Grupitöö – õppimist, õpetamist ja kaasamist ühendav meetod by Piret Lauk

Grupitöö – õppimist, õpetamist ja kaasamist ühendav meetod Portfoolio

Tallinna Ülikool 2013

Sisukord Autorist

Sissejuhatus

Grupp ja grupitöö

Miks kasutada grupitööd? Soovitusi koolitajale ja õppijale

Igapäevased grupitöö meetodid

Intervjuud

Õppetöös grupitöö meetodi kasutamise uuring

Kokkuvõte

Allikad

Lisa

Autorist

Tere! Mina olen Piret, andragoogika eriala esimese kursuse üliõpilane ning hetkel loed Sa minu portooliot grupitöö teemal. Grupitöid olen pidanud elu jooksul tohutult palju tegema, seda eriti viimase poole aasta jooksul ülikoolis. Uskumatul kombel on need mulle aga palju suuremaid probleeme valmistanud kui erinevad individuaalsed tööd. Seetõttu otsustasingi uurida sellise õppemeetodi sisu, eeliseid ja puuduseid ning kuulata õppijate ja õpetajate arvamust selle kohta. Portfoolio koostamise protsess oli minu jaoks põnev. Mul on tohutult hea meel, et sain võimaluse kohtuda põnevate inimestega ning läbi viia mahukas uuring.

Läbi selle portfoolio olen hakanud grupitööd enam väärtustama. See on minu jaoks meetod, mis nõuab rohkem pingutamist, kui esmapilgul välja võib paista. Ma loodan, et Sa naudid selle portfoolio lugemist ning selle käigus jõuab Sinuni palju häid ideid, kuidas õppida, õpetada ja kaasata. Meeldivat lugemist!

Sissejuhatus Tänapäeval on valikus arvukalt võimalusi, et hõlbustada õppimise, õpetamise ja kaasamise protsessi. Täiskasvanud on tihti harjunud formaalsete õppemeetoditega, mistõttu võib sobiva meetodi valimine keeruliseks osutuda (Lonstrup, 1997). Selle portfoolioga proovin julgustada kõiki õpetajaid ning koolitajaid kasutama grupitööd, kuigi see võib olla mugavustsoonist väljumine õppija kui õpetaja jaoks. Watson on märkinud, et grupp mõtleb koos efektiivsemalt, kui grupi parim liige üksinda (1928). Käesolevas portfoolios üritan leida vastused järgnevatele küsimustele: 

miks kasutada grupitööd;



millised on grupitöö eelised ja puudused;



mida arvavad grupitööst õppijad ja õpetajad;



millised on erinevad grupitöö meetodid.

Üheks portfoolio osaks on uuring, mis peegeldab inimeste suhtumist grupitöösse. Tegin intervjuu ühe praktiseeriva andragoogiga, kes rääkis oma kogemustest ning mõtetest sellel teemal. Portfoolio on kõigile kättesaadav internetis, sest minu soov oleks, et sellest oleks kasu nii koolitajatele, andragogidele, pedagoogidele kui ka tudengitele.

"Coming together is a beginning. Keeping together is progress. Working together is success." Henry Ford

Grupp ja grupitöö

Grupi definitsioone on mitmeid. Selle portfoolio raames nimetan ma grupiks teatud viisil organiseeritud, suhteliselt püsivat inimühendust, kellel on ühised väärtused, huvid ja käitumisnormid. Olulisteks grupi tunnusteks on: 

sisemisel rollijaotusel ja staatuste erinevusel põhinev organiseeritus;



liikmeid ühendavad eesmärgid, mis on kõigi jaoks kõrgelt väärtustatud ja tegutsema motiveerivad;



püsiv koosseis, kus püsivuse määrab ära ühiste eesmärkide saavutamiseks vajalik aeg;



grupiteadvuse olemasolu, mis väljendub ühiste väärtuste, huvide ja käitumisnormide olemasolus (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003, 83).

Grupitöö formaalne definitsioon seisneb selles, et õpetaja jaotab klassi väiksemateks rühmadeks, kes töötavad iseseisvalt mingi ülesande kallal. Grupitöö mängib olulist rolli sellises protsessis, kus soovitakse vähendada õpetaja osa ja suurendada õppija oma. Grupitöö kui õppemeetod on üsnagi uus ning paljud inimesed, kes osalevad täiskasvanukoolitusel, pole sellega varem kokku puutunud. Nad peavad harjuma mõttega, et grupitöö on sama tähtis õppevorm kui loeng ja juhendamine. Grupitöö eesmärgiks on panna kõik liikmed koos töötama (Lonstrup, 1997). Uuringud on tõestanud, et selline meetod aitab kõige paremini areneda just nö. keskpärastel ja kehvematel õpilastel, kuid tulemused paranesid siiski ka parematel õppijatel (Ashman, Gillies, 2003).

