Elamiseks liiga pikk

PIKK Elamiseks LiiGA

Reede, 29.03

Kui Joël Hummel täna minust mööda üle tagahoovi läks, sain ma kohe aru, et ta suundus mõnd tüdrukut suudlema.

Ta nägi välja ühtaegu võidukas ja erutatud, tõmbas käega läbi juuste nagu olümpiamängude sprinter tartaanrajal hetk enne jooksu ning hoidis siis pöidla ja keskmise sõrmega oma randmest, justkui peaks iseennast järel vedama. Ja äkki ei tundunud mulle enam mõttetu kirjutada midagi sellesse kuldserva ja järjepaelaga liiga kallisse märkmikku, mille ma (soovimatult) oma kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks sain.

Ma oletan, et ema ja isa tahtsid seda mulle päevikuks kaela määrida. Sest Malve peab ju juba aastaid päevikut ja mu vanematel on idiootne komme teha tema pealt minu kohta järeldusi. Ometi on see, mis paneb Malvet päevikut pidama, just täpselt asi, mis mind temast eristab. Minu kallis õde tegeleb nimelt terve päeva iseendaga – ja sellisel moel, et kõik tema ümber sellest teada saavad, tahavad nad või mitte. Vaadake siia: Malve Weill, kaheksateist, on maailma naba! Ilus, tark, võrratu. Nii praktiline on siis kasutada päevikut, kuhu saab jäädvustada kõik, mida Malve Weill teeb ja mida ta mõtleb ja mida ta tunneb. Järeltulevad põlved on selle järele lausa hullud!

Mina isiklikult pean päevikupidamist enam-vähem kõige igavamaks asjaks, aga mina olen muidugi kõigest Magali Weill. Mulle piisab täiesti, kui ärkan hommikul üles ja olen ikka veel seesama inimene, ikka mina:

* kõigi oma veidrate mõtetega, mis mul hommikul ärgates

kõigepealt peast läbi käivad (Mis oleks, kui? Kuidas ma seda? Millal ma võiks? Ja kas Cara, Aurelia ja Kimberley panevad mind täna tähele või olen ma vahetunnis jälle üksi?),

* ikka ühesuguse päevakavaga (kool, kodutööd, natuke klaverit, natuke jalutamist, magama) ja

* oma kahjuks liiga pikkade jalgadega.

Tagatipuks ei pea ma ometi lakkamatult enda kohta päevikut pidama.

Aga siis nägin ma, kuidas Joël Hummel end kättpidi üle tagahoovi tiris ja mõtlesin, et ise ta seda vahest üles ei kirjuta. Nimelt seda, kuidas ta sel päikesepaistelisel reede pärastlõunal märtsi lõpus üht tüdrukut suudlema suundus (oletan, et pisikest ja armast), sellal kui mina klaveritunnist naastes jalgratast lukust lahti tegin ja tema tunnistajaks sain. Vahest ei tähenda seda üles ka tüdruk, isegi kui Joëli suudlus oli tema elu esimene. Tõenäoliselt ta ainult mõtleb sellele pisut aega ning suudleb siis mõnd teist poissi ja siis järgmist, kuni Joëli suudlus ongi unustatud. Pisikest kasvu tüdrukud ei pea suudlemise üle ju kuigi palju mõtteid mõlgutama.

Sealjuures on kindlasti kirjeldamatu, kui saad oma esimese suudluse Joëlilt. Temal on ilusas näos kaunis suu, ta on kuusteist ja pooleldi prantslane pealekauba. Lisaks on ta umbes 1.86 pikk, sellest piisaks isegi mulle. Vähemalt mõneks ajaks, sest mul on veel kuus-seitse sentimeetrit kasvada kriitilise piirini, mis on tüdruku jaoks juba liiga palju. Aga mis teha,

minu lõpp-pikkus öeldakse tulevat 1.89 ja 1.92 vahele (mida meie peres pole veel kunagi esinenud), ja hiljemalt siis on juba liiga hilja. Sest kes tahab poisi kõrval, kes kingib sulle oma esimese suudluse, paista nagu lipuvarras? Niisiis on sul juba kolmeteistaastaselt selle koha pealt närvid läbi, sellal kui teised naudivad elu. (Või jäädki igaveseks suudlemata, mis ei ole ka hea variant.)

Aga ma ei taha ju kirjutada iseendast, vaid Joëlist ja sellest pisikesest tüdrukust, keda on kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks suudelnud kakskümmend või kolmkümmend poissi, nii nagu Joël on selleks ajaks suudelnud kahtkümmet või kolmekümmet tüdrukut. Ja üleüldse kõigist neist, kes teevad huvitavaid asju, tundmata muret, kas järeltulevad põlved saavad sellest lugeda. Päevik kõigist teistest ei ole mõttetu. Ja üldse, keegi peab ju üles tähendama, mis maailmas toimub. Need päris asjad. Mis rabavad su jalust. Isegi kui need ei juhtu sinu endaga.

