Mille poole püüelda?........................................................................46
2. PEATÜKK
KELLEST MÖÖDA KÄIA?
Enne kui jõuame näideteni: keerulistest suhetest üldiselt............52
Inimesed, kes sind tegelikult ei taha............................................55
Inimesed, kes on katkised, ohtlikud ja keelduvad endaga tegelemast...................................................................................61
Inimesed, kes sinuga mängivad....................................................69
Inimesed, kes asuvad elukaarel sinust liiga kaugel........................74
Proovi teinekord andestada juba eos..........................................281
Ehk laseks hetkeks lahti?...........................................................284
Konstruktiivse tülitsemise reeglid..............................................287 Ära võta halba kaasa .................................................................292
Järgnevad mõtted on kirja pannud staažikas psühholoog, õppejõud, koolitaja ja autor Toivo Niiberg.
Eestis süveneb üha enam abielude-kooselude purunemine ja seda juba üsna varajases staadiumis. Sageli ikka ootuses ja lootuses, et järgmine paarisuhe on kestvam, õigem ja pakub enam rahuldust.
Peamiselt tahetakse muuta partnerit, aga harva ennast, oskamata või suutmata õppida eelmistes suhetes tehtud vigadest, rääkimata muude mineviku mõjude nägemisest. Samas on just see ilusama tuleviku eelduseks.
Siinkohal tulebki appi „Aitab draamast!“. Heiki Kohali kergesti loetav raamat on tõeline paarisuhte nõustamise ning jõustamise pärl, millest on abi nii naistel kui ka meestel, sõltumata nende vanusest või elukogemusest.
Kirje tugevamaks küljeks pean autori oskust seostada läbielatut teaduslikes algallikates tõestust leidnud faktide ja vajalike viidetega. Selline tekstiline ülesehitus annab lugejale võimaluse ja huvi teoses viidatud materjalidega põhjalikumalt tutvuda. Teksti lugemisele ja mõistmisele aitavad kaasa oskuslik liigendus (paksem trükk, alapealkirjad, raamistused), elulised näited ning kokkuvõtted iga peatüki lõpus.
Öeldakse, et inimene, kes oskab enda ebaõnnestumiste üle naerda ja neist õppida, on vaimselt tugev isiksus. Mind köitiski lugemisel see, et puudus pessimistlik hala ja vastaspoolte egoistlik süüdistamine.
Raamatut saadab hoopis elujaatav alatoon (kõik on võimalik, kui vaid piisavalt tahta), millele lisandub parajalt vürtsikas enesekriitika.
Minu lemmikpeatükiks osutus tervenisti 6. peatükk – „Vundamendi tugevdamine“ –, mida lugesin mitmeid ja mitmeid kordi, leides alati midagi uut. Alapeatükkidest paelus mind enim „Perekondlike mõjude tuvastamine“. Pereterapeudina tean eriti hästi, et kahjuks algavad kõik meie elu saatvad apsakad ja õnnestumised oma päritoluperest ning selle tunnetamine andestuse, leppimise, õppimise ja hea meenutamise kaudu aitabki elus edasi kulgeda.
Raamatu autor suudab ja oskab ennast avada, pakkudes samas lugejale rohket mõtteainet eneseanalüüsiks, surumata peale mingeid konkreetseid lahendeid. Eelkõige saabki ju iga inimene ennast ise aidata. Seega, head enesesse vaatamist, eneseanalüüsi ja eneseabi Heiki abiga!
Toivo on töötanud psühholoog-nõustajana pea 40 aastat. Lisaks on ta 25 aasta jooksul lugenud erinevaid psühholoogiakursusi (peamiselt sotsiaalpsühholoogiat, enesekehtestamist ja suhtlemist) kuues Eesti kõrgkoolis ning olnud Tallinna Ülikooli avatud ülikooli aasta õppejõud (2008). Ta ise on avaldanud 25 psühholoogiaalast raamatut.
Sissejuhatus
Sünnist surmani on umbes 28 451 päeva.1 Naistel pisut rohkem ning meestel millegipärast vähem. Keskmiselt teeb see tsipa alla 78 aasta. Tundub nagu palju? Mõtle uuesti.
Neid mõtteid aitab suunata üks lihtne küsimus: kui vana sa juba oled? Mina näiteks olen 34. See tähendab, et kui ma statistilist keskmist just oluliselt ei ületa, olen ma praeguseks ära kulutanud tervelt ~43% oma oodatavast elueast. Ja usu mind – see 43% on läinud väga kiiresti.
