Sisutoimetaja Udo Margna Toimetaja Eha Kõrge Kujundaja Päivi Palts Fotod: Olev Abner, Ruth Aguraiuja, Tiia Jaanus, Anu Kaur, Krista Kaur, Krista Kirotar, Taavi Kivistik, Jaan Mettik, Katrin Mäeots, Päivi Palts, Diana Pärn, Eevi Siibak, Ave Visnapuu © Tekst. Krista Kaur, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp, 2010 ISBN 978-9985-3-2093-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
Sisukord Eessõna 9
Askleepias
Saateks 11
Beetli-areekapalm
Aarum
Diifenbahhia
13
Adeenia
14
Aed-mädarõigas
15
24
Elulõng
28
Elupuu
29
27
Aedpetersell 16
Filodendron
30
Aedruut
17
Flamingolill
31
Aeduba
18
Granaadipuu
Agaav
Harilik alraun
18
Alokaasia
Harilik aspar
20
Alpi kuldvihm
21
32 33 34
Harilik efedra
35 36
Amasoonase kaapiväät
22
Harilik füüsal
Ameerika kermesmari
22
Harilik heliotroop
Ameerika korallpuu
23
26
Harilik hobukastan
37 38 5
Harilik härghein
39
Harilik imikas
Harilik sügislill
40
Harilik jänesekapsas Harilik kalmus
41
42
Harilik kartul
43
Harilik taralõng
72
Harilik türnpuu
73
Harilik ussikeel
74
Harilik varemerohi
Harilik kikkapuu Harilik kilpjalg
71
44
75
Harilik varsakabi
45
76
Harilik vereurmarohi
Harilik konnarohi
46
Harilik äiakas
Harilik kukerpuu
47
Harjaseline nõgesleht
Harilik kurekell
48
78
Havisaba
80 81
Harilik kurgirohi
49
Heinputk
Harilik kuslapuu
50
Hulgalehine lupiin
Harilik käokannus
51
Igihali
52
Iiris
Harilik leseleht
53
India kanep
Harilik liguster
54
Inglitrompet
86
Jahumaniokk
87
Harilik luuderohi
55 56
Harilik luudpõõsas Harilik maavits
57
58
Harilik maikelluke
59
Harilik mürkputk
60
Harilik mürkuba
61
Jugapuu
89
Jõgiputk
90
92
Karukell
94 95
Karuputk
Harilik ogaõun
63
Katapõõsas
Harilik paakspuu Harilik paprika Harilik porss
65 66
67
Harilik sinilill 6
Kavapipar
96 97
Kee-palvehernes Kevadadoonis
98 99
Kevadine märtsikelluke
Harilik pukspuu Harilik robiinia
93
Karukold
62 64
85
88
Harilik näsiniin Harilik oleander
82
84
Jalgleht
Kalla
79
83
Harilik küüvits
Harilik lumikelluke
77
68 69 70
Kevadmagun Kiinapuu Kirbumünt
101
102 103
100
Kirivõhk
104
Meeldiv monstera
Kirjulehine ebakrooton Kirju-sarikhernes Koeranaeris
106
109
110 110
Kollane nartsiss
Kriinum
Must belladonna
141
Must kapsasrohi
142
143
Sumahh ehk mürgipuu 112
Kollastav heimia
Mürkarbuus
113
115
Koralltomat
116
146
Nikandra
147 148
Ogaline lantaan
149
Kruvipuu
118
Oksepähkli-jatrofa
Kukehari
118
Peioote-uimakaktus
120
Kuutõverohi
Pojeng
120 121
Küpress-piimalill
122
Põld-harakalatv Põld-varesjalg Põld-varsapõlv
Lamav talihali
124
Päevaliilia
158
126
Püvilill
127
Rabarber
Lumeroos
128
Ratsuritäht
Lumimari
130
Riitsinus
163
Ristirohi
164
Robirohi
165
Lõhnav muskaadipuu
130
131
Läiklehine mahoonia Maarja-sõnajalg Mattpunane kliivia
133
134 135
159
160
Linnupiim
Lõokannus
157
Püsik-seljarohi
Liht-naistepuna
154 156
124
125
150
154
Kütus-piimalill Leeder
149
153
Priimula
Kõrge kukekannus
144
145
Mürksalat Nõges
117
Kullerkupp
139
140
Mägiarnika
111
Koolupuu
138
Moorputk
Koera-pöörirohi
Kokapõõsas
137
Moluki aglaoneema
107
ja harilik puju
Mesikas Metspipar
106
