oleviste by Rahva Raamat

INDREK HARGLA A P T E E K E R ME LCH IOR

OLEVISTE MÕISTATUS K r i m i n a a l ro m a a n va n a s t Ta l l i n n a s t

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Teine trükk Toimetanud Linda Uustalu Kaane kujundanud Mari Kaljuste © Indrek Hargla, 2010 ISBN 978–9985–3–2053–2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

Eessõna: Tallinn AD 1409 Iialgi varem ega hiljem pole Eestimaa olnud Lääne-Euroopaga nii tihedalt ühte seotud kui 15. sajandi jooksul. See oli aeg, mil orduvõim siinmail lõplikult kinnistus, mil ehitati linnad ja kantsid, õitsesid gildid ja kloostrid. Pidev kolonistide juurdevool ja Hansa Liidu hiilgeaeg tagasid tiheda laevaühenduse Saksamaa ja Skandinaavia sadamatega. Veel iialgi varem polnud Eestimaa ka nii tugevasti segatud Euroopa valitsejate sõdadesse ülemvõimu pärast Läänemerel. Saksa vürstide ja Taani kuningakoja tülides sündinud vitaalivennad rüüstasid Eesti rannikualasid julmalt, ent olid ka Tartu piiskoppide liitlased sisetülides ordu vastu. Vitaalivennad vallutasid Visby ja tegid sellest oma tugibaasi, kuni ordu laevastik Ulrich von Jungingeni juhtimisel saare 1398. aastal tagasi võitis ja vitaalivennad Gotlandilt välja tõrjus. Visby rüüstati ja kaotas oma positsiooni Läänemere kaubanduses. Kõik vitaalivennad, kes ei jõudnud põgeneda, hukati sama võikal kombel, kui röövlid ise olid oma vangid hukanud. 1409 müüs ordu saare tagasi Taani kuningannale. Ordu hävitava lüüasaamiseni poolakatelt Tannenbergi all oli jäänud veel üks aasta. Tallinn ei näinud 1409 välja veel sugugi nii, nagu me praeguse vanalinna järgi võiksime arvata. Tallinnat alles ehitati. Linnaplaan oli küll paigas, tänavad ja krundid olemas, Raekoda samuti, kuid linnamüür, tornid ja kirikud polnud veel valmis. Tänavad olid siiski sillutatud, ordukindlus Toompeal oli üks vägevamaid Põhjalas ning Tallinna veevarustussüsteem – Ülemistest kaevatud kanali, vallikraavi ja kolme vesiveskiga – tolleaegse insenerikunsti ainulaadne suursaavutus. Linna omapärane ehitusstiil oli alles kujunemas ja siin liikus veel palju võõramaa ehitusmeistreid. Tallinnast oli saamas ordu üks tähtsamaid sadamaid, selle kaudu käis kauplemine ja Liivimaa varustamine.

Tallinna ega Liivimaa jõukust ei saanud küll võrrelda Saksamaa ega Madalmaade linnadega, kuid ometi linn kasvas ja edenes. Tallinna ümbritsesid eeslinnad ning laiem haldusvöönd ehk saras, kus kehtis Lübecki linnaõigus; see tähendab, kodanike ehk kaupmeeste võim. Toompeal kehtisid ordu seadused ja maaõigus. Linna ja ordu suhted võisid tihti olla keerulised, ent üks ei saanud läbi teiseta. Ordu tagas rahu riigis, mille majandustegevuse oluliseks keskuseks oli Tallinn. Orduvõimu esindas Toompeal komtuur. Tallinna vanade raeraamatute kaudu on meieni jõudnud teated, et 1409. aastal mõrvati Toompeal saladuslikel asjaoludel keegi kõrge ordurüütel, kes oli teel Gotlandilt Saksa ordu pealinna Marienburgi. See ei jäänud ainsaks mõrvaks, mis sel kenal kevadel Tallinna elanikke vapustas. Toompea mõrtsukat otsisid nii ordu kui ka raad, kuid ta jäi tabamata. Nagu jäid ka teadmata nende veretööde põhjused. Ometi seisab kohtukroonikas, et keegi Tallinna apteeker, nime poolest Melchior, oli ühel päeval astunud raekotta ja kuulutanud, et tema teab, kes on see saladuslik mõrtsukas ja miks need roimad on toime pandud. Raad ei võtnud teda kuulda, raad saatis apteekri minema, ent mitte tühjade kätega. Melchiorile anti vaevatasuks kümme marka. Oli see tasu vaikimise eest? Kas apteekri versioon oli liiga tundlik, et raad eelistas mitte seada ohtu suhteid linna kaupmeeste, ordu, vaimulike ja välismaiste võimukandjate vahel? Me ei tea seda ja ei saa kunagi teada. Ega ka seda, mis ajendas raekirjutajat üles tähendama neid sõnu, mis on kõigile Tallinna kohtukroonika uurijatele tänini mõistatuseks jäänud: „Issanda rahu olgu nendega, kes meie linnale head on soovinud. Kes elasid enne meid, on olnud Jumalale lähemal. Las vaikivad hauad ja püsib see, mis on kõrgem kõigist.” Me ei tea, keda Melchior süüdistas või mis temast endast sai, apteeker Melchiori ei mainita enam kordagi raeraamatutes.

