti selle žanri paremikku.

Kristjan Raud suri 19.05.1943.

MÕISTE

Eksliibris on raamatu omaniku märgis, mis kleebitakse raamatu esikaane siseküljele.

nton Starkopf sündis 22.04.1889. Ta oli kujur.

Starkopf õppis Münchenis ja Pariisis ning oli hiljem õppejõud Tartu kunstikoolis Pallas jm. Starkopfi skulptuurid on enamasti üldistatud ja plastilise vormiga (sellist stiili nimetatakse art déco’ks) ning kujutavad sageli naisfiguuri („Naine kalaga”, 1925; „Lamav naine”, 1935–1936; „Puhkav naine”, 1942– 1943). Ta kasutas palju graniiti, aga ka pronksi, marmorit, puitu ja muid materjale.

Starkopf on loonud ka Eesti kultuuriinimeste portreede sarja (1950.–1960. aastatel), samuti mälestusmärke ja hauasambaid.

Anton Starkopf suri 30.12.1966.

Siiami tantsijatar, 1925. Pronks.

Selle üldistatud vormiga figuuri puhul on kunstnik rõhutanud kaunist siluetti ja paindlikke liigutusi; erinevatest vaatepunktidest nähtuna jätab skulptuur erineva mulje. Siiam on Tai riigi endine nimi.

Triik, Nikolai Reindorff, Günther

G

ünther Reindorff sündis 26.01.1889. Ta oli graafik ja kunstipedagoog.

Reindorff õppis Peterburis ning oli hiljem Eestis graafikaõppejõud. Oma teostes kujutas ta enamasti loodust, andes peenelt ja tundlikult edasi vahetuid muljeid maastikest, rannavaadetest jm. Väga tuntud on Reindorffi illustratsioonid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” 1951. aasta väljaandele, kuid ta on illustreerinud ja kujundanud ka teisi raamatuid (näiteks Aleksandr Puškini „Muinasjutud”, 1949), samuti kujundanud marke, rahatähti, eksliibriseid jm.

Günther Reindorff suri 14.03.1974.

Sibeliuse „Finlandia”, 1962. Itaalia pliiats, press-süsi.

See Günther Reindorffi suurejooneline maastikuvaade annab edasi Soome helilooja Jean Sibeliuse sümfoonilise poeemi „Finlandia” ülevat meeleolu.

182

N

ikolai Voldemar Triik sündis 07.08.1884. Ta oli maalikunstnik ja graafik.

Triik õppis Peterburis, Pariisis ja mitmel pool mujal ning viibis pikemalt Soomes, Norras ja Saksamaal. Hiljem töötas ta õppejõuna Tartu kunstikoolis Pallas.

Triik on loonud nii maastikuvaateid kui ka rahvusromantilisi ja sümbolistlikke teoseid („Lennuk”, 1910; „Märter”, 1913).

Olulise osa Triigi loomingust moodustavad Eesti haritlaste ja kultuuriinimeste portreed (Konrad Mägi, 1908; Juhan Liiv, 1909; Ants Laikmaa, 1913; Oskar Luts, 1928; Hugo Raudsepp, 1932).

Nikolai Triik suri 12.08.1940.

Lennuk, 1910. Tempera, kriit, paber.

Kolmeosalisel maalil on kujutatud Kalevipoja laeva Lennuk.

Voolavaist vormidest ja värvirütmidest kujuneb pilti läbiv muster.

Kultuur

Vaga, Voldemar

V

oldemar Vaga sündis 29.06.1899. Ta oli kunstiajaloolane ja kauaaegne Tartu ülikooli õppejõud.

Vaga on kirjutanud „Üldise kunstiajaloo” (1937–1938), esimese eestikeelse maailmakunsti ülevaate, samuti raamatu „Eesti kunst” (1940), mis on esimene ülevaatlik Eesti kunsti käsitlus, see hõlmab aega keskajast kuni 1930. aastateni. Temalt on ilmunud ka raamatuid baltisaksa kunstist („Kunst Tartus 19. sajandil”, 1971; „Kunst Tallinnas 19. sajandil”, 1976), teaduslikke uurimusi Eesti keskaegsest arhitektuurist ning baroki- ja klassitsismiajastu skulptuurist ja arhitektuurist jm.

Vaga oli enamiku Eesti vanema ja keskmise põlvkonna kunstiajaloolaste õpetaja.

Voldemar Vaga suri 22.02.1999.

Lito, litograafia, kivitrükk – graafikatehnika, mille puhul trükkimine toimub keemiliselt töödeldud litokivilt lametrükimenetlusel; ka selles tehnikas graafiline leht.

Litotehnikas gravüüri saamiseks joonistatakse paljundatav kujutis rasvase kriidi, spetsiaalse pliiatsi või tušiga lubjakiviplaatidele. Söövitamisel jääb joonisega kaetud kivipind happest puutumata ja võtab hiljem märgvaltsimisel trükivärvi külge. Tõmmis saadakse paberile spetsiaalse litopressi abil. Silmapaistvad lito viljelejad on olnud Eduard Wiiralt, Alo Hoidre, Evi Tihemets ja Mare Vint.

