1001leiutist

Originaali tiitel: 1001 Inventions That Changed the World A Quintessence Book Esmatrükk Suurbritannias 2009. aastal Cassell Illustrated Octopus Publishing Group Limited 2–4 Heron Quays, London E14 4JP An Hachette Livre UK company www.octopusbooks.co.uk Copyright © 2009 Quintessence Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata.

ISBN 978-1-84403-611-0 (ingl k) ISBN 978-9985-3-2085-3 (eesti k) © Tõlge eesti keelde. Margus Elings, Andrus Maran, Urve Tammjärv 2010 Inglise keelest tõlkinud Margus Elings (lk 1–245), Andrus Maran (246-705), Urve Tammjärv (706–960) Konsultant Endel Risthein Tõlke toimetanud Eda Posti Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee

Sisukord Eessõna

6

Sissejuhatus

8

Leiutiste loend

12

Muistne maailm

20

Rooma ajast Suure Prantsuse revolutsioonini Tööstusajastu

124

Impeeriumide ajastu

358

Nüüdisaja algus

482

Sõda ja rahu

596

Üleilmne levi

706

Internetiajastu

802

Sõnaseletusi

940

Leiutajate loend

944

Autorid

955

Illustratsioonide allikad

958

Tänusõnad

960

244

Eessõna Trevor Baylis, Briti Impeeriumi ordeni kavaler, leiutaja Libistades pilgu üle selles raamatus käsitletud leiutiste nimekirja, avastate hämmastusega, et paljud argised esemed on palju vanemad, kui arvasite. Näiteks õngekonks võeti esimest korda kasutusele 35 000 aasta eest, arvutiprogrammid aga töötati välja juba 1843. aastal. Ja ma usun, et leiutaja on peidus igaühes meist. Kui paljudel meist on tärganud suurepärane idee, ilma et me oleks sellega midagi ette võtnud, oletades, et selle peale on varemgi tuldud, ning avastades siis kuid või koguni aastaid hiljem, et kui oleksime oma taguotsa kergitanud ja tegutsenud, võinuksime ka ise selles raamatus olla.

Ma usun samuti suure leiduri Louis Pasteuri veendumusse, et juhus soosib vaimu, mis on selleks valmis. Õigupoolest oli puhas juhus seegi, et ma vaatasin ühel õhtul telesaadet HIV ja AIDS-i levikust Aafrikas.

Lahtistesse haudadesse visatavate alasti surnukehade nägemine tekitas minus õudu. Reporter väitis, et ainus viis seda epideemiat tulemuslikult piirata on tervisealase informatsiooni levitamine ja elanikkonna harimine raadiosaadete kaudu. Kuid oli üks probleem: suuremas osas Aafrikast puudub elekter, patareisid ei saa aga paljud endale lubada. Telesaadet jälgides kujutlesin end ühtäkki koloniaalajas, troopikakiivri ja monokliga, džinntoonik käes, kuulamas oma kobakat üleskeeratavat grammofoni, pöörleva plaadi kohal suurest ruuporist pasundamas His Master’s Voice’i salvestised. Mulle torkas sel hetkel pähe, et kui kogu seda heli on võimalik saada, vedades nõela ringi mööda bakeliiditükki, siis on vedrus kindlapeale piisavalt jõudu, et käitada väikest dünamot, mis omakorda võiks tööle panna raadio. See oli minu Heureka! teel üleskeeratava raadio väljatöötamiseni – ja kõik muu läkski juba nagu vedrust visatult.

See lugu näitab, et paljud leiutised – nagu seep, veeklosett, käärid või täitesulepea – on pakilistest vajadustest inspireeritud lahendused.

Iroonilisel kombel on miski nii dramaatiline nagu sõda enamasti see, mis motiveerib inimesi looma relvi, näiteks rakette, enne kui neile leitakse kasutusviise, mis teenivad inimkonda meeldivamal moel.

Aga kui suur idee on tulnud, siis kui paljud meist teavad, mida edasi teha? Pidage meeles: pilt on väärt tuhat sõna – kuid prototüüp on väärt miljoneid! Paraku ei tea paljud inimesed, et kui sa kõrtsi lähed ja kõigile oma ideest räägid, ei saa sa seda enam õiguslikult kaitsta.

