Fryfami haldjad

Agatha Raisin ja Fryfami haldjad

Agatha Raisin ja

FRYFAMI HALDJAD Inglise keelest tõlkinud Mall Pöial

Originaali tiitel: M. C. Beaton Agatha Raisin and the Fairies of Fryfam St Martin’s Press 2000 Toimetanud Siiri Rebane Kujundanud Villu Koskaru Copyright © 2000 by M. C. Beaton Tõlge eesti keelde © Mall Pöial ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-799-5 www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas

Üks

Agatha Raisin müüs oma maja maha ja lahkus Carselyst lõplikult.

Või õigemini, selline oli olnud plaan.

Ta oli endale juba üürinud majakese Fryfami külas Nor­ folkis. Oli üürinud pimesi.Ta ei teadnud seda küla ega ka ühtki teist Norfolkis. Ennustaja oli öelnud, et Agatha saatus peitub Norfolkis. Tema naaber ja elu armastus James Lacey oli hüvasti jätmata lahkunud, mispeale Agatha oli otsustanud kolida Norfolki ning valinud näppu pimesi kaardile pannes Fryfami.

Sealsesse politseijaoskonda tehtud telefonikõne oli viinud ta ühendusse kohaliku kinnisvaramaakleriga, maja üürileping oli alla kirjutatud ja kõik, mis Agathal veel teha jäi, oli oma maja maha müüa ning lahkuda.

Kogu probleem oli potentsiaalsetes ostjates, kes maja vaatama tulid. Kas olid naised liiga veetlevad – Agatha ei kavatsenud lasta Jamesi naabrusse elama veetlevat naist; või siis olid

ag at h a ra i s i n j a f r y f am i h a l dj a d

5

need inimesed lihtsalt riiakad ja torisejad ning Agatha ei tahtnud olla see, kes taolised külasse toob.

Ta pidi oma Norfolki üürimajja kolima oktoobri algul ja lähenes juba septembri lõpp. Cotswoldsi külateedel keerlesid värvikad sügislehed. Oli küpsete päikeseliste päevade ja uduste öödega vananaistesuvi. Mitte kunagi varem ei olnud Carsely paistnud nii maaliline. Kuid Agatha oli kindlalt otsustanud oma kiindumusest Jamesi vastu lahti saada. Küllap on ka Fryfamis ilus.

Agatha sirutas just oma väsinud liikmeid, kui helises uksekell. Ta avas ukse. Lävel seisis kaks lühikest ümarat inimest. „Tere hommikust,” ütles naine reipalt. „Meie oleme härra ja proua Baxter-Semper. Tulime maja vaatama.” „Oleksite pidanud maakleriga enne kokku leppima,” porises Agatha. „Aga me nägime silti „Müüa” maja ees.” „Tulge sisse,” ohkas Agatha. „Vaadake ringi. Kui soovite midagi küsida, leiate mind köögist.”

Ta tõmbus tassi musta kohviga köögilaua äärde ning läitis sigareti. Aknast nägi Agatha, kuidas tema kassid Hodge ja Boswell aias mängisid. Kui tore oleks olla kass, mõtles ta mõrult.

Ei mingit lootusetut armastust, vastutust, arveid, mis maksmist tahavad, ainult oota, kuni süüa antakse ja peesita päikese käes.

Ta kuulis, kuidas külalised maja ringi liikusid. Siis oli ülemisel korrusel kuulda sahtlite avamist ja sulgemist.

Agatha astus trepijalamile ja hõikas: „Te pidite maja vaatama, mitte minu aluspükstes sobrama!” Šokeeritud vaikus. Siis tuli abielupaar trepist alla. „Mõtlesime, et jätate äkki mööbli sisse,” kaitses naine end.

6

m . c . b e at o n

„Ei, ma panen selle hoiule,” vastas Agatha väsinult. „Olen niikaua Norfolkis üürimajas, kuni leian midagi sobivat, et ära osta.”

Proua Baxter-Semper vaatas temast mööda. „Oi, kas see on see aed?” „Ilmselt,” vastas Agatha talle suitsu näkku puhudes. „Vaata, Bob. Me võiksime siit köögiseina maha võtta ja uhke talveaia teha.”

Oh jumal, mõtles Agatha, m i n u maja külge mingi vastik valge puust ja klaasist kasvaja.

Paarike seisatas tema ees, otsekui oodates, et neile pakutakse teed või kohvi. „Ma saadan teid välja,” sõnas Agatha pahuralt.

Nende järel ust sulgedes kuulis ta prouat ütlevat: „Kui ebaviisakas naine!” „Jah, aga maja on meie jaoks ideaalne,” vastas mees.