Küllap juurdled, miks see oluline on. Või miks ma seda üldse siin – ühe suhteraamatu alguses – mainin? Ikka seepärast, et tegelikult läheb kogu inimese elu kiiresti. See on üks erakordselt lühike viiv –hale silmapilk, mis saab läbi rutem kui enamus meist sooviks. Ning kui seda lõpuks päriselt teadvustada, omandavad mõned küsimused, näiteks kellega ja kuidas need vähesed päevad veeta, hoopis teistsuguse tähenduse. Ühtäkki hakkab enese kulutamine halbade suhete peale näima mitte enam lihtsalt vale, vaid lausa naeruväärselt rumal.
Paneb mõtlema? Väga hea! Kuid luba mul jätkata, sest see jäneseurg ulatub oluliselt sügavamale.
Fakt, et kaks, viis või isegi kümme aastat mööduvad halvas suhtes hirmutavalt ruttu ning et sa seda aega enam kunagi tagasi ei saa, on vaid
asja üks tahk. Teine on see, et pidev mure, südamevalu või allpool oma vajaduste rahuldamist elamine hakkab varem või hiljem kuskilt tagasi küsima. Ning selle lõivu maksmine saab toimuma nii sinu vaimse kui ka füüsilise tervise arvelt. Küsimus ei ole mitte niivõrd kas, vaid pigem millal ja kui palju sa kaotad.
Kust ma seda tean? Eks ikka sellest, et minagi olen enamiku rumalusi omal nahal ära proovinud. Näiteks ülikooli ajal venitasin ma pea neli aastat kummi inimesega, kellel tõenäoliselt oli piirialane isiksushäire1. Kogu sellega kaasnenud draama ja pingete tagajärjel sai minust – noorest, tugevast spordipoisist – lõpuks üks valutavate liigestega, kliiniliselt katkine õnnetusehunnik, kes oma pudeda vaimuseisundi tõttu vajas mõnda aega lausa statsionaarset ravi. Hiljem olen aga leidnud mitmeid teisigi tegelasi, kelle abil oma elu keeruliseks muuta.
Kolmandaks tasub teada – ja ehk on see isegi kõige olulisem –, et halbadesse suhetesse takerdumine aheldab sind elama poolikut elu.
Pidev probleemidega maadlemine ja sellega kaasnev energiakadu mõjuvad nagu jala külge seotud sangpomm. Ning lohistades endaga kaasas säärast raskust, on väga keeruline, kui mitte võimatu, jõuda oma tegeliku potentsiaali realiseerimiseni ka väljaspool neid suhteid. See tähendab madalamat karjäärilendu, märksa vähem raha, edu, ägedaid kogemusi, elurõõmu ja kõike muud head, kui on tegelikult su haardeulatuses, rääkimata arvestatavatest puudujääkidest su üldises igapäevases õnnetasemes.
Meenuta kasvõi mõnd tööpäeva, mil tõelise produktiivsuse asemel minuteid lihtsalt maha soigusid ning avariirežiimil tiksudes õhtut ootasid. Kui palju sa neil päevil oma karjääri või tuleviku ehitamisse reaalselt panustasid? Mis tundega sa pärast koju läksid?
1 Ingl.k. borderline personality disorder. Vaimse tervise häire, mida iseloomustavad äärmuslik mõttelaad, emotsioonide intensiivsus ja ebastabiilsus, paaniline hülgamishirm, kerge haavumine ja teiste süüdistamine.
Või mõnda toredaks planeeritud koosviibimist oma sõpradega. Seda, kuidas sa oma südamevalu kurva naeratuse taha peitsid ja sõprade lõbutsemist justkui klaasseina tagant katketena jälgida püüdsid. Ei olnud ju mõnus?
Ütleksin lausa, et halvas suhtes olemine – aga ka pinnapealsem probleemsete inimestega jändamine – on nagu elu raske kroonilise haigusega. Isegi kui sa sellega põhimõtteliselt toime tuled, piinab, piirab ja kahjustab see sind igas võimalikus mõttes. Ning isegi kui oled üks neist õnnelikest, kelle tervis selle tõttu päris kokku ei varise, hoiavad pidevad jamad sind muus mõttes ikkagi niimoodi maadligi, et võimaldavad sul nautida vaid osakest sellest, mis elul sinu jaoks tegelikult varuks on.