Võtmesõnaks on „intellektuaalne omand”, sest mitte keegi ei maksa sulle hea mõtte eest, aga sulle võidakse maksta paberilehe (näiteks patendi, registreeritud kavandi või autoriõiguste dokumendi) eest, mis ütleb, et

6 Eessõna

mõte on sinu oma. Õnneks olin mina üleskeeratavat raadiot leiutades intellektuaalse omandiga tuttav. Kuid patendiamet pidi mulle siiski ütlema, et ma peaksin konsulteerima patendijuristiga. (Mulle meeldib mõelda, et see tuleb sellest, et juristid on ainsad inimesed, kes oskavad kirjutada ilma kirjavahemärkideta – miski, mida mina kunagi koolis ei õppinud.)

Niisiis arvan ma, et meil on aeg leiutajaid tõsisemalt võtta. Võib-olla tuleks leiutamise protsess riiklikku õppekavva võtta, nii et kui kellelgi tuleb hea idee, siis ta teab, milliseid samme selle kaitseks astuda ja kuidas toodet turule tuua. Üks mu lemmikväljendeid on: „Kunst on nauding, leiutis varandus”, ja kui te siinse 1001 leiutise nimekirja silmitsete, siis mõistate, kui paljud neist on meie igapäevaelus hädavajalikud. Pealegi on leiutised tööstusliku ja kaubandusliku kasvu eelduseks ning sellised leiutajad nagu Frank Whittle, kelle ettevõte ehitas 1937. aastal, minu sünniaastal, esimese reaktiivmootori, teinud teoks selle, et meie seni hiiglaslikust planeedist on saanud globaalne küla, mida ükski meie esiisa poleks osanud ette kujutada.

Ma pean õnnitlema selle raamatu autoreid niivõrd huvitava ja mõtlemapaneva leiutiste valimiku koostamise puhul. See kutsub mõtisklema meile igapäevaelus olulise üle ja on ühtlasi väga meelelahutuslik. See raamat on kummardus tavalistele meestele ja naistele, kes on oma teadmiste ja loovusega muutnud meie elu – nii ühiskonda kui ka kaubandust –, ning eriti just raamatu viimane osa pakub rikkalikult tõendeid selle kohta, kui kiiresti meie leidurid maailma muudavad.

Trevor Baylis, London

The Industrial Eessõna Age 7

Kangakudumine (u 6500 EKR) Esimesed kangrud toovad pöörde rõivaste valmistamisse.

Esimene inimese poolt käsitsi valmistatud rõivamaterjal oli vilt, mida saadi loomakarvadest või villast viltimise teel – kuumuse käes kokku hõõrudes. Vildil jäi siiski puudu vajalikust vastupidavusest ning tõelise läbimurde tõi riidevalmistamisse kudumine.

Kangakudumisel hakati kõigepealt kasutama püstkangaspuid, millel tõmmatakse lõimelõngad ülevalt alla pingule, nii et kuduja saab nende vahelt rõhtsa koelõnga läbi viia. Lõnga ennast saadakse ketramise teel, mille käigus loomakarvad või taimekiud käsitsi või masinaga kokku keerutatakse.

Varaseim tõend kangakudumisest avastati 1962. aastal Türgis asuvast Çatalhöyüki linnast. Selleks oli söestunud riidetükk, mis leiti pärinevat 7. aastatuhande keskpaigast eKr. Polnud selge, kas riie oli valmistatud Vahemere ääres looduslikult kasvanud linast või lambavillast. Kuna enne seda leidu oli Egiptusest avastatud hilisem riidetükk (u 5000 eKr), mis oli kootud linast, näis olevat tõenäoline, et ka Türgi riie on samast materjalist.

46 Muistne maailm

Ent linaasjatundjad olid eriarvamusel ja väitsid, et kõnealuses Türgi piirkonnas tollal lina ei kasvanud. Villaeksperdid nõustusid nendega, olles avastanud, et riie on kare; kuna linane riie on sile, siis järeldasid nad, et Türgi riidetükk peab olema villane. Küsimus lahenes lõpuks pärast seda, kui riiet kasteti leeliselahusesse. See oleks villa hävitanud, kuid eemaldas hoopis riidelt musta tooni ning tõi nähtavale linaga kokku sobiva ristvagude võrgustiku. Õige pea pärast lina hakati kangast kuduma ka villast ja siidist. See läbimurre viis mitmete muude tekstiilmaterjalideni, sealhulgas soojemate ja vastupidavamate kangasteni. RB VAATA KA: RÕIVAD, ÕMBLEMINE, VOKK , SUKAKUDUMISMASIN, HARGREAVESI KETRUSMASIN, CROMPTONI KETRUSMASIN, KUDUMISMASIN

Fragmendid Egiptuses kootud kangast, mida algselt kaunistasid aerupaadid, u 4000 eKr.