Agatha võttis telefoni ja helistas maakleritele. „Otsustasin praegu mitte müüa. Jah, proua Raisin räägib. Ei, ma e i s o o v i müüa.Võtke oma silt maha.”

Telefonitoru käest pannes tundis Agatha end üle tüki aja paremini. Carselyst lahkumisega ei saavuta ta mitte midagi. „Nii et sa otsustasid mitte kolida Norfolki!” hüüdis proua Bloxby, kirikuõpetaja abikaasa, pärastpoole. „Mul on nii hea meel, et sa meie juurest ära ei lähe!” „Aga ma lähen küll Norfolki.Võiksin endale pisut vaheldust lubada. Kuid ma tulen tagasi.” Õpetajaproua oli meeldiva välimusega, hallide juuste ning leebe silmavaatega naine. Oma vanadaamilikes rõivastes –

ag at h a ra i s i n j a f r y f am i h a l dj a d

7

madalakontsalised kingad, pisut lotendav tviidseelik, siidpluus ja iidne kampsun – oli ta täielik vastand Agatha Raisinile, kelle hästivormitud sääri katsid õhukesed sukad ja jässakat keha lühikese seelikuga rätsepakostüüm. Agatha läikivad juuksed oli lõigatud šikiks lühikeseks poisipeaks ja pahurad silmad, proua Bloxby omadest väga erinevad, vaatasid maailma löögivalmilt, ettevaatliku umbusuga.

Ehkki need kaks naist olid lähedased sõbrannad, kutsusid nad teineteist sageli perekonnanime pidi – proua Raisin, proua Bloxby. See oli vanamoodne komme Carsely Daamide Ühingus, kuhu mõlemad kuulusid.

Naised istusid kirikla aias. Oli hiline sügisene pärastlõuna, küps ja kuldne. „Ja kuidas jääb James Laceyga?” küsis proua Bloxby leebelt. „Oh, tema olen peaaegu unustanud.” Õpetajaproua silmitses Agathat pikalt. Ilm oli vaikne. Kirikla sooja tooni seinte taustal leegitses punaselt üksik hiline roosiõis.

Aia taga oli kalmistu, viltuvajunud hauakivid saatsid pikki varje üle rohupuhmaste. Kell kirikutornis lõi kuus. „Õhtu ligineb,” lausus Agatha. „Ei, ma pole Jamesist üle saanud. Siit ka mõte ära minna. Mis silmist, see südamest.” „Sellest pole abi.” Proua Bloxby sikutas lahtist lõngajuppi oma kampsunis. „Sa lased kellelgi üüri maksmata oma peas elada.” „See on niisugune nõustaja-jutt,” vaidles Agatha. „Sellegipoolest on see tõsi. Sa lähed Norfolki, aga tema on ikka seal koos sinuga, senikaua kui sa ise ei püüa teda minema ajada. Ma loodan, et sa ei satu enam kunagi mingite mõrvade ligi, kuid on hetki, mil ma soovin, et keegi tapaks Jamesi.”

8

m . c . b e at o n

„Kohutav on niisugust asja öelda!” „Ma ei saa sinna midagi parata. Olgu peale. Aga miks just Norfolk, miks see küla, mis selle nimi oligi, Fryfam?” „Panin lihtsalt sõrme kaardile. Vaata, too ennustaja ütles, et ma peaksin sinna minema.” „Pole ime, et kirikud tühjad on,” lausus proua Bloxby pooleldi iseenesele. „Mina leian, et inimestel, kes käivad selgeltnägijate ja ennustajate juures, jääb puudu vaimsusest.”

Agatha kohmetus. „Käisin ainult selleks, et nalja saada.” „Kallis nali – üürida maja. Talv Norfolkis. Seal on väga külm.” „Siin on ka väga külm.” „Jah, aga Norfolk on nii… lame.” „See kõlab nagu mõni rida Noel Cowardilt.” „Hakkan sinust puudust tundma,” ütles proua Bloxby. „Küllap sa tahad, et helistaksin sulle, kui James tagasi peaks tulema?” „Ei… olgu peale, jah.” „Nii ma arvasingi. Teeme teed.”

Agatha leidis, et lahkumispäev jõudis kätte liiga vara. Kogu tema suur soov Carselyst pageda oli kadunud. Aga ilm oli ikka veel päikeseline ning ebaharilikult leebe, pealegi oli ta Fryfami maja eest kopsaka ettemaksu teinud, niisiis hakkas ta vastumeelselt kohvreid auto pakiruumi ja katusele vastsesse pakiraami paigutama.

