1. peatükk
TÄIESTI TAVALINE LINN
Ta seisis tuletorni tipus kaugel mereavaruses, ja vaatas maa poole. Iilid lõid tal juustes tantsu. Lained pekslesid möirates vastu väikest siledat kaljut, nii et pritsmed käisid üle tuletorni. Alma Freng hingas sügavalt sisse. Tema närvid olid katkemiseni pingul. Ta pani käe rinnale ja tundis ihu vastas aarja hõõgust. See väike päikesekiiri täis klaaskarp rippus tal kaelas ja oli kampsuni all hoolikalt peidus. Peidus oli see alati.
Alma kõrval seisev naine pani käed punasele sepisrinnatisele nende ees.
„Tere tulemast Belmelingi,“ ütles ta.
Tumedad juuksed, milles oli lai hall triip, olid nagu harilikult kuklas elegantsesse krunni keeratud. Naisel olid jalas laiad mustad püksid ja seljas tumeroheline mantel, mis oli kuni terava lõuani kinni nööbitud. Naise nimi oli Elionora Frevelleng ja ta oli Alma vanaema.
„See linn, mida sa enda ees näed, on täiesti tavaline linn, kus elavad tavalised inimesed,“ jätkas ta.
„Ahah,“ ütles Alma üllatunult. Täiesti tavaline ei olnud just täpselt Elionora stiil.
Vanaema heitis talle silmanurgast pilgu ja kergitas kulmu.
„Mis sa minust arvad?“ Ta naeratas ja nõjatus vastu Almat. „Loomulikult ei ole Belmelingis mitte miski tavaline.“
Elionora ajas end sirgu ja viipas linna poole teisel pool merd. Kuigi september oli oktoobriks üle läinud ja ilm juba mitu nädalat hall ja külm, kirendas Belmeling värvidest. Jäi mulje, nagu oleks linnakesele värvilist tordipuistet riputatud. Mitte ükski aknapiit, uks ega majasein ei olnud teisega üht ja sama värvi.
„Tegelikult oli Belmeling varem täitsa tavaline linn. Aga ajapikku on siia kolinud üks päikesepüüdjate pere teise järel, mõistagi varjunime all. Nüüd kuuluvad kõik majad ja poed Belmelingis päikesepüüdjatele.“
Juba suvel, kõigest mõni päev pärast seda, kui ta viimast korda Elionorat nägi, oli Alma hakanud kartma, et see kõik on väljamõeldis. Ta kartis, et ei ole olemas päikesepüüdjaid – inimesi, kes suudavad lennata päikesekiirtega ja kontrollida aega; ega üleslendamist, kui noored päikesepüüdjad omavahel võistlevad, et pälvida aarjat; ega seda, et ta ise just säärase üleslennu edukalt sooritanud oli. Nii raske oli uskuda, et elu, mis ei olnud talle kuigi palju pakkunud, enne kui Elionora aprillis uksekella helistas, võis kinkida just temale midagi nii kõditavkripeldamapanevalt vaimustavat.
„Kas selles linnas on kõik päikesepüüdjad?“ küsis Alma jahmunult.
„Algul olid,“ vastas Elionora. „Aga Belmeling toimib nagu iga teine linn. Siia võib tulla ja siit minna igaüks, kes tahab. Mitte kunagi ei või kindel olla, kes kohvikus su kõrval lauas istub või sinu taga kõnniteel astub. Sellepärast on ülitähtis, et sa oleksid oma sõnade ja tegudega ettevaatlik. Siin on eriti tähtis tegutseda tasa ja targu. Kui linn avastataks, oleks see katastroof. Muidugi päikesepüüdjatele, kes siin elavad, aga ka ajavõrgustikule, mille järele me valvame. Ja kogu elule Maa peal.“
Alma neelatas. Elionora oli talle õpetanud, et aeg on tegelikult ajalõngade võrgustik, mis ulatub üle kogu maakera. Kõigil olenditel on ajalõng, mis määrab, millise kiirusega nad liiguvad. Päikesepüüdjad suutsid ajalõngade kiirust muuta neid näppude vahele võttes ja nipsutades.
„Nii!“ Elionora pani pihud kokku ja hakkas sõrmi rütmiliselt vastamisi kopsima. „Lõpuks on aeg minna päikeselennu kursusele.“
„Lõpuks ometi!“ kordas Alma ja tundis, kuidas ta nägu läheb naerule. Ta oli seda hetke palju kuid oodanud.