Maakaart (u 6500 EKR) Babüloonlased teevad algust maailma kaardistamisega.

Vanimad haudehitistest leitud ja nüüdisajani säilinud kartograafilised kujutised pärinevad muistsetelt egiptlastelt ja babüloonlastelt. Arvatakse, et babüloonlased koostasid esimese, savitahvlile joonistatud maailmakaardi. Ent 1961. aastal kaevati Türgis välja seinamaal Çatalhöyüki linna plaaniga. Maju ja vulkaani tippu kujutav maal on umbes 8500 aastat vana.

Imago mundi’na tuntud 6. sajandist pKr pärit savitahvel kujutab aga Eufrati-äärset Babülooniat: ümmargusel maismaamassiivil paiknevaid linnu ümbritseb jõgi.

Mõned maakaardid on tuntud T-O-kaartidena. Ühel neist, mis kujutab asustatud maailma Rooma ajal, on mandreid – Aasiat, Euroopat ja Aafrikat – eraldav Vahemeri T-kujuline, neid ümbritsev ookean aga O-kujuline. Üheleainsale pärgamendilehele joonistatud Herefordi mappa mundi’l (umbes aastast 1300 pärineval T-O-kaardil) on musta tindiga kirjad ning vesi on roheliseks ja Punane meri punaseks värvitud.

Kreeka õpetlased jõudsid astronoomiliste vaatluste

põhjal seisukohale, et Maa on kerakujuline, mida Aristoteles 4. sajandi keskpaigas eKr argumentidega põhjendas.

1. sajandil pKr töötas astronoom ja matemaatik Ptolemaios välja koordinaatide printsiibi. Tema „Sissejuhatuses geograafiasse” on loetletud 8000 paiga ligikaudsed koordinaadid. Samas alahindas Ptolemaios Maa suurust. Tema oletus, et lääne suunas liikudes võib Indiasse jõuda, pani Kolumbusegi sajandeid hiljem vahemaid alahindama.

Kartograafiale tuli suuresti kasuks täpsem informatsioon, mida Marco Polo 13. sajandil Euroopasse tõi.

1891. aasta rahvusvaheline geograafiakongress pani paika ühtse meridiaanivõrgustikuga maailmakaardi standardi ning Esimese ja Teise maailmasõja käigus arenes kartograafia veelgi. MF VAATA KA: MAGNETKOMPASS, HODOMEETER, SEKSTANT, GPS (ÜLEMAAILMNE ASUKOHA MÄÄRAMISE SÜSTEEM)

Joonistuse aluseks on Türgist Çatalhöyükist leitud seinakaart, mis pärineb 7. aastatuhande keskelt eKr.

Muistne maailm 47

Kinnine sadam (u 2500 EKR) India rannikule ehitatakse esimene dokk.

Arvatakse, et esimese kinnise sadama ehk tõusu ja mõõna eest kaitstud doki ehitas tuhandeid aastaid tagasi Harappa kultuur (s.o Induse oru tsivilisatsioon). See asus Lothalis, nüüdse Mangrouli sadama kohal Indias Gujarāti osariigi Araabia mere äärsel rannikul.

1955. aastal avastatud dokki peetakse umbes 4500 aasta vanuseks. Trapetsikujulise doki seinad olid laotud põletatud tellistest. Selle mõõtmed olid idast läände 37 meetrit ja põhjast lõunasse 22 meetrit. Ülemäärane vesi väljus kanalite kaudu, mis ühtlasi hoidsid ära kallaste erosiooni. Põhjaküljel oli rajatis ühendatud Sābarmatī jõe suudmega ning seal asuvad lüüsiväravad tagasid, et laevad jäid dokis ujuma ka mõõna ajal.