1409 Toompea 15. mai, hilisõhtu Henning von Clingenstain, Saksa ordu endine käsknik Gotlandil, oli purupurjus. Õigupoolest oli ta juba viiendat päeva purupurjus, ja kui kohalik komtuur poleks teda heldelt kostitanud – toitu kanti Toompea väikse kindluse köögist ette hommikust õhtuni –, oleks ta juba ammu õlleuimast kokku kukkunud ja magama jäänud. Ent Tallinn paistis olevat rikas ja lahke linn, mitte nagu Visby. Siin osati süüa ja osati juua, siin oli kombeks prassida nii, nagu von Clingenstaini mäletamist mööda kunagi tema kodulinna Warendorfi linnapidudel rahvas prassis. Ja kohalik komtuur von Spanheim näis olevat selle linna prassijate kuningas. Viis ööd ja päeva järjest oli laud olnud lookas õllest, veinist ja muust heast ja paremast. Ja oleks olnud patuasi sellest kõigest ära öelda. Nagu oli tegelikult ka patuasi seda kõike sisse kaanida ja vohmida, aga selle eest oli von Clingenstain juba täna pärastlõunal hoolt kandnud ja dominiiklaste priorile pihtinud. Ja mõistagi olid tema liigsöömise ja liigjoomise patud andeks antud, muidugi. Nüüd aga tundis Clingenstain, et vist tõepoolest aitab, sees keeras, pea kumises ja ta mõtted olid juba liiga sassis. Mis oli ilmsi ja mis ainult joomase ettekujutuse vili, sellest hakkas ta alles nüüd aru saama, kui pärast mõningat ekslemist kastelli põhjatiivas lõpuks selle külgportaali üles leidis, kust üle vallikraavi kohe ühest kindlusest teise pääses, Väikesest kindlusest suuremasse ehk piiskopilinna. Keegi sulane avas talle ukse ja

rüütel tuigerdas oma elukoha poole. Neetud, ma näen juba kuradeid, mõtles ta. Kristuse sõdur ei tohiks kuradeid näha. Ta astus maheda maikuu öösse ja üritas täiel rinnal hingata. Toompea tumedalt kumavad müürid näisid kui pimeduseriigi varjud, mis ta ümber kokku tõmbuvad. Mehe kõrvus helisesid ikka veel komtuuri muusikute lõbusad laulud ja õigupoolest kestis pidu kindluses veel vist edasi. Tänavakivid aga kerkisid maast üles ja lõid talle vastu jalgu. Ordukäsknik koperdas ja kukkus. Kui ta oma korterisse tahab jõuda, on tal abi vaja. „Jochen, sa hoorapoeg!” röögatas ta. Kus kohas see tema kannupoiss jälle hulgub? Ta peaks olema oma isanda kõrval nagu truu koer, mitte aga mööda hoorasid ringi tõmbama. „Jochen!” röögatas ta uuesti. „Ma olen juua täis ja sina oled mingi pesunaisega pööningule roninud. Jochen, sa hoorakäi!” Aga kannupoissi ei paistnud kusagil, ordukäsknik von Clingenstain seisis keset Toompead üksi, ainult teisel pool vallikraavi tallide juures tegid ordusulased lõket, taamal mustasid Toomkiriku seinad. „Homme ma lasen su nülgida,” tõotas von Clingenstain ja komberdas edasi. Neetud, ta pole nii abitu midagi, saab üksi hakkama. Ta mäletas küll, kus ta korteris oli, see ei olnud siit kaugel, üks maja otse vastu kantsimüüri, ta saab üksi hakkama. Ordukäsknik ei märganud, et kui ta oma elamispaiga poole komberdas, eraldus tumedast müürivahest üks kogu ja tuli talle vargsi järele. Ta ei märganud, et see tume kogu jälitas teda kuni majaukseni, hoidudes hoolikalt varju. Ta ei märganud ka seda, et kui ta pärast pikka pusimist majaukse lõpuks lahti sai, seisatas kogu tema kõrval, ja kui von Clingenstain oli sisse astunud, lükkas jala ukse vahele. Ta seisatas avaras dieles ja kissitas valguse käes silmi. Keegi, ilmselt Jochen siis, oli süüdanud kandelaabril küünlad ja ere valgus tahtis esialgu pimestada. Ordukäsknik toetas vastu kaminat ja tõstis siis laualt kandelaabri: kusagil siin pidi olema mingi uks, mis viib magamistuppa, kui ta õigesti

