Atmaniprojekt

SISUKORD EESSÕNA UUELE TRÜKILE 9 EESSÕNA 17 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

Sissejuhatus 21 Teadveloleku primitiivsed juured 28 Tüfoonne mina 34 Kuuluvuslik mina 46 Vaimsed-egolised sfäärid 56 Transformatsiooni sümbolid 64 Kentaurlikud sfäärid 74 Subtiilsed sfäärid 97 Kausaalne ja lõplik sfäär 107 Arenguvorm 117 Mitteteadvuse tüübid 121 Meditatsioon ja mitteteadvus 134 Atmani projekt 143 Evolutsioon läbi madalamate tasandite 158 Evolutsioon läbi egoliste tasandite 177 Kõrgema astme evolutsioon 196 Skisofreenia ja müstitsism 207 Involutsioon 218

LISA – TABELID 239 VIITED 249 REGISTER 265

EESSÕNA UUELE TRÜKILE

“

“Atmani projekt” (The Atman Project) oli minu teada esimene psühholoogiline teos, milles õnnestus ühendada Ida ja Lääs, konventsionaalne ja kaemuslik, ortodoksne ja müstiline ühte sidusasse ning usaldustäratavasse raamistikku. See käsitles ja integreeris omavahel märkimisväärset hulka lähenemisi Freudist Buddhani, geštaldist Šankarani, Piaget’st Yogacharani, Kohlbergist Krishnamurtini.

Ma alustasin “Atmani projekti” kirjutamist 1976. aastal, paralleelselt selle sõsarteosega “Eedenist alates” (Up from Eden). Mul oli kogu aeg olnud kavatsus need kaks raamatut samaaegselt trükki anda – ning nüüd ongi see tänu Quest Booksile teoks saanud.

Praegu, peaaegu kaks aastakümmet pärast “Atmani” lõpetamist, tundub selle põhiline raamistik mulle ikka sama tugev ja usaldusväärne: kui üldse muutust võib märgata, siis on hilisemad uuringud, tõendid ja teooriad raamatu usaldusväärsust ainult suurendanud. Mul on heameel teatada, et mitte miski teoreetilisel horisondil ei paista selle raamatu struktuure, dünaamikat ega staadiume ähvardavat. Seetõttu on mul teatav kindlustunne selles suhtes, et “Atmani projekti” põhipunktid jäävad, kui mõningaid detaile siit-sealt kohendada, paikapidavateks ja kasulikeks veel pikaks ajaks.

Mõned kriitikud on kurtnud, et ma olevat üksnes erinevaid allikaid kirjanduslikult kasutanud ning et minu lähenemine ei põhine kliinilistel ega eksperimentaalsetel tõendusmaterjalidel. See on täiesti ebaõiglane kriitika, sest enamik teoreetikuid, kellele ma tuginesin, olid teerajajad just otseste kliiniliste ja eksperimentaalsete tõendite kogumise vallas: Jean Piaget’ kliinilisest meetodist ja Margaret Mahleri teedrajavatest vaatluste videosalvestustest kuni Lawrence Kohlbergi revolutsiooniliste moraaliuuringuteni – rääkimata suurest hulgast fenomenoloogilisest tõendusmaterjalist, mida pakuvad need kaemuslikud traditsioonid ise. “Atmani projekt” põhines otseselt enam kui kuuekümne erinevaid suundi esindava teadlase tõendusmaterjalidel (vabamas vormis oli viidatud ka sadadele teistele). Osa neist käsitustest on raamatus ära toodud ka ligikaudu kahe tosina tabeli kujul.

Mis puutub selles raamatus leiduvatesse arvukatesse eri lähenemisviiside vahelistesse seostesse, siis olen jätkanud nende olemuse täpsemat visandamist (eriti jagades neid põhistruktuurideks ja minastaadiumiteks) ning asja vastu lähemat huvi tundvad lugejad võivad detailsema analüüsiga tutvuda minu hilisemate raamatute vahendusel, näiteks “Silmast silma” (Eye to Eye), “Teadvuse transformatsioonid” (Transformations of Consciousness), “Seks, ökoloogia, spirituaalsus” (Sex, Ecology, Spirituality) ning “Kõiksuse lühilugu” (A Brief History of Everything) – viimane on ehk kõige kättesaadavam, nüüdisaegsem ja populaarsem teos.

Põhipunktid ja -seosed on aga igal pool jäänud üldjoontes samaks, järgnevatel lehekülgedel annan nendest linnulennulise ülevaate.

“Atmani projekt” tähendas muuhulgas lõppu minu flirdile romantismiga ning püüdlustele muuta regressioon lunastuse allikaks. Ma olin tegelikult nii “Atmanit” kui ka “Eedenit” hakanud kirjutama selleks, et tõestada romantilise vaatepunkti paikapidavust: inimesed on algul mitteteadvuslikus ühenduses Jumalikuga, nad on nii ontogeneetilises kui ka fülogeneetilises mõttes süüvinud mitteenesekohasesse Maisesse Taevasse, paradiisilaadsesse Eedenisse; sellele järgneva võõrandumise ja dissotsiatsiooni protsessi tagajärjel nimetatud ühendus katkeb (tekib isoleeritud ning lahusseisev ego), lõpuks jõutakse aga teadvustatud hiilgava ühenduse kaudu Jumaliku juurde tagasi.

Inimese areng kulgeb seega nii-öelda mitteteadvustatud Taevast teadvustatud Põrgusse ning sealt teadvustatud Taevasse. Ma alustasin mõlema raamatu kirjutamist plaaniga tõestada selle vaatepunkti paikapidavust.