Dokki sai korraga sisse sõita kaks laeva ning doki ääres olid vahendid sadamas pidevalt kurseerivate kaubalaevade lossimiseks ja lastimiseks. Lothali dokki saabuvad ja sealt väljuvad laevad purjetasid põhja suunas tõenäoliselt Tigrise ja Eufrati deltani välja. Lothali veetud

78 Muistne maailm

sumeri kaupade seas oli puuvillaseid kangaid, helmestest ehteid ja toiduaineid.

2200 aastat eKr leidis aset suur üleujutus ning 1900. aastaks eKr oli Lothali dokk liiva ja muda alla mattunud.

Need loodusnähtused vallandasid piirkonnas sajandeid kestnud allakäiguperioodi. Sadamalinna tegutsemise kohta on arheoloogidele tõendeid andnud 1950. aastatel alanud väljakaevamised. Ehkki mõned teadlased seavad rajatise otstarbe kahtluse alla, on asjatundjad üksmeelel, et tegemist on vanaaja sadamaarhitektuuri suurepärase näitega. RH VAATA KA: KANAL, PAIS, RUHI, SÕUDEPAAT, PURI, TÜÜR, LAEVASÕIDULÜÜS, KANALIKALDTEE

Laevad sisenesid Lothali trapetsikujulisse sadamasse kitsa kanali kaudu, mis viib Sābarmatī jõkke.

Tunnel (u 2180 EKR) Babüloonlased kaevavad esimese allmaatee.

Väidetavalt ehitasid babüloonlased 2180. aasta paiku eKr Eufrati jõe alla tunneli, kasutades nn avatud meetodit. Jõgi juhiti kõrvale, risti läbi jõesängi kaevati lai kraav ning selle sisse laoti tellistest käik. Jõepõhi aeti käigu kohal kinni ja jõgi lasti uuesti oma tavalisse voolusängi.

Ent kuna Eufrati tunneli kohta puuduvad kindlad tõendid, peame heitma pilgu lähemasse minevikku. Paljude ajavahemikus 1481–1069 eKr Kuningate orgu maetud Egiptuse Uue riigi vaaraode hauakambreile tuli läheneda kivimassiivi sisse kaevatud tunneleid pidi, kuid need on samapalju sissepääsud kui tunnelid.

Esimene tõeline tunnel – selline, mis kaevati läbi kivimassiivi, alustades otstest ja kohtudes keskel – on Hiskija tunnel (ka Siiloahi tunnel) Jeruusalemmas. See kaevati kivisse akveduktina, et eesseisva assüürlaste piiramise ajal linna vett juhtida. Vastamisi kaevanud meeskonnad kaldusid ehitamise käigus korduvalt õigest suunast kõrvale, nii et tulemuseks on 535 meetri pikkune kõver käik, mis kulgeb kerge langusega Giihoni alli-

kast Siiloahi tiigini linnamüüri ääres; linnulennult oleks selle pikkus kõigest 309 meetrit. Kuulsama ja täpsema tunneli kaevas Kreeka insener Eupalinos otsejoones läbi Kástro mäe Sámosel, varustamaks saare pealinna veega.

Millalgi ajavahemikus 550–530 eKr kaevatud 1036 meetri pikkune tunnel on veatult ehitatud: kaks kaevemeeskonda kohtusid keskel nii, et kahe tunneli kõrguse vahe oli kõigest 3 sentimeetrit. SA VAATA KA: KAARSILD

Hiskija tunnel on maa-alune veekanal, mis võidi kaevata läbi loodusliku koopa.

Muistne maailm 79

Langevari (1783) Lenormand teeb esimese langevarjuhüppe.

1783. aasta teisel jõulupühal hüppas Prantsuse füüsik Louis-Sébastien Lenormand kokku tulnud suure rahvahulga ees lihtsale puuraamile kinnitatud 4,2-meetrise langevarju küljes rippudes Montpellier’ observatooriumi torni otsast alla. Lenormand’i julgustükk läks ajalukku esimese kirjasõnas jäädvustatud langevarjuhüppena.

Varem oli Lenormand ka puu otsast alla hüpanud, aeglustades oma õhulendu kõigest kahe tugevdatud päevavarjuga.