Kui ma trepikojas Siemerdingide korteriuksest möödusin, röökis selle taga vähemasti kaks kolmest? neljast? viiest? kuuest? seitsmest? lapsest. Ma kuulasin pisut seda hullumaja ja kavatsesin just endale veel täna Snow’d laenata, kui mulle tuli vastu härra Krekeler, Albert R. Krekeler, nagu tema kellasildil seisab.

Olen sageli mõelnud, kuidas ta seda teeb, et näeb isegi oma tumesinises jooksudressis šikk välja. Tõeliselt šikk ja

mitte põrmugi imelik, sest ta on 98-aastane ja kannab dressi selleks, et tõepoolest jooksma minna (joostes pigem aegluubis, aga väga palju kauem, kui näiteks isa seda oma vatsa ja suitsetajakopsudega suudaks – isegi sellest pole kasu, et ta on peaaegu viiskümmend aastat noorem ja pealegi meditsiinidoktori tiitliga). Minu meelest on asi selles, kuidas härra Krekeler kõnnib, alati sirgelt ja pisut vedrutades, ja selles, et jooksudress sobib talle, nagu oleks see rätsepa juures tehtud.

Tähendab, see ei lotenda nagu teistel, vaid on pigem pingul – jooksudresside smoking.

Härra Krekelerile ilmselgelt meeldib, kui miski on ilus, mitte ainult asjad, millega ta end ümbritseb (korstnapühkija rääkis viimase küttekehade hoolduse ajal, et härra Krekeleri korter on maast laeni raamatuid ja maale täis), vaid ka tema enda välimus. Minu meelest on ta 98-aastase kohta tõepoolest silmatorkavalt kena välimusega.

„Tere päevast, Magali,“ ütles ta ja ma võpatasin pisut.

„Tere päevast, XY,“ nii ütleb ta alati, kui kedagi kohtab, ja teeb seda viisil, millest on aru saada, et ta tõepoolest näeb, kellega tal on tegu. Enamik inimesi läheb ju sinust lihtsalt mööda (vt Joël Hummel). Isegi kui nad tervitavad, ei tähenda see veel kaugeltki, et nad sind märkasid. Võib-olla näevad nad sind silmanurgast, kuid hiljemalt kolmekümne sekundi pärast ei mäleta enam midagi. Millel on ilmselgelt eeliseid, eriti kui sa ei taha, et sind nähakse, pikkuse pärast või nii. Kuid ka puudusi, sest päris ilma märkamata läheb igavaks.

Härra Krekeler aga näeb sind, kas see sobib sulle või mitte, ja ta näeb sind nimelt nii põhjalikult, et tunned end lausa

teolt tabatuna. Eriti kui oled äsja pisut liiga kauaks Siemerdingide trepimademele seisma jäänud ja kuulatanud.

Tegin näo, nagu oleksin ainult sellepärast seisatanud, et jopetaskust võtit otsida, ja nüüd leidsin üles.

„Tere, härra Krekeler,“ ütlesin ja tahtsin temast kähku mööda trügida, ent nüüd jäi tema otse minu ette trepimademele seisma, sättis oma panoraamklaasidega spordiprillid otseks ja silmitses mind. Mis tähendab, et ta vaatas minu poole üles. Sest nii hea välimusega, kui ta oma vanuse kohta ka pole, on ta juba üsna tublisti kokku kuivanud. Ainult ta kõrvad aina kasvavad.

Viimaks lausus ta: „See haski peab jälle nii mõndagi välja kannatama, kas pole?“, ja kuigi olukord oli minu jaoks piinlik, vaimustas see mind päris tublisti.

Tähendab, Snow’st ei olnud tol hetkel midagi kuulda, kostis vaid laste lõugamist. Niisiis teadis ta nähtavasti, et Siemerdingide puhul huvitas mind ainuüksi Snow (kogu ülejäänud perekond on tüütu ja surmigav), ja ta pidas selle vana haski enesetunnet isegi piisavalt tähtsaks, et minuga sellest juttu teha. Hoolimata asjaolust, et meie tavapärased vestlused ei olnud kunagi pikemad kui „Tere päevast, Magali“ ja „Tere, härra Krekeler“.

