Aruka lapsevanema ABC 2013 by noorte infopunkt

ARUKA LAPSEVANEMA

Õpiraskused Kui põhikool saab läbi Käitumine Suhtlemine Kohanemine Tervis Sõltuvus Abi saamise võimalused

Igal lapsel on õigus olla omalaadne ja erinev. Igas lapses on palju, mis on märkamist, kiitmist ja toetamist väärt. Iga areng eeldab ka raskuste ületamist. Väikesed raskused on vaja ära tunda enne, kui need jõuavad suureks kasvada.

ARUKA LAPSEVANEMA ABC Väljaandja:

Pärnu Õppenõustamiskeskus 2013

Koostööpartner: Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur Koostajad:

Ülle Laursoo, Kersti Kesküla, Kätlin Muru, Kristi Kuurme, Triin Saluveer, Aive Hirs, Kaire Külaots, Veste Roosaar, Monika Lehtmets, Kätlin Aadamsoo

Hea lapsevanem, kui märkate ise või paneb lapse õpetaja tähele probleemi, on just paras aeg sellega tegelema hakata. Loodame, et see teatmik aitab otsida ja leida võimalusi oma lapse toetamiseks tema kooliteel.

Õpiraskustes laps vajab eelkõige oma vanema mõistmist, toetust ja kannatlikku meelt. Tähtis on leida põhjused, mis lapse õpiraskusi tekitavad. Põhjused võivad tuleneda nii lapse isiksuse, arengu, tervise kui suhtlemise eripäradest, kuid võivad olla esile kutsutud ka muutustest pereelus või last ümbritsevas keskkonnas. Oluline on kindlaks teha, kas õpiraskus on oma olemuselt püsiv või ajutine ja mida saab nii pere kui kool omalt poolt selle leevendamiseks teha.

Õpiraskused

Põhjusi, miks õpilane koolis toime ei tule, on mitmesuguseid: õpiraskus, käitumishäire, konfliktid õpetajate ja kaasõpilastega, tahtenõrkus, järelevalvetus jne. Tihti on üks põhjus tihedalt põimunud teisega, mistõttu on oluline probleemide varajane märkamine, et ennetada nende kuhjumist.

Kuidas avaldub?

Mida teha?

 Laps on tundides hajameelne, ei suuda keskenduda.  Hinded on võrreldes varasema ajaga järsult halvenenud.  Tahtmine õppida on langenud või sootuks kadunud.  Laps kurdab sageli väsimust.  Laps eelistab olla üksi, ei suhtle kaaslastega.  Suhtlemine kaaslastega on muutunud esmatähtsaks ja õppimiseks ei jää aega.  Lapse tähelepanu- ja omandamisvõime on kõikuvad, õppimine võtab kaua aega.  Hoolimata kodusest ettevalmistusest, ei suuda koolis positiivseid hindeid saada.  Tundub, et õppida on liiga palju, materjal on liiga keeruline ja õppimiseks kulub liiga palju aega.  Õpitu ununeb kiiresti.  Lapse jaoks käib õpetaja(te) nõutav ühes või mitmes aines üle jõu.  Lugemine ja loetu sisu mõistmine on lapsele raske.  Laps ei saa aru õpetaja suulistest korraldustest ja on raskustes kirjalikke juhiste mõistmisega.  Laps ei suuda jutustamisel edasi anda teksti või pildi sisu, kaldub teemast kõrvale ja raske on sobivaid sõnu leida.  Esinevad raskused õigekirjareeglite omandamisel ja rakendamisel kirjalikes töödes.  Lapsele on matemaatika väga raske.  Lapsel esinevad keskendumisraskused: - lülitub töösse liialt aeglaselt; - ümberlülitumine ühelt ülesandelt teisele on raske; - otsib põhjusi tööga mitte alustada; - ei saa aru, mida peab tegema; - sebib või jookseb ringi; - sekkub kõigesse lärmakalt.  Tahe õppida on vähene või puudub.  Laps on kartlik, esineb koolihirm ja/või suhtlemisraskused. Lapsevanema ülesanne on tagada lapsele edukat õppimist soodustav keskkond. Olulised on:  kindel aeg ja koht õppimiseks;  rahulik miljöö;  piisav uneaeg.

Tihti vajab laps selget reeglistikku, millele koduste ülesannete tegemisel tugineda. Reeglite koostamisse on soovitav haarata ka laps. Leidke koos motivatsioon, mis paneb lapse tegutsema. Hea, kui selleks on arusaam, miks peab koolitöid tegema. Esialgu võib aga osutuda vajalikuks välise motivatsiooni leidmine: näts, pulgakomm, võimalus mängida pärast õppimist arvutimänge või muu meeldiva tegevuse juurde asuda. Sedamööda, kuidas laps iseseisva töö oskusi omandab, väheneb välise motivatsiooni osatähtsus. Tööaja planeerimine, ülesannete jaotamine osadeks ja puhkepauside tegemine on hädavajalik. Soovitav on järjest ära märkida või maha tõmmata see, mis juba tehtud sai. Nii ei unune midagi olulist tegemata ja on selgelt näha, mille kõigega on juba toime tuldud. Kiitke ja andke hinnang! (“See rida tuli sul väga korralikult välja, sa oled tubli!”) Lapsevanema huvi ja tunnustus innustavad last keskenduma õppetööle.