Miks kasutada grupitööd? Soovitusi koolitajatele ja õppijale! Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsiooni Andras poolt aastal 2011 välja antud "Koolitaja käsiraamat" toob välja, et grupitöö on õppĳa- ja ainekeskne, aktiivne ja emotsionaalne meetod, mis sobib just keskkonnast sõltuvale õppijale. Grupitöö eelistena on selles raamatus märgitud õppijate huvi ja aktiivsus, mis tagab elava mõttevahetuse ja diskuteerimise ning arendab seeläbi suhtlemisoskust. See meetod on vaheldust pakkuv ning eneseteostust ja eneseteadlikkust tõstev. Grupitöö võib olla uute ideede allikaks ning mõjutada hetkel olemasolevaid väärtuseid. Grupitöö miinustena toodi nimetatud käsiraamatus välja mõne osapoole vähese aktiivsuse, tugevamate õppijate domineerimise, juhtimise puudumise ning gruppide erineva tempo.

Olulise osa koolituse ettevalmistusprotsessist moodustab meetodi valimine. Professionaali ja ebaprofessionaali vahe seisneb meetodi valimise teadlikkuses (Elias, Merriam, 1995).

Õige

meetodi valimisel peab õpetaja kõigepealt ennast ja oma võimeid hindama - tuleb ennast reflekteerida ning seejärel vaadata õpilaste individuaalseid eripärasid. (Bonham, 1989). Meetodi valimisel tuleb leida vastus küsimusele: kes peab kontrollima õppeprotsessi - kas õpetaja või õpilased? Tuleb leida selline õpilase ja õpetaja kontrolli tasakaal, mis sobiks kõige paremini antud olukorda. Erinevaid õppemeetodeid võib vaadelda kui järjestikuseid samme, mida tuleb astuda, et saavutada suurem õpilaste ja väiksem õpetaja osalus või vastupidi. Algul tuleb meetodeid võtta kui erinevate võimaluste kataloogi. Hiljem võivad neist saada üksikud sammud arenguprotsessis, mis kannavad järk-järgult õpetaja pingutusi ja initsiatiivi üle õpilastele või vastupidi (Lonstrup, 1997). Enne täiskasvanutele mõeldud kursuse algust on klassiruumis või loengusaalis vajalik luua sellised tingimused, et sinna kogunenud õpilased tunneksid end mugavalt. Eriti oluline on see grupitöid tehes. Tuleb arvestada, et mõned inimesed jäävad instinktiivselt väljapääsu juurde, teised eelistavad nurgas olla. Mõned hoiavad teistega distantsi, kuid ka neid tuleks kaasata. Teised eelistavad olla üksteise lähedal. Ainult õpetajal on oma kindel positsioon, koht, mis on valitud vastavalt sellele, kuidas õpilased ruumis jaotuvad. (Lonstrup, 1997). Grupitöö puhul võib inimeste paiknemine ruumis olla määrava tähtsusega. Järgnevalt toon välja mõned olulised mõtted, mida iga koolitaja võiks jälgida: 

Mööbli asetus ja ümberpaigutamine. Füüsiline kogemus loob vastavuse psühholoogilise kogemusega. Kui ruum on möbleeritud nii, et inimeste vahel pole silmsidet, tekitab see ka sisetunde, et silmside järele puudub vajadus. Kui sama rühm istub poolringis, on kõigil psühholoogiliselt lihtsam teistega vestelda. 6



Kontrolli oma kehakeelt! Keha räägib ja reedab meid. Oleks hea oma keha kontrollida nii palju, et see tooks eslile head kavatsused ja varjaks vähemhead. Klassiruumis, kus on inimeste vahel otsene side võivad väikesed ebatäiused mõjuda relvitukstegevalt ja muuta meid inimlikumaks hoolimata sellest, et oleme sõltuvalt olukorrast võimupositsioonil.



Jälgi oma kõnekeelt! Kõnekeel ja hääletoon mõjutavad keskkonda. Näiteks muudab eesnimede kasutamine keskkonna intiimsemaks. Keele ja suhtlemise stiili valikul on kaks külge: range stiil on igav, kuid sellel on autoriteeti. Kerge ja elav stiil on meeldiv kogemus, kuid sellel puudub autoriteet. Kui inimesed tunnevad end mugavalt täiesti ametlikus olukorras, siis on midagi valesti (Lonstrup, 1997, 9).