Lenormand’i inspireeris tõenäoliselt endine Prantsuse suursaadik Hiinas, kes oli oma memuaarides kirjutanud sirmidega kõrgustest maa poole liuelnud hiina akrobaatidest. Peale selle pajatab 1. sajandi algusest eKr pärinev hiina legend vangidest, kes hüppasid surma trotsides vangitornist alla, pidurdades kukkumist teravatipuliste õlgkübaratega. 1485. aastal visandas Leonardo da Vinci oma kuulsa püramiidikujulise langevarju, mis pidi valmistatama immutatud linasest riidest, kuid ei ole teada, et see mõte kunagi paberilt kaugemale oleks

220 Rooma ajast Suure Prantsuse revolutsioonini

jõudnud. Hiljuti avastatud renessansiaegsed käsikirjad aastast 1470 kujutavad da Vinci omaga sarnast langevarju, kuid on tema joonistustest 15 aastat varasemad.

Esimese langevarjuhüppe suurelt kõrguselt sooritas 1797. aastal prantslane André-Jacques Garnerin, kes hüppas alla 680 meetri kõrguselt õhupalli gondlist. Ta kasutas da Vinci visandatuga sarnanevat ilma avata siidlangevarju, maandudes suure rahvahulga silme all täiesti tervena Pariisi Parc Manceau’s. Hiljem tegi Garnerin kupli keskele siiski ava, et laskumine sujuvam oleks. BS VAATA KA: KANGAKUDUMINE, KUUMAÕHUPALL, MOOTORLENNUK , RANITSLANGEVARI

Tõusnud õhupalliga soovitud kõrgusele, vabastas Garnerin oma langevarju ning laskus maa peale.

Kahefookuselised prillid (1784) Franklin tutvustab „topeltprille”, mis täidavad ühtaegu kaht ülesannet.

Vanemas eas halveneb silma võime näha selgelt lähedal asetsevaid esemeid ning lugemine muutub vaevaliseks.

Seda nimetatakse vanaea kaugelenägevuseks ehk presbüoopiaks ning see on põhjus, miks vanemad inimesed raamatut tihti väljasirutatud käes hoiavad. Kahefookuselistel prillidel, millel on kummagi silma jaoks kaks läätse, korrigeerib presbüoopiat mõlema klaasi alumine pool, tuues lähedal asetsevad esemed fookusesse.

Kahefookuseliste prillide leiutamise au omistatakse enamasti Ameerika riigimehele Benjamin Franklinile (1706–1790), kuigi tegelikult ei tea keegi päris kindlalt, kes ja millal need välja mõtles. Franklin ja mõned teised võisid neid kanda 1760. aastatest peale, ehkki esimest korda mainib ta oma „topeltprille” ühes 21. augustil 1784 kirjutatud kirjas. Selles aga pole kahtlust, et Franklin tegi palju kahefookuseliste prillide populariseerimiseks, ning teadusmehena, kellel oli ühtlasi halb silmanägemine, mõistis ta kindlasti ka nende toimimispõhimõtet.

Kui Franklini prillide kumbki klaas koosnes kahest tükist, siis 19. sajandi lõpupoole avastas Louis de Wecker (1832–1906) viisi, kuidas kaks läätse omavahel kokku sulatada. 1826. aastal aga valmistas John Isaac Hawkins (1772–1854) kolmefookuselised prillid, lahendades kahefookuseliste prillide kandjaid vaevava probleemi – kaugel ja lähedal asetsevad esemed olid teravalt näha, kuid vahepealne ala oli hägus.

Tänapäeval valmistatakse mitte ainult kahe- või kolmefookuselisi, vaid sujuvalt muutuva fookuskaugusega paljufookuselisi prille, mis tulid kasutusele 1950. aastatel. JC VAATA KA: KLAAS, LÄÄTS, PRILLID, SNELLENI SILMATEST, KONTAKTLÄÄTSED

Kahefookuselistel prillidel on huvitavad liugsangad ja kummagi silma jaoks kaks eraldi läätse.

Rooma ajast Suure Prantsuse revolutsioonini 221

Kuumakindel klaas (1915) Huulepulk (1915) Sullivan ja Taylor leiutavad uue toiduvalmistamisnõu.

Levy paigutab huulevärvi liugtorusse.

Tänapäeval peame enesestmõistetavaks, et ahjuuksed ja mõõteklaasid on läbipaistvad. Ent alati pole see nii olnud. Tavaline klaas paisub ja puruneb ahju- või pliidikuumuses, seega oli ainus lahendus kasutada keraamikat või metalli.

Võlumaterjal, mis seda kõike muutis, oli Pyrex – boorsilikaatklaas, mille valmistas firma Corning Incorporated.