Üks tõeliselt hea suhe jällegi mõjub aga täiesti vastupidiselt: see toidab, julgustab ning toetab kõike, alates su vaimsest ja füüsilisest heaolust kuni kõrgeimate eneseteostuslike eesmärkide saavutamiseni.
Koguni nii palju, et nimetaksin selle lausa üheks parimaks võimalikuks eluhäkiks, mida sa nii enda oleviku kui ka tuleviku edendamiseks rakendada saad.
Maailma pikima, tänaseks üle kaheksakümne aasta väldanud Harvardi inimarengu uuringu järeldustes nimetatakse lähisuhteid lausa kõige olulisemaks õnne, tervist ja üldist heaolu mõjutavaks faktoriks üldse.2 Või nagu on kokkuvõtvalt öelnud uuringut pikalt juhtinud George E. Vaillant: „Õnn on [eluterve] armastus – punkt.“3
Et viimase tähendust paremini mõista: kujuta korraks ette, mis juhtuks, kui eemaldaksid pildilt kogu asjatu draama ja stressi ning asendaksid selle hoopis kahepoolse kindluse, meeskonnatunde ja hea tahtega? Mõtle seejuures ka rahule ja soojusele ning olukorrale, kus kogu su aur saab minna elu muude väljakutsete seljatamisele, mitte ei kulu südamevalu või nõmeduste peale. Lõpetuseks lisa kõigele sõprus,
lojaalsus ja teineteisemõistmine koos teadmisega, et sul on tuge v seljatagune. Kuidas tundub?
O letades, et sul on piisavalt kirgas fantaasia ning et suutsid just näha mõningaidki võimalikke põhjus-tagajärg seoseid, ei paista sõna eluhäkk ju üldsegi enam liiast. Ja minu eesmärk on julgustada ning
Leheküljed
52-54
Enne kui jõuame näideteni: keerulistest suhetest üldiselt
Poolnaljaga võiks öelda, et õige suhteni jõudmiseks tuleb esmalt valedest suure kaarega mööda käia. Kasutan väljendit „poolnaljaga“, sest pooleldi on tegemist naljaga, kuid pooleldi ka tõega.
Nende nii-öelda valede – perspektiivitute, mittetoimivate või liiga keeruliste – suhetega on nimelt selline lugu, et nad võivad võtta kogu meie ajalise, hingelise, energeetilise ja materiaalse ressursi. Ning seda pikaks ajaks. Mistõttu sellele nõndanimetatud heale (või õigele –kuidas keegi soovib) suhtele lihtsalt ei teki meie elus kohta. Nii võib kuluda aastaid – kaks, neli, kaheksa, kümme või rohkem –, enne kui inimesel üldse tekib valmidus millelegi paremale võimaluse andmiseks.
Osa uue aja vaimsete maailmavaadete kohaselt on sellisel juhul tegemist inimese paratamatu „arenguteega“. Paljud tahaksid siinkohal öelda, et „üks asi viib ju teiseni“ või et läbi kõige selle keeruka kasvatakse lõpuks millegi ilusamani. Võimalik…
Kuid paljud inimesed lihtsalt raiskavad oma elu ja liiguvad ühest halvast suhtest teise nägemata, et nad ei suuda tuvastada ega murda mustreid, mis takistavad neil millegi enama kogemist. Või siis kulutavad nad oma elust proportsionaalselt liiga suure osa millelegi, mis nende elu kas liiga komplitseerituks teeb või seda tegelikult ei vääri.
Halvimal juhul võidakse end aga siduda kellegagi, kellega koos olemine on koguni otseselt ohtlik. Ja see tõenäosus ei ole sugugi väike. Statistikaameti andmetel kogeb Eestis erinevat laadi paarisuhtevägivalda ~33% meestest7 ja lausa ~41% naistest8. Ning nii palju kui ma olen kuulnud teemaga tegelevatelt prokuröridelt, on sageli tegemist üsna grotesksete seikadega – sellistega, mis võivad inimesele jätta püsiva jälje. Samas oleks juba pelgalt teadlikkuse tõstmisega võimalik sääraste juhtumite esinemist oluliselt vähendada.
Seega, probleemsed suhted – üritame neist siiski mööda käia.
Edasi vaatlemegi mõningaid näiteid sellest, mida (või õigemini keda) tasuks püüda vältida.