Mina: „Just nimelt. Tema tahaks kindlasti ka jooksma minna.“

Ja härra Krekeler: „Võimalik.“ Ta pööras pilgu mõtlikult kõrvale. Tegi mulle siis ainsa liigutusega ruumi ja mina astusin temast sammukese mööda. Aga kui ma juba kaks-kolm astet ülespoole olin läinud, märkasin, et ta tahtis ikkagi veel

midagi öelda, ja keerasin ringi. Ja tõepoolest, tema pilk oli taas minule suunatud.

„Vahest peab see vana hunt end selleks samamoodi sundima nagu mina,“ sõnas ta ja kihistas pisut endale nina alla, enne kui tõstis hüvastijätuks käe ja vedrutas nüüd tõesti trepist alla.

Õigupoolest ei olnud näha, nagu ta peaks end sundima, aga mida mina ka tean. See mees on 98-aastane.

Meie korteris kolm korrust kõrgemal panin ma klaverinoodid ära (mul oli olnud viimane tund enne lihavõttevaheaega ja ma ei kavatsenud järgmised kaks nädalat harjutada) ning torkasin sussid jalga.

Köögis toimus ema ja Malve vahel parajasti järjekordne tüli ehk diskussioon, nagu seda meie peres kutsutakse, ja kuna ka emal on täna lõunast vaheaeg („Vaheajast ei ole juttugi, ma pean kaks klassitäit hindelisi töid parandama!“), tuleb ilmselt arvestada sellega, et lähiajal saab neid rohkem olema kui tavaliselt. Emal on selline hääl, mis muutub alati kiledamaks, kui ta üritab kõlada asjalikult. Ta tühjendas kolinal nõudepesumasinat, Malve oli endal parajasti söögilaua ääres varba- ja sõrmeküüsi lakkinud ning oli seetõttu ajutiselt liikumisvõimetu. Ainult rääkida sai ta täiesti vabalt. Nii palju kui mina aru sain, oli küsimus lõpueksamiteks õppimises, vähemalt puudutasid ema diskussioonilõigud seda teemat ja Malve omad ühte tudengit („Neljas semester!“), kes tahtis

temaga nädalaks mingile budistlikule meditatsioonifestivalile sõita. Oli raske otsustada, kumb neist kahest suuremat jama suust välja ajas. Võib-olla oli Malve kerges eduseisus, kuid ema ei jäänud põrmugi maha. Kõigele krooniks lõhnas korter viirukipulkade järele, millega Malve tahtis oma äkilist spirituaalset kalduvust rõhutada, ja ma tegin, et minema sain.

Snow!

Seda tuleb ette kujutada. Mees ja naine abielluvad (Siemerdingid). Nad üritavad saada last, aga seda ei tule. Nad ootavad ja loodavad, proovivad ja ahastavad ning lõpuks hangivad soovitud beebi asemel koera. Mitte lihtsalt koera, ei, vaid haski, kellega nad saavad end korralikult välja elada. Iga päev pärast tööd jalutavad mees ja naine temaga pikki maid, sõidavad korrapäraselt talvepuhkusele ja lasevad tal sügavas lumes möllata, nad harjavad armastusega tema paksu kasukat ning viskavad ära tonnide viisi koerakarvu. Lühidalt: haski ei ela küll just Siberis ega ka mitte Lapimaal, ta ei ela karjas, tema ulgumisele ei vasta keegi (ammugi mitte kena sinisilmne haskidaam), tema uskumatu töö- ja jooksuvõime läheb tühja, kuid sellest hoolimata on tal koduloomana üpris hea elu – tervelt kuus pikka aastat.

Aga siis see juhtub. Kauaigatsetud laps on teel. Ja siis järgmine. Neid tuleb üksteise järel, nii et kaotad juba ülevaate, nende hulgas on ka kaksikud. Ja iga lapsega läheb trall haski ümber valjemaks ja segasemaks. Vaba aega jääb tema jaoks aina vähemaks, hiljemalt kolmanda lapse järel pole seda enam üldse, ja neljanda lapse järel on ta kõigil veel ainult

jalus, selle järel: taak kaelas. Ta lamab, Playmo-mehikeste ja legoklotsidega üle valatud, ühes liiga sooja korteri nurgas, läheb laisaks ja paksuks. Kui ta ulub, saab ta riielda, sest ulguvatest lastest piisab, kui tal on karvavahetus, jahuvad

Siemerdingid koerakarvaallergiast, ja kui kord aastas sajab lund, jääb ta rihma otsa ja peab vaatama, kuidas vanemad lapsed oma plastkelkudega Eilenriede metsas künkast alla lasevad.