Ka grupitööle peab eelnema põhjalik ettevalmistus koolitaja poolt. Ettevalmistuse olulised sammud on: 

eesmärgi määratlemine – mida soovitakse rühmatööga õppida ja saavutada.



konkreetne ülesandepüstitus – mida on tarvis teha;



metoodiliste materjalide ettevalmistamine – milliseid abivahendeid läheb rühmatööks tarvis;



ruumide ettevalmistamine, varustuse komplekteerimine;



piisava ajavaru tagamine. Võimalikult täpselt tuleks välja arvestama rühmatööks kuluv aeg, sest on oluline, et kõik osalejad saaksid sõna (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003, 185).

Kuna grupitööd on mõne inimese jaoks suur katsumus, annan ma endapoolsed soovitused, kuidas õppijana sellega edukalt toime tulla: 

kõige aluseks on olla avatud, positiivne ja sõbralik. See loob grupis hea sünergia;



ära karda teisi, avalda oma arvamust alati julgelt ja selgelt. Sinu ideed on määrava tähtsusega;



küsi teiste arvamust. See näitab, et tunned teiste ning teema vastu huvi;



kuula alati ära teiste ettepanekud, sest siis arvestatakse ka sinuga;



ära ole pealetükkiv ning ära ürita kogu gruppi ise juhtida. Grupitööd tehes on kõigil võrdne sõnaõigus, kui just ei ole juhti määratud;



unusta rühmatöö ajaks ära sotsiaalmeedia ja lülita oma telefon välja. Kõrvaliste asjadega tegelev rühmakaaslane häirib kõiki.

Õppe kontekstis on ülimalt oluline aktsepteerida iga õppija mina-pilti, suhtuda sellesse ettevaatlikult ja lugupidavalt. Õpperühma liikmena soovib täiskasvanu saada lugupidava kohtlemise osalikseks (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003, 83). 7

Igapäevased grupitöö meetodid

Dialoog Dialoog on väga lühike grupitöö vorm, kus on ainult kaks liiget ja mis kestab umbes 10 min. See vorm sobib ideaalselt arutelu alustamiseks, sest arutelu võib alguse saada küsitlusest ning tekkinud vastuoludest ja pingetest. Dialoog on eelkõige meetod, mille ülesandeks on panna võimalikult paljusid inimesi ennast väljendama. Kui arutelu või vestlus toimub ainult kahe inimese vahel, on end lihtsam väljendada ja raskem hoiduda kaasa tegemast (Lonstrup, 1997, 31) Dialoog loob sügavama gupisisese dünaamika, mis julgustab kõiki rühma liikmeid töös aktiivselt osalema (Gillies, Ashman, 2003). Vella väidab, et kõige efektiivsem täiskasvanute õppimine on saavutatav läbi dialoogi (1994). Diskussioon/arutelu Diskussioon/arutelu on kahe või enama inimese omavaheline suhtlus, tavaliselt selline, mille käigus arutatakse kindlat teema1. Diskussioon on õppemeetodina kaasav ja osalema panev. Tegu on demokraatliku meetodiga, mis on kodanikuühiskonnas oluline. (Brookfield, 1987, 169-171). Diskussiooni/arutelu võib alustada õpetaja/koolitaja, samuti võib see olla jätkuks dialoogile. Õpetaja ülesandeks on seda juhtida ja kokku võtta (Lonstrup, 1997, 30). Diskussioonidest võib kujuneda tuline sõnavahetus, seetõttu peab õpetaja olema valmis sekkuma. Diskussiooni tasub kasutada, kui õpetaja soovib näidata probleemi või teema mitmekesisust; tutvustada erinevaid vaatenurki ning parandada nende esinemisoskust (Brookfield, 1987; viidanud Galbraith, 1998, 174). Demonstratsioonid ja stimulatsioonid See meetod annab täiskasvanutele võimaluse õppida ennastjuhtivalt. Demonstratsioone on võimalik läbi viia ka üksinda, kuid tehes seda grupis arenevad ka muud sotsiaalsed oskused. Koolitajad peaksid kasutama seda meetodit, kui soovivad arendada õppija funktsionaalseid oskuseid. Demonstratsioonide eeliseks on see, et nende puhul on tegu ennasjuhtiva õppimisega (Litle, 1981; viidanud Galbraith, 1998, 233). Projektid Projektid on grupitöö liigid, mille puhul on pikk töötamise aeg. Projektid on viimaseks astmeks õppeprotsessis, mis vähendab õpetaja panust ja suurendab õpilase oma. See meetod võib olla paljudele täiskasvanutele võõras, seetõttu on oluline enne väiksemaid grupitöid harjutada. Õpilased töötavad projektide kallal küllaltki iseseisvalt ja võtavad endale seega vastutuse õppeprotsessi sisu eest. Õpetaja roll on olla algataja ja nõudja (Lonstrup, 1997, 35).