mäletas, ja seal on voodi. Ta üritas mantlit seljast rebida, kuid see takerdus ja von Clingenstain oleks peaaegu kukkunud. Kui ainult see ori siin oleks, et aidata tal lahti riietuda. „Jochen!” põrutas ordukäsknik veel kord. „Ahhaa, seal sa oledki, tõbras!” Ta nägi ähmaselt silmanurgast, et keegi oli eesuksest sisenenud. Muidugi pidi see olema Jochen, kes muu, kuigi silmad hästi veel ei seletanud. „Järgmine kord raiun ma sul kõrvad peast. Kus sa aelesid, koer?” Tume kogu tuli ordukäsknikule lähemale, too kissitas silmi ja jõudis just mõelda, et Jochen oleks nagu lühemat kasvu ja ei kanna tavaliselt sellist mantlit, kuid see oli kõik, mis ta mõelda jõudis, siis rabas võõras tal äkki rinnust ja surus ta maha. Von Clingenstain kukkus nagu välgust rabatud. „Röövlinägu, varas!” kähistas ta. „Kuidas sa, koer, julged, ma olen Saksa ordu rüütel!” Võõras lõi teda jalaga rindu ja ordukäsknik tõmbus valust kössi. Sissetungija oli mantli alt haaranud mõõga. Von Clingenstain tundis, et ei suuda end püsti ajada, veel vähem võidelda, kuid ohutunne ja valu olid ta korraga kaineks teinud. Ta oleks isegi nagu eristanud võõra näojooni kapuutsi all ... „Kes, kes ... sa oled?” nõudis ta. „Keegi, kes on palvetanud, et saaks võtta su räpase hinge,” vastas talle tuhm hääl. „Jochen, appi!” üritas von Clingenstain röögatada, kuid see hüüe kukkus välja hädiselt ja vaevalt kostis läbi paksude müüride tänavale. Mõõk ühes käes, rebis võõras ordukäsknikul rinnust kinni ja hiivas ta laua peale. Rüütel üritas võidelda ja rabeleda, kuid temast ei olnud sissetungijale vastast. „Mida sa tahad?” suutis ta siiski kuuldavale tuua. „Ainult õiglust,” kõlas vastus. Mees surus ühe käega von

Clingenstaini vastu lauda, teisega rabas mõõga kindlamini kätte. „Just nii peab see sündima, et sina aeled poris ja anud hirmunult abi. Sa sured Jumalaga rahu tegemata ja kõik su patud tulevad sinuga hauda kaasa. Otseteed põrgusse, von Clingenstain!” Surm? Kas see ongi minu surm? käis mõte läbi ordukäskniku pea. Selline surm ja Tallinnas, mitte lahinguväljal, mitte mõõka käes hoides, vaid siin Tallinnas mingi pürjeli majas, purupurjus ja röövli mõõga läbi. Neitsi Maria, mitte nii ei pidanud see kõik ju juhtuma! Mitte nüüd ja siin, ma pole seda ära teeninud ... Tema mõistus oli kaine, kuid keha ei kuuletunud. „Kes sa oled?” küsis ta veel. Vastuse asemel tõstis võõras midagi tema silme ette. See paistis uduselt, kuid lõpuks Clingenstain siiski nägi. Ja ta nägi ka, kuidas võõras oma kapuutsi üle pea tagasi lükkas. See nägu ... See nägu ... ja see asi ta käes, see oli ju ... See oli võimatu! Ta tundis selle näo ära, jah, nüüd tundis ta selle ära. Kuid Clingenstaini aeg oli läbi. Ta tajus seda selgelt, ta tundis oma jõuetust ja abitust. Ja vaimusilmas nägi ta isegi viivuks, kuidas pühakud taevapiirilt tema peale ükskõikseid ja haletsevaid pilke heidavad. Jah, ütlesid need pilgud, siin ja nüüd, Henning von Clingenstain, just siin ja just praegu on sinu saatus ja seda ei saa meie ära hoida. Tugev käsi rabas Clingenstaini lõuast ja kangutas ta suu lahti. Veel üks tugev valuhoog sööstis läbi ordukäskniku keha, kui võõras toppis talle suhu eseme, mida just ta silme ees oli hoidnud. „Just nii see sünnib,” ütles mees. „Isegi armupalumist ei saa sulle osaks. Kohtumiseni põrgus.” Ta rammis rüütli pead vastu lauda, tõstis kahe käega mõõga ja raius. Henning von Clingenstain tundis, kuidas mõõk kaela raksatas. Ta isegi tundis, kuidas tugev hoop kaelaluu läbistas. See oli valus, talumatult valus, kuid see valu oli tühine võrreldes sellega, mis teda ees ootas.

