ANTÓNIO DAMÁSIO
ASJADE
KUMMASTAV KORD
Elu, tunded ja kultuuride sünd
Näen seda tundega
– Gloucester Learile SHAKESPEARE, „Kuningas Lear“, IV vaatus, VI stseen
Puuvili on pime. Nägija on puu .
– RENÉ CHAR
See raamat on ühest huvist ja ühest ideest. Mind on ammu huvitanud inimeste afektid – emotsioonide ja tunnete maailm – ja ma olen pühendanud palju aastaid selle uurimisele: kuidas ja miks tekivad tundeelamused, kuidas me tunneme, kasutame tundeid oma mina konstrueerimiseks; kuidas tunded meie parimatele kavatsustele kaasa aitavad või neid õõnestavad; miks ja kuidas aju ja keha sääraste funktsioonide toetamiseks teineteist vastastikku mõjutavad. Mul on neis küsimustes uusi fakte ja tõlgendusi, mida teiega jagada.
Mis puutub raamatu ideesse, siis see on väga lihtne: inimeste kultuuritegevuse motiivide, jälgijate ja läbirääkijatena ei ole tundeid piisavalt tunnustatud. Inimesed eristuvad kõigist muudest olenditest sellega, et nad on loonud erilise kogumi objekte, tegevusi ja ideid, mida ühiselt tuntakse kultuuride nime all. Sellesse kogumisse kuuluvad kunst, filosoofia, kõlblussüsteemid ja religioossed uskumused, õiglus, valitsemispõhimõtted, majandusinstitutsioonid ning tehnoloogia ja teadus. Miks ja kuidas sai see protsess alguse? Sagedane vastus sellele küsimusele võtab appi inimvaimu olulise võime – sõnalise keele – koos selliste eripäraste joontega nagu tugev sotsiaalsus ja kõrge intellekt. Nende jaoks, kes kalduvad bioloogia poole, hõlmab vastus ka geenide tasandil toimuvat looduslikku valikut. Mul pole kahtlustki, et mõtlemisvõime, sotsiaalsus ja keel on etendanud selles protsessis otsustavat rolli ning on ütlematagi selge, et kultuuriloomeks võimelised organismid koos selleks loomeks kasutatud konkreetsete võimetega on inimsoo hulgas loodusliku valiku ja geenide edasikandumise tõttu. Idee on aga selles, et inimkultuuride saaga käimalükkamiseks oli vaja veel midagi muud. See muu oli liikumapanev
jõud. Pean konkreetselt silmas tundeid – valust ja kannatustest kuni heaolu ja naudingutundeni.
Mõtelge näiteks meditsiinile, mis on üks meie kõige olulisemaid kultuurilisi ettevõtmisi. Tehnoloogia ja teaduse ühendamine meditsiinis sai alguse vastusena kõikvõimalike haiguste põhjustatud valule ja kannatustele, alates füüsilistest traumadest ja nakkustest kuni vähktõveni, millele vastanduvad valu ja kannatuste vastandid: heaolu, naudingud, eduka elu väljavaade. Meditsiin ei saanud algust intellektuaalse spordina panna oma arunatuke proovile diagnostilise peamurdmisülesande või füsioloogilise mõistatusega. See sai alguse patsientide konkreetsete tunnete ja esimeste arstide konkreetsete tunnete tulemusena, sealhulgas mitte ainult kaastundest, mis võib olla sündinud empaatiast. Need motiivid on säilinud ka tänapäeval. Ühelgi lugejal pole saanud jääda märkamatuks, kuidas on meie eluajal paranenud hambaarsti juures käimine ja seal kasutatavad protseduurid. Sääraste täiustuste nagu tõhus tuimastus ja täpsed instrumendid esmane motiiv on ebamugavustunnet kontrolli all hoida. Inseneride ja teadlaste tegevus etendab selles ettevõtmises kiiduväärset rolli, aga see on motiveeritud roll. Samuti etendab olulist rolli ravimi ja instrumenditööstuse kasumimotiiv, sest inimeste kannatusi on vaja vähendada ning tööstusharud vastavad sellele vajadusele. Kasumi taotlemine toitub mitmesugustest püüdlustest – kõrgemale positsioonile jõudmise ja prestiiži ihkamisest, isegi aplusest –, mis pole midagi muud kui tunded. On võimatu mõista tõsiseid pingutusi kas või Alzheimeri tõve ravimi leidmiseks, arvestamata tundeid selle protsessi ajendite, seirajate ja vahendajatena. Samuti poleks näiteks võimalik mõista õhtumaiste kultuuride vähem intensiivset pingutust otsida ravimeid malaariale Aafrikas või uimastisõltuvusest vabanemiseks, arvestamata vastavat motiveerivate ja pärssivate tunnete võrku. Nende keerukate protsesside esmased leiutajad ja täideviijad on keel, sotsiaalsus, teadmised ja vaim. Aga tunded peavad neid ajendama, jääma tulemusi kontrollima ning aitama sobitada vajalikke kohandusi. Seega kokkuvõtlikult on raamatu idee selles, et kultuuritegevus sai alguse tunnetest ja on endiselt neisse sügavalt juurdunud. Kui tahame mõista inimolu konflikte ja vasturääkivusi, tuleb arvesse võtta tunnete ja vaimu soodsat ja ebasoodsat vastastikmõju.