Millist abi võib koolilt oodata? Oluline on olla tihedas suhtluses lapse klassijuhatajaga. Abiks õigete otsuste tegemisel on kooli psühholoog ja sotsiaalnõustaja, kes on koolis ilmnevate keerukamate probleemide puhul õpilase ja tema vanema nõustajad, toetajad ja vahendajad. Õpilaste nõustamise ja õpiabi osutamise eesmärgil rakendatakse koolides tugiteenuseid. Tugiteenused:  Tugiõpe on õpilasele antav esmane abi õppimisel, mida teostavad klassi- ja/või aineõpetajad vastavalt koolis kehtestatud reeglitele.  Õpiabirühma tundides korrigeeritakse kõnepuudeid ja arendatakse suulist ja kirjalikku kõnet, arendatakse laste mälu, taju, mõtlemist ning tähelepanu, kujundatakse ja arendatakse õpioskusi ning õpivilumusi. Õpilasele koostatakse õpiabitundideks individuaalne õppekava lähtudes vastava klassi- või aineõpetaja töökavast. Õpiabirühma piirnorm on 6 õpilast.  Individuaalne õppekava koostatakse õpilasele, kellel on koolikaaslastest oluliselt erinevad oskused, isiksuseomadused ja/või võimed. Individuaalne õppekava koostatakse ka terviseprobleemide puhul.  Pikapäevarühmas osalemine võimaldab õpilasele tuge koduste õppeülesannete täitmisel, järelvalvet õppetööst vabal ajal, õpetajate juhendamist ja suunamist huvide arendamisel.  Õpiraskustega õpilaste klassis õpivad õpiraskustega lapsed ning õppetöö toimub põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava alusel. Õppetöö korraldamisel kasutatakse kohandatud ja jõukohaseid õppematerjale, abimaterjale ning rakendatakse eripedagoogilise sekkumise põhimõtteid. Õpiraskustega õpilaste klassis õpib 12 õpilast.  Väikeklassis õpib õpilane, kelle erivajadus on tingitud: 1) aktiivsus- ja tähelepanuhäirest või 2) autismi spektri häirest või 3) sõltuvushäirest, mis on tingitud alkoholi, narkootilise, toksilise või psühhotroopse aine sõltuvusprobleemidest või 4) muust psüühilisest seisundist tulenevast vajadusest, mis takistavad õppimist suurema arvuga õpilastega klassis. Väikeklassis õpib kuni 4 last.  Ühe õpilase õpetamisele keskendatud õpet rakendatakse erandjuhtudel raske psüühikahäirega või muu raske haigusega õpilasele, kellele väikeklassis õpe ei ole andnud tulemusi, kuid kes ei vaja terviseseisundist tulenevat koduõpet.  Abiklassis toimub õppetöö põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel lihtsustatud õppe tasemel. Kui kooli tasandil pakutavast toetusest ja kodusest panusest lapse õpiraskuste leevendamiseks ei piisa, võib lapsevanem nõu saamiseks pöörduda õppenõustamiskeskusesse, kus on võimalik konsulteerida sõltumatute spetsialistidega. Arvestades lapse vajadusi ja haridussüsteemi võimalusi, leitakse koostöös lapsevanemaga sobivaim viis probleemi lahendamiseks.  Nõustamiskomisjoni otsuse alusel on õpiraskustega õpilastel võimalus jätkata õpinguid õpiraskustega õpilaste klassis, väikeklassis või abiklassis. Nõustamiskomisjoni otsuse alusel võib lapsele rakendada individuaalset õppekava või ühele õpilasele keskendunud õpet. Õppenõustamiskeskus vahendab infot ka järelaitamistunde andvate õpetajate kohta. Õpiraskustes laps vajab toetust. Kui laps saab õigeaegselt tuge nii kodust kui koolist, suudab ta omandada põhihariduse, ei kaota õpimotivatsiooni ja jätkab õpinguid ka pärast põhikooli lõpetamist.

Kui põhikool saab läbi

Põhikooli lõppedes tuleb noorel otsustada, kuidas jätkata oma haridusteed. Võimalik on õppida edasi gümnaasiumis või kutsekoolis. Et otsus ei sünniks ülepeakaela, tasub aidata oma lapsel võimalusi aegsasti uurida ja kaaluda. Viige end kurssi koolide õppimisvõimaluste ja sisseastumistingimustega ning arutage lapsega, millises koolis on just temale kõige paremad arenguvõimalused.

Gümnaasium Gümnaasiumist saab ettevalmistuse edasiõppimiseks kutsekoolis või kõrgkoolis. Õpingute käigus tuleb palju lugeda, arutleda ja lahendada mõttetööd nõudvaid ülesandeid. Gümnaasiumi jooksul on kohustuslik kirjutada üks uurimistöö enda valitud õppeaines. Gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb sooritada kolm riigieksamit: emakeel, võõrkeel ja matemaatika. Matemaatika eksami raskusaste sõltub sellest, kas õpilane on õppinud matemaatikat laia või kitsa õppekava järgi. Lisaks riigieksamitele tehakse gümnaasiumi lõpus kaks koolieksamit. Igal Pärnu linna ja maakonna gümnaasiumil on vähemalt kolm õppesuunda. Süvitsi saab õppida reaalaineid, loodusaineid, humanitaaraineid, sotsiaalaineid, turismi, ettevõtlust jm. Gümnaasiumide kohta leiab teavet Pärnumaa noorte infoportaalilt www.parnunoored.ee Täiskasvanute gümnaasiumis on koolikohustusliku ea (alates 17. eluaastast või põhikooli lõpetamisel) ületanud noortel võimalus poolelijäänud õpingud lõpetada kas tavapärases vormis või osakoormusega õppes (näiteks läbida gümnaasium kolme aasta asemel nelja aastaga). Samuti saab õppida individuaalplaani järgi eksterniõppes või täiendada oma teadmisi ainult mõnes õppeaines. Täiskasvanute gümnaasiumis võib valida õhtuse õppe, mis võimaldab päevasel ajal tööl käia. Seda varianti kaaludes tuleb siiski arvestada, et töö kõrvalt keskhariduse omandamine nõuab palju rohkem tahet, jõudu ja isiklikku aega.

Kutseõpe

Kasulikud lingid:

Kutseõppe käigus omandatakse praktilised oskused ja teoreetilised teadmised tööks kindlal kutsealal. Lõpetamiseks tuleb sooritada koolieksamid. Pärast kutsekooli lõpetamist saab minna tööle või edasi õppima kõrgkooli.

www.ehis.ee

Kutsehariduse erinevad õppevormid:  Kutsekeskharidusõpe Kutsekeskharidusõpe on mõeldud põhiharidusega noorele ja annab lisaks kutseoskustele ka keskhariduse. Õppeaeg kestab kolm kuni neli aastat. Kutsekooli lõpetaja saab riikliku lõputunnistuse, mis kinnitab haridustee läbimist ja kutseoskuste omandamist. Pärast kutsekeskharidust võib õpinguid jätkata kutseõppes keskhariduse baasil või kõrgkoolis. Juhul, kui kõrgkooli astumisel nõutakse riigieksameid, on kutsekooli lõpetajal võimalus täiendava 35 õppenädala jooksul õppida täiskasvanute gümnaasiumis. Lisa-aastal õpitakse vaid neid aineid, milles õpilane tahab eksamite tegemiseks oma teadmisi täiendada.  Kutseõpe põhihariduse baasil See on kutseõpe ilma keskhariduseta, mis tähendab, et õpitakse vaid erialaaineid. Õpe on kas kooli- või töökohapõhine. Töökohapõhise õppe korral õpitakse 2/3 õppeajast ettevõttes juhendaja käe all praktilist tööd tehes ja 1/3 ajast käiakse koolis teoreetilisi teadmisi omandamas. Koolipõhises õppes toimub 2/3 õppetööst koolis ja 1/3 ettevõttes. Enamikel erialadel tehakse õpingute lõppedes kutseeksam. Õpe kestab kuus kuud kuni 3,5 aastat ning on mõeldud põhihariduse omandanud isikutele, kes on vanemad kui 25 aastat. Kui oled noorem, kui 25, võid kandideerida vaid töökohapõhisesse õppesse.

Eesti hariduse infosüsteemist (EHIS) on võimalik otsida lapsele sobiv gümnaasium. Sisene avalikku vaatesse!

www.kutsekoda.ee www.rajaleidja.ee Ametite andmebaasis on võimalik tutvuda erinevate ametitega.

www.kutseharidus.ee Sobiva kutsekooli ja eriala saab leida kutsekoolide andmebaasist.

www.onk.ee www.parnunoored.ee Pärnu Õppenõustamiskeskuse karjäärispetsialistidelt saate abi oma lapse võimaluste välja selgitamisel ja karjääri planeerimisel.

www.tootukassa.ee Saate lähemalt lugeda töötukassa teenustest noortele.