Koeraputk Koirohi
105
136
161 162
Rododendron
166
Sabiina kadakas Salu-siumari
167
168 7
Sealõuarohi Seebilill
Täpiline surmaputk
169
Tüse adeenium
170
Sinihall tubakas
171
Uhke roniliilia
Sinine baptiisia
172
Unimagun
Sinine käoking
173
Ussilakk
Sirelmeelia Sookail
Tappev kuraareköis Tee-melaleuka
Tulp
8
182
187
Vesikupp
198
Vesiroos
199
Õisküüvits 185
Ülane
196
201 202
203
204
Kasutatud kirjandus 206 Register 208
194
195
Värvi-leetpõõsas Vääristubakas
184 186
193
Väheseõieline brunfelsia
183
Tugev grevillea Tulikas
180
181
Teravalehine iileks Tobiväät
192
Verev sõrmkübar
179
Titaanjuur
191
Valge plumeeria
176
177
Soovõhk
190
Valge moosesepõõsas
175
Soo-osi
189
Vahemere alpikann
174
Soolikarohi
188
200
Eessõna Mürgiseid taimi leidub meie ümber kõikjal – koduaias, toas, parkides, lasteaedade ja koolide hoovides ning muidugi mõista vabas looduses. Enamasti ei kujuta nad inimestele mingit ohtu, kui lasta neil rahus omatahtsi kasvada. Teine lugu on aga siis, kui rebime mõnelt meile tundmata taimelt lehti, õisi või vilju, näperdame neid sõrmede vahel või – veel hullem – pistame suhu ja sööme ära. Üldjuhul küll mürgise taime maitsmine ja paari vilja või seemne söömine tervisele suurt ohtu ei kujuta, kuid paraku on ka erandeid, kus juba mõne seemne allaneelamine võib põhjustada väga raske mürgistuse, mis halvimal juhul võib lõppeda isegi surmaga. Mürgiste ainete kogus erinevates taimeliikides on erinev, tavaliselt on see erinev ka sama taime erinevates organites. Mürke leidub kas kogu taimes või mõnes selle osas, näiteks lehtedes, juurtes või viljades. Paljuski sõltub taimede mürgisus ka nende kasvukeskkonnast, taime söönud inimese organismi individuaalsest reaktiivsusest, söödu kogusest ja manustamise viisist. Nii näiteks võivad ka mõned ohutuna või isegi heade toidutaimedena tuntud taimed, nagu jänesekapsas, hapuoblikas, rabarber, osutuda valesti tarvitamise korral mürgiseks. Kõik need taimed sisaldavad rohkesti oksaalhappeid, mille ülemäärane tarbimine võib põhjustada mürgistuse. Meditsiinialases kirjanduses on kirjeldatud mitmeid lastega toimunud ja surmaga lõppenud mürgistusjuhtumeid, mille on põhjustanud rabarberilehtede söömine. Paljud taimed, sealhulgas mõned nõgeseliigid, tekitavad otseses kokkupuutes nahaga naha punetust, sügelust, ville, halvimal juhul ka nahapõletikku. Ent leidub 9
ka taimi, kes tervena on ohutud, kuid kelle mahl on mürgine ja võib nahale või limaskestadele sattudes vaevusi põhjustada. Tavaliselt piisab vaevuste leevendamiseks, kui kahjustatud kohta hoida vähemalt 15 minutit jaheda voolava vee all. Veega tuleb hoolikalt loputada – mitte hõõruda – ka silmi, kui taimemahla on silma pritsinud või on silmi katsutud saastatud kätega. Kuldreegel esmaabiandjale võimaliku taimemürgistuse korral on mitte sattuda paanikasse, vaid säilitada rahu. Kannatanu tuleks sättida võimalikult mugavasse asendisse ja teda rahustada. Võimaluse korral tuleks tuvastada mürgistuse põhjustanud taim. Täpsemate tegevusjuhiste saamiseks helistage Mürgistusteabekeskuse infoliinile 16662 (töötab argipäeviti ööpäev läbi, nädalavahetustel ja pühade ajal ei tööta). Kui tegemist on väikelapsega või kannatanu seisund oluliselt halveneb, helistage viivitamata kiirabisse häirekeskuse telefoninumbril 112. Toimetaja
