Ma armastan Eva Brauni
Jari Järvelä (snd 1966) on varemgi kirjutanud tuntud meeste varju
jäänud naistest. Tema romaan
„Aino A.“, mis räägib Alvar Aalto esimesest abikaasast Ainost, on ilmunud ka eesti keeles (2023).
Sedapuhku on Järvelä romaani tegelane pisut teist laadi, kuna
Eva Braun on järeltulevatele põlvedele olnud suur mõistatus.
Säilinud 22 päevikulehekülje, fotode, kitsasfilmikatkendite ja väheste kaasaegsete ülestähenduste põhjal loob Järvelä elavaloomulise portree naisest, kes suhtub oma armastatusse südamliku sarkasmiga.
4. III 35
Olen taas surmani õnnetu. Ma ei või Talle kirjutada, niisiis peab see päevik mu piina leevendama.
Ta saabus linna eelmisel laupäeval, kui M-is oli ball. Proua Schwarz oli andnud mulle pileti. Veetsin mitu vaimustavat tundi Tema seltsis, kuni läksin kaheteistkümne paiku ballile. Ta õhutas mind minema.
Ta lubas, et kohtume uuesti pühapäeval. Kuigi helistasin Talle naabrusest ja saatsin teate, et ootan, läks Ta ära mitmekümne kilomeetri kaugusele Feldafingi. Peale selle keeldus ta Hoffmanni kutsest teele ja õhtusöögile. Ma oleksin seal olnud. Alati on asjadel kaks poolt, võib-olla tahtis ta veeta aega härra G. seltsis, aga seda oleks Ta ju võinud mulle öelda. Istusin Hoffmanni telefoni juures justkui tulistel sütel ja uskusin kõik see aeg, et Ta võib veel tulla.
Hiljem, kui kuulsin, et Ta oli äkitselt otsustanud naasta Berliini, tõttasin vaksalisse. Nägin vaid rongi tagatulesid. Ei jõudnud isegi hüvasti jätta.
Võib-olla olen liialt pessimistlik, kuid Ta pole nüüd kaks nädalat siin käinud ja ma olen läbinisti õnnetu. Igasugu
asju tiirutab peas. Ma ei mõista, miks peaks Ta minu peale vihane olema. Äkki selle pärast, et läksin ballile. Aga Ta ise andis mulle loa minna!
Juurdlen nii et pea aurab. Miks läks Ta hüvasti jätmata Berliini?
Hoffmann andis mulle pileti Veneetsia piduõhtule, kuid ma ei lähe. Olen liiga õnnetu.
11. III 35
Soovin kogu südamest, et oleksin tõsiselt haige. Möödunud on juba kaheksa päeva, mil pole Temast midagi kuulnud. Miks minuga ei juhtu midagi? Miks pean ma nõnda kannatama?
Soovin, et poleks Teda iial kohanud.
Lähen ostan unerohtu, tabletid tuimestavad mõtteid ja siis ma ei mõlguta enam nii palju Temast. Miks see põrguline ei tule ega vii mind endaga koos Berliini, olen päris kindel, et seal on palju mugavam kui siin.
Ja siis kuulsin, et Ta tuli taas Münchenisse, ma seisin ja ootasin kolm tundi Carltoni hotelli ees – üksnes selleks, et näha, kuidas Ta ulatas näitlejanna Ondrale lilled ja kutsus naise õhtusöögile.
Mind kasutab Ta ainult teiste tahtmiste puhul ära!
Kui Ta ütleb, et armastab mind, mõtleb Ta seda sama tõsiselt kui lubadusi, millest Ta iial kinni ei pea.
Miks Ta piinab mind nii palju ega tee sellele vaevale lõppu?
Lasin paberitel alla vajuda ja ohkasin. Tuli meelde viieteistaastasena kirjutatud päevik. Ja verine vann.
Kuid nüüd oli tegemist Eva Brauni päeviku, selle ehtsaga, seal oli märtsikuu 1935 ja Eva oli tapvalt armunud. Ja ta vähkres meeleheitlikes hingepiinades.
Eva ja härra Susi olid kohtunud fotoäris kuus aastat varem. Soest oli pärast seda saanud riigikantsler. Tal oli piisavalt imetlejaid ja pugejaid, nii meeste kui ka naiste seas. Ta oli pääsenud seltskonda ja võimule ning mõnedki naised oleksid heameelega hüpanud ta käevangu ja voodisse.
Härra Susi oli siiski kõige rohkem huvitatud Evast, äriteenijast. Kuid nende suhe oli iselaadne. Härra Susi ei võtnud Evat kunagi ühelegi ametlikule üritusele kaasa. Neil harvadel juhtudel, kui Eva istus samas õhtusöögilauas, ei vahetanud härra Susi temaga sõnagi.