 Põhihariduse nõudeta kutseõpe (alates 17 a) Osadel erialadel ei seata õpingute alustamisele haridustasemega seotud piiranguid. Õpe kestab kuus kuud kuni kaks aastat. Lõpetamiseks tuleb täita õppekava täies mahus ja sooritada kutse- või erialane lõpueksam. Põhihariduseta noortele pakuvad kutseõpet riiklikud kutseõppeasutused, mille kontaktid leiab kutsekoolide andmebaasist www.kutseharidus.ee.  Kutseõpe lihtsustatud õppekavaga ja toimetuleku õppekavaga põhikooli lõpetanutele Lihtsustatud õppekaval ja toimetuleku õppekaval õppinud noortel on võimalik kutseharidust omandada spetsiaalselt neile mõeldud õppekavadel. Samuti võivad nad kandideerida põhihariduse nõudeta kutseõppe erialadele. Pakutavad erialad on toodud www.kutseharidus.ee lehel.

KÄITUMINE

Agressiivsus Käitumisprobleemid avalduvad eri vanuses erinevalt, kuid on märgatud seda, et enamasti kipuvad need elu jooksul korduma ja päris ära ei kao kunagi, pigem muutuvad oma olemuselt. Käitumishäiretega kaasnevad sageli õpiraskused koolis, tõrjutus kaaslaste poolt, põhjuseta puudumised, hulkumine, koolist väljalangemus, kampadesse kuulumine ja kriminaalne käitumine täiskasvanueas.

Kuidas avaldub?

Agressiivne käitumine võib tähendada kaklemist, huligaanitsemist, julmust nii loomade kui inimeste vastu, äkilisi vihapurskeid, sõnakuulmatut käitumist, vaidlemist, ropendamist jms. Agressiivsust leidub laste ja noorukite seas üpris palju. Probleem tekib siis, kui selline käitumine on korduv ja püsiv.

Mida teha?

 Küsige lapselt, miks ta nii käitub.  Vestelge lapsega rahulikult, ärge pahandage, vaid kuulake ta ära.  Uurige, millised on lapse suhted kaaslastega ja kuidas ta ennast nendega tunneb.  Õpetage lapsele, milline on õige ja vale käitumine.  Olge oma käitumisega lapsele eeskujuks, kontrollige enda emotsioone ja käitumist.  Andke lapsele võimalus positiivselt silma paista ja kiitke teda selle eest, milles ta tubli on.

Käitumisprobleeme võib jagada kahte suuremasse rühma:  Avalikud (agressiivsus, kiusamine, vaidlemine, ropendamine, sõnakuulmatus, hulkumine, uimastite tarbimine jms).  Varjatud (valetamine, varastamine).

Koolikiusamine Kuidas avaldub?

Kiusamine on agressiivse käitumise üks levinumaid vorme koolis, sellesse on haaratud 5-20% lastest olenevalt vanusest. Täiskasvanud ei ole sageli teadlikud probleemi olemasolust, sest lapsed ei julge rääkida, kartes saada suurema kiusamise ohvriks. Kiusajad on tavaliselt ebakindlad ja ärevad oma positsiooni pärast grupis, sellepärast püüavad agressiivse käitumisega olukorda kontrollida ja oma ärevust vähendada. Nad ründavad ohvrit siis, kui ta on neid kuidagi ähvardanud või lihtsalt ei meeldi millegipärast kiusajale. Tegelda tuleb nii kiusajate kui ohvritega, sest mõlemad on kannatajad.

Mida teha?

 Märgake muutusi lapse meeleolus, käitumises, tegevuses!  Julgustage last rääkima! Ütelge, et see ei ole kaebamine, vaid abi otsimine oma probleemi lahendamiseks.  Koolis peaks aeg-ajalt läbi viima anonüümseid küsitlusi tegeliku olukorra selgitamiseks.  Konfliktide lahendamisel kasutage sellise täiskasvanu (klassijuhataja, psühholoog, sotsiaalnõustaja vms) abi, kes ei ole süüdistav, vaid kuulab rahulikult ära ja arvestada mõlema poole käitumist ja tundeid.  Vahetage pidevalt infot klassijuhatajaga ning vajadusel tehke koostööd koolipsühholoogi või -sotsiaalnõustajaga

Varastamine Kuidas avaldub?

Varastamine on koolides suur probleem ja sellega on väga raske tegelda, sest see toimub varjatud kujul. Väikelastel on varastamine küllalt tavaline nähtus, 50-80% lastest on korra või paar midagi varastanud. Varastatakse n-ö tühiseid asju ja “möödaminnes”, mõistmata oma tegevuse tegelikku sisu. Murdeeas kasvab eakaaslaste surve ja varastamine on üsna popp tegevus, kuid enamik noori aja möödudes lõpetab varastamise. Tavaliselt algab varastamine kodust, vanemate tagant näpatakse asju ja raha. Alguses ei varastata eriti väärtuslikke esemeid, kuid järk-järgult lisanduvad suuremad vargused.

Mida teha?

 Arvestage lapse vanust, alla kuueaastane ei tee ise vahet oma ja võõral asjal.  Ärge nimeta last vargaks, vaid kasutage lapse käitumise kirjeldamist ja enda tunnetest rääkimist. (Näide: “Sa võtsid ilma luba küsimata Jüri auto, ma tunnen ennast sellepärast väga halvasti, sest Jüri ema ostis selle Jürile sünnipäevaks ja see oli päris kallis ning Jüri on nüüd väga õnnetu.”)  Miks-küsimusi ei ole mõtet esitada, uurige hoopis lapse enesetunde, vajaduste, arvamuste ja teadmiste kohta. (Näide: “Kas sul on seda asja vaja?”; “Kuidas sa selle teisti saaksid?”; “Mis sa arvad, kuidas teine laps ennast tunneb, kui ta sellest asjast ilma jääb?”)  Püüdke jääda rahulikuks ja asjalikuks, ärge süüdistage ja ähvardage.  Parim karistus on see, kui laps peab ise võetud asja tagastama ja oma teo pärast vabandust paluma.  Kui juhtum on lahendatud, ei ole mõtet seda lapsele hiljem meelde tuletada.

Suhtlemine Suhtlemisprobleeme on sagedamini lastel, kellel esineb agressiivsust, tähelepanupuudulikkust, reeglite eiramist või liigset häbelikkust. Harva on põhjuseks mõni kaasasündinud psüühika eripära (näiteks autism) või andekus. Kehvade suhtlemisoskustega lapsed kohanevad eakaaslaste hulgas halvasti ega pruugi leida püsivaid sõpru. Neil on suurem tõenäosus hakata teisi kiusama või sattuda ise kiusamise ohvriks. Kuidas avaldub?

Mida teha?

Valetamine Kuidas avaldub?

Mida teha?