Seejuures olgu öeldud, et osasse peatükis väljatoodud inimtüüpidesse ja stsenaariumidesse tasub suhtuda äärmise ettevaatlikkusega. Need käivad, nagu kunagi räppis Tom-Olaf Urb, kategooriasse „Super ei“.
Teisi tuleks aga lihtsalt vaadelda teatava reservatsiooniga. Ehk mingite siin kajastuvate juhtude puhul on õnnelik lõpp teoreetiliselt siiski ka võimalik, mistõttu ei pea neid võtma absoluutse loodusõnnetusena.
Samas on juba eos kasulik aduda nendega kaasnevaid agasid – kasvõi informeeritud otsuse tegemiseks. Usun, et lugemise käigus mõistad hästi, mis on mis.
Samuti pean vajalikuks mainida, et üldine püüdlus probleemsematest kooslustest mööda käia ei pea tingimata tähendama igasuguse suhetega seonduva kontakti (näiteks kohtamas käimise) täielikku puudumist. Erinevatel kogemustel – sealhulgas nendel, mis kulmu krimpsutama võtavad – on sinu arengus siiski samuti mingisugune osa.
Lihtsalt, mõistlik on olla teadlik ja vaadata maailma avatud silmadega. Päris kõiki ämbreid ei pea ise läbi kolistama. Või vähemasti ei tasu neisse liiga kauaks takerduda.
Mis saab aga siis, kui tunned, et mõni negatiivne näide meenutab kangesti sind ennast? Noh – mis seal ikka. Ehkki säärane tõdemus ei ole kindlasti meeldiv, ei tähenda see õnneks seda, et sa nüüd kunagi hea suhteni ei jõua. Kindlasti jõuad – kui tõeliselt tahad. See aga eeldab valmidust oma kitsaskohti adekvaatselt kõrvalt näha, tunnistada ja nendega süvitsi tegeleda. Täpsemalt räägin sellest (nagu kõigist teistestki probleemide algetest) raamatu kolmandas peatükis.
Vahemärkus: et koledatest või nõmedatest asjadest ilusal viisil rääkida on keeruline, võtan algavates lugudes endale vabaduse väljenduda üsna otse. Kohati isegi robustselt. Kasutan elavaid olukorrakirjeldusi, annan hinnanguid, sildistan ja räägin tunnetest, mida neil hetkil kogesin. Nõnda ilmestuvad teatud arhetüübid selgemalt ning saad need kergema vaevaga kõrva taha panna. Seejuures on aga õiglane teadvustada, et isegi nõmedaimate või probleemseimate inimeste käitumisel on enamasti kaugeleulatuvad põhjused. Sellised, milles nad alati ise süüdigi ei pruugi olla. Ehk tegelikult on paljud neist ära teeninud mitte hukkamõistu, vaid hoopis teatava koguse kaastunnet.
Või vähemasti lisaks hukkamõistule ka kaastunnet. Samuti ei saa ära unustada minu rolli nende situatsioonide kujunemises.
Selles, miks ma ühte või teise olukorda üldse sattusin, lasus ju arvestatav vastutus ka mul endal. Lihtsama ülesehitusliku loogika nimel lahkan aga ka neid seoseid alles raamatu teises pooles – ja eraldi.
Leheküljed 113-115
Patoloogilised despoodid ja muud mölakad
Väidetavalt on pisut rohkem kui 5% meid ümbritsevatest inimestest nartsissistid34, umbes 4% sotsiopaadid35 ning keskeltläbi 1% psühhopaadid36,37. Tuhandest inimesest teeb see vähemalt 50 pluss 40 pluss 10 tegelast, kel on üks või teine ohtlik hälve. Päris täpseid arve on muidugi raske nimetada, sest sageli suudavad mainitud indiviidid enda olemust laiema avalikkuse eest võrdlemisi hästi varjata. Kuid matemaatiliselt tähendab see, et ettevaatlik tuleks olla vähemalt iga kümnenda uue tutvusega.
Arvestatava suurusega seltskonna moodustavad ka niinimetatud tavamölakad: autoritaarsed, pahatahtlikud või salakavalad inimesed, kes ühe või teise meditsiinilise hälbe alla küll päris lõpuni ei liigitu, kuid kes kontrollivad, kasutavad, ahistavad või alandavad oma kaaslasi üsna sarnasel viisil nagu esimesed kolm. Tont teab, palju neid kokku on, kuid tõenäoliselt teame me kõik vähemalt mõnda sellist isendit personaalselt, seega – piisavalt palju. Ning tuginedes enda elukogemusele: tõenäoliselt on neid rohkemgi kui ülalmainitud kliinilisi juhtumeid. Ühtlasi tähendab see paraku seda, et reaalsuses tuleb valvel olla isegi sagedamini kui igal kümnendal juhul.
