Hästi toimiva abielu
põhimõtet
John M. Gottman, PhD ja Nan SilverSeattle’i armastuse laboris: tõde õnnelike abielude kohta
Päeva
algus Seattle’is on haruldaselt pilvitu, kui hiljuti abiellunud Mark ja Janice hommikusöögilauda istuvad. Korteri suurest aknast avaneb vaade sügavsinise veega Montlake’i järvele ning kaldaäärsele pargile, kus sörgivad tervisejooksjad ja paterdavad haned. Mark ja Janice naudivad seda pilti hommikuse röstsaia ja pühapäevase ajalehe kõrval. Hiljem hakkab Mark tõenäoliselt televiisorist jalgpalli vaatama, Janice aga räägib samal ajal telefonis oma emaga, kes elab St. Louis’s.
Esmapilgul näib see olevat täiesti tavaline stuudiokorter – kuni te märkate kolme seinale kinnitatud videokaamerat, Marki ja Janice’i krae külge kinnitatud mikrofone (nagu mõnes vestlussaates) ning südamerütmi mõõtmise aparaate, mida nad rinnal kannavad. Marki ja Janice’i kaunis järvevaatega elukoht pole tegelikult üldse nende korter. See on Washingtoni ülikooli labor Seattle’is, kus ma kuusteist aastat tegelesin ajaloo kõige põhjalikuma ja uudsema uuringuga abielu ja lahkumineku kohta.
Ühe sellise uuringu raames olid Mark ja Janice (ning veel nelikümmend üheksa juhuslikult valitud paari) avaldanud vabatahtlikult
soovi veeta nädalalõpp näidiskorteris, mida nimetati hellitavalt armastuse laboriks. Juhiste kohaselt pidid nad käituma nii loomulikult kui võimalik, vaatamata asjaolule, et ühelt poolt läbi paistva köögipeegli tagant jälgis neid teadlaste meeskond, kaamerad salvestasid iga nende sõna ja näoilme ning andurid mõõtsid kehas ilmnevaid pinge või lõdvestumise märke, näiteks südame löögikiirust. (Elementaarse privaatsuse tagamiseks jälgiti paare ainult kella üheksast hommikul kuni kella üheksani õhtul ja seda ei tehtud kunagi ajal, kui nad viibisid vannitoas.) Korteris oli lahti tõmmatav diivan, toimiv köök, telefon, televiisor ja muusikakeskus. Paaridel paluti kaasa tuua oma toiduained, raamatud, sülearvutid, kudumistarbed, treeninguvahendid, isegi koduloomad – kõik, mida nad võisid vajada tüüpilise nädalavahetuse veetmiseks.
Meie ambitsioonikas eesmärk oli paljastada kogu tõde abielu kohta – leida lõpuks vastused küsimustele, mis on inimesi juba kaua painanud. Miks on abielu mõnikord nii keeruline? Miks mõned kogu elu kestvad suhted laabuvad probleemideta, teised aga jäävad vinduma ja lõhkevad nagu kellapomm? Ning kuidas vältida abielu rappa jooksmist – või päästa abielu, milles esineb juba probleeme?
91-protsendilise täpsusega lahutusprognoos
Tänu aastakümneid kestnud uuringule on nüüd lõpuks võimalik nendele küsimustele vastata. Tegelikult suudan ma väga täpselt prognoosida, kas paar jääb õnnelikult kokku või mitte, kui olen vaid viisteist minutit kuulanud nende omavahelist suhtlust! Seitsmes eraldi uuringus on mu täpsus selliste prognooside tegemisel olnud keskmiselt 91 protsenti. Teisisõnu 91 protsendil juhtudest, kui ma olin ennustanud, kas paari abielu jääb püsima või puruneb, näitas aeg, et minu prognoos oli õige. Ma ei arva, et mu edu lahkumineku ennustamisel annaks mulle õigust uhkustamiseks, sest tegemist pole
mingi üliinimliku tajuvõime või vaistuga. See tulemus tugineb täielikult teadusele: aastakümnete jooksul koos kolleegidega kogutud andmetele.
