Kuidas demokraatiad surevad

STEVEN LEVITSKY DANIEL ZIBLATT

KUIDAS DEMOKRAATIAD SUREVAD

Sisukord Sissejuhatus

7

1. Saatuslikud liidud 2. Väravavalvamine Ameerikas 3. Vabariiklased ütlevad kohustustest lahti 4. Demokraatia õõnestamine 5. Demokraatia kaitsepiirded 6. Ameerika poliitika kirjutamata reeglid 7. Koostlagunemine 8. Trump riivab kaitsepiirdeid 9. Demokraatia päästmine

15 31 46 60 80 96 117 141 164

Tänuavaldused Viited Register

186 188 254

Sissejuhatus

K

as meie demokraatia on ohus? See on küsimus, mida me ei arvanud kunagi esitavat. Oleme olnud kolleegid viisteist aastat, mõeldes, kirjutades ja õpetades teemal, miks on demokraatiad läbi kukkunud muudel aegadel ja muudes kohtades – Euroopa sünged 1930ndad, LadinaAmeerika rõhuvad 1970ndad. Oleme veetnud aastaid, uurides uusi autoritaarsusvorme, mis maakera eri paigus esile kerkivad. Meie tööalane kirg on uurida, kuidas ja miks demokraatiad surevad.

Aga nüüd peame vaatlema omaenda riiki. Viimase kahe aasta vältel oleme näinud, kuidas poliitikud ütlevad ja teevad asju, mis on Ameerika Ühendriikides enneolematud – aga me tunneme need ära demokraatia kriisi ettekuulutajatena muudest paikadest. Sama moodi nagu paljud teised ameeriklased tunneme meiegi õudu, ehkki üritame endale kinnitada, et asjad ei saa siin tegelikult nii halvad olla. Kuigi teame, et demokraatiad on alati haprad, on see, milles meie elame, mingil moel alati kõigist raskustest välja tulnud. Meie põhiseadus, meie rahva vabadus- ja võrdsuseaade, meie ajalooliselt tugev keskklass, meie kõrge haridus- ja jõukustase ning suur ja mitmekesine erasektor – kõik need peaksid meid kaitsma demokraatia kokkukukkumise eest, mis on toimunud paljudes teistes paikades.

Aga ikkagi oleme mures. Ameerika poliitikud kohtlevad nüüd oma rivaale vaenlastena, hirmutavad vaba pressi ja ähvardavad valimistulemustest mitte välja teha. Nad üritavad nõrgendada meie demokraatia institutsioonilisi kaitsevalle, sealhulgas kohtuid, luureteenistusi ja eetikakomisjone. Ameerika osariike, mida kuulus jurist Louis Brandeis ülistas kunagi „demokraatia laboratooriumidena“, ähvardab oht muutuda autoritaarsuse laboratooriumideks, kui võimulolijad kirjutavad ringi valimisseadusi, muudavad valimisringkondade piire ja võtavad inimestelt koguni hääle­õiguse ära, et vaid kaotust vältida. Aastal 2016 valiti esimest korda Ameerika

Ku i da s d emo k r a at i a d su r eva d St even Levitsk y ja Dan iel Z ibl att

8

ajaloos presidendiks mees, kel puudus varasem poliitiline kogemus, kes ei paistnud hoolivat põhiseaduslikest õigustest ja kel oli selged autoritaarsed kalduvused.

Mida see kõik võiks tähendada? Kas me elame keset ühe maailma vanima ja edukaima demokraatia langust ja hukku?

Tšiili pealinna Santiago tänavatel olid pinged kuhjunud juba mitu kuud, kuni viimaks, 11. septembri 1973 keskpäeval, kerkisid kesklinna kohal taevasse Suurbritannias toodetud Hawker Hunteri hävitajad, mis asusid pommitama neoklassitsistlikku presidendipaleed La Monedat. Pommid langesid ja La Moneda põles. Kolm aastat varem vasakpoolse koalitsiooni eesotsas presidendiks saanud Salvador Allende peitus paleesse barrikaadide taha. Tema võimu ajal oli Tšiili kannatanud ühiskondlike rahutuste, majanduskriisi ja poliitilise paralüüsi all. Allende oli öelnud, et ei lahku postilt enne, kui on oma töö lõpetanud – kuid nüüd oli käes tõehetk.