Kuid mida rohkem ma nende raamatute kallal töötasin, seda selgemaks sai mulle, et romantilise vaatepunkti juures on midagi lootusetult segamini aetud. Kokku oli pandud paar väga olulist tõde ja mõned pöörased väärtõlgendused – tulemuseks oli teoreetiline luupainaja. Selle koletusliku segaduse lahtiharutamine sai mitme aasta – tegelikult peaaegu kümne aasta – vältel minu põhiliseks tegevuseks ning tähistas teoreetilises plaanis minu elu üht kõige tormilisemat perioodi. Põhjus, miks ma olen kirjutanud nii palju esseesid eksijäreldustest – näiteks pre/trans eksijäreldus ja ainulise piiri eksijäreldus –, seisneb selles, et neid eksijäreldusi saab panna süüks paljudele romantikutele, ning mina, kes ma olin niisama tubli romantik, olen neid samuti kõvasti teinud; seetõttu mõistsin ma neid eksijäreldusi seestpoolt, lähedalt ja isiklikult ning kirjutasin asjust nii, et paljud inimesed tajusid seda nende enese pihta suunatud halastamatu kriitikana.

Inimene pole ühegi teise teooria suhtes nii õel kui selle, mida on ise kunagi omaks pidanud.

Romantilise vaatepunkti põhilist viga on aga üpris kerge mõista. Võtame näiteks lapsepõlve.

Nagu juba öeldud, on imik romantilise vaatepunkti järgi algul Mitteteadvusliku Taeva seisundis.

See tähendab, et kuna imiku mina ei ole veel ümbritsevast keskkonnast (või emast) eristunud, siis on tema mina tegelikult ühenduses dünaamilise Olemise Alusega – kuid mitteteadvuslikul moel.

Seega, tegemist on mitteteadvusliku Taevaga – õndsa, suurepärase, müstilise ning paradiisilaadse seisundiga, millest imik peatselt välja aetakse ning millega ta alati soovib taasühineda.

Romantilise vaatepunkti järgi toimub millalgi paari esimese eluaasta jooksul mina eristumine keskkonnast, kuna ühendus dünaamilise Alusega kaob, subjekt ja objekt eralduvad teineteisest ning mina liigub mitteteadvuslikust Taevast teadvuslikku Põrgusse – egolise võõrandumise, allasurumise, hirmu ja tragöödia maailma.

Kuid jätkates taas rõõmsamal toonil – mina võib teha arengus teatud U-pöörde, suunduda tagasi eelnenud väikelapseliku ühenduse seisundisse, taasühenduda suure Olemise Alusega (nüüd toimub see aga täiesti teadvuslikult, ennast teostanuna) ning leida seeläbi teadvusliku Taeva.

Niisiis, romantiline vaatepunkt lühidalt kokkuvõetuna: inimene alustab teekonda mitteteadvuslikust Taevast, mitteteadvuslikust ühendusest Jumalikuga, kaotab selle mitteteadvusliku ühenduse ning sukeldub teadvuslikku Põrgusse ja seejärel võib ühenduse Jumalikuga taassaavutada, ent juba kõrgemal – teadvuslikul – viisil.

Ainus probleem selle vaatepunkti juures seisneb selles, et kõige esimene samm – mitteteadvusliku ühenduse kaotamine Jumalikuga – on absoluutselt võimatu. Iga asi on Jumaliku Alusega ühenduses – see on kogu olemise Alus! Selle Alusega ühenduse katkemine tähendab, et lakatakse olemast.

Pange järgnevat hästi tähele: inimene saab Jumaliku Aluse suhtes olla ainult kahes seisundis: kuna kõik on Alusega ühenduses, siis saab seda ühendust ainult kas teadvustada või mitte teadvustada. See tähendab, et oma ühendusest Jumaliku Alusega saab olla kas teadvel või mitteteadvel: need on ainsad kaks võimalust.

Kuna romantilisest vaateviisist lähtub, et imik alustab oma teekonda, olles mitteteadvuslikus ühenduses Alusega, siis – seda ühendust ei ole võimalik kaotada! Imik on juba kaotanud teadvuse ühenduse suhtes, ta ei saa enam kaotada ühendust ennast, sest vastasel korral lakkaks ta olemast!

Seega, alustades maist teekonda ühendust teadvustamata, ei saa olukord ontoloogilises mõttes enam hullemaks minna. See juba ongi kõige sügavam võõrandumine. Inimene elabki juba niiöelda Põrgus, inimene ongi juba köidetud sansaarasse, ainult et ta ei taju seda; kõige selle äratundmiseks puudub teadvelolek. Niisiis, tegelikult kujutab väikelapseliku mina seisund endast pigem mitteteadvustatud Põrgut.

Järgnevalt hakkab inimene enese ja enda ümber oleva võõrandunud maailma suhtes ärkama.

Ta satub mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse. Põrgu, sansaara, lõhkikistud olemise teadvustamine on see, mis muudab üleskasvamise – ja täiskasvanu olemise – taoliseks viletsuse ja võõrandumise luupainajaks. Imiku mina on suhteliselt rahulik, aga mitte sellepärast, et ta elab Taevas, vaid sellepärast, et ta ei ole ümbritsevate Põrguleekide tajumiseks lihtsalt piisavalt teadvel. Imik on päris kindlasti aheldatud sansaarasse, kuid ta lihtsalt ei teadvusta seda, ta ei ole selle tõdemiseks piisavalt teadvel; valgustumine ei ole aga päris kindlasti sellesse väikelapselikku

seisundisse tagasipöördumine! See ei ole ka selle seisundi “küpsem vorm”! Ei imiku mina ega ka minu koer ei piinle süütunde, maailmavalu või agoonia käes, kuid valgustumine ei seisne koerateadvusesse (või koerateadvuse küpsemasse vormi) tagasipöördumises!

Kui imiku mina teadvelolek ja teadvus kasvavad, siis muutub ta aegamööda teadlikuks olemisega kaasnevast valust, sansaaras peituvatest piinadest ning nähtavas maailmas leiduva hullumeelsuse mehhanismist: ta hakkab tunnetama kannatust. Ta tutvub esimese Õilsa Tõega, ta pühendatakse järsult tajumise maailma, mille ainsaks matemaatikaks on kustutamata ning kustutamatute soovide piinu tekitav tuli. See soovidest läbipõimunud maailm ei puudunud ka imiku eelnevast “suurepärasest” sulandumusseisundist, nüüd hakkab mina seda maailma lihtsalt aeglaselt, valuliselt ja traagiliselt endale teadvustama.

