Dick vilistajametsas

Vilistaja metsas Philip K. DICK

TRIQUETRA

KIRJASTUS

PIPER IN THE WOODS

BY PHILIP K. DICK Imagination Stories of Science and Fantasy, February 1953 Mr. SPACESHIP

BY PHILIP K. DICK Imagination Stories of Science and Fantasy, January 1953 THE VARIABLE MAN

BY PHILIP K. DICK Space Science Fiction, September 1953 SECOND VARIETY

BY PHILIP K. DICK Space Science Fiction, May 1953

VILISTAJA METSAS PHILIP KINDRED DICK Kaks lühijuttu ja kaks lühiromaani © Eesti keelde tõlkinud: Andres Kurik, 2015 © Illustreerinud: Elen Kurik, 2015 © Triquetra Kirjastus, 2015 Trükitud Eestis, 05.2015

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10

ISBN 978-9949-38-424-2

Vilistaja metsas Philip K. DICK

Sisukord Maa rajas tähtsa kontrolljaama asteroidile Y-3. Nüüd seistakse silmitsi uue, bioloogiliselt võimatu ohuga – inimesed muutuvad taimeks.

VILISTAJA METSAS................................................................... 3 Kosmoselaev, mida juhib inimese aju, võib olla näide mehaanilisest perfektsusest. Kui see valmis tehti, sündis midagi ennenägematut: uus kummaline identiteet, keda kutsuti – Mr. TÄHELAEV.......................................................................... 27 Ta parandas kõike – kelli, külmkappe, videofone ja saatust.

Aga tema koht ei olnud tulevikus, kus arvutid ei suutnud sellise muutujaga võrrandit lahendada. Ta oli Maa ainuke lootus – ja sõja kaotuse põhjustaja!

MEES VÕRRANDIS................................................................... 62 Küünised olid juba iseenesest jubedad – vastikud, väikesed, roomavad surmarobotid. Kui need hakkasid imiteerima oma loojaid, jõudis inimkonnal kätte viimane aeg rahu sõlmida – kui see enam võimalik on.

TEINE GENERATSIOON........................................................... 150

Vilistaja metsas. „Niisiis, kapral Westerburg,” sõnas doktor Henry Harris leebelt, „mis põhjusel te arvate, et olete taim?”

Rääkimise ajal suunas Harris pilgu laual lebavale teenistuskaardile. See oli saadetud otse baasi komandörilt ja sinna oli lisatud kiri, kirjutatud Coxile omaste raskete varesejalgadega:

Harris lükkas paberi eemale ja vaatas otsa teisel pool lauda istuvale noorele mehele, kes tundus kohmetu ja närviline, üritades iga hinna eest mitte vastata küsimusele, mis oli talle just esitatud. Harris kortsutas kulmu. Westerburg oli hea välimusega kutt ja patrullteenistuse vormirõivastes isegi kena, blond juuksetukk peaaegu varjamas ühte silma. Ta oli ligi kuus jalga pikk ja füüsiliselt täiesti terve noormees, kes alles kahe aasta eest lõpetas väljaõppe, kui uskuda seda, mis seisis teenistuskaardil. Sündinud Detroidis. Üheksa aastaselt põdes leetreid. Huvideks reaktiivmootorid, tennis ja kenad tüdrukud. Kakskümmend kuus aastat vana. „Niisiis, kapral Westerburg,” sõnas doktor Harris uuesti, „mis põhjusel te arvate, et olete taim?”

Kapral tõstis kohmetunud pilgu ja köhatas. „Sir, ma olengi taim, mitte ei arva seda. Ma olen taim olnud juba mitu päeva.” „Saan aru.” Doktor noogutas. „Sa tahad öelda, et sa pole taim olnud kogu aeg?”

3

„Ei, sir. Ma muutusin taimeks hiljuti.” „Aga kes sa olid enne, kui taimeks muutusid?” „Sir, ma olin selline nagu kõik teiesugused.”

Ruumis valitses vaikus. Doktor Harris võttis oma pastaka ja hakkas midagi paberile kritseldama. Ta polnud teada saanud midagi olulist. Taim? Suurepärase tervisega poiss! Harris võttis eest oma terasraamidega prillid ja hakkas neid taskurätiga puhastama. Pannud prillid ette tagasi nõjatus ta toolileenile. „Soovid äkki suitsu teha, kapral?” „Ei, sir.”