Võtan endale vabaduse kõik nad siin tinglikult ühte kategooriasse panna, kuna enese sidumist ükskõik kellega neist võib pidada umbes sama mõistlikuks nagu teadlikult sita sisse astumist – looda, mis sa loodad, aga lillelõhna, õndsust või midagi muud ilusat sellest tõenäoliselt ei tule.
Probleem peitub selles, et ilusa suhte alus on võrdne partnerlus. Kõigi äsjamainitud indiviidide puhul on aga tegemist tugevalt asümmeetrilisi jõuvahekordi eelistavate inimestega, kes oma hälvetest, kompleksidest või suurest sisemisest ebakindlusest tingituna on võrdsuseks lihtsalt võimetud.
Kas halva eneseregulatsioonivõime tõttu või instrumentaalsetel kaalutlustel (oma tahte saavutamise vahendina) käib nendega alati kaasas ka mingit liiki vägivald, mistõttu saab suhtest nendega varem või hiljem paratamatult traumeeriv kogemus.
Seejuures väldivad nad igasugust vastutust nagu tuld, väänavad ja moonutavad situatsioone, jätavad aruteludest välja kõik, mis neid parajasti ei teeni, ning peedistavad oma partnereid erilise süütundeta, kuni nad ühes või teises mõttes oma tahtmise saavad.
Hämmastaval kombel näeb aga kooslusi, kus üheks osapooleks on patoloogiline despoot20 (või siis kraadi võrra lahjem tavamölakas), võrdlemisi sageli. Miks?
Esiteks, nagu juba mainitud, suudavad nad (mõnda aega) üsna hästi maske kanda. Patoloogilised despoodid seejuures osavamalt ja kauem kui tavamölakad. Teiseks oskavad nad oma ohvreid enese külge liita ja enda mõjuväljas hoida manipulatsiooni, erinevate sõltuvussuhete sisse seadmise ja sellesama vägivallaga. Olulist rolli võib seejuures mängida ka teatav ohvrite eelsoodumus (vaata edaspidi alapeatükki
20 Despoot – hirmuvalitseja, vägivallatseja.
„Vastutuse võtmine ja endasse vaatamine“). Enamasti ei vali despoot ega ka tavamölakas enda kõrvale tugevat ja eneseteadlikku kaaslast. Nad otsivad kellegi nõrgema: kellegi „mängitava“, kelle mõistus oleks võimalik ajapikku niimoodi segi ajada, et nad lõpuks reaalsusest irduks ja autokraatlikule suhtekorraldusele alluma jääks. Illustratiivseks näiteks sobib siinkohal lugu ühest praeguseks minu lähiringist välja arvatud neljakümnendates pereisast – Tarmost. Tegemist on inimesega, kelle viljeletav jõuline patriarhaat muutus minu jaoks niivõrd vastikuks, et võrdsust ja lugupidamist väärtustava inimesena ei suutnud ma temaga ühel hetkel enam lihtsalt lävida.
NÄIDE: „Tarmo ja tema taktikad“
Algul, tutvumisfaasis, oli ta armas ja härrasmehelik. Ta valis välja lihtsa, vähese haridusega ning keerulist lapsepõlve kogenud tütarlapse, kellest ta juba eos sotsiaalmajandusliku staatuse poolest üle oli. Sellise, kel oli puudunud normaalne isaeeskuju ning seega ka võrdlusmoment, milline üks hea mees või normaalne suhe olema peaks. Tähelepanu ja ilusate žestidega võitis ta neiu südame. Seejärel, etendades hoolitsevat perepead, tegi ta naisele ettepaneku töölt ära tulla ja koduseks jääda ning pakkus talle rahalises mõttes turvalist ja mugavat elu. Naisel tuli ainult hakata kasvatama mehe eelmisest elust pärinevat poega. Järgmisena tulid ühised lapsed: üksteise järel kohe õige mitu. Mida aeg edasi, seda hägusemaks muutus naise mälestus iseseisvast elust ning seda suuremaks kujunes seotus mehega. Mees aga kinnitas, et talle meeldib hoolitseda…
Leheküljed 327-329
Eri isikuomaduste
dihhotoomia
Üksluisus tapab elurõõmu ning sillutab teed apaatsusele. Seetõttu on üks olulisemaid asju, mille poole elus püüelda, mitmekülgsus. Ning nii on see ka ühes tõeliselt heas suhtes.