Laste valetamisel on väga erinevad põhjused. Igaüks meist on kunagi valetanud, kuid oluline on probleemiga tegelemisel arvestada valetaja vanust ning sagedust ja kohti, millal valetatakse. Valetamine on enamasti tihedalt seotud teiste käitumishäiretega. Valetamine võib olla seotud mõne murega, näitab lapse ängistust, masendust või hirmu millegi ees. Valetamist peetakse õigustatuks, kui on vaja teist inimest kaitsta või hoiduda teisele haiget tegemast. Noorukiealised kasutavad valetamist kui enesekaitset, sest muidu peavad eakaaslased teda pugejaks, argpüksiks või pealekaebajaks..  Esitage lapsele faktid ja kirjeldage olukorda, mis on toimunud. Küsige lapselt kinnitust, kas see oli nii.  Andke selgelt mõista, et selline käitumine ei ole lubatud. Õpetage lapsele, milline on õige käitumine sellises olukorras.  Ärge nimetage last valetajaks, vaid kasutage lapse ütluste kirjeldamist ja enda tunnetest rääkimist.  Vestelge valetamise kahjulikkusest ja selle mõjust lapse tulevikule.  Selgitage vabandamise vajalikkust ja laske lapsel vabandust paluda.  Täiskasvanu enda käitumine on väga oluline, laps peab tundma, et vale ei lähe läbi.

Abistamise/abi saamise võimalused käitumisprobleemide puhul Kõikide käitumishäirete puhul on ülioluline pidev ja järjekindel koostöö last ümbritsevate täiskasvanute ning spetsialistide vahel. Muutused lapse käitumises on võimalikud siis, kui toimub muutus selles keskkonnas, kus laps igapäevaselt viibib. Käitumishäiretega laps vajab abi oma positiivsete külgede ja võimete tundmaõppimiseks ja arendamiseks ning enesehinnangu tõstmiseks. Aidata saab iga täiskasvanu, kes käitumisprobleeme märkab, lapsest hoolib ja teda aidata tahab.

 Sagedased konfliktid teiste lastega.  Laps kurdab tihti, et temaga on oldud ülekohtune.  Üleolev hoiak teiste suhtes.  Väldib kontakte eakaaslastega.  Vastumeelsus kooli suhtes.  Õppeedukuse langus. Last saab aidata suhteid luua ja hoida, õpetades talle vestlemisoskusi, enesekehtestamist ja oma tunnetega toimetulekut. Last tuleks julgustada teistega positiivsel viisil kontakteeruma ning vähendama suhtlemisega seotud hirme. Kui lapsel on väljakujunenud suhteprobleemid, peab teda tähelepanelikult kuulama ja andma nõu suhete korrastamiseks. Tuleks meeles pidada, et lapse suhtlemisoskusi mõjutavad pereliikmete omavahelised suhtlemisviisid. Suhtlemisprobleemide puhul võib abi saada klassijuhatajalt, psühholoogilt ja koolisotsiaalnõustajalt.

Kohanemine Kohanemisprobleemid võivad tekkida, kui lapse elus on mingi stressi tekitav tegur, millega tal on raske harjuda. Kohanemisprobleeme kutsuvad esile järsud muutused elukorralduses (kooliminek, koolivahetus), inimsuhete muutused (vanemate lahutus, kiusamise ohvriks langemine) ja elukeskkonna muutused (kolimine). Kohanemist raskendavad vähesed suhtlemisoskused, õpiraskused, käitumisprobleemid, varasemad traumad ja koolimineku puhul varasemate kontaktide vähesus eakaaslastega. Kohanemist nõuab ka uude eluetappi jõudmine, näiteks murdeiga. Kui kohanemine ei õnnestu, võib välja kujuneda kohanemishäire. Kuidas avaldub?

 Muutused käitumises: loid ja tagasitõmbunud või vastupidi, kergesti ärrituv ja agressiivne.  Keskendumisraskused,  Ärevus ja murelikkus.  Sage nutmine.  Vastumeelsus kooli suhtes.  Sagedased pea- või kõhuvalud.  Õppeedukuse langus.

Mida teha?

Kui lapsel on probleeme kohanemisega, tuleb olla tähelepanelik tema murede suhtes, toetada uute suhete loomist, pakkuda pinget maandavaid tegevusi ja vähendada ajutiselt lapsele esitatavaid nõudmisi. Kohanemist toetab lapse kiitmine ka väikeste edusammude eest. Normaalne on see, kui kohanemine võtab aega kuni kuus kuud pärast elumuutust. Aidata saavad klassijuhataja, psühholoog, koolisotsiaalnõustaja, psühhiaater.

Tervis

Terviseprobleemidega õpilaste arv suureneb iga aastaga. Tõusnud on diabeeti, astmasse ja epilepsiasse haigestunute arv, ligi veerand abiturientidest astub ellu nägemishäirega. Füüsilistest kaebustest on valdavamad pea- ja kõhuvalu, psüühilistest kaebustest väsimus, nõrkustunne ja närvilisus. Sagenenud on riskikäitumine (sh uimastite tarbimine), madal kehaline aktiivsus, tervisliku toitumise põhimõtete vähene järgimine, vaimse tervise probleemid.

Terviseprobleemid võib liigitada:  Probleemid psüühilise (vaimse) tervisega (koolistress, traumaatiline kriis, ennastkahjustav käitumine, toitumisprobleemid, hüperaktiivsus).  Probleemid füüsilise (kehalise) tervisega (kuulmislangus, nägemishäire, üldhaigused ja muud vaegused).

Koolistress Stressi mõistetakse tavakeeles ärritava närvipingena, mis pikema aja jooksul mõjub muserdavalt ja tekitab kehalisi vaevusi. Kuidas avaldub?

Koolistressi ilmingud olenevad nii lapse east kui iseloomust. Nooremad lapsed muutuvad stressi tõttu tihti arglikuks, vaikseks ja apaatseks ning hoiavad omaette. Teised lapsed hakkavad tõuklema, kaaslasi torkima ja maadlema, on lärmakad ja riiakad. Sageli kurdetakse kõhuvalu ja muid valusid. Vanemad õpilased kurdavad sagedamini peavalu, peapööritust ja liigset higistamist, nad võivad muutuda kärsituks ja tujukaks. Ilmnevad õppimisele ja muudele huvidele käegalöömine, keskendumisraskused ja mälu halvenemine, vahetundide ajal teistest eemale tõmbumine ja sõnakehvus, nutuhood ja ropendamine, põhjendamatu agressiivsus ja üliaktiivsus, koolihirm, koolist puudumise sagenemine nii kerge haigestumise kui popitegemise tõttu.

Mida teha?

 Püüdke olla oma lapsele nooremas koolieas mõistev vanem, keskastmes abistav sõber ja lõpuklassis tark nõuandja.  Sageli kurdavad lapsed, et neid ei võeta kuulda ja neil ei lasta oma arvamust avaldada. Leidke selleks võimalus. Eriti teismeliseeale iseloomulik trotslikkus kahaneb tublisti, kui vanem soovib last mõista ja suudab ta katkestamata ja õpetamata ära kuulata.  Moraali lugemine ja pisiasjade kallal näägutamine ei aita. Sellega alandate niigi koolistressist piinatud lapse eneseusaldust.  Lapse usku endasse ei tohi kõigutada, seda peab tugevdama. Selle nimel tuleb mõnikord ilmutada lausa rõhutatud mõistvust ning olla lapse probleemide suhtes tähelepanelik ja osavõtlik.  Kui laps ei taha hommikuti kooli minna, tunneb pidevat kõhuvalu, märgab voodit või suhtleb kaasõpilastega raskustega, on õigem abi otsida psühholoogilt.