Doktor süütas endale ühe sigareti ja toetas käe tooli käetoele. „Kapral, te ju ometi mõistate, et inimesi, kes taimedeks muutuvad pole just väga palju, eriti veel nii lühikese ajaga. Ma pean tunnistama, et tegelikult olete üldse esimene inimene, kelle suust ma sellist juttu kuulen.” „Jah sir, ma saan aru, et see on üsna haruldane.” „Siis saad sa ka aru, miks ma sellest huvitatud olen. Kui sa ütled, et oled taim, kas sa pead silmas seda, et sa pole võimeline liikuma? Või mõtled sa taimest kui vastandist loomadele? Mida sa silmas pead?”

Kapral suunas pilgu kõrvale. „Ma ei saa teile rohkem rääkida,” pomises ta. „Mul on väga kahju, sir.” „Olgu. Äkki sa räägid siis lihtsalt seda, kuidas sa taimeks muutusid?”

Kapral Westerburg kõhkles. Ta põrnitses kaua aega põrandale, suunates seejärel pilgu aknale, kust paistis kosmosejaam. Siis jälgis ta pikalt kärbest, kes mööda lauaplaati ronis. Seejärel tõusis ta aeglaselt püsti. „Ma ei saa teile isegi seda rääkida, sir,” ütles ta. „Ei saa? Miks?” „Sellepärast – sellepärast, et ma lubasin.”

Ruumis valitses vaikus. Doktor Harris tõusis samuti püsti ja nad seisid, vaadates teineteisele otsa. Harris kortsutas kulmu ja silitas lõuga. „Kapral, kellele sa seda lubasid?” „Ma ei saa teile isegi seda öelda, sir. Mul on väga kahju.”

Doktor jäi mõneks ajaks mõttesse. Lõpuks kõndis ta ukse 4

juurde ja avas selle. „Hea küll, kapral. Sa võid nüüd minna. Ja tänan sind, et sa minu jaoks aega leidsid.” „Mul on tõesti kahju, et ma rohkem ei saanud abiks olla.”

Kapral väljus kabinetist ja Harris sulges tema järel ukse. Siis kõndis ta üle toa videofoni juurde ja valis komandör Cox'i kutsungi. Hetk hiljem oligi baasikomandöri priske ja heasüdamlik nägu ekraanil. „Cox, siin Harris. Ma just rääkisin temaga. Ainuke asi, mida ma teada sain on see, et ta peab end taimeks. Kas on veel infot? Mingid käitumismustrid?” „Niisiis,” alustas Cox, „esimese asjana teatati, et ta ei täida enam oma tööülesandeid. Garnisoni ülem raporteeris, et Westerburg jalutab hommikul baasist välja ja istub terve päeva. Lihtsalt istub.” „Päikese käes?” „Jah. Istub päikese käes. Kui päike loojub, siis tuleb baasi tagasi. Kui temalt küsiti, miks ta ei olnud oma tööpostil reaktiivmootorite remonditöökojas, siis vastas ta lihtsalt, et pidi olema väljas päikese käes. Siis ütles ta...,” Cox jäi kõhklema. „Jah. Mida ta ütles?” „Ta ütles, et töötamine on ebaloomulik. Lihtsalt aja raiskamine.

Ainuke väärt tegevus on istuda ja mõtiskleda. Väljas.” „Ja edasi?” „Kui temalt küsiti, miks ta nii arvab, siis ta teataski, et temast on saanud taim.” „Ma pean kindlasti temaga veel rääkima,” ütles Harris. „Ta esitas ka avalduse, et soovib lõplikult patrullteenistusest lahkuda.

Mis ta põhjuseks tõi?” „Ikka seesama, et ta on nüüd taim ja tal pole enam mingit huvi patrullis jätkata. Ainuke, mida ta tahab on istuda päikese käes. See on neetult tobedaim asi, mida ma kunagi kuulnud olen.” „Hea küll. Ma arvan, et lähen seekord ise talle külla.” Harris vaatas kella. „Peale õhtusööki.” „Soovin edu,” ütles Cox mornilt. „Kes on varem kuulnud, et inimene muutub taimeks? Me üritasime seda talle igati selgitada, aga ta lihtsalt naeratas meile vastu.”

5

„Ma annan sulle teada, kuidas mul läheb,” ütles Harris.

Harris jalutas aeglaselt sööklast välja. Kell oli veidi peale kuut ja õhtusöök just lõppenud. Tema peas hakkas ähmaselt kujunema üks teooria, kuid oli veel liiga vara, et milleski kindel olla. Ta kiirendas sammu, keeras paremale ja kõndis koridori lõppu.