Niisiis, kui mina teadvelolek kasvab, liigub ta mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse ning võib seal veeta terve elu, otsides ennekõike nüristavaid lohutusi, mis tuimastaksid neid näruseid külmrõskeid tundmusi, ähmastaksid seda sööbivat meeleheidet. Elu muutub morfiinikaardiks, kulg ise aga narkoosi hõõguseks koos kõigi selle hüvitistega; sul võib isegi õnnestuda ennast veenda – vähemalt õrnadel roosilistel hetkedel –, et dualistlik maailm on üks päris vahva asi.

Teine võimalus on, et mina kasvab ja areneb edasi tõelistesse spirituaalsetesse sfääridesse, ületab eraldioleva mina tunde ning keerdub lahti Jumalikus eneses. Ühendus Jumalikuga – ühendus või ühtsus, mis on algusest peale olemas olnud, kuid seni mitteteadvuslik – särab nüüd teadvuses kui briljantne valguselahvatus, mis on võtnud kirjeldamatult tavalise kuju: ta realiseerib oma Ülima Identiteedi Vaimu enese kaudu. Selle vapustavalt ilmse sündmuse tunnistajaks võib aga osutuda pelgalt jahe tuulehoog säraval kevadpäeval.

Seega, inimese ontogenees kulgeb tegelikult järgmiselt: mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse ning sealt teadvuslikku Taevasse. Mitte ühelgi hetkel ei kaota mina ühendust Alusega, sest vastasel korral lakkaks ta täielikult olemast. Teiste sõnadega, romantikutel on õigus teise ja kolmanda etapi suhtes (teadvuslik Põrgu ja teadvuslik Taevas), aga nad on täielikult omadega sassis väikelapseliku seisundi suhtes, mis ei ole mitte mitteteadvuslik Taevas, vaid mitteteadvuslik Põrgu.

Seega, väikelapselik mitteteadvuslik seisund ei ole transpersonaalne, ta on oma olemuselt prepersonaalne. Ta ei ole transratsionaalne, vaid preratsionaalne. Ta ei ole transverbaalne, vaid preverbaalne. Ta ei ole transegoline, vaid preegoline. Ning inimareng – ja evolutsioon tervikuna – kulgeb eelteadvusest minateadvuseni ning sealt üliteadvuseni, prepersonaalsest personaalseni ning sealt transpersonaalseni, alavaimsest vaimseni ning sealt ülivaimseni, pretemporaalsest temporaalseni ning sealt transtemporaalseni (ehk teisisõnu, igaveseni).

Romantikud olid lihtsalt pre ja transi segamini ajanud ning omistanud seeläbi pre-seisunditele transiliku õndsuse (täpselt nagu reduktsionistid eitavad trans-seisundeid, väites, et need väljendavad regressiooni pre-seisunditesse). Need kaks eksitust – elevatsionistlik ja reduktsionistlik – on pre/trans eksijärelduse kaks põhivormi, mis visandati esimest korda järgneva raamatu lehekülgedel. Põhipunktiks oli see, et areng ei ole regressioon ego huvides, vaid evolutsioon ego ületamise huvides.

Sellega lõppes minu romantiline vaimustus. * * * Samas on jumalikkusest, Vaimust, ürgalgsest Alusest eemaldumine tõepoolest olemas. See on tõde, mida tabada püüdes libisevad romantikud paraku aga omaenese pre/trans eksijärelduste võrku. Seda eemaldumist kutsutakse involutsiooniks. See on liikumine, mille käigus hakatakse teadvelolekut Jumalikust ühendusest järk-järgult kaotama, mille käigus hakatakse ennast ette kujutama eraldiolevate ning isoleeritud, võõrandunud ning võõranduvate monaadidena. Kui see involutsioon on kord toimunud – ning Vaim on muutunud mitteteadvuslikult seotuks omaenese ilmnemise madalamate või kõige madalamate vormidega –, siis saab alata evolutsioon: Vaim rullub lahti (nagu on kirjeldatud raamatu järgnevatel lehekülgedel) Suurest Paugust mateeriani, sealt aistinguteni, sealt tajudeni, sealt impulsini, sealt kujundini, sealt sümbolini, sealt mõisteni, sealt mõistuseni, sealt psüühiliseni, sealt subtiilseni ning sealt kausaalseni, kuni lõpuks saabub

vapustav enese äratundmine, Vaimu eneseteostus ja ülestõusmine. Kõigis nendes staadiumites – mateeriast kehani, kehast meeleni, meelest hingeni, hingest vaimuni – evolutsiooni teadvuslikkus, teadvelolek, realiseeritus ja ärkvelolek üha kasvavad, koos kõigi selle dialektilise ärkamisega olemuslikult kaasnevate rõõmude ja hirmudega.

Igas kirjeldatud Vaimu enese juurde tagasipöördumise protsessi staadiumis mäletame me – sina ja mina – kõigele vaatamata, võib-olla ähmaselt, võib-olla intensiivselt, et olime kunagi Jumaliku enesega teadvuslikus ühenduses. See mälujälg on meie teadveloleku tagakambris alles, tõmmates ja lükates meid arusaamisele, ärkamisele, mäletamisele, kes ja mis me juba tegelikult kogu aeg oleme.

Tegelikult võime me oletada, et kõik olendid tunnetavad ühel või teisel määral, et nende ülimaks Aluseks on Vaim ise. Kõiki olendeid tõugatakse tagant, innustatakse, lükatakse ja tõmmatakse selle tõdemuse ilmnemise poole. Ning ometi, enne seda jumalikku ärkamist otsivad kõik olendid Vaimu taolisel viisil, mis tegelikult takistab mainitud tõdemuseni jõudmist – vastasel korral saabuks see tõdemus kohe praegu! Me otsime Vaimu taolistel viisidel, mis takistavad selle saavutamist. Nimelt – me üldse otsime.

Me otsime Vaimu ajalisest maailmast, kuid Vaim on ajatu ning teda ei ole võimalik sealt leida.

