15 Me olime Hanna voodis teki all. Seal oli pisut kitsas, sest peale minu, Hanna ja Tiina olid seal veel Tuukka, Samppa, Pukari ja Pate. Poisid olid salaja meie majakesse hiilinud. Me olime teki all, sest me ei tahtnud, et keegi meid kuuleks. Nimelt oli meil ees väga tähtis jutuajamine. „Kuulsite, mida jõuluvana täna ütles?“ alustas Hanna. „Et homme lähme me põhjapõtradega sõitma,“ mäletas Samppa. „Aga enne seda,“ ütles Hanna. „Et isegi Rudolf Punanina oskaks parema suusa voolida kui õpetaja,“ meenutas Tuukka. „Aga veel enne,“ ütles Hanna. „Et minu pajalapid olid väga kenad, enne kui nad põlema süttisid,“ meenus Patele. „Aga veel enne seda,“ ütles Hanna. 74
Me kõik muidugi mäletasime, kuidas jõuluvana oli ähvardanud õpetaja pärandusest ilma jätta, kui too ei nõustu õpetamisest loobuma ja Lapimaal jõuluvana tööd jätkama. Me kõik mäletasime ka seda, kuidas õpetaja oli nuuksatanud, toast lahkunud ja ukse pauguga kinni lajatanud. „Õpetaja on tõesti hädas,“ muretses Tiina. „Meie oleme hädas,“ muretses Hanna. „Me peame aitama õpetajal põgeneda,“ ütlesin mina. „Ja meil endil,“ märkis Hanna ja silitas oma lõuga. Me ülejäänud silitasime ka, aga kellelgi meist ei olnud veel habe kasvama hakanud. „Huh, pole veel habemepoegagi,“ ohkas Pate kergendatult. Me otsustasime abiväge kutsuda. Igaüks meist kirjutas kirja. Hanna kirjutas Harry Potterile, Tiina kirjutas 101-le Dalmaatsia koerale, mina kirjutasin Gandalfile, Tuukka kirjutas ÜRO-le, Samppa kirjutas oma emale, Pukari ähvardas oma isale kirjutada, kui teda kirjutama sunnitakse, ja Pate kirjutas presidendile. Meie kõigi kirjad sisaldasid ühte ja sama sõnumit: „Vajatakse abi. 75
Kiirustage!“. Välja arvatud muidugi Pate kiri, kus seisis: „Tervitusi Lapimaalt! Siin välismaal on vahva. Varsti kasvab mulle habe ja minust saab päkapikk.“
76