Esimese hooga võite tunda kiusatust suhtuda meie uuringutulemustesse kahtlevalt, pidades neid lihtsalt üheks järjekordseks üles kiidetud teooriaks. Mõistagi tekitab see skeptitsismi, kui keegi ütleb, et on välja selgitanud, mis tagab abielu püsima jäämise, ning võib teile näidata, kuidas teie enda abielu päästa või lahutuskindlaks muuta. Paljud inimesed peavad ennast abieluküsimustes spetsialistiks – ning on suurima rõõmuga valmis jagama teiega oma arvamust selle kohta, kuidas sõlmida täiuslikumat liitu. Kuid see on oluline märksõna – arvamus. Enne meie uuringutega saavutatud läbimurret oli isiklik seisukoht ainus põhi, millele said tugineda need, kes tahtsid paare aidata. Ning viimaste hulka kuulusid sisuliselt kõik tegutsevad kvalifitseeritud, andekad ja hea väljaõppega suhtenõustajad.
Tavaliselt põhines (ja tihti põhineb endiselt) kompetentse terapeudi paaride aitamise meetod tema erialasel väljaõppel ja kogemustel, vaistul, suguvõsa ajalool ning võib-olla isegi usulistel veendumustel.
Kindlasti aga ei ole see põhinenud tugevatel teaduslikel tõenditel. Sest täpseid teaduslikke andmeid selle kohta, miks mõned abielud õnnestuvad ja teised purunevad, polnud lihtsalt olemas.
Lahutuste prognoosimine kõlab paljutõotavalt, kuid vahel võib statistika segadust tekitada. Olen kuulnud, kuidas inimesed suhtuvad abielu hindamise teaduslikku meetodisse kahtlevalt, tuues põhjenduseks, et kui lahutuste määr on nagunii ligikaudu 50 protsenti, annaks isegi täiesti suvaline pakkumine üsna hea prognoositulemuse.
Ent see tõlgendus põhineb väärarusaamal sellest, mida me analüüsime. Sageli näiteks toodav 50 protsendi määr on üldhinnang, mis puudutab lahutusi pärast nelikümmend aastat kestnud abielu. Meie uuringud prognoosivad lahkuminekut tunduvalt lühemas ajaraamistikus. Näiteks ühes uuringus, milles osales 130 äsja abiellunud paari,
ennustasime nendevahelist suhtlust analüüsides, et järgmise seitsme aasta jooksul lahutab neist viisteist paari. Lõpuks läks selles uuringus osalenutest lahku seitseteist paari (sealhulgas meie pakutud viisteist), mis tähendas, et antud juhul oli meie prognoositäpsus 98 protsenti.
Aastate jooksul on ka teised laborid, kus on kasutatud meie välja töötatud meetodeid, saavutanud prognoosimisel märkimisväärset edu, mis kinnitab, et meie pikaajalised andmed olid stabiilsed teaduslikud tulemused, mitte juhuslik nähtus. Nii näiteks on laborites, mida juhivad Rand Conger Iowa riiklikus ülikoolis ja Tom Bradbury Los Angelese California ülikoolis, koostatud äärmiselt täpseid abielu edasise käigu prognoose analüüsi põhjal, mis puudutas paari füsioloogilisi reaktsioone ühe konkreetse konflikti arutelu käigus. Ühes teises märgilise tähtsusega uuringus, mis käsitles noorpaare, mõõtsid psühholoog Janice Kiecolt-Glaser, tema abikaasa Ron Glaser ja nende kolleegid Ohio riiklikust ülikoolist stressiga seotud hormooni adrenaliini taset paaride veres ajal, kui nad tülitsesid. Kümme aastat hiljem tegid teadlased kindlaks, et võrreldes nende paaridega, kes olid endiselt õnnelikus abielus, oli katsealustel, kelle suhe oli karile jooksnud või lõppenud lahkuminekuga, vere adrenaliinitase kunagiste vaidluste ajal olnud 34 protsenti kõrgem. Samad teadlased avastasid veel, et teise stressihormooni, ACTH tase oli värskelt abiellunud naistel, kelle abielu oli kümme aastat hiljem ummikus või lahutatud, õnnelikult abielus olevate naistega võrreldes kaks korda kõrgem.
Teiste sõnadega öeldes suutsid need teadlased prognoosida noorpaaride saatust kümne aasta pärast üksnes nende vere hormoonitaseme mõõtmise abil esimesel abieluaastal!
Suutlikkus lahkuminekut laboriuuringute abil prognoosida on tähendanud suurt sammu pikaajaliste suhete uuringutes, kuid minu arvates pole see kõnealuse projekti kõige olulisem panus. Oma kõige kasulikumaks avastuseks pean ma hoopis seitset põhimõtet, mis ei seostu üksnes lahutuse prognoosimise, vaid ka selle ennetamisega.
