„Milline laisk kass!” ütlesid möödakäijad. „Ta kas magab või lesib niisama.”
„Isegi hiired on julgeks läinud!”
„Ja veel ülbeks ka!”
„Vaata, nad tantsivad ta ümber.”
„Veidi veel ja nad hakkavad tema taldrikust süüa varastama.”
„Ta on nii laisk, et teda ei huvita.”
„Või siis magab ta sügavalt.”
„Vaata, üks hiir sikutab teda isegi sabast!”
„Sabast!?”
„Kuulge, hiired!”
„Kus te olete?” „Hiired?”
„Kus te olete?”
„Kus nad on?”
„Ma
loodan, et nad jõudsid plehku panna.”
Paksuke Kass oli harjunud ukse ees matil magama. Suur Hiir lesis tavaliselt kusagil lähedal.
Paksuke Kass tahtis väga hiirt kinni püüda, et talle korralikult naha peale anda, aga ei saanud sellega hakkama, sest ta oli nii paks, et jaksas vaevu kõndida.
„Kuidas sa julged minu mati peal istuda, sa punnsilmne näriline! Sa naeruväärne hiireroju! Sa rumal tobu! Sa, sa ...” vahutas kass hiire poole igal hommikul. „Küll sa veel näed, kui ma su kätte saan ...!”
„Sa ei suuda end isegi liigutada, paks tünn, karvane kägar!” vastas Suur Hiir samal toonil.
Ja ühel päeval oli hiir nii julge, et hakkas kassi sabaga mängima.
See aga ületas igasugused piirid! Seda ei võinud enam taluda.
„Ma veel näitan sellele nagale!” vihastas Paksuke Kass ja otsustas kaalust alla võtta.
Päev päeva järel sõi ta ainult terakese riisi. Loomulikult ei piisa sellest linnupojalegi, rääkimata siis kassist. Paks kass muutus kiiresti. Kiiresti ja isegi liiga kiiresti, nii et ta oli täiesti kurnatud.
Ta oli nii nõrk, et ei jaksanud hiirt püüda, ning lihtsalt lebas seal, kus ikka.
„Ma pean juurde võtma,” otsustas Kõhnuke Kass. „Ma pean rohkem sööma.”
Pärast mitmekuulist paastumist ei olnud see raske. Ta asus praekartuli kallale (ilma salatita), sõi leiba võiga, jõi rõõska koort ja vohmis maiustusi, mida kassid ei tohiks üldse süüa, sest need on ebatervislikud.
Pole ime, et Kõhnuke Kass muutus peagi taas paksuks. Lausa laisaks paksuks kassiks, kes ei suutnud enam joosta. Hiir tukkus endiselt rahumeeli.
„Ma pean kaalust alla võtma,” mõtles Paksuke Kass valjusti. „Ja siis saan ma ta kätte.
Saan kätte.
Seekord valis ta vedela toidu ja jõi iga päev vaid tilga piima.
Ja muidugi kaotas ta jälle kiiresti ja ohtralt kaalu. Ta muutus nii nõrgaks, et ei suutnud isegi asemelt püsti tõusta, rääkimata Suure Hiire püüdmisest. Too naga norskas ikka muretult edasi.
„Ma pean tugevamaks saama,” otsustas Kõhnuke Kass ja asus uuesti praekartulite kallale (ilma salatita), jõi koort ja sõi kooke ...
Ja kiiresti võttis ta jälle nii palju kaalus juurde, et sai vaevu liikuda.
Asjatult ähvardas ta hiirt, karjus tolle peale ja lükkas teda asemelt maha. Hiir aga teadis, et võib rahus edasi põõnata. Ta teadis ka, et kõige parem on süüa mõõdukalt – ei liiga palju ega liiga vähe.
Kuid ta ei kavatsenud seda Paksukesele-Kõhnukesele Kassile öelda.
kook koor