Traumaatiline kriis Traumaatilisi kriise põhjustavad äkilised, ootamatud ja ebatavaliselt tugevad sündmused (nt lähedase kaotus, vanemate lahutus, haigestumine, enesetapukatse, õnnetusjuhtum, tulekahju, vägivald, ähvardamine jmt), mis võiksid kannatusi põhjustada ükskõik kellele. Traumaatiline on selline sündmus/kogemus, mis kujutab reaalset või kujutletavat ohtu (ähvardust) inimese enda või tema lähedase elule, tervisele ja heaolule. Kogemusega kaasnevad ülitugev hirm, õudus ja äärmine abitusetunne.

Kuidas avaldub?

Mida teha?

Halvenenud suhted eakaaslaste ja täiskasvanutega, eakohatu (lapsikum) käitumine, keskendumisraskused, õppeedukuse järsk langus, käitumuslikud äärmused, langenud enesehinnang, probleemid tervisega, riskeeriv käitumine, suurenenud ärevus ja hirm, surmahirm, huvipuudus, tegevustest kõrvalehoidmine, ärrituvus ja viha, tuimus, suhtlemise vältimine, kurbus, masendus, keelatud ainete pruukimine jmt.  Saavutada lapsega kontakt.  Luua rahulik ja turvaline õhkkond.  Kanda lapse eest hoolt teda toetades ja tegutsedes.  Kuulata ja püüda last mõista.  Vältida tühje sõnu ja lubadusi.  Olla rahulikult lapse jaoks olemas ja mitte jätta teda üksi (eriti šokifaasis).  Rääkida lapsele juhtunust ja sellele järgnevast.  Aidata taastada sündmuste kulgu.  Jagada informatsiooni.  Anda aega.  Võtta kontakti lapse õpetajaga (klassijuhatajaga).  Küsida abi psühholoogilt, psühhiaatrilt, kriisinõustajalt.  Vajadusel suunata laps abi saama.  Jälgida last pikema aja vältel, sest sümptomid võivad tekkida ka pool aastat hiljem.

Ennastkahjustav käitumine Ennastkahjustav käitumine on kerge või mõõduka kehavigastuse tekitamine, mille eesmärgiks on talumatute tunnete üle kontrolli saavutamine või sisemise pinge ja ärevuse langetamine, võib ka olla õpitud käitumine grupis teise inimese mõjutamiseks (tähelepanu saamiseks). Kuidas avaldub?

Mida teha?

Laps tekitab iseendale kehavigastusi korduvalt (nt lõigub ennast). Lapse meeleoluseisund on valdavalt negatiivne ja suunatud enese alavääristamisele, avaldub emotsionaalsete oskuste vähesus. Võivad esineda ärevus-, sõltuvus-, söömis- ja isiksusehäired, depressioon, traumajärgne stressihäire.  Soovitav psühholoogi/psühhiaatri konsultatsioon.  Rääkida lapsega.  Märgata tema emotsioone ja lubada tundeid välja elada.  Püüda luua lapses tunnet, et muutus on võimalik.  Aidata tekitada kontrollitunnet samm-sammult.  Püüda suurendada ennastkahjustava käitumise ajavahemikku (nt lõikumise edasilükkamine).  Aidata leida asendustegevusi, juhtida tähelepanu kõrvale.  Õpetada kasutama kiirlõõgastavaid võtteid (hingamine, visualiseerimine jms).  Tunnustada ja kiita last, suurendades lapse eneseusku.

Toitumisprobleemid – anoreksia, buliimia Nii anoreksia kui ka buliimia on psüühikahäire, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. Kuidas avaldub?

Anoreksia: lapsel puudub huvi kõige vastu (v.a kaal ja välimus), ülimadal kaal, figuuri tajumine on häiritud (tunneb ennast paksuna), halb keskendumisvõime, võib ilmneda sotsiaalsete funktsioonide häiritus, krooniline väsimus, pidev külmatunne, menstruatsiooni ärajäämine, loidus, äärmuslik treenimine, toidust keeldumine, äärmuslikult tervislik toitumine, kehakaalu ja välimuse ületähtsustamine, pidev toidust rääkimine. Buliimia: suure koguse toidu hävitamine, millele järgneb oksendamine ja/või lahtistite võtmine, ebakorrapärane menstruatsioon, sundmõtted toidust, äärmuslikud dieedid.

Mida teha?

 Pöörduda psühholoogi ja/või psühhiaatri poole, koolis saavad aidata koolipsühholoog ja kooliarst.  Rääkida lapsega, püüda mõista teda ja tema tundeid.  Mitte esitada lapsele liiga kõrgeid nõudmisi.  Mitte halvustada ega kritiseerida teda.  Toetada tema positiivset enesehinnangut ja tema sisemisi väärtusi.  Toetada tema valikuid ja enesekindlust otsuste tegemisel.  Toetada last tema tegemistes, vajadusel aidata leida sobiv huvitegevus.

Hüperaktiivsus Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). See tähendab seisundit, mille puhul on lapsel raskusi keskendumise ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskusi lapse tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus. Kuidas avaldub?

Lapsel on häiritud sotsiaalne suhtlemine, õppimine ja üleüldine toimetulek. Laps on üliaktiivne, ta on pidevas liikumises, lärmakas, ei püsi paigal, ei suuda keskenduda, on kergesti mõjutatav ümbritsevatest inimestest ja nende tegevusest; ei suuda jälgida mitut asja korraga, ei märka talle öeldut; kaotab asju; ei suuda lõpule viia alustatud tööd, jälgida juhendeid; väldib vaimset pingutust, on impulsiivne; katkestab teiste inimeste tegevust, sekkub tegevusse; vastab juba enne, kui küsimus on esitatud; räägib vahetpidamata, ei suuda oma järjekorda oodata; sageli esinevad õpiraskused, emotsionaalne labiilsus, ärrituvus, vihapursked jms.

Mida teha?

 Selgitada spetsialistide (psühholoog, psühhiaater) abiga häire olemasolu, hoiduda samastamisest kasvatamatuse või mõne muu probleemiga.  Luua turvaline keskkond.  Anda võimalusi liikumiseks.

 Püüda olla kannatlik ja rahulik, samal ajal järjekindel.  Seada sisse rutiinid, kindel päevakava.  Vältida võistlemist.  Leida lühikese kestusega vaheldusrikkaid ja jõukohaseid tegevusi, et laps saaks eduelamust.  Anda kindlad reeglid ja rohkem aega ülesannete täitmiseks. Veenduda, et laps on korralduse või ülesande sisust õigesti aru saanud.  Kasutada lihtsaid selgeid töökäske, anda üks ülesanne korraga.  Ignoreerida väikeseid korralikkusenõuete rikkumisi, pöörata tähelepanu kõige enam häiritud käitumisele.  Mitte süüdistada last.  Kasutada eri õppimisstrateegiaid.  Teha koostööd õpetajaga, kasutada võimalusel väikest õpperühma.