Erinevalt paljudest teistest paaride abistamise meetoditest põhineb meie oma teadmistel sellest, mis muudab abielu edukaks, mitte põhjustest, miks see luhta läheb. Me ei pea enam mõtlema, miks mõned paarid õnnelikult kokku jäävad. Tänu aastatepikkusele teaduslike andmete kogumisele ja analüüsimisele suudame nüüd tõepoolest täpselt öelda, mis eristab õnnelikus abielus olevaid paare kõikidest teistest.
Emotsionaalselt intelligentsed abielud
Põhjus, miks abielu toimib, võib olla hämmastavalt lihtne. Õnnelikult koos elavad paarid pole teistest targemad, rikkamad ega psühholoogiliselt taibukamad. Ent igapäevaelus rakendavad nad dünaamikat, mis ei lase teineteist puudutavatel negatiivsetel mõtetel ja tunnetel (mida tuleb ette kõikidel paaridel) positiivsetest võitu saada. Lahkhelide ja vastu hakkamise õhustiku tekitamise asemel arvestavad nad teineteise vajadustega. Partneri soovile kalduvad nad vastama toetavas stiilis „Jah, ja lisaks …“, mitte „Jah, aga …“. Selline positiivne suhtumine võimaldab neil mitte üksnes säilitada, vaid ka tugevdada ühist romantika, mängulisuse, rõõmu, seikluslikkuse ja õppimise tunnet, mis on oluline igas kestvas armusuhtes. Sellist suhet nimetan ma emotsionaalselt intelligentseks abieluks.
Ma suudan prognoosida, kas paar jääb õnnelikult kokku või mitte, kui olen vaadanud ja kuulanud nende omavahelist suhtlust vaid viisteist minutit.
Emotsionaalset intelligentsust on hakatud üha rohkem pidama oluliseks teguriks, mis võimaldab prognoosida lapse edukust hilisemas elus. Mida paremini suudab laps oma tundeid tajuda ning teisi
mõista ja nendega läbi saada, seda päikeselisem on tema tulevik, ükskõik milline on tema akadeemiline IQ-tase. Sama kehtib abikaasade kohta. Mida kõrgem on paari emotsionaalne intelligentsus (mida paremini nad suudavad teineteist ja oma abielu mõista ning austada), seda suurem on tõenäosus, et nad elavad tõepoolest alati õnnelikult. Samamoodi, nagu vanemad saavad õpetada lastele emotsionaalset intelligentsust, saavad seda oskust õppida ka paarid. Asi ongi nii lihtne nagu see kõlab: selle võime arendamine võib aidata mehel ja naisel lahutuse tõenäosust vähendada.
Milleks on vaja abielu päästa?
Abielu hääbumise üks kõige kurvemaid põhjusi on see, et kumbki pool ei mõista selle väärtust enne, kui on liiga hilja. Alles siis, kui lahutuspaberid on alla kirjutatud, vara jagatud ja eraldi korterid üüritud, saavad eksabikaasad aru, kui paljust nad teineteisest loobudes tegelikult loobusid. Liiga tihti võetakse normaalset abielu enesestmõistetavana, pühendamata sellele hoolt ja austust, mida see väärib ja möödapääsmatult vajab. Mõned inimesed võivad arvata, et lahkuminek või kiratsev õnnetu abielu pole midagi erilist – nad võivad pidada seda isegi tavaliseks tänapäeva elu osaks. Nüüd on aga olemas arvukalt tõendeid, mis näitavad, kui kahjulik võib kõikidele asjaosalistele olla nii lahutus kui ka õnnetu suhe.
Tänu Michigani ülikooli teadlaste Lois Verbrugge ja James House’i uuringutele on nüüdseks teada, et õnnetu abielu võib suurendada teie haigestumise tõenäosust ligikaudu 35 protsenti ja isegi lühendada teie eluiga keskmiselt nelja kuni kaheksa aasta võrra. Ja teistpidi: õnnelikus abielus inimesed elavad kauem ja on tervemad kui lahutatud või õnnetus abielus inimesed. Teadlased on need erinevused täiesti kindlalt välja selgitanud, kuid nende põhjus pole veel selgelt teada.