Wiiralt, Eduard

E

duard Wiiralt sündis 20.03.1898. Ta oli üks Eesti kuulsamaid graafikuid.

Wiiralt õppis Tartu kunstikoolis Pallas, läks pärast lõpetamist Pariisi ning elas seal suurema osa ajast kuni surmani, ta on maetud Pariisi Père-Lachaise’i kalmistule. Wiiralt on tuntud eelkõige oma väljendusrikaste teostega, mis kujutavad sageli suurlinna ööelu („Põrgu”, 1930–1932; „Kabaree”, 1931; „Absindijoojad”, 1933) ning milles põimuvad tegelikkus ja kujutlused.

Ta jäädvustas ka eksootilisi loomi („Tiiger”, 1937; „Kaameli pea”, 1938 ja 1939) ning lõi nii kodu- kui ka välismaal hulga portreid („Berberi poiss”, 1938; „Kristjan Raud”, 1939; „Virve”, 1940). Wiiralt kasutas meisterlikult erinevaid graafikatehnikaid ning ühendas neid.

Eduard Wiiralt suri 08.01.1954.

Põrgu, 1930–1932. Ofort, vasegravüür

Linoollõige on graafikatehnika, kus trükkimisel kasutatakse linoleumi. Joonis lõigatakse linoleumplaati nugade, nõelte või uuritsatega. Väljalõigatud kohad jäävad tõmmisel valgeks. Linoollõiget on kasutatud ka sügavtrükimenetlusena (trükivad väljalõigatud kohad).

Linoollõiget hakati viljelema pärast linoleumi leiutamist 1860. aasta paiku. Linoleumi hakati trükiplaadi materjalina kasutama seetõttu, et ta on puidust odavam ja ka kergemini töödeldav (pehme ja kiududeta). Samas ei saa linoleumile teha peenikesi jooni.

Eesti graafikuist on linoollõiget viljelenud Ado Vabbe, Märt Laarmann, Paul Liivak, Herald Eelma, Jüri Arrak ja Peeter Allik.

Herald Eelma.

Pühapäev, 1972.

Linoollõige

183

Sport

SPORT Autosport

Jalgpall

A

J

utospordile pandi Eestis esimeste võidusõitudega alus 1920. aastate algul. Suurt edu hakati saavutama nii rallis kui ringrajal alates 1960. aastatest. Paljud Eesti rallisõitjad ja vormelipiloodid startisid rahvusvahelistel võistlustel NSV Liidu koondises.

algpalli on Eestis mängitud alates 1909. 1924 osales Eesti rahvusmeeskond Pariisi olümpiaturniiril ning 1933 võttis esmakordselt osa MM-võistluste valiksarjast. Jalgpall oli juba sõjaeelses Eestis populaarseim spordiala.

Märtin, Markko

M

arkko Märtin on sündinud 10.11.1975.

MM-sarjas hakkas ta sõitma 1997. aastal, 1999 jõudis ta esmakordselt punktikohale ning 2003 esimeste etapivõitudeni Akropolise ja Soome rallil. 2004 võitis Märtin kolm etappi (Mehhiko, Korsika ja Kataloonia ralli) ning saavutas kokkuvõttes MM-sarjas 3. koha.

Märtin on esimene Eesti rallisõitja, kes jõudis MM-il etapivõiduni.

Tänak, Ott

O

tt Tänak on sündinud 15.10.1987 Saaremaal. Ta on rallisõitja. Ta võitis koos kaardilugeja Martin Järveojaga 2017. aastal 2 etappi ja saavutas MM-sarjas 3. koha ja ta valiti Eesti aasta parimaks meessportlaseks. 2018. olid nad nelja etapivõiduga taas MM-sarjas 3. kohal.

Martin Järveoja ja Ott Tänak võitsid Saksamaal karjääri teise MM-ralli WRC-klassis (2017)

184

Eesti jalgpalli esindusstaadion Tallinnas Lillekülas

Poom, Mart

M

art Poom on sündinud 03.02.1972 Tallinnas. Ta on jalgpallur ja treener.

Ta on klubijalgpalli mänginud Eestis, Soomes, Šveitsis ja Inglismaal. Poom hakkas esimese eestlasena mängima Inglismaa kõrgliigas, kus mängis kokku 138 mängu (Derby County, Sunderlandi, Londoni Mart Poom (Londoni Arsenali ja Watfordi klubide Arsenali meeskonnas) eest). Poom kuulus 2006. aastal UEFA (Euroopa Jalgpalliliidu) Meistrite liigas Arsenali meeskonna 25 mängija hulka, kuid finaalis ei osalenud.

Poom on kuulunud väravavahina 1992–2009 120 korral Eesti rahvusmeeskonda.

Kuuel korral – 1993, 1995, 1997, 1998, 2000 ja 2003 – on Poom valitud Eesti parimaks jalgpalluriks. 2003 valis Eesti Jalgpalli Liit Poomi viimase poolsajandi parimaks jalgpalluriks.