Wikipedia http://et.wikipedia.org/wiki/Diskussioon

Intervjuud Kuna grupitöö on kujunemas üha olulisemaks õppetöö vormiks, otsustasin uurida, mida arvab sellest just andragoog. Intervjuu viisin läbi Tallinna Ülikooli andragoogika magistrandi, Archimedese noorsootöötajate koolituse projektijuhi Marko Venega. Marko tõi intervjuu jooksul välja huvitavaid mõtteid grupitöö kohta, selle ohud ning plussid ja miinused. Mõnele küsimusele oli nõus vastama ka tuntud meeskonnatöö koolitaja Alar Ojastu. Grupitööd peab Marko ülioluliseks õppetöö osaks, seda nii koolitaja kui ka õppija aspektist. Grupitöö on just õppija keskne meetod, mis paneb nad aktiivsesse rolli. Õppija on läbi grupitöö panustaja. Samas arvas Marko, et grupitöö läbiviimisega saavad hakkama vaid tugevad koolitajad. Nõrgem koolitaja võib eneselegi märkamatult vastutuse õppijate õlule lükata. Koolitaja peab siiski gruppi mingil määral suunama. Kindlasti peab olema vastutus tulemuse eest mõlemal poolel. Grupitöö valimine peaks olema eesmärgist ja õpikäsitlusest lähtuv ning koolitaja peab end seda läbi viies kindlalt tundma. Kuigi vanemad inimesed on grupitööd ilmselt vähem kasutanud, pole vanus enamasti siiski määrav. Ka Alar arvas, et grupitöö on vajalik. Ta on oma koolituste käigus märganud, et suhtlemine ja koos millegi tegemine hoiab inimesed ärkvel ning paneb koolitusel osalejad aktiivsemalt kaasa mõtlema. Marko tõi välja gruptöö plussid ja miinused. Plussid: 

seniste kogemuste kasutamise – grupi ressurss on tohutusuur;



õppija subjektse seisundi ehk ta on haaratud õppetöösse, see asetab ka õppija õlule vastutuse tulemuste eest;



tulemuslikkuse- grupis õppimine on enamasti tulemuslikum, kui individuaalne töö;



aktiivsuse- õppijal on erinevad rollid, ta on igati õppetöösse kaasatud.

Miinused: 

liigse toetumise õppijate senistele kogemustele. Uusi teadmisi saab vähem, kasutatakse pidevalt samu vanu teadmisi;



eelarvamused;



grupitöö käigus saadud tulemusi ei kasutata sageli. See on kivi koolitajate kapsaaias. Selline kätumine jätab inimestesse koolituse lõppedes kehva emotsiooni ning töö tulemuslikkus väheneb;



konfliktid;



kohanemise grupis, julgematuse oma arvamust avaldada. 9

Grupitöö ohtudena tõi Marko välja vähese tulemuslikkuse. Sageli seatakse meeldivus tulemustest kõrgemale. Arcimedeses soositakse grupitööde tegemist, sest just seeläbi on kesksel kohal õppija. Uurisin Marko käest, mis võiks olla üks põnev grupitöö meetod. Ta tõi välja juhtumipõhise lähenemise, sest see haarab kogu gruppi. Selle meetodi puhul on võimalik on kasutada erinevaid lähenemisi, näiteks pressikonverents, psühhodraama, väitlemine, avatud ruum, mosaiik, maailmakohvik ning akvaarium. Viimane on üks põnev meetod, kus inimesed tutvuvad materjaliga, modustatakse üks ring teise ümber ning väline ring peegeldab sisemisele õpititut, andes sellega õpitule uue perspektiivi. Grupitööd peavad koolitajad väga oluliseks meetodiks. See nõuab küll koolitajalt ja õppijalt palju rohkem kui tavaline loeng, kuid niisugune õppimine on enamasti tulemuslik. Grupitöö meetodi valimisel tuleks keskenduda grupi eripäradele, eesmärkidele ning koolitaja enda isikuomadustele. Grupitööl on küll mõned miinused, kui keskenduda tuleks plussidele, sest tulemused on seda väärt.