Seevastu vaba aega veetis Susi meelsasti Eva seltsis. Eva seisukohast vaadates jäi härra Soel neil aastail vaba aega paraku aina vähemaks.
Härra Susi oli osav sõlmima suhteid erisuguste inimestega, ta oskas vahetada värvi ja olemust nagu kameeleon. Kui mõtlen
Hitleri peale, tuleb kõigepealt meelde suu vahutades mikrofoni patrav agitaator. Ent kolmekümnendate algul, enne diktaatoriks tõusmist tunti teda eelkõige viisaka ja meeldiva seltskonnainimesena, sellisena, kes tänapäeval keerleks ideesid näpates tehnoloogia messidel ja looks lihavõtete ajal Levi suusanõlvadel usinalt suhtevõrgustikku.
Härra Susi ei tarbinud alkoholi. Ta ei suitsetanud. Ta oli taimetoitlane. Ta oli karusloomakasvatuse vastu. Ta rõhutas värskes õhus viibimise tervislikkust.
Milline reipa elu musternäidis! Kui härra Susi elaks nüüdsel ajal, saaks temast elustiiliajakirjadesse hulga eeskujulikke artikleid. Ela tervislikult nagu härra Susi! Nojah, selle kõrval võiksid ehk jätta süütamata maailmasõdu ja tapmata miljonite kaupa inimesi.
Kuid Eva ja härra Soe esimestel kurameerimisaastatel ei olnud Susi veel tapja.
Ta oskas kuulata ja noogutada ja tekitada vestluspartneris lugupidamise tunde. Pikad monoloogid tulid hiljem.
Imetlejaid jätkus. Oli ta ju lisaks kõigele bestselleri autor.
Raamat „Minu võitlus“ oli ilmunud 1925. aastal. Kolme aastaga pärast ilmumist oli seda müüdud kolm tuhat eksemplari, mis polnud tol ajal Saksamaa raamatuäris suuremat sorti tulemus. Viimane trükk tolmus kaupluste tagaruumides, olles valmis makulatuuri saatmiseks ja unustusse vajumiseks.
Siis kõik muutus. Paar aastat hiljem oli raamatut müüdud juba ligi sada tuhat eksemplari ja kolmekümnendate lõpuks juba kuus miljonit. Abiellujad said Saksamaal laulatusel piibli asemel „Minu võitluse“. Eks raamatu pealkiri sobib suurepäraselt ka
abielu kirjelduseks. Härra Susi oli Saksamaa enim müüdud kirjanik. Ta rikastus just autoritasuga ega olnud mingitest abirahadest sõltuv looja.
Minu enda välja antud teoseid on müüdud kokku kolmkümmend kaks eksemplari, neist üle poole on ostnud sugulased.
Vahel tundub mulle, et härra Susi alustas maailmasõda selleks, et raamatu müük veelgi suureneks.
Ja siis oli seal too noor naine, äriteenija, kellel polnud mingit säärast erilist omadust, mille pärast pidanuks Saksamaa müüduim kirjanik püüdma teda kätte saada. Eval ei olnud võimsat sugupuud, Eva ei olnud tuntud artist, Eval ei olnud raha.
Ehk tundis härra Susi oma elus puudust ehtsast armastusest, mina igatahes ei mõista, mida muud võinuks Eva talle anda. Noh, eks armastus oli härra Soe maailmas kahtlemata erandlik.
Tolle aja seaduste kohaselt oli noorem kui kahekümne ühe aastane seksisuhtes alaealine. Ega Eva ja härra Susi esimestel läbikäimisaastatel voodisse hüpanudki. Susi oli selles asjas korralik, seadusi järgiv mees.
Pärast kuut aastat kohtumisi olid nad juba kindlasti seksinud.
Ent seksilegi tundub olevat kevadel 1935 panustatud, see paistab nii, kui loen Eva päeviku viimaseid sissekandeid.
1. IV 35
Eile kutsus Ta minu ja mu väikse õe Gretli Nelja Aastaaega.
Mul tuli istuda restoranis kolm tundi Tema kõrval, ilma et oleksin saanud sõnagi Temaga vahetada. Kui minema hakkasin, andis Ta mulle ümbriku, milles oli raha, nii on Ta ennegi teinud. Oleks Ta vähemalt lisanud rahale mingi tervituse või sõbraliku sõna. Ma oleksin olnud nii õnnelik.
Aga Tal ei tule iial midagi sellist pähe.
Miks Ta ei õhtusta Hoffmanni juures? Seal võisin vähemalt hetke Temaga vestelda. Kasvõi mõne minuti.