Me otsime Vaimu ruumilisest maailmast, kuid Vaim on ruumitu ning teda ei ole võimalik sealt leida. Me otsime Vaimu selles või tolles sädelevas ja peibutavas, kuulsust ja rikkust lubavas objektis, kuid Vaim ei ole objekt ning teda ei ole võimalik haarata siia-tänna tormlevas tarbekaupade maailmas.

Teisisõnu, me otsime Vaimu viisidel, mis takistavad tema saavutamist ning sunnivad meid leppima aseaineliste rahuldustega, mis tõukavad meid meie teekonnal tagant ning mis lukustavad meid aja ja hirmu, ruumi ja surma, patu ja eraldatuse, üksilduse ja lohutuse armetusse maailma.

See ongi Atmani projekt. * * * Atmani projekt: püüe leida Vaimu viisidel, mis takistavad tema saavutamist ning sunnivad peale aseainelisi rahuldusi. Ning nagu sa järgnevatel lehekülgedel näed, tõukab Atmani projekt tagant tervet nähtava universumi struktuuri. See on projekt, mis jätkub, kuni me kõik – sina ja mina – ärkame sellele Vaimule, kelle aseaineid olime seni otsinud ruumi ja aja, otsingute ja meeleheite maailmast. Ajaloo luupainaja on Atmani projekti luupainaja, viljatu ajalik otsing selle järele, mis on kokkuvõttes ajatu; otsing, mis oma olemuselt tekitab hirmu ja piina ning loob mina, mis on surveavaldustest räsitud, süüst halvatud, armetu võõrandumise jäisusest ja palavikust ümbritsetud – see on piin, mis leevendub alles kiirgavas Südames, siis kui suur otsing ise lõpuks lahti keerdub, kui kokkutõmbunud mina lõpuks lõdvendab oma püüdlusi leidmaks tõelist või aseainelist Jumalat: alles siis teeb suur Mittesündinu, suur Mitteloodu, suur Tühjus Kosmose Südames eneses lõpu ajalisele liikumisele.

Niisiis, katsu seda raamatut lugedes mäletada: mäletada seda suurt sündmust, kui sa välja hingasid ja seeläbi terve meie Kosmose lõid; mäletada seda suurt tühjendamist, kui sa ennast maailmana laiali paiskasid – lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub. Mäleta neid vorme ja jõudusid, millest sa seni oled läbi rännanud: galaktikatest planeetideni, planeetidest päikese poole sirutuvate roheliste taimedeni, taimedest ööl ja päeval jahisaaki luuravate loomadeni, loomadest valgust ihaldavate ürginimesteni, ürginimestest selle inimeseni, kes praegu siin sedasama raamatut käes hoiab: mäleta, kes ja mis sa oled olnud, mida sa oled teinud, mida sa oled näinud, kes sa tegelikult kõigi nende maskide taga oled, nende Jumala ja Jumalanna maskide taga, mis on tegelikult maskid sinu enese Algse Näo ees.

Lase sellel suurel otsingul vaibuda, lase kokkutõmbunud minal vahetus käesoleva hetke teadvelolekus lahti keerduda, lase tervel Kosmosel oma olemisse tungida, sest sa ise oled terve Kosmose Alus. Lõpuks meenub sulle, et Atmani projekti polegi kunagi olnud ning et sa ei ole paigastki liikunud ning et ühel hunnitul hommikul, kui punarind lõõritab ja vihm vastu templikatust trummeldab, on kõik täpselt nii, nagu olema peab.

EESSÕNA

Käesoleva raamatu teema on oma olemuselt lihtne: areng on evolutsioon, evolutsioon on ületamine (Erich Jantschi suurepärast väljendit kasutades: “Evolutsioon on enese teostamine enese ületamise kaudu.”199). Ületamise lõppeesmärgiks on aga Atman ehk viimne Teadvuse Terviklus ainsas Jumalas. Kõik tungid on selle Tungi alaliigid, kõik tahtmised on selle Tahtmise alaliigid, kõik tõmbejõud on selle Tõmbejõu alaliigid – kogu seda liikumist tervikuna nimetame me aga Atmani projektiks: see on Jumala tung Jumala poole, Buddha tung Buddha poole, Brahmani tung Brahmani poole; kõik see toimub aga algselt inimpsüühika vahendusel ning toob endaga kaasa sündmusi, mis ulatuvad ekstaatilistest katastroofilisteni. Nagu “Eedenist alates”427 üritab näidata – kui inimesed on amööbidest arenenud nendeks, kes nad on, siis on nad lõppkokkuvõttes teel Jumala poole, kuid kogu vahepealse aja veedavad poolel teel asetsevas majas, mida tuntakse Atmani projekti nime all. Kogu evolutsioon kulgeb lihtsalt terviklusest tervikluseni, kuni jääb alles ainult Terviklus ning Atmani projekt lahustub taas Atmanisse.

Käesolev raamat sai alguse ajakirjale Re-Vision mõeldud artikliseeriast. Need artiklid ilmusid lõpuks selle väljaande esimeses neljas numbris.412,415,416,424 Nende kõigi ilmumine võttis aega üle pooleteise aasta või isegi peaaegu kaks aastat ning loomulikult arenesid ja küpsesid minu selleteemalised mõtted nii pika aja jooksul. Niisiis sarnaneb käesolev raamat, vaatamata sellele, et ta sai alguse Re-Visioni artikliseeriast, nimetatud artiklitega vaid pinnapealselt. Kõigile neile, kes neid pikki artikleid huviga jälgisid ja lugesid, võlgnen ma järgneva selgituse.

