AJUTINE ELU
HUGO VA H E R
„Ajutine elu” on Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö. Võistluse korraldamist toetas Eesti Kultuurkapital. Toimetanud Ele Jaagusoo Kujundanud Angelika Schneider © Hugo Vaher ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-781-0 Trükitud OÜ Greif trükikojas
TARTU 2015
I
Kõik oli nii ere. Erkvalge. Silmipimestavalt hele. Taevas oli helesinine, luidetel kasvavad taimed helerohelised. Liiv helekollane, vaata et valgegi. Isegi mändide muidu tumedat karva okkad olid heledad. Meri näis vaid pisut tumedam kui tema kohal rippuv taevas. Andres pilgutas silmi. Merelt puhuv tuul oli sealsamas luitel liivaga mänginud poisi käest pudenenud peenikesed terad talle näkku lennutanud. Aga see ei pahandanud Andrest. Ta vaatas poissi, seda heleda peaga sinisilmset väikest õblukest, kuid pisikese trummis kõhuga armast tegelast, kes süütult oma pihukestest liiva lendu lasi. Tuul sasis tema poolpikki juukseid, veidi niiskeid varasemast suplusest. Poiss naeris ja Andrese süda naeris. Heldimusega paitas ta mõttes poisi pead ja teda valdas tohutu rahulolu. Mitte miski ei saanud olla valesti. Kõik oli parimas korras. Siis tundis ta oma pruuniks päevitunud põlvel kellegi kätt. Kogu ümbrus tumenes taas loomulikesse värvidesse ja üks naisehääl sosistas talle kõrva: „Andres. Andres.” 7
Andres pööras pead ja talle vaatas vastu suletud muigel suuga naine. Ema. Mitte tüdruk, kellesse ta armus kunagi, vaid naine – tõeline naine, kes sünnitas talle poja ja keda ta armastas üle kõige maailmas. Nagu oma poegagi. Andres pööras oma pea tagasi luite poole. Hetkeks jättis ta süda löögi vahele, kui ei näinud poissi, kuid just siis tõusis ilmselt end kõhuli visanud väikemees üles ja Andres rahunes silmapilk. Ta ei julgenud pisikest ilmakodanikku üldse üksi jätta. Ta hoidis teda nagu munast koorunud tillukest tibu, nii nagu ta neid oma lapsepõlvest mäletas, sulgkergeid, armetuid, saamatuid. „Ma lähen ujuma,” sosistas naine talle kõrva, ajas end seejärel üles ja pühkis hooletult bikiinidelt nähtamatut liivapuru. Tema sale pruun keha oli Andrese jaoks alati olnud vastupandamatu. Rannaliivale laotatud linal istudes tõstis mees oma käe päikesevarjuks ja vaatas üles. Luitel kilkas väike poiss. Naine astus pikkade sammudega, justkui hoogu võttes, kõrkjasele künkale ja võttis poisil hellalt käest. Tema maapinda surutud jalajäljed täitusid aeglaselt sinna niriseva liivaga. Siis sammusid nad edasi ja laskusid alla mere äärde. Rannal puhuv tugevam tuul, mis siia luite vahele jõudes kergeks paituseks rauges, lehvitas veel naise tumepruune juukseid. Siis nad kadusid. Andres heitis pikali. Merekohin mõjus rahustavalt, kuigi tal ei olnud vaja rahuneda. Ta oli rahu ise. Ta asetas käed pea alla ja vaatas silmi kissitades enda kohal laiuvat tohutut
8
taevasina. Mõned üksikud pilved justkui ära eksinud lambad ulpisid üle laotuse. Andres oli õnnelik. Tal oli kõik, mida ta vajas. Ja see puhkus – see oli üle kõige. Maailma parim aeg. Elu parim aeg. Andres tundis, kuidas miski kõditab tema jalasäärt. Ta ajas end istukile. Üks väike must sipelgas rühkis mööda tema jalga, minnes ei tea kuhu. „No kus sa ronid,” lausus Andres isalikult ja pühkis loomakese jalalt liivale. Sipelgas rassis edasi. Liivaterad tema jalge all kippusid veerema ja tal oli tegu, et edasi pääseda. Andres haaras eemal kasvava kõrre ja aitas töökal tegelasel liikuda kohta, kus kasvav sammal tõotas lihtsamat teekonda. Siis heitis Andres tagasi pikali. Kusagilt eemalt kostis kilkeid. Nad olid meres. Ta kujutas ette, kuidas naine seisab jalgupidi vees, lained rütmiliselt tema sääri embamas, poisike aga hüpleb siia-sinna, joostes kord randuvate lainete eest kaugemale liivasele maale, ja siis jälle nende taandudes, ise rõõmust hõisates, tagasi mere poole. Nad pidid veidi hiljem asjad kokku pakkima ja siis rahulikult tagasi suvilasse jalutama, mille ees ootas ennelõunal pestud ja vahatatud erksavärviliselt kiiskav auto. Nad pidid jalutama mööda kooperatiivi madalatest väikestest suvilatest, mille aedadest tõusis grillilõhna ja läbi heki kumasid äsja süüdatud tuled elutubades, mille diivanil naerdi ning joodi veini ja õlut. Nad pidid jalutama mööda kitsast suvilakruntidevahelist kruusast teed, mille keskel rohetas madal mururiba, justkui oleks neil aega terve igavik. Nad 9
pidid jõudma päikesest soojaks köetud majja, võtma kapist toidu ja tegema verandal olevasse kaminasse tule ning grillima viinereid. Salat värsketest kurkidest ja tomatitest pidi lõhnama laual. Poiss pidi olema tema süles, kui nad kamina ees istusid. Kägaras. Uinumas. Naine tema kõrval, pea mehe õlale toetumas ja silmis mänglemas kaminapuudel tantsiv oranž tuleleek. Mitte miski ei saanud halvasti minna. Kõik oli hästi. Andres sulges silmad. Läbi laugude kumas päikesevalgus. Ta surus silmad tugevamini kokku. Nii et kogu nägu krimpsu kiskus. Korraks maabus ta kõhule kärbes, kuid lendas siis jälle rahutult edasi. Andresel oli soe ja ühtaegu mõnusalt jahe. Üle luiteharja tema kuuma keha nilpsav tuulekeel tõi päikese palavusele leevendust. Korraks Andres suigatas. Võpatades avas ta silmad. Justkui kartes ärgata. Siis pani aga jälle need kinni ja vajus unne. Magusasse. Andres ärkas, kuid ei avanud silmi. Ta teadis, kus ta on. Kuigi need unenäod võisid teda väga sageli eksitusse viia. Ja need korrad olid kõige masendavamad. Nutma ajavad. Sest ta teadis, mis on tema ümber tegelikult. Kus ta on ja miks ta on. See oli elu, tegelik elu oma karmis reaalsuses. Halastamatu. Andrese külg tuikas. Kõval asemel ühel küljel magamine oli ilmselt jätnud tema vasakule puusale suure punase laigu, mis visalt taanduma pidi. Paremal küljel ei saanud ta magada, sest valus oli. Kuidagi seest. Rinnus oli valus. Juba pikemat aega, ja ta ei teadnud, mis see on. Arstidega oli aga teadagi kuidas. Ta keeras end selili. 10