Lahkumispäeva hommikul jättis Agatha maja võtmed oma koristaja Doris Simpsoni kätte ning pöördus koju tagasi, et kassid Hodge ja Boswell reisipuuridesse meelitada. Siis sõitis ta

ag at h a ra i s i n j a f r y f am i h a l dj a d

9

mööda Lilac Lane’i minema, heitis ühe igatseva pilgu Jamesi majale, pööras ümber nurga ja kiirustas rohelisest künkast üles, Carselyst välja, kassid puuridega tagaistmel ja maanteekaart kõrvalistmele laotatud.

Kogu tee kuni Norfolki krahvkonna piirini säras päike, siis tõmbus taevas eespool laiuva tasase maastiku kohal pilve.

Norfolkist sai East Anglia osa pärast anglosakside vallutusi viiendal sajandil. Norfolki nimi tähendabki „põhjarahva kodu”.

Algselt oli siin Inglismaa suurim soode piirkond. Kõrgematel kohtadel asusid roomlaste eelpostid. Roomlased rajasid kuivendussüsteemi ja ehitasid läbi Fensi – nii nimetati rabapiirkonda – paar teed. Pärast anglosakside tulekut aga jäi roomlaste tehtu lagunema ja esimene tõhus kuivendussüsteem ehitati alles seitsmeteistkümnendal sajandil, see koosnes tervest reast kanalitest ning tammidest.

Agatha, kes oli harjunud Cotswoldsi käänuliste teede ja küngastega, leidis selle silmapiirini laiuva tasandiku olevat lõpmata masendava.

Ta keeras teetaskusse ja kummardus kaardi kohale. Kassid nihelesid rahutult oma puurides. „Varsti oleme kohal,” hüüdis Agatha neile. Ta ei leidnud Fryfamit. Siis võttis ta topograafilise kaardi ja leidis lõpuks otsitava. Ta uuris veel kord teedekaarti, teades nüüd, kust otsida, ja küla nimi otse kargas talle näkku.

Miks ta seda hetk tagasi ei näinud? Küla asus otse mitmete väikeste teede ristumiskohas. Hoolikalt kirjutas Agatha kõigi külla viivate teede numbrid üles ja sõitis edasi. Taevas tõmbus üha tumedamaks ja tuuleklaasile hakkas tibutama uduvihma.

Viimaks silmas Agatha kergendusega teeviita nimega Fryfam ja järgis valget noolt. Nüüd olid kahel pool teed männimetsad

10

m . c . b e at o n

ning maastik hakkas künklikuks muutuma. Järgmise käänaku taga oligi silt nimega Fryfam, andes teada, et Agatha on pärale jõudnud. Ta peatus taas ja võttis välja maakleri antud teejuhatuse. Lavender Cottage, tema uus ajutine kodu, asus Pucks Lane’il küla keskväljaku kaugemas servas.

Küll on suur keskväljak, mõtles Agatha selle ümber ringi sõites. Siin oli ränikivist majade kobar, pubi, kirik, ja seal, piki kalmistuäärt, kulgeski Pucks Lane. Siin oli väga kitsas ja Agatha sõitis pikkamööda, lootes, et ükski auto vastu ei tule.

Tagurdamises oli Agatha lootusetu. Ta lülitas sisse esituled. Siis silmas ta pleekinud silti Pucks Lane, pööras vasakule ja põrkas vastu äärekivi. Maja asus tänava lõpus. See oli kahekorruseline tellistest ja ränikivist ehitis, mis näis olevat väga vana. Maja oli pisut suure aia poole viltu vajunud, aed oli tõesti suur. Agatha ronis kangete jalgadega autost välja ning piilus üle heki.

Maakler oli öelnud, et võti on mati all. Agatha kummardus ja leidis selle. See oli suur võti, just nagu mõne vana kirikuukse oma. Lukk töötas raskelt, aga jõuga keerates suutis Agatha ukse avada. Ukse tagant leidis ta lüliti, süütas tule ja vaatas ringi. Ta oli väikeses esikus. Vasakule jäi söögituba ja paremale elutuba.

Laes olid suured mustad talad. Esiku tagumisest otsast viis uks kaasaegsesse kööki.

Agatha avas kapiuksed. Siin leidus hulk nõusid ja potte-panne.

Ta läks tagasi auto juurde ning tassis sisse suure kasti toiduainetega. Ta võttis välja kaks kassikonservi, avas need, pani sisu kahte kaussi, täitis veel kaks kaussi veega ja läks siis auto juurde kassidele järele. Nähes, et loomad lõpuks rahulikult söövad, hakkas perenaine ülejäänud pakke sisse tooma. Ta jättis kõik esikusse.