Re-Visioni artiklite lähtepunktiks oli paljude Lääne teadlaste arvamus, et kõige varasem imikuperiood, mil vastsündinu on lahutamatult sulandunud oma emasse ja keskkonda üldiselt, on kõigi täiskasvanulike täiusliku transtsendentse ja ekstaatilise ühenduse seisundite mudeliks. Kui see oleks nii, siis tunduks loomulikult, et lapse paratamatu väljakasvamine sellest varajasest sulandumusest-terviklusest ei sümboliseeri lahkumist mitte ainult äärmiselt meeldivast seisundist, vaid ka metafüüsiliselt kõrgemast seisundist – see oleks kaotatud “paradiis” või, jungiaanide väljendit kasutades, “võõrandumine Minast”. Paljude arvates võib aga täiskasvanu selle “kõrgema paradiisi” küpsemas ja tervemas vormis tagasi võita. Seda vaateviisi või sellele väga sarnast vaateviisi on osaliselt või tervikuna omaks pidanud jungiaanid, Neumann,279 Norman O. Brown,57 Mahler ja Kaplan,218 Loewald ja uued psühhoanalüütikud,246 Watts,390 Koestler ja Campbell.66 Kui ma muidu mainitud uurijate seisukohtadest üliväga lugu pean, siis mainitud arusaam hakkas mulle pikema järelemõtlemise järel üha vastuvõetamatumana tunduma. See ei kutsunud mitte ainult tõmbama talumatuid võrdlusjooni transpersonaalse ja väikelapseliku sfääri vahele, vaid tundus lisaks põhinevat alustel, mis ei tunnista olulisi erinevusi seisundite vahel, mida me nimetame (Wescotti395 järgi) “pre-seisunditeks” ja “trans-seisunditeks”.

Väikelapselik sulandumusseisund on küll, nagu me hiljem näeme, teatud tüüpi “paradiis”, kuid see on prepersonaalse ignorantsuse, mitte transpersonaalse ärkamise paradiis. Ma ei saanud prepersonaalse väikelapseliku sulandumusseisundi tõelisest olemusest selgesti aru enne, kui lugesin Piaget’ kirjeldust selle kohta: “Selle staadiumi mina on nii-öelda materiaalne ...”297 Ning nagu me edaspidi näeme, on materiaalne ühendus võimalikest terviklustest madalaim – temas ei ole midagi metafüüsiliselt “kõrget”. Fakt, et ta on terviklik struktuur ning eelneb subjekti-objekti eristumisele, kutsub teda ekslikult samastama tõeliste kõrgemate terviklike struktuuridega, mis on oma olemuselt transsubjekt/objekt. Kui see fakt minu jaoks endastmõistetavaks muutus, siis paigutus kogu Re-Visionis esitatud skeem täpselt õigetes punktides natuke ümber ning terve käesoleva raamatu struktuur vajus enam-vähem ise paika. Kuigi Re-Visionis esitatud faktiline andmestik on vähe muutunud, on minu enese uuenenud arusaam nende andmete kontekstist (pre ja trans) nõudnud mõningate terminoloogiliste muudatuste tegemist.

“Uroboorose” (koos “pleroomaga”) olen jätnud prepersonaalse väikelapseliku materiaalse sulandumusseisundi tähistuseks; “kentaur” tähistab rangelt ainult küpset keha ja egomeele integratsiooni ning “tüfoon” väikelapselikku, ego ja keha eristumisele eelnevat perioodi (Freudi “kehaego” staadiumid); “transpersonaalne” viitab rangelt küpsetele täiskasvanulikele egomeele ja

keha ületamise vormidele; mõistete “evolutsioon” ja “involutsioon” kasutus on viidud kooskõlla hinduistliku käsitlusega (nt Aurobindoga) ning nende mõistete algne tähendus (mis tugines Coomaraswamy’le) on asendatud terminitega “väljapoole kaar” ja “sissepoole kaar”. Atmani projekti mõiste on jäänud täpselt samaks, kuna aga täiuslik ekstaatilise ühenduse seisund ei ole sugugi prepersonaalne sulandunud “väikelapselik kosmiline teadvus”, vaid hoopis kausaalse/lõpliku sfääri transpersonaalne terviklus, siis pöördub kogu Atmani projekti kontekst loomulikult selle seisundi suunas – seda palju selgemini kui minu varasemates kirjutistes. Ma usun, et kõike eelnevat oleks võimalik mõista ka originaalartikleid kohati ridade vahelt lugedes, kuid käesolevast raamatust on võimalik lugeda seda kõike ridadest enestest, nii ühemõtteliselt kui olen suutnud ennast väljendada.

Järgnev on niisiis Atmani projekti lugu. Ma jagan sinuga seda, mida olen näinud; ma pakun sulle seda vähest, mida olen meelde tuletanud; samuti on see zeni tolm, millest sa oma sandaalid puhtaks pead kloppima; lõppkokkuvõttes on järgnev aga pelgalt üks vale selle Müsteeriumi taustal, mis ainukesena on.

Ken Wilber Lincoln, Nebraska Talv, 1978

Tea, et oma loomuselt tahavad kõik olevused saada Jumala sarnaseks.

Meister Eckhart Kõik olevused otsivad terviklust, kogu paljusus püüdleb selle poole – see terviklus on kogu elu universaalseks eesmärgiks.

Johann Tauler Olla universumiga üks, olla Jumalaga üks – seda soovime me kõige enam, teame me seda ise või mitte.

Fritz Kunkel

1 SISSEJUHATUS

“

Kuhu me ka looduses ei vaataks, igal pool näeme ainult tervikuid,” on öelnud filosoof Jan Smuts.354 Ja mitte lihtsalt tervikuid, vaid hierarhilisi tervikuid: iga tervik on osa suuremast tervikust, mis on omakorda ise osa suuremast tervikust. Väljades sisalduvates väljades sisalduvad väljad, nii läbi terve kosmose, sidudes igat asja iga teise asjaga.

Enamgi veel, jätkab Smuts, universum ei ole mõttetühi staatiline ja inertne tervik – kosmos ei ole laisk, vaid toimekalt dünaamiline, isegi loominguline. Kosmosel on (teleonoomiline, mitte teleoloogiline) tendents moodustada järjest kõrgema ja kõrgema astme tervikuid, järjest enam hõlmavaid, järjest enam organiseeritud tervikuid. See kosmiline ajas avalduv protsess ei ole midagi muud kui evolutsioon. Tungi, mis tungleb üha kõrgema astme üksuste poole, nimetab Smuts holismiks.

Seda mõtteliini jätkates võime väita, et kuna inimese meel ehk psüühika on osake kosmosest, siis peaksime me sealt leidma samuti tervikuid sisaldavate tervikute hierarhia, mis ulatub kõige lihtsamatest ja algelisematest tasemetest kuni kõige keerulisemate ja kõikehõlmavamateni.