2014 ilmus Poomi autobiograafia „Minu lugu”.

Sport

Klavan, Ragnar

R

agnar Klavan on sündinud 30.10.1985. Ta on jalgpallur.

Klavan alustas karjääri 2001 FC Elva rivistuses. Välismaal alustas Klavan profikarjääri 2004. aastal Norras. 2009 tuli ta Hollandi meistriks klubi AZ Alkmaar koosseisus. 2012–2016 mängis Klavan Ragnar Klavan (Liverpool FC Saksamaa Bundesliga klubis FC meeskonnas) Augsburg ja 2016–2018 Inglismaa kõrgliiga klubis Liverpool FC. 2018 liitus ta Itaalia klubiga Cagliari Calcio. Klavan pääses esimese eestlasena väljakule (29.09.2009) ja kuulus esimesena klubi algkoosseisu (01.11.2017) UEFA Meistrite Liiga põhiturniiri mängus. 2018 jõudis Klavan Liverpooli meeskonna koosseisus Meistrite Liiga finaali.

Aastast 2003 on Klavan mänginud Eesti koondises kaitsja ja poolkaitsjana 125 mängu ja löönud 3 väravat. Ta on tunnistatud Eesti parimaks jalgpalluriks 2012. ja 2014.–2017. aastal.

Jalgrattasport 19. sajandi lõpul Eestimaale jõudnud jalgrattasport on kolme võidetud kuldmedaliga meie üks edukamaid olümpiaalasid. Esimesena sai olümpiavõidu Aavo Pikkuus 1976 Montréalis 100 km meeskonnasõidus.

Salumäe, Erika

E

rika Salumäe on sündinud 11.06.1962. Ta on trekirattur ja poliitik.

Ta on tulnud trekisprindis kaks korda maailmameistriks (1987 ja 1989) ning püstitanud 1982–1989 18 maailmarekordit. NSV Liidu meistriks tuli Salumäe 10 korral.

Salumäe on esimene Eesti naissportlane, kes on võitnud olümpiakulla. 1988 võitis ta Soulis trekisprindis olümpiakulla NSV Liidu koondislasena ja 1992 Barcelonas kordas ta olümpiavõitu Eesti lipu all. 1996 saavutas ta Atlanta olümpiamängudel 6. koha. Salumäed on üheksal korral valitud Eesti parimaks naissportlaseks.

1999–2003 oli Salumäe Riigikogu liige.

Salumäest on ilmunud raamatud „Viraaž: Erika Salumäe lugu” (Aare Kreilis, 1991), Urmas Oti ja Aare Kreilise koostatud „Surplace” (2002) ja Tiit Lääne koostatud „Erika Salumäe” (2006). 2009 ilmus temast elulooraamat „Jääda ellu” (Ene Veiksaar), 2017 aga autobiograafia „Südame põhjast...”.

Võitlussport

J

udomaadlus jõudis Eestisse 1969. Aastatel 1996–2004 ei jäänud Eesti judo suurvõistlustelt medalita ühelgi aastal.

2000 võitsid Eesti judokad Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin Sydney olümpialt pronksmedalid.

1994. aastast hakati Eestis harrastama Jaapani traditsioonilist maadlust sumo.

Kirsipuu, Jaan

J

aan Kirsipuu on sündinud 17.07.1969. Ta on maanteerattur ja treener.

Ta on võistelnud Prantsusmaa nimekates profimeeskondades „Casino”, „Ag2r” ja „Crédit Agricole”, osaledes edukalt mitmetel maailma tipptuuridel. Kirsipuu sai tuntuks väga tugeva finišeerijana, Prantsusmaa velotuuril Tour de France jõudis ta etapivõiduni 1999, 2001, 2002 ja 2004. 1999. aasta tuuril sõitis Kirsipuu kuuel etapil kollases liidrisärgis. Karjääri jooksul saavutas ta elukutseliste seas üle 100 võidu.

Jaan Kirsipuu vend Toomas Kirsipuu on samuti jalgrattur, nende isa Rein Kirsipuu aga jalgrattatreener. 2012 ilmus neist Vahur Kalmre raamat „Kolm Kirsipuud”.

Höövelson, Kaido

K

aido Höövelson on sündinud 05.11.1984.

Ta on sumomaadleja.

Höövelson alustas 2000 Riho Rannikmaa juhendamisel spordiklubis Sakura tegelemist nii judo kui ka sumoga. 2002–2003 kuulus ta Eesti sumokoondisse.

2004–2013 oli Höövelson elukutseline sumomaadleja (rikishi) Jaapani Profisumoliidus, tema võistlejanimeks oli Baruto. Ta võitis Jaapani sumoproffide meistrivõistlustel 2010 kulla ja 2011 hõbeda, kõrgeima koha reitingutabelis saavutas Baruto 2011. aastal, olles 2. kohal. Aastast 2015 on ta harrastanud vabavõitlust.

185