Kuumakindel klaas saavutas kohe edu ja leidis peagi tee iga koka töövahendite hulka. Kummalisel kombel on selle juured raudteetranspordis. Külma ilma korral kippusid vedurilaternad tihti purunema: selle põhjuseks oli klaaskestas oleva kuuma lambi ja külma välisõhu temperatuuride liiga suur erinevus. Corningi New Yorgi tehases töötanud William C. Taylor ja Eugene Sullivan avastasid, et boori lisamine traditsioonilisele klaasisegule parandab selle vastupidavust äärmuslikele temperatuuridele.

Materjalile pandi nimeks „nonex” ja seda kasutati edukalt raudteedel laternaklaaside ja telegraafiakude jaoks mahutite valmistamiseks. Corning hakkas materjalile ka teisi rakendusi otsima.

Nähes, kuidas abikaasa kasutab nonexist akupurki improviseeritud keedunõuna pajaroa valmistamiseks, leidis Corningi teadlane Jesse T. Littleton, et see klaas talub ka ahjukuumust. Väikese kohendamise järel, eemaldamaks pliid ja teisi toiduvalmistamisnõu jaoks sobimatuid ja ohtlikke kemikaale, sündis uus tootesari. 1915 tulid Pyrexi nõud Bostonis müügile ja samal aastal järgnes ka laborivarustus. Nimi Pyrex on mõnevõrra meelevaldne ning näitab Corningi kiindumust -ex-järelliitesse.

Selle materjali kasutamine ei piirdu köögiga. Pyrexist on valmistatud suurem osa keemialaborite klaastarvikutest ning boorsilikaatklaasi kasutatakse isegi teleskoobipeeglites, alates kuulsast Palomari observatooriumist USA-s San Diego maakonnas. MB

Naised on huultele värvi lisanud vähemalt viis tuhat aastat, sest varaseimad teated värvipasta või huulevärvi kohta pärinevad umbes 3000 aastat eKr Mesopotaamiast. Seal tehti huulevärvi purustatud poolvääriskividest ja sellega tooniti nii silmalauge kui ka huuli.

Egiptuse vaarao Kleopatra (69–30 eKr) kasutas huulepulgana purustatud karmiinmardikaid, mida lisati sipelgatest saadud alusainele. Mõned värvid võisid kasutamisel põhjustada tõsist haigestumist või isegi surma, nagu Vana-Egiptuses aastal 1400 eKr tuntud segu, milles punase värvainena kasutati joodi ja mürgiste broomiühenditega segatud mererohtu.

VAATA KA: TULE VALITSEMINE, AHI, SURVEKEEDUNÕU, AGA PLIIT, ELEKTRIPLIIT, MIKROLAINEAHI

568 Nüüdisaja algus

„Mehi ei saa kogu aeg vahetada, seega tuleb rahulduda huulepulga vahetamisega.”

Heather Locklear, Ameerika näitlejanna 1915. aastal leiutas Maurice Levy liugtoru, mida me nüüd tunneme huulepulgana. Levy torud olid ainult 5 cm pikkused. Mehhanism töötas ümbrisesse peidetud hoovakeste abil. Hilisema täiustamise käigus lisas Levy pöördmehhanismi, luues nii huulepulga sellisel kujul, nagu me seda tänapäeval tunneme.

Uues ja mugavas vormis huulepulk vallutas Ameerika ja Euroopa naiste kujutlusvõime alates 20. sajandi algupoolest. Filmitähed ja teised kuulsused muutsid selle suhteliselt odavaks luksuskaubaks majandusraskuste ja sõjaaja muidu karmis ja glamuurita maailmas. LC VAATA KA: RINNAIMPLANTAAT, PIHUSTATAV JUUKSELAKK , RASVAIMU

1920. aasta paiku tehtud fotol on sõbrapäeva kaart, millele on trükitud huulepulgaga suudlus.

Digitaalkäekell (1970) Firma Hamilton Watch arendab välja kosmoseajastu ajanäitaja.

Esimene randmel kantav elektrooniline digitaalkell oli firmas Hamilton Watch valmistatud käekell Pulsar. See oli 18-karaadisest kullast korpusega 2100 dollarit maksnud seade. 20. sajandile kohaselt tõi lihtne nupulevajutus esile kellaaja numbrilise näidu, mida valgustas punane valgusdiood.