Nüüdisaegne psühholoogia ongi just täpselt seda avastanud. Werneri sõnadega: “Kus iganes toimub areng, algab see suhteliselt globaalsest ja eristumatust ning kulgeb üha suurema eristatuse, artikuleerituse ning hierarhilise integreerituse poole.”394 Jakobson kõneleb “nendest kihistunud fenomenidest, mida nüüdisaja psühholoogia erinevates meele sfäärides avastab,”196 kus iga ladestunud kiht on oma eelkäijast integreeritum ja kõikehõlmavam. Bateson rõhutab, et isegi õppimine ise on hierarhiline ning sisaldab mitmeid astmeid, kusjuures iga aste on oma eelkäija suhtes “meta-”.23 Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et psüühika nagu kosmoseavaruski on paljukihiline (multidimensionaalne) ning koosneb järjest kõrgema astme tervikutest, üksustest ning integratsioonidest.

Holistlik evolutsioon looduses – mis moodustab igal pool järjest kõrgema ja kõrgema astme tervikuid – ilmutab ennast inimese psüühikas arengu ehk kasvamise vormis. Sama jõud, mis tegi amööbist inimese, teeb lapsest täiskasvanu. Teisisõnu, inimese kasvamine lapsest täiskasvanuks on lihtsalt kosmilise evolutsiooni miniatuurne versioon. Võib ka öelda, et inimeste psühholoogiline areng ehk kasvamine on lihtsalt kogu universaalse kasvamise mikrokosmiline

peegeldus ning omab sama eesmärki: tuua esile järjest kõrgema astme terviklusi ja integratsioone.

See on üks peamisi põhjusi, miks psüühika on kihiline. Sarnaselt maakoore geoloogilistele moodustistele kulgeb psühholoogiline areng samuti kihilt kihile, astmelt astmele, järgult järgule.

Iga järgnev tase ületab, kuid hõlmab oma eelkäija (“Mässib selle endasse,” nagu ütleks Werner).

Psühholoogilises arengus muutub iga astme tervik järgmise astme terviku osaks, mis omakorda muutub järgmise astme terviku osaks – nii läbi kogu teadvuse evolutsiooni. Võtame näiteks keele arengu: esmalt õpib laps lalisema, seejärel vokaale ja konsonante kasutama, seejärel lihtsaid sõnu ütlema, seejärel lihtsaid fraase ütlema, seejärel lihtlauseid kasutama, seejärel keerulisemaid lauseid kasutama. Igal astmel integreeritakse lihtsad osad (näiteks sõnad) kõrgemateks tervikuteks (näiteks lauseteks). Ning Jakobsoni sõnutsi “sunnitakse varasematele tasemetele peale täiendusi ning senised kõrgeimad kihid hakkavad lagunema”.196 Nüüdisaegne arengupsühholoogia on üldjoontes pühendunud inimese erinevate tasandite, järkude ja kihtide uurimisele ning seletamisele, olgu selleks siis meel, isiksus, psühhoseksuaalsus, karakter või teadvus. Piaget’294 ja Werneri393 kognitiivsed uuringud, Loevingeri,243 Arieti,7 Maslow’262 ja Jakobsoni196 tööd ning Kohlbergi229 moraalse arengu uuringud lähtuvad kõik (osaliselt või tervenisti) suureneva eristatuse, integreerituse ja tervikluse astmega kihtide mõistest.

Eelnenud väidete peale võib otsekohe küsida: “Aga milline on sel juhul kõige kõrgem tervikluse aste, kuhu on võimalik jõuda?” Ehk ei peaks me küsimust nii ultimatiivselt sõnastama ning võiksime lihtsalt küsida: “Milline on mõningate kõrgemate ja kõige kõrgemate astmete loomus? Mis sorti terviklused peituvad kõige arenenumates inimhingedes?”

Me kõik teame, millised näevad välja psüühika “madalamad” astmed ja tasemed (ma räägin siinkohal lihtsalt ja üldistatult): nad on instinktiivsed, impulsiivsed, libiidost lähtuvad, id’ilikud, loomalikud, ahvilikud. Me kõik teame, millised näevad välja mõned “keskmised” astmed: ühiskondlikult adapteerunud, vaimselt adapteerunud, egoliselt integreeritud, süntaktiliselt organiseeritud, kontseptuaalselt arenenud. Kuid – kas kõrgemaid astmeid ei olegi? Kas “integreeritud ego” või “autonoomne indiviid” ongi inimese teadvuse ülempiiriks? Individuaalne ego moodustab imetlusväärselt kõrge astme tervikluse, kuid võrreldes kosmoseavaruse Terviklusega on ta holistliku tegelikkuse armetu killuke. Kas loodus on miljardeid aastaid vaeva näinud vaid selleks, et luua see egoline hiireke?

Seda sorti küsimuse võtmeks on kõrgema taseme isiksuste kohta näidete leidmine – ning otsustamine, millest too kõrgema taseme isiksus koosneb. Minu enese sisetunne ütleb, et inimkonna kollektiivse evolutsiooni jätkudes kujuneb selle üle otsustamine väga kergeks, sest üldisest populatsiooni andmestikust leitakse üha enam “valgustunud” isiksusi ning psühholoogid on sunnitud oma statistiliste analüüside põhjal lülitama arengustaadiumitesse uusi kõrgema taseme profiile. Enne seda jääb idee “kõrgemast astmest” või “kõrgelt arenenust” üpris filosoofilisele tasemele. Siiski, need üksikud andekad hinged, kes on võtnud vaevaks seda probleemi vaagida, on väitnud, et maailma suurimad müstikud ja targad on esindanud mitmeid väga kõrgeid – või isegi kõige kõrgemaid – inimarengu staadiume. Bergson ütles täpselt nii ja sama arvamust on väljendanud ka Toynbee, Tolstoi, James, Schopenhauer, Nietzsche ning Maslow.