2
Kuidas said inimestest ühtaegu kannatajad, kerjused, rõõmustajad, filantroobid, kunstnikud ja teadlased, pühakud ja kurjategijad, maakera heatahtlikud isandad ja seda hävitada tahtvad koletised? Selle küsimuse vastus nõuab kindlasti ajaloolaste ja sotsioloogide panust, samuti kunstnike,
kelle tundlikkus sageli aimab inimliku draama varjatud mustreid, kuid vastus nõuab panust ka bioloogiateaduse eri harudelt.
Mõteldes selle üle, kuidas said tunded mitte ainult tagant tõugata esimest kultuuritulva, vaid jääda ka lahutamatuks osaks selle evolutsioonist, otsisin ma võimalust ühendada meile praegu tuttav inimelu – varustatud vaimu, tunnete, teadvuse, mälu, keele, keeruka sotsiaalsuse ja loova intelligentsusega – juba 3,8 miljardi aasta taguse eluga. Seose leidmiseks pidin välja pakkuma selle pika arenguloo nende hädavajalike võimete ilmumise järjekorra ja kronoloogiaga.
Bioloogiliste struktuuride ja võimete ilmumise tegelik järjekord, mille ma avastasin, on vastuolus traditsiooniliste eeldustega ja kõlab sama kummastavalt, nagu võib aimata selle raamatu pealkirjast. Elu ajaloos ei järginud sündmused meie tavapäraseid arusaamu selle kohta, kuidas ehitati see kaunis instrument, mida mulle meeldib nimetada kultuurivaimuks.
Kavatsedes jutustada lugu inimtunnete sisust ja tagajärgedest, jõudsin arusaamisele, et viisid, kuidas me mõtleme vaimsusest ja kultuurist, ei ole kooskõlas bioloogilise tegelikkusega. Kui elusorganism käitub sotsiaalses keskkonnas arukalt ja poolehoidu võitvalt, siis eeldame, et tema käitumist juhib ettenägelikkus, kaalutlemine, komplekssus, kõike seda närvisüsteemi abiga. Praegu aga on selge, et säärased käitumisviisid võisid samuti võrsuda biosfääri koidikul üheainsa raku põhilisest, nimelt ühe bakteri sees olevast varustusest. „Veider“ on selle tegelikkuse kirjeldamiseks liiga pehme sõna.
Vaimusilmas võime näha selgitust, mis intuitsioonile vastupidiseid leide veidigi arvestaks. See selgitus toetub elu enda mehhanismidele ja regulatsiooni tingimustele, nähtuste kogumile, mida tavaliselt tähistatakse sõnaga „homöostaas“. Tunded on homöostaasi mentaalsed väljendused, tunnete varjus toimiv homöostaas on aga talitluslik niit, mis ühendab esimesi eluvorme keha ja närvisüsteemi erakordse partnerlusega. See partnerlus vastutab teadvusliku, tundva vaimu tekke eest, mis omakorda vastutab selle eest, mis on inimkonnale kõige omasem: kultuur ja tsivilisatsioon. Tunded on selle raamatu keskmes, aga nad saavad oma jõu homöostaasilt.
Kultuuride seostamine tunnete ja homöostaasiga tugevdab nende sidet loodusega ning süvendab kultuuriprotsessi humaniseerimist. Tunded pani kultuuriloomisvõimelise inimvaimuga kokku pikk protsess, milles väljapaistvat rolli mängis homöostaasi juhitav geneetiline valik. Kultuuride seostamine tunnete, homöostaasi ja geneetikaga vastandub kultuuriliste ideede, tegevuste ja objektide kasvavale eluprotsessist kaugenemisele.
