Silja Aldudóttir
Fääri keelest tõlkinud Andry Arro
Illustreerinud Bárður Dal Christiansen
Originaali tiitel:
Silja Aldudóttir
Ódjór
Bókadeild Føroya Lærarafelags, 2022
Raamatu väljaandmist on toetanud FarLit
Published with a grant from FarLit
© Tekst: Silja Aldudóttir 2022
© Kaas ja illustratsioonid: Bárður Dal Christiansen 2022
Title of the original Faroese edition: Ódjór
Published by agreement with Bókadeild Føroya Lærarafelags, www.bfl.fo
© Tõlge eesti keelde: Andry Arro, 2024
Toimetanud Eva Velsker
ISBN: 978-9916-9262-3-9
Trükitud trükikojas Printon
Esimene osa
Asta vaatas raamatusse oma süles, kuid tal ei olnud aimugi, mida ta õieti luges. Kõik tema mõtted olid koondunud teiselt poolt raamaturiiulit kostvale helile. Häälte toon, sammud põrandal, tema enda asukoht ruumis.
Keha kangestus.
Muutus kõvaks nagu kivi.
Nagu varisev ja purustav maalihe.
Kui Uni, Niklas ja mõned teised tema klassi poisid kooli raamatukogu diivanist mööda läksid, istus ta seal hiirvaikselt ja ta silmad olid leheküljel kinni. Silmanurgast nägi ta, et nad möödusid temast ilma tema poole vaatamatagi.
Ta hingas jälle kergendatult välja.
Uni ja tema olid lasteaias ning esimestel kooliaastatel olnud parimad sõbrad. Nüüd näis, justkui oleksid nad täiesti võõrad. Uni teeskles, et ei näe Astat, ja Asta teeskles, et ei näe Unit.
Ta kuulis poisse kusagil raamaturiiulite taga omavahel juttu ajamas. Nende hääled sumbusid õhukese paberi lõpututesse kihtidesse. Aga siis hakkas keegi neist naerma ja hääled muutusid valjemaks. Seejärel kuulis ta ka mõnede oma klassi tüdrukute hääli. Hääled kandusid temani läbi ruumi väikesteks nurgakesteks jagavate riiulite labürindi. Ta proovis hääli üksteisest eristada. Talle tundus, et Uni häält ta ei kuulnud.
Asta püüdis kõrvu kinni panna ja selle asemel leheküljel olevatele ridadele keskenduda. Ta lehitses raamatus tagasi ja leidis koha, kus ta oli järje kaotanud. Ta vajutas rusikas kätt mööda raamatu keskkohta ülevalt alla ja alt üles. Venitas raamatu kaasi tahapoole justkui arreteeritava inimese käsi.
Valupiirile ähvardavalt ligidalt. Venitas seni, kuni tundis, et raamatu selg andis kuiva ja kaebliku jõnksatusega surve all järgi. Ta vaatas ehmunult raamatut, mis lamas vastupanu osutamata pärani lahti tema käte vahel.
Hääled vaibusid ja raamatukogus muutus taas vaikseks.
Tasapisi tõmbasid sõnad tema mõtted enda juurde tagasi. Vaikselt kadus ruum tema ümbert.
Silmad liikusid mööda lehekülgi.
Sõrmed keerasid ettevaatlikult õhukest paberit.
Kiviks kangestunud keha otsekui murenes vaikselt nagu pehme liiv.
Äkki tundis ta seljal lööki. Ja siis veel mitut. Õlal, kuklas, peas. Raamatud sadasid talle kaela. Ta käed tõusid pea kohale ja jäid ootama. Aga siis oli see juba möödas.
„Kähku, enne kui ta meile järgi tuleb!“
Jooksvate sammude ja vaibuva naeru hääl kadusid mööda koridori eemale. Asta lasi käed aeglaselt jälle alla ja vaatas oma värisevaid käsi. Ühe käe seljal oli punane kriimustus.
Tema ümber diivanil ja tema ees põrandal lebas hunnik raamatuid. Kui kell helises, võttis ta endale omajagu aega, et raamatud riiulisse tagasi panna.
Teine osa
Väikesed jalad sibasid edasi-tagasi läbi vetikamassi. Vesi oli nii sügav, et roti käpad ei ulatunud põhja. Katkised alumiiniumpurgid ja presendiribad liibusid tihkelt vastu ta keha, mis läbi pimeduse vooluga allapoole kaasa triivis. Vurrud kerkisid napilt veepinna kohale ja hallikaspruun nahk liibus tihedasti ning ligedalt vastu kitsast pead.
Ta kikitas kõrvu. Nina liikus ringi nagu pinisev kärbes.
Seal eespool oli midagi. Aga ta ujus vooluga kaasa. Nüüd enam tagasipöördumist ei olnud.
Ootamatult vee voolamise kiirus vähenes ja jalad lõid tugevamini, et edasi saada. Lõpuks vaibus veevool täielikult.
Ta vibutas sabaga edasi-tagasi. Ta kriipis oma väikeste
jalgadega all sügavuses, kuid ei liikunud paigast. Rott tundis, et vool tema all muutis suunda, ja äkki uhuti ta tagasi sama
teed, kust ta oli tulnud.
Mustad seinad värisesid.
Midagi suurt tuli vahutades läbi vee. Tulvava vee müha muutus aina valjemaks. Rott viskles ja püüdis teha kõik, mis suutis, et pead veepinna kohal hoida, kuid see oli lootusetu.
Nüüd oli see kohal, otse tema taga.
Rott rebiti veest välja ja visati õhku. Siis paiskus ta vastu seina ja varises pärani lõugade vahele. Luud krõmpsusid, kui hambad ta ümber kokku lõid.