Saateks Maad asustavast mitmekesisest taimeriigist on vähemal või rohkemal määral mürgised väga paljud taimed, ehkki ohtlikult mürgiseid on nende seas suhteliselt vähe. On raske kui mitte võimatu öelda, kui palju mürgiseid taimi maailmas kasvab, sest teadaolevalt on ainult ligikaudu 30% taimede keemiline koostis kindlaks tehtud ja neist umbes 10 000 liiki sisaldab mürgiseid ühendeid. Kuulus saksa arst ja alkeemik Paracelsus jõudis juba 16. sajandil tõdemuseni, et kõik ained on mürgised, pole olemas ühtegi, mis ei oleks mürgine. Tõepoolest, enamiku mürktaimede kohta võib öelda, et õige ja oskusliku kasutamise korral on nad hindamatud ravimtaimed. Tihtipeale eristab ravimit mürgist vaid annuse suurus ja kasutusviis. Toime alusel võib mürgised taimed laias laastus jaotada kolme rühma. Kõigepealt taimed, kes põhjustavad inimestele vaevusi, kui nendega otseselt kokku puututakse. Sellised taimed on näiteks mitmed karuputke- ja sumahhi liigid, mõned priimulad ja nõgesed. Teiseks taimed, kes põhjustavad vaevusi vaid siis, kui neid süüakse. Taimedel võivad mürgised olla nii juured, varred, lehed, õied, viljad kui ka seemned, kuid leidub ka selliseid taimi, kelle kõik organid on mürgised. Näiteks risoom ja juured on väga mürgised lumeroosidel ja kermeslilledel, lehed aga kukekannustel ja sõrmkübaratel, seemned kuldvihmal, pöörirohul, riitsinusel jt. Kõik organid on surmavalt mürgised käokingadel, belladonnal, surmaputkel, ogaõuntel, paljudel piimalilledel jt. Kolmandasse rühma kuuluvad taimed, kes vigastamata on ohutud või suhteliselt ohutud, kuid kokkupuude nende mahlaga võib põhjustada vaevusi. 11
Sellised on näiteks mitmed võhalised, havisaba, nõgeslehik, ebakrooton, vereurmarohi jt. Paljud mürgised taimed on väga dekoratiivsed ja neid kasutatakse rohkelt linnahaljastuses, nad on populaarsed nii parkides, koduaedades kui ka toataimedena. Paraku on nad ka potentsiaalse ohu allikad, kui teadmatusest ei osata nendega õigesti ümber käia. Lihtsaim võimalus taimemürgituste vältimiseks ja õnnetusjuhtumite ennetamiseks on mürktaimede tundmaõppimine. See on ka üks põhjusi, miks selle raamatu autorid on juba palju aastaid korraldanud Tallinna Botaanikaaias mürgiste taimede näitusi. Huvi nende näituste vastu on olnud üllatavalt suur ja tagasiside valdavalt positiivne. Kõik see innustas ja julgustas autoreid koostama rohke fotomaterjaliga illustreeritud ülevaatlikku raamatut mürktaimedest, kes kasvavad Eestis looduslikult, keda sageli kasvatatakse aias ja toas ning keda suure tõenäosusega kohatakse reisidel soojadele maadele. Taimed on raamatus paigutatud tähestikulisse järjekorda eestikeelsete nimetuste järgi. Iga taime juures on kõigepealt antud lühike liigikirjeldus ning tema perekondlik ja sugukondlik kuuluvus. Ladinakeelsete nimetuste