Tallinn Rataskaevu tänav Melchiori apteek 16. mai, hommik Tallinna linna apteeker Melchior Wakenstede oli just tõusnud hommikusöögilauast, kus tema kallis Keterlyn oli teda kostitanud värskelt küpsetatud leiva ja tubli viilu rammusa seapekiga, ning jõudnud nüüd oma elamise – ehk Tallinna apteegi – eestuppa, kus teda pidi ootama kõige tavalisem tööpäev. Ta kuuleb linnarahva uutest tõbedest ja vanadest vaevadest, ta kuuleb mitutkümmet kuulujuttu, müüb mõned arstirohud ja maiused ja mõned toobid oma hüva apteeginapsi. Ta näeb hädiseid ja tõbiseid, ta näeb ka terveid ja tugevaid, kes niisama apteeki sisse astuvad, et keelt peksta ja uudiseid kuulda, kanget apteeginapsi osta ja magusat küpsist või aniisikonfekti peale krõmpsutada. Melchior täidab oma kohust ja on seda tehes rahul ja õnnelik, nagu ta oma kolmekümne esimese eluaasta künnisel vist peakski olema oma kaitsepühaku õnnistusel ja oma tubli isa rõõmuks – puhaku ta rahus Püha Neitsi paremal käel. Melchior Wakenstede oli sündinud Lübecki linnas, kust tema isa oli üle kahekümne aasta tagasi Tallinna ümber kolinud, tulnud sellele uuele maale, kus kõike alles ehitati ja mis ei olnudki teab kui ammu paganate käest võidetud ja neitsi Mariale pühendanud. Isegi oma poisipõlvest mäletas Melchior nende vanade sõjameeste jutte, kes vahel tema isa apteeki olid tulnud ja valutavate liigeste tarvis salve ostnud, kuidas nemad olid siinmail paganate vastu võidelnud, kui nonde väed olid Tallinna linna piiranud. Nüüd tundus see kõik küll üsna uskumatuna,

sest paljud nende nõndanimetatud paganate lapselapsed käisid iga jumala päev tema apteegis ja isegi tema kallis kaasa Keterlyn oli ju sellest samast tõust, iidsetest aegadest siinmail elanud soost, ja olgugi et nad ei küpsetanud leiba ega pruulinud õlut nõnda nagu Tüüringis või Westfalenis, käisid nad nüüd igal pühapäeval kirikus nagu kõik korralikud ristiinimesed. Melchior Wakenstede pidas Tallinna oma kodulinnaks, sest Lübeckit mäletas ta vaevu. Ta oli ainuke apteeker selles linnas, nagu oli olnud ka tema isa. Melchior armastas Tallinna. Siin oli ta kasvanud ja seda linna oli ta tõotanud oma rohtudega ravitseda, aidata kõiki hädasolijaid ja leevendada nende vaevasid. Teda kutsuti arsti kokaks, aga tegelikult oli ta natuke enamat. Seisuselt võrdne kaupmeestega, hariduselt võrdne kirikhärra või sündikuga, oli ta linnas lugupeetud mees, keda kohtlesid hästi nii raehärrad, aadlikud kui ka rüütlid. Nüüd, kenal kevadhommikul, tuli ta köögist apteeki, lõi eesukse valla ja lasi värske mereõhu tuppa. Tema maja oli väike, kuid ainuke, mille ta isa oli jaksanud osta. Esimesel korrusel dieles oli apteek, nagu kaupmeestel pood, mille taga dörnses elas ta ise ja sealt viis väike käik kööki, mille juba tema isa oli ümber ehitanud nõiaköögiks, nagu seda ruumi kutsuti. Ümber tuleaseme seisid seal hoobadega pressid ja retordid, seal vaaritas ja hautas Melchior oma nõiarohte. Teisel korrusel olid tal laoruumid täis puukaste, kus ta hoidis kuivatatud ravimtaimi. Apteegis oli suur laud ja seinte ääres seisid riiulid, millel olid klaasnõudes tinktuurid, õlid, mikstuurid, uhmrid. Kuna iga apteeker peab olema natuke müstiline ja oma väljavalitust linnarahvale näitama, siis oli Melchior laua kohale lakke riputanud miskisuguse väiksema krokodilli topise, mis oli maksnud kümme marka ja kavalasilmse kaupmehe kinnituse järgi pidi olema ehtne Egipti krokodill. Linnarahvas näis seda igatahes uskuvat. Ta oli heledat verd mees, lühemat kasvu, pigem kõhn, nurgelise kehaehituse ja veidi taaruva sammuga. Tema hõredad heledad juuksed hoidsid hästi peadligi, ka siis, kui ta need külgedelt

