Eessõna
Kahlasin vana lootsikut poi küljest lahti päästma ja vesi tundus jahe. Paat libises vaevata üle sileda laguuni rannale, kus ootas Julie meie sukeldumisvarustusega. Olime kuu aega abielus olnud ning ma olin teda veennud mesinädalate asemel leppima kahekuiste välitöödega Austraalias, et uurida Suure Vallrahu ühes kaugemas punktis kalade käitumist. Oli 1987. aasta juuni, Austraalias oli talv ja kaugel kodus suvi. Kaks haigrut kõndisid mööda kallast ja otsisid hommikusööki. Nad laperdasid minema, kui päramootor köhides ellu ärkas, ning me seadsime kursi punkti, mis asus miili kaugusel teisel pool korallilabürinti – nii keerukat, et oleks ehmatanud ka kõige võimekamat meresõitjat. Jäime ankrusse klibusel seljakul, mis lahutas laguuni avamerest. See oli meie siinne esimene ookeanisukeldumine ning ootuspõnevus oli tembitud hirmuvärelusega. Madala rifi rohelised ja pruunid toonid andsid meie ees teed sügaviku tumesinisele. Hiiglaslikud korallisambad langesid sadu jalgu allapoole, moodustades sügavate lõhedega eraldatud rööpsed seinad. Erklillad sõrmkorallid võistlesid ruumi pärast kollase salatikoralliga, põhjast aga kerkisid suured siniste ja roheliste polüüpide mügarikud. Riff oli jahmatav liikumispööris, umbes nagu New Yorgi keskvaksal tipptunnil. Jässakad elektrisiniste triipudega kirurgkalad tormasid sihikindlalt ringi, kirevate papagoikalade hajusad parved aga püüdsid neid vältida. Riffkalade ja antiate pilved hõljusid 9
Elu s ookean
kõrgemal ning noppisid elegantselt nähtamatut toitu. Rifi serval lugesin ma kokku kaheksa merikilpkonna, üks iga korallisamba kohta. Meie poole ujus hall rifihai, kuid ei teinud möödudes meid eriti märkamagi. Kogu stseen oli ajatu ja ürgne. Olin kui paigale naelutatud. Huvitav, mida ma oleksin mõelnud, kui kaldale naastes oleks meid ees oodanud torisev teadmamees, kes ennustanuks, et saja aasta pärast on see imeline riff lagunev vare, et eredate korallimürakate asemele on tulnud rohelised ehmed, et kalade read on hõrenenud ning teinud teed meduusiparvedele ja sültjale planktonile? Oleksin teda ilmselt ogaraks pidanud. Miski poleks tundunud ebatõenäolisem. Ent vähem kui 25 aastat hiljem ennustab enamik tõsisemaid mereteadlasi just säärast saatust. See on juba teel. 11 aastat pärast meie mesinädalate sukeldumisretke saimegi aimu tulevasest palavast maailmast: ookeanid kuumenesid sedavõrd, et veerand maailma korallidest suri. Suures osas India ookeanist suri 70–90 protsenti kõigist korallidest, viies endaga loendamatud olendid, kelle jaoks korall oli kas eluruum või toit. Kui sel aastal oleks kärbatanud ja surnud kolmveerand metsadest, oleks inimesed tahtnud teada selle põhjust, ja nende taastamiseks oleks kehtestatud jõulised plaanid. Ent väljaspool mereteaduste maailma jäi see globaalne katastroof suuresti nägemata ja mainimata. Suure osa tsivilisatsiooni ajaloost on maailma ookeanid olnud väga stabiilsed. Sestpeale kui mered pärast viimast jääaega 6000 või 7000 aastat tagasi paika said, on nad enamjaolt olnud ennustatavad. Jah, kaldad on lainete ja loodete pideva mõju toimel taandunud ja peale tunginud, kuid ookeanid ise on jäänud muutumatuks. Nende järjepidevus oli kontrastiks veepealsele maailmale, kus maastikud tegid läbi tohutuid muutusi vastavalt sellele, kuidas liikusid esimesed karjakasvatajad ja põllupidajad 10