puhul on lähtutud botaanikaprofessor dr David John Mabberley maailmas laialdaselt aktsepteeritud botaanilisest teatmeteosest Mabberley’s Plant-Book, mis Cambridge’i ülikooli kirjastuse vahendusel ilmus 2008. aastal. Taimede sugukonda või perekonda klassifitseerimine võib küll tekitada hämmeldust neis, kes taimesüstemaatikaga iga päev kokku ei puutu, kuid nii nagu kogu elusloodus on pidevas muutumises ja arengus, nii ei ole ka taimesüstemaatikas midagi paigalseisvat, lõplikku ega muutumatut. Pärast liigikirjeldust on ära toodud taime looduslik levila ja tema keemiline koostis. Seejärel on lähema vaatluse alla võetud taime mürgisus – millised taimeosad on mürgised, kas tegu on nõrga- või tugevatoimelise mürgiga, kes on kõige enam ohustatud, millised on mürgitussümptomid. Kõige lõpus on esitatud valdkonnad, kus ja milleks on taime ajaloos kasutatud ja kasutatakse praegu. Tegu ei ole teatmeteosega, vaid lihtsa taimeraamatuga, milles tutvustatakse nii kodumaal kui ka laias ilmas kõige sagedamini kasvavaid ohtlikke taimi, kellega meil kõigil on reaalne võimalus kokku puutuda. Autorid loodavad, et lugeja saab raamatust kasulikku teavet ning abi mürgiste taimede tundmaõppimisel ja taimemürgituste vältimisel. Krista Kaur Urmas Laansoo Taimi Puusepp 12
Tallinnas 21. mail 2010
Aarum
Arum TAIME KIRJELDUS Aarumid on 20–60 cm
kõrgused mitmeaastased rohttaimed võhaliste (Araceae) sugukonnast. Perekonnas on 28 liiki. Aarumitel on suured, tihti laigulised nooljad, 10–55 cm pikkused lehed ja väikesed tõlvõisikuisse koondunud õied. Õisikut ümbritseb valge, kollane, pruun või purpurne kõrgleht. Mõnedel liikidel on õied lõhnavad. Küpsed punased marjad on silmatorkava ja isuäratava välimusega. Õitsemise ja viljumise ajal sarnaneb aarum kaunistatud jalutuskepiga, sellest ka tema rahvapärane nimetus aaronikepp.
PÄRITOLU Kesk- ja Lõuna-Euroopa,
Vahemere maad, Põhja-Aafrika ja Lääne-Aasia. KEEMILINE KOOSTIS Saponiinid, kaltsiumoksalaat nõelakujuliste kristallidena. MÜRGISUS Kõik taimeosad, eriti viljad
on mürgised. Viljade söömisel vigastavad oksalaatide nõelkristallid suukoopa limaskesti, põhjustades põletava tunde kurgus, suus ja söögitorus. Tunni aja jooksul paistetab üles keel, suureneb süljeeritus, tekivad krambid, iiveldus, verine oksendamine. Suuremate koguste tarbimine põhjustab igemete ja soolte veritsust, südame arütmiat, tugevat janu; tekivad urineerimishäired ja lõpuks kesknärvisüsteemi halvatus. Välispidiselt põhjustab taime mahl 13
nahale sattudes nahapõletikku ning võib tekitada allergiat. KASUTAMINE Tärkliserikkaid mugulaid
kasutatakse keedetult toiduks. Neid on tarvitatud ka linase riide tärgeldamiseks. Värskest taimest on abi saadud reumavalude ja mugulatest bronhiidi puhul. Homöopaatias tarvitatakse aarumi preparaate heinapalaviku, krooniliselt kähiseva hääle ja külmast ilmast või mõne muu põhjuse tõttu tekkinud häälekaotuse puhul. Eestis kasvatatakse aiataimena põhiliselt kahte aarumiliiki, need on tähniline aarum (A. maculatum) ja itaalia aarum (A. italicum).