pikemaks kasvatas ja kõrvadest allpool ära lõikas. Hallid, pisut tuhmid silmad võisid paista alati kõigile lõbusad ja naeru täis, Melchior armastas teiste naljade peale valjusti naerda ja tema naer oli lapselik ja usalduslik. Paljudele näis, et ta on pidevalt lahke ja lõbus – ega apteeker ei saagi olla morn ja tõrjuv –, kuid mõned olid näinud ka neid hetki, mil üle tema ujeda näo oleks nagu valgunud mingi sünge vari. Need olid hetked, mil ta uskus, et keegi teda ei vaata, ja siis võis välgatada tema silmades põhjatu äng, peaaegu hullumeelne sügavus, raske ja valus hirm. Ent siis peletas ta selle tunde endast eemale ja oli jälle lõbus Tallinna apteeker, kõikide sõber ja ustav abimees. Oli veel vara, linn alles ärkas. Melchior istus ja vaatas oma märkmetest järele, kes millist rohtu täna peaks nõutama tulema. Siin olid tema purgid ja uhmrid, segud ja kuivatatud rohud, siin oli tema maailm, millest tal pole iial pääsu, kui ta seda juhtukski tahtma. Melchior sõlmis lahti kotikese kuivatatud küüslaugu laastukestega ja tõstis riiulilt enda ette kange piirituse. Täna saab sellest kurgurohi pagariemandale, ehkki palju paremat sissetulekut annab põletatud nisu, kui seda segada ürtidega ja näiteks heale sõbrale kohtufoogt Wentzel Dornile kõhuvalu vastu sisse joota. Ent just siis, kui Melchior küüslaugulaastud uhmrisse poetas, puutus tema kõrvu hele muusika. Ta kiikas avatud uksest tänavale ja nägi, et naabermajast üle Rataskaevu tänava on tulnud välja selle omaniku Mertin Tweffelli kostiline Kilian Rechpergerin, istunud kaevuservale ja hakanud oma pilli mängima. See nooruk oli vast vaevu seitsmeteistaastane, kuid Melchiori teada oli ta juba mitmes võõramaa linnas laulukunsti õppinud ja jõudnud Tallinna oma isa käendusel, sest vana kaupmees Tweffell juhtus olema Nürnbergi Rechpergerinide sugulane. Läinud suvest saadik elas Kilian Suurgildi oldermanni majas kostilisena, käis linna peal pidudel laulmas ja eriti sageli oli teda näha mustpeade juures, kus viimasel ajal ei möödunud ainsatki söömaaega, ilma et Kilian seal omi vallatuid laule oleks laulnud.

Kilian tavatses end esitleda kui Schulfreund’i, sest niimoodi nimetatakse tema Nürnbergi Lauljate gildis rännuselle, kes kaugetele maadele muusikakunsti õppima lähevad. Melchior pidi endale tunnistama, et talle tõepoolest meeldib Kiliani muusika, selles oli aimata soojade lõunamaade hõngu, meloodiakäike ja viise, milliseid Tallinna muusikud ei tundnud, ja tema hääl oli selge ja puhas, kõlav ja soe. Mis muidugi pole ka mitmetele Tallinna noortele neitsitele märkamata jäänud, mõtles Melchior. Ja kortsutas siinjuures kulmu. Melchior jätkas köhamikstuuri segamist ja nägi, kuidas naabermaja uks avanes ja sellest väljus kaupmeheisand Tweffelli noorik Gerdrud. Ning apteekrile näis, nagu oleks noor laulumees just seda hetke oodanudki. Melchior võttis uhmri ja sättis end avatud aknale veidi lähemale. Uudishimu on juba kord kõikide apteekrite pahe. Noor emand Gerdrud, kes võis olla Kilianist vahest aasta või paar vanem, ent oma abikaasast aastat nelikümmend või rohkemgi noorem, kandis kaenla all turukorvi ja noogutas lahkelt Kilianile tervituseks. Noormees aga hüppas kaevuservalt püsti ja kummardas. „Hommikust, kaupmeheemand,” hüüdis ta rõõmsalt. „Kena kevadhommikut teile! Kas näete, milline ilus ja õnnistatud päev on meile antud, oleks lausa patt, kui seda ühe kena lauluviisiga ei tervita.” Emand seisatas ja vastas reipalt: „Tere hommikust, Kilian Rechpergerin. Aga ilus on see päev ainult neile, kes saavad selle laulu ja pillimänguga mööda saata. Teistele ausatele linnainimestele on see täpselt samasugune nagu kõik teised, töid ja askeldusi täis.” Kilian mängis kiire ja imeliselt keerulise meloodia ja hõikas vastu: „Oh, aga kas teie, emand Gerdrud, siis tõesti arvate, et laul ja pillimäng sünnivad ainult Jumala armust ja nende pärast ei peagi tööd tegema ja vaeva nägema?” „Kõik sünnib Jumala armust,” sõnas noor naine. „Laulda os-