Temast möödusid kiirustades kaks haiglaõde. Westerburg oli kaheses palatis koos patsiendiga, kes oli saanud vigastada reaktiivmootori testkäivitamisel ning oli praeguseks peaaegu terve. Harris kõndis palatite tiiba ja peatus, et vaadata numbreid uksel. „Kas ma saan teid aidata, sir?” küsis robot-teenindaja aeglaselt lähemale liueldes. „Ma otsin kapral Westerburgi palatit.” „Kolmas uks paremal.”

Harris kõndis edasi. Asteroidile Y-3 oli baas rajatud alles hiljuti.

Baas toimis kontrolljaamana, et üle vaadata kõik päikesesüsteemi sisenevad kosmoselaevad. Garnisoni ülesanne oli tagada, et laevad ei tooks kaasa baktereid, seeni, või mida iganes, mis võiks haiguspuhangu põhjustada. Asteroid oli elamiseks suurepärane.

Soe kliima, piisavalt vett, puud, järved ja palju päikest. Lisaks kõige kaasaegsem tehnoloogia ja infrastruktuur. Ta vangutas pead, jõudes samal ajal paremalt kolmanda ukse juurde. Harris koputas uksele. „Kes seal on?” kostis seestpoolt. „Ma soovin näha kapral Westerburgi.”

Uks avanes. Rässakas noormees, kes kandis sarvraamidega prille ja hoidis käes raamatut, küsis: „Kes te olete?” „Doktor Harris.” „Mul on kahju sir, aga kapral Westerburg magab.” „Kas teil on midagi selle vastu, kui ta üles äratada. Mul on väga vaja temaga rääkida.” Harris kiikas palatisse. Ruum oli korras ja puhas. Laud, vaip, lamp ja kaks voodit. Ühes voodis magas Westerburg, selili, käed rinnal risti ja silmad kinni. „Sir,” ütles rässakas noormees, „ma kardan, et ei saa teda üles 6

ajada, isegi kui ma väga tahaksin.” „Ei saa. Miks?” „Sir, kapral Westerburg ei ärka peale päikeseloojangut. Lihtsalt ei ärka. Teda pole võimalik üles äratada.” „Kataleptik? Kas tõesti?” „Aga hommikul, niipea kui päike tõuseb, ärkab ta kohe.

Tõuseb püsti ja läheb välja. Terve päev on väljas.” „Sain aru,” ütles Harris. „Igaljuhul suur tänu.” Ta keeras tagasi koridori ja palati uks sulgus tema selja taga. „See asi on tõsisem, kui mulle alguses tundus,” pomises ta endamisi ja läks tuldud teed tagasi.

Oli soe, päikeseline päev. Taevas oli peaaegu pilvitu ja kerge tuul kõigutas vaikselt seedreid jõekaldal. Kõrgendikule ehitatud haigla juurest algas kena jalgtee, mis viis mööda kallakut alla jõe äärde. Edasi läks üle jõe väike kaarjas sild, kus seisid mitu hommikumantlis patsienti, vaadates sihitult vetevoolu.

Harrisel kulus mitu head minutit, enne kui ta märkas Westerburgi. Noormees ei olnud koos teiste patsientidega silla juures vaid sealt tüki maad edasi kõndinud. Mööda seedrisalust, avatud jõeluhale, kus ümberringi kasvasid moonid ja hein. Ta istus jõekaldal, suure lapiku halli kivi peal, kergelt tahapoole nõjatunud, nägu taevasse pööratud, silmad kinni ja suu veidi avatud. Ta ei märganud arsti enne, kui Harris oli juba ta kõrval. „Tere,” ütles Harris vaikselt.

Westerburg avas silmad ja vaatas üles, Harrise poole. Ta naeratas ja tõusis aeglaselt püsti. Temasuguse mehe puhul mõjus selline sujuv ja graatsiline liikumine lausa ebaloomulikult. „Tere doktor. Mis teid siia tõi?” „Ei midagi tähtsat. Lihtsalt mõtlesin veidi päikest võtta.” „Võtke siis istet. Siin kivil on ruumi küll.” Westerburg nihkus veidi kõrvale ja Harris istus ettevaatlikult kivile, vaadates, et kuskil poleks teravaid servi, kuhu püksid võiks takerduda. Ta süütas sigareti ja jälgis vaikides jõge. Tema kõrval oli Westerburg taas oma kummalisse poosi langenud, kergelt tahapoole kaldu ja 7

kinnisilmi taevasse vaatamas. „Ilus päev,” ütles arst. „Jah.” „Kas sa käid siin iga päev?” „Jah.” „Kas sulle meeldib siin rohkem, kui majas sees?” „Ma ei saa olla toas,” ütles Westerburg. „Ei saa? Mis mõttes ei saa?” „Sa ju sureksid, kui poleks õhku? Õige?” ütles kapral. „Ja sina sureksid, kui poleks päikest?”