Sellisel koeral on tõeliselt karm saatus kanda. Ta vajab lootust millelegi, mis katkestab lõputu igavlemise. Isegi inimene ei suudaks seda õudust välja kannatada, seejuures oleks tal vähemalt võimalus end mõttes minema lennutada – iga enam-vähem intelligentne isend harjutab seda koolitunnis. Snow aga võib mittemidagitegemisest parimal juhul tukkuma jääda, võib-olla korraks unes läbi lumepööriste kihutada, kuid siis hakkab kindlasti tema kõrval kohe mõni

Siemerdingi-laps kisama ja ta tuuakse armutult reaalsusse tagasi.

Niisiis vajab ta lootust. Isegi kui selleks on vaid ebakorrapärased linnatuurid liiga pika naabritüdrukuga soojal kevadisel pärastlõunal. Seda ei ole just palju.

Õhtul kirjutas Malve viis minutit enne sööki, et liigub veel meditatsioonihärraga ringi ja võtab endale kusagilt kiirtoitu, mis ajas emal ja isal tuju ära, kuigi nad püüdsid seda minu eest varjata.

Ema oli üpris ohtralt süüa teinud, tempura’t, mis on väidetavalt tervislik, kuigi on frititud. Ta oli pannud köögilauale (või söögitoalauale, nagu ta meelsasti ütleb, kuigi meil on ainult köök, mis läheb elutoaks üle) kimbu tulpe, isa oli avanud pudeli valget veini ja endale tublisti valanud ning ma oletan, et neil oli plaanis mängida õnnelikku perekonda.

Minu vanemad on nimelt arvamusel, et Weillide perekonda sündimine on puhas õnn. Ühest küljest selle poolest, et Malve ja mina saame hariduse koha pealt kõik, millest teised lapsed võivad vaid unistada. Mis tähendab, et me käime gümnaasiumis, lausa hea mainega gümnaasiumis, mida iganes see peaks tähendama, meile on tellitud GEO ja Spektrum der Wissenschaft1 ja me saame muusikatunde. Ja et me pidevalt telefoni ei jõllitaks ja kõike Vikipeediast järele ei kontrolliks, seisab meie elutoas Encyclopædia Britannica viimane täielik paberversioon: kolmkümmend köidet pluss kaks köidet registrit, 75 000 artiklit. (Mina kontrollin ikkagi Vikipeediast. Kas Malve midagi kontrollib, pole teada.)

Ja teisalt sellepärast, et ema ja isa huvituvad teadlikust vanemlusest. Mis tähendab kokkuvõttes seda, et nad peavad end headeks või pigem paremateks lapsevanemateks, kes mõtisklevad palju selle üle, mida nende lapsed vajavad, ja langetavad nende eest vastavaid otsuseid. Ka minu tuba on teadliku vanemluse vili. Sellel on, nii kaua kui ma mäletan, pastelsed seinad (täpselt seesama pärnaroheline toon nagu isa praksises), mis peavad mõjuma mulle kuidagi harmoni-

1 Saksa teadusajakiri.

seerivalt. Kui mina sündisin, olid ema ja isa ju juba viis aastat vanemaks olekut harjutanud, täie karmusega, nagu ilmselt tuleb öelda, ja teatud ebaeduga, nii et minu puhul tahtsid nad algusest peale teha kõik õigesti. Alates seinavärvist. See ei lase mul küll ainsatki pilti üles riputada, ilma et tulemus oleks täiesti jäle, aga palun väga: ma olen läbinisti harmooniline laps, kui ebaharmooniline kasv välja arvata.

Niisiis, me istusime söögilauas ning ema ja isa üritasid oma halba tuju alla suruda, kuid lõpuks hakkasid ikkagi rääkima Malvest. Nagu õigupoolest alati. See on lihtsalt teema, millel nad omavahel kõige paremini vestelda suudavad.

Oletatavasti isegi ainus.

„Ja veel sellise potentsiaali juures!“ sõnas ema ohkega. „Ta võiks küpsuseksameid tehes saavutada kõik, mida tahab, ja siis raiskab ta aega selle kohutava – mis ta nimi oligi? Ma ei suuda enam järge pidada!“

Ja isa lisas ohkega: „Malve on endale alati ise kaikaid kodaraisse loopinud.“

Mul oli neist omal moel kahju, seepärast ei hakanud ma ütlema, et nad hindavad Malve potentsiaali vahest imetibake üle. Ma ei hakanud ka ütlema, et minu õde ei taha üldse midagi saavutada, kui välja arvata endale pilkude tõmbamist, iseäranis poiste pilkude (misjuures ta ei loobi endale põrmugi kaikaid kodaraisse), vaid sõin lihtsalt oma rasvast tempura’t. Vanematele võib see olla karm, kui selgub, et nende esmasündinud tütar pole pooltki nii suurepärane, nagu nad alati on arvanud. Ja teisena sündinu pole ka just uhkustamist väärt.