Adeenia
Adenia TAIME KIRJELDUS Adeenia kuulub
kannatuslilleliste (Passifloraceae) sugukonda. Perekonnas on ligi 100 liiki. Mürgise mahla poolest tuntud A. digitata on suure maa-aluse mugulaga ja peenikeste 2 m pikkuste vartega püsik-roni14
taim. Talle on iseloomulikud arvukad köitraod, sügavalt lõhestunud sõrmjad lehed ja kellukakujulised valkjad õied. Viljad on kollased kuni punased lihakad kuprad. Mürgised on ka omapärase pudelikujulise tüvega sinihall adeenia (A. glauca) ja jämeda puitunud varrega ronitaim A. gummifera. PÄRITOLU Lõuna-Aafrika. KEEMILINE KOOSTIS Väga mürgine lektiin modekiin, mis mõjub sarnaselt ritsiini ja abriiniga, ning tsüanogeenne glükosiid tetrafülliin. MÜRGISUS A. digitata on väga mürgine taim. Tema söömisel võib surm saabuda mõne tunni jooksul. Taime mugulaid on vahel eksikombel segi aetud toidutaimede söödavate mugulatega. Juba 30 g värske mugula söömine võib lõppeda surmaga. Lastele saab tihti saatuslikuks taime värviliste viljade söömine. Mürgitustunnused on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja krambid. Tüüpilised on maksa- ja neerukahjustused. Taime mürgisust on ära kasutatud mõrvade ja enesetappude sooritamiseks. Adeenia on ohtlik ka kariloomadele. KASUTAMINE Liiki A. gummifera on
kasutatud rahvameditsiinis leepra ja malaaria raviks ja okseleajava vahendina. Samuti peetakse teda efektiivseks koduseks desinfektsioonivahendiks. Mõnel pool kasutatakse teda kalapüügil kalade mürgitamiseks.
MÜRGISUS Mädarõigast ei tohi kasutada
Aed-mädarõigas
Armoracia rusticana TAIME KIRJELDUS Aed-mädarõigas
on kuni 1 m kõrgune mitmeaastane rohttaim ristõieliste (Cruciferae) sugukonnast. Mädarõikal on paljas harunev vars, suured lõhestumata juurmised lehed, sulglõhised alumised varrelehed. Nelja kroonlehega õied on valged, õitseb juunis ja juulis. Juur on jäme ja lihav. Rahvapäraselt on mädarõigas tuntud kui maarjarõigas, maarjaritsikad, jooksja haiguse rohi. PÄRITOLU Arvatavasti Edela- ja Kesk-
Aasiast. Kasvatatakse kõikjal kultuurtaimena juba ammustest aegadest. KEEMILINE KOOSTIS Väävlit sisaldavad
glükosiidid ehk glükosinolaadid eesotsas sinigriiniga. Viimane laguneb juurte peenestamisel ensüümi mürosinaasi toimel allüülisotiotsüanaadiks ehk nn sinepiõliks.
pikka aega järjest, sest see võib põhjustada kõhulahtisust, oksendamist, limaskestade põletikke, kudede kärbumist, mao- ja soolepõletikku ning neeruverejooksu. Raskemal juhul tekivad hingamis- ja südametegevuse häired, võimalik isegi koomasse langemine ja surm. Sinepiõli tekitab mädarõika välispidisel kasutamisel nahapunetust ja valulikkust, pikemaajalisel tarvitamisel võib tekkida nahakoe kärbumine. Seespidisest kasutamisest peaksid hoiduma neeruhaiged, mao ülihappesuse, maokatarri ja haavandtõve all kannatajad, samuti rasedad ja last rinnaga toitvad emad. Mädarõigas on ohtlik ka kariloomadele. KASUTAMINE Rahvameditsiinis on mädarõigast kasutatud krooniliste liigesepõletike, reuma, roosi, veetõve, neerukivitõve ning rinnaangiini ravimisel. Söögiisu suurendamiseks võetakse üks teelusikatäis peenestatud mädarõikajuurt meega 3–4 korda päevas. Mädarõigast on tarvitatud ka aneemia, väsimuse, astma ja südamehaiguste ravis. Igeme- ja kurgupõletike puhul soovitatakse veega lahjendatud mädarõikamahlaga loputada suud ja kurku. Kosmeetikas on mädarõika riivjuurt või juuremahla kasutatud näomaskides pigmendilaikude ja tedretähnide pleegitamiseks. Kulinaarias tarvitatakse mädarõigast peamiselt toorelt ja värskelt riivituna mitmesugustes kastmetes, aga temaga maitsestatakse ka liha-, vorsti-, kala- ja juurviljatoite.