kan mina ka, aga minu töid ja toimetusi ei tee keegi ära. Kellele on päev antud pillimänguks, kellele igapäevase leiva teenimiseks.” „Vana onu Mertin on nüüd nii rikas küll, et tema noorik ei peaks päevad läbi pesunaise kombel ringi tuuseldama. Teil on majas ju veel Ludke ja virtinamoor ...” ütles Kilian kavalalt, kuid Gerdrud katkestas teda veidi pahasel toonil. „Mis sa lobised, Kilian Rechpergerin, ei ole sinu asi öelda, kuidas oldermann peab oma majatoimetusi seadma, sina oled meil ainult kostiline.” „Ka kostilisel on silmad. Küll ma juba näen, kuidas asjad on Tallinnas ja meil Nürnbergis, kuidas minu vanaonu vennapoeg oma kena noorikut koormab ja nõuab talt töid ja tegemisi, mille jaoks oleks vaja kolme teenijatüdrukut ja kelle palkamise jaoks oleks vanal ihnuskoil raha küll.” Jultunud sell, mõtles Melchior seda vestlust akna all pealt kuulates. Jultunud, aga julgeb tõde rääkida. Suurgildi oldermanni Tweffelli ei oleks keegi saanud süüdistada üleliigses kulutamises ega prassimises. Tema noor naine – peale selle, et ta oma vanale mehele vanaduspäevade silmarõõmuks oli – tegi tõesti rohkem majapidamistöid kui mõni teine rikas kaupmeheemand siin linnas. Teener Ludke ja vana virtinamoor olid tema majas ainsad palgalised. Gerdrud hüüatas nüüd veelgi pahasemalt: „Aga ole ometi vait, Kilian, jalamaid lõpeta oma rumal jutt, kui sind Ludke praegu kuuleks, räägiks ta kohe isand Mertinile ära.” Noormees astus neiule lähemale, pani pea viltu ja küsis kavalal häälel: „Aga teie ei räägi, emand Gerdrud?” Gerdrud kohmetus. „Ma ... ma pean minema. Mul on kiire,” sõnas ta. Kuid Kilian ei teinud seda kuulmagi. „Aga äkki kuulate ära ühe lauluviisi?” küsis ta. „Või mis veelgi parem – kui te just ütlesite, et laulda oskate ise ka ... Kas selline kevadhommik ei toogi lauluviisi suhu? Teeme hoopis nii – mina mängin pilli ja teie laulate.”