Nimelt ei olnud tal kuigi lihtne osavõtuks luba saada. Isa Simoni arvates oli päikesepüüdja elu liiga ohtlik . Ja pärast seda, kui Alma oli jäänud Parlamenti hirmuäratava suurministri Gabriella Grubeli juurde lõksu ja pääsenud napilt eluga, oli isale raske vastu vaielda. Simon oli kogu sellest loost nii närvis, et ei suutnud palju kuid paigal istuda. Suvest saadik oli ta Evelsøy majal kõik aknad ära
vahetanud, küll vahelduva eduga. Kui sügiskõledus uute aknapiitade vahelt majja imbus, oli ta veetnud kaks nädalat kaminalõõris, et külmale uut ja vana teha. Tagajärjeks oli see, et ka kamin enam ei tõmmanud. Ka siis, kui temperatuur toas alla nulli langema kippus, ei tunnistanud ta end lööduks ega helistanud pottsepale. Oh ei, Simon istus maha ja kudus kolm suurt villast kampsunit. Ühe tõmbas ta selga Almale, teise nende koerale Børrele (tolle ägedate protestide saatel) ja kolmanda endale, seletades pikalt ja laialt, kui kasulik on hingata värsket õhku, ka majas sees olles.
Teistelt täiskasvanutelt ei olnud suurt abi loota. Ema oli läinud nende juurest ära, kui Alma oli viieaastane, kadudes nagu tina tuhka. Majas elasid ainult Simon, Alma ja Børre. Nii et kui saabus kutse päikeselennu kursusele ja Simonil ei olnud ühtki mõistlikku inimest, kellega seda arutada, minetas tema remondikirg kõik pidurid.
Samal päeval väitis ta, et trepi alt esimese korruse tualetist kostab mingit kahtlast häält. Almal ei jäänud muud üle kui tunda kaasa kaitsetule kempsupotile, kui Simon rasked sammud sinna seadis, olles tõmmanud kätte poolde käsivarde ulatuvad nõudepesukindad. Paar tundi hiljem tormas ta sealt välja, pealaest jalatallani märg nagu kalts.
„Ära mine sinna!“ ütles ta sõgedal pilgul. „Ma vist vigastasin mingit juhet või toru. Kõik pritsib lakke ... selle asemel et ... ee ... veega alla minna. Õnnetus! Hirmus õnnetus!“
„Me lendame Belmelingi ja läheme kursusele sealt,“ ütles Elionora.
Alma tõstis käe ja leidis pöidla ja pikkpeetriga üles väikese nähtamatu ajalõnga. Selle sametpehme pind paitas sõrmeotsi, ta pigistas selle kõvasti sõrmede vahele ja nipsutas. Ajalõng taltus. Sedasama tegid metsikud iilid. Tuletorni ümbritsevad laineharjad tardusid poolel loksel. Elionora ja Alma tegid oma aarjad korraga lahti ja lasksid päikesekiire välja. Alma kahmas kiire pihku ja tundis, kuidas kuivad pinnulised lauad jalge alt kadusid. Peagi lendas ta vanaema kannul, ümar punane tuletorn selja taga, Belmelingi poole.
Alma ei esitanud enam küsimusi oma ema kadumise kohta. Tüdruk tajus isa põiklevates vastustes midagi kummalist. Midagi sellist, mis võiks muuta kõike. Midagi väljakannatamatut ja kohutavat, mis ühtlasi selgitaks ema kadumist.
Alma oli viieaastane, kui tema ema jäljetult haihtus. Nüüd, mil ta osaleb päikesepüüdjate linnas Belmelingis päikeselennukursustel, kerkivad taas päevakorda küsimused, mida ta pole enam aastaid esitanud. Miks ema lahkus? Ja miks keeldub Alma isa temast rääkimast? Tõde otsides võtavad Alma ja tema sõber Pilla suuri riske, seades ohtu nii ennast kui ka teisi.
Ja kusagil varjus ootab võimalust kätte maksta võimas suurminister Gabriella Grubel ...
„Alma Freng ja lendava isa saladus“ on menuka raamatusarja teine osa, uskumatu seikluse jätk saladustest, kättemaksust ja maagilistest jõududest.
Ideaalne lugemine kõigile, kes armastavad Harry Potterit.
ISBN 978-9916-14-556-2