ees s õn a
ning hiljem laienesid linnad ja tööstus. Nüüd on jõudnud kätte ookeanide kord. See raamat räägib merede muutumisest kogu meie planeedil. Viimase poolsajandi jooksul on inimeste valitsemine looduse üle viimaks jõudnud ookeanidesse. Muutuste kiirus ja ulatus tabas meid ootamatult. Meri on elu suhtes ja seda mitte üksnes lainete all ujuvate, vonklevate või roomavate elukate suhtes, vaid ka meie endi suhtes, muutunud vaenulikumaks. Alles viimase kümne aasta jooksul oleme hakanud taipama, kuidas inimtegevus ookeane ümber kujundab ning mida see tähendab meie heaolule. Teame juba ammu, kuidas inimkond on muutnud maismaad ning kujundanud ümber maastikke, et need vastaksid meie vajadustele, mõjutades elusloodust juba tuhandeid aastaid – isegi kümneid tuhandeid aastaid, kui võtta arvesse ka see, kuidas Austraalia aborigeenid ja põlisameeriklased maad taimestikust tulega puhastasid ning sedasi jahipidamist ja korilust hõlbustasid. Nagu lord Byron sedastas, eelistame me uskuda, et inimkonna valitsus lõpeb mere kaldal. Ometi oli inimmõju merele märkimisväärselt suur isegi Byroni aegadel. Hiidalgi väljasuremiseni oli jäänud kaks aastakümmet ning Atlandi hallvaal oli igaveseks kadunud. Ülepüük oli hakanud tühjendama rannikumere kalavarusid ning traalid ja tragid kahjustasid elupaiku. Inimesed ehitasid kaldakindlustusi ning suured soo- ja suudmealad olid muudetud sadamateks ja põllumaadeks. Rahvarohketes piirkondades täitsid jõed suudmealasid ja lahtesid ülesküntud maadelt väljauhutud pinnasega. Sestpeale on meie mõju kasvanud eksponentsiaalselt. Viimase 200 aasta jooksul on hulk merelisi elupaiku kas minema pühitud või tundmatuseni muutunud. Ning inimmõju üha kiireneva tõusulaine harjal on ookeanid viimase 30 aastaga muutunud rohkem kui kogu varasema inimajaloo vältel. Peaaegu kõikjal on 11
Elu s ookean
ookeanid kaotanud enam kui 75 protsenti oma megafaunast ehk suurtest loomadest nagu vaalad, delfiinid, haid, raid ja kilpkonnad, sest kalastamine ja küttimine on lainetena levinud üle kogu planeedi. Mõne liigi arvukus on vähenenud kuni 99 protsenti, nagu on juhtunud suurte merede pikkuim-hallhai, saagrai ja Põhja-Euroopa „tavalise“ raiga. 20. sajandi lõpuks polnud maailmas peaaegu ühtki kilomeetrist madalamat merd, mis oleks tööstuslikust kalapüügist puutumata, ning nüüd kalastatakse kohati juba kolme kilomeetri sügavuselt. Ookeanid on tuhandeid aastaid olnud kaubateedeks. Nüüdseks on neist saanud globaliseerunud maailma kiirteed ning mootorite möirgamist võib kuulda igas merenurgas, isegi polaarjää all. Üha rohkem hangime me sealt ka naftat ja gaasi ning kasvav kütusenappus on meid ajanud üha sügavamale ja kaldast kaugemale. Süvamerekaevanduste tulekust lahutab meid veel umbes kümme aastat. Tuhandete meetrite all, sügavike pimeduses peibutavad meid rikkused. Ookeanipõhjades lebavad tumedad väärismetalli kamakad ja haruldased muldmetallid, merealused mäed on kaetud