Õppetöös grupitöö meetodi kasutamise uuring Detsembrikuus viisin läbi küsitluse grupitöö teemal. Eesmärgiks oli teada saada, kui palju kasutatakse grupitööd õppeprotsessis, mida arvavad sellest õppijad ning kuidas nad seda hindavad. Tulemused olid põnevad, kuid kohati vastuolulised. Küsimustikule vastas 85 inimest, kes kuuluvad erinevatesse soo-, vanuse- ning haridusrühmadesse. Kõige rohkem inimesi kuulus vanusegruppi 19–29 ning 48% vastanutest omandab hetkel kõrgharidust. Mehi ja naisi vastas enam-vähem võrdselt. Kaasasin küsitlusse ka alla 18-aastased inimesed, kes on ilmselt õige pea täiskasvanud õppijad ning juba kooli ajal kinnitunud arusaamad õppimise kohta muutuvad harva. Kõigepealt soovisin teada, kui palju on inimesed üldse oma senise elu jooksul grupitööd kasutanud. Nagu arvata võis, olid vastused seinast seina. Grupitööd on kasutanud kõik, kuid selle osakaal jääb kõvasti alla individuaalse töö omale. Vastajad on ära märkinud, et grupitööd kasutavad just rohkem noored õpetajad ning paljud vastanutest on hakanud seda aktiivselt kasutama just ülikoolis nii õppemeetodina kui ka vabatahtlikult, et asjad paremini selgeks saaksid. Ära on toodud, et õpetajad peavad grupitööd pigem lõbuks kui õppimiseks ning palju kergemaks kui individuaalset tööd. Eeskujuks on toodud Inglismaad ja Taanit, kus kasutatakse sellist õppimise vormi väga palju. Ligi 10% soovis grupitööd rohkem teha. Vastajatel palusin hinnata grupitöö olulisust 10-palli skaalal. Kõige suurem hulk vastuseid jäi vahemikku 5-9 palli, kõige enam 8 palli (27%). Seega peavad inimesed grupitööd väga oluliseks õppetöö osaks.

Palusin hinnata oma panust grupitöö tegemisel. Vastused olid rõõmustavad. Valdav enamus töötab ja mõtleb korralikult kaasa. Ka sellele küsimustikule vastanute seas oli domineerivaid liidritüüpi inimesi ja neid, kes loodavad teiste peale. Ma arvan, et see ongi üheks grupitöö võluks. Järgnevas tabelis toon välja inimeste vastused sellele küsimusele.

Tabel 1 Enesehinnang – panus grupitöö tegemisel Osatähtsus

Valikküsimus

Valikküsimusele

Grupitöid tehes...

vastanud

... võtan kogu töö enda peale

2,0%

... võtan juhtimise enda peale

24,0%

... töötan ja mõtlen korralikult kaasa

66,0%

... töötan ja mõtlen korralikult kaasa, kuid ei avalda arvamust

2,0%

... loodan teiste peale

6,0%

Töö käigus tulid välja ka mõned paradoksid. 3 inimest, kes hindasid grupitööd üsna kõrgelt (5–8 palli) väitsid, et sellise meetodi puhul loodavad nad teiste peale. Siinkohal tulebki välja üks põhjus, miks õpetajad eelistavad thihti just individuaalset tööd. Inimesed, kes on vastanud, et grupitööd tehes võtavad juhtimise enda peale, eelistavad individuaalset tööd. See näitab, et neil on soov ise olukorda kontrollida ja võib-olla ka raske grupi liikmeid usaldada. 5 vastajat, kes hindasid grupitööd madalalt (alla 6 palli) kirjutasid, et võimaluse korral eelistavad nad siiski grupitööd. Kõik kõrgharidusega vastajad hindasid grupitööd väga kõrgelt.