Peaks olema ilmne, et seosed, mida ma loon, ei kahanda kultuurinähtuste ajalooliselt omandatud autonoomiat. Ma ei taanda kultuurinähtusi nende bioloogilistele juurtele ega ürita lasta kultuuriprotsessi
kõiki aspekte ära seletada teadusel. Täppisteadused üksi ei suuda valgustada inimkogemust tervikuna ilma valguseta, mis tuleb kunstist ja humanitaarteadustest.
Kultuuriloomearutelud vaevlevad sageli kahe vastandliku kirjelduse küüsis: ühes johtub inimkäitumine autonoomsetest kultuurinähtustest ning teises on inimkäitumine geenidega edasi antava loodusliku valiku tagajärg. Aga pole põhjust eelistada üht kirjeldust teisele. Inimkäitumine on suuresti mõlema teguri eri mõõdus ja järjekorras toimimise tulemus.
Veidral kombel ei kahanda inimkultuuride juurte avastamine mitteinimlikust bioloogiast inimeste erakordsust põrmugi. Iga inimese erakordsus seisneb kannatuste ja õitsengu ainulaadsest tähendusest oma minevikumälestuste kontekstis endale lakkamatult oodatava tuleviku konstrueerimises.
3
Meie, inimesed, oleme sündinud jutuvestjad ja meile pakub suurt rahuldust rääkida lugusid sellest, kuidas asjad alguse said. Üsna edukad oleme siis, kui loosse pandav on kujund või suhe, alguslugude suurepärased teemad on ka armastus ja sõprus. Loodust käsitledes ei oska me seda nii hästi teha ja eksime sageli. Kuidas sai elu alguse? Millal ilmusid esimest korda välja sotsiaalsed käitumisviisid ja kultuurid? Säärases ettevõtmises ei ole midagi kerget. Kui auhinnatud füüsik Erwin Schrödinger keskendus bioloogiale ja kirjutas oma klassikalise raamatu „Mis on elu?“, siis tuleks tähele panna, et ta ei pealkirjastanud seda „Elu algupära“. Ta polnud mees, kes hakanuks tegema tühja tööd.
Siiski on sellega tegelemise väljavaade vastupandamatult ahvatlev. Selles raamatus on esitatakse mõningaid selliseid fakte, mis on aluseks mõtleva, narratiive ja tähendust loova, minevikku mäletava ja tulevikku kujutleva vaimu sünnile; ja ka selliseid fakte, mis on tundmise ja teadvuse masinavärgi taga, vastutades vastastikuste seoste eest vaimu, välismaailma ja sellele vastava elu vahel. Vajadusest tulla toime konfliktidest räsitud südamega, soovist lepitada kannatuste, hirmu, viha ja heaolutaotluse vastukäivaid küsimusi pöördusid inimesed imetluse ja aukartuse poole ning avastasid muusika, tantsu, maalimise ja kirjanduse. Oma pingutuste kaudu lõid nad sageli kaunid ja mõnikord kulunud suurlood, mida tuntakse selliste nimedega nagu usk, filosoofia ja valitsemiskunst. Need on hällist hauani olnud mõned moodused, kuidas loov vaim tegeleb inimliku draamaga.
ANTÓNIO DAMÁSIO
ASJADE KUMMASTAV KORD
Elu, tunded ja kultuuride sünd
„Asjade kummastav kord“ on teedrajav uurimus homöostaasist, inimese füsioloogia parameetrite hoidmisest vahemikus, mis teeb võimalikuks mitte ainult elu säilimise, vaid ka õitsengu. António Damásio näitab, et bioloogiliselt, psühholoogiliselt ja isegi sotsiaalselt on meil pikk sugupuu, mis saab alguse ainuraksetest eluvormidest; et meie vaim ja kultuurid on nähtamatu niidiga ühendatud iidse ainurakse elu ja teiste algeliste eluvormide viiside ja vahenditega; ning et meie kehakeemias peitub võimas jõud, elu alalhoidmise püüdlus, mis suunab elu kõigis selle avaldumisvormides, muuseas ka elu reguleerivate ja edasiandvate geenide arengus. „Asjade kummastavas korras“ annab Damásio meile uue viisi käsitada maailma ja meie kohta selles.
António Damásio on ülikooli õppejõud, neuroteaduse, psühholoogia ja filosoofia professor ning Los Angeleses asuva Lõuna-California ülikooli aju ja loovuse instituudi direktor. Ta on kirjutanud raamatud „Descartes’ Error“, „The Feeling of What Happens“, „Looking for Spinoza“, „Self Comes to Mind“, „The Strange Order of Things“ („Asjade kummastav kord“) ja „Feeling & Knowing“, mida kõiki on ka tõlgitud ja kasutatud õppetöös ülikoolides üle kogu maailma.