koobaltiga ning ülikuumadest allikatest välja purskunud kulla, hõbeda ja mangaani lademed on peaaegu kaevurite käeulatuses. Miks ometi, kui inimmõju leviku ulatust arvestada, peavad nii paljud inimesed ookeane endiselt metsikuiks ja meie mõjusfäärist väljasolevaiks? Vastus peitub osaliselt muutuste tohutus kiiruses. Iga põlvkond vormib keskkonnaseisundi osas omaenda seisukoha. Nooremad inimesed ei taju reeglina vanemate kogetud muutusi ning teadmised varasematest seisunditest kaovad koos ajaga. Nooremad põlvkonnad ei pööra vanade lugudele tihti tähelepanu ning lasevad nende jutu kõrvust mööda, eelistades ise kogetut. Tulemuseks on fenomen, mida nimetatakse nihkuva baastaseme sündroomiks, mis tähendab, et me võtame enesestmõistetavana 12
ees s õn a
asju, mis veel kaks sugupõlve tagasi oleksid olnud mõeldamatud. Loren McClenachan avastas Scrippsi okeanograafiainstituudis doktoritööd tehes Florida osariigi Monroe maakonna raamatukogust kõneka näite nihkuva baastaseme kohta.1 Ta leidis rea fotosid kalasaakidest, mille üks hobikalapüüki pakkuv laevafirma Key Westis 1950. aastatest kuni 1980. aastateni merest välja tõmbas. Ta pikendas seda seeriat 21. sajandisse, lisades omatehtud pildid samalt kailt. 1950. aastatel koosnesid saagid peamiselt hiiglaslikest keskameerika kiviahvenatest ja haidest, suurem osa neist suuremad ja paksemad kui kalamehed. Aastate möödudes kalade mõõtmed kahanesid ning kiviahvenad ja haid andsid teed väiksematele riffahvenatele ja ronkodele. Kuid kalameeste näod on ka tänapäeval sama naerul kui 1950ndatel. Tänapäeva turistidel pole aimugi, et miski on muutunud. Ookeanid muutuvad praegu kiiremini kui vaat et ühelgi teisel ajal Maa ajaloos ning meie oleme selle muutuse toojad. Paljud muutused panevad proovile asunike võime tulevikus ellu jääda. Need muudatused vormivad ümber ka inimeste suhet merega ning ähvardavad paljutki, mida me hindame ja enesestmõistetavaks peame. Meie suutmatus keskkonna ligihiilivat allakäiku märgata on kahjustanud enamat kui eluviisi. Äärmuslikes olukordades ohustab see inimeste ellujäämist. Ajalugu pakub mitmeid näiteid tsivilisatsioonidest, mille on maa pealt pühkinud keskkonnakatastroofid, mis nad tahtmatult endale ise kaela tõmbasid. Lihavõttesaare elanikud lõikasid maha kõik puud, et püstitada jumalate kujusid, ning jäid nälga, kui maapind ära kuivas. Mesopotaamia elanikud leiutasid keeruka niisutussüsteemil põhineva põllumajanduse, kuid see tehnika muutis põllud lõpuks nii soolaseks, et vilja polnud enam võimalik kasvatada. Maiade künkanõlva-põllud kaotasid piirkonnast huumushorisondi ning viisid selle ebatavalise tsivilisatsiooni pika põua tagajärjel kollap13
Elu s ookean