Westerburg noogutas. „Kapral, luba ma küsin midagi? Kas sa kavatsed niimoodi olla kogu oma ülejäänud elu, istuda lamedal kivil ja päikest võtta?

Mitte midagi enamat?”

Westerburg noogutas. „Kuidas jääb sinu tööga? Sa käisid aastaid koolis, et saada patrullteenistusse. Patrullteenistus oli sinu unistuseks. Su tulemused olid suurepärased ja sa saavutasid kohe peale kooli märkimisväärse positsiooni. Kas sul ei ole kahju kõigest sellest loobuda? Sa ilmselt tead isegi, et tagasitulek patrullteenistusse ei saa kerge olema. Kas sa saad sellest aru?” „Ma saan aru.” „Ja sa tõesti lihtsalt lööd kõigele käega?” „Täpselt nii.”

Harris oli mõnda aega vait. Viimaks kustutas ta oma sigareti ja pöördus noormehe poole. „Olgu, oletame siis, et sa loobud oma tööst ja karjäärist ning lihtsalt istud päikese käes. Aga mis saab edasi? Keegi peab ju sinu töö ära tegema. Kas pole tõsi? Töö, sinu töö, tuleb ju ikkagi ära teha ja kui sina seda ei tee, siis peab keegi teine tegema.” „Ilmselt küll.” „Westerburg, oletame, et kõik hakkavad käituma nagu sina?

Oletame, et kõik inimesed tahavad terve päeva ainult päikest võtta? Mis siis juhtub? Keegi ei kontrolli laevu, mis avakosmosest saabuvad. Tundmatud bakterid või toksilised kristallid jõuavad 8

meie maailma, põhjustades massilist surma ja kannatusi. Kas pole nii?” „Kui kõik tunnevad nagu mina, siis ei käiks keegi avakosmoses.” „Aga teisiti pole ju võimalik. Kaubandus ei saa seiskuda, vaja on uusi maavarasid ja mineraale, uusi tooteid ja põllukultuure.” „Miks?” „Et ühiskond saaks eksisteerida ja areneda.” „Miks?” „Noh...” Harris laiutas käsi „Inimkond ei saa ju ilma ühiskonnata eksisteerida.”

Westerburg ei öelnud selle peale midagi. Harris jälgis teda pingsalt, aga noormees oli lihtsalt vait. „Kas pole siis nii?” küsis Harris. „Võib-olla. See on kummaline asi, doktor. Ma rabelesin aastaid, et kool ja väljaõpe läbida. Lisaks pidin ma töötama, et endal hinge sees hoida. Pesin nõusid, töötasin köögis. Õppisin öösel, tuupisin, pingutasin üha edasi ja edasi. Ja tead, mida ma nüüd sellest arvan?” „Mida?” „Ma soovin, et oleksin juba varem taimeks muutunud.”

Doktor Harris tõusis püsti. „Westerburg, kui sa siin lõpetad ja sisse tuled, siis astu palun mu kabinetist läbi. Ma soovin teha mõned testid, kui sul midagi selle vastu pole.” „Šokiboks?” Westerburg muigas. „Ma teadsin, et varem või hiljem tuleb see läbi teha, kuigi mul on ükskõik. Ma tulen.” Ärritunud Harris astus kivi pealt maha ja kõndis paar sammu mööda kaldapealset tagasi. „Kuidas oleks kell kolm, kapral?”

Kapral noogutas.

Harris kõndis üle silla ja mööda jalgrada tagasi haigla juurde.

Kogu juhtum hakkas talle selginema. Poiss, kes terve oma elu on pidanud rabelema. Raske rahaline seis. Idealiseeritud eesmärk, saada tööle patrullteenistusse. Ja lõpuks, kui unistused täituvad on koorem liiga raske. Asteroidil Y-3 on kaunis loodus ja lopsakad taimed. Primitiivne samastumine ja projektsioon asteroidi 9

floorasse. Turvatunne, mis on seotud selle püsiva ja muutumatu olekuga. Liikumatu mets.