Kindral Augusto Pinocheti juhitud Tšiili relvajõud võtsid riigis võimu üle. Selle saatusliku päeva varahommikul ärgitas Allende riigiraadios oma rohkeid toetajaid tänavatele tulema, et demokraatiat kaitsta. Kuid loodetud vastupanu ei saanud teoks. Paleed kaitsnud sõjaväepolitsei hülgas oma postid; presidendi pöördumisele vastati vaikusega. Mõne tunni pärast oli president Allende surnud. Koos temaga suri ka Tšiili demokraatia.

Meil on kombeks mõelda, et demokraatiad surevad just nõnda: neile teevad lõpu relvis mehed. Külma sõja ajal läksid hingusele paljud demokraatiad, ja kolmel juhul neljast oli põhjuseks relvastatud riigipööre.

Demokraatiad Argentinas, Brasiilias, Dominikaani Vabariigis, Ghanas, Kreekas, Guatemalas, Nigeerias, Pakistanis, Peruus, Tais, Türgis ja Uruguays surid kõik nõnda. Hiljutisemal ajal on sõjaväelised riigipöörded võimult kukutanud Egiptuse presidendi Muḩammad Mursī aastal 2013 ja Tai peaministri Yingluck Shinawatra aastal 2014. Kõigil neil puhkudel tehti demokraatiale relvade jõul ja ähvardusel kiire lõpp peale.

Kuid demokraatiat võib purustada ka teistsugusel moel, mis on vähem dramaatiline, ent annab niisama hävitava tulemuse. Demokraatiad võivad surra mitte kindralite, vaid rahva valitud riigijuhtide käe läbi – presidendid või peaministrid asuvad õõnestama neidsamu protsesse, mis nad võimule tõid. Mõni neist juhtidest lammutab demokraatia väga kähku, nagu tegi Hitler 1933. aastal pärast Riigipäevahoone põlengut. Ent

Ku i da s d emo k r a at i a d su r eva d

9 St even Levitsk y ja Dan iel Z ibl att

enamasti murenevad demokraatiad aeglasemalt, vaevunähtavate sammude haaval.

Näiteks võib tuua Venezuela, kus Hugo Chávez oli poliitiline autsaider, kes võttis sõna valitseva eliidi vastu, pidades seda korrumpeerunuks ja lubades üles ehitada „ehtsama“ demokraatia, mis kasutaks riigi tohutuid naftavarusid vaeste elujärje parandamiseks. Chávez kasutas oskuslikult ära tavaliste kodanike viha, kellest paljud tundsid, et senised poliitilised parteid ei hooli neist või kohtlevad neid halvasti, ning ta valitigi 1998. aastal presidendiks. Nagu ütles üks naine Chávezi koduosariigis Barinases valimiste eelõhtul: „Demokraatia on haige. Chávez on ainus antibiootikum, mis meil leidub.“ Kui Chávez algatas oma lubatud revolutsiooni, tegi ta seda demokraatlikult. Ta korraldas 1999. aastal vabad asutava kogu valimised, kus tema liitlased said ülekaaluka võidu ja saavutasid enamuse. See võimaldas chavista’del üksi koostada uue põhiseaduse. See oli küll demokraatlik põhiseadus ja selle legitiimsuse huvides korraldati 2000. aastal uued presidendi- ja kongressivalimised. Chávez ja ta liitlased võitsid ka need. Chávezi populismil leidus palju raevukaid vastaseid ning 2002. aastal aprillis kukutas sõjavägi ta mõneks ajaks võimult. Kuid riigipööre kukkus viimaks läbi, mis andis võimule naasnud Chávezile demokraatlikku legitiimsust juurde.