Asja tuum on selles, et meil võib maailma suurte müstikute-tarkade näol olla suurepärane äärmiselt arenenud isiksuste populatsioon (seda väidet toetavad Maslow’ uuringud). Seega eeldagem lihtsalt, et autentne müstik-tark esindab inimarengu kõige kõrgemaid staadiume, olles niisama palju üle keskmisest inimesest kui keskmine inimene ahvist. See annaks meile kogumi, mis vastaks “kõige kõrgemale teadvuseseisundile” – teatud sorti “üliteadvuslikule seisundile”.

Pealegi, enamik müstikuid-tarku on jätnud endast maha üpris detailsed märkmed oma transformatsioonietappidest ja -astmetest teel üliteadvuslikesse sfääridesse. Niisiis, nad ei räägi meile mitte ainult kõrgeimast teadvusetasandist ja üliteadvusest, vaid ka sinna viivatest kõigist vahepealsetest astmetest. Kui me võtaksime kõik need kõrgemad astmed ja liidaksime madalamatele ja keskmistele staadiumitele või tasanditele, mida on väga põhjalikult kirjeldanud ja uurinud Lääne psühholoogia, siis jõuaksime me suhteliselt tasakaalustatud ning kõikehõlmava teadvuse-spektri mudelini. Just see ongi selle raamatu eesmärk.

VÄLJAPOOLE JA SISSEPOOLE KAAR Kui liita kokku kõik teadvuse evolutsiooni astmed ja tasemed, saame me moodustise, mis meenutab üldist elutsüklit. Kui kõik müstikute kirjeldatud kõrgemad astmed tegelikeks osutuvad, leiame me arutelu jätkates, et elutsükkel kulgeb eelteadvusest (instinktiivne, impulsiivne, id’ilik) eneseteadvuseni (egoline, kontseptuaalne, süntaktiline) ning sealt üliteadvuseni (transtsendentne, transpersonaalne, transtemporaalne), nagu on kujutatud joonisel 1. Selle tsükli võime me mugavuse huvides jagada kaheks: Väljapoole Kaareks ehk eelteadvusest eneseteadvuseni kulgemiseks ning Sissepoole Kaareks ehk eneseteadvusest üliteadvuseni kulgemiseks (vt joonis 1). Nimetatud üldist tsüklit on kenasti kirjeldanud Ananda Coomaraswamy: Inimese elu või elusid võib käsitleda kurvina – ajakogemuse kaarena, millele toetub kestev individuaalne Elutahe. Selle kurvi väljapoole suunduvat kulgu … – Otsingute Teed – Pravritti Marga’t – iseloomustab enesekehtestamine. Sissepoole kulgu – … Naasmisteed – Nivritti Marga’t – iseloomustab üha suurenev Eneseteostus. Väljapoole viival teel olevate inimeste religioon on Aja Religioon, tagasitulijate religioon on Igaviku Religioon.86 Väljapoole Kaare lugu on Kangelase lugu – eelteadvuse unest, eristumiseelsest algsest maatriksist väljamurdmise kohutava lahingu lugu. Väljapoole Kaare lugu on samal ajal ka ego lugu (sest just ego ongi mainitud Kangelane), ego mitteteadvusest kerkimise lugu, lugu tema konfliktidest, kasvamisest, hirmudest, rõõmudest ja ärevusest. Loo areeniks on ühelt poolt eristumine, eraldumine ja võimalik võõrandumine, teiselt poolt kasvamine, iseseisvumine ja kerkimine.

Väljapoole Kaar, kulg eelteadvusest mina-teadvuseni, on aga vaid pool teadvuse evolutsiooni loost – kindlasti vajalik pool, kuid siiski ainult pool. Müstikute-tarkade järgi tuleb minateadvusliku ego järel tagasitee ja igaviku psühholoogia – Sissepoole Kaar. Meie ülesandeks on seega kirjeldada kogu teadvuse evolutsiooni lugu; mitte ainult Väljapoole Kaart, mis viib eelteadvusest mina-teadvuseni, vaid ka Sissepoole Kaart, mis viib mina-teadvusest üliteadvuseni (täielik skeem, millele hiljem veel viitame, on antud joonisel 2).

Edasi lugedes selgub, et eelteadvus on prepersonaalne ühtsusseisund, üliteadvus aga transpersonaalne ühtsusseisund. Uskumatu reis nende kahe jaama vahel ongi selle raamatu lugu.

LÄHENEMISVIIS Meeste ja naiste psühholoogilist evolutsiooni lapsest täiskasvanuks – teisisõnu, ontogeneesi protsessi – on Läänes üldiselt uuritud väga laia ühisnimetaja “arengupsühholoogia” all.

Ajalooliselt on see valdkond sisaldanud selliseid elemente nagu kognitiivne areng, moraalne küpsemine, õpiteooria, psühhoseksuaalsed etapid, motivatsiooniline, afektiivne ja intellektuaalne areng ning rollide võtmine. Kõik see on aga üldjoontes piirdunud Väljapoole Kaarega.

Aga isegi üksnes Väljapoole Kaare uuringud on tänapäeval nii mahukad ning hõlmavad sedavõrd paljusid erinevaid teoreetilisi ja metodoloogilisi lähenemisviise, et antud hetkel saab teha ainult kõige üldisemaid ja laiemaid kokkuvõtteid. Meie käsutuses on vähemalt kõigi järgnevate teoreetikute tööd: Baldwin, Dewey, Tufts, G. H. Mead, Broughton, Jung, Piaget, Sullivan, Freud, Ferenczi, Erikson, Werner, Hartmann, Arieti, Loevinger, Kohlberg jne. Ma ainult mainin neid nimesid, sest mu eesmärgiks ei ole vaielda nende heade ja halbade külgede üle. Ma soovin lihtsalt arutleda Väljapoole Kaare kui terviku tähtsuse üle Sissepoole Kaare valguses.

Seega esitan järgnevalt mõningate laialdaselt aktsepteeritud minatunde arenemise astmete üldmudeli, tõmmates põhilistest arengukoolkondadest nii vabalt paralleele, et see vahe-peal üpris valimatu tegevusena võib näida.