29. IV 35
Kõik on kehvasti. Korrutan endale, et küll kõik laheneb.
Tundub, et armastus praegusel ajal Tema parteiprogrammi ei kuulu.
Nüüd, kui Ta naasis Berliini, on mu enesetunne pisut parem. Aga eelmisel nädalal nutsin mitmel ööl.
Käin kõikidele närvidele, kuna tahan kõik ära müüa, oma riided ja fotoaparaadi. Teatripiletid ka. Noh, ehk läheb paremaks.
10. V 35
Proua Hoffmann paljastas alati oma nii sõbralikult takti
tundetul kombel mulle, et Ta on leidnud minule asendaja. Naise nimi on Valküüria, surmahaldjas, ja naine on oma nime vääriline, tapvate säärteni välja.
Kui proua Hoffmanni keelepeks paika peab, on küll vastik, ajab vihale, et Ta mulle otsekoheselt asjaoludest ei räägi.
Ta peaks mind juba sedavõrd hästi tundma, teadmaks, et ma ei kavatse teha stseeni, kui Ta leiab minu asemele kellegi teise.
Ilm on suurepärane ja mina, Saksamaa võimsaima mehe kallim, kössitan kodus ja vahin kaunist päeva läbi tolmuse akna.
Ta ei saa ikka millestki aru! Temas oleks justkui kaks eri inimest. Niipea, kui kohal viibib Tema sõpru, hoiab
Ta minust eemale. Noh, eks igaüks meist seab ise endale aset. Kindlasti on see täielikult mu oma viga, kuid teisalt ei jaksaks minagi alati kõiges vaid ennast süüdistada.
Ta kiired ettevõtmised ei kesta igavesti, pärast tundub koosolemine endisest paremgi. Nii meeletult tobe ainult, et just praegu on kevade kõige ilusam aeg.
28. V 35
Saatsin Talle äsja teate. Kas Ta peab seda sama tähtsaks kui ma ise? Peagi näeme. Kui ma ei saa vastust kella kümneks täna õhtul, võtan kakskümmend viis unerohutabletti ja sulen rahulikult silmad.
Ta on vandunud armastust, kuid pole kolm kuud mulle ühtegi sõbralikku sõna öelnud. Tal olevat olnud kiireid
poliitilisi asju. Kuid kas ei peaks nüüd juba rohkem aega olema? Pealegi oli Tal möödunud aastal igasugu mässamist
Röhmiga ja Itaaliaga, aga ometi jagus Tal siis aega ka minu jaoks!
Ega mina tea, mis kõik on just praegu päevakorral, ent
mõni sõbralik sõna mulle ei kulutaks küll liiga mitut sekundit
Tema tähtsat aega. Kindlasti on sellel vaikimisel mingi muu põhjus.
Kardan, et Tal on teine naine. Ega ometi too Valküüria?
Aga mis muu võiks olla selle vaikimise põhjus?
Pagan võtaks, kui ma ei saa täna vastust. Miks keegi mind ei aita? See on täiesti lootusetu. Loodetavasti on Ta oma kiirete tegemiste vahel mu teadet lugenud. Võib-olla poleks ma pidanud seda sulesepitsust kirja panema.
Ebakindlus on hulga muserdavam kui äkksurm.
Jumalaema, lase Tal täna välja ilmuda. Homme on liiga hilja.
Kolmkümmend viis Vanodormi tabletti, mitte kakskümmend viis, nii on surm kindel.
Kui Ta oleks kasvõi andnud käsu enda asemel kellelgi teisel mulle helistada.
See oli viimane sissekanne Eva päevikus. Ja siis pauhh, enesetapukatse! Maikuisel kevadööl.
Kõik saab alguse
päevikulehtedest, mis on täidetud kirjaviisis, mida vähesed valdavad –sütterlini kirjas.
Kui leitakse veel lehekülgi, on kollektsionäärid valmis
Kolmas Reich ja Hitler pole Johannale kunagi huvi pakkunud. Tuttavate meelitusel asub ta siiski
Eva Brauni rolli. See on kerge, sest ega härra Soe kallimatki poliitika huvitanud. Eva tahtis ainult saada filmitäheks ja olümpiavõitjaks.
Kõik on autentne, nii tint kui ka päevaraamatud. Ainult nende sisu üle pole kokku lepitud. Päevikuid müütavate tuttavate ehmatuseks on Hitler esimeses sissekandes naeruväärne ja Eva – kas ta on naiivne või jultunud? Üllataval kombel on päeviku ostnud kollektsionäär lummatud: just nii! Peagi ei tea Johanna enam isegi, kes talle peeglist vastu vaatab.
www.raamat24.ee