Siinses kontekstis tähendab see endas teatavate vastuoluliste isikuomaduste samaaegset arendamist ning nende vahel omalaadse tasakaalu saavutamist.
Kuidas seda täpsemalt mõista?
Näiteks on meeste jaoks ülimalt oluline, et nende kaaslane oleks truu, soe, aus ja pühendunud. Samas ei tea ma ühtegi pikaaegset suhet, kus mehe rahulolu oleks tagatud pelgalt sellega, et tema kõrval on hea tüdruk. See oleks lihtsalt liiga „vanilje“ – ühest küljest küll tore, vajalik ja meeldiv, kuid ajapikku muutuks ainult magusamaitseline elu siiski läägeks.
Sageli kulmineeruvad säärased suhted sellega, et oma süütu inglikese kõrvalt minnakse lõpuks kavala pilguga pitspesus metskassi
või mõnda muud põnevamat isendit otsima. Kuna vaniljetüdrukud on muus mõttes soojad, turvalised ja mugavad, ei raatsita nendega loodud suhetele aga tihti ka selgeid jooni alla tõmmata. Tulemus? Kas lühem afäär, millega tehakse haiget nii endale kui ka oma partnerile… või siis ebahärrasmehelikul viisil topeltelu elamine, milles ühtesid oma vajadusi üritatakse rahuldada ühe inimesega ning teisi teisega.
Kui selles heas tüdrukus peaks aga juhtumisi olema ka paras annus jultumust, metsikust ja saatanlikku silmaläiget (mis ei tähenda, et truuduses, soojuses, aususes või pühendumises tohiks teha järeleandmisi), on lood hoopis teised. Tõenäoliselt suudab selline naine mehe kulme ja kõrvu kergitada – ning iha alal hoida – ka aastaid hiljem ning isu tema kõrvalt „küla peale minna“ nii väga ei teki. Sest lisaks kindlusele ja turvatundele vajavad mehed ka mängu ilu, võrgutamist ja elektrit. Ja kui koduhoov kõike seda pakub, siis milleks sealt lahkuda?
Sarnane lugu on ka naistega. Ühest küljest ootavad nad meestelt näiteks õrnust, tundlikkust ja peenekoelisust. Kuid piirdudes pelgalt nende isikuomadustega, on tulemuseks mitte mees, vaid üks võrdlemisi imal pehmik, kelle suhtes kaob õrnema soo huvi umbes sama ruttu, kui see tekib.
Sinna kõrvale on vaja ka teatavat ürgset maskuliinsust, jõulisust ja karmust. Sest naistele mõjub paitus sellelt käelt, mis muul ajal mõõka hoida mõistab, hoopis erutavamalt kui sellelt, mis seda kunagi teinud pole (või vajadusel teha ei suudaks). Küsimus on kontrastide mängus, kaitstuses ja naiselikkuse rõhutatud kogemises, mida suhe õrnuse ja jõulisuse piiril balansseeriva (meheliku) mehega võimaldab.
Siinkohal jõuamegi kõige olulisemani – eri isikuomaduste vahelise tasakaaluni. Ühest küljest on vaja endas kasvatada vastandlikke tahke.
Kuid samavõrd oluline on teada, kas ja millal on sobilik neist ühel või teisel avalduda lasta. Nagu on öelnud autor ja kliiniline psühholoog
Jordan Peterson:
„Hea mees ei ole kahjutu mees. Hea mees on väga-väga ohtlik mees, kes suudab end teadlikult talitseda.“
„S amamoodi võiks näiteks öelda, et hea naine ei ole korralik ega vaga naine. Hea naine on väga-väga litsakas naine, kes lihtsalt teab, millal ja kellega oma piir ideta ihasid välja elada.
Tegelikult saab vastanduvate isikuomaduste põhimõtet laiendada mistahes karakter istikutele ja nendega seotud käitumismustr itele.
Ekstraver tsust peab näiteks tasakaalustama oskus kuulata, enesekind lust aland likkus, kodukesksust seiklushimu, vaoshoitust spontaansus ja nii edasi.