Kuulmislangus

Nägemishäire Nägemishäired võivad väljenduda nõrgenenud nägemises (lühinägevus, kaugnägevus), kahelinägemises, “pilt” silme ees võib olla laiguline jne. Kuidas avaldub?

Lapse liigutused on kohmakad, ta komistab; trepil astub ettevaatlikult; kardab kõrgusi; komistab esemete otsa; kaotab sageli tasakaalu; laps vastab küsimustele, käskudele ja palvetele vaid siis, kui tema poole nimeliselt pöördutakse; pöörab pead, et kasutada vaatamiseks vaid ühte silma või katab silma käega kinni; kauget objekti vaadates või lugedes pingutab laps kogu keha, laps ei näe tahvlile, loeb teksti liiga lähedalt või pingutusega; grimassitab; laps liigutab lugemise ajal pigem pead kui silmi; vaatab televiisori- või arvutiekraani väga lähedalt; esinevad vead kirjutamisel ja lugemisel: tekstiosade kordamine või vahelejätmine, sarnaste tähtede vahetamine, lugemisjärje kaotamine jms; laps on väsinud ega tunne huvi tööde vastu, mis nõuavad pikaajalist keskendumist; sagedased peavalud jms.

Mida teha?

 Pöörduda silmaarsti poole nägemishäire väljaselgitamiseks, vajadusel kasutada prille või silmaläätsi vastavalt arsti nõuannetele.  Teavitada õpetajat (klassijuhatajat).  Klassiruumis valida sobiv istekoht.  Tagada töökoha piisav valgustatus.  Ootused nägemishäirega lapsele ei tohi olla väiksemad kui teistele.  Vajadusel kasutada eripedagoogi (logopeedi) ja/või abiõpetaja abi koolis.  Õpiraskuste avaldumise korral pöörduda Pärnu Õppenõustamiskeskuse nõustamiskomisjoni poole erikooli suunamiseks (Tartu Emajõe Kool, Tallinna Heleni Kool).

Kuulmislangus võib olla ühe- või kahepoolne, raskusastmelt kergest kuulmislangusest kurtuseni. Kuulmise langus tekib tavaliselt pikkamööda kuulmekile, kuulmeluukeste ja/või kuulmisnärvi kahjustuse tagajärjel. Kuidas avaldub?

Laps kurdab, et ei kuule (õpetaja või vanema juttu); ei saa aru keerulisematest tööjuhistest; palub sageli korrata; laps ei reageeri, kui teda kõnetada selja tagant; suhtlemisel jälgib tähelepanelikult rääkija suud; hästi laulnud laps ei pea enam viisi; monotoonne (vahel nasaalne) hääletoon; sõnavara eakohasest piiratum, kõne mõistmise probleemid jms.

Mida teha?

 Esmalt pöörduda perearsti ja kõrvaarsti poole kuulmislanguse väljaselgitamiseks.  Teavitada õpetajat (klassijuhatajat), oluline on kooli ja kodu koostöö.  Sõnalist teavet aitab edastada kehakeel (miimika, žestid, osutavad viiped jm).  Enne lapse kõnetamist püüda haarata tema tähelepanu, rääkides olla näoga lapse poole. Kui otsene pilkkontakt pole võimalik, annab õrn puudutus lapse õlale või käsivarrele märku, et pöördutakse tema poole.  Visuaalse abimaterjali (joonised, pildid, diagrammid, skeemid) kasutamine, sest nägemine on kuulmislangusega lapsele primaarne infohankimise kanal.  Ootused kuulmisprobleemidega lapsele ei tohi olla madalamad kui teistele õpilastele.  Võimalusel eripedagoogi (logopeedi) õpiabi, vajadusel abiõpetaja kasutamine.  Sügavama kuulmislanguse ja/või õpiraskuste avaldumise korral pöörduda Pärnu Õppenõustamiskeskuse nõustamiskomisjoni poole erikooli suunamiseks (Tartu Hiie Kool, Tallinna Heleni Kool).

Üldhaigused ja muud vaegused  Diabeet ehk suhkurtõbi Mitmesugustel põhjustel tekkiv energiaainevahetushäire, millele on iseloomulik pikka aega kõrgel tasemel püsiv vere suhkrusisaldus ja häired süsivesikute-, rasva ja valguainevahetuses. Kuidas avaldub? Haiguse tunnusteks on janu, sage urineerimine, kehakaalu langus ja väsimus.  Astma Allergilist laadi hingamisteede põletikuline haigus, mille korral tekib eri ärritajate mõjul hingamisteede ahenemine ja hingamise raskenemine. Astmahoogusid võivad vallandada nii närvipinge, füüsiline koormus, külm õhk, mitmesugused ärritavad lõhnad kui ka ravimid. Kuidas avaldub? Hingematmishoogudena, mis võivad olla lühikese kestusega, kuid võivad kesta ka mitu päeva. Esinevad köhahood, vilistav hingamine ja lämbumistunne.

Närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on iseenesest tekkivad ja korduvalt esinevad epileptilised hood. Kuidas avaldub? Suure hoo korral kaotab laps teadvuse, kukub maha ja üle kogu keha tekivad kramplikud liigutused. Mõnikord võib hoo käigus keelt või põske hammustada, samuti võib tekkida tahtmatu urineerimine. Hoo ajal valu ei tunta. Väikese hoo puhul laps tavaliselt ei kuku. Kui teadvus säilib, tekivad tahtmatud liigutused jäseme(te)s või näos, võib väljenduda ka hetkelises kõnepausis. Muude vaeguste avaldumine:  Erinevad valusündroomid Pea-, kõhu-, lihasevalu. Emotsionaalsele stressile kodus ja koolis reageerib laps korduvate pea- või kõhuvaludega. Nende valude all kannatavad lapsed on oma loomult pelglikud, hoolikad ja tundlikud. Nad võivad olla eneste suhtes väga nõudlikud, neil võib olla raske oma tundeid väljendada.  Palavik Organismi normist kõrgem temperatuur <37 °C.  Allergilised reaktsioonid Nahalööve, tursed, sügelus.

Abistamise/abi saamise võimalused terviseprobleemide puhul Haigusi ravib ja diagnoosib arst (perearst, eriarst, psühhiaater). Lapse füüsiliste, emotsionaalsete ja psüühiliste probleemidega tegeleb ka psühholoog. Koolis töötavate arstide ja õdede ülesanne on õpilaste tervislikku seisundit jälgida, haigestumisi ja kroonilisi haigusi ennetada ning vajadusel vältimatut abi osutada.

Tervis

 Epilepsia

Erivajaduste ja krooniliste haigustega laps vajab peale meditsiinilise abi muid teenuseid paremaks toimetulekuks. Koolides rakendatakse tugiteenuseid: logopeediline abi, parandusõpe, individuaalne õppekava, tasemeõpe, õpe eri riiklike õppekavade järgi jmt. Puudega lapsel on võimalik kasutada rehabilitatsiooniteenust (http://www.sm.ee/sinule/puudega-inimesele/sotsiaalteenused-puudega-inimesele/rehabilitatsioon.html). Haiguste ennetamiseks ja terviseprobleemide esinemissageduse vähendamiseks ning lapse positiivse arengudünaamika tagamiseks on oluline pidev ja järjekindel koostöö lapsevanema või teiste pereliikmete, kooli juhtkonna ja õpetajate ning spetsialistide vahel.