Alles 2003. aastal astus Chávez esimesed selged sammud autoritaarsuse suunas. Kuna tema avalik toetus oli langemas, venitas ta opositsiooni algatatud referendumiga, mis oleks ta ametist tagasi kutsunud – referendum korraldati alles aasta hiljem ja selleks ajaks olid kerkivad naftahinnad tema populaarsust piisavalt suurendanud, et ta taas võidaks. 2004. aastal pani valitsus musta nimekirja kõik need, kes olid ametist eemaldamise referendumi petitsioonile alla kirjutanud, ning täitis ülemkohtu oma käsilastega, kuid Chávezi ülekaalukas valimisvõit 2006. aastal võimaldas tal demokraatia teesklemist jätkata. Chavista režiim muutus peale seda aga repressiivsemaks: suleti üks oluline telekanal, opositsiooni poliitikuid, kohtunikke ja meediategelasi arreteeriti või saadeti maalt välja kahtlaste süüdistuste põhjal ning kaotati presidendiaja limiit, et Chávez saaks piiramata ajaks võimule jääda. Kui vähki surev Chávez 2012. aastal tagasi valiti, olid need vabad, ent mitte ausad valimised: chavismo kontrollis suurt osa meediast ja kasutas hiiglaslikku valitsusaparaati enda huvides. Chávez suri aasta pärast ning tema võimujärglane Nicolás Maduro sai järjekordse kahtlase

Ku i da s d emo k r a at i a d su r eva d St even Levitsk y ja Dan iel Z ibl att

10

valimisvõidu. 2014. aastal vangistas tema valitsus olulise opositsiooniliidri.

Kuid opositsiooni ülekaalukas võit 2015. aasta kongressivalimistel näis kahtluse alla panevat kriitikute väited, et Venezuela pole enam demokraatlik. Alles siis, kui uus üheparteiline asutav kogu 2017. aastal kongressi võimult kukutas, seda ligemale kaks kümnendit pärast Chávezi esimest valimisvõitu, hakati Venezuelat laiemalt autokraatlikuks riigiks pidama.

Niimoodi surevad demokraatiad nüüd. Ilmselge diktatuur – fašismi, kommunismi või sõjaväelise režiimi vormis – on maailmast suuremas osas juba kadunud. Sõjaväelised riigipöörded ja muud vägivaldsed võimuhaaramised on haruldased. Enamik riikidest korraldab regulaarselt valimisi.

Demokraatiad surevad küll endiselt, ent teistmoodi. Külma sõja lõpust alates tapavad neid enamasti rahva valitud valitsused ise, mitte kindralid ja sõdurid. Nii nagu Chávez Venezuelas, on rahva valitud riigijuhid demokraatlikke institutsioone õõnestanud Gruusias, Ungaris, Nicaraguas, Peruus, Filipiinidel, Poolas, Venemaal, Sri Lankal, Türgis ja Ukrainas.

Demokraatia allakäik saab tänapäeval alguse valimiskasti juurest.

Ja see toimub ohtlikult petlikul moel. Klassikalise riigipöörde puhul, nagu Pinocheti oma Tšiilis, on demokraatia surm kohe algusest peale kõigile selge. Presidendipalee on leekides. President kas tapetakse või pannakse vangi või saadetakse maalt välja. Põhiseadus kaotab kehtivuse, kas mõneks ajaks või lõplikult. Aga aeglase allakäigu puhul seda kõike ei juhtu.

Tanke ei tooda tänavatele. Põhiseadused ja teised nime poolest demokraatlikud institutsioonid jäävad kehtima. Inimesed käivad endiselt valimas.

Valitud autokraadid säilitavad näilise ettekujutuse demokraatiast, õõnestades samal ajal selle olemust.