„Ja millega sina täna tegelesid?“ küsiski isa alles siis, kui talle Malve kohta enam midagi pähe ei tulnud.

Ma kehitasin õlgu. Mõtlesin Joëlile ja tüdrukule, mõtlesin härra Krekelerile, kes pidi end (võib-olla) sundima jooksma minema, mõtlesin Snow’le, kes oli mind Mittellandkanali ääres kaheksa kilomeetrit jalgrattal vedanud – me puhkasime poole tee peal, istusime koos kalda ääres ning ma sosistasin talle vasakusse kikk-kõrva vastutasuks lugusid, sügades seejuures uskumatult pehmet kohta ta koonu all –, kuid teadsin samas, et ema ja isa ei oska selle jutuga midagi peale hakata. Ma soovin, et see oleks teisiti, kuid mu vanemad on mõne koha pealt – noh, neil pole selleks lihtsalt soont.

Näide: isa vahib hommikust õhtuni kurkusid ja põlvi ja nahalööbeid ja keelekattu ning teab kõike anatoomiast ja füsioloogiast, kuid tal pole aimugi, mis tunne on tegelikult omada keha. Enda oma tassib ta igatahes ringi nagu mõnd veidrat eset, millel pole mingit pistmist doktor Andreas Weilliga, rääkimata sellest, et see lausa on doktor Andreas Weill.

Nii nagu õpetaja Kristin Weill tõlgib kõigi oma gümnaasiumikursustega Seneca traktaati „De vita beata“ ehk „Õnnelikust elust“ ja mainib seda ka kodus alatasa (ilma küsimata!), aga hakkab kohe põiklema, kui uurid, mismoodi see õnnelik elu siis käib – siin ja praegu, ma mõtlen. Ta jahub ainult midagi voorustest ja mõistusest ja rahust, „sest headuse algus on vooruses / quia omne bonis midagi“, aga mida tuleb teha, et selle kõigeni jõuda, näiteks kui elad Malve Weilliga ühes majapidamises, selle kohta ei räägi ta suurt

midagi. Tõenäoliselt ei poetanud Seneca ka selle kohta sõnakestki, kuidas elada õnnelikku elu, kui oled teistest peajagu pikem ja keegi ei taha sind suudelda.

Kuidas ka poleks, ma ei rääkinud oma vanematele midagi märkimisväärset ega isegi mitte seda, et kasutan nüüd ikkagi nende kullatud servaga päevikut, aga teistviisi. „Mul oli klaveritund,“ laususin selle asemel.

Paps küsis, kuidas see läks (päris hästi, nagu alati), ja ema küsis, kas ma sain vaheajaks uue pala õppida (ei, ainult uue etüüdi, aga seda ma ei maininud), ja nii oli ka see teema lõppenud.

Paps tõstis endale juurde terve kuhja udon-nuudleid, ema loksutas oma veini (kas valge veiniga ikka tehakse nii?) ja vahtis seejuures klaasi, kaotades hetkeks oma näoilme üle kontrolli. Mina sõin veel ühe garneeli ja šiitake-seene, tänasin õhtusöögi eest ja läksin siis oma pastelsesse tuppa, et eelnenu kirja panna. Kolmteist lehekülge üheainsa päevaga. Ja tõenäoliselt võiks seda olla veel rohkem. Sest kui juba oled kord hakanud inimesi lähemalt vaatlema, siis on peaaegu kõik, mida seejuures avastad, omal moel märkimisväärne.

Magali Weill on pikk. Liiga pikk kolmeteistaastase kohta ja iseäranis selleks, et keegi teda suudelda tahaks. Kui ta oleks selline, nagu ta õde Malve, siis kurdaks ta oma kurba saatust päevikule. Aga Magali ei ole selline. Pigem kirjutab ta „päevikut kõigist teistest“. Näiteks oma naabrist, väga tähelepanuväärsest ja ürgvanast härra Krekelerist. Aga kui just seesama härra Krekeler otsustab surra, kistakse Magali tema vaatlejapositsioonilt välja. Magalil ja härra Krekeleri lapselapsel Kieranil tekib korraga küsimus: kuidas üldse käib õigesti elamine?

Saksa kirjanik Nikola Huppertz on avaldanud arvukalt laste- ja noorteraamatuid, aga ka luuletusi ja lühiproosat kirjandusväljaannetes. Eesti keeles on ilmunud tema menukas noorteraamat „Kaunis nagu kaheksa“ 2022. aastal.