Grupitöö eelistena toodi välja: 

omavahelise suhtluse paranemine;



"mitu pead on ikka mitu pead";



koostöövõime arendamine;



võimalus väiksemas grupis arutada erinevaid vaatenurki, arvamusi, lähenemisi täpsemalt;



arutlus-, väljendus- ja suhtlemisoskuse paranemine;



õpetab kompromisse leidma;



muudab õppetöö mitmekesisemaks;



aitab kaasa õpitu kinnistamisele;



materjali kergem omandamine;



tulevik - firmades töötamine, projektide koostamine nõuab pidevat tiimitööd; 12



võimalus tundma õppida erinevaid iseloome;



tulemuse mitmekülgsus;



põnevus;



esinemisoskuse paranemine;



suurema ülesande puhul on lahendus kiirem;



arendab juhtimis- ja organiseerimisvõimet;



kasvatab tolerantsust;



annab võimaluse kaaslasi paremini tundma õppida;



silmaringi laienemine;



arendab enesekindlust ja suhtemisjulgust;



võimalus oma arvamust avaldada;



tekkivad dialoogid;



enda mõtted jäävad meelde ning sättuvad loogilisse ahelasse;



kaaslased aitavad lünki täita;



teiste kuulamine;



rikastab individuaalset õppetööd.

Vastajad tõid välja järgnevad grupitöö puudused: 

ebavõrdne tööaktiivsus, kõik ei panusta piisavalt;



teiste peale lootmine;



võimalus viilida;



oma arvamuse pealesurumine ühe grupi osa poolt;



puudub võimalus oma arvamust avaldada, üks osa grupist domineerib;



puudub JULGUS oma arvamust avaldada



arvamusterohkus, millele järgneb vaidlus;



kaks täiesti erinevat seisukohta;



läbisegi rääkimine;



grupi sobimatus;



ühise aja leidmine;



raske hinnata, kes kuidas panustas;



erinev ettevalmistus tööks;



teistega arvestamine, puudub võimalus ise otsustada;



juhtimise puudumine; 13



teiste grupiliikmete tugevuste ja nõrkuste mitte tundmine;



hirm, et ei saa teiste peale kindel olla, seega topelttöö;



aeglane teostus;



puudub produktiivsus;



fookus hajub kiiresti, kerge teemast kõrvale kalduda;



oskamatus teistega arvestada;



kogu töö on ühe inimese kanda;



raske kõike ühiselt sõnastada;



mõned liikmed JÄETAKSE tööst välja ning nad ei saa oma panust anda;



distantsilt tehtud tööd – pole nii efektiivsed;



liiga suured grupid;



ühte gruppi võivad sattuda inimesed, kelle senine läbisaamine ei ole kiita;



kujuneb vaid segunenud üldpilt;



inimeste vahel ei teki sünergiat;



motivatsiooni puudumine;



reeglite puudumine või rikkumine, pidev meeldetuletus rikub töö;



puudub võimalus rahulikult mõelda.

Küsimustikku tehes soovisin inimestelt teada saada, kas nad on kasutanud mõnda põnevat grupitöö meetodit. Mitu korda toodi välja avatud ruumi meetod ning eksamiks või kontrolltööks õppimist grupiviisiliselt. Üks vastaja väitis, et ajurünnak on tema jaoks alati huvitav, sest kõik "tulistavad" esimesi teemaga pähetulevaid mõtteid ja kokkuvõttes võib sealt väga omapäraseid lähenemisi teemale välja kujuneda. Väga põnevate meetoditena on välja toodud De Bono Six Hats ja 4MAT idee. 14

Üks vastaja on kasutanud meetodit, mis pärineb USA õppesüsteemist ja koosneb kolmest sammust. 1) Klass jagatakse rühmadeks. 2) Iga rühm saab töölehed samadel teemadel ja need tulevad kogu rühmal läbi lugeda ja tähtsamad seisukohad välja kirjutada 3) Sellele järgneb foorum, kus iga rühm esitleb oma seisukohti antud teemal. Inimesed on kasutanud veel loovuskohviku meetodit, rollimänge ja näitlemist.

Kokkuvõte Grupitöö on vähemalt sama oluline õppemeetod kui individuaalne töö. Selle meetodi plussideks on võimalus suurendada osalejate aktiivsust, muuta rühma liikmed info suhtes vastuvõtlikumaks, kiirendada