Ta sisenes hoonesse. Peaaegu koheselt peatas teda robotteenindaja. „Sir, komandör Cox soovib, et te kiiremas korras talle helistate.” „Tänan.” Harris kiirustas oma kabinetti. Ta valis Cox'i kutsungi ja hetke möödudes oli komandör videofoni ekraanil. „Cox? Siin Harris. Ma olin väljas ja rääkisin meie poisiga. Nüüd hakkab see asi selgeks saama. Ma näen kindlat käitumismustrit. Liiga palju pinget ja stressi, liiga kaua. Lõpuks, kui soovid täituvad, purunevad ideaalid ja...” „Harris!” kähvatas Cox. „Jää vait ja kuula. Ma sain just raporti asteroidilt Y-3. Nad saadavad siia kiirlaeva. See on juba teel.” „Kiirlaeva?” „Viis juhtumit lisaks, nagu Westerburg. Kõik ütlevad, et on taimed. Garnisoni ülem on hullumas. Ta ütles, et peame kiiresti välja selgitama, mis iganes seda põhjustab või kogu baas muutub varsti töövõimetuks. Kas sa kuuled mind, Harris? Uuri välja, mis see on!” „Jah sir,” pomises Harris. „Jah, sir.”

Nädala lõpuks oli juba kakskümmend juhtumit ja kõik loomulikult asteroidilt Y-3.

Komandör Cox ja Harris seisid haigla juures kõrgendikul ja vaatasid süngete nägudega allpool looklevat jõge. Kuusteist meest ja neli naist istusid jõe kaldal päikesepaistel ja keegi neist ei liikunud, ei rääkinud. Sellest oli möödas juba terve tund, kui Cox ja Harris välja tulid, kuid kogu selle aja polnud keegi allpool isegi kohta vahetanud. „Ma ei saa sellest aru,” ütles Cox pead vangutades. „Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Kas see ongi lõpu algus, Harris? Kas kõik meie ümber hakkab kokku varisema? Mul on neetult kõhe tunne, kui ma vaatan neid inimesi seal päikese käes peesitamas. Lihtsalt istuvad ja peesitavad.” „Kes see punaste juustega mees on?”

10

„Ulrich Deutsch. Ta oli auastmelt järgmine garnisoni komandöri järel. Ja vaata teda nüüd! Istub ja tukub, suu lahti ja silmad kinni. Alles nädal tagasi pingutas ta täie jõuga, et tippu tõusta. Kui garnisoni juht erru läheb, siis pidi just tema selle koha üle võtma. See oleks toimunud hiljemalt tuleval aastal. Terve oma elu on ta selle nimel pingutanud.” „Ja nüüd võtab lihtsalt päikest,” lõpetas Harris. „Vaata seda naist. Brünett, lühikeste juustega. Tüüpiline karjerist. Ta oli garnisoni büroojuht. Ja mees tema kõrval.

Majahoidja. Ja see kena rinnakas neiu. Sekretär, just kooli lõpetanud. Igalt positsioonilt ja ametikohalt. Hommikul sain teate, et täna saabub veel kolm.”

Harris noogutas. „Kummaline on see, et nad tõesti tahavadki seal niimoodi istuda. Nad on täie mõistuse juures, nad võiksid teha ükskõik mida, aga muu neid lihtsalt ei huvita.” „Hästi.” ütles Cox. „Mida sa kavatsed teha? Oled midagi teada saanud? Me kõik loodame sinu peale. Räägi.” „Nendega vesteldes pole mitte midagi uut selgunud,” ütles Harris, „aga on mõned huvitavad tulemused šokiboksist. Lähme sisse ja sa võid ise vaadata.” „Tore.” Cox pöördus ja hakkas haigla poole kõndima. „Ma tahan näha kõike, mida oleme teada saanud. See on tõsine asi.

Nüüd ma mõistan, mida võiks tunda Tiberius, kui kristlusest sai maailmausk.”

Harris kustutas tuled. Ruum mattus pimedusse. „Ma näitan sulle kõige tähtsamat salvestust. Patsient on üks parimaid biolooge, kes garnisonis töötas. Robert Bradshaw. Ta toodi alles eile. Ma sain temaga šokiboksis siiani parimad tulemused, kuna ta mõtteviis on teistsugune kui ülejäänutel. Mul õnnestus saada üksjagu kummalist infot, mida ta üritas varjata, igal juhul rohkem kui teiste käest.”