Neiu raputas pead. „Või mina hakkaksin keset linna kõõrutama, seda juba ei ole! Ma pean tõesti minema.” Kilian aga käis peale. „Kuid ainult üks laul, lubage ma laulan teile.” „Ei, Kilian ei. Mitte üks laul.” „Kas te siis tõesti ei taha kuulda mõnda Nürnbergi meisterlauljate parimat viisi, ma oskan neid mitmeid. Just praegu meenus mulle üks lugu vanast nahaparkalist, kes võttis endast viiskümmend aastat noorema naise ja sattus terve linna naerualuseks ja siis ...” Gerdrud karjatas allasurutult ja pahvatas: „Ole vait, Kilian, ja ära palun hakka mind keset linna häbistama, ma tõttan kohe minema.” „Hei, oodake ometi! Siis mõni muu laul? Kas äkki mõni vanade minnesingerite oma? Kõik meie meisterlauljad õpivad vanu minnesingerite laule. Kas ma laulan teile, kuidas Tannhäuser või Konrad von Würzburg igatsesid oma armastatu järele? Tahate?” „Ei, Kilian, ei. Head aega, minul on linna peal tegemist ja mina sinuga enam juttu ajada ei taha.” Gerdrud rabas turukorvi kindlameelselt kaenlasse ja tahtis minekut teha. Ent Kilian ei jätnud jonni, ta sõrmitses pilli ja hüüdis vaikselt: „Või siis äkki mõni Tallinna laul, emand Gerdrud? Aga need on nii kurvad, et ei sobi kena kevadega. Oh, aga üks lõbusam meenub mulle siiski! Äkki meeldib teile see lugulaul lõbusatest meremeestest?” Ja vastust ootamata hakkas ta laulma: Mul seitseteist venda ja seitseteist laeva Mul seitseteist sadamat näitsikuid täis Mu vennad ei pelga ei surma ei taevast ... Kuid nüüd Gerdrud kiljatas ja ka Melchior võpatas meelepahast. Noorik sööstis Kiliani juurde ja kattis ta suu oma väikse käega.

„Seda laulu Tallinnas küll ära laula, kui sa ei taha, et sind siit minema kihutatakse!” hüüdis ta ehmunult. „Kas sa hull oled? Vitaalivennad on meile nii palju häda teinud, need röövlid ja meremõrtsukad ... See peab olema püstihull, kes Tallinnas nende laule laulab.” Kilian võttis aeglaselt neiu käe oma suult ja küsis nii vaikselt, et Melchior vaevu teda kuulis: „Aga äkki ma olengi püstihull?” „Ole mis sa oled, aga selliseid laule sina Tallinna linnas laulda ei tohi, kui sa ei taha, et sind kividega surnuks pillutakse,” sõnas neiu. „Heakene küll, aga öelge siis teie mulle, millist laulu te sel hommikul kuulda tahaksite?” „Ei ühtegi, ma pean tõttama. Ei ühtegi meisterlauljate oma ega minnesingerite oma, ei kevadest ega merest, mitte ainsatki. Ma ... ma tõesti pean tõttama. Mine sina ka nüüd oma teed.” Kilian naeratas nukralt. „Niiviisi ilma lauluta võib teie elu muutuda tühjaks ja kurvaks, selles pole ühtegi rõõmu ega lohutust. Ainult talitamised ja töötegemised, mured ja vaevad. Head aega siis, emand Gerdrud, ja õhtuni, ka minul on mustpeade juures toimetamisi. Kuhu te teel olitegi, äkki on meil üks tee?” „Mina? Ainult siiasamasse apteeki pidin ma minema ja siis sadamasse ja turule.” „Apteeki?” küsis Kilian. „Kas siis Ludke sealt ise ei võiks oma isandale salve ja rohte tuua?” „Isand Mertin saatis Ludke juba eile õhtul kuhugi ära, ma pole teda seni näinud ... Head aega, Kilian, ma lähen nüüd.” Nüüd pöördus neiu kindlalt minekule. Kilian naeris, lehvitas Gerdrudile ja hakkas astuma mööda Rataskaevu tänavat Pika mäe värava poole. Melchior vaatas talle järele ja raputas kurvalt pead. See ei ole õige. Ei ole õige see, et vana kaupmees endale nii noore naise võtab, ja ei ole õige see, et üks noor ja kena kostiline veel nende katuse all elab. Kuid ta läks kiirelt akna juurest eemale ja asus oma leti taha.