Paljud valitsuse katsed demokraatiat õõnestada on „seaduslikud“ selles mõttes, et need toimuvad seadusandliku võimu toetusel ja kohtute heakskiidul. Neist võidakse koguni jätta mulje kui katsetest demokraatiat edendada: kohtusüsteemi efektiivsemaks muutmine, võitlus korruptsiooni vastu, valimisprotsessi läbipaistvamaks tegemine. Ajalehed ilmuvad edasi, kuid kuuluvad võimu toetajatele või sunnitakse neid minema enesetsensuuri teed. Kodanikud, kes jätkavad valitsuse kritiseerimist, avastavad sageli, et neil tekivad probleemid maksuameti või muude riigiasutustega. Üldine segadus üha suureneb. Inimesed ei saa toimuvale kohe pihta. Paljud usuvad edasi, et nad elavad demokraatias. Veel 2011. aastal, kui Latinobarómetro arvamusküsitlus palus Venezuela rahval hinnata omaenda riiki skaalal alates

Ku i da s d emo k r a at i a d su r eva d

Kui haavatav on Ameerika demokraatia sedasorti allakäigu suhtes? Meie demokraatia alused on kahtlemata tugevamad kui Venezuela, Türgi või Ungari omad. Aga kas need on küllalt tugevad?

Sellele küsimusel vastamiseks on parem hetkeks unustada igapäevased pealkirjad ajalehtedes ja telekanalite välkuudised. Meil tasub vaadet avardada, otsida õppetunde teistest maailma demokraatiatest ja kaugemast ajaloost. Teiste riikide ajalookogemuste põhjal võime luua testi, millega identifitseerida võimalikud autokraadid juba enne seda, kui nad võimule pääsevad. Saame õppida möödunud aegade demokraatlike liidrite vigadest, kes on avanud ukse võimalike autokraatide ees – kuid leidub ka vastu­pidise sisuga õppetunde viisidest, kuidas teised demokraatiad on takistanud äärmuslasi võimule tõusmast. Võrdlev lähenemine paljastab ühtlasi, kuidas rahva valitud autokraadid maailma eri paigus kasutavad hämmastavalt ühetaolisi strateegiaid demokraatlike institutsioonide mahasurumiseks.

Kui need mustrid üha selgemaks saavad, on kergem eristada ka allakäigu poole viivaid samme ja neid takistada. Teadmine, kuidas teiste demokraatiate kodanikud on edukalt vastu hakanud valitud autokraatidele või selles traagiliselt läbi kukkunud, on erakordselt kasulik kõigi nende jaoks, kes soovivad praegu kaitsta Ameerika demokraatiat.

Me teame, et aeg-ajalt kerkivad kõigis ühiskondades esile äärmuslastest demagoogid. Seda juhtub isegi hea tervisega demokraatiates. Ühendriikides on olnud omajagu selliseid, sealhulgas Henry Ford, Huey Long, Joseph McCarthy ja George Wallace. Demokraatia proovikiviks ei saa mitte selliste figuuride esilekerkimine, vaid poliitiliste liidrite ja eriti just poliitiliste parteide tehtav töö nende võimult eemale hoidmiseks: neid ei kaasata peavoolu parteide valimisnimekirjadesse, keeldutakse nende toetamisest ja koostööst nendega ning vajadusel moodustatakse nende vastu

11 St even Levitsk y ja Dan iel Z ibl att

ühest („üldse mitte demokraatlik“) kuni kümneni („täiesti demokraatlik“), andis 51 protsenti vastanutest hindeks vähemalt kaheksa.

Kuna ei leidu ühtainust silmatorkavat hetke – riigipööret, sõjaseisukorra väljakuulutamist, põhiseaduse tühistamist –, mil režiim ilmselgelt ületab piiri demokraatia ja diktatuuri vahel, ei pruugi ühiskonna häirekellad helisema hakata. Neid, kes võimupoolse tagakiusamise vastu sõna võtavad, võidakse pidada liialdajateks või õõnestajateks. Demokraatia murenemine on paljude jaoks pea märkamatu protsess.

Ku i da s d emo k r a at i a d su r eva d St even Levitsk y ja Dan iel Z ibl att

12

ühisrinne rivaalidega, toetamaks demokraatlikke kandidaate. Populaarsete äärmuslaste isoleerimine nõuab küll poliitilist julgust. Aga kui senised parteid hakkavad hirmu, oportunismi või väärhinnangute tõttu äärmuslasi peavoolu kaasama, seab see demokraatia ohtu.