sotsiaalsete

oskuste

kujunemist,

rahuldada

suhtlemisvajadust

saavutada

üksteisemõistmist. Samuti seisneb grupitöö kui õppemeetodi lisaväärtuseks võimalus arendada oma sotsiaalseid oskusi. Oskus teiste inimestega konstruktiivseid arutelusid pidada on vajalik igale inimesele nii tööl, koduses pereringis kui ka ühiskonna liikmena (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003, 181185). Minu koostatud küsimustiku kohaselt hindab grupitööd enamus õppijatest, kuid on ka neid, kes eelistavad individuaalset tööd. Grupitöö on soositud eelkõige kõrgharidusega inimeste seas. Grupitöö peamiste miinustena toovad õppijad küsitluses välja ebavõrdse tööaktiivsuse, reeglite- ja juhtimise puudumise, kehva koostöö ja erineva ettevalmistuse. Grupitööd tehes peavad koolitajad ja õppijad arvestama sellega, et on kolme tüüpi inimesi: ühed, kes teevad asjad ära, teised, kes vaatavad, kuidas asjad ära tehakse ja kolmandad, kes imestavad, kuidas need asjad ära tehti. Grupitöö esitab väljakutse koolitajale, et grupis oleksid kõik liikmed kaasatud, ning õppijale, kes õpib nii teistelt grupi liikmetelt kui koolitajalt.

Allikad: Michael W. Gialbraith "Adult learning methods: A Guide for Effective Instruction" 1998. Robyn M. Gillies, Adrian F. Ashman "Co-operative learning" 2003. Britta Lonstrup "Avatus täiskasvanute õpetamisel" 1997. Sharan B. Merriam "The Profession and Practice of Adult Education" 2007. Talvi Märja, Merle Lõhmus, Larissa Jõgi "Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks" 2003. "Koolitaja käsiraamat" http://www.andras.ee/ul/Koolitaja_kariraamat_2011.pdf (16.12.2012). http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/grupitoo/?%D5PPEMATERJALID:Grupit%F6%F6 (16.12.2012). http://www.infed.org/groupwork/what_is_groupwork.htm (05.01.2013). http://mitteformaalne.ee/assets/files/veebi_materjal/Kuidas_opimeetodit_valida.pdf (09.12.2012).

Lisa 1. Minu isiklik andragoogika sõnaraamat Andragoogika (ingl k lifelong learning) – kunst ja teadus, mis aitab täiskasvanutel õppida. Andragogy, die Andragogik ( Märja, Lõhmus, Jõgi 2007). Areng (ingl k growth) – ajas kulgev etapiline suunda omav muutus (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 42). Inimese puhul eristatakse füüsilist, motoorset, kognitiivset, psühhosotsiaalset jm arengut (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 42). Eakate haridus – andragoogika osa, mis on spetsiaalselt suunatud eakate harimisele (Peterson 1983, viidatud Merriam, Brockett 2007, 118). See andragoogika alaliik on tekkinud seoses elanikkonna vananemise ja keskmise eluea tõusuga – inimesed on suhteliselt hea tervise juures ja ka vaimselt võimekad kõrge vanuseni ning on huvitatud koolitustest (Merriam, Brockett 2007, 118). Edukas vananemine (ingl k successful aging) – käsitletakse eelkõige arenguprotsessina, mis seisneb pidevas oppimises ning vaimses kasvus. Elukestev õppimine (ingl k lifelong learning) – läbi elu käiv vabatahtlik ja enda poolt motiveeritud teadmiste kogumine kas personaalsetel või professionaalsetel põhjustel. See suurendab nii inimese sotsiaalset kaasatust kui ka konkurentsivõimet, oluline kvalifikatsiooni tõstmiseks. Elu iseenesest ongi õppimine. Enesearengu subjekti (ingl k subject of self-development) – olulisteks tunnusteks on autonoomsus, vastutustunne ning kriitiline iseseisev motlemine (Kera, Kuurme 1999). Formaalne kasvatus ( ingl k formal education) – hierarhiline, ametlikult paika pandud eesmärkidega ning õppekavadele toetuv süsteem, mille abil ühiskond korraldab ametlikku koolitust ja õpetust (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 19). Nt haridussüsteem põhikoolist ülikoolini, päevaõppe vormis toimuv täiskasvanute ametiõpe. Informaalne kasvatus ( ingl k informal education) – mitteametlik, koolisüsteemist väljaspool asetsev kasvatus, mille eesmärke ei ole ametlikult sätestatud ning mis toimub institutsioonides, sotsiaalsetes süsteemides ja rühmades, mis ei ole loodud spetsiaalselt kasvatus- ja õpetusülesannete täitmiseks (Hirsjärvi, Huttunen 2005). Kraadiõpe – akadeemiline kõrgharidus. Kasvataja (ingl k grower, educator) – iga inimene, kes püüab eesmärgipäraselt soodustada teise inimese arengut (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 45). Kasvatus- (ingl k education) – isiksuse arendamine kasvataja ja kasvatatava interaktsioonis. Kasvatus on oma loovuse tõttu kunst. Kasvatus on teadlik kasvustiimulite tekitamine ja reguleerimine. Suhe, mis on suunatud terviklikule arengule! Kasvatatava inimese mõjutamine. Education; upbringing, die Erziehung (Hirsjärvi, Huttunen 2005). 18