Emand Gerdrudil oli sel päeval apteegist tarvis luusalvi oma abikaasa haigete liikmete jaoks. Melchior valmistas seda linnaarsti retsepti järgi, ehkki oli üpris kindel, et ega vana oldermanni luid ja liikmeid see salv eriti tervemaks ei tee. Kui Gerdrud apteeki astus ja Melchiori tervitas, õhetas ta veel kergelt. „Emand Gerdrud, meie kallis naabrinaine!” hüüatas apteeker. „Milline rõõm on teid nii heas tujus sel kenal hommikul näha.” „Teie olete ka alati nõnda heas tujus, et minul on lausa kahju, et ma siia nõnda harva satun,” lausus neiu malbelt. „Aga astuge siis ometi sagedamini läbi, isegi noorele ja tervele inimesele ei tee paha vahel mõni särtsakam rohi alla neelata,” soovitas Melchior. „Ahjaa, teie luusalv. Siin see on, valmis mis valmis ja nagu ikka haigetele kontidele peale määrida ja üks palve Neitsi Mariale lisaks lugeda, siis aitab kõige paremini. Või vähemalt leevendab vanaduse vaevu. Ma küll ootasin Ludket teie asemel ...” „Isand Mertin saatis ta kuhugi toimetama, juba eile. Pole teda sest saati näinud,” vastas Gerdrud. „Ja teie abikaasa ise?” uuris Melchior. „Kiirustas juba koidu ajal sadamasse kaupa tegema. Aitäh salvi eest.” „Kiirustas?” sõnas Melchior mõtlikult. „Vaadake, mina ei ole muidugi päris tohter, aga ühte-teist tõbedest tean minagi. Ja isand Mertini eas pole kiirustamine enam õige, seda ma ütlen. Rahulik ja vaikne elu, rammus toit, paastu ajal mitte nii väga agaralt paastuda, eks ole, aadrit lasta nagu sünnis ja valutavaid kohti vahel salviga määrida ja siis veel kuumas vannis käia – ega muud ravitsemist ei olegi soovitada.” Kui ta rääkis, silmitses ta vargsi Gerdrudi nägu. Tüdruk polnud veel kahekümnenegi. Tal olid heledad juuksed ja sinised silmad, oma pikliku tanu all näis tema noor nägu väga süütu ja heldimust tekitav. Kas varjas ta oma muretu ilmega kõiki neid

vaevu, mida üks noor tütarlaps peab tundma, kui tema abikaasa on temast viiskümmend aastat vanem ja haige? „Ta laseb ka Nigulistes enda eest palvetada ja maksab missade eest,” rääkis tüdruk ja ohkas. Mitte just kuigi heldelt, nagu ma kuulnud olen, mõtles Melchior, kuid noogutas innukalt. Tüdruk vaikis. Ta vaatas tõsinedes Melchiori ja küsis siis äkki: „Aga öelge, isand Melchior, ega see kõik vist ei aita? Tema valud ei taha mitte järele anda.” „Armas naabrinaine, nii nagu kellelegi on antud, nii tema aeg kulgeb, ja ravimise, palvetamise ja aadrilaskmisega saab ehk natuke pikendust ka juurde nõutada. Ja kui korralikult aadrit lasta ja haigeid luid ja liikmeid määrida, siis pole isand Mertini tervisel veel surmahäda küll küljes, seda ma talle ka ütlesin. Ta võib veel üle kümne aasta elada.” „Kas teie tähekaart ütleb nii?” „Tähekaart?” küsis Melchior. Ta kummardus ja võttis leti alt kokkuvolditud tähekaardi, Brügge meistrite töö, mille isa oli talle kunagi pärandanud. Selle lugemine oli apteekrite tsunftide üks saladusi. Kuningakodade astroloogid loevad tähekaarti ühtemoodi, apteekrid aga teistmoodi, kui nad teavad haige nime ja sünnikuud. „Ei, mitte tähekaart,” sõnas ta siis. „Seda ütlevad vaist ja kogemused. Teie abikaasa liigesed on haiged ja kondid valutavad, aga tema elujõud on veel tugev. Tähekaart ütleb mulle seda, millal on kõige parem päev aadrit lasta, ja nii nagu ma siit näen, siis ...” Ta liikus sõrmedega kiiresti üle tähekaardi sümbolite ja ümises: „Isand Tweffelli puusahaiguste vastu peame vaatama, kus on Sagittarius, jalad on meil Capricornus ja haiged põlved on Aquarius ... Ja kui me nüüd vaatame, et kuu on Capricornuses ülehomme õhtul, siis ma ütleksin, et kahe päeva pärast hommikul tasuks teie abikaasal minna habemeajaja juurde aadrit laskma ja pärast seda tuleb end kohe salviga tohterdada, siis peaks jalavalu järele andma küll.”

„Ma ütlen siis talle edasi. Tuhat tänu teile, apteekrihärra, ja head nägemist!” Neiu ohkas veel kord ja pöördus minekule. Melchior noogutas talle. „Ja-jah, see on vana teadus, mida õpetavad meile Saliceto Wilhelmus ja Cremona Gerardus ja kõik need teised kuulsad endisaegsed ravitsejad. Soovitage kindlasti oma armsale abikaasale korralikult aadrit lasta ja küll te näete, armas naabrinaine, et tema veel kenasti hea tervise juures püsib.” „Annaks jumal,” pomises Gerdrud. Siis ta läks ning apteeker jäi talle mõtlikult järele vaatama. „Vaene tüdruk!” kostis äkki Melchiori selja tagant naisehääl. Melchior ei olnud kuulnudki, kuidas tema kallis abikaasa Keterlyn oli apteeki sisenenud.