15
KEEMILINE KOOSTIS Furokumariinid,
flavonoidid apiin ja rutiin, eeterlikus õlis fenüülpropanoidid apiool ja müristitsiin. MÜRGISUS Peterselli peaksid vältima
Aedpetersell
Petroselinum crispum TAIME KIRJELDUS Aedpetersell on
60–90 cm kõrgune kaheaastane taim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Peterselli perekonnas on kaks liiki. Aedpeterselli kasvatatakse kultuuris, tuntakse nii leht- kui juurpeterselli teisendeid. Kogu taim on iseloomuliku vürtsise lõhnaga. Juur on valkjas, piklik ja käävjas. Esimesel aastal moodustab petersell juurmise lehekodariku. Lehed on pikarootsulised, tavaliselt kahelisulgjad, lõhestunud sulglehekestega. Õied kollakasrohelised. Õitsema hakkab enamasti teisel kasvuaastal, harvem külviaastal. PÄRITOLU Euroopa lõunaosa, Lääne-
Aasia.
16
sarikaliste taimede (koriander, seller, leeskputk, till, porgand jpt) suhtes tundlikud inimesed, samuti neeru- ja maksahaiged ning rasedad. Suures koguses (üle 50 g) peterselli tarvitamine võib esile kutsuda abordi, võib tekkida neerupõletik, gastriit, spasmid, peavalu ja südamepekslemine. Furokumariinide sisalduse tõttu võib taime mahlaga kokkupuude põhjustada nahapõletikku, eriti päikesepaistelise ilma korral. Nahk hakkab sügelema ja punetama, halvimal juhul võivad tekkida raskesti paranevad villid. KASUTAMINE Vilju ja lehti on kasutatud
diureetikumina, seedehäirete ja emakaverejooksu puhul. Petersell tõstab soolestiku toonust, suurendab söögiisu, parandab seedimist ning vähendab kõhupuhitust. Välispidiselt on lehti kasutatud putukahammustuste korral sügeluse leevendamiseks. Aedviljana on petersellil palju erinevaid varieteete. Toidu valmistamisel kasutatakse petersellist värskeid, külmutatud, soolatud või kuivatatud lehti, juuri ja vilju. Petersell on üks kõige populaarsemaid maitsetaimi kulinaarias. Lehti kasutatakse garneeringuks, suppide, salatite, kastmete ja paljude teiste roogade maitsestamiseks.
PÄRITOLU Lõuna-Euroopa. KEEMILINE KOOSTIS Kinoliintuumaga
alkaloidid skimmianiin, diktamniin, kokusaginiin, arboriniin, arboriin jt, furokumariinid, eeterlik õli, tanniinid, mõruained. MÜRGISUS Taime mahla sattumisel
nahale võib tekkida sügelus ja fotodermatiit, seepärast peab olema ettevaatlik taime kogumisega päikesepaistelistel päevadel. Taime söömine põhjustab keele turset ning mao- ja soolekatarri, pulss aeglustub, temperatuur alaneb, hingamine on raskendatud. Surmaga võib lõppeda suure koguse ekstrakti või puhta eeterliku õli tarvitamine. Surmaga lõppenud juhtumeid on teada varasemast ajast, mil ruuti kasutati abordi esilekutsumiseks.
Aedruut
Ruta graveolens TAIME KIRJELDUS Aedruut on 40–60 cm
kõrgune harunevate vartega püsik ruudiliste (Rutaceae) sugukonnast. Perekonnas on seitse liiki. Aedruut on tugevasti lõhnav taim. Lõhna allikaks on lehtedes leiduvad eeterlikud õlid. Sulgjad liitlehed on rohekassinised, ovaalsete lehekestega. Õied on väikesed, kollased, kännasjas õisikus. Õisiku keskosas asuvad õied on viietised, servmised aga neljatised. Vili on kupar.
KASUTAMINE Ravimina kasutatakse
enamasti ürti. Värskete lehtede aroom võtab ära peavalu, taime on kasutatud ka köha, menstruatsioonihäirete ja epilepsia puhul. Välispidiselt kasutatakse nahahaiguste, neuralgia ja reuma puhul. Aedruut on tuntud ka maitsetaimena, samuti on tema lehti kasutatud salatiks, kuid suurtes kogustes kasutatuna võib ta osutuda mürgiseks. Taimelt on otsitud abi sooleparasiitide ja reuma puhul. Teda on kasutatud abordi esilekutsumiseks, kuid toimiv annus on lähedane surmavale. Aedruudi eeterlikku õli kasutatakse parfümeeriatööstuses.
17