Ta vajutas lülitile. Käivitus projektor ja ruumi sügavuses ilmus nähtavale värviline 3D hologramm. Nii selge ja puhas, justkui olekski päris inimesed nende ees. Robert Bradshaw oli viiekümnendates, jõulise kehaehitusega, terashallide juuste ja 11

kandilise lõuajoonega mees. Ta istus rahulikult toolis, käed puhkamas käetugedel ja ei teinud märkamagi elektroode, mis olid kinnitatud ta kaelale ja rinnale. „Nüüd hakkab pihta,” ütles Harris. „Vaata.”

Harrise projektsioon ilmus ruumi ja kõndis Bradshaw juurde. „Alustame siis, härra Bradshaw,” ütles projektsioon, „see ei tee haiget, aga võib meile väga palju abiks olla.” Kaamera pöördus ja vaatevälja ilmus šokiboksi juhtpaneel. Bradshaw kangestus toolis ja tema lõug liikus veidi ette, aga see oli ka ainuke reaktsioon.

Harrise projektsioon jälgis teda mõnda aega ja astus siis juhtpaneeli nuppudest eemale. „Härra Bradshaw, kas te kuulete mind?” küsis projektsioon. „Jah.” „Öelge mulle oma nimi?” „Robert C. Bradshaw.” „Mis on teie ametikoht?” „Juhtiv bioloog kontrolljaamas, asteroidil Y-3.” „Kas te olete praegu seal?” „Ei. Ma olen tagasi Terral. Haiglas.” „Miks?” „Sest ma teatasin garnisoni ülemale, et minust on saanud taim.” „Kas see on tõsi? Kas sa oledki taim?” „Jah. Bioloogiliselt olen ma muidugi endiselt inimese keha ja füsioloogiaga.” „Kuidas sa saad siis väita, et oled taim?” „See peegeldab minu weltanschauung'i.”* „Räägi edasi.” „On täiesti võimalik, et soojavereline loom, kõrgem primaat, võtab teatud määral omaks taimede psühholoogia.” „Jah?” „Sellele ma toetungi.” „Aga teised? Kas nemad toetuvad ka sellele?” „Jah.”

12

„Kuidas see juhtus, et sa sellise maailmavaate omandasid?”

Bradshaw projektsioon kõhkles ja surus huuled tihedalt kokku. „Näed nüüd?” ütles Harris Coxile. „Tugev sisemine konflikt. Kui ta oleks teadvusel, siis siit edasi me ei pääseks.” „Mind...” „Jah?” „Mind õpetati olema taim.”

Harrise projektsioon oli selgelt üllatunud. „Mida sa selle väitega, et sind õpetati olema taim, täpsemalt silmas pead?” „Nad said aru minu probleemidest ja õpetasid mind olema taim. Nüüd olen ma kõikidest muredest vaba.” „Kes? Kes sind õpetas?” „Vilistajad.” „Kes? Vilistajad? Kes on Vilistajad?”

Vastust ei järgnenud. „Härra Bradshaw, kes on Vilistajad?”

Peale pikka ja piinavat pausi, paotas Bradshaw veidi suud. „Nad elavad metsas...”

Harris lülitas projektori välja ja ruumis süttis ere valgus. Nad mõlemad Coxiga pilgutasid silmi. „See on kõik, mis mul on õnnestunud teada saada,” ütles Harris. „Aga me oleme õnnega koos, et seegi õnnestus. Ta ei oleks tohtinud niigipalju öelda. See ongi see, mida nad kõik on lubanud varjata. See, kes neid õpetas olema taim. Vilistajad, kes elavad metsas, asteroidil Y-3.” „Kas kõik kakskümmend rääkisid sama juttu?” „Ei.” Harris krimpsutas nägu. „Enamus neist võitles liiga tugevalt vastu. Nendelt ei õnnestunud mul isegi seda teada saada.”

Nüüd kähvatas Cox närviliselt: „Vilistajad. Ja mis siis? Kuidas sa kavatsed edasi liikuda? Lihtsalt ootad, et äkki keegi räägib kogu loo ära? Kas see ongi su tegevuskava?” „Ei,” vastas Harris. „Kindlasti mitte. Ma lähen isiklikult asteroidile Y-3 ja selgitan välja, kes on Vilistajad.” ...

13