 Südametöö ja vereringehäired Minestamine, pulsisageduse ja vererõhu muutused (nt tasakaaluhäired, punetus näos või kahvatus, kohin kõrvades, hingeldamine, peavalu, uimasus, nõrkustunne). Mida teha?

 Vajadusel anda esmaabi ning võimalusel toimetada laps rahulikku ja turvalisse ruumi, asetada sobivasse asendisse, jätta kindlasti täiskasvanu järelevalve alla. Selleks, et lapsele õiget abi anda, on vaja esmaseid teadmisi nii haigusest kui ka esmaabist.  Vajadusel kutsuda või pöörduda professionaalse abi saamiseks perearsti, eriarsti vm meedikute poole.  Oluline on teavitada lapse terviseprobleemidest klassijuhatajat, kooli meditsiiniõde ja kehalise kasvatuse õpetajat.  Haigused ja aastaid kestev ravimite tarvitamine võivad lapses tekitada alaväärsustunnet. Et seda ära hoida, on vaja nii õpetajate kui kaasõpilaste mõistvat suhtumist.  Psühholoogilise abi saamiseks pöörduda psühholoogi poole

SÕLTUVUS

Põhjuseid, millele otsitakse „lohutust, lahendust, täiendust“, on mitmeid:

Sõltuvus on väga mitmepalgeline vaenlane ja võitlus temaga peaks algama juba ammu enne kui see tekkida võikski – ehk siis juba ajal, kui see ei ole saanud probleemiks. On oluline mõista, et sõltuvus ei teki üleöö, vaid areneb välja ajapikku ja on seotud üsnagi lihtsa sooviga – tunda end hästi ja veelgi paremini.

 isiklike probleemide lahendamiseks  pingete ja stressi leevendamiseks  suhtlemise hõlbustamiseks  väsimuse või igavuse peletamiseks  uudishimu rahuldamiseks  kaaslaste survel – ei osata öelda EI  soov kuuluda gruppi, olla täiskasvanum, populaarsem, seksikam, edukam jpm. Sõltuvusest rääkides mõeldakse peamiselt ainetega seotud sõltuvusi ning seetõttu jäetakse tähelepanuta teised sõltuvused, mis ainetega seotud ei ole – näiteks söömis- või arvutisõltuvus. Kõige tihedamini puutuvad meie lapsed kokku siiski uimastite tarvitamisega, mis võib viia ka uimastisõltuvuseni. Uimastid jagunevad legaalseteks – näiteks tubakatooted, alkohol ja illegaalseteks – näiteks suitsetatavad, nuusutatavad, neelatavad, süstitavad narkootikumid. Tavaliselt algab sõltlase „karjäär“ üsna süütult – alustatakse tubakatoodete proovimise ja tarvitamisega, millele järgneb juba alkoholi tarvitamine ning mis omakorda päädib narkootikumide tarvitamisega.

Tubakas Tihti ei osata arvata, et tubaka regulaarne tarvitamine on haigus, mis on rahvusvahelise haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilise klassifikatsiooni (RHK-10) järgi psüühika- ja käitumishäire. Tubakatooted jagunevad kaheks – ühed on need, mida suitsetatakse, ja teised on n-ö suitsuvabad tubakatooted, mida tarvitatakse näiteks huule all hoidmise, ninna tõmbamise või närimise teel. Lisaks tavapärastele sigarettidele on laste seas populaarsust võitnud vesipiibu suitsetamine. Samamoodi kui kõik teised tubakatooted, on ka vesipiibu suitsetamine tervisele kahjulik. Tihti arvatakse, et vesipiibu suitsetamise puhul on tegemist ohutu seltskondliku tegevusega ning ei osata näha sõltuvusohu teket. Tegelikkuses tõstab aga vesipiibu suitsetamine riski hakata sigarettide suitsetajaks ning haigestuda rasketesse haigustesse (nagu näiteks C-hepatiit, kroonilised kopsuhaigused, vähkkasvajad). Suitsuvabadest tubakatoodetest on laste seas enimlevinud huuletubakas ehk Snus (rahvasuus tuntud ka kui mokatubakas) ning nuusktubakas ehk Snuff. Nagu kõik teisedki tubakatooted, sisaldavad ka suitsuvabad tubakatooted väga kergesti sõltuvust tekitavat närvimürki – nikotiini ning ohustavad suurel määral tarvitaja tervist. Arvatakse, et kuna nuusk- ja huuletubaka tarvitamise tagajärjel jõuab suur doos nikotiini vereringesse lühikese ajaga, tekib sõltuvust veelgi kiiremini kui sigarettide tarvitamisel. Kuidas avaldub?

 Riietel (eriti varrukad, krae, kindad) on tunda suitsuhaisu.  Taskutes, koolikotis või pinalis võib olla tubakapuru.  Lapse asjade hulgas võib leiduda pruunilaigulisi salvrätikuid ja kasutatud või kasutamata tubakapadjakesi.  Lapse ülahuule limaskest on põletikuline või kahjustatud.  Lapse tervis on halvenenud (uimasus, väsimus, seletamatud peavalud jne).

Mida teha?

Lapsega saab juba üsna varakult arutleda tubakatoodete tarvitamisega seonduvate ohtude üle ning rõhutada selle salakavalat mõju süütuna näivast proovimisest sõltuvuse kujunemiseni.

Kuidas avaldub?

 joove kestab tavaliselt nii lühikest aega (~2h) ja tarvitajal on seda kerge varjata;  kuritarvitamise tunnused (haigus-nähud) on alguses nõrgad;  paljusid tarvitamisega kaasnevaid psüühilisi või käitumuslikke kõrvalekaldeid on kerge segi ajada puberteedieast tingitud probleemidega;  täiskasvanutel on kergem mitte tunnistada või mitte uskuda uimastite tarvitamist oma lapse poolt.

Alkohol Alkoholi tarvitavast lapsest või noorukist võib üsna ruttu saada alkohoolik, kuna laps on alkoholi mõjutustele vastuvõtlikum kui täiskasvanu. Erinevad uurimused näitavad, et mida varasemas eas hakkab alaealine alkoholi pruukima, seda suurem on tõenäosus alkoholismi tekkeks. Nagu tubakatoodete tarvitamise puhul, saab alkoholism alguse alkohoolsete jookide proovimisest ning harjumuse tekkimisest. Ka alkoholi väikesed kogused võivad põhjustada alkoholisõltuvust. Kuigi alkoholi näidatakse (meediareklaamid, kodune tarbimiskultuur, suurüritused) sageli heas valguses, ei tohi unustada, et enamus õnnetustest – vigastussurmad, uppumis- ja tulesurmad, liiklusavariid, vägivallajuhtumid on seotud alkoholi tarvitamisega. Mida teha?