sini. Nende ja paljude teiste sarnaste juhtumite puhul piirdusid soovimatud nähud saare või piirkonnaga. Tänapäeval on inimeste mõju globaalne ning me peame ka globaalselt tegutsema, et juba tehtu mõju tagasi pöörata. Mina alustasin oma karjääri korallriffide kalu uurides. Olin neist lummatud alates hetkest, mil ma esmakordselt Punase mere rifile sukeldusin (minu naine Julie oli samamoodi lummatud meie mesinädalate reisist Suurele Vallrahule ning ka temast sai merebioloog). 30 aastat hiljem on kalad endiselt minu uurimistöö keskmes, kuid perspektiiv on laienenud ning hõlmab nüüd laiemaid huvisid, inimeste ja mere suhteid läbi ajaloo. Ent kui ma hakkasin selle raamatu jaoks materjali koguma, leidus endiselt tohutuid ookeaniteaduste valdkondi, millest olin vaid ähmaselt teadlik. Teadlased on spetsialistid ning pühendavad oma elu kitsaste valdkondade uurimisele, mis aja möödudes veelgi ahenevad. Igaüks sorgib oma maailmaraasukest ning keerab seda mõtteis üht- ja teistpidi nagu mõnd mosaiigikillukest. Saastehaldus seisab kalastamisest eraldi, kalastamist omakorda ei käsitleta koos transpordi ega kliimamuutustega. See tähendab, et mõjusid arutatakse erinevatel koosolekutel, isoleeritult ja erinevate inimeste seas, kes tegelikult kunagi üldpilti ei näe. Otsustasin kirjutada selle raamatu, sest nägin pakilist vajadust tuua kõik need eraldiseisvad valdkonnad kokku. Kirjutamise käigus tabas mind valgustatus. Me kardame muutust ja seisame sellele vastu. Vastuseis on ehk geenidesse kodeeritud: tuttavlik tundub ohutum kui tundmatu. Paljud loomad näevad kõvasti vaeva, et minna sigimiseks tagasi sünnikohta, ilmselt seepärast, et sealne edu minevikus tagab suurema kindluse tulevase edu suhtes. Maailm on liikumises ning mõnikord toovad muutused häid asju, kuid mõned muutused, iseäranis need, mis planeedi vastupanuvõimet vähendavad, 14
ees s õn a
on kahjulikud, sest kui vastupanu on kadunud, on tulevik täiesti tundmatu. Ma näitan teile, et tee, mida mööda me praegu astume, viib ookeanide ökosüsteemid eluvõimelisuse äärele. Tagajärgedele mõtlemata tühjendame me meresid kalast ja täidame neid saastega ning meie ettekavatsematu eksperiment kasvuhoonegaasidega on vaikselt imbumas süvameredesse. Ehkki mõned inimmõjud, mida ma siin raamatus kirjeldan, on toiminud juba sajandeid, on osa ilmnenud alles viimase 50 aasta vältel. Selles mõttes on mõju ookeanidele olnud äkiline, lausa momentaanne, kui arvestada, et need on välja löönud vähema kui ühe tuhandiku jooksul neist umbes 150 000 aastast, mille vältel tänapäeva inimesed on eksisteerinud. Inimmõju nullimiseks vajalik reaktsioon peab samuti olema äkiline ja globaalse ulatusega. Vähe on neid, kes meie kimbatusest tegelikult aru saavad. Selles raamatus viin ma teid rännakule lainete alla, et näidata teile meresid sellisena, nagu väga vähesed neid tunnevad. Ma näitan, kuidas inimtegevus on sajandeid lahti harutanud mereelustiku koelõngu. Kuni viimase ajani võisime eirata suuremat osa kahjust, mida hoolimatu merekasutus tekitab. Aga sedamööda kuidas inimmõju ulatus ja intensiivsus on kasvanud, on muutuste tempo kiirenenud ning nüüd peame me tagajärgedega silmitsi seisma. Et mõista olevikku, peame kõigepealt tundma minevikku. Ma alustan algusest, kui maailm tekkis, ja liigun edasi meie looni – hetke, mil Maa peale ilmub inimkond. Kümneid tuhandeid aastaid oli ainus tegelik inimmõju ookeanidele üksnes kalade ja koorikloomade väljapüüdmine, seepärast alustan lühikese jahipidamise ja kalapüügi ajalooga ning räägin, kuidas need on aja jooksul arenenud. Tööstusrevolutsioon kuulutas inimeste kui planetaarsete muutuste toojate tulekut ning ma räägin seejärel, kuidas fos15