Kasvatusteadus – pidevalt arenev kasvatuse eesmärkide, vahendite ja tulemuste teadvustamine, mis on tihedalt seotud inimese eneseteadvusega (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 60-61). Teadvustamine ei ole pelgalt õpetuste, teooriate ja mõistete omandamine – see on kõige õpitu ja omandatu kooskõlla viimine enda tähelepanekutega, pidev üldiste seaduspärasuste otsimine kogetud nähtustest (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 60), maailmapildi korrigeerimine vastavalt viimatistele kogemustele/viimati omandatud teadmistele. Koolitus (ingl k training, schooling) – on organiseeritud ja süstemaatiline, kindla ajavahemiku jooksul institutsioonides toimuv professionaalsete pedagoogide (koolitajate) tegevus, mis aitab õpilasel saavutada kindlaksmääratud eesmärke (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 40-41). Mitteformaalne kasvatus (ingl k nonformal education )– täiskasvanute täiendkoolitus, vabaharidus, mille eesmärk ei ole eelkõige diplomi saamine vaid enese arendamine (Hirsjärvi, Huttunen 2005). Sotsialiseerumine – inimese toimetulek selles ühiskonnas, kus ta on sündinud või elab (Hirsjärvi, Huttunen 2005). Nii koolitus kui ka haridus/kasvatus (education) on sotsialiseerumisprotsessi osad (Winch, Gingell 2008). “Tagaotsitav” kirjandus ( ingl k fugitive literature) – kirjandus, teavikud jne, mis on raskesti kättesaadavad või limiteeritud (Merriam, Brockett 2007).

Täiskasvanu (ingl k adult) – indiviid, kelle eneseteadvus ja kelle tajumine teiste poolt seostavad teda täiskasvanu staatusega (Jarvis 1998). Täiskasvanut saab määratleda nii vanuse kui ka sotsiaaslete rollide põhjal (Merriam, Brockett 2007). Täiskasvanuharidusele puudub üks ja kindel definitsioon. Kõige tuntum definitsioon on pärit Houle'lt, kes ütleb, et see on protsess, kus täiskasvanud õpivad üksi või grupis, et arendada ennast ning ühiskonda. Väga ilus definitsioon kuulub Long'ie, kes usub, et täiskasvanuharidus hõlmab endas kõiki süstemaatilisi ja ettekavatsetud pingutusi, et saada haritud inimeseks. Täiskasvanute koolitaja (ingl k adult educator) – lai mõiste, mis hõlmab inimesi alates täiskohaga koolitajatest kuni nendeni, kelle ametialane tegevus omab kasvõi mingeid hariduslikke tagajärgi täiskasvanutele (Merriam, Brockett 2007) Näiteks ka töövarju jälgimise all olev spetsialist võib olla täiskasvanu jaoks koolitaja. Täiskasvanute koolitajast rääkides peetakse pigem silmas abistajat, nõustajat, või mentorit, aga mitte klassikalises mõttes õpetajat või juhendajat (Merriam, Brockett 2007). Täiskasvanu õppimine – tunnetuslik õppija sisene protsess, see on õppija tegevus koolitus- ja haridusprotsessides, aga võib toimuda ka ilma õpetamiseta ja täiesti juhuslikult igapäevaelus (Merriam, Brockett 2007). Uuspere – statistika jaoks välja töötatud termin, mis tähistab kahe vanemaga peret, milles elab alla 18-aastasi vaid ühe vanema lihaseid lapsi (Hirsjärvi, Huttunen 2005). 19

Võrdrühmad – ühesuguste, samaväärsete rühmad, nt ühevanuste, sarnaste huvidega, sarnase kogemusega, sarnase diagnoosiga jne inimeste rühmad (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 18). Õpe (ingl k learning, teaching) – õppimine ja õpetamine koos (ÕS). Õpe võib toimuda ka õppija aktiivsusest ja huvist lähtudes ilma otsese õpetamiseta. Õpetamine (ingl k teaching) – teadmiste ja kogemuste lisandumine pideva seesmise protsessi tagajärjel, mis põhjustab muutusi inimese teadvuses ja tegevuses (Hirsjärvi, Huttunen 2005).