 Vanemad peavad ise alkoholi tarvitamisel head eeskuju näitama. Lapsed õpivad käituma, jälgides täiskasvanute tegusid. Tasub üle vaadata enda eluviis ja suhtumine ning mõelda, kas selles oleks vaja teha muutusi.  Arutlege lastega alkoholi tarvitamise teemadel ka siis, kui see ei ole probleemiks teie peres või lapse sõpruskonnas. Näiteks võib mõne juhtumi üle arutledes küsida lapselt: „Mida sina oleksid teinud kui …“ või „Mida sina arvad …“ .  Last tuleb hoiatada võimalike ohtude eest temale arusaadavalt.  Sõlmige lapsega kokkuleppeid – näiteks, et ta ei lähe purjus juhi autosse ja ei luba seda ka kellelgi teisel või näiteks, et lapse peolt naastes lähete talle vajadusel vastu.  Julgustage last probleemidest rääkima, isegi siis kui ta ise on mõne neist põhjustanud.  Tundke oma lapse sõpru ning hoidke sidet lapse sõprade vanematega.

Lapsevanemal on narkootikumide tarvitamist üsna keeruline märgata ja avastada, kuna:

Mida teha?

Lapsevanem peaks olema tähelepanelik ja hoidma end kursis laste elus toimuvaga. Tasub uurida noortefoorumeid, narkoteemalisi veebilehti ja kindlasti vestelda oma lapsega. Nõu ja abi tuleks küsida kindlasti siis, kui lapse käitumine muutub ettearvamatuks; tema sõnavarasse tekib nö narkosläng või ta kasutab pidevalt narkokultuuriga seotud sümboolikat; laps hakkab valetama, satub seadusega pahuksisse; koolis tekivad raskused; ununevad hobitegevused; lähedased ja sõbrad muutuvad ebaoluliseks; laps on masenduses, mis võib viia lõpuks enesetapumõteteni.

Arukale lapsevanemale mõtlemiseks: Ükski laps ei taha saada sõltlaseks ning ükski lapsevanem ei unista, et tema lapsest saaks sõltlane, miks siis ikkagi on lapsi puudutav statistika nii kurb, mis on iga lapsega juhtunud õnnetusjuhtumi või haigestumise taga – võib-olla on need väga lihtsad asjad, nagu rääkimata jutud, tähelepanuta jäänud olukorrad või oskamatus sekkuda õigel ajal õiges kohas. Kui iga lapsevanem püüab teha kõik selleks, et tema laps tunneks ennast alati hästi ja veelgi paremini, on ta ära teinud kõige olulisema sammu sõltuvuse ennetamiseks.

Narkootikumid „Ega ma pole mingi nõrk, et proovimisest sõltuvusse jään …“ on tavaliselt narkosõltlase kunagine mõtteviis, kui ta on olnud valiku ees – kas tarbida või mitte. Narkootikumide tarvitamine põhjustab lisaks sõltuvusele mitmeid tõsiseid ja pöördumatuid haigusi – ajukahjustusest infarktini. Narkootiliste ainete tarvitajate kõige sagedasem surma põhjus on üledoos, mille põhjuseks on tavaliselt teadmatus ainest või selle koostisest ja toimest. Uimasti tarvitamine ei pruugi alati halvasti lõppeda, kuid see suurendab veelgi veendumust, et minuga ei juhtu ju midagi. Samuti saavad noored indu väärarusaamast, et paljud minu sõbrad tarvitavad, kuid nendega pole midagi halba juhtunud.

ABI SAAMISE VÕIMALUSED

Pärnu Õppenõustamiskeskus  Koolipsühholoogid  Koolisotsiaalnõustajad  Eripedagoogid  Logopeedid Metsa 1, Pärnu Tel 443 1436 www.onk.ee onk@onk.ee

Psühholoogiateenistus  Psühholoogid Metsa 1, Pärnu Tel 443 1412 www.onk.ee psyhholoogiateenistus@onk.ee

Karjääriteenistus  Karjäärinõustajad  Karjääriinfo spetsialist Metsa 1, Pärnu Tel 443 1515 www.parnunoored.ee karjaar@onk.ee

MTÜ TK & Partnerid Nõustamiskeskus

Rüütli 23 (II korrus), Pärnu Tel 5688 6469 www.tkpartnerid.ee

Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus SENSUS Hommiku 4-4, Pärnu Tel 442 2049 www.sensus.ee elen@sensus.ee

Pärnu haigla psühhiaatrid Registratuuri tel 447 3296

Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu piirkonna noorsoopolitseinikud

Tugi ja nõustamine lähedase kaotanud lapsele.

www.tubakavaba.ee

Nõuanded suitsetamisest loobumiseks. Testid ja nõustamiskabinettide kontaktid.

www.narko.ee

Eesti- ja venekeelne info narkootikumidest ja nende tarvitamise tagajärgedest.

www.aids.ee www.hiv.ee

Anonüümne nõuandetelefon. Teave HIV/ AIDSi ja sugulisel teel levivate haiguste ennetamise kohta.

www.rasedus.ee

Tel 1707

Raseduskriisi nõustamine. Toetatakse lapseootel naisi ja nende lähedasi, kes vajavad abi raseduse, sünnitamise ja sünnitusjärgse perioodiga seotud küsimuste ja probleemide lahendamiseks.

Psühholoogiline kriisinõustamine

www.lahendus.net

Pikk 18, Pärnu Tel 444 6548, 444 6557

Narko- ja uimastiinfo ja nõustamine

Tel 631 4300

www.ath.ee

Teave aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta ja soovitused täiskasvanutele, kes hüperaktiivsete lastega kokku puutuvad.

www.lapsnetis.ee

Nõuanded, kuidas tagada enda turvalisus internetis. Info meediakanalite kasutamisest ja küberkiusamisest.

www.inimene.ee

Teave tervisliku eluviisi ja haiguste kohta.

www.amor.ee

Teave seksuaalelu ja suguküpsust puudutavate teemade kohta. Võimalik küsida nõu kirja teel, avaldada arvamust foorumis või pöörduda abisaamiseks lähimasse nõustamiskabinetti. Nõustavad naiste- ja meestearstid, psühholoogid, ämmaemandad ja sotsiaaltöötajad.

www.leinaleht.info

Kirjandust ja nõuandeid leinaga toimetulekuks.

www.lastekriis.ee

Noortele suunatud nõustamisportaal. E-posti teel nõustamine psühholoogiaüliõpilaste poolt. Psühholoogiaalaseid testid ja lugemismaterjal.

www.lapsemure.ee

Laste ja noorte nõustamisportaal. Võimalus kirjutada oma murest foorumisse, vestelda nõustajaga jututoas, telefoni või Skype’i teel.

www.rajaleidja.ee

Portaal, mis aitab nii noorel kui ka täiskasvanul oma tulevikku planeerida. Info töömaailma, õppimisvõimaluste ja enese tundmaõppimise kohta.

www.parnu.ee/rehkeskus/

Erivajadustega Inimeste Rehabilitatsioonikeskus. Füüsilise ja/või vaimse puudega inimeste nõustamine, päevakeskus ja erinevad tugiteenused.

www.naistetugi.ee

Teave lähisuhtevägivallast ja abisaamisvõimalustest. Lehel on olemas Pärnu naiste varjupaiga kontaktid.