Elu s ookean
siilkütuste kasutamine ning selle mõju hoovustele ja kliimale on meresid muutmas viisidel, mida pole nähtud sadu, tuhandeid või isegi miljoneid aastaid. Meretase tõuseb kiiremini, kui seda nägid ette kõigest 20 aasta eest koostatud julgeimad prognoosid. Nüüd ohustab veetaseme tõus kümneid maailma suurimaid metropole ning 50 aastaga võib meri üle ujutada tohutul hulgal meie parimaid põllumaid, seades ohtu toidujulgeoleku. Kasvuhoonegaaside emissiooni üks kõige vähem tuntud, kuid potentsiaalselt kõige ohtlikum toime on merede happelisuse kasv käsikäes süsihappegaasi ehk süsinikdioksiidi (CO2) sisalduse kasvuga. Tulemus võib olla katastroofiline. Koorikut moodustavad loomad, nende hulgas mitmed, kellele toetub ookeanide toiduahel, satuvad peatselt hätta – ja nendega koos satuvad hätta ka kalapüügiettevõtted. Viimased 55 miljonit aastat pole esinenud ühtki ookeanide häiringut, mille tõsidus oleks võrreldav õnnetusega, mis ootab meid vaid paarisaja aasta pärast, kui me oma emissioone kärmelt koomale ei tõmba. Soojust salvestades on ookeanid seni meid säästnud kõige hullemast globaalsest soojenemisest. Kuid soojenevad mered on elu tõuganud uuele kursile ning tulevastel aastatel hakkavad mõningate kalapüügist elavate rahvaste varandused kahanema, teistel aga kasvama. Ent soojenemine avaldab märksa suuremat mõju mereelustiku produktiivsusele, tõstes selle mõningates kohtades äärmuslikult kõrgele ning muutes teised kohad merekõrbeteks. Kui kliimamuutus ja kalapüük oleksid ainsad inimeste tekitatav oht mereelustikule, oleks asi juba niigi hull. Kuid ookeanielu seisab silmitsi teistegi ohtudega, näiteks saastega. Ma vaatlen saaste toimet alates mürkkemikaalidest ja igasse maailma nurka jõudnud plastist kuni kanalisatsioonivee, väetiste ja vähemtuntud saastevahendite, näiteks lärmi ja võõrliikideni. Saasteprobleemid on ajas rängemaks muutunud, lausa sedavõrd, et paljudes piir16
ees s õn a
kondades tekivad ja levivad surnud tsoonid, kus mädanev hõljum veest hapniku välja imeb. Inimmõjude kokteil on paiguti erineva koostisega, kuid tulemus on sama: kombineeritud toime on palju hullem kui isoleeritud toime. Me muudame mereelustikku ning seame seeläbi ohtu iseenda eksistentsi. See raamat ei ole eesootavate vältimatute katastroofide kataloog. Me saame kursi muutmiseks palju ära teha, kui praegu võimalusest kinni haarame. Kuid aeg tiksub. Mida kauem me probleeme eirame või nende eest põikleme, seda vähem on võimalusi hoida ära kõige hirmsamaid võimalikke tulevikke. Ülejäänud raamatu pühendan sellele, kuidas võiksime paika panna uue kursi, mis kaitseks ookeane ja meid endid. Ma väidan, et meil on vaja ambitsioonikat plaani pikaajalise väljakurnamise ja allakäigu lõpetamiseks, et hakata uuesti hindama neid väärtusi, mida ookeanid inimestele ja elustikule kujutavad ning kõigi, iseäranis alles tulevate sugupõlvede elukvaliteedi parandamiseks. Me ei pea abitult pealt vaatama, kuidas kõik, mis meile merede juures meeldib, ära pilastatakse. Muutused paremusele on meie käeulatuses.
17