Kui autoritaarsete kalduvustega isik võimule pääseb, seisab demokraatia silmitsi teise suure proovikiviga: kas autoritaarne liider hakkab demokraatlikke institutsioone alla suruma või õnnestub neil tema tegevust piirata? Institutsioonidest üksi ei piisa valitud autokraatide vaoshoidmiseks.

Põhiseadusi tuleb kaitsta – seda peavad tegema nii poliitilised parteid ja organiseerunud kodanikud kui ka demokraatlikud normid. Ilma kindlate normideta ei saa põhiseaduslik võimude lahusus (checks and balances) olla demokraatia jaoks kaitsevall, milleks seda peame. Institutsioonidest saavad poliitilised relvad, mida jõuliselt kasutavad oma vastaste vastu need, kes neid kontrollivad. Niimoodi õnnestub valitud autokraatidel demokraatiat alla suruda – kohtud ja muud neutraalsed asutused topitakse oma käsilasi täis, muutes need oma relvadeks, meedia ja erasektor ostetakse ära (või sunnitakse vaikima) ning poliitika reeglid kirjutatakse ümber, et vastaste jaoks mängu raskemaks muuta. Vabade valimiste kaudu autokraatiani jõudmise traagiline paradoks ongi see, et demokraatia mõrvarid kasutavad oma tapatööks demokraatlikke institutsioone – tasahilju, tähelepandamatult ja isegi seaduslikult.

Ameerika kukkus esimeses katses läbi 2016. aasta novembris, kui me valisime presidendi, kelle puhul tasus kahelda, kas ta demokraatlikest normidest lugu peab. Donald Trumpi üllatusliku võidu muutis võimalikuks mitte ainult rahva rahulolematus, vaid ka vabariiklaste partei suutmatus takistada endi ridades pesitseval äärmuslikul demagoogil saavutamast kandidaadiks ülesseadmist.

Kui tõsine on see oht nüüd [aastal 2018 – Tlk]? Paljud vaatlejad usuvad kõhklematult meie põhiseadusse, mis sai tehtud just selliseks, et takistada ja vaos hoida Trumpi-suguseid demagooge. Meie madisoniaanlik võimude lahususe süsteem on vastu pidanud üle kahe sajandi. See elas üle kodusõja, suure majandussurutise, külma sõja ja Watergate’i. Seega peaks see suutma üle elada ka Trumpi.

Meie pole selles niisama kindlad. Ajalooliselt on meie võimude lahususe süsteem tõesti päris hästi töötanud – kuid mitte (või vähemalt mitte

Ku i da s d emo k r a at i a d su r eva d

13 St even Levitsk y ja Dan iel Z ibl att

ainult) selle põhiseadusliku süsteemi tõttu, mille lõid meie riigi rajajad.

Demokraatiad töötavad kõige paremini – ja elavad kõige kauem – siis, kui põhiseadust toetavad kirjutamata demokraatlikud normid. Ameerika võimude lahususe süsteemi on elus hoidnud kaks põhilist normi, mida me juba enesestmõistetavateks peame: vastastikune sallivus ehk arusaam sellest, et võistlevad parteid tunnistavad teineteist legitiimsete rivaalidena, ning vaoshoitus ehk idee, et poliitikud ei tohiks kalduda liialdustesse oma institutsionaalsete eesõiguste rakendamisel. Need kaks normi olid Ameerika demokraatia aluseks suurema osa kahekümnendast sajandist.

Kahe suure partei liidrid tunnistasid üksteist legitiimsetena ja panid vastu kiusatusele kasutada oma ajutist kontrolli institutsioonide üle endale maksimaalselt kasulikul moel. Sallivuse ja vaoshoituse normid olid Ameerika demokraatia pehmed kaitsepiirded, aidates sel vältida sedasorti poliitilist lahingut elu ja surma peale, mis on hävitanud demokraatiad mujal maa­ ilmas, sealhulgas Euroopas 1930ndatel ja Lõuna-Ameerikas 1960ndatel ja 1970ndatel.