Ma ei tõmba absoluutseid piirjooni ka selliste väga erinevate arenguliinide vahele nagu kognitiivne, moraalne, afektiivne, tungiline, motivatsiooniline, emotsionaalne ja intellektuaalne liin. Seda, kas need liinid on paralleelsed, sõltumatud või võrdsed ning kas nad esindavad ühte allikat või mitut, pole kõikidel juhtudel võimalik otsustada ning ma soovin algusest peale taolisest keerulisest vaidlusest hoiduda.

Sama kehtib põhimõtteliselt ka Sissepoole Kaare kohta: siin olen ma samamoodi valinud ülevaatelise lähenemisviisi ning lähtun vabalt Ida ja Lääne müstilistest koolkondadest, hinduismist, budismist, taoismist, sufismist, kristlusest, platonismist jne. Ma annan endale aru, et valides taolise sõbraliku ja neutraalse lähenemisviisi kõikide koolkondade suhtes (olgu need kõrged või madalad, psühholoogilised või religioossed), riskin sattuda kõigi nimetatud suundade esindajate kriitika alla. Ühegi teise lähenemisviisi abil pole aga võimalik koguda selge ja lõpuleviidud mudeli jaoks vajaminevat materjali.

Me alustame seega – algusest. Või pigem – sünnihetkest …

2 TEADVELOLEKU PRIMITIIVSED JUURED PLEROMAATILINE MINA Ei lootel emaüsas ega imikul sünnihetkel pole veel arenenud minatunnet – seda väidet toetab absoluutne enamus. Vastsündinu jaoks ei eksisteeri mingit piiri sisemise ja välise, subjekti ja objekti, keha ja keskkonna vahel. Pole päris õige öelda, nagu sünniks imik materiaalsete objektide maailma, mida ta ära ei tunne. Pigem ei ole imiku seisukohast vaadates sõna otseses mõttes veel üldse mitte mingeid objekte olemas. Sündmused – jah, objektiivsed sündmused – ei. Imik teadvustab küll teatud sündmusi, aga mitte “objektiivsetena”, mitte endast lahusolevatena.

Objektiivne maailm ja imiku subjektiivne teadvelolek on suuresti eristumata – vastsündinu ei suuda eristada materiaalset maailma ja omaenese tegevust selle maailma suhtes. Seega, teatud mõttes on tema mina ja tema füüsiline keskkond üks ja seesama.

Mina on “pleromaatiline”, ütleksid selle kohta alkeemikud ja gnostikud. Sisuliselt tähendab see, et mina ja materiaalne kosmos on eristumata. Piaget ise ütleb praktiliselt sedasama: “Varastes staadiumites on maailm ja mina üks, kumbki pole teisest eristatav … mina on nii-öelda materiaalne.” (Minu rõhutus.) Mina on kinnistatud materia prima’sse, mis on samaaegselt füüsilise mateeria algne kaos ning emalik maatriks ehk prakriti, millest kogu loomine alguse sai.

“Pole võimalik väita, nagu oleks imikul sünnihetkel olemas ego,” resümeerib Loevinger.

“Tema esimeseks ülesandeks on ennast oma keskkonnast eristada.”243 Või nagu väljendub von Bertalanffy: “Kõige primitiivsem [teadvuse] staadium on ilmselt see, kus erinevust välise maailma ja ego vahel ei kogeta ... Imik ei tee veel vahet enda ja väliste asjade vahel, ta õpib vahet tegema alles aegamööda.”34 Koestler võtab selle väga kenasti kokku: “Teiste hulgas on ka Freud ja Piaget rõhutanud fakti, et vastsündinu ei tee vahet egol ja keskkonnal. Ta teadvustab sündmusi, kuid mitte iseennast kui eraldi üksust ... Universum on keskendatud minale ning mina ongi universum – seisund, mida Piaget nimetas ‘protoplasmaliseks’ ehk ‘sümbiootiliseks’ teadvuseks.”

Kuna seisund on adualistlik, ookeaniline ja autistlik, kaldub see olema ka preruumiline ja pretemporaalne. Vastsündinu jaoks ei eksisteeri mingit reaalset ruumi selles mõttes, et tema jaoks pole olemas vahet, distantsi ega eraldatust pleromaatilise mina ja keskkonna vahel. Seega pole tema jaoks ka aega, sest ta ei suuda tajuda objektide järgnevust ruumis. Vastsündinu teadvelolek on ruumitu, ajatu, objektitu (kuid mitte sündmusetu). Kõigil mainitud põhjustel on analüütikud (näiteks Ferenczi) armastanud viidata sellele staadiumile kui “tingimusteta kõikvõimsusele,” mis “kestab senikaua, kuni ei eksisteeri objekti mõistet” (Fenichel).120 Teisisõnu, kuna puudub reaalne ruumi-, aja- ja objektimõiste, puuduvad ka tajutavad piirangud. Sellest tulenebki ignorantsuse kõikvõimsus. Nagu väljendas jungiaanlik teoreetik Neumann, on tegemist “sünnieelse pleromaatilise paradiisilaadse täiuslikkuse seisundiga, ego embrüonaalse staadiumiga, mida teadvus hakkab hiljem kõrvutama rahulolematu ego kannatustega.”279

PLEROMAATILINE MINA kognitiivne laad –

adualism; objektitu, ruumitu, protoplasmaline

afektiivne atmosfäär – totaalne ookeaniline ja tingimusteta kõikvõimsus, pleromaatiline paradiis tungilised ehk motivatsioonilised

algelised, instinktiivsed

faktorid – ajavorm –

ajatu kui pretemporaalne (mitte transtemporaalne)

mina-vorm –

ookeaniline, protoplasmaline, pleromaatiline, materia prima

Pange tähele – see on prepersonaalne, mitte transpersonaalne täiuslikkus. Tõsi küll, see on teatav ürgne paradiis, kuid süütuse ja ignorantsuse paradiis, eneseteadvusesse pattulangemisele eelnev seisund. Nagu me edaspidi näeme, ei tohi seda segi ajada transpersonaalse üliteadvusliku paradiisiga. Üks on pre-, teine trans-, nende vahele mahub teadvuse kogu elutsükkel.