Kõigepealt vajas ta tassi kohvi ja sigaretti. Autos suitsetamise oli

ag at h a ra i s i n j a f r y f a m i h a l dj a d

11

Agatha maha jätnud pärast seda, kui oli kord pillanud põleva sigareti pluusi rinnaesisele ja oleks äärepealt avarii teinud.

Istudes köögilaua taga, kohvitass ühes ja sigaret teises käes, märkas ta kahte asja. Köögis puudus mikrolaineahi. Hiljaaegu oli Agatha loobunud oma katsetest „päriselt” süüa teha ja pöördunud tagasi mikrolaineahju juurde. Ka oli majas väga külm.Ta tõusis ja hakkas otsima termostaati, et keskküte sisse lülitada.

Alles pärast mõningast viljatut otsimist taipas ta, et majas pole radiaatoreidki. Agatha läks tagasi elutuppa. Siin oli kamin, küllalt suur, et selles võinuks hirve küpsetada. Kamina kõrval oli korvitäis puid. Oli ka tikutoos ja kuhi vanu ajalehti. Ta süütas tule.Vähemalt olid puud kuivad ning pragisesid peagi lõbusalt.

Agatha vaatas veel kord maja läbi. Kõigis tubades peale köögi olid kaminad. Köögikapist leidis ta gaasiahju.

See on naeruväärne, mõtles Agatha. Selle maja kütmisele kulub terve varandus. Ta astus eesuksest välja. Aed näis ikkagi väga suur. See vajab aednikku. Muru oli kaetud langenud lehtedega. Oli laupäev. Kinnisvarafirma avatakse alles esmas­päeval.

Toiduained lahti pakkinud ja külmutatud toidud ära pannud, avas Agatha tagaukse. Tagaaias oli muruplats ja muud peaaegu mitte midagi. Ta pilgutas silmi. Aia tagumises otsas tantsisklesid veidrad pisikesed värvilised tulukesed. Jaanimardikad?

Mitte siin külmas Norfolkis. Ta astus aeda ja sammus tulukestele lähemale, need kadusid tema lähenemisel otsekohe.

Kõht korises, meenutades Agathale, et viimasest einest on hulk aega möödas.Ta otsustas ukse lukustada, jalutada küla keskel olnud pubisse ja vaadata, kas sealt ehk süüa saab. Poolel teel taipas ta nördimusega, et oli unustanud kasside liivakastid lahti

12

m . c . b e at o n

pakkida. Agatha pöördus majja tagasi, õiendas selle asjatoimetuse ning asus uuesti teele.

Pubi nimi oli Roheline Draakon. Välisukse kohal rippus viletsasti maalitud silt mingi rohelise roomajaga. Agatha astus sisse. Pubis olid ainult mõned külastajad, kõik mehed, kõik väga väikesed mehed. Nad vaatasid vaikides, kuidas Agatha baarileti juurde astus.

See oli vaikne pubi, polnud ei muusikat, ei mänguautomaate, ei televiisorit. Leti taga polnud kedagi. Agatha kõht korises taas. „Kas siin teenindatakse?” hüüdis ta. Ta pööras ümber ning silmitses teisi külastajaid, kes kõik otsekohe pilgu põranda kiviplaatidele langetasid.

Agatha pöördus kannatamatult tagasi baarileti poole. Mis pärapõrgu ma küll sattunud olen, mõtles ta kibedalt. Kostis kärmet kontsaklõbinat ja siis ilmus leti taha ilmutus. See oli kreeka jumalatari sarnane blondiin nagu laeva käilakuju. Naisel olid paksud blondid – loomulikult blondid – juuksed, mis raamistasid pehmete lainetena siledat, kreemika virsiku jumega nägu.

Silmad olid väga suured ja väga sinised. „Kuidas saan teid aidata, proua?” küsis ta mahedal häälel. „Mul on kõht tühi,” vastas Agatha. „Kas teil midagi süüa on.” „Ma väga vabandan. Me ei paku süüa.” „Oh, jumala pärast,” hüüdis äärmiselt pettunud Agatha. „Kas selles jumalast maha jäetud külas on kohta, kus süüa saaks?” „Oleneb, kuidas teil õnne juhtub olema. Mul on üks portsjon meie oma sealihapirukat järel. Kas soovite?”

Ta naeratas Agathale pimestavalt. „Jah, soovin küll,” vastas Agatha juba hulga leplikumalt.

ag at h a ra i s i n j a f r y f am i h a l dj a d

13