Arendusprobleemide tõttu jõudis Pulsar kauplustesse alles 1972. aastal ning paljud jõudsid arusaamisele, et tavaliste mehaaniliste kellade aeg on ümber. Firma Hamilton Watch tegi teatavaks, et kella väljatöötamiseks saadi inspiratsiooni futuristlikust kellast, mille nad olid 1968. aastal loonud kuulsa filmi „2001: kosmoseodüsseia” jaoks.

Pulsari ainukeseks veaks oli kõrge hind, kuigi paljude arvates ei olnud 2100 dollarit palju selleks, et välja näha nagu toretsevat digitaalset kuldkella kandev James Bond. Nende jaoks, kes ei soovinud digitaalse kella eest nii palju maksta, tõi Texas Instruments turule plastkestas versiooni, mis 1975. aastal maksis 20 dollarit ja mille hind langes peagi 10 dollarini. See kummutas Hamiltoni nõiduslikkuse ning Pulsarist sai firma Seiko brand.

Digitaalkäekellade areng jätkus rohkem kui kolmekümne aasta jooksul. Valgusdioodid asendusid (selle põhjuseks oli kõrge energiatarbimine) 1970. aastatel vedelkristallnäituritega.

1980. aastatel laienes digitaaltehnika kasutamine veelgi ning ilmavalgust nägid paljud edasiarendused – termomeetrid, taskuarvutid ja isegi pisitelerid. BG VAATA KA: AATOMKELL, PENDELKELL, KVARTSKÄEKELL, PÄIKESEKELL, TORNKELL, VEEKELL, DIGITAALKELL

„Te, semud, olete tõesti millegi erilisega välja tulnud ...”

Dr Flood filmis „2001: kosmoseodüsseia” (1968)

810 Internetiajastu

Tiffany and Co. versioon 1970. aastal toodetud Hamiltoni Pulsarist.

Mobiiltelefonivõrk (1970) Joel loob portatiivse sidesüsteemi.

Kui elektriinsener Amos Joel (1918–2008) töötas 1970. aastal New Jersey’s Belli Laboratooriumides, käis ta välja mõtte, mis teostus nii suurepäraselt, et paljud kasutajad peavad seda iseenesestmõistetavaks. Nad ei hoomagi, et see kõik on kunagi leiutatud. Joel oli leiutanud kärgvõrgu mobiiltelefonide jaoks.

Mobiiltelefon oli olemas ka enne 1970. aastat, kuid tema kasutamisega oli seotud rida probleeme. Iga kõne vajas oma kanalit ja seetõttu oli üheaegsete kõnede arv piiratud kanalite arvuga. Ka ei saanud mobiilikasutaja lahkuda kindlalt piiritletud alalt, sest siis kadus ühendus võrguga.

Joeli kärgvõrgu järgi sai geograafilise ala jagada paljudeks väiksemateks, väikese võimsusega „kärgedeks”.

Selline võrk sai opereerida palju suurema hulga üheaegsete kõnedega. Kasutades raadiokanalit ühes võrgu punktis, sai sedasama kanalit kasutada samaaegselt võrgu eri osades, tuli ainult jälgida piisavat vahemaad interferentsi vältimiseks. Kui kasutaja liikus võrgu ühest teeninduspiirkonnast teise, siis kõne enam ei katkenud, vaid anti „käest kätte” üle teisele teeninduspunktile, lülitades märkamatult ümber teeninduspunkte ja raadiokanaleid.

Mobiiltelefonivõrgu põhiline koostisosa on mikroprotsessor, mis teeb kõik otsused – identifitseerib telefoni, leiab kärjes sobiva teeninduspunkti ja kontrollib ümberlülitusi, kui kasutajad võrgus liiguvad. Tänapäeval on mobiiltelefonides kaamera ning mobiilsidevõrk pakub suurt hulka lisateenuseid, mille hulgas on tekstiedastus ja juurdepääs internetile. AKO VAATA KA: DIGITAALNE MOBIILTELEFON, NUTITELEFON, KAASASKANTAV RAADIOSAATJA, JUHTMEVABA SIDE

Motorola hakkas 1983. aastal tootma esimest tavatarbijale mõeldud mobiiltelefoni. See kaalus 800 g.

„Mind tõi sellesse ärisse huvi telefoni valimissüsteemi vastu.”

Amos Joel

Internetiajastu 811