Praegu on need kaitsepiirded üha nõrgemaks jäänud. Meie demokraatlike normide õõnestamine sai alguse 1980ndatel ja 1990ndatel ja kiirenes veel 2000ndatel. Selleks ajaks kui Barack Obama sai presidendiks, olid eriti just paljud vabariiklased hakanud kahtlema oma demokraatlike rivaalide legitiimsuses ja hüljanud vaoshoituse sellise strateegia kasuks, mis nägi ette võitmist vahendeid valimata. Donald Trump võis seda protsessi kiirendada, kuid ei põhjustanud seda. Ameerika demokraatia ees seisvad probleemid ulatuvad sügavamale. Meie demokraatlike normide nõrgenemise juur on äärmuslik polariseerumine, mis ulatub kaugemale poliitilistest erinevustest – tegu on rassilise ja kultuurilise tagapõhjaga eksistentsiaalse konfliktiga. Ameerika pingutused saavutamaks rassilist võrdsust tingimustes, kus meie ühiskond muutub üha mitmekesisemaks, on toitu andnud kurikavalale tagurlikkusele ja üha intensiivistuvale polariseerumisele. Aga kui korraks kiigata ajalukku, saab kähku selgeks, et just äärmuslik polariseerumine võib demokraatia tappa.

Seega on põhjust häirekella lüüa. Vähe sellest, et ameeriklased valisid 2016. aastal demagoogi – me tegime seda ajal, mil need normid, mis kunagi meie demokraatiat kaitsesid, seisid juba nõrkadel alustel. Aga kui teiste riikide kogemused õpetavad meile, et polariseerumine võib demokraatia tappa, õpetavad need ühtlasi, et demokraatia allakäik pole vältimatu ega

pöördumatu. Otsides õppetunde teistest kriisi sattunud demokraatiatest, tutvustab see raamat strateegiaid, mida kodanikel tasuks või ei tasuks kasutada meie demokraatia kaitsmiseks.

Paljud ameeriklased on meie riigis toimuva tõttu õigustatult hirmul.

Kuid meie demokraatia kaitsmine nõuab rohkemat peale kartuse või raevu õhutamise. Me peame olema ettevaatlikud ja julged. Me peame õppima teistelt riikidelt, et paremini näha ohumärke, ent ära tunda ka valehäired.

Meil tuleb endale aru anda saatuslikest väärsammudest, mis on laostanud teisi demokraatiaid. Me peame nägema, kuidas kodanikud on mineviku suurte demokraatiakriisidega toime tulnud, ületades sügavale juurdunud lahkarvamused, et allakäiku vältida. Ajalugu ei korda end, kuid riimub.

Selle raamatu lootuseks on, et me märkame neid riime, enne kui on liiga hilja.

Kuidas demokraatiad surevad Donald Trumpi presidentuur tõstatas küsimuse, mida paljud kunagi tõenäoliseks ei pidanud: kas Ameerika demokraatia on ohus? Harvardi professorid Steven Levitsky ja Daniel Ziblatt on üle kahekümne aasta uurinud demokraatiate lagunemist Euroopas ja Ladina-Ameerikas ning nende arvates on vastus jaatav. Demokraatia ei lõpe enam pauguga – revolutsiooni või sõjaväelise riigipöördega –, vaid vaikse kiunatusega, põhjuseks ülitähtsate institutsioonide, näiteks kohtusüsteemi ja ajakirjanduse aeglane ja pidev nõrgenemine ning poliitilise hea tava järkjärguline murenemine. Hea uudis on see, et autoritaarsuse kiirteel on mitu väljasõidurampi. Halb uudis on see, et esimene on juba seljataga.

Ajalehed Washington Post ja Time nimetasid seda New York Timesi menuki tiitliga pärjatud raamatut üheks 2018. aasta tähtteoseks.